Jah, isegi kolm lemmiklooma. Ja kõik on koerad. Kõige noorem on Muusa, temale pandi juba varem nimi, kui meie ta endale saime, järgmine on Tont, temaga on sama lugu (tema on kõige vanem) ja Cecar. Temale tema endine omanik soovis, et pandaks mingi kuninglik nimi.
Mul on koer, kelle nimi on Mooses. Kui me koera saime, mõtlesime me kõik talle nime. Järsku ütles vanaema, et paneme Mooses. Ma ei tea, kust ta sellise nime võttis, aga igatahes selle nime me jätsime. Ükskord, kui, ma läksin koeraga jalutama, pääses ta rihma otsast lahti. Ma ajasin teda taga, aga ta jõudis eest ära. Ma otsisin teda igalt poolt. Lõpuks kui ma koju jõudsin, oli koer juba kodus toas. Ma olin pärast nii vihane ja väsinud.
Mul on kodus koer, ta sai nime enda venna järgi, kelle nimi oli ka Rocky. Kui ta oli väike oli ta armas ja ma tegin tast pilti, aga mul ei ole neid kuhugi panna.
Lemmikloom? No kodus on mul koer nimega Neemo. Nime sai ta juba enne, kui me ta saime. Neemo on tal nimeks, kuna sõna ’nemo’ tähendas midagi, kuid kahjuks olen selle ära unustanud.
Minu lemmikloom on koer, tema nimi on Kuts. Väiksena, kui ta sündis, siis me ei osanud talle nime panna ja kutsusime teda Kutsiks ja nii jäigi talle see nimi. Mul on veel kaks papagoid, nende nimed on Illikuku ja Vollimar.
Mul on koer, kelle nimi on Toots ja selle nime pani talle isa. Me arutasime nimesid ja järsku isa ütles selle nime ja see saigi tema nimeks. Toots on oma nime vääriline, sest ta teeb koguaeg pahandust ja on hirmus pugejas. Kui ta väike oli, siis ta tegi pahandust ja karistuseks me panime ta ketti ja kui me teda keti juurde vedasime, siis ta kuses ennast täis.
Mul on lemmikloom, see on koer. Aga minu kass sai nime selle järgi, et ta on must ja nii kutsumegi teda Mustiks. Ta hüppas ükskord meil ahju, kui isa pani puud ahju. Õnneks märkas isa, et ta on ahju roninud ja võttis ta sealt ära.
Saaremaal on meil kass Meiku, ta on hästi suur ja sõbralik, pikakarvaline perelemmik. Oma nime - Meiku - sai ta meie koera Mesiine järgi. Ja need kaks said omavahel väga hästi läbi. Ju siis nime pärast. Kõige naljakam olukord seoses Meikuga oli üks vihmane sügispäev. Hakkasime hommikul kooli minema, juhuslikult oli just sel päeval isadepäeva aktus. Hakkasime siis koolibussi peale minema, pidulikud riided seljas, äkitselt kuulsime, et kass kräunub kuskil. Nägime siis, et kass oli puu otsas. Mõtlesime et ta on hea ronija, küll alla saab. Tulime siis õhtul kuue ajal koju ja vaatame, et Meiku on ikka puu otsas. Panin siis koduriided selga ja läksin kassi päästma. Mõtlesin, et ronin puu otsa ja toon ta alla, aga see mõte läks lörri, sest esimene oks oli kahe meetri kõrgusel ja redelit polnud kusagilt võtta. Lõpuks meelitasin Meiku vorstiviilu lehvitades alla. Samas naljakas, aga ka õudne kogemus.
Minu lemmikuks on meriseapoiss Joosep (võib ka Joss, Jossu, Pisi, Musi jne.). Ta on juba 4-aastane ja ÜLIARMAS. Ta sai oma nime juhuslikult. Olime ta just ostnud ja sõitsime Tallinnast kodu poole. Kõik pakkusid talle nimesid, aga tundus, et ükski ei sobi. Isa siis ütles ühel hetkel, et paneme talle nimeks Joosep. See sobis talle ja sellest hetkest ongi Joosep meie meriseapoisi ametlik nimi. Kui Joss esimesi päevi meie juures elas, siis me ei teadnud kohe mida ette võtta. Ta oli nii pisike ja nii hirmul. Ta istus terve öö ja päeva ühe koha peal ega julgenud end liigutadagi. Me mõtlesime, et ta on haige. Ta isegi ei söönud midagi. Küll meil siis oli hea meel, kui ta lõpuks end paremini tundma hakkas ja aru sai, et need ongi nüüd tema uus perekond ja kodu. Ta sai aru, et teda armastatakse ja et keegi ei taha talle haiget teha. Saime teda sülle võtta ja ta ei jooksnudki ära. Nii hea on tunda, et Joss meid usaldab. Ta tunneb end meie pere liikmena. Kui ta on süles, siis ta viskab end pikali ja nurrub nagu kass. Ta on ka väikseid tempe teinud. Ükskord pissis ta mu naabrite teki peale ja teine kord puges meie köögikapi taha ja keeldus sealt välja tulemast. Ta on mulle väga kallis. Ma arvan, et ma võin nii poolenisti oma lemmikuks pidada ka Tiuksut. Ta on umbes kolmeaastane emane musta-valgekirju kass. Ainus kass, keda ma ei karda.... Ühe koolipäeva hommikul kolme aasta eest leidime sõbrannaga Tiuksu ja tema venna mahajäetuna rohust. Otsustasime, et võtame nad enda hoole alla. Üks kassike sai minu ja teine sõbranna omaks. Tahtsin Tiuksu küll koju tuua, aga vanemad ütlesid, et korteris pole kassil hea. Ja kes teab, kuidas nad Jossugagi sobinud oleksid. Joss oli meil siis juba olemas. Tiuksu vend elas niisiis minu sõbranna juures. Umbes aasta eest kadus ta aga jäljetult. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Tiuksu elab aga rõõmsalt edasi, mängib kõigega, mis käppade vahele satub ja naudib päiksepaistel pikutamist.
Mul olid kunagi paar aastat tagasi liivahiired. Nendega juhtus siis nii, et muidugi nad kaagid murdsid enda puurist välja ja läksid mööda tube hüppama. Noh muidugi oli see nii, et mina jätsin nende ukse õhtul lahti ja läksin ise ära magama. Öösel muidugi ärkasin vahepeal mingi kribina-krabina peale üles, aga noh ega ma sellest loomulikult välja küll eriti ei teinud. Hommikul tegin silmad lahti ja läksin hambaid pesema, kui äkki ema kiljub nii mis hirmus. Ta olevat näinud midagi pruuni üle toa jooksmas just siis, kui hakkas kassi õuest sisse laskma. Minul oli muidugi asi kohe selge ja keelasin kassi sissetulemise ära. Selle esimese vennikese saime kergelt kätte, ema läks ühelt poolt ja isa teiselt poolt ja mina tulin purgiga ülevalt ja oligi käes. Aga selle teisega oli väike jama, nimelt ei leidnud teda üles. Nii me siis veetsime enda laupäeva mööda tube kolades, kuni lõpuks leidsime teise ka lõpuks üles. Vähemalt oli hiirtel tore öö ja hommikupoolik.
Mul on koguni kaks lemmiklooma - koer ja kass. Koera nimi on Bimbo, ja seda ma ei tea kust ja kuidas ta selle nime sai, keegi igatahes mõtles ja panimegi selle nime. Kassi nimi on Lõvi ja selle nime on ta saanud oma kiskjalisuse järgi. Ta on vahel nii armas ja siis järsku muutub kurjaks. Talle meeldib kohutavalt palju ronida, ronib kapi otsades, ronib kuidagi ahju otsa ja magab siis seal, mööda kardinaid on ja ronib siiani. Me saime ta umbes detsembris ja me ei tahtnud teda õue külma kätte lasta, kuid kui ilmad soojemaks läksid, sai ta korraks välja, ja nüüd on nii, et kui keegi ukse juurde läheb, tormab tema ka ruttu ukse juurde, et õue saada. Talle meeldib väga õues olla ja uusi kohti avastada. Kui ma üks kord läksin poodi, siis ta tuli järgi, kuid kodutee otsast ta edasi ei julgenud tulla, hakkas seal vinguma. Igatahes väga-väga toredad ja armsad loomad, armastan neid väga, olen mõlemad nii ära hellitanud.
Minu lemmikloom on koer, ta on oma nime saanud sõbra käest. Me mängisime temaga kogu aeg ja käisime jalutamas, ta läks ükskord hulkuma ja jäi auto alla.
Minu lemmikloom on hobune, kass, koer, jänes. Kassid mulle meeldivad väga, sest mul on kodus kaks kassi, nende nimed on Panter ja Kiti. Panter on saanud oma nime, sest ta on üleni must ja Kiti on saanud nime mu esimeselt kassilt, kes meilt ära varastati. Ma mängin nendega pärast kooli.
Mul on lemmikloom lõvi, minu kass ja koer. Lõvi mul ei ole, aga ta on üks minu lemmikuid loomi, aga kass on minu oma ja nimi on Miisu, ja mul on veel üks kass ja tema nimi on Vinku, ja koera nimi on Roi. Ja kust nad nimed said? Miisu sai mu vanalt kassilt nime, Vinku sai vinkuviineri reklaamist ja Roi sai minu vanalt koeralt. Mul polegi temaga seoseid.
Mul on kodus ühe-aastane lontkõrv jänku Päntu. Ma kinkisime ta mu kõige nooremale õele sünnipäevaks, kuigi mina olin vist kõige rohkem elevil selle kingi pärast. Nimevalimine oli eriti tore. Me kirjutasime paberite peale erinevaid nimesid ja asetasime need ringina põrandale. Lontu panime ringi keskele ja panime talle selle nime, kuhu juurde ta esimesena läks - Päntu. Kõige toredam oli suvi kui Päntakal pojad sündisid. Nad olid nii armsad. Sellised pisikesed ja hästi karvased. Kahjuks pidime nad ära andma, sest kui nad suureks saavad pole neid ju kuhugi panna. Nii leidsidki kõik endale toreda kodu. Pänta on ka erinevate lollustega hakkama saanud. Lõhkunud juhtmeid, söönud tapeeti, lõhkunud vaase jne. Aga ikkagi on ta väga tore. Vahest lihtsalt istun ta puuri juures ja sügan ta kõrvu. Enne teda olid meil ka rotid, kui ma lasteaias käisin oli mul kohutav rottide vaimustus. Ma kogu aeg joonistasin neist pilte jms. Aga ema oli täiesti rottide vastu. Ühel päeval pakkus aga ema sõbranna meile rotte ja peale väga pikka mangumist saingi ühe omale. Pärast teda pidasin veel kahte rotut, aga kuna nende eluiga on nii lühike läksid ka nemad pärast paari aastat. Nüüd on plaan võtta jänkule lisaks ka kilpkonn. Kuna elame korteris, siis koera ema võtta ei luba.
Minul on kass Miisu, jah, suhteliselt tavaline nimi tal - vanaema pani kusjuures. Neid lugusi temast on palju, aga tooks ette Saaremaa reisi. Sõitsime onu juurde Saaremaale: mina, vennad ja onulapsed. Seal Kuressaares sai palju nalja, (kass oli ka kaasas). Maale sõites mõtlesime, et mis juhtub kassiga kui ta palderjani sööks... nii me siis andsime talle seda. Alguses ta ei teinud midagi erilist. Istusime köögis, kui kuulsime, et hirmus madin käis koridoris. Läksime sinna... päris koomiline vaatepilt oli: kass oli riidepuu küljes ja mjäugus... riided olid maas laiali, vaip nurka surutud. Jah, otsustasime, et rohkem midagi sellist kassile ei tee.