1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsena maal vanaema juures erilist lemmiklooma polnudki. Väga meeldis hobune, aga see oli väga tigeda iseloomuga, ei tohtinud ligi minna. Ka oli talukoer väga tige ketikoer, kellele ei julgenud juurde minna. Talukass elas põhiliselt laudas, kööki ega tuppa kassi ei lubatud, siis saanud ka see suur sõber olla.
Sõja algaastal 1941. a., kui ma hakkasin koolis käima, toodi meile kaks kutsikat. Need olid madalad maatõugu koerad: üks oli must Muki, teine oli valge, nime ei mäleta. Selleks ajaks oli vana koer juba surnud. Nende kahe koerakesega ma mängisin ja sõbrustasin. Aga sõja lõpul, 1944. a. kevadtalvel ,hakkas levima midagi koerakatku taolist ja meie talu kaks koera surid. See tõbi tabas ka mitmeid küla koeri. Keegi kuskilt kuulis, et üle Vagula järve nn. Üle-Vagulas on metsavahi koeral kutsikad. Kuna ka külavanema koerad olid tõppe surnud, oli ka temal koera vaja. Ja võim on võim. Külavanem saatis minu oma Üle-Vagulasse kutsikaid tooma. Ma ei tea kuidas onu üle Vagula järve sai, ilmselt läks jala ümber järve otsa. Aga seal olid ju Võhandu jõgi ja Aiju jõgi. Ära ta käis. Tagasi koju jõudes aga onul kutsikat polnudki. Külavanem oli mõlemad kutsikad endale võtnud. Minu nutt ja protest vaikiti maha. Külavanema tütred olid minu sõbrannad ja eakaaslased, nii et mul ei olnud mingit võimalust selle ülekohtu üle protestimaks.
Sama 1944. a. sügisel oli meie talus küll üks sõjapõgenikest maha jäänud valge-pruun lühikese karvaline peente jalgadega koer. Aga hilissügisel leidis ta Võrus oma kodu üles ja jälle polnud meil koera. Ka kass oli sõja üleminekul kaduma jäänud.
Oma koera ja kassi sain alles 1949. a. kevadel, kui asusime elama oma äsjavalminud eramusse. Ja kuni 1989. a. eramu maha müümiseni oli meil kass ja koer.
Hiljem on ja praegugi on onutütre talus Võrumaal Vagula külas suur sõber ja lemmik talukoer, õieti üksteise järel on neid mitu.
Minu lemmikud on sõbrannade koerad Kusti ja Tipsi ka.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Maal onu juures elades oli loomulik, et talus on koer ja kass ka muude loomade kõrval olemas. Koer valvas talu ja teatas võõraste tulekut. Kass oli hiirte hirmuks. Ka hiljem omas majas elades olid samad argumendid. Eriti kuna maja asus küll äärelinnas, kuid küll suure liiklusega tee ääres, kus liikus ka võõraid. Nii koer oli turvatunde loomiseks vajalik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsena maal ei mäleta, kuidas kutsikad ja kassipojad saadi ja toodi, küllap keegi rääkis, kus ja kellel on kutsikaid – kasse ja sealt tehti varakult kaup. Ka hiljem omas majas elades sai tuttavate kaudu neid loomakesi. Ka tääkaaslastelt said. Viimase kassi sain töökaaslase emalt. Kutsika sain oma töö juurest. KEK-ist ühe ehitusobjekti töölise käest. Raha ei võetud ühegi loomakese eest. Kassipoja eest pidi andma suure nõela, et kass oleks terase loomuga. Nii saigi alati nõel antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lapsena maalt mäletan, et oli Krants, Muki, Tomi. Hiljem omas majas olid Tomi, Kutt koerad, kass oli ikka Tiisu, viimane must kass oli Mustlane. Kassi nimes pidi s-täht, sest kutsudes s-täht helises ja kass kuuleb paremini. Nimepanek käis üsna lihtsalt, paar nime oli valikuks, peaasi et isasele loomale saaks isasele sobin, tõsisem nimi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Minu koduloomapidamise ajal polnud minu teada mingit kirjandust nende kohta. Raviti neid oma parema äratundmise järele, või ka tuttavatelt kuuldud kogemuste järgi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kunagi pole mingeid tõuloomi pidanud, kõik olid maa- või agulitõugu. Mis kutsika valikul ehk oluline oli, oli suurus, et ei kasvaks liiga suureks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingeid näitustel käimist ei olnud. Need näitused on ju omamoodi huvitavad, aga üldiselt ei meeldi need, sest loomakesed on stressis ja neile kindlasti ei meeldi ei palju võõraid inimesi ega võõraid liigikaaslased.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Lapsena maal elades ei teatud sellest probleemist midagi, kuidas koer või kass jalutab, need olid õues ja laudas ja kuudis elavad loomad. Koerakuuti puhastati suvel vähemalt korra. Süüa anti koerale samal ajal nagu inimestelegi. Kassile viidi ka vahel midagi köögist, kui oli kalapäid või rappeid. Kindlasti sai kass lauda juures iga kord lehmalüpsi ajal sooja piima.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Minu koera-kassi pidamiste ajal ei olnud poes mingeid koera-kassi toite olemaski. Maal anti kassile lüpsi ajal sooja piima ja toodi ka toidu ülejääk: suppi või pudru. Ka anti kalapuhastamise rappeid ja praekala jääke. Koerale anti toidujääke, supi ja süldikeemisel konte. Tehti ka eraldi koeratoitu, selleks keedeti kaerajahust pudru, lisati kas rasvaseid ülejääke või süldirasva. A. 1949-1988 kui pidasime oma eramus koera ja kassi, toitsime kassi piima, vorsti ja kalaga. Viimase kassi ma õpetasin ilma piimata läbi ajama. Koerale lõiguti leiba ja ka vorsti ning anti toidu ülejääke. 80-ndail aastail söötsin kassi lastetoidu seguga. Müügil olid lastetoidusegud pisikestes 100 g purkides. Minu teada lapsed küll neid segusid ei söönud. Ise proovisin, aga neil polnud mingit isuäratavat maitset, välimuselt hall segu. Minu kassile nad meeldisid. Ta sõi neid väga osavalt käpaga purgist ise, nii et purgipesu oli lihtne. Purgikesi sai kasutada maitseainete ja lilleseemnete hoidmiseks. Kassile meeldis ka hapukoorepurkide puhastamine, jälle käpaga. Üldse sõi ta kõiki lakkumiseasju käpaga. Kastis käpa sisse ja lakkus puhtaks. Ka sõi kass vorsti, pisikesteks tükkideks hakitult. Koer sõi neil aastail vorsti, leiva vorstiga. Konti sai harva. Väga armastas koer tükksuhkrut, seda kulus iga päev ~ 10 tükki. Vorsti saamine oli ka neil aastail 1975-88 raskustega. Poes oli tihti müügil odav maksavorst, ilmselt kõik ostsid seda koertele, nii et kutsutigi koeravorstiks.
Neil aastail oli mul korteris lihakombinaadi tööline, kes varustas mind ja koera pidevalt lastevorstiga. Kombinaadi väravas oli küll pidev kontroll, et keegi midagi välja viiks, ei varastaks. Aga meesterahvas tuli väravast välja, jope hõlmad laiali ja/või suvisel ajal kuub õlgadel. Koju jõudes tõmbas ta selja tagant püksirihma alt vorstilati välja ja seda nädalas vähemalt paar korda.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole ma oma loomade tõbedega ei pöördunud, ilmselt polnud mingit väikeloomaravi võimalusi. Tuttava loomaarsti poole pöördusin siis, kui koer oli vana, haige ja tuli ta magama panna.
Vaktsineerimine on kahtlemata vajalik vältimaks loomadel levivaid nakkushaigusi. Korra oli kassil midagi viga, kass oli uimane, nina oli kuum ja kuiv. Loomake ise oli väga õnnetu. Ei osanud teda kuidagi aidata. Siis tuli meelde, et kodus on natuke viina. Võtsin kassi kinni, hoidsin käpad kõvasti peos, pigistasin kassi nina ka kinni. Kass ajas suu lahti ja ma valasin ½ supilusikatäit viina kassile suhu. Järgmisel hommikul oli kass terve. Mäletamist mööda tegi sama ka kutsikaga, kui see jäi haigeks ja nina oli kuum ja kuiv.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu loomapidamise ajal ei olnud steriliseerimist eriti kuulda. Lihtsatele koduloomadele seda vaevalt tehti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kõik mu koerad on isased olnud. Emakassidel juhtus ikka poegi olema. Kassipojad on enamasti ära antud tuttavatele, kellel endal või maal vanematel oli kassi vaja. Olen käinud ka vana maa kombe kohaselt kassipoegi jõe ääres uputamas.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Maal lapsena mäletan – ja praegugi – oli ja on koerakuut olema. Kuuti puhastatakse aeg-ajalt ja pannakse uued õled sisse. Oma eramus elasid koerad köögis. Neid oligi järgepidi kaks koera. Nad olid madalakarvalised ja kartsid külma. Kass elas samuti köögis. Päeval oli neil lubatud toas ka ringi käia, mitte mingil juhul voodisse minna. Kass võis aeg-ajalt tugitoolis päeval magada. Koera jaoks oli köögis spetsiaalselt tehtud kast. Kast asus kööginurgas pliidi otsas korstna kõrval. Kass magas tavaliselt köögis riidekapi peal. Ühel talvel kass leidis, et tal on seal öösel külm ja kolis pliidi peale magama. Kui ka pliidil hakkas külm, ajas kass koera oma kastist välja, arvates, et seal on soojem. Et koera kastist välja saada, hakkas kass pliidiotsal kuivanud koore purgikesi käpaga koerale üle pliidiotsa pähe veeretama. Kui koerale oli paar korda purk pähe sadanud, hüppas koer kastist kohe välja, kui kuulis purgi veeretamist. Koer hakkas niuksuma abi kutsumiseks. Tuligi üles tõusta ja kord luua. Alati pidi õhtul purgid ära võtma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna töötasin neil aastail 1970-1989 ekskursioonijuhina ja olin suviti pikemaid-lühemaid perioode ära, siis oli sel ajal ka loomade eest vaja hoolitseda. Kuni ema elas, ei olnud mingit probleemi. 1977. a. kui ema suri, tekkis ka nendega probleem, kes ja kuidas. Osalt sellepärast ka sai võetud korterisse vanapaar, kes hoolitseks muu koduhoidmise kõrval ka koduloomade eest. Igatahes söödetud olid nad küll, aga loomakesed ise küll koduhoidjatega rahul ei olnud. Ilmselt ei lastud neid pikemaks ajaks õue ja ka karistati põhjendamatult. Nii et minu koju jõudes näitas isegi kass välja oma rõõmu, ammugi siis koer.
Koeraga ma ei käinud kusagil. Polnud nagu moeski, et koeraga kuhugi minna.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi ei tähistatud ja ega täpselt ei teadnud ka, millal need olid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei kunagi ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks oli üks vana tennisepall. Mingeid spetsvahendeid looma puhastamiseks ei ostnud. Koer ei lasknudki ennast pesta ega kammida. Kassi-koera pesin pesuseebi ja sooja veega, kui kass ei kukkunud õlisesse kraavi. Ka mingeid ehteid pole ostnud. Spaasse – ei!
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik ka ülehoolitseda: lubada koeral või kassil voodis magada, laua juures inimestega koos süüa ja veel muid nunnutamisi. Looma jaoks ikka omad piirid, mida ta võib teha ja kus ta võib viibida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomade kliinikud, apteegist saab lemmikloomade ravimeid ja tarbeid: kaelarihmu. Suurtes marketitest on olemas loomatoidu osakonnad, kust saab erinevatele loomaliikidele erinevate koostistega toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ka mure. Oma koerad olen lasknud loomaarstil magama panna ja ära viia. Kassid olen ise aeda matnud. Kassile olen pannud mingi tema lemmikriidetüki ümber ja hauda pannud. Koera puhul oli protseduur tegelikult pikem. Leppisin tuttava loomaarstiga kokku, millal see toiming tehakse. Jätsin korteri võtmed ette, panin lauale viinapudeli ja selle alla 10 rublase raha ja läksin ise kodunt ära, koer jäi kööki. Oli muidugi kahju, aga neid asju tuli kaine mõistusega võtta. Kui tagasi tulin, olid koer, pudel ja 10 krooni kadunud, uksevõti kokkulepitud kohas esikunagis. Kassid surid loomulikku surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera hakkasin õpetama varases kutsikaeas õues asjal käima. Enamvähem see ka õnnestus, nii et koer ajas oma asjad alati õues käies. Kassipojaga on lihtsam, need õpivad väga kiiresti puhtust pidama, leiavad oma liivakasti kiiresti üles. Kassile oli igaks juhuks liivakast köögis. Kui talviti oli raske liiva saada, siis hakkasin kassile ajaleheribadest kasti täidet tegema. Tuli leida õige äär, kust ajalehte sai kergelt ribadeks teha. Hiljem peale kasutamist sai ajaleheribad ahju panna põlema.
Laua juures süüa noolida polnud kummalgi lubatud. Mõlemal oli oma söögikauss ja koht selle jaoks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kass armastas koera oma kastist välja ajada, veeretades talle purke pähe. Selleks tulid purgid pliidilt koristada. Lillepottidele tuli kivikesi peale panna, et kass mulda välja ei kisuks. Väikest okastega piimalille mul ei õnnestunudki kasvatada, sest alati võttis kass selle potist välja, ilmselt teda huvitas see okastega lill.
Koeral oli komme köögis jalga tõsta ja sortsutada, kui ta oli ärritatud, näiteks tuli keegi talle mittemeeldiv võõras või millegipärast ei lubatud teda õue, kui tuli mõni koerakartja inimene. Selle eest sai koer ka karistada: vitsa ja tukast raputamist, aga efekt oli väike. Aga ikka karistama peab. Kuna kass oli koerast aasta vanem, siis oli sel ka rohkem õigusi. Kui õues koer oli midagi paha teinud: näiteks tänavaäärses haukumas käinud, siis koera karistasin ja noomisin, kargas kass koerale hammastega tagumiku külge. Kui selliselt oli paar korda juhtunud, kartis koer kassi rohkem kui minu karistamist.
Mu majas oli korteris vanapaar, kes minu äraolekul pidi kassi ja koera eest hoolitsema, kuid ilmselt oli neil tekkinud konflikte, millest tuli palju pahandust. Nimelt kui vanadest keegi läks õuest tuppa minema, veel enne vaatas ringi, kus koer on, siis koer, seda märgates, jooksis sisseminejale järele suure haukumise ja lõrinaga. Küll püüdsin koera selle eest karistada: vitsaga hirmutada, noomida, sakutada, aga ei olnud tulemusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke ei õpetanud, kuid mõnest harjumusest sai ka väike trikk. Kass armastas kapi peal magada, meelitasin teda sealt mulle õlale hüppama. Hiljem ehmatas ta sellega ka võõraid. Kass pidi alati õhtul kodus olema, sellega kass ka harjus. Ja nii istus kass suveõhtul juba kell 8 trepil ja haigutas, ootas tuppa laskmist.
Kui koer oli noorem, siis õppis ta mul aias peenramaad kaevama. Kui vajutasin labida mulda, siis koer asus käppadega seda mulda kaevama ja nii moodi ta aitas mul mitmel kevadel aeda kaevata.
Spetsiaalselt kasutatavatele koertele on kindlasti vajalik dressuur. Aga no kodu- ja maakoertele ei ole vaja eridressuuri eriti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kindlasti räägin oma loomadega. Ilmselt nad tajuvad mingil moel inimese meeleolu ja saavad kõnest midagi aru. Mingil moel loomad ka mõtlevad, kassil ja koeral on ilmselt erinevad arusaamad, aga kõik nad saavad aru inimese lihtsamast tegevusest. Näiteks võin tuua tänavusuvise juhtumi. Meil suri maal kõrges eas vana sugulane ja talu jäi tühjaks. Aga seal oli ka vanahärra kollane kass. Kui vanahärrale viidi süüa, viidi kassile ka. Kass polnud eriti suur inimestega suhtleja, aga ka mitte eriti arg. Kui me peale matuseid olime seal paar päeva koristanud, siis ära tulles rääkisime, et noh, nüüd tulevad sügisesed tööd peale ja niipea ei ole aega siia tulla. Kass istus ukse, kuulis seda ja hakkas haledasti näuguma. Kassi muidugi hätta ei jäetud, seniajani viiakse kassile ülepäeviti süüa. Külmal ajal viidi kuum piim ja kuum vesi kausi pesuks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu koer oli nii minu eest väljas, et mul oli sel pinnal oma üürilistega lahkhelisid, sest koer ei lubanud neid minu kööki ja ka mõningaid asju sai kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Oma päris lapsepõlve alguses oli taluloomad vanaema hooldada, koer oli kuri ketikoer, kassile ehk viisin süüa. Oleneb nii lapsest kui loomast, kuidas ja kui palju nad üksteisega suhtlevad. Kindlasti peab lapsi õpetama loomadega suhtlema ja nende eest hoolitsema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nüüd, kui mul endal loomi pole: väike korter, suur maja. Õiget jalutuskohta pole, siis olen oma sõprade-sugulaste koduloomadega suhelnud ja sõbrunenud.
Onutütrel maal talus on alati olnud koer ja kassid. Kassid elavad laudas ja neil on omad asjad, nendega on vähem suhtlemist. Kuid kõik selle talu koerad on mu sõbrad. Praegu talus kolm koera. Vana Kuti on ~ 15 aastane, kuulmise-nägemisega raskusi, aga kui ikka kuidagi taipas, et mina tulin, tuleb alati minu juurde. Noorem Kadi rõõmustab ka alati. Noorim koer on kaukaaslase segu Benno. Siis Benno rõõmul pole piiri kui ma tulen. Mina olin ka see, kes kauples ühelt tuttavalt selle kutsika ja koju tõi. Olgugi, et talviti käin maal harva ja vahest pere äraolekul ka oma võitmega toas, pole probleemi, et a tuppa lähen. Kui aga tuli peretütar, kes käib kodus aastas ~ 10 korda, siis Benno oli küll sõber, kuid istus ukse ees ja ei lubanud ukse juurde. Peretütar polnud ju olnud Benno kutsikapõlves kodus. Võõraid ei luba Benno isegi ukse lähedusse. Ta lausa ei hammusta, kuid lihtsalt istub ette.
Ühel minu sõbrannal on Kusti. Agulitõugu karvane must poolkõrge loom. Ilmselt vist koer tunneb, et mul on temaga mingi side, sest kui koerale nimepanek tuli, panin ette Kusti ja see läks kohe käibele. Kusti on mõned korrad minu pool käinud, nii et Kusti oskab trepist üles tulles just õige ukse ees maha istuda ja perenaist järele oodata, et sisse saada.
Teisel sõbrannal on pisike toakoer Tipsi. Tipsi on must, sileda karvaga, suurte kõrvadega ebamäärast agulitõugu. Olen ka Tipsi kasvamist näinud ja alati Tipsiga rääkindu, nii et Tipsi hakkab eriliselt haukuma, kui mina olen ukse taga. Tipsile toodi sel suvel seltsiks siiami kassipoeg. Kui kassi silitada või sülle võtta, siis on Tipsi ärevil.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks lemmikloomana siga ja jänest. Soomes nägin lemmikloomana siga. Oli üsna suur, peaaegu laua kõrgune, tumehalli nahaga. Röhitses väga sõbralikult, kui jäin vaatama perenaisega mõned sõnad vahetasid. Mõni päev hiljem lugesin – Soomes – kohalikust ajalehest, et seesama siga on toodud kuskilt Taist või sealtkandist, elab toas ja magab voodis. Ei sellist toanaabrit ei taha. Ka jänes on minu arvates küllalt etteaimamatu käitumisega loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetset juhust ei tea ja ei ole kokku puutunud, et metslooma oleks hakatud kodulemmikloomana pidama. Küll on siili ja siilipoegi hakatud suvel piimaga toitma ja harjutatud õhtuti piimale tulema.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei meeldi eksootilised ja ebatavalised loomad kodu- ega lemmikloomana. Igal rahval või rahvusel peab ikka olema nö omast keskkonnast pärit lemmikloom. Ei saa ju eskimo pidada lemmikloomana madu või neeger pingviini.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kes meeldib, kelle eest hoolitsemine ei ole keeruline ja kes sobib kas vastavalt korterisse või tallu. Näiteks lehm, siga ei ole üldiselt lemmikloomad, neil on oma tarve majapidamises. Küll võib olla hobune ja lambatall olla lemmikloomadeks, aga mitte toas pidamiseks. Põrsas, lauda lemmikloom, ei ole ainult ilu jaoks, vaid ikka inimese toiduks, samuti ka lammas. Hobune on vajalik maal talus töö tegemiseks või ratsutamiseks. Koer ja kass pole samuti ainult lemmikloomad. Maal on koer vajalik talu valvurina turvatunde loomiseks. Kass hävitab närilisi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomal on mitu funktsiooni. Koer on seltsiline, tagab turvatunde. Kass on seltsiline ja hävitab närilisi.
Teised lemmikloomad on ka ilu pärast: linnud, kalad – tahtmine tegelda loomadega, lihtsalt jälgida neid.
Lemmikloom on kaasajal nii enesestmõistetav sõna, et naiivne oleks mingit tõlgendust otsida. Lemmiklooma seisusesse pääseb igasuguseid loomi. Kutsud, kiisud, rotid, hiired, hundid, boad, ahvid ja muud eksootilisi ja imestust tekitavaid olendeid - sisalikud, ämblikud jne. Minu arust on keegi õrnusehoos välja sülitanud sõna lemmikloom ja nii see sõna on käibele läinud. Katsun anda sellele omapoolse seletuse, nagu mina seda näen. Arvan, see on mõtlemist vääriv teema.
Olen oma päritolult talulaps, kodutalust välja võrsunud ja mu arusaam on mõneti teisem kui linnas, alevis kolhoosi ühiselamutes, kooperatiivasulates võrsunud ühiskonnaliikmetel. Meie talus oli palju loomi - lehmi 16 , mullikaid 8-10, lambaid ca 20, sigu samapalju või veel rohkem, hobuseid neli, kaks koera ja kaks kassi, igat sorti kodulinde, rääkimata hiirtest, rottidest, nirkidest, tuhkrutest, mis kuulusid ühe talu koosseisu. Kahtlemata kujunesid neist ka armastatumad või lemmikud. Peres kujunes ka oma jaotus. Näiteks ei saanud ju pereisa lemmikhobune kellegi teise oma olla. Tõnnisonil (O. Lutsu “Suvi”) oli tore täkk, keda ta uhkuse ja hellusega koolivendadele näitas, aga tal oli ju hobuseid rohkem, kuid see oli teistest armsam.
Tolleaegsetel poistel oli tahtmine saada omale hobune, kuigi mõneti minu arust oli atleetlikumgi härg. Aga minul oli pai koer, kass, siga, ka hobusetallis elutses väike loomake lasnits ehk valge nirk, kes oli välkkiire ja oskas end peita. Nirk plettis hobuste lakkasid, aga selle tasuks maiustas end kaeramollist kaertega, hobuseid sellega ärritades ja isegi neid vaevates. Mina hakkasin teda eraldi söötma ning me sõbrunesime. Kui vilistasin, ilmus ta kuskilt välja. Ta oli minu vaateväljas paar aastat, hiljem ta kadus kuhugi. Vanemad inimesed arvasid, et suri vanadusse või langes mõne teise röövlooma saagiks. Tallis, kus olid nirgid, rotte, hiiri ega tuhkruid ei olnud, sest ta oli ise ka röövloom.
Hea koera omanikuks sain siis, kui kurtsin koolis oma klassivennale, et vaja karja minna, aga koera ei ole. Kodus oli küll paar vana isa-aegset koera, isa oli talvel surnud, kuid need kartsid ise loomi. Klassiveli Valter ütles, et tema naabri koeral on head karjakoera-tõugu kutsikad. Koolist tulles läksimegi koera kutsikat otsima. Perenaine ütles, et sellest “kurnast” on vaid üks laisk emane kutsikas, ei oska teda pakkuda, aga kui väga tahad, siis võta ja kui tast midagi ei saa, võid meilt hiljem uue saada. Muidu oli kutsika hind 25 senti (1938. a. kui nais-talutöölise päevapalk oli üks kroon), aga minult võttis perenaine nagu sümboolse raha-viis senti. Panin kutsika põue nagu Toots, seal ta siis niutsus, kuni koju sain. Ema küll ütles, et tuleb kuri koer, sest kurgu lagi oli tal must ja pealael kõrge luuvolt, aga käitumiselt oli ta hoopis laisk, loll ja unine - kuhu arvas, sinna istus, oli porilomp või mõni mustusehunnik. Alatasa oli ta mustusega koos ja vajas pesemist. Kuna oli kevadine aeg, siis pesti teda tiigis. Lõpuks harjus ta nii ära, et kui tiigi poole läksid, jooksis ise tiiki, oodates enda pesemist. Olgu mainitud, et ta armastas hiljem enda puhtust väga. Ta oli ilusa lokkis karvaga, must, topelt silmadega, kartis kõiki loomi, ega julgenud laudauksest omapead sisse minna, isegi mitte piima lakkuma. Oldi arvamisel, et kutsikast tuleb kohe vabaneda, sest asja tast nagunii ei saa, kuid enne tuli leida mingi karjakoer.
Saadi teada, et mitte kaugel meist, Semmeli talus, Sikka perel olla väga hea õpetatud karjakoer ära anda. Ainuke viga olla see, et ta on üle kümne aasta vana ja ka lita. Ekslikult arvati ja arvatakse ka praegu, et hea koera saab isasest. Kuna koera oli vaja, siis juhuslikult Võru linnas kohtudes lepiti kokku, et annavad algul katseks ja eks siis hiljem näeb. Koera nimi oli Donna ja ta oli huvitav peni. Esimesest päevast sai minuga sõbraks ja võttis karja juhtimise oma peale. Tema taktika oli istuda loomale ette nii, et loom võis süüa rohtu kuni viljani, kuid mitte rohkem. Ta astus loomale nina ette ja tavaliselt loomade poolt põhjust mõisteti ja nii kujunesid vilja ääred nagu niidetud. Ta jalutas ka karja sees ja kui mõni ülearu lamas, siis ajas selle üles. Ka armastas ta karja koos hoida - kui mõni hakkas karjast eralduma kuhugi põõsavarju, oli ta jaol ja juhtis looma karja juurde tagasi. Donnale käis külla endisest piirkonnast, 6 km kauguselt kavaler, aga tema “peikaga” kaasa ei läinud. Tal oli uus kodu ja tööd kui palju. Pealegi, kuna teised talud asusid umbes kilomeetri kaugusel, oli tema territoorium väga suur. Donna tööks oli ka uus, laisk ja rumal kutsikas tööle õpetada. Donnale sündis ka üks kutsikas. Kui see oli pea aastane, siis ühel hommikul oli Donna end sirelipõõsa alla heitnud ja igaviku teele läinud. Temast jäi järele ülev kari kui õuekoera mälestus ja tema poolt õpetatud head karjakoerad. Kui Donna toodi, oli Trulla umbes kolme-nelja kuune - nii oli selle kevadel toodud kutsika nimi. Huvitav oli see, kuidas Donna teda kasvatama hakkas, lausa dresseeris. Mäletan mitmel korral, et kutsikas tahtis karja juurest koju putkata, aga Donna jooksis talle järgi ning tassis ta, sõna otseses mõttes, tagasi karja juurde ning pani oma kõrvale. Vahel sai Trulla ka tõsisemat õpetust nii, et kutsikas valust kiunus. Olen veendunud, et juhtkoer oskab koera treenida palju paremini ja kergema vaevaga kui inimene. Donna oli ka Trulla kaitseingel. Trulla oli ju esialgu hävitamisele määratud, aga kuna osutus heaks õpilaseks, oli samuti emane ja hiljem vapper omi kutsikaid kasvatama, siis tekkis nagu iseenesest karjakoerte kasvatus. Trulla järeltulijad olid ümbruskonnas väga hinnatud kutsikad. Nüüd, kui on 65 aastat möödunud, kiidetakse veel tolles ümbruskonnas Uibosaare koeri-Uibosaare oli talu nimi. Veel meenub, et meil koeri tubadesse ei lubatud. Nad olid ukse juures, talvel köögis või tallis, väga meeldis neil magada vankrikuuris või aidatrepil, kõige vähem armastasid nad oma kuuti. Seda vist sellepärast, et kuudi juures oli ahistav kett. Aeg-ajalt anti vallast käsk, et teatud perioodil ei tohtinud koerad lahti olla, politsei kontrollis ja tavaline trahv oli siis viis krooni, mis oli kõva töömehe kahe ja poole päeva palk. Imekombel harjusid meie talu koerad talupiiri hindama ja talu piiridest tavaliselt kaugemale ei läinud. Häda oli ainult sellega, et talu maid läbis nn. III klassi tee umbes 600 m ja see koertele selgeks ei saanudki, et tema territooriumil võivad võõrad vabalt käia. Sellest tulenevalt oli pahandusi, et koerad käisid tee pääle liiklejaid tülitama. Liiklejad olid küll hobustega, jalgrattaga või jalgsi, mootorsõidukeid vast suve jooksul kümmekond. See oleks tolleaegsetest koertest väike pilt, kuna koerte järglased läksid "kaubaks”, siis sellega probleeme ei olnud.
Mõned tähelepanekud koera pulmadega. Mõni aeg enne pulmade algust hakkas liikuma üksikuid “pulmalisi”. Nad püüdsid ligineda ükspuha kuidas meie emasele, aga ega see nii lihtne ei olnud. Esiteks ei olnud veel innaaeg alanud ja teiseks üksikud pulmalised ei olnud veel pulm, see oli võis olla eelluure ja kuigivõrd hoiti pere poolt ka oma koera kinni kas laudas, köögis, keldris, küünis või kus iganes. Ketis hoidmine ei andnud tulemusi. Meie emasel oli ka kindel “kavaler” ja õige pidu ilma temata käima ei läinud. Aga oli ka jõulisema ülemvõim. Meenub, et meie koeral oli tema endasuurune topeltsilmadega isane. Võrumaal kutsuti “hatsaja”. Kuna emast kutsuti “hat”, siis oli ütelus - ega hatsaja ei hata kui hat handa ei tõsta. Teisi isaseid ei lastud enne ligi kuni see ilmus. Kui peigmees väsis, oli teistel ka vahel harva lootust. Ja siis ühel korral ilmus üks suur beežikas ja jõuline koer, kes ei lasknud teisi ligemale kui mitmed kümned meetrid, aga mainitud põhikavaler lihtsalt pureti surnuks. Lita küll leinas, ega andunud algul, aga loodusjõud olid tugevamad. Kuna see jõuline teisi juurde ei lasknud, viis järjepidevus sihile. Ta oli ka nii võimas kavaler, et peaaegu hülgas kodu, kui sai oli emase juures, ka kande ajal. Küll teda aeti koju igal viisil, ka pandi tärpentiini saba alla, mis oli vaid looma piinamine, sest loodusjõud oli tugevam. Lõpuks ta kastreeriti, aga tulemus oli null. Peremees hävitas ta lõpuks, sest ta ei käinud rohkem kodus kui ainult söömas.
2
Kirjeldan veel mõned lood karja- ja õuekoerast Trullast.
Kui ta arenes, ei olnud ta enam loll ega laisk, aga ta püüdis oma elu teha võimalikult ökonoomseks. Kui karja aeti, ei jooksnud ta kunagi karja ees ega taga, vaid küll ühel ja teisel pool kõrval. Nii oli tema tegevus operatiivsem, sest loomadel on tavaliselt juhtloom ja seda ta põhiliselt karjataski. Minul kui karjasel, ei olnud sellistest manöövritest aimugi. Kuigi õpetaja koer õpetas teda, tundus mulle, et Trullal oli oma tõde - et tark ja laisk on edukas, kuid loll ja kärmas saavutab vähe. 1944. a. augustis ta nõukogude sõdurite poolt rekvireeriti tanki hävituskoeraks. Kuna koolitus käis meie küla põldudel, siis tean, kuidas teda õpetati. Koeri hoiti vähese toiduga, aga tanki all oli toitu hulgim. Koerale seoti lõhkeaine pakid selga ja kui ta tanki alla ronis, lendas koos tankiga õhku. Kui rinne Kuramaa poole liikus, läks ka koertepataljon Riia ligidale. Juhuslikult nägin seda autode karavani, mis koeri vedas. Koerad olid kastides ja kastid üksteise peal. Nad kilasid ja haukusid. See oli 1944. a. septembri keskel. Nii sõitis minema ka meie koer Trulla. Mõttes matsime ta maha kui sõjaohvri, aga Jumalal olid omad soovid. Juhtus nii, et umbes kolme nädala pärast, ühel sombusel pärastlõunasel oktoobrikuu päeval nägime, et üle põllu tuigub väga räbaldunud, must, meie Trulla moodi koeranäss. Meie noor koer - Trulla poeg jooksis lõrinaga koera hirmutama, kuid taipas oma eksitust. Järgnes sõnulseletamatu ja mind eluaeg saatnud stseen, kus noor koer nagu hullunud käitub - niutsudes ja kõhuli roomates ümber oma ema, aga see liikus ikka vaarudes nagu midagi märkamata koju ja langes köögi laua alla külili, sirutas jalad välja, lükkas koonu ette ja lamas peaaegu nagu surnu, hambad irevil ja raskelt hingeldades ja aeg-ajalt sügavalt ohates. Tal olid varbaküüned kulunud, päkkadel nahk kulunud ja päkad verised. Kui muidu oli ta olnud ilusa läikiva lokkiskarvaline, siis nüüd oli karv pulstunud ja üle keha haavu täis. Mingi rihmariba tolknes esijalgade juurest ümber keha -võib oletada, et lõhkeaine köidik. Nagu tolleaegsed taluperenaised ikka, oskas ema esmaseid loomaravitsemise võtteid ja vaatas ta üle. Nii kõhna koera ta ei olnud näinud. Vanasti oli koer ka taluperenaiste au ja uhkus. Meie pool öeldi, et kui kosja lähed, vaata milline on talu koer. Koheselt pakuti Trullale piima, mida ta väga vaevaliselt lakkus. Kuna olin peres tema parim sõber, siis ta silma vaadates püüdis ta veidi saba liigutada. Ema hakkas ta haavu ravitsema. Koer ise magas ja ohkas ning sage oli ta ohkamine ja unes niutsumine. Nii ta lesis kohta vahetamata ligemale kolm päeva, siis tõusis ja hakkas ettevaatlikult liikuma. Neljandal päeval läks ta veel köögist välja, aga kohe peale oma asjaajamist pöördus oma asemele tagasi. See lauaalune jäigi talle pikaks ajaks asemeks. Lõplikult taastus koer 3-4 kuu möödudes. Trulla oli siis koera parimates aastates - seitsmeaastane. Minu teada on koera eluiga inimelueaga võrrelda üks seitsmele, s.t. 7x ta aastad. 7x7=49 inimaastat. Selle koera elu ei lõppenud vaatamata sellele kodutalus. Kui meie kodu 1946.a. hävitati, siis ta käis ühe peretuttava, üksiku naise juurest iga päev 2 km kauguselt kodu vaatamas. Tihti olla ta istunud väikse mäekünka otsas, koon kodu poole. 1949. a. 17. veebruari hommikul leiti ta sealt surnuna. Seal majakeses, kus ta viimased ajad veetis, sai ta vahel kokku ka mõne oma pereliikmega, sest seal varjas end nõukogude julgeoleku eest mu vend Enn. Tollel, 17. veebruari hommikul langes ebavõrdses võitluses ka Enn, küll 30 km kaugemal - saatus või juhus?
3
Arvamused teistest loomadest, mis kannatavad nimetuse ”lemmikloom” välja.
Kass on peres ju sama tähtis pereliige kui koer, kuid tema on hoopis omaette isiksus, teistsugune nii hingeelult, käitumiselt kui ka tema suhtes esitatud ootustelt. Ta ka ise säeb endale oma nõudmised, et nägu oleks puhas ja kõht täis. Peale selle nõuab kass enda kohtlemist džentelmenlikult, pahandamise kannatab ta küll välja, kuid mitte alandamist. Kuna kirjeldan lapsepõlve suhet loomadega, siis on see veidi teine kui kaasajal, kus loomal kohati on samad või isegi suuremad õigused kui loomade omanikel. Minu nooruse mälestuste maal oli kindel koht lemmikloomadel või õieti koduloomadel, sest nad olid lahutamatud talulaste mängukaaslased. Nii ka kass, kes oli talus mitte kaisuloom, vaid temal olid oma kindlad ülesanded, mida täitis nii ausalt kui ka ebaausalt. Ebaausate hulka kuulus näiteks sahvris, aidas või keldris hooletult kaetud koorepüti, võipüti, ka lihakirnu revideerimine. Samuti ei meeldinud kellelegi, eriti lastele, kassi kuriteod linnu- ja ka jänesepesades. Asjatult pole kassi vempudest ja kuritöödest lugusid folklooris (“perenaine pesse kassi mis too kas oli kurja tennü ”). Kaasaegne kass oleks mõnel nagu elus mänguasi või kurjuse väljaelamise vahend võrreldes tolleaegsega. Missugune talulaps ei ole kassipojaga mänginud, kassi kiusanud või kassi põues hoidnud. Meie talus toideti kasse piima, vahel sousti või millegi selletaolisega. Kass toitis end põhiliselt ise ja tuli sellega hästi toime. Hiiri oli kõikjal - aidas, sahvris, keldris, viljaküünis, aganikus, heinaküünis, põllul. Kass töötab ju öösel, päeval ta magab soojas soemüüril või ahju peal. Ega see minu kodus teisiti ei olnud ja oma tööd nad tundsid. Neile küll ei olnud "täisväärtuslikku kitekatti” anda, aga head nägid nad niigi välja küll, peaasi kui perenaisega hästi läbi said. Ka praegu on mul kass Pätu, aga selline nagu kirjutatakse meedias - peab temaga tegelema, et kassil igav ei oleks. Ka poes tuleb hästi valida mis ” lemmikule” maitseb. Ega kass siis edukalt hiiri püüa kui kõht head ja paremat täis. Kord juhtus nii, et hiir oli tunginud meepurki ja peaaegu liikumisvõimetu, kuid Pätu teda ründama ei hakanud. Mulle paistab, et koduloomadesse soovitatakse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui talle omane. Imelik tundub loomade muutmine igasuguste sabaraiumiste ja kõrvade kärpimiste läbi või loomade riietamine kuni kasukateni välja. Loomadel on ju oma kasukas. Ühed aretavad karvateta loomi, teised müüvad samadele kasukaid selga. Minu kodutalus olid kassid toas eriti külmade ilmadega ja päeval ning neid peeti “hiirekuninga” ameti pärast. Samas ma ei väida, et neid ei silitatud, sülle ei võetud või nad mängukaaslasteks polnud. Muresid oli nende rohkuse reguleerimisega. Tol aal ei olnud kastreerimised moes ja pisipoegade uputamist ei peetud kuriteoks loomade vastu. Pooldati emaseid kasse, kes paremini hiiri püüdsid, aga ka vanad kõutsid olid au sees, kuna nad julgesid rottidele säru teha ja ka neid murda. Talu kassidel oli tavaliselt lühike eluiga. Nad langesid hulkudes kas rebaste, kährikute, kullide või teiste röövloomade ohvriks. Nendele seatud ülesannete tõttu oli kasse raske ruumides hoida. Vahel tekkis eriolukord - kui oli puhkenud marutaudi epideemia. Maal oli vähe kuulda kassikatkust. Arvatavasti ei puutunud kassid teiste omataolistega kuigi sageli kokku ja seetõttu see haigus levis vähe. Samas ei mäleta ma, et kassidega oleks loomaarsti juures käidud, kuigi loomaarste oli piisavalt.
Mul oli ka sõbralik suhe ka sigadega, kes on väga inteligentsed, tähelepanelikud ja arukad. Käisin viis aastat seakarjas ja seal juhtus mõndagi. Siga on võimeline kaunis kergelt sind ära petma. Mul tekkis üks väga sõbralik põrsas, kes veel seaks kasvades otsis võimaluse korral mu magamiskoha üles ja nii me kõrvuti magasime. Suviti magati ju heinaküünis ja mitte alati heinavirna otsas. Kui siga läks seda teed, kuhu sead ikka läksid, oli väga kahju. Kuigi siga peetakse roppuse etaloniks, ei kuse ega rooja ta kunagi oma asemele, mida küll ei saa öelda isegi nii puhta looma kohta nagu hobune. Oma sõbernotsu kohta võin ka tema kavalusi jutustada. Kuna olin varakult lugema õppinud ja lugesin palju saadaolevaid, võrdlemisi suurte tähtedega kirjutatud, 4-10 leheküljelisi jutukesi, nn. viiesendiseid romaane ("Pariisi timuka saladus”, "Idamaa rubiin”, “Mustlaslugusid” jne.), siis notsu, keda ma nii ka kutsusin, oskas mind jälgida. Kui ma kaotasin tähelepanu, oli ta kadunud ja muidugi vilja. Kuna sigu oli kokku üle kahekümne, oli ka tema kadumine tihti hilinemisega märgatav. Nüüd on see nagu nali, aga siis tõi palju pahandust.
Need on väiksed kirjeldused noorusaegsetest suhetest loomadega, kui veel ei olnud mõistet lemmikloom, vaid olid koduloomad, kes enamikus olid talulapsele armsad. Neid söödeti, joodeti, imetleti, neid sõna otseses mõistes nuteti taga, aga imetleti nende oskusi ja kavalusi, mida ka iga loom suuremal või vähemal määral omas.
Ajad on muutunud ja hoovikoer ei ole enam oma ülesannetes. Teda hoitakse rohkem toas kui väljas. Arvan, et koduloom ei ole mänguasi, ta on perekonnaliige, kes on küll mänguhuviline, aga temale jäävad omad põhiomadused. Koer võib ettearvamatult uriseda või kass mäu öelda. Iga lemmikuga võib juhtuda ootamatusi, ka siis kui ta on vägagi dresseeritud nagu tsirkuses. On ju selge, et ratsahobusest õiget adravedajat ei saa.
Kahtlemata olid ja on koduloomadel nimed. Mida rohkem ta lemmikuna tundus, seda hellitavamad nimed olid. Lemmikute nimepanijaks olid enamikus lapsed vanemate toetusel ja seda arutati ka oma mängukaaslastega. Tõuloomade nimedel olid erinõuded. Varsale moodustati nimi mära ja täku nimest. Näiteks kui täku nimi oli Kauter, mära nimi Miira, siis sai varsa nimeks sai Kaura. Minu praegune kass kannab nime "Pätu”. Keegi teda nii hüüdis ning nii ta jäi ja koer sai nimeks "Rolli”. See meenutas Trullat ja nii see sobis. Tihti sai loom omale nime eriomaduste järgi, lontkõrv (Londu), kriimsilm (Kriim) jne.
Kui ei ole peres mõnda aega olnud ühtegi looma, siis võtab tema ilmumine nõutuks küll. Tuleb tahtmatult pöörduda raamatu, vastava ajakirja, klubi, kaasajal ka interneti poole. Üldjoontes on need kõik vajalikud ning loomale kasulikum, vahel ka endale. Näiteks koerte koolis õpetatakse rohkem koera omanikku kui koera, koera peab õpetama omanik. Õppustel on võrdlemisi suur tähtsus nii looma mõistmiseks kui loomale nii mõnegi nipi selgitamiseks-kuidas otsida, mis on küll tema loomusega ühtiv ja mis on koerale nagu mäng, poomil käimine või barjääri ületamine. Olen näinud asju valvavaid koeri, kuid ei ole trehvand nägema koeri, kes on seda hakanud õppuseta tegema. Kui loom on tõupuhas, on tema õpetamine lihtsam ja on enamvähem teada, milliseks ta kasvab. Tõukoerad nagu kolli, njuffa, kaukaaslane, saksa lambakoer, doberman jne., on puhtverelisena kõik arusaadavad, aga segaverelisena ettearvamatud, kuigi imetlusväärseid. Ka siiami kass on puhtverelisena meeldivam kui segaverelisena. Mulle ei ole oluline tõupuhtus, sest kuna see vajab teistsugust hooldust ja arusaama temast ning tihti on raske aru saada tavainimesel tõupuhtusest. Tõupuhtus on enam oluline neile, kes peavad tähtsaks loomanäitusel käimist. Need näitused on meeldivad ja muljetavaldavad, aga minu huvi ja teadmised sellest jäävad kesiseks.
4
Kuigi kaasajal loomade eest hoolitsemine linna tingimustes ei ole üüratu suur asi, on selge, et loom tahab süüa ja ka kõik ülejäänu kuulub ka loomapidamise juurde. Kõige ebameeldivam on, kui kõik pereliikmed soovivad loomakest toita, kas emotsioonidest ajendatult või muidu. Sellisel juhul toidetakse loom üle, mida koerakooli instruktor pidas halvemaks kui väikest alatoitlust, muidugi mitte näljutamist. Loom nõuab tähelepanu ja tegelemist temaga. Minu praegune kass Pätu annab tihedalt teada, et ta on olemas. Nii soovib ta õue ja tuppa, vahel vajab ta hellust ja maabubki süles, kust sugugi ruttu ära ei lähe. Temaga toimetamiseks kulub päevas tunnike, vahest ka enam, kuid aega kunagi mõõtnud küll ei ole. Söögi tavaliselt ostan talle, sest oma toit talle hästi ei maitse. Oma koerale Rollile keetsin ise toitu ja see maitses talle paremini kui mistahes koeratoit. Söögid tegin puljongi baasil, kuhu lisasin tangaineid, põhiliselt kaerahelbeid, kõiki juurvilju ja kontide pealt puljongist saadud liha, umbes 300 grammi päevas. Iga päev sai ta piima üks liiter, vahel ka enam. Eriti meeldisid talle pannkoogid, mida ta oma eksisteerimise neljateistkümne aasta jooksul sai igal pühapäeva hommikul esimese pannitäie.
Koera või mõne teise lemmiku tervislik seisukord ei pruugi olla raudne, ohtlikud on nakkushaiguse puhangud ehk taudid. Kaasajal on neist kõrvale hoida üpris raske, sest ka loomaga jalutades võib ta nakatuda. On juhuseid, kui nööri otsas koer sattub purelusse. Seepärast pean vaktsineerimist küllaltki oluliseks.
Veel hullem on lugu kassidega, kel kassikatku jäämiseks on vaja vaid astuda kord nakatanud kassi jälgede peale. On juhuseid, kus loom vajab abi vaatamata sellele, et temale on loodud rahuldavad või head tingimused. Ühe mu semu perekonna koer vajas sünnitusabi. Rollil oli keegi käinud munade kallal nii, et üks muna tuligi ära opereerida. Ühel päeval Rolli haigestus mingisse kurgukrampi. Üle kuu ta elas ja vaatamata loomakliiniku abile ta sellesse ka suri. Ise olen esmaabi korras arstinud nii võitlushaavu, parasiite, kui pisihaavu. Põhiliselt lemmikloomade steriliseerimine lihtsustab loomade arvukuse reguleerimist, aga looma seisukohalt ei pea seda õigeks. Linna tingimustesse ma emaseid loomi ei ole muretsenud. Mina isiklikult ei pea mittevajalike lemmikloomade hävitamist kuriteoks, kui see jääb inimväärikuse piiridesse, ei riiva enda ega looma väärikust ja ilma piinadeta. Tõuloomade puhul on oluline hind, mis seab järglaste arvu paika. Looma eluiga on küllalt lühike, nii tekib uute jaoks vajadus.
Loomade pesad olgu puhtad ja loomale meeldivad. Kui Rolli toodi, oli ta alul maja taga koridoris, aga sellest jäi talle väheks. Ta pidi olema ju valvekoer. Ehitasin talle “kahetoalise” korteri-kuudi. Alul oli mure, kas võtab omaks, aga meeldima hakkas see kohe esimese korraga, kuigi vahel oli vana koht ka armas. Kuudil oli ka aken ja külje alla muretsesin kaeraõled. Uksed olid kuudil raskest presendist, mida saab koer ise ära lükata. Elumaja krunt on küll tarastatud, aga viga oli selles, et Rollile, meie sportlasele, ei olnud meeter kakskümmend mingi takistus. Aga ta oli vahva tegema teistele koertele selgeks, et see on tema valdus. Korra nägin, et ta pureles läbi heki kõigest väest. Lahtise värava kohalt läksid koerad nii aia kui tänava poolt mööda nagu poleks midagi juhtunud. Kui algas uuesti hekk, läks purelemine edasi, kuni aia lõpuni. Minu koer palju tuppa tulla ei soovinudki, aga kui tulid külalised või lapsed, siis oli eriline olukord ja ta hiilis võimalusel ikka tuppa. Ma pooldan koerale vabaduse vormi ja toas võiksid elada väiksemad koerad. Minu arust ei sobi tuppa suured ja paksu karvaga koerad -kaukaaslane, lambakoer, kolli, bernhardiin ja taolised. Ma ei oska ette kujutada, et kass, milline ta ka ei ole, peaks olema talvel väljas. Minul teki all on kass vahel mõnulend küll, aga tema karvad ei meeldi mitte põrmugi. Kass ei tunne küll lühiaegselt ka talvel väljas end pahasti, kuid oleneb sellest, milline on ümbrus.
Lemmiklooma peetakse küll pereliikmeks ja võetakse ka võõrsile kaasa, aga seda ei peaks tegema. Parem on organiseerida talle hoidja, sest vaevalt on peret, kes oma vara jätab ära olles valveta. Ise olin kuu aega Rootsis ja kümme päeva Itaalias, loomad elasid ilusti selle üle. Võiks ju kasutada looma hotelli, aga arvan loomale on oma kodu mugavam ja tuntud inimesega on nii kassil kui koeral parem. Ma ei usu, et väikeloomadel teine olukord oleks. Olen oma loomadele püüdnud lubada looma elu ja ei näe klubikasutusest tulu. Lemmikloomadest on aga naabrite ja tuttavatega vägagi palju rääkida, vahel venib jutt tundide pikkuseks. Alustatakse tavaliselt ilmast, jõutakse ikka loomade, ea ja käitumise juurde. Kui loom on juhuslikult saadud, siis tavaliselt dokumente pole, aga kui tõuloom on juba paberile märgitud.
Loomade pesemine on vahel ikka vajalik. Selleks on kaasajal vastavad vahendid olemas. Meil looma ujulat ei ole ligidal ja pealegi ei ole dobermannid suured veesõbrad. Minul koeral oli šampoon, ka koeraharjad ja kammid. Kodutsirkust ma ei oska loomadega pooldada ja minu teada ei meeldi see ka loomadele. Arvan, et loomade eest liighooldamine viib looma hukkumisele. Kui toitmisel koer laseb viineri või vorstlõigu maha, aga šokolaadi või šokolaadikommi näeb ning perenaine armastusest tema vastu söödabki magusaga, võib ta viia looma ainevahetushäire tõttu hukkumisele. Minu arust koera või kassi peab toitma ja koormama nii, et ta üle ei toituks. Kaasajal on lemmikloomade eest hoolitsemine võimalik mitmekülgselt ja paremini kui nõukogude ajal, mil tihti ei jätkunud vahendeid omalegi.
Hull lugu on läbi aegade olnud oma armastatud looma surm, eriti siis, kui elati üürimajas. Eramutes oli lihtsam. Kuigi ka kaasajal ei tohi oma aeda matta. On olemas koduloomade kalmistud ja krematoorium, aga see ei ole kõigile taskukohane. Nii tuleb loomaarmastust kaaluda tõsiselt, et oleks rahuldatud loom, loomaomanik ja ka jäätmekorraldajad. Huvitav, kas tuleb ka selline aeg, kuna inimkehasid ei tohi mulda matta? Ja kas looma kohta ei kehti mullast oled sa võetud, mullaks pead sa jälle saama!? Kui loom sureb ja ta on oma olekuga sind abistanud ja täiendanud, on raske kohe uut looma võtta. See ei ole mingi mantli vahetus. Koduloomadel on omad geenid. Paljud õued on koerapabulaid täis ja koerad kusevad nii maja nurkade kui auto rataste peale. Minu Rolli oli teistsugune. Jalga tõstis küll puudele ja postidele ja oma junnid tegi põõsasse, ei kõndinud iialgi porilombist läbi. Seetõttu ei kisu mind kohe koera kaotusel uut peni hankima.
5
Arvan kui mõningasi reegleid õpetada, et kus on joogi- ja kus sööginõu või kus tal on ohutu, ta seda ka taipab. Aga kui kassil ikka kohta oma asjaajamiseks pole, pole midagi imestada kui on hunnik nurgas, voodi all või miks mitte lillepotis. Imetlen ikka oma kadunud Rollit, kes, kui just tagaajamist ei olnud, jättis üle peenarde jooksmise. Täpsemalt öeldes oli tagaajamisjooksu põhjustajaks naabri kass. Tuppa mittelubamine oli seotud jalgadega pori tuppa kandmises. Kassidel on millegipärast jalad puhtamad ja nende tuppatungimist on peaaegu mõttetu takistada. Eks kass on ikka väike, armas ja oskab pererahvale pugeda. Kui kassile meeldib laual käia, ei ole seda lihtne keelata. Niikaua kui ise oled toas, on ta sõnakuulelik, aga kui ta on veendunud, et keegi ei näe, on ta hopsti laual midagi otsimas ja nuusutamas. Meil on juhtunud nii, et kui koerale keelata kasvõi lihatükki puutumast, ei võta ta midagi ilma loata, ega lase ka kassi juurde. Kassile ja koerale on võimalik õpetada uste avamist. Koer vajutas käpaga ukselingi alla ja keha raskusega lükkas ukse lahti. Kass hüppab
praegugi ukselingile ja tulemus on sama. Kui loomi dresseerida, tuleb kogu aeg rääkida, sest nad ilmselt mõistavad kõnet või hääletooni. Kui ma koerale pikalt rääkisin, kui hea ta on, liputas ta saba. Kui häbistasin või pahandasin, oli saba jalgevahel ja kadus kuuti. Palju pahandust tekkis sellepärast, et Rolli katsus oma valdust teisele poole piirdeaeda viia. Hiljem ta nagu sai aru, aga ma ei suutnud talle lõpuni selgeks teha, miks ta ei või üle aia hüpata. Ta nagu teadis, et ei tohi. Nii kui Rolli arvas, et teda ei nähta, oli ta vupsti teispool aeda. Ta sai küll aru, et ei tohi, aga miks, see jäi talle mõistatuseks. Kui inimmõistusega võtta, saan aru, et loomadel on oma mõttelaad olemas, kuid kui laialdane - ei oska ette kujutada. Räägitakse, et koer eraldab kakssada lõhna, mida segi ei aja. Endal on raske vahet teha pipra ja vürtsi lõhna vahel. Öeldakse, koera võib rohkem usaldada kui sõpra, aga ka koer võib sinu usaldusega ebaausalt käituda. Kui kodust ära läksin ja ütlesin: ”Rolli, valva!”, siis oli ta kodus seni, kuni tagasi jõudsin. Kui meie taaskohtumise rõõmud jagatud, leidis ta aja, mil kodust ise jalga lasta, tegi oma reisi 40-50 minutit ja oli tagasi. Korra tuli üks semu minu äraolles redelit laenama, tekkis tõsine arusaamatus ning sõber arvas õigemaks koerale õigus jätta. Kui ma kodus olin, võis ta aga Rollit vabalt silitada. Rollit ei saanud hoida ketis. Ma küll proovisin, aga ketis olles ta ei söönud, ega joonud, vaid ainult niutsus ja vingus. Lahtiolek palju pahandusi ei teinud, kuigi korra oli ta loomapüüdjate käes. Asi lõppes tookord naabrite abiga õnnelikult. Rolli armastas lapsi, aga ei sallinud joodikuid. Oma perele oli ta rõõmuks ja ta mõistis seda. Ta armastas väga jalgratta kõrval joosta ja valvas vapralt jalgratast igal pool, kus käisin. Usun, et lemmikloom kasvatab lastes õrnust ja olen veendunud, et looma lüüa ei tohi, ka vitsaga mitte. Kurjustamisest saab iga loom aru. Vits võib küll seinal rippuda, et sellele osutada. Loomale peab mängeldes teada andma, mis asi see on, arvan ka. On ju mäng lemmiklooma põhitegevus, sellepärast on ta lastele ja vanadele emotsioonide looja. Kassipojaga, küülikuga, kilpkonnaga tuleb ka vanainimene toime, kuid koerakutsika või ka mistahes eksootiliste loomade kasvatusega ei tule eakad toime.
6
Ma ei soetaks endale looma, kelle ülalpidamine nõuab eriteadmisi. Mõtlen eksootilisi loomi nagu ahve, tiigreid, madusid. Hamster on ju ilus loomake, kuid ta elab puuris. Ka ilusasti laulev kanaarilindgi, kes isegi siis ei laulaks, kui ta on vabaduses. Me ei tea tema laulu sisu. Me ise ei taha ju olla vanglas, kuid mida on tehtud puurilindudega? Kas “lemmikule” ikka meeldib olla ”looduse krooni” rahuldamiseks vangistuses või on puurilooma pidaja Jumala ees eelisseisuses? Miks ketikoer on loomulik nähtus, aga kaleeriori mitte? Arvan, et koera on võimalik nii treenida, et ta täidab oma kohuseid ilma teda ahistamata. Me ise valime omale lemmiku meeldivuse, mitte otstarbe pärast. Vahel kingitakse endale meeldiv loom meeldivale inimesele, aga kingitud loom ja kingi saaja pehmelt öeldes ei ole üksteisele lemmikud.
Eelpool kirjeldasin, kuidas ma lasnitsat hooldasin. Tagantjärele oli see austus kahe looma vastu. Esiteks hobune sai rahulikult oma kaeranormi süüa ja teiseks oli lasnits-loomakese kõht toidumurest prii ning ta võis tegelda oma meelistegevusega - hobuse lakapunumisega. Ma küll kahjuks ei tea, miks ta seda tegi. Mõned aastad tagasi juhtus mul üks selline lugu. Minule tagastatud talumaadele oli kasvanud ohtralt metsa ja seal elutses üks ilus mitme sarvega sokk. Iga kord kui käisin talumaadel, järelejäänud põldusid mööda jalutamas, pistis ta ikka oma pea kuskilt metsa äärsest võsast välja. Kui teda aga ei kohanud, oli alati nagu miskit puudu. Ühel ajal teda enam ei ilmunudki. Kuuldavasti olid kohalikud jahimehed ta kätte saanud, tundes head meelt võimsatest sarvedest. Suveõhtul koduaias podisev siil on nii imeilus, kuid tuppa ta loomulikult ei sobi. Ma ei mõista, milleks vedada Eestimaal kodudesse boamadusid, arvestamata looma huve ja tingimusi. Minu arust võiks olla lemmikloomad need, kes tunnevad, et neil on oma hooldaja juures hea olla. Vahel öeldakse, et parim kass on see, kes on endale ise kodu valinud ehk teisisõnu ise pererahva juurde tulnud kass. Minu arust on eelistatumad lemmikloomad kassid, kes on nii nunnud ja muutuvad hästi pereliikmeteks, kuigi kassid on individualistid ja sellega tuleb arvestada. Kui tahta omale alluvat lemmikut, tuleb koer võtta. Arvan, et meil propageeritud lemmikloomad nagu valge hiir, rott või kilpkonn, jne - neil ei ole mingit otstarvet. Ka on minu arust vettpidav arvamus, et kui on kariloomi, siis tahes-tahtmata tekib nende seest eelistatum või teisisõnu-lemmik.
Kunagi tundsin ühte vanemat naist, kes oli üles kasvatanud ja õnnelikult ellu saatnud kasupoja ja -tütre. Ta rääkis oma saatusest, kuidas sõja ajal tema lapsed hukkusid. Kuna ta ise enam lapsi ei saanud, otsustas võtta omale kasulapsed. Peale sõda oli palju õnnetuid ja ta mõtles nii, et kui palju on vaeslapsi, aitan parem neid kui hakkan oma õrnusi koduloomadega jagama. Hiljem olid tal ikkagi nii koer kui ka kass.
Olen sellega püüdnud anda oma nägemuse lemmikloomadest, milleks võivad olla tegelikult igasugused loomad. Nad on vahelduseks ja kohustused looma ees panevad inimesed tegutsema, muudavad nad aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks.