On koer. Kunagi oli üks kuri koer, kelle nimi oli Sõber. Mina sain taga hästi läbi ja kui me koera saime, siis ma panin ka talle selle nime, sest see teine koer pandi magama nagu mälestuseks.
Lemmikloom on koer. Hetkel enam koera pole, kuna lahkus ilmast eelmisel suvel. Nimi oli tal Benny ning ta oli väga sõbralik puudel. Temaga olen ma pool elu koos elanud ning jäänud on palju mälestusi temast.
Minul on lemmikloomaks bernharndiin Brülle, nime on ta saanud oma eesnime järgi. Lugusid temaga eriti ei ole, aga üks päev jooksis ta metsa ning meie õega läksime teda otsima. Nnatukese aja pärast jooksis Brülle ehmunult meie poole ja tema taga põdrapull, sellest saime aru, et ta käis põdrapulli taga ajamas.
Mul on koer nimega Scully. Ta on saanud oma nime seriaalist Salatoimikud või siis inglise keeles X-files, naisdetektiivi järgi. Ta on üks suur õgard ja ta sööb kõike, üks kord ma peitsin suure kommikoti oma padja alla, järgmine päev, kui ma koolist koju tulin nägin, et kommipaberid on igal pool toas laiali, siis saingi aru, et koer on kõik ära söönd. Teine lugu on selline, et ükskord, kui me sõitsime autoga koju, koer oli meil kaasas. Jõudsime koju ja hakkasime juba jopesid ära võtma, kui mu väike vend ütleb, et koera ei ole ja ei ole, siis hakkasimegi mõtlema, et huvitav küll, kus koer on. Pärast saime aru, et jätsime Scully autosse.
Meie perel on koer, kelle nimi on Karu, ta on suur, ta karv on väga paks ning karu karva värvi, ta pea näeb välja nagu karu pea. Isa kasvatab jaanalinde, ka neil on oma nimed, aga neid on liiga palju, et siin üles lugeda.
Mul on üks lemmikloom. Selleks on koer, kelle nimi on Pitsu. Ma mäletan: tulin koolist koju, ta jooksis mulle vastu ma, siis laususin et: "Ei hüppa ülesse, lama!" ja ta viskas pikali ja mina läksin tuppa. Kui õue tagasi tulin, lamas ta ikka selle sama koha peal. Hõikasin siis: "Tule siia, poisu!" ja ise istusin trepile peale. Dublett: EFA, KP 116, 116 (1f).
Lemmikloom on koer nimega Bella, nime panin talle sellepärast sellise - algul tahtsin panna nimeks Isabella, aga Bella on lühem ja kuna ta on korralik ja tark koer. Kui ta tuppa tahab, läheb akna taha ja vaatab aknast sisse.
Mul on koer, kelle nimi on Mustu. Mustu on puhast tõugu krants (tartu tavaline). Nimi on tal selle pärast, et ta on süsimust, vaid varbaotsad ja täpp rinnal on valged. Mustu tuli meie juurde ühel kevadel kolm aastat tagasi. Mina sellel ajal kodus ei olnud, aga koridorist oli kuulda peenikest kiunumist. Ema läks vaatama ja leidis peaaegu viimaselt korruselt (meil on kolm korrust) väikese musta koera, poole trepi peal. Ta ei osanud või ei julgenud kuhugi poole liikuda ja lihtsalt istus seal ja nuttis. Ema tõi väikse koerakese meie juurde ja pani pliidi alusesse auku mõned riided ja koera pani ta sinna peale magama. Ema lootis, et me leiame kellegi, kes on nõus Mustut enda juures pidama, aga kuna ma kedagi ei leidnud, jäigi ta meie juurde. Ta oli ilmselt enneaegselt oma emme juurest ära võetud, sest ta oli nii väike, aga piima oskas ta juba ise juua ja vorsti süüa. Ema pidi ta ainult üles õhku tõstma ja siis nina pidi kausi sisse panema, siis hakkas kohe jooma. Igal öösel pidin ma emaga üles tõusma, sest koer kiunub köögis igavusest. Siis tuli temaga natuke mängida. Varsti väsis ta ära ja jäi magama, siis saime meiegi tagasi magama minna. Nüüd ta siis elabki meie juures, magab tugitoolis, mis on tema jaoks küll liiga väikseks jäänud, tagumik ripub üle ääre, ise tooli pressitud. Linnas meil on küll oma aed, kuid seal pole väravat ees, et Mustu saaks seal vabalt ringi joosta, aga kuna meil on maakodu ja me käime seal suvel päris tihti, saab ta seal oma jooksud ära joosta. Meie kodu lähedal asub ka suur park, nii et väljas saab ta jalutamas käia päris tihti. Ma arvan, et tal on meie juures päris hea elu, see oleks ikka vilets olnud, kui ta varjupaika viidud oleks. Mina igastahes olen väga õnnelik, et meile niimoodi koer tuli, sest ema ja isa muidu nii väiksesse korterisse lemmikloomi polnud nõus tooma. Aga kindlasti on nemadki nüüd väga rahul. Üks juhtum oli siis, kui mu ema oli Mustuga pargis jalutamas ja Mustu oli rihmata ning jooksis ringi. Siis tulid vastu kaks suurt bernhardiini. Mustu vahtis neid hetke, ning pistis siis suurest hirmust jooksu. Ema otsis teda nii siit ja sealt ning tuli lõpuks koju. Mustu ootas otse ukse ees, ise väga hirmunud. Oli õnn, et ta polnud auto alla jäänud, sest selleks, et pargist koju saada, tuleb minna üle mitme tee, üks neist on päris suur ja liiklusrohke. Igastahes oli see kokkuvõttes õnnelik õnnetus, mis jäi meile kõigile meelde.
Minul on koer, ta on kolli ja nimi on Tessa (emane), kui ta sai väiksena kätte väga suure pappkasti, kiskus ta selle minitükkideks, mis lendasid aias tuulega ringi, pärast oli tubli tund korjamist.
Mul on koer Simpson ja kass Albert. Koer on väike ja teiste koerte vastu õudselt kuri, ta jäi selle tõttu ühest silmast pimedaks. Kass Albert on noor ja arg, koeraga saavad väga hästi läbi.
Minu lemmikloom on koer. Ta sai oma nime selle järgi, et ta on hästi karvane, nässakas. Nimelt ta nimi on Nässu. Ta on hästi armas koer. Mulle meenub temaga kohe sain. Ühel päeval ütles meie tollane inglise keele õpetaja Aiki Jõgeva, et tal on kolm kutsikat ning ehk keegi õpilastest sooviks endale koera. Selle peale läksin ma inglise keele õpetajaga rääkima, et kuidas ma saaksin neid vaadata. Ta ütles, et mine koos mu tütre Kaisaga meie poole. Nii me siis läksime. Kui me sinna jõudsime, vaatasin neid kutsikaid. Üks koer oli palju energilisem ja särtsakam kui teised. Nii ma siis mõtlesin, et võtan selle kõige rõõmsama ja särtsakama, kuna tema harjub võõras keskkonnas kõige kiiremini. Nii siis läksingi temaga bussi peale. Kui me koju jõudsime, siis ma andsin talle piima ja jäin ema ootama. Ma ei olnud ju emalt luba küsinud koera võtta. Kui ema koju jõudis, siis alguses ei osanud ta midagi öelda. Noomis mind, kuna ma ei küsinud tema käest, kuid aja mõõdudes kiindus ta Nässusse. Nüüd on ta lausa rõõmus, et ma koera võtsin. Teine lugu on väga kurb... Ühel õhtul lasime Nässu välja jooksma, kuid ta ei tulnud tagasi. Kell oli juba väga palju ja me hakkasime magama sättima. Kuid siis tuli longates Nässu, ise verine. Naabri koerad olid teda purenud. Mu õde hakkas kohe nutma ja vaatas Nässut ja küsis kas temaga saab ikka kõik korda.. Õnneks on tema nüüd terve ja midagi väga hullu ei juhtunud. Välised haavad kasvasid küll kinni, kuid me ei tea, kas sa sisemised...
Jah, mul on koer nimega Franco, ta on kolme-aastane labradori retriiver. Ma sain ta vanematelt sõbrapäevaks. Kõigepealt sain ma üles tõustes kaardi väikese kutsika pildiga, millele oli taha kirjutanud isa pika jutu. Mul oli raskusi selle käekirja lugemisega, aga lõpuks sain ma tänu vanemate antud vihjetele aru, et ma saan koera. Juba järgmine nädal oli minuga väikene kutsikas, kellel oli kaelas sinine lips.
Mul oli kunagi koer (ta suri umbes kaks aastat tagasi). Ta oli rotveiler, isane (seitsme aastane) ja väga äge. Nime valis paps juhuslikult. Mõnda ägedat juhtumist ei tulegi meelde.
Mul on väike krants ja ta nimi on Loigu. Ta on üleni pruuni-must laiguline ja tal on ka valgeid laike. Tal on palju hüüdnimesid - Loiks, Nunnu, Nupsik, Musirull jne, sest ta on nii armas väike paks nähvits. Kord pissis Loigu vaiba täis ja võõrasisa tahtis talle kerepeale anda. Minul hakkas tast kahju (tegelikult on Loigu minu ja mu õe oma) ja ma peitsin ta vannituppa ära. Võõrasisa otsis ja otsis, aga üles ei leidnud. Lõpuks, kui võõrasisa alla andis, kutsusin ma Loigut ja viimane tuli vannitoast välja. Kõik imestasid, kuidas ta sinna sai ja imestavad siiamaani.