Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Pärli oli kohe välja valitud,Trull sai oma pontsakusest nime.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Tondu-Kõssa nimi on sellepärast,et ta on süsimust ja kahune.Missi tuli sellest et isakass osutus emaseks ja Peika nimi oli alguses Beibe,aga oli; hoopis isane kõuts.
Olen talulaps. Talus olid loomad, samuti koer ja kass. Loomad on minule väga meeldinud. Olen üksik laps perekonnas, siis olidki loomad, kellega võib olla väga tihedalt suhtlesin. Näiteks pugesin aia vahelt karjamaale (karjamaa ja õue aed oli üks) loomade keskele. Mul oli lemmikhobune Manni. Temale viisin leiba, kui ta mind nägi, tuli vastu. Lubas mind paitada igalt poolt, isegi saba katsuda. Ema sünnitas mind 39 a., samal aastal sai 40. Meie karjamaalt käis läbi tee, mida mööda mindi heinamaale, ütlesid, et see laps küll seal loomade vahel sureb.
Midagi minuga ei juhtunud. Manni oli väga hea südamega. Temaga tegin ka esimesed töökatsed põllul, rullisin, äestasin ja õppisin rakkesse panema. Kannatlikult ootas kõik minu liigutused ja kui rakendus lagunes, siis ka selle. Kahju oli minul temast kui vanemad naised alati teda valisid kolhoosi tallist. Ta oli vana ja vaevatud. Isa oli tallimees, kui oli soov, siis rakendas ta jälle tema, kuigi tallis oli hobuseid, kes nooremad, tugevamad. Siis käis tallimeestel kaasas kahtlus, et oma hoitakse. Igal sügisel prakeeriti vanu hobuseid rebastele (hõberebasefarmid). Tema iseloomu tõttu jäi ta palju aastaid sellest maha, tegi küll inimestele head, aga vaeva nägi. Arvan, et isagi oleks ta parema meelega rebastele saatnud, aga nii ta oli. Mõnikord mõni helde perenaine andis talle töö vaheajal oma lehma heinast mõne suutäie ja leivakooriku. Tal oli läikiv karv, punakas-beež. Lapsepõlves oli ilus, isa kammis ja harjas, ka tema armastas hobuseid. Kolhoosis see enam nii ei olnud, oli kõhn. Ta oli pisikest kasvu, eks kõhtki olnud väiksema. Kaks suurt hobust meie tallis suri 1953 a. kui oli vihmane suvi, hein jäi tegemata. Talvel toodi metsast männioksi söödaks jne… minu mälestus on selline, et ta veel kevadel tõi ilmale varsa.
Mälestused on mul ka lapsepõlve lemmikus s.o. lehm Kirju. Ka väga rahulik. Sörkisin igal pool ema järgi, nii ka lehmalüpsil. Lõuna aeg lüpsti karjamaal. Mina olin kruusiga kohal, sest ema valas lüpsisooja piima. Ma ei mäleta, kui vana võisin olla, kui tekkis tahtmine ise lüpsta. Olin väga õnnelik, kui Kirju mulle mõne tilga andis, tegin talle pai. Ka tema läks kolhoosi. Kõige noorem Trilla jäi omale. Ka tema oli hea, rahuliku iseloomuga. Tõi ilmale ilusa ruske vasika. Trilla oli siis juba üle 10 a., isa tahtis rusket (tume pruun) lehma ja kasvatasimegi uue. Olen üksik, minu pere on olnud ema ja isa. Ka Tirka (uus lehm) jäi pereliikmeks. Eks lehm oligi kolhoosi ajal, kes aitas elada: piim, või, koor kõik oli omalt, piima (läbiaetud koorelahutajast) sai anda seale jne.
Isa suri 1971, aasta pärast viisin tema sovhoosi lauda, oli aher, jäi surmaotsust ootama. Kaua oli kõrvus, kuidas mind taga ammus. Ema jäi nutma. Trilla elas 18 a., tema müüsime tädi peresse. Nende lehm lõhkus aedu, ei lasknud lüpsta, oli lemmik ka seal peres. Viimane poegimine oli raske, oli juba ka uus, tema vasikas kasvamas. Aasta oli nende peres ahtrana, siis tõi tütar ilusa vasika ja lõppenud oligi tema maine tee. Kahju oli kõigil. Meie perel vähem, sest olime harjunud oma lehmaga.
Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, heina aeg oli tore. Kurb saatus, mis looma ootas, on mulle alati väga raske olnud. Ma ei ole olnud ühegi seatapmise juures ega tilka verd võtnud. Ma loobun verivorstist, aga sinna ma ei lähe. Olin toas, padi pea peal, et ei kuuleks sea viimast appihüüet! Iga kevad rõõmustas väikeste visside, uttede sünniga. Hobusevarss oli harvem. Neid sai hoida, meeldisid, kuid see kordus igal kevadel. Meeldisid tibupojad, pääsupere räästa all. Mul on siiralt kahju, et paljud praegused lapsed seda kõike ei näe.
Minu tädil olid jänesed. Tahtsin omale ka. Minule ei võetud, sest ema-isa kartsid, et kui nad poegivad, siis on jälle kurbus peres, arvan, et ka isa ei olnud jänese lihast huvitatud, väike armas loom.
Kassidest rohkem on mulle meeldinud koerad. Esimene koer, keda mäletan, oli Mats, väike beež kaunis pika karvaga koerake. Ilus nägu, süsimust külm nina, surusin selle alati omale vastu põske. Tema lubas kõike, näiteks panin oma riideid kuidagi selga, siis istusime toolile, et sõita tädile või surnuaiapühale. Need olid kohad, kus lapsena sai käia. Tema hoidis mind ka, mäletan teda alati oma voodi ees, kui ärkasin. Lubasin temal ka oma leivalt võid lakkuda, sest hammustada minuga koos leiba ta ei mõistnud ja minu leivatüki omale ei tahtnud. Jooksime koos karjamaal, mina ees ja Mats taga. Mõnikord olime ema silmapiirilt kadunud, siis oli Mats ees, tema jooksis vahel ka mõne linnu, harvem hiire järgi vilja või kartulivagude vahele. Ema hüüdmisele reageeris ennem tema, sest minul oli huvitav leida mõni ümmargune kivi või kartulimuna (vili peale õitsemist).
Leinasin teda väga kaua, kui ta ükskord pääses pulma ja sealt enam ei tulnud…
Lohutuseks võeti uus koer, väike Tipsi, ei unustanud ma ikka Matsi, sest Tipsi oli kutsikas, tahtis mängida, hambad olid teravad, tihti ei mõistnud teineteist. Jäi rohkem isa koeraks, käis tema järgi ka siis kui ta hobusega läks. Autosid käis vähe, aga tema jäi auto alla. Vist läks isa veskile. 17 a. elas meiega Mopsi. Ta oli hea, ilus must väike koer. Olin siis juba suur, vist VII kl. ja VIII läksin kodust ära, olin pühapäeviti kodus. Tundis minu tulekust head meelt, liputas saba. Ta ei tahtnud olla süles. Paitamine küll meeldis.
Kõik koerad ja kassid sõid sama sööki mis isegi. On meeles, et olid kassil ja koeral eraldi toidunõud. Suvel olid toas ja õues, sest ema kurnas piima õues ja siis anti põhi ja pealmine vaht nendele. Ootasid seda alati.
Mopsi viimaseid päevi ma ei näinud, olin sanatooriumis. Kui koju tulin, siis teda enam ei olnud. Ma ka ei pärinud, kuidas tema elu lõpp tuli, sest sain aru, et tema elu oli raske, ei kuulnud. Ka mõistusega ei olnud alati kõik korras. Vahel juhtus nii, et tuli õuest tuppa pissile. Koerad magasid kõik heintes. Minu kodu oli rehetare otsa ehitatud kaks kambrit ja köök. Rehetoa ees oli üks ruum, mida kutsuti „ukseesine“. Seal olid heinad või õled. Koerad seal magasid. Siis võtsime naabritädilt, tal oli emane koer, beeži kutsika. Nimeks panime Urri, sest armastas uriseda. Tigedust tal ei olnud. Kippus minu järgi käima, vahel ka päris võõrale. Isa oli siis juba haiglane, armastas istuda tema juures, jalapeal tukkuda. Ei unustanud ta ka oma lapsepõlvekodu, venda. Mürasid ja maadlesid, olid kohe nende „spordiplatsid“, vahel tüütasid perenaist. Käisin teda vahel koju toomas, siis oli nii väsinud, tahtis sülle.
Isa suri vähki, viimased kuud oli voodis. Urri oli tema voodi ees ja ulus. Isal olid suured valud. Kas ta mõistis neid, miks ta ulus, ei tea. Vanemad inimesed ütlesid, et ennustab surma. Kolm päeva pärast isa surma ta kadus. Meil emaga oli temast väga kahju. Ei tea, kas meelitas keegi teda omale, või läks isa otsima ja unustas kodutee. Käis juba kahtlus meie meelest läbi, et võib-olla oli naabritädi koerte möllust tüdinenud, aga ta ütles, et polnud neil käinud.
Koerast oli suur puudus… Isa matus oli 22. mail ja juulis toodi meile uus kutsikas. Nimeks panime Simmi. Minu meelest väga armas koer. Oli meiega 13 a. Sõbralik, aga talle ei meeldinud lapsed. Ema viis ta kord õue ketti, rohkem ei viinud. Lapsed võtsid teda kui märklauda ja loopisid kividega. Ta ei vihanud mitte ainult neid, vaid kõiki, umbes kümne aastani. Õues käisin jalutamas väikese (1,5 m) ketiga. Olime ettevaatlikud lastega. Ühte hammustas, ei jõudnud hoiatada ega sülle võtta. Tal oli kasukas seljas, hammustas käevarrest. Ehmatus oli suurem. Kui olid lapsed meil, oli Simmi ka toas ketis. (Foto, ei soovi tagasi.) Tema oli meil lapse eest, minul rohkem. Tihti süles. Ta tuli ise minu kõrvale diivanile istuma ja puges sülle. Tema oli toakoer. Meenub esimene öö meil, nuttis, võtsin enda juurde voodisse… kõndisin temaga. Nutt ei tahtnud järgi jääda, igatses ema. Järgmise öö magas paar tundi minu juures, siis oma pesas (väike karp pehme riidega) minu voodi juures. Kui aasta pärast vana rehetare maha jätsime, sest oleks vajanud remonti. Emal oli väike pension (14.-) minul lasteaia majandusjuhataja töö, töötasu 70 rbl. kuus. Sellest jätkus elamiseks. Koht oli üksik, kartsime kahekesi. Üksi olemist ei kujutanud ma ettegi, sest teadsin, et see tuleb. Ema oli siis 75 a., haiglane. Minu sisetunne ütles, et ema on minu viimane elukaaslane. Olen 70 a. nii ta läkski. Kodust jäänud rusuhunnik, maaparandus tegi mis vaja: põletas, mis süttis ja ülejäänu lükati traktoriga kokku.
„Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, seisab kustumata hinges sügaval…“
Simmi oli perekonnaliige, meie toidul. Toitu ta ei valinud, sõi soolast ja magusat. Temaga käisin iga päev ja iga ilmaga 4 korda päevas jalutamas. Esimene kord oli kella kuue paiku hommikul, sest läksin 6.30 tööle, siis lõunaaeg, veel umbes 18 paiku ja õhtul enne magama minekut. See oli mulle kasulik. Pea valutas vähem, ka keha „figuur“ oli parem, sest ilma põhjuseta ei taha eriti õue minna. Parema meelega loen või lehitsen väljalõikeid ajalehtedest, mis olen jätnud „paremateks päevadeks“. Neid jääb tuleroaks, sest paremaid päevi ei tule ja igasugust praegusaja materjali tuleb peale, millega ei jõua kursis olla, vahel tahaks. Mõistus „ei võta“, tahab süvenemist ja ega silmadki enam luba… hoiatussignaal kae, soovitab silmi puhata. Simmi oli viimased kuud haiglane. Läks paksuks. Piirasime veidi magusa söömist. Külalised tõid talle, kui „meie lapsele“ kommi, küpsist, konti. Arvasime, et sellest. Jalutuskäikudel tahtis puhata. Kui keegi meile tuli, oli hea meel, püüdis hüpata. Meenub viimane õhtu. 21.30 paiku tulime õuest. Istus trepile, vaatas haledalt mulle otsa. Tõin süles tuppa. Toas oli tuju hea. Jõi vett, jäime kõik magama. Hommikul ehmatas meid… oli surnuna tooli all, mille peal olid ema riided. Sovhoosil oli katlamaja, kus põletati ka surnud pisiloomi, kes ahju mahtusid. Ta suri talvel, matmine oleks olnud väga raske. Katel andis meie majadele sooja (14 maja erinevate korterite arvuga). Ka see kaotus oli raske, mõtlesime emaga et enam koera ei võta, ei taha enam sellist leina.
Minul on jaanuaris sünnipäev ja mulle kingiti kutsikas, kes sündis septembris, perenaine hoidis koeri väga ja tema ei olnud käinud terve talve jooksul ühtegi korda õues „pissil ega kakal“. Ei julgenud ka mina seda teha, sest kartsin, et külmetan ta ära. Käisin õues olemist süles harjutamas ja kõndisin temaga rihmaga toas, et harjutada jalutama. Jalutamise rihma otsas õppis ära, kuid pissitilgad kippusid teinekord tuppa juhtuma.
Vanemad inimesed ütlesid, et koera kasvatamine talvel on raske. Järgmisel talvel ta enam ei kartnud külma, käisime õues. Tema tahtis vahel ise õue minna, ei olnud nii kindlaid kordi. Hakkas mind liiga hoidma, oli vahel ema peale kuri. Kui päris kahekesi olid, said väga hästi läbi. Tema elas 6-aastaseks, jäi haigeks. Oli liikumas koerte katk. Arst arvas, et see haigus ei olnud tal. Andis rohtusid, need ei aidanud. Käisin ka temaga veel eelmisel päeval õues. Õhtul kippus minu juurde, oligi selle öö minu voodis. Hommikul tõstsin maha, enam ma teda õue ei viinud. Jäi haledalt järgi vaatama. Kui töölt tulin, oli väga raske tunne südames. Ei läinud tuppa, vaid naabritele. Naabrimees leidis. Panin ka tema lina sisse ja siis viis naabrimees, tema oli sel päeval tööl. Kütjad töötasid 12 tundi, neid oli 4. Oli aprilli lõpp, oleks veel mõne nädala elanud, siis oleks pidanud haua kaevama. Ei ole meil aialapikest ega midagi, ei teagi, kuhu oleksin matnud. Südames tänasin, et see viimastel kütmise päevadel juhtus. Ka tema oli beež, nagu mu esimene koergi, keda mäletan. Siis andsin endale tõotuse, et ei võta ühtegi looma, see viimane „vaatus“ on väga valus ja tihti tuli ka paluda naabreid, et nad temaga jalutamas käiksid. Ema suri 1987 a., kui ta jaksas käis koeraga õues. Ema elas 90 a. Viimased neli kuud oli ta haige, ei käinud õues. Koerad, eriti pisikesed, mulle väga meeldivad, olen suutnud omale antud sõna pidada. Simmiga käisin arstil, kahtlustasin usse kõhus, sain rohtu ja koer jäi rahulikuks. Ühel suvel leidsin kammimise ajal talt mõne kirbu. Rahulikult istus mul süles ja lasi otsida. See oli vist kaks suvekuud, ei tea kellelt või kust need sai ja ka kadusid. Praegu on lihtsam, on kirbu vastased kaelarihmad, spetsiaalsed söögid jne. Arvan, et kui ma ise sain söögist kõhu täis, küllap said ka nemad vajaliku.
Viimase koera nimi oli Laki, see oli perenaise poolt „ristitud“. Ta oli kõige pisem minu koertest. Kutsusin mina ja ka minu tuttavad teda „Laasuks“. Ei mäleta, kes oli ristiisa või -ema. Viimased koerad, Simmi ja Laki, olid vaktsineeritud. Kui külas elasime, siis oli Mopsi, ei mäleta, et temaga oleksime käinud süstimas.
Looma steriliseerimisesse suhtus positiivselt, sest pole hullemat, kui neid väikesi elukesi nn. „merekooli“ saata (uputada). Neid sünnib vahel kümme, ellu ei saa neid jätta, pole ka midagi hullemat kui hulkuv või halvasti koheldud, tühja kõhuga koer või kass.
Mina oma koertega pikematel reisidel ei ole käinud. Kõige pikem reis oli ketiga või rihmaga tädile (1.5 km).
Sünnipäevi ei teadnud ega ka tähistanud, ka riideid ei ole ostnud, samuti ehteid.
Kui võrrelda seda aega, kui väike olin, siis hoolitsemine on mõnes peres küll liialdatud, nagu magatakse ühes, diivanil on koer esimene, sest vahel võib tulla külalisi, kellele see ei meeldi või kardab. Minu koerad on olnud ka minuga ühes diivanil, rohkem süles, siis kui vaatasin televiisorit. Ega nad kaua tahtnudki olla. Läksid maha, tahtsid vahel olla palja põranda, mitte vaiba peal. Sama „kasukaga“ pidi ju minema ka talvel õue.
Arvan, et koer saab aru, kui on midagi halvasti. Kui mul valutas pea, võtsin tabletti, heitsin pikali, siis nemad puhkasid ka rahulikult. Kui oli kõik korras, olid ka nemad rõõmsad, võtsid oma asju (mõnikord minu vana suss) suhu, pakkusid mulle jne.
Minu arvates laps vajab looma, ta peab ka tema eest hoolitsema nii palju kui võimalik, sest tal on ka koolikohustused.
Minu arvates võivad lemmikloomadeks olla koerad, kassid, ka merisiga, temaga ei ole vaja palju hoolt. On puuri puhastamine, suvel toidu muretsemine. Ka tema tahab istuda vahel süles. Minu naabrilastel oli, elas üle 10 a. Ei meeldi mulle rotid, maod jne… need ajavad mulle kananaha ihule, kuid igal ühel on erinev lemmik. Ka linde olen söötnud.
Lemmikloom (näiteks koer) „viib“ inimese loodusesse. Toas ei ole sa üksi. On kelle eest hoolitseda. See on loomaarmastus, mida ei saa sundida, see on inimese sees.
Ühel sügisel, palju aastaid tagasi oli meie majades palju hiiri. Kartsin neid, ma ei julgenud õieti magadagi. Hiir või rott minu lemmikuks kuidagi ei saa, olgugi et olen rotiaastal sündinud.
Korterites, arvan küll, on ainult lemmikloomad, kellel pole praktilist väärtust. Kui on oma maja, siis on koer ikka valvur, kass hiirepüüdja, keda hoitakse, hoolitsetakse. Kui inimesel ei ole loomaarmastust, ei kannata koera haukumist või kassi näugumist, siis selline inimene oma koju neid ei võta.
See on tundmus ka minus, mida ei oska kirjeldada ega sõnades väljendada.