Mul on papagoid üks on viirpapagoi ja teine kakaduu. Me ise pole neile nimesi pannud, meile anti need niisama, kuna need kes meile need papagoid andis x. Muidu on nende nimed Mihkel ja Valli.
Kassipojast Matist ja kanadest Valli, Muta ja Todi olen juba kirjutanud varemalt oma eluloos "Kus on mu kodu?"
Enne Venemaale minekut ostsin turult 10 kanapoega.
Neid oli hea tordikarbis transportida. Enne sõitu viisin nad Tartusse kasuisale kasvatamiseks, et nad väga õrnad ei oleks ja kohe reisiväntsutamise peale ära ei sureks. Nii nad siis kosusid kaks nädalat. Alguses asetasime nad ostetud karbiga isa voodi juurde lauale, kuhu oli alla pandud hästi paksult ajalehti, siis polnud isal nendega palju tüli, pannud söögi lauale, ronisid pojad poolavatud karbist välja, ja kui kõht täis sai, jõid raskest kristallist soolatoosist vett peale (miks kristallist?) - see on raske ja madal, ei lähe ümber, ja kohe peale sööki ronisid nad karpi sooja. Isa lükkas sahtli koomamale ja nii oli neil seal soe tudida.
Varsti hakkas üks nendest laua pealt isale sängi lendama, ronis teine rinnal ja otsis selliselt seltsi. Korduvatele tagasipanekutele vaatamata oli tema jälle ja jälle varmas isa juurde lendama. Otsis vist omale ema. Isa võttis kokkumurtud ajalehe ja hirmutas sellega kanapoega, et ta lausa voodisse elama ei asuks.
Enne ärasõitu lõikasin hästi palju pabereid tordikarbi põhja. Keetsin valmis reisile vajaliku arvu kanamune ja hirssi lisaks. Reis kestis kaks ööpäeva. Reis nägi siis välja selliselt. Karbi panin vagunilauale. Võtsin pealt aukudega kaane ning laotasin marli üle. Selle alt nad välja ei roninud. Enne söötmist rullisin mustaks lastud aluspaberi kokku ja panin söögi, vesi oli mul pisikese pudeliga kaasas, neid sai ka selliselt joota. Siis kaas peale ja peagi sidin vaikis. Mujal maailmas oleks see vast probleeme tekitanud, aga Venemaa on paljudes asjades lahe, venelastele loomad meeldivad ja ei jälgi rangelt reegleid.
Venemaale jõudnud, sai neid veidi ka treenitud. Iga kord, kui söötma hakkasin, häälitsesin enne "tsi-tsi".
Eriti kui liha andsime. Liha neile meeldis. Nii oli neid siis hea korrale kutsuda. Kui lasksime kanad välja, ajasin ma neid oma akna alla, elasin teisel korrusel. Mina all karjatasin, siis mees pildus aknast liha alla, mina seal juures häälitsesin "tsi-tsi". Nii õppisid nad alati meie akna all tiirutama. Nii, nagu ma nägin aknast, et nad hakkavad laiali hajuma, häälitsesin ja tibud kohe jooksid kiiruga liha saama. Ega igakord siis liha anda saanud, seda oli omalgi vähe, võis ka leiba anda, aga midagi andma pidi, ei võinud ju neid petta. Selliselt oli neid kerge karjatada. Kõik imestasid, kuidas meie kanad nii kuulekad on. Kui ise oled kaval, kuulevad ka loomad sõna.
See üks poegadest, kes isal ikka sängis külas käis, jäi õrna hingega ka tulevikus. Ta tiirutas mu ligidal ja ma ei saanud teda kuidagi sülle võtmata jätta. Nii ta harjuski hellitamisega. Panin talle nimeks Madli, ta Õppis ka nime ära. "Madli, Madli!" juba ta tuli. Mehe hooletuse tõttu juhtus aga Madliga õnnetus. Pakikastid, mis meile kodumaalt saadeti ja mees ka mujalt kokku tassis, sest oli vaja materjali talviseks kanakuudi ehitamiseks, ladus mees kuurinurka virna. Avastasin kanu õhtu eel seal üleval kõõlumas. Palusin, et mees need kastid alla madalamale võtaks, virna ümberminekul võivad kanad häda saada. Mees ei teinud sellest numbrit. Oleksin pidanud ise selle kastivirna ümber lükkama. Tõstmine oli mulle kui lapseootel olijale raske. Nii siis, kui Moskvast sünnitamast tagasi tulin, ei olnud minu Madlit enam. Just tema oli kasti all surnult lamanud. Väga kahju oli.
Mees hakkas kanakuuti tegema juba varakult, sest seal algas juba talv septembris. Tassis saepuru juba varakult kuuri alla kuivama ja tagus valmis löödud reigastele pakikasti vineeritahvleid paika. Kõik ei olnud veel valmis, ülemine osa vajas kiiret tegemist, kuid kanad sai juba kastiga sisse pandud. Paks 70 sm saepurukiht oli põrandal ja topeltseinad ei lasknud ka tuult läbi.
Majarahvas nägi, kuidas me loomade eest hoolitsesime ja nii siis tulid ka pinda rentima. Uks vangidest, kes oli kohalike käest kanad ostnud 4 tk., ei kavatsenud midagi ehitada, sest ta pidi keset talve vabanema. Mune ta aga armastas, enne ärasõitu jõudis ta oma kanad maha nottida ja ära ka süüa. Et meil söögiga raskusi oli, oli mees üürihinnaks määranud üks muna mulle kui rasedale naisele. Meie kanad hakkasid munema kaks nädalat enne jõule.
Siis aga elasime Antsuga üle ühe lausa vapustuse. Mustlane, kelle arust talv "ei pidanudki tulema”, avastas äkki, et väljas on juba -5° külma, tuli meile omi kanu müüma. Mis teil viga, soe kuut, võtke meie kanad endale.
Mees ei viitsinud peale tööd kanu vaatama minna, saatis mind, ise õpetades: ”Kui on väga viletsad, ära võta, söögu või vahtigu oma kanu."
Mina lähen siis nende kuuri alla vaatama. Mustlane ise aina kordab, kanadon harošingid. Kui ta siis kastiukse lahti tegi ja sealt üsna suured kanapojad välja kargasid, räpased, ligased, kitsas kastis tallasid kanad üksteisel seljas ja siis lõpuks ilmus veel sealt välja kaks õige pisikest poega, üks oli kas rumalaks sõtkutud või koorunud lollina. Temast asja ei saanudki. Aga see teine! Nagu äsja munast koorunu. Oli täiesti alasti, ei suletibagi seljas, täiesti paljaks kakutud, ja lisaks veel ülevalt reie kohalt jalaluu katki. Jalg ripnes ainult nahkapidi veel koiva küljes. Jooksin ruttu Antsule järele. Ta tahtis lüüa käega, ei võta ja kõik, aga minu mangumise peale tuli ta siiski kuuri vaatama. Kui ta siis nägi neid armetusi ja veel pisikest, kelle ma kohe pihku haarasin, ütles Ants:
"Ma muidu ei võtaks, aga loomakestest on hale," tingis veidi hinnast alla ja viisime nad oma kuuti. Seal aga läks kohe kakluseks lahti, mustlase kanad olid veidi meie omadest suuremad. Ei saanud muud, kui kasti ja tuppa niikauaks kui sai lisa kanaõrs tehtud.
Et mu kasuema oli kanaluid kokku sobitanud ja mina seda, suu ammuli, lapsepõlves pealt vaadanud, hakkasime jalale lahast tegema ja siduma. Tuletikkudest said lahased, oli raske luud kokku panna ja veel hullem nii pisikest jalga siduda. Pidime olema kannatlikud. Oh, kui hale oli seda linnukest vaadata, ta lööpas oma karkudega, aga hing oli teisel vintske. Hellitasime teist ülearugi ja ennäe imet, jalg kasvas kokku. Suure kanana ta isegi ei longanud. Ja mis veel toredam, talle hakkas ka sulgi selga tulema. Me alati naersime tema poleeritud peput. See oli nii sile ja läikis. Panime esialgu eraldi kasti teise tobukesega... Lõpuks pidi ta sinna üksinda jääma, suurtega teda kokku panna ei saanud.
Tema kastis üksi olla ei tahtnud. Päeval oli ta veel seal, aga õhtul, nagu me laetule ära kustutasime ja seinalambi voodi juures süütasime, algas kohutav tsiksumine. Just nagu keeraks tal keegi kaela. Ta kihutas oma karguga kastis ringi ja püüdis marli alt välja saada. Magama jäämisele ei saanud lootagi. Võtsin ta siis sealt välja ja panin endale rinnale. Ta heitis ilusti pikali, seotud jalg sirgu ja tundis end väga hästi. Siis tegime eksperimendi. Me ei kustutanud laetuld, vaid hakkasime lahti riietuma laetulega. Aru sai, et riietatakse end lahti ja minnakse magama, aga tema peab kasti jääma. Jälle kisa lahti. Tuli muidugi ka see päev, kus ta jalg sai lahasest vabastatud. No siis oli veel toredam. Ta puges marli alt välja, kuigi tegi talle jalg alguses valu, lööpadi, lööpadi ruttu sängi juurde ja kisaga sängi nõudma. Igal õhtul oli meil väga lõbus.
Mees võttis ta rinnale (mees magas alati ilma särgita). Avarii korral sai ilusti ka rind puhtaks pestud, ja siis algas kanapoja kräunutamine. Raadiost tuli klassikalist muusikat, Madli keeras pead siia ja sinna ning kuulas muusikat mõnuga, siis keeras mees džässi peale. Oi, kuidas ta siis hakkas pead raputama, kui aga mees keeras muusika tagasi, siis kana jälle mõnules, džäss - pearaputus. Oi mu mees teda narris. Džässi ta kuulata ei tahtnud.
Kuidas nüüd kanapojaga magama jääda? Ta teotab ju sängi ja mis veel hullem, me magame ta ära. Võtsin tabureti, panin ajalehe alla, siis tõstsin ta ristpulgale, tuli suur kisa. Pulgalt maha ja võta sängi.
Panin ta pulgale tagasi, kustutasime tule ja hoidsin kätt niikaua ümber, kui tundsin, et ta magama jäi, siis hästi tasa lasksin käe lahti. Nii magas ta hommikuni.
Temast sai meie tubli muneja kana, eks muidugi ma hellitasin teda ka kõige enam juba tema raske elusaatuse tõttu.
Oli vintske hingega, valudest hoolimata.
2
Kui saime omaette korteri, siis hakkasime ehitama järgmiseks talveks kapitaalsemat loomaelamut. Ma ei saa öelda lauta, sest see laut ei sarnanenud meil Eestis oleva laudaga.
Enne meid oli maja juures olnud üks muldonn, kus oli pimedas siga peetud. Me ei jõudnud ära imestada, kuidas venelased loomi "hoidsid". Muldonni lagi oli sisse langenud. Ants kutsus mind vaatama ja nõu pidama kui vana projekteerijaga. Niisiis sai muld välja pillutud, mõõdu järgi süvendi põhja vundamendikraavitaoline renn tehtud. Mees käis peale tööd elektriliini alt noori puid lõikamas ligi 15 km pikkusel trassil, päris ametliku loaga. Lõikas need sealsamas parajateks reigasteks, enamus käsivarrejämedused kased ja laskis traktoristil koju vedada. Seega ehitusmaterjal oli tasuta. Reigaste otsad raius teravaks ja rammis otsapidi kraavi/renni. Mina käisin reikaid kinni hoidmas, niikaua kui sai need omavahel latiga ühendatud. Nii saime lauda seinad. Tõrvapapi panime väljaspoole isoleeriks ja mulla ajasime ligi. Meie laudal oli ilus moodne kolme poolega aken, kuhu sai sisse lastud ka terasvõred varaste kaitseks. Vedas kohale vana ukse ja servamata laudadest (karbõllist) sai saepurutäitega lagi, ka katus samadest laudadest kahekihiline, vahel tõrvapapp. Mulda jätkus kuni katuse räästani.
Siis tuli pahandus, kui mees elektri sisse vedas.
Kutsuti ülemuste juurde kui elektrivaras. Käisin ise peainseneri Frolovi juures asja selgitamas, et vool käib läbi voolumõõtja. Elanikud olid nii vihased ja kadedad, et nemad selle peale polnud tulnud. Ja siis hakkasid ka valvurid oma lautadesse elektrit vedama. Külmaks ajaks tegi mees ka vanadest tellistest pliidi sisse ja korstengi peale. Siis tuli jälle pahandus, et meie ajavat seal praskat. Käidi ka öösel kontrollimas. Valvurid tulid, ajasid meid üles.
"Näita, mis sul seal on!" See lugu oli just suurte vihmade ajal. Mees läheb ees ja räägib, et tal on seal vesi sees. Valvurid arvasid, et praska vesi. Nagu mees ukse lahti tegi ja ise mööda lauda edasi astus, torkas Steblevski oma jala lauast mööda 20 sm sügavasse vette. Ants pidas peenikest naeru. Steblevski vandus, aga Lasarev, kes meid väga hoidis, ütles: "Paras!" ma ütlesin, et neil siin midagi ei ole."
Suvel sai ostetud põrsas, Ants tellis oma lätlasest sõbralt toreda kesiku kom.pargist. Ta ei jõudnud veel põrsast äragi tuua, kui tema paarimees, kellega koos töötas, läks jooksis ette ja rabas meie kesiku ära, meile jäi pisike põrsas. Küll Ants oli vihane. Ta tasus Tolikule tagasi.
Tolik ei võinud piima juua. Ants aga tellis lõuna ajal sööklas omale kaks klaasi piima, siis ütleb Tolikule, et ta ei jõua seda enam ära juua. Pakkus Tolikule. See vaidles vastu, et ta ei või... aga ahne oli ikka ka, kuidas jätta tasuta saadud piim joomata. Ta jõi ja siis käis väga sageli puuriida taga... Ants irvitas. Siis oli jälle Tolik vihane.
Tolik lauta ei ehitanud. Tegi kuuri alla aia, pani koti seale tekiks. Sidus kotisopi nurga üles seinale ja kotisuu nööridega kahele poole laiali ja siga käis sedasi kotis magamas. Meil oli sellest põrsast lihtsalt kahju. Suure külmaga nad matsid küll tekkidega, aga siiski, väljas 20-30° külma.
Esialgu oli meiegi põrsas kuuris, seni kui sai talle korralik puupõrandaga sulg tehtud. Leedukas pakkus meile veel sügisel ühe pisikese põrssa, lihtsalt selgest haledusest, sest ka suures laudas pidid sead betoonpõrandal magama. Meie Riima oli juba hea ninaesise tõttu tublisti kasvanud ja pisikest semu ei julgenud me suuremaga kokku panna. Ants tuli tuppa ja ütles: "Ma tegin pisikesele satikale sulu, ta väga rabeleb ja tikub välja, ma ei või kaua toas olla, mine tea, mida ta ette võtab." Juba oli ta üle seina hüpanud ja saalis Riima sulu ees, püüdes Riima juurde sulgu pääseda. Riima nime sai siga Antsu käest. Temale meeldis üks tütarlaps raamatupidamisest, kelle nimi oli Riima.
Ants pani põrsa oma sulgu tagasi, tegi laudadest lae peale ja vaatas kõrvalt, mis toimuma hakkab. Põrsas oli hea kõrgushüppaja ja tuli kogu laudadega üle seina. Siis tõstis ta suure puupaku laudadele ja tuli jälle tuppa. Mul tuli hirm, sundisin teda kohe kuuri minema, et kui põrsas nii rabeleb, siis ta võib selle paku alla jääda. Noh, nii siis, läheme mõlemad kohe kuuri, ja siga lidub jälle Riima sulu ees edasi-tagasi. Puupakk rippus miskit moodi laudade vahele takerdunult. Siis võttis mees ja tõstis põrsa Riima juurde, me jäime ise valvesse, mis juhtub, kas Riima hammustab.
Oh ei! neil oli seal väga lõbus. Öösel valvasime, et sigu ära ei varastata. Järgmisel õhtul viisime sead siis juba oma õigesse pessa. Kui hommikul mees sigu söötma läks, tuli ta tagasi suure naeruga. Laudas oli pisike Riima seljas maganud, pea teises suunas ja tulevikus ta alati nii magaski. Ühel soe tekk peal ja teisel soe madrats all. Teine üllatus ei lasknud kaua oodata. Kui Ants molli valmis oli saanud, läks ta uhkelt tuliuue molliga lauta, söögiämber kaasas. Tuleb jälle suure naeruga tagasi. Riima olevat hakanud kohe sööma, kui toit oli moldi valatud. Väikene hästi ei küündinud ja hüppas moldi pikuti sisse ja siis selle asemel, et sööma hakata, hakkas tema pissile, solk-solk, solk- solk, Riima oli pea üles tõstnud, kuulanud, siis röhatanud ja kui siis kärsaga keeras, lendas pisike mollist kaarega välja. Järgmisel korral läksime juba seda tsirkust kahekesi vaatama. Täpselt sama stsenaarium, käi mollist välja.
Mehel ei jäänudki muud, kui lõi ristipidi mollile pulgad peale, ja esialgu andis pisikesele söögi kausist.
Mis siis neist sigadest sai. Külm läks väga suureks 30° pea iga päev ja Tolik kutsus Antsu juba poole nov. pealt siga tapma. Kui ta siis sealt tuli, naeris ta hingetuks, ise räägib huumoriga, et siga polevat luua tagant nähagi, ta poleks nagu kasvanudki, meie Riima on vähemalt poole suurem, kuigi ostes oli poole pisem.
Meie siga oli väga puhas, mold oli asetatud nii, et siga jalgadega pesa sõnnikuseks ei teeks. Meie Riima sai jõuluks tapetud ja "pisike" jäi kevadeks, enne sooja tulekut paras sisse soolata. Jäid kanad, jäneseid oli selle aja peale juba terve trobikond. Minu häda oli alati see, et ma ei saanud kunagi laudast tulema. Mees pahandab: "Mida sa seal alati niikaua mökutad?" Mina pidin loomakesi silitama, sügama ja juttu ka ajama.
3
Siis tuli uus õnnetus. Mees toob tuppa kana, kelle nokast tilkus vedelikku. Pugu oli suur ja kõva. Midagi tuleb ette võtta. Mees loeb kanade raamatust, mida ma Eestist sinna vedasin, et kana kannatab hästi operatsiooni. Mina olin nõus, et kana supiks teha, Antsul aga kanast kahju, ainuke kana, kes iga päev munes, teised kõik ülepäeva. Ants teeb ettepaneku: "Lõikame pugu lahti, kui surema hakkab, siis lõikame pea otsast," Mõeldud - hakkame peale, Ants ihub skalpelli, mina otsin nõela ja kapron-niiti. Viinaga desinfitseerisin niidi, nõela, siis pintsetid ja läheb lahti. Kääridega lõikasin pugu ümbert suled, viinalapiga pugu üle ja Ants pidi lõikama, mina nõeluma. Ants lõikas pealmise naha, siis kile ja siis pugu, imelik, et verd ei tulnud, kuigi palju. Oh sa mu meie, kui sealt hirmus hais tuli, viskas Ants skalpelli käest ja pani õue. Mina karjun, kuhu sa hull lähed! Tema ei saavat, oksele ajavat. Mina hingasin läbi suu, siis haisu ei tunne ja keerasin kana sülle külili, tirisin pugust välja sinna söödud pikad heinad, mis pugust edasi ei läinud, käskisin ämbri välja visata ja Antsul tuppa tagasi tulla. Tema ei tule. Panin kana ühele käsivarrele lamama, jalaga tõukasin ämbri ukseni, puusaga lõin ukse lahti ja viskasin ämbri koridori. Lahtisest uksest värske õhk hajutas haisu. Siis sai Ants liikuma, tõstes ämbri päris välja ja võttis kana.
Mina asusin õmblema. Ei teadnud millist õmblust peab tegema. Õmblesin siis ühest äärest, siis teisest äärest ja tirisin pugu selliselt kokku. Vahepealse kilega ei osanud ma midagi teha, venitasin lihtsalt servad üksteise peale ja pealt nahk kinni. Kanake oli vait, ei liigutanud absoluutselt. Kanad kannatavad valu hästi. Oh, kui halb tal oli, panime tabureti alla räbalale ja viskasime teki üle, et ta rahulikult paigal seisaks ja teda ka miski ei häiriks. Hommiku poole ööd läksin teda vaatama, kas on ehk surnud. Kergitan tekki - kana polegi, nahk munakana asemel. No kuhu ta jäi, silmad lendasid uksele, uks oli haagis, vargaid pole käinud, keeran ringi, ei kuskil, päris loll tunne tuli peale. Siis kuulen küüne kraapsatust. Tema pugenud peadpidi söögikapi taha. Seisab seal õnnetult nurgas.
Kana paranes jõudsalt. Järgmisel päeval andsime talle pehmet toitu, püdelat kartuliputru ja leotatud leiba. Mõni päev hiljem hakkas kana jälle hoolega munele. Enne Venemaalt ärasõitu müüsime osa kanu maha, aga selle kana tapsime, tahtes näha, missugune on tema paranemine olnud. Mees toob omateada õige kana, sest kõikidel teistel kanadel olid harjad paremale viltu, temal aga vasakule. Nii et eksida ei saanud. Kana ise kakkus välja oma pealmised niidid, aga sisemised - neid meie ei näinud, ei armi ei absoluutselt midagi, mis oleks reetnud operatsiooni. Pidasime juba seda valeks kanaks, aga ta ei saanud vale olla. Tähendab, loodus ise parandab. Mul on veel praegugi hea meel, et Ants loomi väga hoidis. Ta isegi süstis ise siga punataudi vastu.
4
Et lapsel ei olnud Venemaal kellegagi mängida, võtsin temale pisikese musta kutsika. Muta sai ta nimeks. Oli teine armas nähvits ja väga hoidis tüdrukut. Mees hoiatas, et ma koera kaugele hulkuma ei laseks, sest vangilaagris oli ka koerasööjaid ja ometi lippas ta kord minema ja igaveseks. Käisin otsimas ja nimepidi hõikumas, ei kuskil. Nii tuligi välja, et mehed said teada meie peatsest äraminekust ja ka koera raskest reisimisest, sest ma oleksin pidanud Plessetskisse sõitma koera süstima, kuhu oli raske minna. Algul rongiga Puksa-Ozerosse, siis bussiga Plessetskisse ja paari tunni pärast oleks kohe tagasi pidanud sõitma.
Kes aga teadis, millal olid loomaarsti vastuvõtud ja kas vaktsiini üldse juhtus olema jne. Kuusemaa tahtis oma Tingot, keda ta kutsus Pätiks, Eestisse kaasa võtta ja ta pidi Puksas leidma kellegi, kes ta koera kostile võtab. Ta leidis selle inimese ja kuu aega hiljem käis koeral järel. Kuusemaa hiljem rääkis, et Pätt pidi heameelest peremeest kohates hulluks minema. Nii raske oleks minulgi olnud oma Muta ära toomisega.
Nüüd siis järelkaja... Kui olime ärasõiduks jaamas ja ootasime rongi, tõi Ants need kaks meest minu juurde ja tutvustas mulle koerasööjaid. Ma vaatasin neile otsa ja siis keerasin sõnalausumata pea kõrvale. Mis oli mul neile enam öelda.
5
Nüüd veel meie kassikestest. Valvuri naise juures käisin piima toomas. Seal mängisid tublid kassipojad. Mulle pakuti üht. Kodus rääkisin sellel teemal, kuigi teadsin, et ega mees sellega nõus ei ole. Lapsukesel oli ju seltsi vaja. See oli veel enne Muta võtmist. Nii ma siis selle kauni "palli" koju tõin. Ta meeldis just sellepärast, et tal olid tumedad triibud karvades. Mõlemad kassid olid mul toredad lapsehoidjad. Kui Eo oli veel väike ja virises tihti, siis kassikene läks teda alati lohutama. Kui ta oli voodis, siis hüppas ta sinna, surus end lapse ligi ja hästi valjusti lõi nurru. Kui laps oli vankriga väljas trepi juures, siis ajas ta saba üle vankri ääre ja liigutas seda, ise istus trepi servalt, vaat et maha kukkumas. Laps vahtis saba ja rahunes.
Esimesel Vaassal läks aga halvasti. Ta kadus mitmeks päevaks ja siis, kui Ants teda nägi, jooksis tal ila suust. Mürgitus. Ants tahtis teda tuppa tuua, aga ta ei andnud ennast kätte. Ta oli surnud lauda lakka. Ants hiljem leidis.
Teine Vaassa oli veel omapärasem. Siis oli tüdruk juba suurem ja oskas joosta. Ühel õhtul sibab tüdruk toa ja köögi vahet ning iga kord, kui astub üle läve, pahvatab tüdruk naerma. Kui siis Eoke põnt-põnt jooksis köögi akna juurde, lipsasin mina tuppa ja vaatasin ukse tagant, mis juhtub. Miks ta rõkatab alati ukselävel naerma. Siis ma nägin. Nii kohe, kui Eo hakkas köögi akna juurest tulema, jooksis Vaassa ukse piida juurde luuresse. Nagu tüdruk uksele ilmus, kargas kass temale vastu rindu nii, et ta last pikali ei tõuganud, õrnalt puudutades, ja siis kohe pani ise plagama, Üle voodi, sängi alla peitu. Tüdruk pahvatas naerma. Siis jooksis tüdruk toa kõige tagumisse nurka. Peatus seal, keeras end ringi ja hakkas tagasi jooksma. Nagu uksele jõudis, tormas Vaassa suure hooga ja hüppas tüdrukule selga, pool- küllakili niikergelt, et last vaevalt puudutas. Tüdruk pahvatas jälle naerma. Nii nad siis mängisid niikaua, kui mõlemad olid võhmal. Iga päev käis selline mäng. Kui laps nuttis oli Vaassa kohe kohal. Kui türuk jonnis, läks Vaassa minema. Kuidas ta seda vahet tegi?
Öösiti magas kass meie jalutsis teki all. Juhtus tüdruk öösel nutma, siis enne kui mina jõudsin tule põlema panna, oli kass juba tüdruku juures, ise kõvasti nurrudes. Kui Eo kobas kassi, et see oli kohal, siis ta kohe rahunes.
Teine Vaassa oskas ka meile teki alla pugeda, õhtul jäi ta tuhhofka ette sooja kohta magama. Öösel hakkas seal külm, siis oli vaja teki alla sooja tulla, aga kuskilt polnud kohta sissepääsuks. Siis ta tegi nii: ajas ennast voodi najale püsti ja nurrus kõvasti, ehk ma kuulen. Kui see katse ei õnnestunud, siis hüppas ta padjale ja proovis nii - ehk ma kuulen, ma nimelt ei kuulnud - tahtsin näha, mida ta teeb. Ta andis mulle musi, ma ei teinud väljagi, siis musi otse suule mitu korda. Kui ma siis tekinurka kergitasin, oli ta lipsti teki all jalgade juures. Ka temal läks halvasti. Kassid käisid ladudes rotte noolimas - rotte mürgitati. Ka teine Vaassa tuli haigena koju, kuid tema andis ennast kätte. Tõin ta tuppa ja andsin talle piima. Ta oli nii läbi, et ei osutanud mingit vastupanu, kui ta selili põlvedele panin. Lakkuda ta ei jõudnud, hakkasin teelusikaga piima suhu kallama. Hästi aeglaselt nõrutasin talle piima keelele. Ta keel ka ei paindunud, suure vaevaga ta neelatas. Iga natukese aja tagant jootsin teda. Õhtul panin ta põrandariidele tuhhofka ette maha. Arvasin, et ega ta hommikuni ela. Hõikasin teda nime järgi, ta ei liigutanud justkui surnu.
Hommikul kui tõusin ja möödusin temast ning hõikasin "Vaassa!" liigutas ta ühte kõrva. See andis mulle lootust, et ta jääb ellu. Nii alustasin täies usus jälle piima sisse kallamisega, õhtul sai ta juba neelatada. Piimal on hea mõju mürgi vastu. Vaassa sai täiesti terveks. Tahtsin teda korviga Eestisse tuua. Nõelusin juba riidegi korvi külge, aga Ants ei lubanud - õieti tegi. Kass jäi meie naabri Tanja hooleks, noor ökonomist, Leningradist saadetud, tore neiu.
Tema hoolitses Vaassa eest kindlasti hästi. Ma palusin ka perenaist, kust ma kassi tõin, et kui Tanja kord ära sõidab, ei jääks kass nälgima. Nad lubasid seda teha, nad elasid meie kõrval majas. Kui meie lahkusime, jäi Vaassa trepile kükitama. Nutsin, kui viimast korda teda üle õa vaatasin.
6
Meie uus koer Pata.
Venemaalt tulles maandusime Aegviidus. Metsavahil oli tore väike punasekarvaga koer. Tema kutsikad olid nii toredad, et laps hakkas klanima ühte neist omale. Üks heleda karvaga oli veel kellelegi lubamata. Palusime seda siis oma lapsele. Kutsikas oli pehme kui padi ja nii ta ka oma nimeks Pata sai. Oli see vast rüblik. Mitte saba, vaid terve tagakeha käis vänderdades kahele poole. Et me ei olnud jõudnud vast-remonditud korteris ustele lukke panna, siis oli kutsikat raske köögis või koridoris hoida.
Kord tahtsime Tallinna sõita. Laupäeval läksime, pühapäeva õhtul tulime. Söök oli talle pandud nii kööki kui ka esikusse. Köögi ukse sulgesime raske pommiga, et ta korraga end täis ei sööks ja oksele ei hakkaks. Arvata oli, et ta selle pommi sealt ära nügib. Nii ka oli. Järgmine tõke oli tehtud koridoris. Laudadega vahekäik kaunis kõrgelt kinni löödud. Siis igaks juhuks panin veel toa ukse taha tooli raske virna põrandariietega, ehk ei jaksa lahti lükata. Kui siis koju jõudsime, oli kodus tõeline kaos. Ta oli köögist välja pääsenud ja siis oli ta tüki aega siiski koridoris veetnud, sest tema pikemaajalist sealviibimist reetsid hulk hunnikuid. Kuid üle kõrge tõkke (mina küündisin vaevaga sealt üle astuma) oli ta saanud ja toas oli siis haruldane vaatepilt. Diivanipadjad põrandal. Laudlinad laudadelt koos vaasidega maha tõmmatud, kolm mehe nailonsärki tooli seljatoelt maha kistud. Need olid jäetud sinna sellepärast, et kaelused olid veel rõsked. Ära näritud olid raamatu nurgad ja sõnaraamatute seljad, kõik nii kõrgelt kui kätte ulatus. Raadio laualt olid pisikesed linnud ja igasugu puust lapse nipsasjad ära näritud. Täielik kaos.
Pata ise oli nii õnnelik, et ta kõik need patused kohad läbi käis, ninaga neid lükkas ja oleks nagu jutustanud:
siin ma natuke püherdasin, raamatutel eriti head maitset polnud, nad ei mahtunud mulle ka hästi suhu, siis ma vaatasin, kas särkide kraed olid juba kuivad, ma neid ära ei määrinud, neid läheb peremehel puhtana vaja. Vaat, need siin olid mu hammastele liiga kõvad, jätsin nad lihtsalt siiasamma, aga need nipsasjad mahtusid mulle hästi suhu ja hambad vajusid ka hästi puu sisse. Vaat nii ma töötasin siin hoolega, sest teid ju polnud ja söögi eest mis jätsite oli ka väga hea, aitäh! Ise maha istudes ja silma vaadates, mis otsuse pererahvas teeb. Kuigi ma olin vihane ja oleks käratanud, aga tema õnn ajas meid suure häälega naerma.
Ühe korra vihastasin ma veel tema peale, kuigi ma teda karistada ei saanud. Mees armastas viina. Töölt tuleku ajaks
oli esimene lumi maha sadanud. Mehe säärikud olid libeda tallaga, ja kui ta siis koju tulema hakkas, kukkus otsmikuga lauavirna otsa, saades pisikese augu omale otse kahe silma vahele. Peast tuleb palju verd. Mees kaapis kätega
mööda nägu ja nii tast siis sai üks verekäkk. Mina ootan teda koju, siis kell 11 koputatakse uksele.
Võõras mees ukse taga. Küsib, kas siin korteris elab Ants? Elab, aga pole kodus. "Tulge vaadake kas see on teie mees!”
"Issand! Kas surnud?" "Ei, surnud vist ei ole." Lähen välja, mees tõmbab suure metsaveo Zili ukse lahti ja sealt hakkas
küljega ees välja vajuma minu Ants, verine kui jõletis, nägu, käed, kampsun eest ja püksid takka otsa. Tassisime ta
tuppa. Mehed tahtsid teda koridori panna, aga ma ei lubanud, sest seal oli külm, kas hiljem veel kopsupõletikku ka vaja oleks. Panime ta põrandariietele köetud ahju ette. Koer kohe asjalikult peremeest puhastama. Võtsin kutsika ja viisin kööki, ukse sidusin nööriga kempsu ukse külge kinni, vahekäigu barjääri tõstsin ühe laua osa kõrgemaks. Tahtsin, et mees ise hommikul peeglist vaataks, kui kena ta välja näeb.
Hommikul kõnnib mees toas ringi, hõikan teda magamistuppa. Tema tuleb. Nägu puhas. Kas sa pesid nägu? Ei ole ma veel midagi jõudnud, vastab mees. Kus Pata oli, kui sa üIes tõusid? Minu kõrval. Sa igavene krants, ta nihveldas end köögist välja ju ta töötas peremehe kallal terve öö. Puhtad olid mehe käed, nägu ja kampsunil polnud ka eriti viga. Mul oli nii kahju, et mees ei näinud, millisena teda koju toodi. Ime, et ma ära ei minestanud.
Kord tuli Ants koju ja ütles, et ühes talus on koer auto alla jäänud ja perenaine, vana inimene, nutab teda taga. Üksinda kole elada. Anname selle Pata sinna, mul on hale vaadata vana inimest. Pata on ilmatu lõbus ja siis vanainime ei nukrutse enam. Meil ei olnud kavatsust Aegviitu kauaks elama jääda, sest kemps väga haises, ümber ehitada seda ei saanud. Teadmata veel uut kohta, arvasime, et ehk on tõesti parem ilma koerata kolida. Nii sai Pata endale uue perenaise. Vanainimene oli väga õnnelik olnud Patat saades.
7
Järva-Jaanis võtsime jälle endile loomad. Meile pakuti kassipoegi. Küsisime ainult ühte, kuid kassipoegade rohkuse tõttu oli perenaine pannud kotti ikkagi kaks.
Ei mäletagi kust me kanad saime, seapõrsa tõi mees kolhoosist ja lamba ostis mees ka kellegi käest. Jänesed saime naabrilt. Nüüd oli mul jälle üks lemmikkana. Ka tema tahtis hellitamist. Kui läksin kevadel aeda kaevama, siis tulid kõik kanad usse sööma. Todi tuli ka, aga teda ei huvitanud niipalju ussid kui minu tähelepanu. Ta astus julgelt otse labida ette, lõika või labidaga jalg otsast, ise aina otsa vaadates ja vilistavat häält tehes. Noh, muidugi, et tööd saaks teha, pidin ta sülle võtma ja suusutama suu juures ja noka alt kõditama ning siis, kui ma ta maha panin, Todi aeles veidi ja läks rahulikult oma teed.
Kord läksin aeda marju korjama, siis tiris ta mind seelikust. Teisel korral mul seelikut polnud, vaid päevitusriided. Et mul seekord oli kiire, ajasin küll temaga juttu, aga sülle ma teda ei võtnud. Ta kargas ülesse tahtes pükste servast kinni võtta, aga ei küündinud, siis kargas ta teistkorda ja tõmbas nokaga mulle pika triibu reiele.
Päris valus oli. Sa pead mind sülle võtma! Muidugi siis võtsin.
Ka Eestis olev siga oli väga intelligentne. Ta kunagi kui toitu viisin, ei lärmanud. Ta tuli rahulikult häälitsedes võre juurde. Muidugi tervituseks temale üks kõrvatagune sügamine ja hellitavad sõnad. Kui toast oli soe vesi ämbriga kaasa toodud ja laudas olevast kotist jahu sisse segatud ja selle kohe ette valasin, oli kõik hästi, aga nagu ma ämbri juurest ära läksin, tuli pahandus, siis kargas ta aiale püsti, kisa tehes. Vahel kiusasin teda ka, jätsin ämbri ja läksin kaugemale. Oi, kuidas pahandati.
Kui kõht oli täis söödud, siis ta vahel haaras mu seelikuservast kinni ja ootas, lahti ei lasknud. Palun, küsin, käsen, ei siga ei tee väljagi. Kui olin teda patsutanud, kiitnud ja süganud ja siis ütlesin, et lasku nüüd lahti, ja jäin ootele, siis lasi lahti ja läks pessa kõhutäit seedima. Iga kord enne söötmist sai ta hunnik koristatud ja põrand saepuruga üle puistatud, siis alles tuli ta juurde puhtale põrandale, kogu minu toimingut vaatas ta rahulikult kaugelt.
Jäneseid sigines üsnagi palju, 66 hinge oli kokku.
Üks jänesepoeg oli pugenud teise puuri läbi võre. Uus ema talle süüa ei andnud, ja kui tõstsin ta tagasi oma ema juurde, siis peksis see oma poja kui vallatu ka minema.
Poeg konutas näljas. Siis võtsin vana jänese kinni, surusin ta vastu "maad” ja lükkasin poja sööma. Transvaali oli palju, aga mina ka alla ei andnud, iga kolme tunni tagant käis söötmine. Väike poeg sai aru, mida ma tegin, ja iga kord, kui lauta läksin, siis ta sitsis ja ootas mind. Muidugi jälle mulle sülle ja siis emale alla. Hiljem jänes andis minule alla ja ma nägin ise, kuidas poeg teistega võidu piimal käis.
Lammas oli meil rahulik ja kartmatu, ju ta oli eelmisel perenaisel julgeks harjutatud. Teise mis juurde ostsime oli lausa sõge. Iga kord kui talle lähenesid, pani otse jooksu ja ei saanud targaks ka siis, kui ta kümneid kordi oli keti otsas ülepea lennanud. Kartsime, et murrab kaelaluu. Lõpuks viisimegi ta tapamajja. Lammas, mis meile järele jäi, tõi kaks talle.
Valge talle võttis omaks, halli hülgas. Lambast, nagu jänesest, ma jagu ei saanud. Pidin hakkama lutist söötma. Valge kasvas ema taga hästi, kuid heina sööma ta ei õppinud ja leidsin ta ühel hommikul surnuna.
Kassid olid meil küll koledad reod. Uks käis toas asjal, teine ronis naabri jänese puuri juurde üles kõrgele ja tiris jänesepojal tagumise jala otsast. Uskumatu! Aga nii see oli. Naaber tappis jänesepoja, et loomake vaevast vabastada ja minu mees viis selle mõrtsuka metsa ja hävitas, sest ta poleks enam jänesepoegi rahule jätnud.
Ühel päeval tuleb mees töölt koju ja ütleb: "Kas sa elusaid kalu tahad?" "Mis kala, ja kes see pakub?" küsin mina vastu. Kolhoosi keskuse juures on väike järv, see on kokri nii täis, et juba surevad. Sealt tõmmatakse võrkudega välja ja söödetakse sigadele. Mulle pakuti ka... käis mehe jutt. Koger pole söögikala, pole mõtet, mis me selle porise maitsega kalaga teeme... Mehel oli ikka tahtmine kaladele järele minna, toob vähemalt lapsele vaatamiseks. Andsin ämbri sõnadega, eks too siis paar tükki, las laps vahib neid. Laps oli viiene.
Ants tulebki siis võrriga koju, ämber käe otsas. Tuppa tulles ütleb: "Mine vaata!" Mis ma neist ikka vahin. Mine, mine sunnib tema. Lähen siis. Ämbris oli vähemalt neid kolmkümmend või rohkemgi. Kõigil ninad veest väljas, hapniku puuduses. Valasin rutuga kaevu juures vannist sooja vee ämbritesse, kastsin triiphoone ja hakkasin kaevust pumpama värsket vett kalade jaoks. Siis hakkasin kalu kätega ämbrist vanni tõstma. Kohe lipsasid nad vanni põhja. Järgmisel hommikul lähen neid vaatama, nemad jälle vaaguvad hapnikupuuduses. Pumpasin vett juurde. Mõned andsime kassidele ja osa proovisime ise, kas on ikka pori maitse.
Jah, ega süüa ei tahtnud. Alles siis kõlbasid ,kui nad olid mitu päeva kaevu vees ujunud. Vaatamata sellele, et me neid tarbisime, oli neid siiski väga palju. Ikka ja jälle pidin nendel vett vahetama. Kord kui suur vann sai ääreni vett täis, ei raatsinud ma sooja vett maha valada, vaid kavatsesin seda aia kastmiseks kasutada. Pumpasin ämbri värsket vett täis ja hakkasin kätega kalu püüdma, ise ennast narriks pidades. Mis ma kogesin. Nagu ma käed vette panin, nii kohe oli mul kaks kala pihus, hõljutan käsi üles-alla, kalad ära ei lähe. Tõstan need kaks ämbrisse ja kordan jälle ja juba oli mul lipsti pihus kolm kala.
Nii ma tõstsin ilma vaevata enamuse selliselt vannist välja. Paari viimast ajasin taga. Kui pisike on kala aju, nagu nööpnõela pea ja nad taipasid, et need käed päästavad lämbumis surmast. Uskumatu. Kui rumalad on ikka inimesed võrreldes kaladega, kes ei oska paljutki head hinnata, mida neile tehtud on.
8
Saksalambakoer Lord, kes oli Tartu Pedagoogilise kooli katlakütja koer, jäi kooli juurde, kui peremees ära kolis. Teda ei saadud Variku tänavale kaasa võtta. Sealsed koerad olid oma tänava rahvaga harjunud ja ei haukunud. Lordile olid nad kõik võõrad ja ta tormas haukuma. Siis muidugi haukusid terve rajooni koerad. Tuppa ka ei saanud jätta, siis rabeles ta akna ja ukse vahet ning lärmas, nõudis välja. Siis ei saanud pererahvas magada. Nii toodi ta vanasse kohta tagasi. Hooldajaks jäi ta vana sõber Jants.
Minu mees käis Pedas katelt kütmas ja et tütar omale koera naakus, kutsus mees teda Lordiga tutvust tegema. Lord harjus Eoga hästi. Kord tulin õhtul töölt, Eo jookseb uksele vastu, silmad nutetud ja Lord esikus pikali maas, mees ka õnnetu näoga juures. Kohe kui uksest sisse sain, tõstis Lord oma haavatud käpa minu poole ja oleks te näinud ta silmi, kui haledad need olid. Kui mees oli tahtnud ta haava kinni siduda, siis oli ta urisenud.
Minu kannatas ta välja, laskis haava kinni siduda ja kuigi hambad juba varsti sinna naksima läksid, pidin järgmisel päeval ikkagi arsti juurde minema, sest haav oli liiga pikk. Selles oli süüdi mu mees. Tema ei viitsinud kunagi družbal ketti pealt ära võtta. Lord oli maganud sae kõrval, kui ta kuulis, et keegi tuleb, oli ta üles karanud ja käpaga alt ülesse mööda saekettipidi tõmmanud. Verd oli siis palju olnud. Verejooksu nad sulgesid, kuid pikk haav oli kõik lahti. Oi, mu mees sai mu käest hoolega võtta, sest kord tõmbasin ma Venemaal samuti oma käe lõhki. Pihu lõpust enne käsivart 2 cm haav. Pigistasin ruttu haava kinni.
Verd tuli vähe, aga haavast pressisin välja lihased.
Need olid pruntis üleval. Mees toppis need pintsettidega tagasi ja siis mitu nädalat paranemist... Praegu veel arm näha. Lordiga siis sama lugu. Arsti juures tõstsin Lordi lauale, suukorv oli tal peas, heitsin kõhuli talle otsa ja siis asus arst haava õmblema. Ta oli väga rahulik. Kõrval laual aga tehti ühele jahikoerale tagumise jala operatsiooni. Metssiga oli seda vigastanud.
See koer sel narkoosi all niuksus ja siis vastas kohe ka Lord urinaga. Arstid imestasid. Lord kargas siis üle nädala kolmel jalal. Bussile minnes tundsid inimesed tänaval talle kaasa.
Lord oli meie kodus igapäevane külaline. Vahel, kui ta lahti pääses ja meie koridori tuli, siis ei lasknud ta majaelanikke koju. Elasin esimesel korrusel ja siis oli elanikel hea aknale koputada. Hea, et majaelanikud meie peale pahaseks ei saanud, ühel päeval kui tütar läks Lordi vaatama, teda enam polnud. Ta varastati ära. Ligi aasta oli ta kadunud. Kord siis kui Jants nägi Karlovi pargis puude vahel koera liikumas, karjatas ta, Lord. Kui siis see suur koer oma vana sõbra juurde tormas ja peaaegu pikali teda tõukama pidi. Koer oli hea väljanägemisega st. hästi söödetud. Jants võttis oma püksirihma, pani selle Lordi kaela ja viis ta koju. Sealt transportis ta oma vanaema juurde, et teda jälle ära ei viida. Nii kaotas mu tütar oma suure sõbra.
9
Kass, mille Järva-Jaanist kaasa tõime läks kaduma.
Ühel päeval kui tütrega linna läksime, näeme ühte väikest kassipoega magamas naabrimaja puutrepil. Tagasi tulles näeme seda sama kassipoega ikka magamas. Tema kõrvale oli pandud leiva- ja vorstitükke. Tütar imestab ja vaatab, miks kassipoeg
ei söö. Ka minul tekkis kahtlus, kas kass pole haige. Kui ma ta siis pihku võtsin, oli ta kerge kui sulg.
Kõhn, hirmus kõhn, tähendab haige. Viisime kassipoja koju.
Meil oli üks tuba remondis ja me panime ta sinna. Andsime piima ja jälgisime teda. Tal oli kõht lahti, muidugi süües rasket toitu. Mida teha? Võtsin ja andsin kassile pisikese osakese kõhukinnitit. Kui jääb siis jääb, kui sureb, siis sureb. Kassike paranes ja temast sai väga alandlik ja paksuke. Kuid temal tekkis ka kohe mure. Me leidsime jälle tänavalt pisikese kassipoja, vesihall hästi toidetud kassike, kes oli meie kassist hulga väiksem. Roosa lint oli tal kaelas ja sinna oli kirjutatud tindiga maailmarändur Klaabu, aadress Riia 10. Käisime seal korter korteri järel kassipoega pakkumas. Keegi ei võtnud omaks. Jätsime sildid kassi leidmiseks. Tütar hiljem ütles, et ta oli Jumalat palunud, et keegi kassile järele ei tuleks. Ei tuldudki. Nüüd oli lugu - kaks kassi. Hallike sai nimeks Villi, tahtis hirmsasti mürada. Suurem kass oli hingelt haige. Ta ei teinud väiksemale liiga, aga elas seda sügavalt üle, et temale oli võetud rivaal.
Muta konutas toolide all ja sülle enam ei tulnud, pidin teda ise võtma. Kui nad aga aknal magasid, see oli nende meelispaik, siis magasid nad alati koos. Villi muidugi tüütas teda mänguga. Ühel korral, kui mul oli vend külas, tuli Muta mulle sülle, ta oskas kuidagi eriliselt liibuda.
Kui ma ta sülest maha lükkasin, et püsti tõusta, külalise ära saatmiseks, siis ehmatasin seelikut vaadates: kollased täid ronisid seelikul ja mitte vähe. Mida teha? Kontrollisin Villit, ei ühtegi tutukat. Viisin kassi välja, raputasin talle liiva peale ja ütlesin talle: "Saa puhtaks!"
Ta oli ära kolm päeva ja siis oli ta puhas. Väljas käies sai ta kassihaiguse, karv kõrva tagant tuli maha. Viisin ta arsti juurde. Arutasime arstiga, et ta seedimine oli rikutud ja sageli kõht lahti. Kui arst kuulis, et meil on veel üks kass, soovitas ta kassi magama panna, kuna seedimine oli kassil niigi vilets. Kui ma arstile seda ka ütlesin, et tal täid olid, siis ütles arst: ” Ka loomadel on oma mured." Muidugi, tal oli rivaal, need olid mure täid. Muidugi, tütar mängis rohkem Villiga, mina püüdsin Mutat hellitada. Nii ma siis lasksin Muta vaevast vabastada. Arst pani Muta minu oma silma all magama.
Villi aga kartis Lordi. Tütar tahtis neid sõpradeks teha ja pani ikka Villi Lordi juurde. Lord ainult keelega limpsas Villit, kassipoeg libises hulga maad põrandal edasi. Aga ikkagi ei saanud kassike hirmust üle. Keelasin tütrel nii teha, hoiatades, et kassikene võib nii ära minna. Tütar võttis seda kuulda, kuid Villi läks ikkagi ühel päeval minema. Mitu kuud hiljem nägin teda kodu ligidal. Oma nime tundis ta ära ja kavalusega sain ta kätte. Lordi polnud meil enam kaua käinud, koju toonud, söötsin tal kõhu täis, ta marssis toa poole. Ukselt aga põrkus tagasi, kartes, et Lord võib seal olla. Tehes toas tuuri, ei jäänud ta sinna, vaid läks tütre tuppa ja puges laua alla lükatud toolile magama. Enne Villi välja minekut söötsin ma teda veel, ja välja marssinud, ta enam tagasi ei tulnud. Korra nägin teda veel, aga siis ta enam mulle kätte ei andnud. Nüüd polnud enam ühtegi looma.
10
Ühel tuttaval olid siiami kassil pojad, kuid poegade isa polnud siiam. Mind hoiatati, et selline segaverd poeg on väga raske iseloomuga. Noh, andsin tütrele järele.
Nimeks panime Kutt. See Kutt oli lausa pätt. Tütar õpetas teda kulli mängima. Kord kui tütar "lõi" ta kulliks ja ise ruttu koridori jooksis ja ukse kinni tõmbas, ei saanud kass talle järele, see solvas teda ja ta läks aknale ning lasi sinna protestiks loigu, mis hirmsalt haises. Ikka ja alati, kui tema oma viimast käpa matsu ära lüüa ei saanud, siis oli loik aknal. Ta oli armukade ka. Kord tuli vennas haigena meile, käskisin tal voodisse heita ja kutsusin kiirabi. Nägin, kuidas Kutt tasakesi hiilis venda nuusutama ja siis oli teada, enne kui mina telefonitoru käest panin - oli loik aknalaual. Kasisin selle ruttu ära, enne kiirabi tulekut, ja kui siis kiirabi oli lahkunud koos minu vennaga, pidin mina jälle akent kasima.
Naabrinaist ta ei sallinud, köögis käis ta harva. Kui tuli, ja naabrinaine oli köögis, hüppas ta aknale, vaatas ise naabrinaist ja siristas oma loigu sinna.
Kutt tavaliselt magas minu juures. Mürasin temaga veidi ja siis kohe kustutasin tule, jättes oma käe ettenägelikult tekile. Ootan, ootan, mis toimuma hakkab. Natukese aja pärast anti käpaga mulle mats. Jah, Kutikene, sa oled võitnud, sest ma ei taha tõusta ja akent kasima minna. No oli jonnakas kass.
Pissipotiks panime temale suurema heeringakarbi. Liiva läks sinna liiga palju, talvel oli raske liiva saada. Tegin ratsi. Panin heeringakarpi ühe lapsevankri ratta paksu kummi ja selle sisse kilukarbi. Kutt oskas sinna kilukarpi ilusti lasta. Karpi oli kerge tühjendada ja pesta, liiva polnud vajagi.
Kord läksime Tallinna ja jätsime kassi naabri hooleks. Toiduportsjonid olid külmkapis valmis pandud. Tallinnast koju tulles ütlesin ma tütrele: "Mine sina sisse, ma vaatan akna tagant, mis Kutt teinud on." Pilt oli siis selline,
et kardin oli poolenisti nihutatud. Laudlina oli laual sassis, teisel aknakardinal oli suur 50 cm läbimõõduga auk sees. Hele päike paistis aknast sisse ja kõik oli näha mis toas oli. Lillepott oli klaverilt mana puruks kukkunud, muld laiali. Voodi oli segi ja katte rüüsil suur auk sees. Ilmatu kallis nailonkate... Kõik see segadus oli möödujatele näha. Oli see vast vaatepilt. Pealekauba oli Kutt kadunud. Otsime kõik läbi, sängi alt ja mujalt ka, ei kuskil. Siis äkki tõstan silmad. Kutt üleval kardinapuul, vaatab sealt vaenulike silmadega. Kutti karistada ei tohtinud.
Pidime leppima. Kui Kutt sealt kardinapuult maha tormas, siis me nägime kuidas see hävitustöö käis: mööda kardinat alla üle laua, voodi serva rippu ja tagumised jalad töötasid, rapsides rüüsi, siis sealt üle klaveri maru hooga teise akna kardina külge rippu ja jälle tegid tagumised jalad tihedat tööd ja sealt jälle üle laua sängi. No mis sa hulluga teed. Võtsin ta kinni ja viisin hoovi poole välisaknalauale ning ütlesin, et nüüd istud kartsas. Seal oli ta varemgi olnud.
Ja sealt tulnud, oli ta ka paar päeva mõistlik, ta kartis väljas, kuid siis ta vihastas. Viis minutit hiljem, kui Kutti otsima läksin, oli ta aknalt alla hoovi hüpanud ja põlevad silmad ainult hiilgasid pimedas. Rohkem ma teda enam ei näinud. Panin talle akna alla keldrikatusele süüa, aga see oli kõik alles. Nii kangekaelne oli see "kuulus" Kutt.
11
Minu Tutti.
Kui mu tütar hakkas abielluma ja ma aimasin, et ma võin nukrutsema hakata, võtsin ma enne tütre lahkumist juba endale bolonka - karvakera nimeks Tutt.
Tuti oli sündinud 29. okt. 1990. a. Tartu Ülikooli Raamatukogu teadetetahvlil oli teade: bolonka kutsikad müüa. Olin alati olnud huvitatud pisikestest villakeradest. Panin enesele kinni ühe isase kutsika. Lubati hoida seni, kui saan oma kiired asjad aetud. Selleks kulus paar nädalat. Seniks olid kõik kutsikad valitud ja mulle oli jäetud emane ja kõige unisem. Olin rahul. Järele minnes pandi kutsika ema luku taha, oi seal oldi väga kuri... Esikus oli pisike karvakera peale sööki mugava poosi sisse võtnud, magades neli käppa kõik taeva poole. Peretütar ajas ta üles, unesegasena taarus ta teise seina, et uinuda uuesti. Peretütre seletuse järele olevat see viimane järelejäänud kutsikas, kõige rahulikuma loomuga. See oli muidugi minule väga teretulnud.
Kutsikas ulatati mulle pihku, kus ma ta kohe sülle haarasin ja talle: "Tere Tutti!" ütlesin. Perenaine, kes ka ostjat vaatama tuli, imestas, et mul juba nimi valmis oli.
Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mu huultelt tuli. Nimede panemine pole mulle kunagi raskuseid valmistanud. Ei nukkude ega loomade nimed. Karvanäss peopesal oli nii armas, et musitasin teda nina otsa ja peale tasumist ka kohe põue pistsin. Siis äkki hakkas ta värisema. Aimates vist, et nüüd tuleb midagi enneolematut ja võõrast. Arvasin algul, et ta kardab väljas külma, surudes teda ikka sügavamale mantli hõlma, aga tema kraapis ikka end välja ja väriseb tugevalt.
(Kui Tutti kartis, siis ta alati värises, eriti kartis ta äikest. Polnud veel pilvegi näha, kui tema hakkas toas närviliselt edasi-tagasi käima, nagu ilmateataja.)
Värske esimene lumi hakkas sadama. Koju jõudnud, oli kutsikal vaja kohe kükitada ja reisi eest tasuda. Selleks otstarbeks panin ma maha paksu ajalehe.
Jätsin ta alguses enda voodi ette padjale. Ei, seal oli väga igav ja varsti oli nina püsti, hakati niuksuma.
Et mul selg haige oli, panin ta enda selja taha magama.
Nii olevat koer ka hea ravitseja. Nõnda ta harjuski magama. Hiljem, kui ta voodisse hüppas, vaatas, kuidas ma magan. Vaja perenaise selja taha minna. Kui mina öösel külge keerasin, siis läks tema jalutsisse ja ootas. Olin ma mugavalt end sisse seadnud, marssis tema minu selja taha, sõtkudes teki tihedalt vastu keha, siis viskas end känsti seljaga vastu minu selga. Vahel ma tõmbasin end temast kaugemale, siis lükkas ta ennast käppadega tihedalt minu vastu. Teki alla ta ise kunagi ei tulnud. Kui juhtus tuba öösel väga külmaks minema, siis ta hakkas värisema. Seda kuulsin ma alati ja soe tekialune ootas teda seal. Siis ronis teki alt välja kui liiga kuumaks läks.
Alguses neid kükitamisi oli nii tihti, et ei osanud ennetada. Peatselt tabasin ära, kui ta rahutuks läks ja ringi vaatas, haarasin ta sülle ja jooksin õue, kamandades, et ei tohi, ei tohi. Õues koera maha pannud, aga sundisin: "Tee, tee nüüd piss ära!" Ta harjus sellega ruttu ja juba ta ootas välisuksel. Muidugi, kui seda tähele ei pannud, siis oli loik ukse all. Hiljem hakkas ta ukse all hüppama, aga küsima ta ei hakanud. Varsti hakkas ka see hirmus närimise periood. Tuti jalanõusid ei närinud, aga kui ma unustasin talle mõne puutüki tuppa toomata, siis oli pahandus selgelt ka kohe ära tehtud. Unikaalse kapi nurgad olid "hööveldatud". Ai, ai! ise olin süüdi. Kui juba voodisse jaksas hüpata, läksid ka voodi nurgad ümaramaks. Alguses oli ka häda selles, et kõige parem oli tal ikka vaibale teha, pehmesse kohta, kui mind kodus polnud. Siis sai vitsa antud ja alati sinna lükatud, kus vaipa polnud. Nii ta siis harjus, et kui ruttu välja ei saanud, siis läks ta paljale põrandale või maha pandud paberile.
Kord ma naersin, tuppa tulnud näen, et kutsikas läheb puhtale põrandale puhveti ette. Laseb sinna oma joru ära, aga põrand oli kaldu ja sealt: siis nakkas üles jõgi vaiba poole voolama. Asjalikumat asja tehes hakkas ta keerutama. Passides küll puhast põrandat, aga keerates sattus ikka ka osa vaibale, sest keerajal tagapool ju silmi pole.
Õpetasin teda tantsima. Sitsimine oli tal selge vist juba enne sündimist. Kui mina sõin, siis tema juba minu kõrval sitsis. Ootas kannatlikult, ehk ma märkan, kui ma väljagi ei teinud, siis hakkas kugisema, ja kui siis ka ei kuuldud, siis alles haugatas. Vorstitükki käes tema kohal tiirutades, hakkas ka tema kahel jalal vorstitükile järgi kõndima. Temale koerakrõbinad ei meeldinud. Tema tahtis heeringat, kilu, kui hapukapsa purgi lahti tegin, läks ta lausa hulluks, rabeles, et aga saaks. Piima sõi vähe, suppi ainult veidi, hapukapsasuppi hea meelega. Peeti, porgandit, kartuleid - toorelt ja keedetult. Aga millega ta kunagi end petta ei lasknud, olid seened. Neid oskas ta alati jahukastme seest järele jätta, ka peened libled.
12
Reisida tuli meil palju, ikka Viljandisse tütre juurde. Kui ta oli väike, oli lihtne, aga varsti oli ta täies suuruses ja kaalus kuus kg. Elasin kohas, kust bussijaama oli vähe maad, siis panin ta kandekotti, et teda puhtana hoida. Hiljem, kui kolisin kaugele, siis oli hea võimalus teda kotikärule asetada. Ta istus seal väga uhkelt. Kord tulin üle Turu tänava otse bussijaamast, et koju sõita.
Tuti istus kärul väga kenasti, vaatab ühele-teisele poole, näeme mõlemad, et politseiauto tuleb suure kiiruga (ei mõtlegi sebra ees hoogu maha võtta) ja siis äkitselt pidurdas enne sebrat. Tutt vaatas, et nüüd hullud ajavad päris selga ja kargas kotilt maha, rihm tõmbas ka kotikäru kummuli. Siis ma küll näitasin politseinikenagadele rusikat - loomulikult ise naersin. Noored poisid lausa rõkkasid. Rabasin siis kiiruga käru õiget pidi ja ruttu Tuti sinna otsa. Pidin ruttu tegema, enne kui roheline punaseks muutub. Bussiootajad sealsamas said toreda etenduse. Karvu oli toas ülearugi, iga päev muudkui kaabi.
Kord olime Viljandi bussis. Meie taga istus üks väga lõbus noormees, kes tegi rahvale maitsekat nalja. Kui väljuma hakkasime, kiitis noorhärra mu koera. Keerasin ennast tema poole ja ütlesin: "Vaadake mina olen veel ilusam, tänan kiituse eest!" Minu must mantel oli pea sama karvane kui Tutt. Kõik pahvatasid naerma.
Bussi oodates oli Tutt bussipeatuses alati väga asjalik. Ta tõusis kahele jalale ja siis uuris väga tähtsalt ümbrust. Rahvale see alati meeldis.
Viljandis väimehe kodus oli samuti bolonka, pisem kui Tutt. Kavaler hakkas Tutil taga käima ja niikaua nad siis jalutasid, kui varsti poegi oodata oli. Hoidsime küll neid võimalikult lahus, kuid...
Tütar ei tahtnud, et Tutt pojad kööki tooks ja siis tegime talle aseme välja kasti sisse. Ega ta nii väga meie seltskonda ihanudki. Ta jäi heameelega välja. Hommikul vara tuleb väimehe ema, ajab mu üles ja ütleb: "Mine vaata oma Tuti lapsi!" Hommikul vara lauta minnes oli ta kuulnud niutsumist. Läheb vaatab, üks kutsikas aias murul, kastist mõni meeter kaugel, teised neli kastis, aga ikka veel kuskilt kostab niutsumist. Läheb keldrisse, seal oli üks kartulisalve juures betoonpõrandal. Ju Tutt siis ringi kõndis oma vaevas ja poetas neid laiali. Poegi oli kuus, aga kaks jätsime järele. Kuut poega sööta oleks Tutile raskeks läinud.
Siis said nad tuppa toodud ja asetasime nad traatvõrgu taha, et nad jalgu ei roomaks, ja väike kaheaastane neid väntsutada ei saaks. Võrgu keerasime rõngaks, riide panime poolele osale ja paksult ajalehti ülejäänule. Peagi hakkasid kutsikad sellega harjuma. Pesast tuli ju ära minna ja kuhu siis ikka mujale kui paberile. Nii harjusid nad mitte mujale tegema kui paberile. Suureks saades viisime nad emaga koos välja. Ühe kutsika andsime sinnasamma maale, naabritele ja teise andsime Tammelinna. Sõna saadeti meile tagasi, et hästi viisakaks kasvatatud kutsikas. Pojaga Tutt müras palju. Nad mõlemad larisesid hirmsasti, nagu nad vihased oleksid. Oma poega Tutt eriti taga ei nutnud, püüdsin Tutile rohkem tähelepanu juhtida ja teda palju kiita. Kui ma Ütlesin talle: ”Tuti on nii pai!" siis Tuti alati maigutas, nagu see oleks olnud üks hea suutäis.
Siis ühel päeval tehti uus seadus, koeral peab olema suukorv. Otsisin poest, aga kuskil polnud nii pisikest.
Tegin ise paeltest. Läksime tänavale... Üks sekund ja see oli peast kadunud, ja kuidas sa lähed aega viitma, kui on kiire bussile minna. Bussijuht aga bussi ei lase, et koer võib hammustada. Ütlesin siis juhile, et mina ise olen küll inimest hammustanud, aga see näss pole sellega veel hakkama saanud. Rahvas naerab bussis. Polnudki midagi muud teha, kui keerasin jalutusrihma ümber koera nina ja siis sain pileti.
Talveks heegeldasin Tutile kahekordse elektrisinise mantli, kaeluse ümber punane pael seotud leifiga.
Kodus oli üks tugitool tema residents. Sinna naljalt keegi ei mahtunud. Kui maha ajasid, siis alati urises. Noorena jooksis ta lastelastega rõõmsalt, hasartselt.
Vanana peitis end ära. Tuti jäi ikka vanemaks ja vanemaks, nagu ma isegi. Kondivalu temal, nagu minulgi. Oleksime nagu üheealised olnud. Trepist tulek hakkas talle raskusi valmistama. Nägin, kuidas ta raskelt trepituhve võttis ja vahel ka poole peal puhkas. Vahel ma masseerisin ta jalgu, oi, ta oli tänulik selle eest. Lakkudes mu käsi.
Igakevadine pügamine meeldis talle, ainult ära käppi puudu.
Viimases lõpus ei jõudnud ta enam toolile hüpata ja sageli jäi ta oma tugitooli ette seisma, vaadates, kas ma märkan teda toolile tõsta. Kui ei, siis võttis ta kõik jõu kokku. Oli periood, kus ta laua alla puges ja sealt teda välja saada oli urinaga. Võimalik, et tal valud olid.
Tuti oli 14,5 aastat vana. Mul oli temast väga kahju, ma ei võinud vaadata pealt tema vaeva ja lasksin ta magama panna.
Kõik oli väimehega kokku räägitud. Jätsin ta jumalaga teda hästi kiites: "Tuti on nii pai olnud, väga pai!"
Siis suudlesin, ma ei näidanud talle oma pisaraid, sest ta oleks aru saanud. Kui ära sõitsin, siis väimees ta loomaarsti juurde, kes süsti tegi. Kui ta maha pandi, oli astunud mõned sammud, ja siis vajunud pikali. Oma pluusi jätsin talle kirstuks. Väimees kaevas augu ja lapselapsed kaunistasid Tuti haua pujengiõitega. Mõni aeg hiljem, kui helistasin tütrele, ütles tema: "Tuti haud on üleni roosa. Ma ei saanud aru, miks roosa. "Pujengide õitest," vastas tema. Pisarad tulevad silma ka nüüd, hulga aastaid hiljem.
Tõin endal koju karvanässi.
Mis küll sobiks su nimeks hästi?
Silmad sul kinni ja karvad kõik sassis.
Peapeale tutt sulle hästi passib.
Tutiks sa jäidki, nii su nimi, kõigile meeldib su uudishimu.
Kahel jala püsti sa seisad, uudistad ringi, sa muidu nii madal.
Kapinurgad ja servad on nürid, seal su hambad on hoolega räsind.
Padja said lõhki, tirisid vatti, nüüd sul polegi magamiskotti.
Tutt oli eile halvem kui täna, eile sõi vaasist lilled kõik ära, kõiksugu tegusid virnas su nahal.
Hävinguoht on kogu mu majas.
Saabudes koju, minesta või ära, tuba on segi ja palju on paha.
Midagi oled ka maha mul jätnud, selle pean kaltsuga uhama vette.
Kui oled rõõmust sabaga vehkind, söögi saanud ja magama sättind.
Peale "tööd" peab puhkust ju saama, süütud silmad mind luuravalt kaevad.
Oh, sa mu Tutike, oled nii kallis, sülle sind võtan, teen kalli, kalli. Sina aga mõtle uusi vempe, millega homme üllatad jälle.