Mul on koer. Nimi on tal Rocki. Nime sai ta endale suht lambist. Mõtlesin, et võiks talle sellise nime panna. Lugusid pole tema kohta ka väga kirjutada. Üks kord ta lohistas mind enda järel, kui kassi taga ajama hakkas. Ta on suhteliselt tugev ja suur koer.
Lemmikloomaks on mul koer. Tema nimi on Reki. Selle pani talle õde, lihtsalt niisama. Temaga seoses oleks palju lugusi meenutada. Näiteks noorena ta alati solvus, kui teda grillima kaasa ei võetud. Selle peale viskas ta meie jalanõusi aknast välja ja mida kõike veel.
Mul on palju lemmikloomi, neist suurimaks on koer. Kui meil veel oma maja oli, siis oli meil kaks koera, mõlemad nii armsad ning sõnakuulelikud. Öeldakse, et koer on inimese parim sõber ja nii see ka on. Kui linna kolisime, pidime koerad ära andma, kuna linnakorteris on neid raske pidada. Olen nüüdki mõelnud lemmiklooma võtta, kuid pole otsustanud, keda.
Mul on kodus kaks kassi ja koer. Koera nimi on Willy, mis oli minu valitud. Võtsin selle aabitsast. Kuna koer oli ise ka hästi karvane, siis sobis see talle küll. Tavaliselt mõtleme loomadele nimed peast. Willyle meeldib joosta oma mänguasjade järgi, kui me seda viskame. Mulle endale meeldib see, kui isa hoiab ta lelu hästi kõrgel ja siis Willy peab hoogu võtma ja hüppama, et seda kätte saada. Hüppe ajal on naljakas kõrvalt vaadata, kuidas tal jalad ja tagumine ots hakkavad veidralt liikuma. Kui ma temaga jalutamas käisin, siis oli sõbranna ka kaasas. Willy mänguasi ka. Siis ma andsin jalutusrihma sõbranna kätte ja viskasin Willy lelu. Loomulikult hakkas Willy kohe jooksma ning sõbranna lendas rohu sisse pikali. Esialgu ma naersin kõrvalt, siis tuli meelde, et koer saab ju vabalt joosta. Muidugi ma jooksin kohe talle järele, et ta päris minema ei jookseks.
Jah, mul on lemmikloom, mu koer Mürakas. Nime on ta saanud sellepärast sellise, et ta oli väiksena nii suurt kasvu. Ükskord, kui emaga Võhmast poest tulime, nägime, et Mürakas on põllu peal, kutsusime ta siis ära sealt, et võtame ta siis auto peale, tahaistmele. Enne kui ma jõudsin autoukse lahti teha oli tema juba esiistme peale roninud.
Mul on lemmikloomaks bernhardiin Bessi. Ta sai oma nime selle järgi, et meie peres on kombeks panna koerale "b"-tähega nimi. Ta äratab mind igal hommikul üles ja kui ma ei ärka, hakkab ta mind lakkuma või kõvemini haukuma.
Mul on kaks kaukaasia lambakoera. Üks on valge, kollakas, teine on sokolaadipruuni ja heledat ka natuke. Nad on juba 12aastased. Valge nimi on Bayron ja sokolaadi värvi on Zambul. Nende kutsikate eelmine omanik, kelle käest nad kutsikad ostsid, pani juba nime ära.
Lemmikloomaks on mul koer nimega Berry, kes saab alles kolmeseks. Ega tegelikult ta ei olegi nii väga just minu koer, aga mina olen see, kes peab tema järel alati koristama, teda toitma ja treenima, sest mu noorem õde ei saa sellega eriti hästi hakkama, vanematel on aga alati kiire. Tegelikult temaga tegelemine mind ei häirigi, aga nende aukude kinni matmine ja puuroigaste kokku korjamine viskab kiiresti üle. Nime sai Berry ühe pika vaidluse tagajärjel. Minu arvates on selline nimi siiski pisut naiselik ühe isase hundikoera kohta, kuid asi oleks võinud hullem olla. Oleks mu noorem õde talle nime saanud panna, oleks koera nimi kindlasti midagi Nunnu-Punnu sarnast. Seoses Berryga meenub alati üks lugu, kuigi eriti seda sündmust meenutada ei tahaks. Oli Berry esimene vana-aasta õhtu ja kuna ta on õuekoer veetis ta selle loomulikult õues. Arvatavasti hirmutasid teda ilutulestiku hääled, sest ta peitis end kuuri ja aia vahelisse avausse, mis oli tegelikult nii kitsas, et ta poleks pidanud selleks suuteline olema. Siiski seda ta tegi ja seal sattus ta klaaside otsa, mis olid ehitusest ülejäänud. Hommikul, kui koerale süüa läksin panema, nägin üht väga jubedat vaatepilti. Igal pool olid mõned vereplekid. Vähem kui paari sekundiga olin ma täielikus paanikas, seejärel jooksin tuppa ja äratasin oma vanemad, enne kui alustasin paanitsemise teist poolaega. Pärast selgus et see ei olnudki nii jube ja et Berry oli lihtsalt klaasikillu jalga astunud, mitte klaasikildudesse kukkunud, nagu mu noorem õde pakkus. Mõnikord vahetaksin ma oma õe kommipaberi vastu. Igatahes viidi koer arsti juurde, kus ta käpp kinni seoti ja vähem kui paari nädalaga oli Berry jälle terve. Mälestused, kui tahes nõmedad nad ka ei oleks, on mul aga ikka alles.
Mul on koer Rocky, teine koer Madonna, aga kutsume Donnaks, siis kassid Pätu, Tondu ja Hallu. Rockyle pani ema nime lihtsalt niisama, Madonnale e. Donnale ma ise nime ei pannud, ta omanikud olid meie tuttavad ja nad tõid ta siia, kui ta oli paari kuune, Pätu sai omale nime tänu sellele, et ta oli pidevalt pättust täis, Tondu selle pärast, et ta on halli värvi ja muud nime ei tulnud pähe. Rockyga seoses tuleb meelde, kui me ta saime, ema tahtis seda koer ja mulle ütlesid, et nad me ei võta Rockyt, aga kui nad mind kooli viisid, siis ema tuli kaasa, kuigi see päev ta poleks pidanud. Kui ma koju läksin, oli ema õhtuses vahetuses ja kui ma toa ukse lahti tegin, vaatas mulle nunnude silmadega väike must kutsu vastu. Ma helistasin emale ja karjusin: "Emme meil on koer!" ning ema telefonist tuli ikka siuke naer, et anna olla. Donnaga on seoses see, et kui ta oli kutsikas ja me käisime poes ning kui me tulime tagasi, siis kapist oli jahu välja tõmmatud, prügikast maas laiali ja tema oli keset tuba ja vaatas meile armsalt otsa. Kassidega on ju alati midagi ägedat juhtunud, eriti siis, kui lõngaga mängivad, nad on selili ja vahest kukuvad naljakalt toolilt maha.
Mul on koer nimega Toti. Ta on saanud oma nime Itaalia jalgpallur Fransesko Totti järgi. Sellel suvel, kui me koera võtsime, käisid just parasjagu jalgpalli maailmameistrivõistlused ja siis õde pakkus, et paneks koerale Toti nimeks ja nii ta oma nime saigi. Üks tema pahandustest, mis mul kohe meelde tuleb on see, et ta mu uue plätu ära näris.
Jah, mul on lemmikloom, ta nimi on Jacky ja oma nime sai ta omale oma tõunimetuse järgi: Jack Russel terjer. Alati, kui ma olen kas haige või kurb, tuleb ta alati minu juurde, kas sülle või jääb mu juurde väga lähedale, külje juurde. Kui mul kõrge palavik oli, tudus ta mu kaisus alati.
Mul on kodus koer Johanna, oma nime sai ta Kuldse Trio "Johanna" järgi, kuna esimest korda autoga sõites magas ta ja seda lugu kuuldes ta haugatas ja asi oli otsustatud - tema nimeks sai Johanna. Peale selle ta tantsib ja kui talle "hopp" öelda, siis ta hüppab sülle.
Meil on kodus koer Suusi. Algupäraselt oli ta nimi Susanna, kuid nüüd on kõik Suusi peale üle läinud. Temaga saab palju nalja, aga samas võib ta ka väga tüütu olla, alati kui keegi sööb, läheb ta selle inimese juurde ja passib hüpnotiseeriva pilguga seda inimest kogu selle aja. Omamoodi naljakas, aga tüütu.
Mul on lemmikloom ja selleks on koer. Ta sai selle nime lihtsalt. Tema nimi on Zacky. Ükskord me mängisime temaga peitust. Zacky ja mina otsisime, mu vend ja sugulane peitsid. Mina ja mu koer läksime telki lugema ja nemad läksid peitu. Zacky ei jõudnud ära oodata ja ta hüppas läbi telgi.