Jaa, mul on kassid, nende nimed on tulnud nende käitumise ja välimuse järgi Kui Põltsamaal oli mihklilaat (seal saavad lapsed müüa omatehtud asju ja ka kassipoegi ja kutsikaid) ka mina läksin sinna koos oma väikese õega, meie nn müügilett oli ühe minust aasta noorema tüdruku kõrval, kes müüs kassipoegi Ma vaatasin vaid korraks sinna kasti ja seal oli imeilusate siniste silmadega kiisu, kes oli valget värvi Ma armusin temasse kohe Helistasin kohe emale ja palusin talt luba kass ära osta Ema oli õnneks nõus.
Mul on lemmikloom. Mu lemmikloom on hamster. Ta sai oma nime hamstritoidu paki pealt. Mul ei ole seoses temaga midagi eriti juhtunud, sest ta on mul alles teist nädalat.
Mul ei ole lemmikloom, sest ta suri just kuu aega tagasi ära, aga tema nimi oli Tuksu. Ta sai oma nime sellest, et minu isa poolses suguvõsas on kõik koerad kandnud nime Tuksu ning minu isa ei tahtnud koerale teist nime. Meie koeral oli selline komme, et ta pissis öösel tuppa ning kui me hommikul avastasime selle loigu, oli see alati mingi maailmajao kujuga, viimane loik oli Ameerika kujuga.
Jah, minul üks on lemmikloom. Minul on kolm rotti. Nende nimed on: Ruudi, Lonni ja Lote-Mammu. Mulle meeldisid need nimed väga ja ma hakkasin neid jumala lambist, kui ma neid õpetasin.
Minu lemmikloom on koer - Roi. Ma mäletan, kui ta oli väike, siis ta kadus diivaninurka ära, aga nüüd on ta suurem kui mina noh. Mu pere veel arutas tema nime köögis ja mina istusin oma toas. Mina pakkusin küll varem, et pange talle nimeks Pontu. Aga mu ema ütles, et ta pole krants. Siis sai tema nimeks Roi. Tal on ka veel pikem nimi - Le-Roi-Al von Vorst Sestkulson. No eks ta ole kõvasti hammustand ja nunnut mänginud. Üks kord küll ta kihv jäi ema kõrvarõnga taha kinni ja ta tõmbas kõrvarõnga läbi kõrva. Nüüd pole sest armigi.
Mul on kodus kaks kassi. Üks suur kass, kelle nimi on Piraat ja teine väiksem kass, kelle nimi on Kiti. Piraadile pani nime isa, kes arvas, et see talle sobiks. Kiti nimi tuli õe käest, kuigi me kutsume teda teiste nimedega ka. Esimese kassi võtsime me ise, kuid teine tuli meile. Meil olid pööningul kassipojad ja siis üks väike kiisu võttis kätte ja kukkus sealt alla. Isa kuulis karjumist, tegi ukse lahti ning kass jooksis tuppa. Paar päeva värises ta, kuid siis harjus vist meiega ära. Ära me teda ka ei tahtnud anda. Alati on temaga naljakas. Kui ta veel väiksem oli, magas ta arvuti monitori peal, püüdes käpaga noolt. Nüüd ta sinna enam ei mahu ning magab printeri kõrval.
Mul on kaks liivahirt. Neil ei ole nimesid. Mul on kodus ka kass, siiam. Ta nimi on Kiti. Nime mõtlesime perega ise välja. Siis kui ta tahab mängida läheb hästi kurjaks ja kargab jalga kinni. Ta käib ka kraanikausis, ta tahab, et keegi keeraks vee lahti ja saaks juua ning mängida veega.
Mul on kolm lemmiklooma, aga räägiksin meelsasti oma koerast Zellyst. Temale panin nime mina. Ta oli kohe seda nägu, et talle tuleb nimeks Zelly. Temaga seoses tuleb mulle alati meelde, kuidas temaga palli mängin. Mitu miljon korda olen püüdnud talle õpetada, et ta mulle palli tagasi tooks. Paraku ei tee ta seda kunagi.
Mul on kodus kass Mäuksu, koer Pelle ja minu kõige armsam kilpkonn Madelin. Madelini tõi mulle mu õde, kui ta käis kuskil välismaal. Kui ma ta sain, polnud tal veel nime... ma ei osanud talle nime panna ja õde ütles, et ma paneksin esimese meeldetuleva nime. Kuna mul tuli kõige esimesena meelde tüdruku nimi ja ma ei osanud vaadata kas Madelin on poiss või tüdruk, sai ta nimeks Madelin. Nüüd on Madelin minu juures elanud umbes poolteist aastat. Kui ma ta sain, kaalus ta umbes 60 gr,nüüd kaalub ta 316 gr. Ta on minu juures elades tohutult kasvanud...
Meie perel on koer, kelle nimi on Karu, ta on suur, ta karv on väga paks ning karu karva värvi, ta pea näeb välja nagu karu pea. Isa kasvatab jaanalinde, ka neil on oma nimed, aga neid on liiga palju, et siin üles lugeda.
Mul on koer, kelle nimi on Mustu. Mustu on puhast tõugu krants (tartu tavaline). Nimi on tal selle pärast, et ta on süsimust, vaid varbaotsad ja täpp rinnal on valged. Mustu tuli meie juurde ühel kevadel kolm aastat tagasi. Mina sellel ajal kodus ei olnud, aga koridorist oli kuulda peenikest kiunumist. Ema läks vaatama ja leidis peaaegu viimaselt korruselt (meil on kolm korrust) väikese musta koera, poole trepi peal. Ta ei osanud või ei julgenud kuhugi poole liikuda ja lihtsalt istus seal ja nuttis. Ema tõi väikse koerakese meie juurde ja pani pliidi alusesse auku mõned riided ja koera pani ta sinna peale magama. Ema lootis, et me leiame kellegi, kes on nõus Mustut enda juures pidama, aga kuna ma kedagi ei leidnud, jäigi ta meie juurde. Ta oli ilmselt enneaegselt oma emme juurest ära võetud, sest ta oli nii väike, aga piima oskas ta juba ise juua ja vorsti süüa. Ema pidi ta ainult üles õhku tõstma ja siis nina pidi kausi sisse panema, siis hakkas kohe jooma. Igal öösel pidin ma emaga üles tõusma, sest koer kiunub köögis igavusest. Siis tuli temaga natuke mängida. Varsti väsis ta ära ja jäi magama, siis saime meiegi tagasi magama minna. Nüüd ta siis elabki meie juures, magab tugitoolis, mis on tema jaoks küll liiga väikseks jäänud, tagumik ripub üle ääre, ise tooli pressitud. Linnas meil on küll oma aed, kuid seal pole väravat ees, et Mustu saaks seal vabalt ringi joosta, aga kuna meil on maakodu ja me käime seal suvel päris tihti, saab ta seal oma jooksud ära joosta. Meie kodu lähedal asub ka suur park, nii et väljas saab ta jalutamas käia päris tihti. Ma arvan, et tal on meie juures päris hea elu, see oleks ikka vilets olnud, kui ta varjupaika viidud oleks. Mina igastahes olen väga õnnelik, et meile niimoodi koer tuli, sest ema ja isa muidu nii väiksesse korterisse lemmikloomi polnud nõus tooma. Aga kindlasti on nemadki nüüd väga rahul. Üks juhtum oli siis, kui mu ema oli Mustuga pargis jalutamas ja Mustu oli rihmata ning jooksis ringi. Siis tulid vastu kaks suurt bernhardiini. Mustu vahtis neid hetke, ning pistis siis suurest hirmust jooksu. Ema otsis teda nii siit ja sealt ning tuli lõpuks koju. Mustu ootas otse ukse ees, ise väga hirmunud. Oli õnn, et ta polnud auto alla jäänud, sest selleks, et pargist koju saada, tuleb minna üle mitme tee, üks neist on päris suur ja liiklusrohke. Igastahes oli see kokkuvõttes õnnelik õnnetus, mis jäi meile kõigile meelde.
Mul on koer Simpson ja kass Albert. Koer on väike ja teiste koerte vastu õudselt kuri, ta jäi selle tõttu ühest silmast pimedaks. Kass Albert on noor ja arg, koeraga saavad väga hästi läbi.
Mul on kodus kääbusšnautser Brändi, meie talle nime ei pannud, sest see oli juba enne olemas. Tema tegelik nimi on Yostel Angelstorm. Ma armastan oma koera, ta on rasketel hetkedel mu parim sõber. Nooremana ta näris kõik sussid, juhtmed ja ajalehed ära. Enam ta seda ei tee, aga kui salvrätikud kätte saab, siis kolme sekundi pärast on need puruks. Mul on ka veel akvaariumikalad, nende liike ma kõiki ei tea, aga ühed on neoonkalad.