Hobid on tantsimine, laulmine, kunagi kogusin ka kleepse, päeviku pidamine aeg-ajalt. On ka koer. Tegelen nendega, sest mulle meeldib nendega tegeleda ja see on lõbus.
Mul on väike koer, kelle eest ma hoolitsen, samuti käin ma tennises. Koera pean ma sellepärast, kuna ta on armas. Tennises käin ma sellepärast, et peab ennast liigutama ja on lahe midagi uut proovida.
Mul on koer ja jänes. Koeraga käime agility's ja koertenäitustel. Me oleme käinud isegi Leedus ja Lätis näitusel. Ma olen püüdnud pidada päevikut, kuid ma pole sellest vaimustunud. Mu hobi on ka ratsutamine. On juhtunud mitmeid naljakaid asju, nt ma istusin hobuse seljas, sain oksaga näkku ja kukkusin alla.
Minu üheks suuremaks hobiks on koera pidamine. Sain endale kahe aasta eest taksi, kelle nimeks sai Sofi. Ta on mulle väga kallis ja mulle meeldib temaga tegeleda. Vahetevahel käime koos minu hea sõbranna juures, kellel on samuti taksi nimega Betty või teise sõbranna juures, kelle taksi nimeks on Pille. Mõnikord käivad meil aga koos oma peremehega külas Sofi ema Kupi ja vend Juss. Sofi lemmikmänguks on sikutamine (kummist aas, mille ühest otsast tirib tema ja teisest mina), mida mängime igal õhtul. Eriti tore on Sofi pesemine duši all. Siis tõstab ta kordamööda tagumisi jalgu ja lükkab need taha pikalt sirgeks. Veel on minu meelest naljakas, kuidas ta magab kõhuli, tagumised käpad pikalt taha välja sirutatud.
Mul oli kunagi koer, Muri. Ma ise ei mäletagi, kuidas ma talle nime panin, kuid ema rääkis, et ühes loos oli koer nimega Muri ja mulle olevat ta meeldinud. Temaga juhtus kord selline lugu, et ma läksin bussile, ema oli samal ajal Muriga jalutamas selle bussipeatuse juures. Ema astus poodi ja jättis koera välja. Mina olin juba bussiga ära sõitnud ja minu koerake oli näinud seda. Samal ajal kui ema poes oli, tuli teine buss ja koer läks selle peale, lootes mind leida. Isa hakkas koera pärast muretsema, kuid õnneks oli ema viimasel hetkel näinud bussi peale minemas. Ta küll ei jõudnud koera järgi minna, kuid isa sõitis kõik peatused läbi ja leidiski minu Murikese üles.
Mul on koer, kes elab mu vanaema juures. Ta nime ütlesin ma puhtjuhuslikult Timbu ja see tal nimeks saigi. Temaga seoses tuleb alati meelde see, kuidas ta sind nähes kallistab, nagu päris inimene.
Minu lemmikloom on minu kallis kutsu Maribell, ta on chow-chow tõugu ja väga karvane. Temale oldi juba nimi pandud, kui meie ta enda juurde elama tõime. Kõigepealt elas ta vanaema juures, kuid kui nad enda majast korterisse tulid, saime meie ta endale.
Lemmikloomi on mul palju, aga neid kõiki kodus ma kahjuks või õnneks ei oma. Näiteks meeldivad mulle kaamelid ja kilpkonnad ja tegelikult on enamus loomi hästi toredad, aga kodus on hetkel kaks saksa lambakoera. Kuna neile pannakse nimi juba kennelis, siis jääb peremeestele mänguruumi kahjuks suhteliselt vähe, aga miskit ikka. Egerit kutsume hetkel Ekuks, sest see lihtsalt läks nii, aga teisele koerale, Magicule, mõtlesime hüüdnime suhteliselt kaua. Alguses kutsusime teda igatpidi, aga siis mina pakkusin, et võiks teda Mikuks kutsuda. Emme ütles, et see ei sobi tüdrukule ja siis sealt tuletasime Kiku ja see on väga suupärane nimi. Eku ja Kiku sobivad hästi kokku kah. Kiku on näiteks aiast oma neli korda vist juba plehku pannud selle aasta jooksul, mis ta meie juures on olnud, nii et närvirakke kulub tema peale tunduvalt rohkem. Muidu on naljakas see, et inimesed ei saa tihti aru, kumb on kumb, ehkki nende suurusevahe on ilmne. Lugusid võib rääkida mitmesuguseid, aga näiteks kui Kiku meie juurde tuli, ei kannatanud ta sugugi üksi koju jäämist ja tegi selle aja jooksul, mil kedagi kodus ei olnud, hästi palju pahandust. Näiteks hävitas ta ära peaaegu kõik potililled, sõi ära umbes pooled kardinad, lõhkus ära kõik nõud, mis sai ning ka telekas sai oma osa. Nüüd me ennetame seda targalt ja paneme ta iga kord kodust ära minnes puuri.
Mul on koer Päntu. Tema oli maal vanaema koer, aga kui vanaema läks teise ilma edasi, võtsime me koera linna. Vaeseke oli seitse aastat ketis olnud ja tal läks natuke aega, enne kui linnakommetega harjus. Näiteks oli ta harjunud haukuma maal keti otsas iga möödasõitva auto peale ja linnas vabana ta kasutas võimalust ja tahtis pea igat autot lausa rattast hammustada. Ühe korra on Päntut lubatud selle eest maha lüüa ja ühe korra jäi käpaga žiguli ratta alla. Žigulis oli kena vanapaar, kes tundis siirast huvi koera käekäigu vastu. Õnneks ei olnud hullu midagi viga.
On küll. Mul on koer, dalmaatslane ja ta nimi on Dessy. Nime sai ta selle järgi, et meie linnas, kus me siis elasime, elas meie lähedal üks koer Daisi. Ta meeldis kõigile väga. Kui me teda hüüdsime (kiiresti), kõlas see nagu Dessi. Sellest tuli ka minu koera nimi. Kui me koera saime, käis ta kogu aeg minu järel, tegelikult teeb ta seda praegugi. Isegi siis, kui ma läksin WC-sse, tuli ta ukse taha kraapima. Esimesel päeval, kui ma magama hakkasin minema, hüppas ta kohe minu voodisse padja peale. Ja mis kõige naljakam - ta hakkas keelt näitama, ta nagu oleks mind kiusanud. Mu koera lemmik olin mina ja keda ta kartis, olid mehed. See tähendas seda, et kui isa või vennad koju tulid, jooksis Dessy kohe kas üles tuppa kardina taha ning lasi end täis või hüppas kaminasse. Õnneks ei hüpanud ta kordagi põlevasse kaminasse ja tänaseks on tal see komme kadunud.
Meil on kodus koer Robi. Mu õde pani talle selle nime, kui me ta ostsime. Mina tahtsin perest kõige rohkem koera ja lõpuks me tema saimegi, ta on saksa lambakoer. Temaga on nii palju nalja saanud. Esiteks alati kui ta tahab midagi, on tal nii naljakas nägu või kui talle midagi ei meeldi. Ta ajab kogu aeg oma saba taga nagu hull. Suvel kui ta ükskord jões ujumas käis, astus ta oma käpa katki, me käisime temaga arsti juures. Talle pandi seal suss jalga, millega ta käis peaaegu terve kuu aega kuni ta selle katki näris. Aa, ja loomaarsti juures oli üks kassi kuju ja ta hakkas selle peale haukuma. Temaga on palju nalja saanud, aga ma ei jõua kõiki üles kirjutada.
Mul ei ole lemmiklooma, aga mu vanaemal ja vanaisal on ja kuna suvel veedan palju aega seal, tean Bibi - nii on koerakese nimi, mille ta sai väikeste lutsukommide järgi - seiklustest nii mõndagi. Kui Bibi oli umbes poole aastane, jõi koer WC potist ja kukkus sinna sisse, olla sai ta seal u. 30 minutit, kui vanaisa koerakese päästis.
Mul on koer Miku ja kass Miisu. Miku nimesaamist ma ei tea, sest olin siis veel väike. Võiks ju arvata, et kümneaastane koer on elukogenud, aga tegelt on ta ikka hingelt nagu kutsikas. Ainus mänguasi, millega ta mängib, on väike roosa põrkepall. Aga minu kass on poolearuline. Tema oskab kõikidest asjadest mänguasju teha, õhust kuni digikani (fotoaparaat) välja. Sügisepoole, kui mu ema käib rohelise kootud mantliga, ronib kass selle abil nagini välja, siis proovib hakata alla tulema ja jääb kinni. Istub seal natuke ja hakkab kräunuma, kõik otsivad teda, siis leiame ja aitame ta alla. Kui keegi temaga ei mängi, kihutab ta ringi, jookseb peaga vastu ust ja läheb magama.
Mul on lemmikloom Barbo. Ta on saanud oma nime selle järgi, et õele meeldivad barbid ja ta hakkas teda kutsuma barbiks, aga vend ütles, et ärme pane koera nimeks Barbi, vaid paneme hoopis Barbo. Üks lugu mul temast on, et see oli vist mingil talvel, kui ta hakkas rõdult trepist alla minema, järsku ta libises ja läks alla hoopis tagumiku peal.
Mul on oma koer, ta sai oma nime selle järgi, et ühes saates oli ühe tegelase nimi Patrick. Kätlin on mu klassiõde ja ma rääkisin vahetevahel oma koerast ja mu klassis käib üks poiss nimega Patrik. Kätlin arvas, et Patrik on mu poiss ja et me käime, aga siis ta sai teada, et mu koera nimi on Patrick.
Jah, mul on koerakutsikas, ta nimi on Fätti. Kui ma ta sain, siis ma viisin oma tuppa. Kui ma ta sülle võtsin, siis ta pissis mu peale nagu ma oleks mingi post.
Hmm, praegu mul ei ole lemmiklooma, aga mõni aasta tagasi oli. Ta nimi oli Dsossy. Ma ei mäletagi, kust ta oma nime sai. Mäletan kui Dsossy käis naabri karjamaal lambaid ja lehmi hirmutamas. Seda oli nii tsill vaadata.