Mul oli kunagi kass nimega Sass leidsime ta tänavalt ühel tormisel ilmal tuli ta meiega koju kaasa. Ja siis paar aastat hiljem võtsime endale vanaema kassil sündinud pesakonnast kassikese nimega Juss. Mingi aja pärast mäi Sass väga haigeks ja suri ja vanade kommete pärast hakkas Juss tuppa häda tegema ja viisime ta vanaemale tagasi. Siis aga kolm aastat hiljem võtaime uue kassiapoja ja juhtus nii et tanägi väja täpselt samasugune nagu Sass . Uue kassi nimeks sai Ruudi. Ja 5 aastat hiljem kolisimemaijjaja võtsime lisaks ka kutsika nimega Roki. Nüüd plaanime võtta veel ühe kassi.
Meie pere jaoks on olnud lemmiklooma mõiste lihtne: need on perele sõbralikeks seltsilisteks kujunenud loomakesed, peamiselt kassid, koerad. Lapsena maal elades olid kassid tavalised koduloomad, püüdsid hiiri, elasid laudas ja jõid lüpsisooja piima. Esimene koer meil oli saksa sõjaväe taganemisel nendest mahajäänud ilma sabata mingi hundikoera tõugu Reks. Temast sai taadi lemmik, kes sõitis vankris kaasaja isegi magas tema juures.
Hiljem linna kolides võtsime kodu kaitseks suure ketikoera: esimene oli Dingo, teine Karai. Nende pidamine väikeses hoovis lühikese keti otsas ei olnud koertele mugav, nad muutusid väga kurjaks. Pealegi olime abikaasaga mõlemad pikad päevad tööl ega saanud (eriti talvel) nende eest piisavalt hoolitseda. Abikaasa andis nad maale tallu.
Kasse on meil linnas olnud õige mitu. Mõnigi neist on saanud otsa tänaval, mis oli laste jaoks suur draama, sest kassidest kujunesid lastele ja lapselastele lemmikud. Ühtegi looma me pole ostnud, ikka on keegi oma looma ära andnud. Kui tütar Siiri oli koolitüdrukuna tihti bronhiidiga haigevoodis, siis üks kass seadis ennast talle ümber kaela magama. Kui tal kord olid kuuri all pojad, kandis ta need Siiri juurde voodisse ( kaks korda ühel päeval!).
Praeguse musta kõutsi Roki leidis tütar kaheksa aastat tagasi Ahtmest tänavalt nutvana. Kassike oli nii väike, et vaevalt oskas piima lakkuda. Igatsusest ema tissi järgi hakkas ta imema koer Nikit, kellel polnud veel järglasi olnudki. Saime neid võõrutada sellega, et määrisime Niki tissid sinepiga.
Esimese toakerekesena tõi Siiri meile emase Kuti, kelle poegadest hiljem jätkus naabritele ja Voka alevikkugi, kus elas meie poja pere. Praegu on meil Kuti poeg Niki ja selle poeg Mõmmi.
Meie lemmikud pole olnud riietatud - lipsutatud ega ka dresseeritud: nende tavad ja kombed on kujunenud iseenesest. Nii on Mõmmi lemmiktegevuseks pallimäng, Roki eelistab eraklikku vaikset elu, talvel aga püüab lund. Kõigi kolme meelismagamispaik on Siiri juures, kus igaühel on kindel koht. Talveks on Rokil spetsiaalne magamisase radiaatori juures. Suveks on hoovis trepi peal nn „ Diogenese tünn”, kus loomad leiavad varju vihma ja kuuma eest. Roki peab seal „sõpruskohtumisi" ühe naabri sama musta kassiga.
Meie pojatütrel on valge kõuts Pelle, kellele Helin väiksena pani „perekonnanimeks” Kribu. Ei tea tigedama loomuga kassi, kui see on olnud väikesest peale: kraabib ja lõhub ja iga võõra peale ainult vuhiseb. Kord kiskus puruks Helini raamatukogust toodud raamatu.
Pojapoeg Margusel on Pärnus kassike Kim, kelle jaoks linnakorteri tingimustes osteti liivakast ja liiv - esialgu oli Kim nii väike, et kadus liivakasti ära. Magamiskohaks on Kimile padi pererahva voodis nende kahe padja vahel. Marguse arvuti on täis Kimist tehtud fotosid.
Poeg Raivo peres on lemmikloomaks suur kodukaitsja Urs, kes ka on õpetust saanud kodus. Toob kätte eemale visatud esemeid, püüab palli, pererahva keeldudele - käskudele reageerib koheselt. Hoovi värav võib olla avatud, aga ta väljub sealt ainult loaga. Ursi jaoks on ehitatud suur kahe ruumiga ja aknaga ning vaipadega soojustatud maja. Lisaks on taraga eraldatud jooksuaed.
Meil ei ole olnud mingit sidet loomaklubidega; ei ole meil ka tõupuhtaid loomi. Seega pole me ka käinud näitustel.
Käesoleval ajal tegeleme oma loomadega mina ja tütar. Mina põhiliselt muretsen toidu ja koduse pensionärina toidan neid. Tütre mureks on loomade hooldamine: kammimine, pesemine, loomaarstidel käimine, ravimite soetamine jne. Kõigeks selleks igapäevaselt kulutatud aeg on väga erinev. Praegusel ajal ostame põhiliselt kõik toidud loomadele poest: valik on küllalt mitmekesine. Loomaarsti poole on tulnud pöörduda seedehäirete puhul, ühel korral Nikiga sünnitusabi saamiseks.
Vaktsineerimine on loomulikult vajalik. Tiinusevastaseid tablette kasutanud ei ole. Loomade järglaste saamine on n.ö. „ juhtunud”.
Reisidel ei ole meil kunagi loomi kaasas olnud; neil puhkudel oleme loomade eest hoolitsemise lahendanud naabrite abiga.
Oma lemmikloomade sünnipäevi küll ei tea. Ei oska piiritleda vajaliku- ja üle- hooldamise vahet, aga tundub, et tänapäeval ikka pakutakse üle: näiteks viia looma spaasse! Nõukogude aegse hoolitsemisega ei saa muidugi võrrelda: polnud ju loomade toiduvalikutki.
Meie loomad on surma korral maetud ühte kohta kodu aeda. Hauakesel on väike rist ja priimulad. Oli meil kord ka hamster, kes on ka sinna ühisaeda karbi sees maetud.
Puhtuse pidamisega pole nagu olnud arusaamatusi v.a. haigestumise korral. Muid pahandusi küll. Nii on Mõmmi kutsikana kolm villast kattevaipa „augustanud”, Rokile ei suuda keegi selgeks teha, et kassi õigus pole kõndida üle diivanilaua ega seal puhketundi pidada. Halb komme on Rokil lindude püüdmine: ta läheb sauna veerenni sisse pikutama ja
püüab sealt käpaga sauna nuka juures olevast sirelipõõsast linde.
Vitsahirmu pole meie lemmikud tunda saanud; kui on paha peal oldud, saavad nad kõvast sõnastki aru. Loom kindlasti mõistab inimese meeleolu ja kõnet. Rääkides nendega sõbraliku juttu, poevad nad sülle, nuruvad paitamist ja püüavad igati olla päikesed. Kui aga näiteks tütar ravimiprotseduurideks käsib ühe või teise sülle võtta, on nad silmapilk peidupaiga leidnud. Kui keegi ei tule telefoni helina peale vastama või hakkab mängima klaverit, siis Niki ja Mõmmi uluvad täie häälega kaasa.
Praegu meie peres enam väikesi lapsi ei ole. Omal ajal nii lapsed kui lapselapsed tegelesid loomadega ja see on väga vajalik: kasvatab lastes sõbralikkust, sallivust ja hoolimist elava looduse vastu.
Mingil juhul ei peaks ma lemmikloomana roomajaid, kiskjalisi, ka ahve. Peale selle, et nad on eemaletõukavad (eriti roomajad) on nad ohtlikud ja tülikad (näit. ahvid). Urvastes abikaasa sugulastel oli kord vares, kelle lapsed olid terveks ravinud ja ta jäigi nende juurde elama. Minu jaoks oli vastuvõetamatu, et näiteks söögi ajal vares lendas söögilaua kohal ja pillas „kingitustki” lauale.
Lemmikloomad võiksid olla eelkõige väikesed koduloomad. Neist võib olla ka praktiline kasu: kassid hiirehirmuna, koerad kaitsjana. Olen oma varasemates töödes kirjutanud meie väga targast hobusest Vana Kiljust, aga ei oskaks teda küll lemmikloomaks pidada.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud Jaapani tantsuhiir (4 a. tagasi), kalad (10 a. tagasi), koerad ja kassid praegugi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti kõigi soovil ja see polnud päris äkkotsus. Enne ikka mõeldi selle üle. Pooltargumendid: lemmiklooma eest on vaja hoolt kanda, teda toita ja temaga tegeleda.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime tuttavalt. Maksma ei pidanud, anti muidu ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmikloomade nimed on olnud:
Koertel – Reku, Tommi, Sammi, Roki
Kassidel – Liisu, Ruudi, Miki, Krissu, Britney
Hiirel – Tom
Igaüks pakkus nimesid ja koos otsustati valida sobivaid.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat teavet saan internetist, televiisorist, raamatutest, ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu puhul pole mood lemmiklooma valikut absoluutselt mõjutanud. Tõug, pikkus, värvus ei olene moest, vaid oma maitsest.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole osalenud lemmikuga loomanäitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitsevad lemmiku eest kõik võrdselt. Vanaema toidab, mina jalutan ja mängin, kammin lemmiklooma eest.
Loomaga tegeledes veedan päevas u. 1,5 h.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kuid põhiliselt ostame kassile spetsiaalset toitu ja koerale samuti. Koerale ostame ka konte. Parem on ikkagi poest loomadele mõeldud toitu osta. Hoiab sellega aega kokku ning pealegi söövad seda paremini.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ükskord kui praegusel lemmikul – koeral Rekul kõrv kõvasti sügeles ja ta seda liialt sügas, pidime pöörduma veterinaari poole. Kuna koer on väga kuri, ei olnud võimalik teda arstile näidata. Siis kirjutas tohter sümptomite järgi Rekule rohu välja. Õnneks oli sellest kasu. Ammu, kaua aega tagasi mädanes kassil tagumine käpp, sest ta oli seda vigastanud. Pigistasime ise mäda välja ja panime sellele rohtu. Mõjus. Tegelikult on loomade vaktsineerimine väga vajalik, sest lemmik on samuti pereliige ja me ikka aitame ja kaitseme pereliikmeid.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma pole looma steriliseerimise vastu. Kui kellelegi on see vajalik, siis miks mitte. Mina kätt ette ei pane. Vajalik on see sellepärast, et mitte soovitud järglasi ei saaks. Pole ju võimalik nii paljude loomade eest hoolitseda. Emasloom on ning ta on steriliseerimata. Kuid kordagi pole talle andnud tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Olen tõesti lasknud loomal järglasi saada. Paaritanud pole, see on „juhtunud“ lihtsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koeral, kes on õues, temal on olemas kuut, kus ta saab olla ja magada. Kass on toas ja vahest õues. Talvel, kui on palju külma võtame alati koera ja kassi tuppa. No kass on pea aastaringselt toas. Koer harvemini.
Lemmikloomi reeglina voodisse ei lubata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Mõnel lühemal reisil on kass kaasas olnud. Kui on pikad reisid, siis lemmikuid kaasa ei võeta. Kuna keegi on alati kodus, siis ei ole see probleem. Loomad saavad igal juhul toidetud. Ükskord transportisin kassi korvis. Kui kusagile minek on, siis loomi kaasa ei võeta.
Loomahotelli teenuseid ei ole kasutanud. Selleks pole vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera sünnipäeva teadsin ja seda ka tähistasin kommide, vorsti andmisega. Nüüd enam ei mäleta ega tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Lemmikloomale riideid pole ostnud. Koeral ja kassil on mõned pallid. Kassi pesemiseks ostsime spetsiaalse šampooni. Spaasse ei ole viinud ega taha viia.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Täitsa võimalik on looma eest üle hoolitseda. Näiteks ostes parimaid toite, mänguasju, riideid, viia spaasse, hotelli jne. Ning veel liiga palju tähelepanu pöörates.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegusel ajal on rohkem võimalusi koerale parimat pakkuda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui maailma parim kass Liisu suri suure naabrikoera hammaste vahel, matsime ta ilusasse kohta metsa ääres. Kaevasime haua ja mähkisime ta riide sisse. Seejärel asetasime auku, ajasime mulda peale ja kaunistasime platsi lilledega.
Uue looma võtsime mõne aja pärast.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile oleme üritanud selgeks teha, et laua peale ei tohi hüpata ja sealt midagi võtta, häda mitte tuppa teha, lillepotis mitte kraapida, voodisse samuti mitte minna. Puhtusepidamine on sedamoodi korraldatud, et kui kass teeb, mida ei tohi, siis teda takistatakse ja loetakse sõnad peale. Veel paneme „ahvatlevad“ asjad peitu.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Sellist juhtumit ei ole olnud. Looma karistamine ei tohiks liialt karm olla. Samas peab teda keelama, kui on pahandust tegemas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahest ikka räägin loomaga pikemalt. Iga päev tervitan teda ja ütlen paar head sõna. Arvan, et loom mõistab inimese kõnet ja ka meeleolu.
Selle peale ei oskagi midagi öelda. Eriti ei usu, et loom nii nagu inimene mõtleb. Eks midagi ta ka mõtleb. Ei tea ainult mida.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerale olen õpetanud palju trikke:
Ei tohi
Lama
Istu
Too
Hüppa
Tule
Anna paremat/vaasakut käppa
Päris täpselt ei mäletagi, kuidas trikke õpetasin. See oli tükk aega tagasi.
Oma lemmikule ei pea vajalikuks põhjalikumat dressuuri, piisab sellest, mida ta hetkel oskab. Sest ma ei käi temaga võistlustel ega näitustel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu arvates mitte.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad loomaga jalutama ja ka süüa andma. Lapsed mängivad lemmikutega üldiselt rohkem.
Arvan, et iga laps vajab looma. Selleks, et õppida kellegi eest hoolitsema, saaks mängida ja et tal oleks seltsiline.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast lemmiklooma võtmist ei ole hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega. See pole selles suhtes midagi muutnud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Rotti ei peaks 100%. Sest nad on ebameeldivad minu jaoks ja nendega pole huvitav nagu koertega. Saba on ka jube kole. Ei paku huvi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kahjuks ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui kellelegi eksootilised ja ebatavalised loomad meeldivad, lasku käia. Ise sellise asjaga ei tegeleks. Mõned on ikka päris ohtlikud. Mulle meeldib pidada tavalisi lemmikloomi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates saavad olla lemmikloomad: koer, kass, koduhiir, madu, merisiga, hamster, rott, kalad, papagoi, küülik.
Mingil juhul ei saaks olla lemmikud: ämblikud, iguaan, piraajad.
Lemmikloom erineb koduloomast selle poolest, et koduloomi peetakse kasu pärast (piim, liha, munad jne.) Lemmikuid aga seltsi pärast. Lemmikloom ei ole ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet. Neil on otstarve olemaas. Näiteks kass püüab hiiri, koer valvab kodu.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Arvan, et inimesed peavad loomi, et end mitte üksi tunda, et oleks kellega rääkida, et hoolitseda kellegi eest, et oleks lihtsalt armas seltsiline. Mõned aga peavad neid selleks, et võistlustelt ja näitustelt auhindu kokku ajada.
Peamiselt on olnud koerad ja kassid. Vahel lühemat aega ka jänesed. Kui olime lapsed, kõige esimest koera mäletan oli Neeru. Ta oli hundikoera sorti kollane. Oli väga hea koer. Kui loomad aiast välja läksid, oli vaja ainult jälgedele panna ja varsti tuli loomadega koju. Karjas olles pruukis vaid öelda "Neeru, häss!" ja loomad juba kartsid. Kord oli isegi varga kinni võtnud, kes oli keldrisse kartulivargile läinud. Isa ja ema olid näinud kui keldrist välja tuli pimedas. Koer oli haukunud, isa hüüdis „võta kinni“ ja ei lasknudki edasi minna. Muidu ei hammustanud kedagi. Veel armastas väga, et temaga mängitakse, et visatakse talle pulka või ükskõik mida. Alati tõi ära, pani su ette maha ja ootas et jälle viskad. Ta elas väga vanaks, oli 19-aastane. Sel ajal oli vähe autosid, muidu oleks võinud auto alla jääda. Lapseohtu olles oli meil veel tume pruun koer. Jooksis meiega kaasas, olime maja seina ääres koos koeraga. Tuli konstaabel jalgrattaga mööda teed ja tuli meie juurde. Laskis koera meie vahel maha. Meil maja tee ääres. Põhjendas sellega, et koerad pidid kinni olema. Isa pahandas temaga, et hirmutad lapsi ja koer ei olnud kusagil jooksmas. Nim. Palli. Kui meid Siberisse viidi, siis jäi koer siia maha. Oli üksinda hulkunud tükk aega, kui keegi lõpuks maha lasknud.
Siberis oli meil ka koer, nimi vist oli Kuti. Oli tark koer, kes rääkisid vene keelt, nendega oli kuri. Kes eesti keelt rääkisid, nendega oli kõigiga sõber. Naabrinaise kanad kippusid meie kanade toitu ära sööma. Koer ajas need oma poole peale. Pidas üldse õue peal korda loomadega. Kui ära tulime, viisin ühe vene naise juurde, aga ta oli sealt ikka ära tulnud kodumaja juurde.
Lemmikloomaks ongi peamiselt koerad. On ka kassid, aga need on vajaduse pärast. Ilma kassita majas hakkavad hiired tantsu lööma. Veel on lemmikloomaks olnud vahelduseks jänesed. Kord kingiti tütrele sünnipäevaks jänes. Algul ei olnud puuri ja siis elas ta toas, aga ta läks nii pahuraks. Hüppas vooditel, näris elektrijuhtmeid ja tegi muid pahandusi.
Ostnud ei ole ühtki lemmiklooma, oleme saanud niisama. Nimepanekuga on keerulisem lugu. Pakume igaüks oma variandi välja ja siis valime sobiliku. Mõnikord vaatame millisele nimele koer reageerib, siis see jääb. Praegune koer just nii nime saigi. Selle koeraga oli üldse huvitav saamise lugu. Eelmine koer oli just auto alla jäänud ja meil ei olnud koera. See oli väga armas koer ja kaotusest olime väga õnnetud. Ta oli halli ja musta karva seguga. Minikolli, huvitav oli selle poolest, et üks silm oli helesinine ja teine tumepruun. Inimesed vaatasid teda huviga ja mõned arvasid, et ta selle silmaga ei näe. Ta oli väga armas ja sõbralik koer. Nüüd praegusest koerast. Kaks kutsikat oli viidud surnuaiale. Motelli naised tõid nad sealt ära. Ühe said kellelegi ära anda ja teist pakkusid mulle. Ütlesin, et ma ei taha ühtki koera enam. Ei taha nutta. Käisid pakkumas mitu korda, lõpuks ütlesin, et tooge ta ära. Võtsin endale nuhtluse kaela. Oli päris suur kutsikas, aga kõik oma vajadused tegi tuppa. Vahel kui kükitama hakkas, võtsin ja viskasin õue. Jooksis väljas ja nii kui tuppa sai, tegi kohe tuppa. Kord nägin, et tegi õue ja sellest ajast hakkaski õue tegema. Veel oli paha komme kanu murda. Kord said pahanduse pealt kätte ja andsin vitsa. Peale selle enam ei murdnud. Ta on üldse väga hellake. Nüüd on ta muutunud üsna sõnakuulelikuks koeraks. Kasvas ainult pisut palju suureks minu jaoks. Mulle meeldivad väikesed karvased koerad. Mul ei pea sugugi olema tõukoer, sest need on kallid ja raha on mul vähe. Näitustel ei käi, elan maal ja olen vana inimene. Koera värv pole ka tähtis, peaasi et näeks kena välja. Toitma pean muidugi mina. Jalutamas pole vaja käia, sest ta jookseb ise. Kui keegi välja läheb, siis läheb ta kaasa ja kui tuppa tuleb, siis tuleb tema ka. Muul ajal on ta peamiselt toas. Üks komme on tal veel. Ta võtab uksed ise lahti, aga kinni ei pane. Kui väljas mingit heli kuuleb, jookseb kohe välja vaatama. Selline on praegune koer.
Eraldi loomaga tegelemiseks pole aega raisanud, sest maal leiab ta ise omale tegevust. Süüa ekstra koera jaoks ei ole ostnud. Koer sööb seda, mis me isegi. Arsti juures pole ka vaja käia olnud, sest krantsid on tugevama tervisega kui tõukoerad. Vaktsineerida ikka tuleb marutaudi vastu igal aastal. Elame metsa ääres ja võivad metsloomad õue tulla. Isegi lehmad said süstitud. Meil oli kord emane koer. Väike karvane koer ja nimi oli Karu. Tal olid mitmed pojad. Ta pojad viidi alati kõik ära peredesse. Olid väga kenad pojad. See oma jäi jällegi auto alla. Arvati vist, et on rebane, ta oli väga rebase moodi ja värvi.
Praegune koer on väga viisakas. Alul ei lubanud tal köögist mujale tuppa minna ja nüüd ta ei lähegi mujale, kuigi uks võib lahti olla. Voodisse ei ole ükski koer käinud ja praegune ka mitte. Koera jalad pole nii puhtad, kuigi pühid neid. Juba põhimõtte pärast ei luba voodisse ja kui ta pole saanud, siis ei kipugi. Tal on köögis oma koht ja magab seal. Varem oli meil koeral õues trepi peal kuut, aga kui tekkisid hundid ja tihti koeri murdsid, siis ei julgenud enam koeri õue ööseks jätta. Nüüd magavad alati toas.
Koera kaasa ei võta reisile. Kui üheks päevaks läheme, on ta kenasti toas ja ootab. Pahandust ei tee ja oma vajadused kannatab ka ära. Pikemaks ajaks minekuga jääb koju keegi. Kui olin laps, oli meil selline koer, kes käis kaasas. Kord sai kaasa ja hiljem enam maha ei jäänud. Sel ajal käidi hobustega. Kui ta nägi, et hobuse riistu võeti, peitis ta end väljas ära ja kui minema hakati, tuli kaasa.
Praeguse koera sünnipäeva ei tea, ta ju leidkoer, aga eelmise koera sünnipäeva teadsime ja siis ostsime talle selleks päevaks ikka midagi head. Riideid pole koertele küll ostnud. Maal pole selleks vajadust ja ma ei kujuta seda üldse ette. Meil oli üks väike must koer Roki. Kui mul tütar väike oli (4-5 a) siis ta pani sellele koerale oma väikseks jäänud riideid selga, see oli hästi sõbralik koer ega pahandanud. Ta käis bussipeatuses inimesi bussile saatmas. Meil peatus maja juures, umbes 20 sammu.
Koera pesnud oleme seebi ja veega, aga ehtinud küll ei ole. Üle hoolitsenud ka ei ole.
Lemmiklooma surm on väga raske. Matnud oleme maja ümbrusse. Lapsed on kivid peale pannud ja lilled istutanud. Ma ei taha matusel olla, nukker on. Elan seda surma väga raskelt üle. Nutan mitu nädalat ja ütlen iga kord, et enam koera ei võta, aga ikka võtame jälle. Meil on enamasti kõik koerad lõpetanud elutee autoga.
Koeral peab olema kord, mida ta võib ja mida mitte teha. Praegune koer on väga korralik. Ta on suur koer ja võiks vabalt laualt toitu võtta, kuid ta ei puutu. Ta istub laua ääres toolil. Poiss naerab, et loll ikka küll. Laua peal taldrikuga ta ees kotletid, aga ta ei puutu. Pahanduse eest tuleb koera karistada just siis kui tabad teda pahanduselt, siis ta teab, mille eest karistada saab. Mulle tundub, et koer saab väga hästi aru kõnest. Kui on pahandust teinud ja temaga riidled, on väga löödud välimusega. Kui kiidad, hüppab rõõmust. Oleme õues, ütlen, lähme tuppa, tuleb kohe. Ütlen, mine magama, läheb. Mulle tundub, et ta saab kõik aru, mis räägin. Mulle tundub, et lapsed vajavad küll loomi. Minu lastel oli väike koer ja nad kandsid teda kogu aeg kaasas. Kui oli kiiresti vaja minna, võeti koer kaenlasse ja joosti, nimi oli Muita. Kui sai tuua väike kutsikas, siis see algul jalgu maha ei saanud, kogu aeg hoiti süles. Veel oli meil väga armas koer Nati. Ta oli valge ja väiksena nii kui vatist tehtud, lokkis karvaga. Ta oli väga asjalik koer. Meil lehmad olid koplis ja kippusid alati mulgu all seisma. Koerale ütlesid, et vaata kus lehmad, aja metsa. Ta ajas metsani ja tuli ise tagasi. Sovhoosi ajal oli meie juures põllul rukki oras. Kevadel läks põld kenasti roheliseks ja põdrad tulid põllule sööma. Koerale tundus, et see pole õige ja ajas põdrad ka metsa. Kaugemale ei ajanud kui metsani ja põdrad kartsid ka.
Veel kord juhtus huvitav lugu. Tüdruk oli 2-3 aastane. Õhtul laps kadunud, otsime kõik last ja igalt poolt, kuid asjata. Õhtul läheb juba viduseks ja ei kusagil. Meil mets lähedal, kartsime, äkki metsas. Mul tuli meelde, et päeval ta ronis koera kuudis trepi peale. Oligi kuuti pugenud ja sinna magama jäänud. Nii ei reageerinud hüüdmise peale ka.
Nüüd võib isegi lehma pidada lemmikloomaks. Neid on nii väheks jäänud ja isegi hobust. Rasvatihane on väga armas loom, miks mitte lemmikloomaks. Paned neile süüa, siis lähevad ka julgemaks. Metskits oli meil talvel päris õuel käinud lilleaias, mammud olid maas. Õhtul vahel õue minnes kuulsime krõbinat, aga muidugi ei näinud kedagi.
Mingil juhul ei peaks selliseid ebatavalisi loomi. Minisiga võiks veel olla, ta ei ole vastik, aga mitte mingil juhul madu või ussid, sisalikud, iguaan, piraajad. Lemmikloom võib olla iga kena loomake. Tal võib olla ka otstarve, näiteks lammas, jänesed on ju nii armsad, miks mitte lemmikud.
Lemmikloomad on inimesele seltsiks ja pingete maandamiseks. On tuju paha, tuleb koer sinu juurde, pistab nina pihku. Pead tahes-tahtmata temaga rääkima. Eriti seltsiks ja sõbraks on üksikule inimesele. On vähemalt, kellega rääkida.