Lemmikloomi on palju, sest ma olen loomasõber. Kaks koera - Mona (ta ema nimi oli Montana) ja Elton (ta oli Eltoni nägu), Benno (tšintšilla, ta oli Benno nägu), Kilpa (kilpkonn vanast multikast kilpkonn Kilpa).
Olen omanud rotte, küülikuid, kasse ja koeri.; Esimene koer oli Kaukaasa lambakoera ja Collie segu.; Teine koer Saksa lambakoera ja Chow Chow segu; Kolmas koer lühikarvaline taks; Neljas koer Berni Alpi Karjakoera ja Tiibeti Mastifi segu.; ; Kassid on olnud enamik tõuta. Ainuke puhtatõuline oli emane Exotic tõugu kiisu.; ; Küülikud olid Angoora küülikud. Rotid olid tavalised kodurotid.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Rotid olid Saku, Rocky, Roosi,; Kassid olid: Minni, Tommy, Kass, Muti, Juks, Pannu; Koerad olid Kelly, Jacky, Mona, Donna; Küülikud olid Jänx ja Punx
Kes lemmikloomale nime valis?
Enamik loomade nimed valisid lapsed.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Olid kohe konkreetsed nimed.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Välja arvatud Exotic tõugu kass- Tema valik oli algul Destiny ( Saatus) aga kuna ta oli lämmi löödud näoga, nagu oleks panniga saanud, saigi hüüdnimeks Pannu.; ; Donnaleoli nimi enne koju toomist otsustatud. Koerale järgi minnes ilmnes, et koera ema oli ka Donna.; ; Juks oli alul Juks, aga kui naabrid ta ära varastasid ja enda juuurde käima õpetasid, siis hakkasime kassi Reeturiks hüüdma. :)
Koerad, kass, chinchillia, on olnud ka jänesed.Chinchilla on emane; Koeri on kokku kolm, kaks emast ja üks isane. Kõik koerad on segaverelised.Kassiga on tore lugu, alguses kui ta pisike oli arvasid kõik, et ta on emane, kuid selgus hiljem, et siiski isane, nüüd on siis kastreeritud kiisuke meil.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
chinchilla nimi on Minni; ühe emase koera nimi on Lucky, teise emase nimi on Mona ja isase koera nimi on Mooses. Moosese hüüdnimi on Mossu. Kassi nimi on Mirri.
Kes lemmikloomale nime valis?
Lucky nime valisin mina, kui ta endale sain, olin siis 13 umbes. Minni nime valis väike õde, kui ta endale sünnipäevaks sai, ta võis siis olla 11.; Mona nime ei valinud pereliikmetest keegi, temale valisid nime Virumaa loomasõbrad, kes ta leidsid. Moosese nime kohta ma ei oska öelda. Mirri nime valis minu ämm.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
kõikide loomade puhul oli kohe konkreetne nimi välja valitud.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Ei kaasnenud suurt lugu mitte ühelgi, lihtsalt vaatasime loomale otsa ja oli seda näga just. Ja see meeldis ja sobis ka ja loom võttis kohe omaks.
Mul on koer Mona ja kass William.
Mu kassi nimi oli esimesed kaks päeva Robbie. See nimi tuli Robbie Williamsist, kes samal päeavl, kui me kassi võtsime Tallinnas esines. Peale kahte päevasaime aru, et see nimi ei sobi talle üldse ja panime talle nimeks hoopis Willy. Willyst arenes pikem versioon William.
Mu koer sai nime Eesti populaarseimate laste nimede hulgast.
Hetkel on mul kodus kaks kassi, emane kass Mona ja isane kass Charley. Emane kass on ilmselt oma nime saanud "Mona Lisa" maali järgi. Isasele kassile pani nime mu vanem õde, küllap talle see nimi meeldis.
Varem oi ka viirpapagoi, kelle nimi oli Siutsu, kuna ta siutsus. Kahjuks oli kassidel kõht tühi ning nad otsustasid temaga oma vajadusi leevendada.
Mul on kaks koera ja kass, koerte nimed on Mona ja Lumi. Lumi sai enda nime, sest ta on Lumivalge (Väga originaalne, ma tean), Mona sai enda nime, sest pere vanaema tahtis just seda nime ning kassi nimi on Sissu. Sissu sai enda nime nii, et lasime perega äsja eestisse saabunud vahetusõpilasel kassile nime valida. Peate siinkohal teadma, et vahetusõpilane ei teadnud midagi Eesti kultuurist ega keelest, vähegi siis veel kassinimedest.
Mul on väike koer Mona. Tema sai on nimenii,et kui me ta saime oli minu lemmik multika tegelaseks Luna, aga see nimi ei meeldinud mu õdedele. Nemad tahtsid nimeks panna Moonika. Nii siis kompromissi leidmiseks panime ta nimeks Mona nagu MO Moonikast ja NA LuNA-st. mu vanemal õel on kaks kassi ja üks koer esimese kassi nimi on Shiro, sest Jääajas oli valge lume leopardi nimi Shira. Aga teise kassi nimi on Iris , sest alguses pidi ta olema Müsli ,kuid siis jäi õele kõrvu nimi Iris ja ta otsustas selle kasuks.Koera nimi on Sofi ja see tuli niisama kuskilt filmist vist.
Kuna olen maal kasvanud, olen väga palju loomadega kokku puutunud, nende eest hoolitsenud ja neid armastanud. Meie kodus olid lehmad, lambad, sead ja hobused (isa oli tallimees). Koeri ja kasse oli rohkem kui üks.
Kolm mälestust lapsepõlvest:
1. Nägin, kuidas koer tappis rästiku, võttis selja pealt kinni ja hakkas kahele poole raputama, kuni rästik oli surnud.
2. Lapsepõlve kõige koledam mälestus.
Meil oli kuri koer, kes oli ketis. Ühel hommikul, kui ema läks lehma lüpsma, nägi ta ehmatusega, et kellegi kuri käsi oli koera esikäppadest traadi läbi surunud, ühendades käpad omavahel. Tundus uskumatu, kuidas see oli võimalik. Koer oli kuri ja me ei kuulnud ühtegi häält. Me elasime vaikses, rahulikus Võrumaa külas, kus naabridki olid kilomeetri kaugusel, me ei teadnud endil olevat mingeid vihavaenlasi, ei olnud ka koer kellelegi kallale pääsenud. Traat võeti välja ja käpad paranesid, aga lugu ise jättis lapse hinge väga valusa mälestuse. Me ei saanud kunagi teada, kes seda tegi.
3. Lapsepõlve kõige ilusam mälestus.
Oli kaunis suvehommik. Ma ei olnud veel voodist tõusnud, õhuaken oli lahti. Kiisu oli äsja poeginud. Äkki nägin, et kiisu hüppab aknast sisse, äsjasündinud poeg suus. Tõi poja minu voodisse ja kiirustas järgmise järele. Nõnda käis ta neli korda, kuni kõik väikesed musta-valgetkirja pojukesed olid minu voodisse varjule toodud. Ei tea, mida ta kartis, küllap mõni murdja loom oli läheduses.
2
Elu pööras uue lehekülje peale kooli lõpetamist. Edaspidine elujärg tõi mind Abja alevisse. Abiellusin, kasvatasin suureks kolm poega. Saabus hetk, mil lapsed kodust lahkusid, abikaasa käis tööl. Tundsin, et tahan koera. Mõni kass oli mul olnud, aga kõne all oleval eluperioodil ei olnud kedagi. Juba ammu oli mu unistuses olnud saada endale pekingi paleekoer. Hakkasin ajalehest kuulutusi otsima. Leidsingi lehest vastava kuulutuse. 1998. aasta 17. jaanuari hommikul hakkasin lunima: “Tahan koera, tahan koera, tahan koera...!” Abikaasa otsustas võtte ette teekonna Abja-Paluojalt Tartusse ja sealt veel 20 km edasi. Ta leidiski kuulutuses mainitud koha üles. Kutsikas toodi tagatoast näha. Abikaasal ei olnud aimu, milline üks korralik kutsikas peab välja nägema. Teadis vaid, et ilma tagasi minna ei tohi. Maksis nõutud 1200 kr + 300 kr sõidule, seega 1500 kr.
Kutsikas oli kolmekuune, kirpe täis, ussid ja kopsupõletik lisaks. Ta ei osanud süüa, oli saanud põhiliselt musta kohvi. Kui ta nägi musta kohviga tassi, läks päris segaseks. Lausa kole, milliseid inimesi ilmas leidub!
Alustasime ravi Viljandi Loomakliiniku veterinaari Piia Vilu abiga. Saime rohtu kirpude, usside ja kopsupõletiku vastu. Kutsikas tuli õpetada sööma. Nimeks sai ta Marju Läniku koera järgi Mona. Minu ämm kutsus teda Mona-Lisaks, Monat on veel nimetatud Montšikuks ja Manjanaks.
3
Kolme esimese meil elatud aasta jooksul külastas Mona loomakliinikut üks kord kuus.
Ühel päeval tundus Mona haige olevat. Aknalaual istumise järel jäid aknalauale verised jäljed. Olin surmani kohkunud. Targematega konsulteerides selgus, et haigust pole ollagi, Mona igatses hoopis peigmeest. Peigmehe leidsime Tartust, aadressilt Pirni 4. Seal elas tore abielupaar, kelle peres oli 4 pekinglast: 3 leedit ja üks härra. Jätsime Mona üheks ööpäevaks sinna, ise sõitsime vahepeal koju. Paarituse eest viisime kohvi ja koogi + 500 krooni.
Mona jäi “käima peale.” Paisus nagu saiapäts. 7. novembril 2001. aastal sündis isa Jospeli järgi Jossa nimeks saanud imepisike koerabeebi. Sünnitus oli raske, sest sündiv kutsikas oli tagurpidi. Rohkem me teda enam paaritanud ei ole. Sünnitus toimus Viljandi Loomakliinikus. Sellest ajast jäi Mona abikaasa ja Jossa minu koeraks. Kaks nädalat käisid Monal ja Jossal katsikulised.
Esimestel päevadel magas peremees põrandal, mina voodiotsas kaitseks ja koerapere keset voodit, patjadest ümbritsetud. Siis otsisime karbi ja parema koha. Esimestel päevadel ei saanud meie tööle ja poeg kooli. Poeg väga muretses, kas kutsikas ikka imeda saab. Kogu elu pöördus pahupidi, muret ja vaeva oli palju. Meie isiklik elu lakkas olemast. Peremeesteks said Mona ja Jossa. Seda on nad tänase päevani. Lapse kasvatamine on igatahes lihtsam.
Aeg veeres edasi, ka Jossal oli peigmeest vaja. Leidsime sobiva Pärnust. Ei õnnestunud, tekkis põletik ja tuli osa organeid eemaldada. Sattusin psühhiaatriahaiglasse ravile.
Mona on malbe, Jossa täielik türann. Toidu võtab ta Mona käest ära, mänguasjad peab oma kätte saama, võõrastega ei lepi. Mind ei tohi keegi puudutada, Jossa tuleb kohe kallale. Isegi hüvastijätul õlale patsutada ei tohi, kallistamine ei tule kõne allagi. Ka meid endid on ta näost hammustanud. Mehi sallib Jossa veel vähem kui naisi. Ta on praegu nelja-aastane.
4
Koerad, sealhulgas ka Mona ja Jossa, on kõige truumad olevused ilmas. Ma ei vahetaks neid mitte iial, mitte kunagi mitte kellegi vastu.
Kui meid ei ole kodus, ei söö ega joo nad enne, kui oleme tagasi. Valvavad köögi aknalaual, lähevad päris segaseks, kui näevad meid tulemas. Kohe asuvad kottide kallale, et mida toodi. Kui tulen töölt, tervitame Jossaga teineteist üksteisele musi andes. Mona tervitab samamoodi peremeest. Kui peremees on napsu võtnud, siis Mona ei lähe talle ligidale, alles hiljem voodis läheb juurde. Koerad magavad voodis, köögis aknalaual päikese käes ning põrandal. Mona omapära on see, et kui peremees nina nuuskamist imiteerib, peab Mona selle rätiku kohe kätte saama. Jossal peavad iga päev õhtul voodis olema barankad. Juustu armastavad nad ka. Kui aga anda pirni, lähevad lausa kaklema. Mona tahab ka ja siis peab peremees sekkuma.
Mona ja Jossa on jäänud omapead koju, naabrinaise valve alla ja ka kaasa võetud. Monale meeldib reisida, Jossale mitte, ta kardab.
Mona ja Jossa sünnipäevi peetakse pidulikult.
Koerte toidu peale kulub umbes 600 kr kuus. Nad söövad liha (jänese-, lamba-, kanaliha), maksa, hiina kapsast, porgandit, paprikat, pirni ja õuna. Krõbinaid söövad nad ainult siis, kui on väga suur nälg. Mona sööb veel ka jogurtit ja vahukoort. Ta armastab lakkuda piima, õlut, coca-colat ja veini. Jossa lakub vett.
Peremees vannitab Monat ja Jossat kahe kuu tagant. Kasutusel on pissilapid, mida vahetatakse kolm korda päevas. Kakamine toimub õues, kus käiakse kaks korda päevas.
Jossale meeldib minu rinnal telekat vaadata, ilma ta magama ei lähe.
Tänu Monale ja Jossale on mu hing tervem ja peresuhted paremad. Raske oleks neid pidada, kui mõlematel ei oleks soovi ega huvi nendega tegeleda. Me mõlemad armastame neid väga.
Ma ei võtaks koduloomadeks roomajaid ega ämblikke. Minu onupoja poja peres peetakse madusid.
Surma teema on nii valus teema, et sellel me ei taha üldse mõelda. Kui seisame kord fakti ees, et neid enam ei ole, eks siis otsustame, kas võtame uued või ei.