Minul on kodus kass Fredi. Tegelikult ma panin talle Frederik nimeks, aga kutsume teda aint Frediks. Ta on alles 8-kuune. Kui me ta koju tõime, vaatasin talle otsa ja ütlesin, et ta on täiesti Fredi nägu. Ja nii saigi. Ta on selle lühikese ajaga igasuguseid trikke teinud. Kõige rohkem meeldib talle palli ära tuua, kilekotis või karbis istuda, rõdule ronida.
Mul on lemmikloom koer nimega Fredi. Nime sai nii, et ema lihtsalt pakkus nime välja ja kõik perekonna liikmed olid sellega nõus. Kui ma väiksem olin, siis ma sõitsin suuskadega koera taga koerast kinni hoides. Kui koer enam ei viitsinud vedada, siis ma võtsin suusad lahti ja lihtsalt seisin nende peal, kuni koer nägi kassi ja hakkas talle järgi jooksma. Kuni jõudis naabri õueni, kus oli asfalt väljas ja ma pidin hüppama üles ja maandusin jääkamatsate peale. Siis jooksis koer veel minema ja ma pidin teda otsima minema.
Minu lemmikloom on koer ja ta nimi on Fredi, aga ma ei tea, kust ta nime saanud on. Sellega et, kui me tädi juurde kutsikana viisime, siis Fredi tahtis koguaeg minu juures olla, ta ei tahtnud üldse minu issi sülle minna ega minu venna, Fredi tahtis koguaeg minu süles või oma pesas olla.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Eks neid valikuid oli veel, kui loomale näkku vaatad, siis saad kohe aru, kas sobib nimi või ei.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Kass nimega Nööp tuli sellest, et tal silmade ümbrused tumedad, kaks helesinist silma ja oligi nii nööbi nägu.; Jahikoertel peab lühike ja lööv nimi olema, hea kutsuda, näiteks Tipa ja Nelli, Dobermannid tulid juba nimedaga, aga sai Cardinal oli liiga pikk, seega sai temast lihtsalt Kardi.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Fredi
Kes lemmikloomale nime valis?
Nime pani talle mu isa (25)
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Ma pome küll päris kindel aga mu isal oli see nimi vist ammu lja valitud koerale kelle ta mu emaöe kinkida tahtis
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Kuna Fredi kõlab minu jaoks justkui urin, kurjus vms siis (ilmselt ka sellepärast kuna mu isale meeldis see nimi) kuna ta oli hösti kuri ilmselt ka selline nimi
Eaglemount Italo Di Remanfredi, Fredi, Huberto, ...
Hetkel oman Cane Corso - isane; ; Varasemalt olnud koerad isased ja emane; ja päris palju kasse erinevatest sugudest
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Eaglemount Italo Di Remanfredi - Fredi, Poiss, Nupsu; ; Varasemad koerad Topi, Murka, Sulla, Muhvi, Pätu -terjeri ja bolonka tunnused; Kassid - Miisu, Must Peeter -sai hüütud Peedu, Kiti, Kiu - angoora,kähriku toonides, Huberto - siiam, Joosep - punane angoora, Sophie, Pinky, Juntsu - punane pärslase sugemetega, Kurr -must angoora
Kes lemmikloomale nime valis?
Murka - vend pani, võis olla mingi 11 a; Must Peeter - vend, mingi 12 a; Kiti - vend ca 17; Kiu -mina ca 14; Huberto - mina ca 17; Joosep - mina 19 Joosu; Muhvi - mina 20a,; Pätu - mees ca 40 a; Sophie, Pinky - tütar -oli koolilaps; Kurr, mina ca 40
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Ikka tulid vist enamasti koheselt. Mäletan, et minu meelest koerale ei sobinud Murka - oli nagu venelaste kassi nimi, aga ei mäleta, kas midagi muud ka pakutud sai
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Kiu oli tegelikult naabrite kass, kes millegipärast meile tuli, Meie poolse nime sai sellest, et ta ei näugunud vaid kriiksus kuidagi ja siis saigi nagu sellest tuletatud.; Joosule ja Kurrile lihtsalt sobisid sellised nimed; Muhvi oli selline karvakera, oli nahu muhv :)
Mul on 2 koera ja 3 kassi, ühe koera nimi on Fredi ja teise nimi Rolf. Mu ema pani neile kahele koerale nime. ühe kassi nimi on kirju kuna tal on karv erivärvi, ja on 2 kassipoega aga neil ei ole nimesid. Mul ei ole nendega seoses mingit lugu.
mul on koer kellel on mittu nime fredi,friidam,koer fredi on friidami lühend ja see tuli nimest fredu mis oli mu kunagise kassi nimi.lisaks on mull veel üks koer kelle nimi on Loore tema sai oma nime sellest et ma tahtsin L tähega nime.lisaks on mul veel kass Ode-iiris ode panu mu ema sest ta tahtis settu nime ja iiris oli tal varjupaigas.mul on kaa akselot gatsby tema sai nime ühe koera järgi
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud koerad Tommi, Fredi, Reksu ja kass Miitsi Praegu on meil kassid Täppi, Willu, Kitty ja koer Tuksi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ema tahtis kassi ja ta nägi koduõuel üht võõrast kassipoega ja ta võttis selle kassi endale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Me leidsime selle kassipoja.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime" vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie kasside nimed on: Täpi, Kitty, Willu
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Arsti kaudu kui vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Tõupuhtus pole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud ega ei osale.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt toidavad kasse ja koera ema ja vanaema. Mina viibin loomadega koos vähe.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ei osta, sest minu arust pole seda vaja.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme käinud operatsioonidel. Emase kassi Kittyga, et ta enam poegi ei saaks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei, sest me käisime operatsioonil.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie kassid on tavaliselt koridoris, kuid talvel on nad toas ja ka voodis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole kaasa võtnud pikematele reisidele. Arsti juurde viime neid seljakotis.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah tean. Tähistame parema toiduga.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Mänguasjadeks on pinksipall ja karvapall.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Pole mõtet toppida loomadele selga igasuguseid riideid ja mõtet pole neid spaasse viia.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ma pole elanud nõukogude ajal.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Me matame nad jõekaldale. Hiljem otsustame kas võtame uue looma.
20. Milliseid „kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Meie loomadele pole eriti kombeid õpetanud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie koer on halva iseloomuga ja võib kõige ootamatul hetkel sulle kallale tulla.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ma olen oma koera õpetanud mängima jalgpalli.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahel räägin küll. Ja ma arvan, et nad mõistavad mind, sest kui ma neid kutsun, siis nad tulevad kohe.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? kirjeldage mõnda näidet.
Ei tea. Ei oska tuua ühtegi näidet.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed mängivad loomadega rohkem.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud. Me saame lemmiklooma pidamisega ise hakkama.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks madu, sest nad ei meeldi mulle.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mu vanaema toidab igal aastal tihaseid ja nad on talle nagu lemmiklinnud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Päris vägev oleks pidada akvaariumis piraajasid.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste «lemmikloom" raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom" "koduloomast"? Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arust ei sobiks lemmikloomaks lehm ega hobune.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arust peavad inimesed lemmikloomi sellepärast, et inimestel on igav ja nad vajavad seltsilist.
Kui 2005 aasta sügisel 48. teatmematerjali kogumise võistluse raames teema „Lemmikloom“ välja kuulutati, olin peaaegu kindel, et see teema pole minuvanustele (liiga lihtne), vaid haaramaks töösse enam kooliõpilasi. Pikka aega püüdsin kirjutamist vältida, kuigi koerad lemmikloomana on meie peres eksisteerinud ajast-aega ja ilma nendeta ei kujutaks elu ettegi. Mõelnud järele, sai mulle selgeks, et ka seda teemat on võimalik lahti kirjutada erinevast aspektist lähtudes. Nii otsustasin (lähtuvalt minu erialast) eriti rõhutada lemmikloomade ja nende eest hoolitsemise toimet inimese tervisele, eriti psüühikale.
Elus leiab vähe rahu ja hea tuju allikaid. Lemmiklooma pidamine on üks neist. Lemmikloomad kingivad meile tingimusteta armastuse ja stabiilse vastutustunde ning pakuvad tröösti ka siis, kui muud asjad kipuvad viltu vedama. Paljudele meist asendavad nad oma pere ja järeltulijate puudumist või täidavad tühja koha nende kaotamise korral. Nende hulgas leidub nii „isehakanud lapsehoidjaid“ kui ka vanuritele „vestluspartnereid“.
Kuna lemmikloomad on tihti arukad ja arenemisvõimelised, siis kasutatakse neid nii tsirkuseseareenil inimeste naerutajatena (või imetlusobjektidena) kui ka abilistena igapäevatöös, kasutades ära nende enamarenenud haistmismeelt, riskivalmis kohusetunnet (pommikoerad, narkootikumide avastajad, tuletõrjekoerad, piirivalvekoerad, pimedate juhtkoerad jms.) Koerad majavalvuritena on aga niivõrd tavaline nähtus, et seda ei pane enam keegi meist imeks.
Paljude sajandite kestel on inimesed omistanud koertele ravitsemisvõimeid. Juba kreeka mütoloogias täheldati sellekohaseid uskumusi. Koer on Apallani püha loom, seepärast ohverdati teda, et Jumal aitaks terveks ravida raskeid haigeid. Kui Rooma impeerium Antiik-Kreeka alla neelas, muutus ka suhtumine koertesse, ohverdamise asemel viibisid nad lihtsalt tavapäraselt usutalituste juures. Pikapeale hakati koera seostama meditsiinijumal Asklepiosega, sündis mõiste „templikoerad“. Need koerad olid väikest või keskmist kasvu, viibisid palvetajate läheduses (lakkudes vahel isegi nende haavu) ning neile jätsid tervenenud haiged templisse tänukirja. Sündisid sellised imed nagu pimedast sai nägija, kadus pahaloomuline kasvaja, halvatu hakkas taas kõndima jne. Jne. Asktepiose templid purustati kui paganlus asendus ristiusuga.
IX sajandil Belgias sai aluse vaimuhaigete ravimine koertega, mida nimetati „koerateraapiaks“, koostati isegi raviprogrammid. Ka Esimese maailmasõja veteranide ravis leidis kasutust selline teraapiavorm.
Koera süljel on leitud antibakteriaalsed omadused (ei teatud ju vanal ajal veel antiseptikutest midagi), koera ülitundlik haistmismeel aitab tal ära tunda pahaloomulistes kasvajates leiduvaid haruldasi valguühendeid.
Bioenergeetilises ravis on enamkasutatavad suuremad koerad, kuna nende elundid meenutavad kõige enam inimeste omi. Efekt on maksimaalne ravis vaid siis, kui ravivat koera armastatakse, tema peale ei vihastuta ja teda ei karistata. Parim variant on dresseeritud koer, sest sel puhul läheb dresseerija bioenergia alfa-resonantsi koera omaga ja abi on eriti tõhus pärilike haiguste korral.
Koera dresseerimine võimaldab inimesel olla kõrge eani hea tervise juures. Juba mõneminutine dresseerimine turgutab ja harmoniseerib närvisüsteemi võrdudes klaasi tooniku joomisega. Arenevad lihased, veri ja kopsud küllastuvad hapnikuga. Tervendava dresseerimisega tegeldakse kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Sörkjooksu tehes on oluline hingamine diafragma abil. Ravitoimet omab ka koeraga koos ujumine. Ka koerakarvadel on ravitoime. Laste puhul on loomateraapial mõningaid eripärasid: nad tajuvad loomi veidi teistmoodi, seostades neid muinasjututegelastega. Neid kujutlusi ei maksa lõhkuda, sest ka rahvatarkus on omistanud paljudele loomadele ühtesid või teisi iseloomujooni. Laps ja koduloom moodustavad loomuliku paari, loomaga mängides ja rääkides areneb laps kiiremini. Uurimused on näidanud, et loomi pidavates peredes on lapsed avatumad, jutukamad ja osavõtlikumad. Nad harjuvad varakult hoolitsema teise elusolendi eest ja tundma vastutust. Arstide kogemused on näidanud, et ka loomahäältel on tervendav toime, nii kasutatakse neid ka salvestatuna. Ravida ei saa mitte ainult helidega, vaid ka vaikimisega, parimal juhul looduses. Isegi kalapüügil omistatakse tervendavat toimet. Koeraga vaikides jalutamine mõjub hästi stressi, südame isheemiatõve, infarktijärgse või -eelse seisundi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandi, varase hüpertooniatõve, gripi, bronhiaalastma, nahapõletiku ja lülisamba osteokondroosi puhul. Vaikimisega ravimine on kõigile kättesaadav, et nõua kulutusi ega kutsu esile tüsistusi.
Kõik neljajalgsed sõbrad kingivad meile vaimset tervist ja toovad palju rõõmu, nad teevad seda erinevalt, kuid alati omakasupüüdmatult.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kuna olen sündinud ja elanud maal, siis on minu majapidamisse läbi aegade kuulunud kassid, õue- ja toakoerad. Esimesed puht praktilises mõttes, hiirepüüdjatena välishoonetest, viimased aga just lemmikloomana, sest majavalvuri koha on alati täitnud õuekoerad, kes on ka olnud suuremat kasvu. Esimese toakoera sai minu vend oma 10-aastaseks sünnipäevaks ja kohe tuues ei saanud me teda tuppa tuuagi, sest ta kubises lausa kirpudest ja nakitses end pidevalt. Ehitasime talle õue kuudi, värvisime pruuniks, tegime koerale kirbutõrjet ja panime uuele sõbrale nimeks Naki (pideva nakitsemise pärast), mille kirjutasime ka punastes trükitähtedes kuudi avausest ülespoole. Naki suri loomulikku surma üsna eakana ja tema „matusetalitus“ avas ka meie lauda kõrvale nn. koerte surnuaia, kuhu on maetud kõik meie sõbrad. Toakoertest Jack, Muki, Loki (peale Naki) ja õuekoertest Jass, Robi ja Fredi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Algul võeti lemmikloom peresse loomulikult laste (s.o minu ja minu venna) nõudmisel, kuid kuna eranditult kõigile toakoertele meeldis autosõit ja meie isa oli elukutseline autojuht, siis võttis ta meid kaasa ka oma pikematele sõitudele. Esimese toakoera võtmist kaalutleti loomulikult kaua, kuna meie koolipäevad kujunesid muusikakoolis käimise tõttu väga pikaks ja sama võis öelda ka vanemate tööpäevade kohta, siis tekkis kohe küsimus, kes koera toidab ja valvab, et ta maantee peale ei jookse. Kuna lubasime kõigega ise toime tulla, siis viimaks andsid ka ema-isa järele. Tore on ju tulla koju, kui karvane rõõmurull on ootamas (isegi siis kui ta on järjekordse pahandusega hakkama saanud).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ka koerte saamislood on olnud erinevad, kuid eelistatud on alati olnud krantsid (ühest küljest on tõukoerad kallid osta ja pidada, teisest küljest on neil suurem võimalus ka haigestuda igasugu taudidesse ja tõbedesse). Loki, Jack ja Naki ning Muki on toodud tuttavatelt ja kuna iga elusolendi eest peab vanarahva kombe kohaselt midagi ka maksma, siis on selleks tavaliselt olnud mõningane külakost koera peremehele ja ka midagi maitsvat koeraemale. Raki sai toodud koerte varjupaigast, kus ta hakkas meile meeldima oma ülipüüdliku oskusega käppa anda. Jass sai ostetud kuulutuse kaudu peremehelt 100 rubla eest (hundikoera segavereline ristand). Fredi tõi meie majapidamisse minu sõbranna, kes sai selle eest ise kootud pitssokid ja likööripudeli. Meie praeguse lemmiku aga, kelle nimi on Terri ja kelle tõttu ma kirjutamise ette võtsingi ning kellest on ka fotomaterjali, tõi isa oma sõbra elukaaslase poolt, kuna tolle täiskasvanud tütar oli lapseootel ja väike laps ja toakoer ei sobivad kokku. Toimetused toimusid salaja, tütre teadmata ja kaua peale seda kleepis tüdruk linnas elektripostidele kuulutusi, mis kirjeldasid „kadunud“ koera ja lubasid leidjale vaevatasu. Hind oli ka seekord kokkuleppeline ja sümboolne.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimepanek otsustai enamasti üheskoos, algatajateks olid muidugi lapsed (hiljem ka venna lapsed), sest neil tekkis kummaliselt kiire seos koera välimuse ja omapära ning nime vahel. Ka hüüdnimed tekkisid omasoodu. Robit kutsuti Ropkaks, Jassi Jassuks, Fredi hüüdnimi oli koguni Kaaru, Territ hüüti hoopis venepäraselt Terrovitš.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmiklooma kohta olen hankinud siiani raamatute abil, mida on viimasel ajal väga hulgaliselt ilmunud. Näiteks A. Esserson, E. Joosepson, Kadarik, J. Kikkas, U. Pihlamäe, P. Saks. „Koer“, Dr. Bruce Fogle „Tunne oma koera“ jms. Mõlemad nimetatud raamatud on kingitud meie perele just suurest huvist ja armastusest tingituna lemmikloomade vastu väga heade tuttavate poolt ning on tõesti sisukad. Teavet haigestumiste korral oleme saanud ka loomaarstidelt väikeloomade kliinikutest (nii Tartust kui ka Jõgevalt).
Häid ja kasulikke soovitusi oleme saanud ka koerteklubi liikmetelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole kohe kindlasti selline tegus, mis oleks avaldanud mõju lemmiklooma valikul. Küll on aga aluseks olnud koera kena ja korralik välimus, tema praktilisus ja terasus ning taiplikkus. Eelistanud oleme alati tõupuhastele koertele krantse, kuna need on odavamad osta ja pidada, pole nii tundlikud haiguste suhtes ning seetõttu on ka nende eluiga pikem.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole me kunagi osalenud. Esiteks on Tartusse ja Tallinnase küllalt pikk maa, teiseks ei ole tegu tõupuhaste loomadega ja kolmandaks ei ole tavakoerad saanud põhjalikku dressuuri, küll omavad nad aga küllaldaselt praktilisi oskusi, mida on vaja majapidamises (väljaküsimine, toasusside toomine peremehele, lemmikkülalistele oma kummilelude toomine jms.).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kui koer on konkreetselt kellelegi kingitud (Naki vennale, Jass mulle), siis loomulikult koera peremees, muudel juhtudel kogu perekond vastavalt sellele, kuidas on aega ja tahtmist.
Kuna vanemad on mõlemad kodused pensionärid, siis viivad nad meelsasti ühte enese õues viibimise ja koera jalutamise vajaduse. Söögiajad langevad samuti ühte pere söögiaegadega, kusjuures koer sööb kõige viimasena ja spetsiaalselt selleks ette nähtud isiklikest anumatest (mitte mingil juhul otse põrandalt või käest). Ka televiisori vaatamise ajal vajab koer tähelepanu ja seda osutavad toas kõik pereliikmed. Isegi öösel on vaja sageli teda õue „asjatoimetustele“ lubada ja seda teab ta juba täpselt, kelle poole pöörduda, et õigeaegselt abi saada (eks ikka nooremate inimeste poole, kelle uni on pinnapealsem ja tahtejõud abi osutada suurem). Omaette protseduur on kuus korra saunaskäik, millele järgnevad kuivatamine, föönitamine ja kammimine. Ka siin osalevad kõik pereliikmed (mina pesen teda saunas, see on talle väga meeltmööda, isa kuivatab ja ema kammib).
Loomaga tegelemiseks kulub mul 3 tundi kindlasti, vahel vähem, vahel rohkem.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuivtoitu, kus on vajalikud vitamiinid ja mineraalained, ostan poest. Võimalusel annan talle ka nn. inimeste toitu nagu supid, maksakaste, keeduvorst, hautatud looma- ja sealiha, piim, makaronitooted, toored kartuliliipsud, maiusena küpsist. Kõik selleks, et toit oleks mitmekesisem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Hundikoeral Jassil oli jalaluumurd (lahtine), kuna ta jooksis sõiduauto ette. Luu pandi paika mitte looma, vaid inimeste arsti poolt tema kodus garaažis. Soovitajaks oli koerteklubi liige. Ussirohtu oleme 2 korda aastas ostnud ka profülaktika mõttes. Kõrvapõletikke olen ise ravinud. Jassi epilepsiahooge püüdsin ennetada samuti inimestele mõeldud ravimiga. Vaktsineerimist (eriti marutaudi vastu) pean väga vajalikuks. Siiani on seda tehtud organiseeritult kogu küla koduloomadele kohaliku loomaarsti poolt ja väga odavalt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Neutraalselt, kuna oma loomadel pole mul seda teostada vajadust olnud. Kasside puhul on see aga koguni hädavajalik, sest muidu on vajalik juba elusolendite hävitamine ja see pole juba enam eriti südamlik tegevus. Arvan, et sama kehtib ka emaste koerte puhul (minul on siiani olnud õnneks kõik isased olendid). Ka tiinusevastaste tablettide andmine on üks võimalustest, kuid sel puhul on vajalik nende manustamine õigeaegselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu koertel on olnud järglasi lausa suurte pesakondadena, kuid kuna „koeraisadel“ ei ole probleemi laste realiseerimisega, siis on kutsikad kõik kenasti siiani perekonnad ja kodud leidnud, kes neid väärivad.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õuekoertele mõeldud kuudi kinkis mulle isa koos minu esimese isikliku koeraga, kelleks oli segavereline hundikoer Jass. Kuut oli kahekordsete seintega, aknaga ja mitmekihilise katusega, lastud mõõtude järele spetsiaalselt puutöökohas teha, koosnedes eestoast ja tagakambrist. Talvel on suurte külmadega ka õuekoeri tuppa võetud ööseks, kuid köögist kaugemale pole nad tohtinud tulla.
Seevastu toakoertel on õigus jalutada kogu korteris, lemmikpaikadeks on kujunenud voodialused (koer vajab kaitstuse ja eraldatuse tunnet nii nagu inimenegi, kes vajab vahel üksiolemist). Voli on toakoertel magada ka vooditel päevatekkide peal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma võtan ma kaasa enamikule väljasõitudele, kuna talle väga meeldib autoga sõita ja selleks puhuks on tal tema isiklik istmekate, mis on laotatud auto tagaistmele. Ühtlasi asendab ta ka auto „salalukku“. Reiside puhul, mis kulgevad ühistranspordiga ja pikemat aega, tuleb mu lemmikloomal aga koju jäänud seltskonnaga maha jääda ja seda elab ta väga valusalt üle, näidates kõigile välja oma solvumist (muutub loiuks, ei söö ei joo jne).
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi olen teadnud nii täpselt kui ka üldises mõttes (vaid kuud). Kindlaste kuupäevade puhul on sünnipäeva ka loomulikult tähistatud, premeerides sünnipäevalast tema lemmiktoiduga (maks, maksapasteet, poolsuitsuvorst jt) ja väikese kingitusega. Tähelepanu keskpunktis on ta sellel päeval olnud alati. Ka jõulukingitused on loomulikult ka lemmikloomade igal aastavahetusel (koertemänguasjad, kirbu- või puugirihm, lemmiktoit, koertešampoon jms).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kuna minu lemmikutel on kõigil olnud piisavalt paks ja soe karvkate, siis riideid pole ma neile ei ostnud ega ka ise õmmelnud. Küll olen aga ostnud ja sõbradki on kinkinud erinevaid kaunistustega nahast kaelarihmasid. Mänguasju on olnud ainult minu viimasel toakoeral Terril. Alguse sai kõik sellest, et ta tõi ühel päeval koju ühe lapse poolt (oletatavasti) hüljatud roosakarvalise jänese, mis oli vihmast läbi vettinud. Pesin mänguasja masinas puhtaks ja toimisin edaspidi nii igal päeval, kuna jänes määrdus mängides kergesti. Järgnesid poest ostetud pruunkaru, roheline hiir, roosad piuksuvad jõehobud (ekstra väikeloomakliinikust koertele mõeldud mänguasjad, millest esimesel näriti kiirest kõri läbi ja sellega seoses lakkas piiksumine), viimaks lilla okkaline siil, sellest on kujunenud lemmikmänguasi tänaseni.
Mänguasjade seltsis veedab minu lemmik suure osa oma päevast. Kui need on kusagile ununenud või kadunud, ei saa koer rahu ja niutsub nagu nutaks. Külalisele, kellest Terri väga lugu peab, viib ta oma mänguasja jalgade ette, nagu teeks nii ettepaneku mängima hakkamiseks (inimene viskab mänguasja ja koer toob selle talle tagasi).
Koera pesemiseks šampooni olen alati ostnud väikeloomakliinikust, kus see on küll tuntavalt kallim kui inimestele mõeldud šampoon, kuid see-eest ka kvaliteetne (ei kahjusta nahka ja rasunäärmete tööd), peale pesu karv läigib alati. Viimasel ajal on spetsiaalsed šampoonid lühi- ja pikakarvalistele koertele ning ka värvus mängib suurt rolli (must, pruun või valge). Eks kamme ja harjaseid on mitmesuguseid, mõeldud nii toa- kui ka õuekoertele (suuremad, tugevamad). Ainsaks ehteks on olnud kaelarihmad, Terril pidulikuks puhuks (naljaga pooleks) kikilips pruunist sametist. Spaasse pole ma oma neljajalgseid sõpru viinud, küll aga suvekuudel järve äärde endaga koos ujuma. Suured koerad on olnud väärt riidevalvuriteks peale esialgset vettekastmist.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On kindlasti. See kaasneb kindlasti perekondades, kus puuduvad lapselapsed, keda nunnutada ja siis saab oma osa ülehoolitsemisest ja hellusest koer või mõni muu lemmikloom. Kaasneb ületoitmine, loom muutub loiuks ja abituks, mis annab ülehoolitsemiseks veel hoogu juurde. Pakutakse üle ka loomakeste riietega ehtimisega, muutes nad naeruväärseks ja halenaljakaks. Vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahe on see, et esimese puhul esitatakse nõudmised ka loomale (režiimist kinni pidamine, elementaarsed dressuuriga omandatavad oskused, puhtuse pidamine jms), teise puhul arvestab peremees üksnes üha kasvavate looma vajadustega, ootamata vastutasu.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on ühiskond nii arenenud, et ka lemmikloomadel on oma vajaduste rahuldamiseks mitmekülgsed tingimused (hotellid, raviasutused, loomaarstid, kauplused ja eriosakonnad, spetsiaalsed toidud jms). Teave loomade kohta on toonud (raamatud, ajakirjad, loomakliinikute töötajad, ühendused jne) seadused ja trahvid nendest mitte kinnipidamise korral, seega lemmikloomade kaitse. Kõik sõltub ajalistest ja rahalistest ressurssidest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on nagu lähedase inimese surm. Sellest kaotusest jääb tühimik hinge, mida ei suuda täita ükski teine lemmikloom. Küll aitab aga uus lemmik kaotusvalust paremini üle saada. Matmisega kaasneb oma tseremoonia, ka on selleks koduaias kindel koht. Sõpra jäävad tähistama püsililled vms.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Minu lemmikloomade „kodureeglid“ on olnud lihtsalt ja arusaadavad: asjatoimetusteks tuleb õue küsida, süüa tuleb oma kausist ja siis kui on isu, lillepotis kraapimine ja pererahva asjade närimine on keelatud (selleks on enda mänguasjad ja kondid), ise toidu võtmine ja võõrastelt mangumine on keelatud. Siiani on kõik koerad suutnud nendest nõuetest kinni pidada, v.a. üksikud erandjuhud, kui nad on üksi kauaks ajaks tuppa pererahvast ootama jäetud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Õuekoertest kahel (Jassil ja Robil) oli tegemist erilise „kassilembusega"), püüti omi ja võõraid kasse tabada ja pureda (mõnikord isegi tapmiseni välja). Sel puhul ootas neid peremehe poolt korralik nahatäis, mis jäi küll tükiks ajaks meelde, kuid ei võtnud ära isu taas kõike korrata. Fredi toimis samuti kanadega. Kord, kui ta oli kahte naabrinaise kana korralikult tuustinud, pani peremees neid talle nina ette ja ta sai ihunuhtlust. Naabrinaisele anti uued kanad meie kanakarja hulgast ja kera tuustitutel löödi pead maha ning tarvitati toiduks. Õige karistamine ongi see, kui loom tabada otse teolt, hiljem ei saa ta enam aru, mille eest teda nuheldakse.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õuekoertele olen õpetanud puust kepi või palki peremehele ära toomist. Peale ülesande täitmist olen looma premeerinud vorsti või mõne muu maiusega. Ka haukudes küsima olen õpetanud nii õue- kui toakoeri. Toakoerad said ruttu selgeks sitsimise istudes tagajalgadel. Kindlasti pean koerale varajast dressuuri väga vajalikuks, seega ka koertekooli, kuna koolis on näha, mida temataolised ja -sugused juba oskavad. Kahjuks on maalt koertekoolidesse, mis on vaid suuremates linnades, käimine tülikas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomulikult räägin ma oma lemmikloomadega, sest see on ju inimese puhul ainuke suhtlusvahend, edasine sõltub juba koerast ja sellest, kuidas ta reageerib ning kas ta üldse reageerib inimese poolt öeldule. Kui toakoerad, erinevalt õuekoertest, veedavad enamiku ajast inimeste seltsis, siis on ka nende „keelevaist“ parem. Õuekoerad reageerivad enamasti vaid keeldudele ja käskudele, küll aga reageerivad nii toa- kui ka õuekoerad kindlasti pererahva meeleoludele. Olen nõus, et mõtlemine on omane üksnes inimesele, aga mälu on arvatavasti ka loomadel. Viimane toakoer Terri saab minu arvates enamuse inimeste juttudest aru, seepärast eeldades karma ja reinkarnatsiooni e. taassünni olemasolu, suhtun ma ka temasse kui võrdsesse, tuletades talle meelde, et kui järgmises elus on tema inimene ja mina mõni loom, siis ka tema minu vastu mõistvam oleks. Eriti hästi tabab Terri sõnade „vorst“, „jäätis“ ja „autoga sõitma“ ning „õue“ tähendust, sest need on ta lemmiksõnade taga peituvate lemmiktegevustega seotud. Arusaamise märgiks tõusevad kõrvad kikki ja nägu väljendab ilmekalt arusaamist.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Arvan, et kindlasti võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Üheks näiteks on kindlasti lihtsast ja tervislikust toidust keeldumine, nõudes enesele üha uusi, haruldasemaid ja kallimaid maiuspalu.
Tean ka lemmikloomi, kes magavad pererahva puhastes asemetes padjakuhjade otsas ja see on tavaline nähtus.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kuna laste tööpäevad on enamasti vanemate omadest lühemad ja sageli on just nende tahtel muretsetud majapidamisse lemmikloom siis on loomulik, et laps ka selle looma eest hoolitseb, näidates üles vastutus- ja kohusetunnet elusa looduse vastu. Kuna nii loomadele kui ka lastele on mäng meelepärane tegevus, siis sageli teevadki nad seda üheskoos. Arvan, et lapsele on vajalik lemmiklooma olemasolu, et ta õpiks varakult teistega arvestama, kellegi eest hoolitsema ja kellelegi rõõmu valmistama. Ainukesed lapsed ei tunne sedasi end ka üksikuna ning on kaaslaste suhtes lõppkokkuvõttes hoolivamad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kahtlemata kaasneb lemmiklooma võtmisega ka suurenenud suhtlemisvajadus inimestega, kes samuti lemmiklooma peavad. Ühiseid rõõme ja mis seal salata, ka muresid on ju palju, mille üle diskuteerida. Pean ütlema, et tähtsust ei oma isegi looma liik (olgu kass, koer, merisiga vms), vaid kõik see, mis toimub „ümber lemmiku“, ühendab. Vahetada saab häid nõuandeid igal alal, eriti toitmise ja hooldamise (karvkate, küüntelõikus jms) kohta käivat infot, aga ka tekkinud traditsioone ja harjumusi lemmiku soetamise järgselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti on nendeks vatt, sest minule seostub lemmikloomaga alati midagi pehmet ja armast, mis juba iseenesest tekitab positiivseid emotsioone ja maandab pingeid. Kui lisada nendele omadustele veel arukus ja sõnakuulelikkus, mis mõnede inimestegi puhul on imekspandavad, siis pole raske aimata, et sobivaks lemmikuks saab mulle olla enamasti koer. Olen pidanud ka kasse, kuid nemad on lisaks eelpoolnimetatule väga isepäised ja kättemaksuhimulised loomad, kes enamasti hoiavad kodu (koer teatavasti kiindub just peremehesse, seepärast ei valmista talle kohanemine uue elukohaga suuri raskusi).
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetsed näited mul küll puuduvad, kuid kuna kõik maal elavad inimesed toidavad talviti oma koduaia linde, et neil oleks aastaläbi putukate hävitajad omast käest võtta, siis kindlasti on mõnel vanamemmel või -taadil oma lemmikrasvatihane või varblasepoiss. Võin vaid öelda, et ka minu vanematel tekkis sellel aastal 2 nn. oma isiklikku rähni, kes olid teistest lindudest enam teretulnud linnumajasse einele.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kindlasti on selliste lemmikloomade pidamine väga õpetlik ja teadmisi ning oskusi nõudev, sest peab ju omanik kursis olema kõige sellega, mis tema lemmikut puudutab (toitmine, puhastamine, päeva- ja unerežiim, ohtlikkus inimese suhtes (võimalikud reageerimisviisid), haigused jms). Ka kehtib siin lause: „Maitse üle ei vaielda.“ Kahju oleks sellisest lemmikloomast vaid juhul, kui peremees võtab ta endale eesmärgiga kaaslastest erineda ja millegi eriti ekstreemsega silma torgata. Viimasel juhul kaasneb sellega oletatavasti ka kaaslasest kiire tüdinemine ja vastutustundetu suhtumine elusa looduse vastu. Õnneks esineb selliseid juhuseid harva.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kuna sõna „lemmik“ iseenesest eeldab positiivseid omadusi, mis kutsuvad esile poolehoiu, siis eeldan, et ka lemmikloomaks saavad olla need loomad, kes toovad inimesele oma olemasoluga ja eluviisiga rõõmu. Lemmikloomal on oletatavasti ikka armas, iseäralik või naljakas välimus. Ta on mõistev ja lohutav kaaslane, kes alati avaldab poolehoidu või lohutab üksnes oma olemasoluga. Lisaks võib igal lemmikloomal olla veel ridamisi positiivseid omadusi, mis teevad temast omaniku suhtes meeldiva isendi. Arvan, et pole, sest loomad (nii nagu inimesedki, kes tegelikult on ju lihtsalt kõrgemalt arenenud imetajad) on ju samuti erinevad ja erinevatel loomadel on nii omadusi ,mis on meelepärased kui ka vastupidi – ebameeldivaid, kuid ka ebameeldivad omadused võivad esile kutsuda positiivseid elamusi. Koduloomad on kõik loomad, keda inimene on nende kasulikkuse pärast ajapikku kodustanud kasutades ära nende liha, piima, villa jms. Lemmikloomadeks ei pruugi olla nendest kõik, vaid ainult mõned mingite eriliste omaduste poolest silmajäävad isendid või siis mingi omaduse poolest (kergem pidada, tulusamad, enam muljetavaldavad jm) pooldatavate isendite kogumine. Lemmikloomadele pühendatakse enam aega, neid hellitatakse, neile püütakse teha meelepäraseid kingitud, et võita enam inimesepoolset poolehoidu (kiindumus on sageli vastastikune, samuti soov head teha).
Lemmikloom on enamasti küll loom, kellel puudub praktiline otstarve (sageli võetakse lapsele, et temas arendada omadusi, mis edaspidises elus kasuks tulevad), kuid alati ei pruugi see nii olla. Eriti kehtib see nendel juhtudel kui lemmik kujuneb välja koduloomade hulgast. Näiteks võib tuua majavalvurist koera, hiirtepüüdjast kassi, meelelahutajast ja seltsipakkuvast papagoi, visuaalset naudingut pakkuvad akvaariumikalad jne. jne.
31. Miks inimesed peavad lemmikloomi?
Kuna lemmikloomade pidamispõhjuseid on palju, siis püüan olulisemad nendest selle punkti all välja tuua (eraldi põhjustena lastel ja täiskasvanutel esinevad, kusjuures on ka ühtivaid põhjusi).
Lemmikloomade peapõhjused pidamiseks lastel:
1. Üksikud lapsed, kellele lemmikloom asendab õe või venna olemasolu, kellest ta on olude sunnil pidanud ilma jääma.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavad ja autistlikud (üksindust inimeste suhtes) lapsed, kellel on vähe eakaaslastest sõpru.
3. Haiged lapsed, näiteks vaimupuudega lapsed, kellele lemmikloom on „psühhoteraapia tegija“.
4. Karjäärivanemate või üksikvanemate lapsed, kellele loom on sõbra ja julgustajana üksioleku ajal.
5. Positiivsete iseloomuomaduse varases ettenägelikus arendamises lapsele. Näiteks hoolivuse, sallivuse, elusa looduse tundmaõppimise, vastutustunde, millestki loobumisoskuse, lisakohustuse olemasolu, tulemuste käegakatsutavuse arendamine lastes.
6. Heade mälestuste enda noorusajast taastekitamine oma lapses.
7. Kingitusena saadud lemmikloom unistuste täitmiseks või teenete eest premeerimiseks.
Lemmiklooma peapõhjused pidamiseks täiskasvanutel:
1. Üksikutel puuduva abikaasa ja olematute laste asendamiseks.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavatele inimestele võimalus, tagasiside olemasoluga, suhelda.
3. Täiskasvanud lastest tekkinud „tühimiku“ täitmiseks lemmikloomaga.
4. Lähedase inimese kaotusvalust ülesaamiseks ja leevendamiseks.
5. Vaba aja ülejäägi täitmiseks e. nn. hobikorras lemmiklooma pidamine.
6. Materiaalsete võimaluste teke lapsepõlveunistuse täitumisvõimalusega (oma maja, piisavalt suur palk, ajalise limiidi olemasolu jms).
7. Uue suhtlusringkonna tekke- või ühinemisvajadus (naabril või tuttaval lemmikloom, kellest kõneleb, soov samaga vastata).
8. Füüsilise koormuse tootmisvõimalus vajadustest tingituna (istub töö, liigne kehakaal, närvilisus tegevusetusest, põhjuse puudumine õue minekusk).
9. Lemmikloom arstliku näidustusena (loom kui pingemaandaja, „psühhoterapeut“, „treener“ jms).
Lõpetuseks
Selles nn. lisaosas e. lõpuosas tahaksin kirjutada loomade võimest inimese harjumusi ja suhtumist muuta kuni 180º-se pöördega otsuse vastuvõtmiseni.
Nimelt kolis ~10 aasta eest meie külasse elama pere suurlinnast (Eesti mõistes), kes polnud kunagi pidanud oma majapidamises mingit looma ega tundnud oma kiire elutempo ja kõrgete hügieeninõuete tõttu ka iial vajadust selle järele. Maal hakkasid pensioni ikka jõudnud inimesed tegelema iluaiandusega, kuna sellist võimalust pole nende kortermajades elamise tõttu iial avanenud. Esimesed aastad maal pakkusid suurt huvi, naudingut ja hulgaliselt tööd koos kaasnevate suurte väljaminekutega (taimed, istikud, väetise, tööriistad, erialane kirjandus küllalt kallid). Seoses iluaiaga kaasneva suure tööga ei tulnud mingi looma soetamine kõne allagi, seda enam, et loom oleks võinud peale ajakulu ka taimi ja muru kahjustada. Igakordse kassi või koerapoja pakkumisega kaasnes teadlik äraütlemine ja kõõrdi vaadati isegi aiavärava tagant möödajalutavatele koeraomanikele (äkki kergitav kogemata jalga õuealast värava taha jäävatele roosiistikutele).
Koolivaheaegadel külastasid vanapaari lapselapsed, kellest oli kaua suur rõõm, kuid ajapikku tekkis tühimik, mis oli hingelist laadi, peale lapselaste lahkumist. Algul püüti seda leevendada tihedamate väljasõitude ja teatrikülastustega, kuid koju tulles andis tühjus veelgi enam tunda.
Tulemuseks oli ühiselt planeeritult kassipoja võtmine kuulutuse järele ajalehest. Kassipoegade ema oli poegimisel eluandnud ning pojad vajasid toitmist ja hooldamist nagu imikud. Kõik see süvendas armastust lemmiku vastu, sest on ju katsumused need, mis sunnivad nii inimeste kui ka loomade puhul veel enam ühte hoidma. Kassipoeg oli emane, seetõttu lasti ta väikeloomade kliinikus steriliseerida, mis oli juba koos järelraviga teiseks ühiseks katsumuseks. Mõne aja pärast järgnes kauplusekettidest muretsetud toidust tingituna (kajastati ka ajalehes „Postimees“) neerupõletik, millega pöörduti Tartusse loomaarstist spetsialisti poole. Saadud ravi oli kulukas ja kauakestev. Kuna maalt loomaarsti külastamine oleks olnud tüütu ja kulukas, tegin mina inimestearstina kassile 14 päevase süstikuuri, spetsialistide poolt määratuna, käies „patsiendi“ pool kodus. Esimesel visiidil viisin oma uuele sõbrale ise villasest lõngast kootud sooja nn. „niudevöö“, mis oli talle pisut kitsas, kuid peale pressimist päris paras ja loom kandis seda hea meelega (algul püüdis sellest ebamugavuse tõttu välja pugeda). Sageli jagasime oma nõuandeid ja muljeid lemmikloomadest, nii kujuneski minust kassi nimega Liisu „ristiema“. Vanavanemate eeskujul võeti kassipoeg ka lapselaste linnaelamisse, sest poisidki kiindusid väga Liisusse ja neil oli raske temast vaheaja lõpul lahkuda. Arstid määrasid aga Liisule uue, ainult paremates linnakliinikutes ja lemmikloomapoodides saadaoleva kuivtoidu, mis on küllalt kallis, kuid poeg lubas oma vanavanematest kassiomanikele nende lemmiku toiduvarud sponsoreerida. Nüüd ei möödu ühtegi nädalat ega ainsatki tähtpäeva, mil ei peetaks meeles Liisut kui täieõiguslikku pereliiget. Naljakaid tegemisi ja juhtumisi tema elust jagub kuhjaga ning vaatamata läbielatud viperustele on temast rõõmu nii oma pereliikmetele kui ka külalistele. Elu ilma oma kassita ei kujuta vanapaar enam ettegi. Pikemalt reisilt koju naasnuna on neil mõtted tema kui kõige kallima peal esimesena. Inimesed oleks nagu äravahetatud, sest nüüd oskavad nad ka hinnata teiste inimeste lemmikloomi, nende harjumusi, nende peale tehtud kulutusi, nende läbielatud valu haigestumise korral ja rõõme, mida jagatakse kaasinimestega ning hirmu oma lemmiku kaotamise ees. Enam ei paku nalja ei lemmikloomade surnuaiad ega matusetseremooiad, mis sarnanevad inimeste omadele, lemmikutele mõeldud mänguasjad ja pesemisvahendid, isegi riided, mis on õmmeldud spetsiaalselt lemmikloomadele, et nad end hästi tunneksid.
Tore, et uks hingemaailma on avanud tee mõistmaks veel üht osa kaasinimestest. Kindlasti on nüüd kergem mõista ka ajakirjanduses kajastatut lemmikloomade kohta ja suurem huvi kirjanduse ja filmide vastu, kus kirjutatakse loomadest ja nende suhetest ning kasulikkusest inimestele.