Jahh, mul on kodus kaks lemmiklooma, nimelt kaks kassi, ühe nimi on Poisu, oma nime sai ta tegelt filmist. Paljudes filmides öeldakse seda kellegi armsa kohta, nii sai ka tema. Teise kassi nimi on Tont, algul oli Liisu ja Pätt ka. Liisu panin mina ning hüüdsin teda mõnda aega nii, aga kuna ta oli kassipojana üleni must, siis hakkas ema teda Tondiks hüüdma. Pätt on/oli sellepärast, et igal võimalusel üritab laualt toitu varastada. Üks väga naljakas vaatepilt oli siis, kui Tont oli köögis laual ning pesi tagumikku :D:D Peaaegu iga õhtu nad müravad, jooksevad toast tuppa ja ajavad karju laiali.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
NIMI OLI LOOMA ISELOOMU JÄRGI.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
HÜÜDNIMED ON MÕNE HARJUMUSE VÕI EELISTUSE JÄRGI SAADUD,; BLACKY SAI OMA NIME MULTIKA MUST JA VALGE KOER JÄRGI,SEST ENNE OLI KODUS HELE AFGAANI HURT. HURT SAI OMA HÜÜDNIME MUSSULMAN- MUSSU.
Mul on koer nimega Poiss, hüüdnimega Poisu. Kui ta enne meie koju tulemist oma ema juures peres oli, kutsuti teda Kaljuste poisiks, sealt tuli ta nimi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Päntut tahtsime meie vendadega. Palusime tükk aega enne kui me ta saime. Isa oli vastu, ema oli poolt kui me ta eest hoolitseme.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime tuttavatelt tasuta. Kassipoja aga võtsime omale talvel kuna meil hakkas temast kahju.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koeral oli nimi olemas. Kassile mõtlesime nime koos. Kiisu nimi on Mirru ja koera nimi on Päntu.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saame raamatutest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Meile oli tähtis, et koer oleks väike. Tõust me ei hooli.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole. Näitused on toredad.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseb vend. Kassi eest hoolitsen mina. Koeraga mängin mõni päev päris kaua. Kassiga mängin iga päev.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Mõnikord spetsiaalset mõnikord teeme ise. Loomad tahavad head süüa saada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pole pöördunud. Vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtume hästi. See ei ole vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Järglasi pole sest on isasloomad.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loomad liiguvad, kuhu tahavad. Teki alla võivad minna kass ja koer õhtul, sest koer magab teki all.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole. Kui me reisile lähme, siis viime koera vanaema juurde, kes elab all korrusel. Ei ole võtnud. Ei ole, sest loomad jäävad maha.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäev on 5. mail ja kassil 29. august. Me peame loomade sünnipäevi. Ostame neile lemmiktoitu.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud. Kassi mänguasi on korvpall ja lõngakera ja koer mängib kõigega.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah on küll, kuid vajalik on kammimine ja pesemine ja söögi ja joogi andmine jne.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nüüd on igasugu loomatoite, lemmiklooma kliinikud, puugirihmad ja tilgad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kassi surm oli jube. Matsime ta saugasse. Otsustasime ja võtsime uue kodulooma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme koerale ja kassile sellkeks teinud, et ei tohi süüa laualt võtta ega süüa norida. Kui loomad olid väikesed, siis tegime reeglid selgeks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kassil oli kombeks kardina peal ronida ja koeral oli kombeks kassi piima juua. Andsime neile õrnalt laksu ja sõimasime neid. Tuleb selgeks teha, kes on peremees ja kes on (koer, kass)
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oleme koerale õpetanud (lamamise, isumise, käpa andmise, sitsimise jne.) Kui koer väike oli, siis õpetasime vähehaaval. Kassile õpetasin korvpalliga lükkamise.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ikka ta nagu mõistaks mind kuigi ma tean, et ta ei saa minust õieti aru. Ei ole, ka loom mõtleb.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Võib küll. Kui ma koeraga õue läksin ja ta esimest korda rihmast lahti lasin, siis ta jooksis minema. Pärast saime ta kätte.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Peab koeraga väljas käima ja toitma, jootma, kassi liiva vahetama jne. Meie peres tegelevad lapsed lemmikutega poole rohkem. Vajab küll, sest loom vajab ka last.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole ja oleks ka, nii ja naa. Ei tea, mida selle kohta öelda. Vahetevahel räägin oma loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
On küll, näiteks hamster, sest ta on nii väike ja teda ei saa korteris puurist lahti lasta, sest ta ronib kappide taha.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Jah, näiteks mõned inimesed võtavad boamao endale kaissu öösel.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
See on täitsa nõme, sest nad on teistsugused kui lemmikloomad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad on: kass, koer, merisiga jne. Lemmikloomana ei peaks boamadu-ei meeldi mulle siga, lehm. Erineb sellepärast, et koduloomad on teise välimusega ja neid peetakse vajadusel-lehm, siga, hobune. Koer on kodukaitsja, kass hiirtele hirmuks. Koeral ja kassil on lisaks ka praktiline ülesanne. Ja ikkagi on nad lemmikloomad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Seltsiks, sest neil on igav ja nad tahavad sõpra. Nendega on hea mängida ja neile on vahel hea ka oma muret kurta.
Lemmikloom – mine võta kinni, on ta siis nüüd lemmikloom, loomlemmik, lemmik või mõnele lihtsalt (ebameeldiv) loom?
Enamasti on lemmikloomaks ikkagi koer. On igasuguseid ütlemisi, kes jagab inimesed „koerainimesteks“, see tähendab, kes armastavad koeri, ja muudeks. Juba suur Goethe (vist) on öelnud umbes nii: „Mida rohkem ma õpin inimesi tundma, seda rohkem hakkan ma armastama koeri.“ Fakt on see, et koer armastab sind sellisena nagu oled, on truu, tunnetab su meeleolu, lohutab kui vaja, ega solva sind iialgi.
Küsimusele, kas koerad mõtlevad, saab vastata ainult üht – kindlasti. Kuidas, või kui palju, seda me ei tea, ilmselt ei mõtle nad abstraktselt ja mitte nagu inimene, vaid „koeralikult“. Neil on väga hea mälu, väike huumorimeel, nad oskavad veidi teeseldagi ja tunda armukadedust. Koerad on võimelised meelde jätma palju sõnu ja jagavad ka ühtteist meie kõnest. Kahjuks ei saa nad vastata ja nii me ei saagi teada, kui palju. Kes arvab teisiti, on lihtsalt koertega vähe suhelnud ja vähe nende käitumist jälginud.
Allpool tahangi veidi jutustada oma pika elu jooksul koos elatud lemmikutest. Nad väärivad seda.
Kasvasin üles maal. Vanemad siirdusid maale 1930. aastate algul ja rajasid uudismaa koha. Olin umbes kolmeaastane. Kohe tekkis ka suhe loomadega.
Esimene koer oli meil teadagi krants, nimeks Topi. Kes nime pani, pole enam teada, eks vist ikka ema. Topi oli emane koer, keskmist kasvu, siledakarvaline ja minu mälestustes tiigerdogi värvi. Oli ta nüüd meie, minu ja õe, või hoopis meie tema lemmikud? Kes teab? Meie kodumetsas oli väga palju rästikuid, neid tuli vahel õuelegi. Kui läksime metsa, siis siki-sakitas Topi meie ees ja kui märkas ussi, oli näha, et need polnud tema lemmikud. Kiire haare, veel kiirem ripa-rapa ja rästik oligi „parematel jahimaadel“. Rohkem temast eriti ei mäleta, ka mitte tema lõppu. Võimalik, et ta anti hoopis ära, sest ta ei saanud meil kaua olla.
Peale Topit oli meil kaks koera. Nad olid väiksemad krantsid, selle eest aga tarkust ja tigedust, kui vaja, mahtus aga sisse oi kui palju. Naabrid rääkisid lausa muinaslugusid, et kes meie koerte eest puu otsa roninud ja muud. Ega nad kunagi kedagi ei hammustanud, küll aga tegid hirmsat nägu ja lärmi nii et sülg pritsis. Juhul kui nägime võõraid tulevat, pidime koerad kinni panema. Ketis nad polnud.
Suurem koer (siiski alla keskmise) oli tumehall, sileda, kuid pikema karvaga. Nimeks pani ema talle Mursilla (!), kuid hüüdsime Mursiks. Teine, väikem, oli helehall lühikarvaline nimega Poisu. Mõlemad isased. Küllap nad kuskilt külast toodi, sel ajal polnud küll kuulnud, et koerakutsika eest keegi oleks maksnud. Kassi eest küll – tuli anda sukanõel. Loomulikult olid nad õuekoerad.
Vanasti nagu teada, oli koerte ametiks, eriti maakoertel, maja ja kodu valvamine. Seda tegid nad ka ülihästi. Lemmiklooma terminitki polnud kuuldud. Sisuliselt olid nad siiski mingil määral lemmikloomad. Nende eest hoolitseti, söödeti, armastati ja lapsed ka vahel mängisid, kui aega oli. Keegi neid ei kamminud, ega õpetanud, rääkimata loast diivanil lesida. Kui ilm oli väga kole, rääkisid inimesed omavahel: „Hea peremees ei aja ka koera niisuguse ilmaga välja,“ või nimetati ilma „koerailmaks“.
Omal algatusel õppisid koerad siiski palju tarkusi ja omandasid harjumusi. Iseloomult olid nad väga erinevad.
Harva, näiteks suurte pühade ajal, lubati koerad tuppa. Toas oli Poisuga paar lemmikmängu. Esimene: Sai jookstud köögist tema tuppa ja teise toa kaudu kööki tagasi ümber pliidi ja ahju. Nii mitu ringi, Poisu hirmsa kileda kisaga kannul, kusjuures ta kätte kunagi ei saanud, sest põrand oli tema jaoks liiga libe.
Teine: Isa pani istudes jala üle põlve. Nüüd tarvitses veidi jalga liigutada ja öelda: „Võtan Selma ära!“ kui saapast sai Poisu suurim vihavaenlane ja seda rünnati kõigest jõust ja raevukalt. Õues sai teda vahel heliseva äratuskellaga taga aetud.
Poisu oli ka veidi laisk ja kaval. Vahel kui loomad tulid viljapõllule, ei viitsinud ta minna ära ajama. Aga mis kasu on koerast, kui ise pead kaasa jooksma. Oi, siis tegi tigedaks! Kord äsasin talle seljast võetud mantliga kui kõige käepärasemaga. Kui (juba neiuhakatisena) vahel külla läksime, tahtis ka Poisu kaasa tulla. Teda sai muidugi tagasi aetud. Tema aga oli kavalam, tegi metsas suure ringi ja ilmus sinu ette juba külas.
Poisu kartis pauku ja müristamist. Võimaluse korral ronis sülle ja lõua alla.
Mursi oli teistsugune, väga soliidne, kui nii võib öelda. Tema oli neist kahest tigedam, ei kartnud kedagi ega midagi, ei mänginud ülemeelikuid mänge ega lasknud sülle võtta. Ise oli ta väga tark ja sõnakuulelik. Külla minnes saatis ka tema sadakond meetrit ja siis tuli öelda väga vaikselt ja viisakalt: „Mine nüüd koju!“ Jumal hoidku kui julgesid häält tõsta, siis solvus ta niivõrd, et endal hakkas piinlik, palu või koera käest andeks.
Söögiks said nad põhiliselt kartuleid ja sinna hulka oma söögi ülejääke, konte ja rupskeid. Kui kõhud täis, mindi vahel magustoiduks vaarikaid peale sööma kivihunnikust väljakasvavatesse vaarikatesse. Talu piire teadsid koerad hästi. Kuna meie põlde ümbritsesid naabrite karjamaad, siis juhtus nii mõnigi kord, et võõrad lehmad ilmusid meie vilja. Koerad teadsid mida teha. Kontvõõrastel oli kiire minek. Samuti ei saanud ükski kanakull meie tibusid varastada.
Oma pere kassid-koerad sai hästi läbi. Kord juhtus selline lugu, et naabri metsast, meie krundi piirilt kostus meie ja (vist) naabri koerte purelemist. Näha polnud midagi. Korraga hakkas meie kollane kass, kes hirmsa „valuga“ tormas sõpradele appi. Kas tehtigi naabrile „tuul alla“. Koolis käisime õega 12 km kaugusel. Elasime internaadis. Laupäeviti käis isa meil hobusevankriga järel, et koju viia. Kodu piiril magistraalikraavi truubil, istus meid oodates 3 kuju: Mursi, Poisu ja kollane kass nende vahel. Ei tea pead anda, mitu korda seda pilti nägime, kuid üks kord on kindlalt mällu sööbinud.
Sõja ajal varjas meie lakas ennast üks „vastaline“ mees. Leppesõnaks, juhuks kui kinnivõtjad peaksid tulema, oli „Mursi, Poisu“. Laka luuk oli metsa poole. Ema aga unustas ja hakkas koeri nimepidi sööma kutsuma. Õnneks mees vist ainult ehmus, sai aga asjast aru ja ei pannud metsa poole plagama. Naerda saime kõik.
Kord jäid mõlemad koerad raskesti haigeks. Kes teab, mis see oli. Arst oli alevis, 12 km kaugusel ja kes siis koertele arsti kutsus, inimestelegi aruharva, viimases hädas. Nutsin. Nad olid meile ikka väga armsad. Aga välja nad seekord rabelesid ja terveks pikapeale said, kuigi olid vahepeal poolsurnud.
Kui Mursi oli juba küllaltki vana (kuid mitte väga vana) oli teda, kõigi tunnuste järgi, vist uss pähe nõelanud. Ta oli 2-3 päeva kadunud, mis oli ebaharilik ja siis käis viivuks kodus jumalaga jätmas. Nägin läbi akna, kuidas ta kiire sammuga metsa poole läks ja rohkem me teda ei näinud, ehkki otsisime.
Poisu elas veel mõnda aega. Kui tema otsa sai, olime juba linnas, koolis. Ema ehk rääkiski tema lõpust, kahjuks ei mäleta.
Nüüd tuligi lemmikloomadega pikem vahe sisse, kuni koolid läbi ja oma elamine sisse seatud Tallinnas. Kõigepealt tõi mees, nüüd juba, tõukoera – musta-valgekirju spanjeli. Poeg, kes veel õieti ei osanud rääkidagi, hakkas teda hüüdma „Näkki“ ja see ta nimeks jäigi. Ta oli kutsikas ning küllaltki temperamentne ja tüütu. Kuna sel ajal veel ka kangesti igasugu batsille kardeti, väike laps ja koer (keda siis arstlikult ei kontrollitud nagu praegu) aga teineteist limpsid, andsime ta minu pealekäimisel varsti ära. Pärast oli mul kahju küll.
Mõne aasta pärast, ühel päeval, seisatas mees, olles töölt tulnud, väljas köögi akna taga. Mehe põuest vaatas välja üks pisike pea – taksikutsika pea. Küll oli ta imearmas ja põrandal joostes viskas naljakalt jalgu, päts, päts. Nii saigi ta endale nimeks Pätu. Ta oli isane, pruuni värvi. Sel ajal polnud me koeratoidust veel undki näinud. Ei mäletagi mida ta sõi. Eks ikka vist inimeste toidu ülejääke.
Pätu oli alati kodus, sest minu pensionärist ema oli alati kodus. Pätu oli põhiliselt toakoer. Kord käisime temaga ka koertenäitusel ja saime mingi auraha. Rohkem ei käinud.
Pätu oli meie kõigi lemmik, aga tema valis oma lemmikuks peremehe. Kui mees, selili kušetil lamades ajalehte luges, tavatses Pätu lamada piki keha, tema kõhu peal. Üks kord ütlesin narrimisi Pätule: „Kas sa nüüd enam minu koer ei olegi?“ Pätu kargas püsti ja tormaas minu poole, ning müksas mind ninaga ja läks kohale tagasi. Hammustada ju ei sobinud, aga anti teada, et ära naljata tõsiste asjadega. Üksinda õues olles ta ei tahtnud, aga kui kuulis koju tuleva „Jawa“ mürinat, siis oleks välja läinud vist koos aknaklaasidega kui poleks välja lastud. Kuidas ta mootori mürinat eristas, seda teadis ainult tema, sest sel ajal oli üsna palju „Jawasid“.
Pätu armastas pikka aega sitsida, ise vaikselt edasi-tagasi kõikudes. Saba tal ju tugev. Käsu peale (suutäit lootes) oskas esimeste käppadega teha ka „käpa vehki“. Seda seistes. Kord oli tänaval midagi huvitavat ja võtsin Pätu sülle, et ka tema näeks. Edaspidi tarvitses ainult akna juurde minna, kui tema tuli ja nõudis kohe sülle võtmist. Päris selge on, et peale käskluste sai ta aru paljude sõnade tähendusest, näiteks „tuleb“, „läheb“, „metsa“ jne. Ta oleks vist palju õppinud, kui keegi oleks viitsinud õpetada.
Taks pidi olema kole vapper, aga seda peab küll ütlema, et ta oli arg. Metsas, kohates põtra, tegi ta jube imelikku „ebakoeralikku“ häält ja pani liduma – vastassuunas, ilmudes alles umbes poole tunni pärast. Sama juhtus, kui metsateel kohtasime kedagi heinakoormaga käruga. Toas puges ta kohe kušeti alla kui ütlesid veidi ärevalt: „Tulevad!“ Hiljem tuli välja, ka külaliste juurde.
Pätu jäi ka raskesti haigeks. Arvatavasti viskas õues üle aia, keegi „hea inimene“ teda suure kiviga, sest tal tekkis ristluude kohale suur vesivill ja tagajalad jäid kangeks. Mees viis ta arsti juurde, kuid unustas vesivilli näidata ja kahtlustest rääkida. Arst süstis aga koertekatku vastu ja selle tulemusena halvati tema tagajalad täiesti. Mees armastas Pätut ikka väga, ega raatsinud teda „magama“ panna. Selle asemel raius ta hoopis ühel tugitoolil jalad alt, et Pätu saaks kuidagi üles ja alla ronida. Aga ega ta ikka eriti ei saanud. Halvatus kestis mitu kuud, kuid pikapeale hakkasid jalad vähehaaval imekombel liikuma. Ristluude kohale, kus oli vesivill, tekkis liivakellakujuline 6-7 cm pikkune lumivalgetest karvadest laik ja jooks jäigi veidi imelikuks. Ütlesime naljatledes: „Jalg jätab lööke vahele.“ Nüüd imetleti teda tänavalt, et vaat kui huvitava karvaga.
Suupillile armastas Pätu kaasa laulda.
Suri ta (vist) südamepuudulikkusesesse ja sai maetud oma aeda, tähiseks põllukivi. Algul sai sinna mitu aastat ka lille istutatud. Mees pani väikesesse omatehtud kirstu ja nuttis.
Mõtlesin, et enam koera ei võta, kuid mõne aja pärast tuli meile üks naabreist imearmas kutsikas süles. Ütlesin „ei“. Järgmisel päeval läksin ja tõin kutsika ära. Maksin 50 rbl. mis ei olnud just väga palju. Tema oli krants, väljanägemiselt „airedale“ terrier. Isane. Nimeks sai talle Fidel, kuna näopoolest meenutas üht teist delit. Ka tema oli perelemmik. Eriti kutsikana siis oli ta ka enamasti toas. Ta oli üsna vallatu. Fidelil oli kohutav söögiisu. Söögiks sai ta tavaliselt herkuloputru lihaga. Vahel ka muud ja enda toiduülejääke. Siiski oli ta iginäljane. Aias sõi hea meelega tikreid, mida ise rumala peaga õpetasin põõsast leidma. Hiljem köis aga ümber põõsa ja sõi kõige ilusamad marjad ära. Õnneks ei söönud ta neid eriti siis, kui oli üksinda aias. Õuntest armastas ta „valget klaari“, eriti kui need olid väga küpsed ja kukkusid maha. Nagu „pots“ käis, mis te arvate kumb oli kiirem, kas inimene või koer? Mõne sekundi pärast Fidel juba maiustas.
Nagu kõik koerad, vihkas ka Fidel postimeest. Kui naabrite koerad andsid postiljoni tulekust teada, pani Fidel kohe hirmsa ajuga ümber maja jooksu. Maja ümber oli sellest lausa vagu, mille raadius vähenes seda mööda kuidas Fidel vananes. Kui postimees juba paistis, jätkus jooks aia äärt pidi ja hüpped värava ees. Vahel sai Fideliga ka metsas käidud. Ta armastas ennast värskendada madalates samblastes rabakraavides, isegi jäätükkide vahel. Hiljem selgus, et ujuda ta ei osanud ja merre läks seni, kuni tagumised jalad põhja ulatusid, ei enam. Edukalt võis ta talvel suuski vedada. Vanemalt muutus ta kurjaks teiste koerte vastu ja nii ei saanudki temaga metsa minna, kuna seal leidus ikka teisi koertega jalutajaid. Lemmikmänguasi oli Fidelil 1 l tühi herne purk. Seda võis ta ninaga veeretada ja loopida. Kord viskas isegi akna katki. Purgi võtsime talt kahjuks ära, kuna ta suutis seda ka suhu haarata, mis aga kulutas ta kihvu. Toas armastas ta „piiksulooma“ ja avatavat (kääksuga) praeahju ust. Üldse armastas ta kõike suus kanda ja kõike elavat (pisilooma) kahjureid tänu oma jahiinstinktile, maha murda. Kahju oli armsatest kimalastest ja musträsta poegadest, kuid ei aidanud keelamine ega õpetamine.
Pesta sai Fidel aruharva. Suveks pügasime. Kammida proovisin teda, kui ta oli noor. Hiljem oli ta enamasti õues ja üsna pulstunud, ega armastanud kammimist sugugi.
Fidel suri umbes 12-aastaselt lümfinäärmete vähki. Õigemini pandi „magama“ viimases otsas, kui teha polnud enam midagi.
Nüüd elan üürikorteris ja mul on koer „poole kohaga“. See tähendab, et koer ei kuulu mulle, küll aga armastab mind vist isegi rohkem kui „poole kohaga“. Tema on emane habecolli ja nagu juba arvata võib – korterikoer ja täieõiguslik perekonnaliige, muuseas kahele perekonnale. Ta on tõukoer, ostetud suure raha eest, paljude näitusemedalite ja tunnistustega. Nimi on keeruline, nagu tõukoertel ikka, kutsutakse Lonniks. Ühe silma laud on Lonnil roosad, teisel mustad, seepärast tundub piltidel nagu oleks ta ainult ühe või hoopiski klaassilmaga.
Lonnit iseloomustab meeletu veeihalus, sõnakuulelikkus, karjakoera instinkt ja tohutu kiindumus (või õigemini meelitlemine). Temale lubatakse kõike: lesida diivanil, voodis või isegi põrandal. Pesta saab ta üsna tihti, siis föönitada ja kammida. Seda kõike ta naudib, või siis talub stoilise rahuga, Diivanil, tema kõrval, peab teda kogu aeg silitama või veel parem, mudima. Sellest ta ei tüdine. Nagu katkestad, tõukab ninaga või kaapab käpaga. Süüa antakse talle parimat koeratoitu. Söögi suhtes on ta üsna ükskõikne. Jalutamas käiakse Lonniga 2-3 korda päevas. Väga meeldib talle ka autosõit, sest vahel võetakse teda kaasa mere äärde (oh mis ujumise mõnu), metsa või karjääride juurde. Jalutame teda, kui just lähedal ei ole porist loiku või kraavi, ilma jalutusrihmata. Kitsamatel tänavatel, kui tuleb auto, hoiatame käsklusega „auto“. Lonni istub siis kohe tee äärde ja laseb auto mööda. Ta teeks seda ka ilma käskluseta. Kui ei jõua nii ruttu käia kui tema, siis tuleb öelda „oota!“ Lonni istub ja nii teebki. Tänavatel käib ta iseenese tarkusest lausa sammu, metsas aga jookseb ringi ja nõuab, et talle visataks keppi. Vahel murrab endale ise paraja kepi ja laasib selle, kui vaja. Kepp peab olema üsnagi suur. Põhiliselt otsib ta kraavidest ja lompidest vett. Kui vesi on madal, laskub kõhuli vette, pikk karv vee peal hõljumas. Torenaljakas vaatepilt. Kui ronime ise (tema omanikud) kuskil üle kraavi, saab Lonni ilmselgelt aru, et mul on raskusi (olen üle 70 a.) ja tuleb kohe appi. Vahel näitab ette, kuidas tuleb hüpata, tehes seda mitu korda, vahel tõukab, mis sest, et vales suunas, kasvõi selili kraavi. Seda siis abistamisest. Peaasi, et tahe on hea, see on liigutav. Kui tuleb suurema liiklusega ristmik, jääb Lonni juba 15-20 m enne ristmikku seisma, istub ja ootab, et pandaks rihm kaela.
Võõrast koera ei tohi mina silitada, siis tuleb ta kohe vahele. Mine tea, on see armukadedus, või hoopis soov mind igaks juhuks kaitsta. Oma perenaisel ta enamasti lubab seda teha.
Tihti tuleb Lonni perenaine minu korterist Lonniga läbi. Siis lakub Lonni kõigepealt vett, mis on minu juures teadagi parem kui korrus kõrgemal, oma kodus. Nüüd osutab ta külmkapile! Mõneks ajaks on tal soov minu juurde jääda. Vaene Lonni on nii väsinud, et lebab poolsurnult, peagi põrandal maas. Ükski lihas ega karv ei liigu. Nagu perenaine paneb ukse väljastpoolt kinni, ärkab Lonni ellu. Saba hakkab suure kaarega käima ja peagi kutsutakse mind diivanile mudimise seansile. Vahel mõnuleb selili, kõik 4 käppa püsti. Kui me mõlemad tüdineme, siis muutub Lonni ulakaks. Võtab sinu sussi või soki ega anna kätte, aga püüdma peab, sest muidu hakkab Lonni kõva häälega haukuma. Mina olen aga vilets mängukaaslane ja nüüd on aeg ta koju saata. Ta ei vaidle vastu.
Kõiki sugulasi ta armastab. Samuti tunneb oma maja (3 korrust) inimesed kuidagi ära. Üksikuid inimesi millegipärast ei armasta, eriti neid, kes prügikastide juures. Viimaste peale haugub päris kurjalt.
Suurema seltskonnaga metsas seenel või marjul olles, ärkab temas vist karjakoera instinkt. Vaene Lonni tormab siis ühe juurest teise juurde ja katsub „karja“ kokku ajada.
Kord talvel läksid meie teed Lonni perenaisega diametraalselt lahku – tema suuskadel metsa poole, mina jalgsi kodu poole. Vaene „pooletera“ Lonni ei osanud otsustada kellega minna ja jäi teeristi istuma. Minu julgustamise peale: „võib minna,“ jooksis siiski perenaisele järele. Mina ei läinud otse koju, vaid miskipärast neile vastu. Perenaine tuli metsast, ei Lonnit. Arvasime, et küllap ta kuulis pauku, mida ta kohutavalt kardab ja jooksis koju. Kodus Lonnit pole. Olime päris mures. Pärast 15-20 min. ootamist läks omanik autoga Lonnit otsima. Õnneks leidis ta Lonni peaaegu samast kohast, kus ta kõhkles. Jooksis ilmselt tagasi, lootes mind eest leida. Lonni perenaine ütles, et lõhestasime vaese Lonni hinge. Oli nii kahju, palusime andeks ja lubasime, et enam nii ei tee.
Riietest on Lonnil helkiv vest, mida ta minuteada pole kandnud. Pori ja külmaga peaksid tal olema papud. Oleme asja arutanud, tegudeni pole jõudnud. Talvel väljas jalutades tekivad Lonnil päkkade alla lume- või jääpallikesed. Siis ta istub või koguni heidab küljeli ja need tuleb peoga välja sulatada ja käppasid ka peos soojendada, kui ta nõuab.
Karv on Lonnil pikk, turjal 40 cm või isegi rohkem. Kuna ta armastab porilompe, on ta metsas ikka vahel päris jube, siis naerame: „näituse koer, näituse koer!“
Mänguasju paistab Lonnil olevat, aga neist ta eriti ei hooli. Sünnipäevi perenaine muidugi teab, mina pole meeles pidanud. On juhtunud, et perenaise sõbrannad on talle kingiks toonud tehiskondi või midagi. Eks nad siis vist tähistavad ka natuke.
Lonni oleks ideaalne lemmikloom, aga tal on ka üks viga. Ta kardab kohutavalt pauku, ka müristamist ja isegi vihma rabinat akna vastu. Õnneks ei karda ta lennukeid. Vaadata oskab küll. Kõige hullem periood on detsember-jaanuar, mil pauke jätkub pidevalt. Metsas oled ise kogu aeg närvis. Pauku kuuldes ei kuula ta enam midagi ja paneb joonelt punuma. Aga autod ju. Ei taha teda kogu aeg rihma otsas hoidmisega ka ahistada. Temal ju tänava ääres ja metsas nii palju teavet ja kõik vaja läbi lugeda. Poegi pole Lonnile siiani võimaldatud, ehkki ta on igatsenud.
Maal olid kõik loomad nö „poollemikloomad“, kuigi täitsid igaüks oma funktsiooni. Lehmad, eriti vasikad ja mullikad olid samuti lemmikud. Käisime nende kõhu alt läbi, sõime koos nendega võileiba hapukurgiga jne. Kuhu siin piir tõmmata? Isegi üks põrsas käis ema järel nagu kutsikas. Tundub, et mida rohkem loomaga tegeled, seda intelligentsemaks ta muutub ja seda rohkem hakkate teineteist mõistma.
Kord, 12. või 13. sünnipäevaks kinkis sõbranna mulle valge musta ninaotsaga küüliku (või jänese). Hüüdsin teda Trullaks. Ta elas laudas puuris. Puhastasin puuri ja söötsin teda ise. Lõbustasin end vahel sellega, et sügasin, või õigemini kaapasin teda lõua alt. See ei meeldinud Trullale sugugi ja ta lõi kohe küüned kätte nagu kass. Ta ei olnud mul kaua. Läksin linna kooli ja olin sunnitud ta maha müüma, kuna muud ei suutnud temaga teha.
Hiljem tõin, juba pojale, kilpkonna. Teine tuli meie veel, ise. Leidsin ta aia tagant, heki äärest. Hoolitsesime ikka kordamööda nende eest. Suvel viisime õue rohtu sööma. Ühel sai isegi kilbi sisse auk puuritud ja ta köide pandud. Tema ju kodust suurt ei pea. Öeldakse, et kilpkonnad elavad väga vanaks, aga meie ei osanud vist nende eest hästi hoolitseda või said nad õues külma, aga ära nad surid.
Kui koertega oli vahe, oli meil merisiga. Tema nimeks sai Piugu, kuna ta tegi sellist piuksuvat häält. Ta oli pikakarvaline valge-punase kirju, veidi ka musta. Pea külgedel moodustusid pikkadest karvadest silmaklapid (nagu vanasti tehti autosid kartvatele hobustele. Üle tagumise otsa langesid kaares maani pikad karvad. Eks hoolitsemine ja puuri puhastamine jäi (nagu ikka kipub olema) minu hooleks. Lemmikroog oli Piugul toores punapeet. Vahel viisin ta süles õue rohtu sööma. Merisea instinkt ütleb vist, et hädaoht tuleb ülevalt ja nii katsus ta kiiresti põõsa alla, või kui kükitasid, siis seeliku alla pageda. Hiljem taipasin ta panna kummuli oleva kasti alla, siis oli muretu. Ka kassid ei saanud ligi. Õues meeldis Piugule väga. Teda süles (õigemini õlal) õue viies vigises ta rahulolevalt, tuppa tuues aga näksis vihaselt hammastega. Oma nimele ta reageeris, isegi maki lindilt, kuhu olin oma hääle lindistanud. Viimase võttega katsetasin ta kapi alt välja saada. Tuligi, vastas vigisemisega.
Ta oli väga armas, kuid kahjuks on merisea eluiga väga lühike. Elas ta (vist) 4 aastat. Matsime Piugu oma aeda. Mõnda aega oli ka tähiseks ilus auguline põllukivi, enam vist mitte.