Jah, meil on kass Nurri. Nime andis ema. Ükskord kui ta väiksem oli, kadus ta ära. Keegi ei leidnud teda kuskilt ning mõtlesime juba, et jooksis ära või ei tea mis veel. Tegelikult aga magas ta kapi otsas karbi sees.
Mul otseselt oma lemmiklooma ei ole. Meie perel on aga koer Reks ja kassid Kriimu ja Pätu. Kriimu on saanud nime oma kriimulise näo järgi. Varem oli meil kass Tont, kelle nimi oli tingitud tema süsimustast karvast.
Mul on kodus saksa lambakoer ning merisiga. Merisiga sai oma nime kunagi filmi peategelase järgi - Rosalinda. Kuna nimi on aga pikk, ei kutsu me teda nii, vaid lihtsalt põssaks, millele ka loom alati reageerib. Koerale anti nagu teistelegi tõukoertele ette täht, millega nimi peab algama. Tegelikult oli talle juba nimi omanike poolt pandud - Veneetsia, mis aga tundus meile pisut tobe. Oleks suhteliselt koomiline hüüda aias oma koera Veneetsiaks. Nii mõtlesime nime, mis oleks pisut lühem ning suurepärasem. Kuna V-täht oli ette antud ning meil oli emane koer, siis esimene nimi, mis emal pähe tuli oli Vella. Seoses sellega meenub ka naljakas juhtum. Mõtlesime ikka, et kui oleks olnud isane koer, oleksime hakanud teda Velloks kutsuma. Nüüd sai koera nimeks siis Vello asemel Vella. Väiksena oli ka mul kaks viirpapagoid. Neile andis nime minu tädi. Õhtul, mil ema linnud oli koju toonud, tuli tädi meie juurde. Kuna neil ei olnud veel nime, pakkus ta välja riimuvad nimed - Mati ja Kati. Nimed meeldisid kõigile, sest nad olid lühikesed ning lustakad. Koeraga meenub mul kõige rohkem juhtumisi. Kui ma väike olin, hoidis mind vanaema. Iga päev käisime koos poes ning võtsime koera kaasa. Vella harjus sellega nii ära, et iga päev täpselt kell kaksteist oli ta maja ukse ees ning ootas meid. Mäletan, et mul oli alati nii uhke ja kindel tunne seista oma koeraga poe ukse juures. Väiksena mängisin nukumajas ning tegin alati ka koerale süüa. Meenub, et kunagi andsin koerale nii palju süüa, et õhtul vanemad arvasid, et koer on haige, kuna üldse liigutada ei jõudnud. Ise olin oma käitumist põhjendanud sellega, et koer oli väga näljase näoga olnud. Meenub ka üks natuke tõsisem ning kurvem juhtum. Ehitasime kunagi vennaga aeda väikse maja. Kutsusime sinna sisse ka koera, kuna aga küünal maha kukkus, läks maja põlema. Õnneks nägi aga isa suitsu ning reageeris koheselt. Kindlasti on meeles juhtum, kuidas koer jõulude aeg ilutulestikku kartis ning ära jooksis. Olime perega kohutavalt mures, sest enne ta nii ei olnud käitunud, kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja ning koer oli nädala kadunud. Kui aga ema laupäeval maakonnalehe "Sakalag ostis, oli lehe siseküljel lugu koerast Indigo, kes oli kaks tundi vees olnud ning lõpuks järvest välja suudetud tuua. Loo kõrval oli ka looma pilt, kes oli täpselt meie koera moodi. Kuigi viimnegi lootus oli juba kustunud ning koera nimi oli artiklis ka hoopis teine olnud, otsustasime siiski looma vaatama minna. Talu oli Viljandist ligikaudu kümme kilomeetrit eemal. Jõudes aga kohale, ei olnud enam mingit kahtlust - tegu oli meie Vellaga. Nimi Indigo oli talle pandud sellepärast, et mees, kes koera päästis, ise arvas koera olevat hoopis teise pere oma. Nii oli meie Vellast saanud kuulsus lehes. Võib öelda, et meie lugu lõppes siiski õnnelikult ning loomulikult tundis terve pere suurimat heameelt, et leidsime Vella üles. Oli ju Vella saanud meile justkui pereliikmeks.
Minu lemmikloomad on kass Liisu ja koer Piiga. Piiga on saanud oma hüüdnime nimest Metsapiiga Traviata. See on ta pärisnimi. Piiga - huvitav juhtum oli siis kui oli suvi ja ta kukkus vette. Ta ei saanud kaldast üles ja isa võttis ta kalavõrguga välja.
Mul on lemmikloom Mooses. Ta on hamster, ta on armas. Ta sai oma nime selle järgi, et ma kirjutasin paberile kümme nime, ma panin silmad kinni ja võtsin hariliku ning panin selle ühe oma lemmiknime peale. Suvel lasen ma ta oma puurist, kus ta elab, õue jooksma. Ta jookseb kiiresti ära.
Mul on lemmikloom kass Simba, ta sai oma nime selle järgi, et tal oli lõvi iseloom ja tal oli lõvi krae ja välimus. Ükskord me mõtlesime, et ta on kadunud ja ema läks teda õue otsima ja mina jäin tuppa ja järsku poeb külmkapi alt välja tolmune karvatustakas ja ta oli ennast külmkapi alla magama heitnud ja siis kukkus ta wc potti. Muid lugusid mul meelde ei tule.
Mul on koer ja kaks kassi. Koer Pontu sai oma nime nii, et vend kutsus teda naljapärast Pontu, Pontu ja koer tuligi tema juurde, aga kasside nimed tulid niisama Tiku ja Taku. Meie kass Takul oli silm haige ja Tikul on jalaluumurd.
Mul on kass ja koer, kass sai oma nime isa kaudu: me kirjutasime nimesildid ja panime laua peale ja siis isa võttis nime JOSSU, koer sai nime samamoodi nimi NUPSIK. Mul ei tule meelde.
Mul on mitu lemmiklooma, üks kõige armsam, tema nimi on Poky, mina ei pand talle nime, aga isa pani ja ma ei tea mille järgi. Siis on veel Karu (see on selle koera nimi), sai nime sellest, et ta on suur ja paks. Need kaks koera elavad mu vanaema juures, aga nüüd on Karu surnud. Seal on nüüd kolm koera, kaks uut, neist ei tea ma veel midagi peale selle, et nende nimed on Sonny ja Sämmy. Pokyga oli mul üks selline lugu, et kui me suvel sõprade ja Pokyga heinamaal mängimas käisime ja tagasi tulime oli minu kutsu täiesti heinane ja neid oli pärast karva küljest väga raske lahti nokkida.
Minu lemmikloom on kass. Ta nimi on Mirri. Ta sai oma nime selle järgi, et ta väiksena nurrus hästi armsasti. Mirri ronis ükskord puu otsa ja me ei saanud teda sealt kätte. Siis aga ronis mu sugulane puu otsa ja võttis ta alla.
Jah mul on oma lemmikloom ta on kass Lume-Mari. Alguses kui ma väike olin sain valge kassi, ma tahtsin talle nimeks panna Lumepall (sest ta oli üleni valge), aga ema pakkus Lume-Mari. See hakkas mulle väga meeldima ja nüüd ongi meil kass Lume-Mari. Lume-Mari on emane ja tal on olnud üks pesakond ja seal oli neli kassipoega. Kui kassipojad väikesed olid, olid nad pappkastis ja Lume-Marile meeldivas kohas trepi peal. Kui nad natuke suuremaks kasvasid, tulid nad minu tuppa ja olid seal mitu nädalat. Ükskord ma hakkasin neid üle lugema, kas ikka on kõik ema juures, sest oli söögiaeg - kõik olid olemas peale ühe. Ma otsisin teda nagu meeletu taga, aga asjatult. Otsisin, jäin veidikeseks puhkama, äkki kuulsin piuksumist. Kuulasin, kust see tuleb ja lõpuks leidsin ta üles - tema väikseke oli prügikasti hüpanud, aga vähemalt ei olnud seal prügi sees.
Minul on väike ja juba üsna vana liivahiir. Tema nimi on Kiki. Ta sai oma nime nii, et meie ühe sõbrannaga panime talle alguses Kikilips, aga see oli natuke imelik ja siis muutsime Kikiks. Kiki on tegelikult väga kuri, kuna elab üksi. Mina ise enam ei julgegi talle süüa panna, kuna ta ükskord hammustas mind nii kõvasti, et veri oli väljas. Nüüd paneb ema talle süüa.
Mul on üheksa lemmiklooma ja nende nimed on Siidreke (kass), Benno (koer), Tommi (koer), Miki (merisiga), hiired Siki, Saki, Tups, Kuska (kass), jänes Jänks.
Jah, mul on lemmikloom. Nime saamise põhjust ma ei mäleta. Paar aastat tagasi jooksis mu koer auto alla ja me arvasime, et ta sai surma, aga ei, ta õnneks sai ainult stangega rindkeresse. Möödus ainult paar nädalat, kuni ta vabalt jälle ringi liikus.