Mul on koer nimega Scully. Ta on saanud oma nime seriaalist Salatoimikud või siis inglise keeles X-files, naisdetektiivi järgi. Ta on üks suur õgard ja ta sööb kõike, üks kord ma peitsin suure kommikoti oma padja alla, järgmine päev, kui ma koolist koju tulin nägin, et kommipaberid on igal pool toas laiali, siis saingi aru, et koer on kõik ära söönd. Teine lugu on selline, et ükskord, kui me sõitsime autoga koju, koer oli meil kaasas. Jõudsime koju ja hakkasime juba jopesid ära võtma, kui mu väike vend ütleb, et koera ei ole ja ei ole, siis hakkasimegi mõtlema, et huvitav küll, kus koer on. Pärast saime aru, et jätsime Scully autosse.
Merisiga Simbaana. Mulle meeldis vaadata väiksena multikat Simba seiklused (või midagi sellist), juba siis mõtlesin, et kui koera saan, panen talle Simba nimeks. Sain aga merisea ja siis otsustasin panna talle nimeks Simbaana.
Mul on hamster Chilly. Nime sai ta niisama, kui ma lihtsalt selle nime talle panin. Lugusid mul temaga eriti pole, sest ta on meie peres suhteliselt uus loom. Mul on veel kaks jänest, kellele ma veel nimesid polegi pannud.
Mul on kass nimega Kiti. Meie perre tuli ta koos nimega. See nimi oli talle küll alles eelmisel päeval pandud, aga muutma me seda ka ei hakanud. Kiti on meie juures elanud üle kuue aasta, seega on juhtumisi temaga üsna palju. Olen teda vist liialt hellitanud. Näiteks hommikuti, kui ärkan, käib ja nurrub ta tükk aega minu juures, et ma temaga kööki kaasa läheksin. Kui ma seda teen, vaatab ta köögis mulle suurte silmadega otsa. Kui tal kausis süüa on, ütlen ma talle: "Söö!" Ja alles siis hakkab ta sööma. Ei tea, miks tal mind tingimata kaasa on vaja. Midagi hirmsat köögis pole, aga ta justkui käiks minu käest söömiseks luba küsimas. Kord, kui ma lugesin, tahtis Kiti hirmsasti minu tuppa sisse saada. Hüppas ikka ukselingi otsa ja üritas ust lahti saada. Ma ei viitsinud end voodist välja ajada, lootsin, et ema ta sisse laseb. Umbes poole tunni pärast lasigi. Kiti tuli kohe minu juurde pugema. Kuna mul sai raamat läbi loetud, sain temaga kööki minna. Seal ütlesin talle jälle, et ta sööks ja ta jäi sellega rahule - hakkaski sööma. Seega oli ta üle poole tunni meeleheitlikult tahtnud minu tuppa pääseda, et ma temaga kööki läheksin. Kiti ei ole selline kass, kes kõike sööks. Kui ma vorstisaia söön, tuleb ta minu juurde ja vaatab paluva näoga otsa, nagu tahaks ka vorsti. Kui ma talle siis tükikese annan, nätsutab ta selle läbi ja sülitab välja. Uuesti ta seda sööma ei hakka - vaatab mind sellise näoga, et söö ise seda vorsti, kui tahad. Aga kord, kui ma endale köha ravimiseks põdrasamblateed tegin, näitasin seda kassile, et näha, mis näo teeb. Kiti tahtis seda jooma hakata, aga ma ei lasnud. Imelik küll - vorsti ei söö, aga põdrasamblateed tahab küll! Mis jookidesse puutub, siis varem, kui meil olid konnad, kes elasid akvaariumis, käis Kiti nende vett joomas. Tal oli küll oma kausis ka vesi olemas, aga sellegipoolest otsis ta mujalt võimalusi, kust juua. Kui midagi üle ei jäänud, pidi ikka oma kausis oleva puhta veega leppima. Kiti oli varem hästi jutukas kass. Eelmises korteris elasime teisel korrusel. Soojemate ilmadega ööbis Kiti õues ja vahel käis päevalgi jalutuskäikudel. Kui ta tuppa tahtis saada, tuli ta minu toa akna alla ja hakkas näuguma. Otse meie all elas üks pooleldi soomlane. Tema sai sellest aru sedasi, et Kiti tahab temaga juttu ajada. Ta jutustas siis vastu. Nõnda nad siis rääkisid mõlemad oma raskest elust - kass ja soomlane. Kui me siis kassi sisselaskmispalveid kuulsime, läksime talle ukse juurde vastu. Kiti tuli rõõmsalt näugudes. Kõik oma seiklused rääkis selle aja jooksul ära, kui me trepist üles läksime. Kusjuures, vahel jäi ta trepile ootama, kui me ust kinni panime või muidu toppama jäime. Kitil oli ka komme vaielda. Enne seda kui ta kapi otsa hüppas, tegi ta "Mjäu!" selle peale ütles isa rangelt "Ei hüppa!" Kiti sellega ei nõustunud. Tema tahtis kapi otsa saada ja seda pidi ta ka saama. Ta vaidles vastu: "Mjäu!" ega isagi järele andnud: "Ei hüppa!" - "Mjäu!" - "Ei hüppa!" Nii võis see tükk aega kesta, kuni Kiti viimaks ütles otsustavalt viimase "Mjäu!" ja hüppas ruttu kapi otsa, enne kui isa midagi öelda jõudis. Kahjuks on Kiti nüüd vaiksemaks jäänud, ei jutusta tuppa tulles oma seiklustest ega vaidle ka. Tegelikult on see kurb, sest nii huvitav oli, kui kass sedasi suhtles. Kitil on olnud ka mitu pesakonda kassipoegi. Kui nad sööma õppisid, oli neid naljakas jälgida. Meil on kahekohaline kassikauss - ühes osas on jook, teises söök. Pisikesed kiisupojad sõid sedasi, et olid jalgupidi joogi sees. See ei paistnud neid üldsegi häirivat, et nende tagakeha märjaks sai. Samas kui nad jõid, olid nad jalgupidi söögi sees. Ühes pesakonnas oli veel selline huvitav kassihakatis, kes käis kassiliivakastis liivaterakesi närimas. Teda kutsusime seepärast Kiviklibuks. Teises satsis olid mustad karvased, natuke nagu hallitusega kaetud kassipojad, kõige heledamat neist kutsusime valgeks, kuigi tegelikult oli ta tumehall. Üks esimesi kassipoegi oli Kirp, sest ta oli must ja hüppas palju. Mõmmi oli ka, sest ta oli täpselt Mõmmi nägu, hästi rahulik ja mõtlik - tõeline kass-filosoof. Me andsime oma kassipojad ära. Ma ei usu, et neile nende uutes kodudes samad nimed jäid, tegelikult me ei öelnudki neid uutele omanikele. Meil on veel kaks merisiga - Põsa ja Rosetta. Seda, kuidas Põsa oma nime sai, ma täpselt ei mäletagi. Kutsusime teda ikka Põrsaks ja mingil hetkel oli temast Põsa saanud. Rosetta see-eest tuli jällegi meie perre nimega. Arvan, et see nimi pandi talle seetõttu, et ta on rosettmerisiga, tema karvas on siin-seal keerised. Meie kutsume teda Rosettaks üsna harva, enamasti on ta Roosu. Põsal ja Rosettal on olnud kaks pesakonda meriseakutsikaid. Teise pesakonna üks väike pruun merisiga oli Jeesus. Meil oli sel ajal merisigade jaoks midagi heinasõime sarnast ja Jeesusele meeldis seal olla. Kuna piiblist tuntud Jeesus oli ka pärast sündimist heinasõimes, saigi meie meriseapojast Jeesus. Kutsusime siis Roosut ka vahepeal Neitsi Maarjaks ja Põsat koguni Jumalaks. Varem olid meil ka kaks konna, vist aafrika küüniskonnad. Üks oli Loch Nessi Koletis ehk lihtsalt Nessu. Teine konn tuli hiljem, tal pidi ka siis sama väärikas nimi olema. Nõnda sai temast Lord Tommy. Seda, kas Tommy oli emane või isane, ma ei tea. Kokku konnad ei saanud, sest Tommy oli Nessust nii palju väiksem, et kartsime, et Nessu võib ta ära süüa. Meil oli plaanis nad hiljem kokku lasta, kuid enne suri Loch Nessi Koletis ära - veetase oli vist liiga kõrge ja ta hüppas akvaariumist välja. Leidsime ta hiljem teisest toast diivani tagant, aga siis oli juba hilja.
Olid hamstrid, kellel olid igal kuul erinevad nimed ja emane sünnitas poegi peaaegu iga kuu, kuid enam neid ei ole. Ja siiamaani pole ma võtnud ühtegi kodulooma. Kuigi olen loomaarmastaja...
Mul ei ole enam lemmikooma, sest mul surid hiired ära, nimi oli tal Hallu, sest ta oli halli värvi. Mäletan seda kui ta puurist plehku pani ning näris kõlari juhtmed läbi.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millegi vastu või kukkus kuskilt alla.