Browse Exhibits (98 total)
JAANUAR
| Talvine kalapüük Mootse talus. ERA, Foto 17846. |
Kolmekuningapäev (6. I)
Nuudipäev (7. I)
Taliharjapäev (14. I)
Tõnisepäev (17. I)
Paavlipäev (25. I)
Jaanuari[1] nimetatakse ka näärikuuks[2], samuti esineb näärikuu ka varasematel autoritel[3]. Väheste andmete põhjal on jaanuari (või veebruari) kutsutud ka südakuuks.
Jaanuaris oli meestel peamiseks tegevuseks metsa- ja veotöö. Rahva arvamine oli, et jaanuarikuul (ka veebruarikuul) vanakuu ajal mahavõetud tarbepuud on kõige vastupidavamad. Okaste varisemine puudelt ennustas kas varast või hilist kevadet. Head ennustas ka härmatis puudel.
Üldiselt on jaanuarikuu ilmaended samad kui jaanuari tähtpäevade omad: päikesepaiste ja sügav lumi tähendab ilusat suve ja head viljakasvu. Suur sula mõjub vastupidiselt.
Märkused:
[1] Jaanuari nimetus on pärit vanast rooma kalendrist jumal Januse nimest.
[2] Nääri (-päeva, -kuu) nimetus on skandinaavia päritolu (rootsi nyår). Nääripäeva tunti meil laial alal, välja arvatud Lõuna-Eesti, kus see oli haruldasem. Nõukogude perioodil levisid näärid 1. jaanuari nimetusena üle maa.
[3] Helle, lk. 299.
Kolmekuningapäev (6. I)
Kolmekuningapäev on jõuluaja lõpetamise püha ning tähistab päeva, mil kolm hommikumaa tarka või kuningat tulid vastsündinud Jeesuslast kummardama. Germaani rahvakultuuris arvestatakse siitpeale päikese- ja kuukalendri ühitamisest tulenev 12-päevane aastavahetus (saksa k. Zwölften) lõppenuks.[1] Seetõttu kannab kolmekuningapäev kuigivõrd ka aasta alguspäeva tähendust ja selle päeva eelõhtule on koondunud mitmesuguseid tulevikuennustusi.[2]
Kõrvutavalt jõulupühade ning nääripäevaga on eestlased kolmekuningapäeva nimetanud ka kolmanda(te)ks jõulu(de)ks. Leivu keelesaare eestlastelt on pärit tähepäeva või tähtepäeva nimetus. See viitab Jeesuse sündi kuulutavat tähte käes kandvate nn. tähepoiste perest peresse käimise kombele. Sama nimetust tuntakse Lätis.[3] Nimetused, nagu jordan või veeristsed, lähtuvad Ida kirikust.[4] Veerisse (vrd. vene k. водокреща) nimetus on veneõigeusu kiriku ning vene keele vahendusel tuntud ka näiteks vadjalastel, isuritel ning karjalastel, samuti vepslastel.[5] Tähelepanukeskmes on vee ristimise tseremoonia kirikulähedasel veekogul ja vee toomine kiriku juurde. Kuna see toimub tänini vana kalendriarvestuse järgi 19. I, siis võidakse kolmekuningapäeva ning jordanit käsitada eri tähtpäevadena. Pühitsetud jordaniveele on tervistavat toimet omistatud olenemata usulisest kuuluvusest.
Eestlaste aktiivne pöördumine veneõigeusku toimus Venemaa Balti-poliitika tulemusena 19. sajandi keskel, kuid see ei toonud kaasa kirikupühade omaksvõtmist. Jordanil käimine on siin erand. Mõnedki jordanivee pühitsemised leidsid sobiva toimumiskoha muistsetes kultusepaikades (näiteks Kavilda terviseallikal Puh, Uduallika lähistel Pil jm.). Kirikukombestikust eeskuju võttes on protsessioonilt tulijad andnud kodustelegi kolm lonksu jordanivett rüübata, piserdanud kariloomi ja toaseinu pühitsetud veega. Liigub ka humoristlikke lugusid efektiivsest tervistumisest, kui sakraalse „pühavee“ asemel pakuti tavalist või koguni uriinisegust vett. Samuti leidub vihjeid, et noored käisid nagu lihavõttepühadelgi seal hoopis „kurameerimas“. Puhtalt veneõigeusu alale Ida-Eestis niisugune humoristlik suhtumine ei puutu, küll aga piiri- ja sega-aladele.
Nii eestlaste kui vadjalaste kombestikus tuleb ette kultuurilaenu venelastelt – külma kostitamist.[6] Eestlaste kohta on teateid maa kirdeosast ning Lut. Ööseks pandi õue herneid või putru sõnadega: „Söö, külm, ära tule suvel vilja võtma.“ Lõ-E on teateid, et käidi kõrtsis ning tehti suvilistega kaubad kokku, kes missugusesse tallu suveks tööle tuleb. Mõned vastukäivad teated, enam Lä-E, on külaskäimise keelust. Eriti Lä-E, kuid ka mujal, on kolmekuningapäev jõuluaja lõpetajana üksiti külastuste- ning lõbustusterohke aeg. Samuti on soomlastel, nimetus loppiaiset – lõpetus märgib jõuluaja lõppemist.[7]
Kolmekuningapäev on jõuluõlgede väljaviimise (jõulukuusekombe ajal – jõulukuuse väljaviimise) tärmin. Enam Lä-E kui mujalt on teateid, et selleks päevaks toodi tuppa veel uued õled, heinad või põhud. Maskeeritult perest peresse käimised on samuti tunnuslikud Lä-E. Tüüpiline on kureks (vt. levikukaart: kolmekuningapäev) või karuks maskeerimine. Võrreldes muu jõuluajaga maskeerimisviisis ega rollimängus erinevusi pole. Sokuks maskeerimine on juhuslik. Päevakohane erijoon on „kolme kuninga“ ilmumine. Kolmeks kuningaks maskeerisid või pigem nimetasid end perest peresse õlut maitsma tulnud mehed.
Nappides kirjeldustes Lutsi eestlaste kohta on juttu kure kottiajamisest. Ühest teatest selgub, et see toiming on analoogiline vastla kottiajamisega vastlapäeval või luutsina kottiajamisega luutsipäeval.[8] Keegi noorematest, kes pole asjasse pühendatud, pannakse lakaluugi all kotisuud lahti hoidma ja mõni suurematest „tükke tarõ pääle, hiit pangist vett kaala“. Kahes kombekirjelduses on seevastu juttu maskeeringust. Ühe järgi „ehitati mõni inimesist kureks“, ja „kurge valati veega“, teise järgi köideti mees õlevihu sisse ning visati talle pangest vett peale: „Valatas är timmä.“ Seega on tegemist kahe erineva kombe sümbioosiga.
Tööde ja toimetuste osas ei erine kolmandad jõulud esimestest ega teistest. Mainitud on ketruse keeldu, oluliseks on peetud tõrjemaagiliste ristide tõmbamist ustele, akendele jm., et kurjad jõud sisse ei pääseks. Teateid on pühkmete väljaviimise keelust. Öösel vastu kolmekuningapäeva pidi tuli toas põlema, ei tohtinud palja jalu olla, jne. Venemõjulises Ida-Eestis on puust, õlgedest või peergudest ristikesi valmistatud; neid pandi ukse või salve kohale, ka rukkipõllule. Saaremaa erijoon on viljapuude raputamine ööl enne kolmekuningapäeva, et puud hästi viljuksid.
Jõulutoitu pidi jätkuma süüa ka kolmekuningapäeval. Selle päeva toitude seas on nimetatud tanguvorsti, harvemini ube-herneid (Lõ-E) ja seapead (Põ-E). Jõululeib, mis kogu jõuluaja puutumatult söögilaual oli seisnud, pandi nüüd kariloomade jaoks hoiule. Seajalgade söömisest on teateid Lut keelesaare eestlastelt ning Kagu-Eestist (Rõu). Lä-E peeti oluliseks, et jätkuks jõuluõlut. Seda käidi maitsmas samuti teistes peredes. Üsna populaarne on uskumus, et kaevuvesi keskööl viinaks muutub. Teateid sellest on siiski poole vähem kui seoses uusaastaööga. Vee magusaks muutumisest on vaid üksikuid teateid.
Päevade pikenemist konstateerib vormel „päev läheb kukesammu võrra pikemaks“. Siitpeale pidi hakkama lutsu kudemisaeg, plaanitseti jääalust kalapüüki. Ilmaennete koguhulk pole kuigi suur, ent suur on ennete omavaheline erinevus. Tähistaevas ning selge hommik kuulutab head viljasaaki, päikesepaiste ning külm head heinaaega. Rahva arvamises on sel päeval nimelt külm ilm. Lä-E tähendab hommikune härmatis head pähkliaastat, mujal head teravilja-aastat. Kõige arvukamalt on arhiiviteateid tuule mõjust pähklisaagile (ka marja- või õunasaagile), ent need on vastuolulised. Kui tuuletu ilm vana-aasta ööl tähendab läänesaartel kehva pähkliaastat, siis vaikset ilma kolmekuningapäeva eelsel ööl on peetud, vastupidi, enamasti saagisoodsaks.
Tulevikuennustuste seas on kõige populaarsem õnnevalamine sulatinaga. Jälgiti ka, milline on veest välja võetud tinakämbu pind: säbruline pind tähendas õnne ning head elu, tume värv muret, jne. Sümbolesemetest on nimetatud arhiiviteadetes kirstu, risti (tähendab surma, matuseid), hälli (lapse saamine, sünd), sõrmust (abiellumine), voodit (pruudiks saamine, pruudi leidmine), laeva (reisimine), otra (põllumeheseisus), püssi (soldatiseisus), hobust (pulmad, ratsaväelase seisus), roose (hea õnn), peent tinaräbu (raha, rikkus). Muud ennustusviisid on vähem populaarsed: õnnevalamisvee väljaviimisel häälte kuulamine, ristteel häälte kuulamine, ennustusmäng loosi põhimõttel, terade andmine kuke ette valida, kondi andmine koerale valida, läbi sõrmuse veeklaasi vaatamine, soolase söömine, ennustuseseme (kallima kirja, mängukaardi, lauluraamatu, ka lume) pea alla panemine enne uinumist, et tulevast unes näha. Piirkondlikke eelistusi tuleviku ennustamiseks nimelt kolmekuningapäeva eelõhtul ei näi olevat, ent mitmes pärimusteates märgib informant, et nende peres oli kombeks õnne valada just sellal.
Järelpäevade poolest on kolmandad jõulud eelisolukorras. Seda iseloomustab üks humoristlik tähtpäevaloend: „Ja käes on kolmekuninga-laupäev, 5. jaanuar. 6. jaanuar oli kolmekuningapäev. Sellele järgnes puhkepäev (pühadest!), magamisepäev, ülestõusmisepäev, riidessepanemisepäev ja ringivaatamisepäev. Siis tuli juba asuda igapäevaste tööde juurde: kaua üks hing ikka pühasid võib pidada, vaja ka loomadele metsast heinu tuua ja metsast hagu ahjukütteks.“[9] Põhjarannikult on kirja pandud veel pajalõhkumisepäeva nimetus. Isikunimedest tuletatud järelpäevadest on teateid Lä-E kitsalt alalt. Nii nagu esimesi ja teisi jõule lõpetas jõulu- või nääri-annepäev, on kolmekuningapäevale järgnevat päeva nimetatud kaiepäevaks või krõõdapäevaks. Eeskujuks on populaarsed naisenimed Katariina ja Gertrud.[10] Pärast kaiepäeva võidi pidada ka veel kaie-lapsepäeva või kaie lapse-nimepäeva. Ülekandega pühakutähtpäevadelt ei näi tegemist olevat, küll aga on Hupelil Saaremaa talupojakalendris (1782) kolmekuningapäeva järele, seega 7. I kohale, paigutatud laasopääw, mille tähendus on olnud koostajale teadmata.[11] Usutavasti võisid teadmised jõulu järelpäeva positsioonis blasiusepäevast (3. II) niivõrd tuhmuda, et see tähtpäev kaotas seose esialgse daatumiga ning nihkus aastavahetusele lähemale.
Arusaam aastavahetuse tähistamise lõpust leiab tänapäeval väljenduse populaarseks saanud ütluses, et head uut aastat võib soovida kolmekuningapäevani. Sellele lisatakse mööndus, et kes soovib pärast seda, peab „pudeli tegema“.
Märkused:
[1] Vt. ERk VII, lk. 48–49 (jõulud).
[2] HDA II, vg. 449–451.
[3] Šmits IV, lk. 1850–1854, vrd. Sartori III, lk. 78–79.
[4] Nimetus viitab Jeesuslapse ristimisele Jordani jões. Epifaaniapüha – kirikukalendris Kristuse ilmumispüha nimetus eesti rahvapärimuses tuntud ei ole.
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 12–13; Vinokurova, Календарные обычаи, lk. 52.
[6] Hiiemäe, Ida-Virumaa, lk. 67–68; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 13–14.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 21.
[8] ERk I, lk. 94 (vastlapäev); ERk VII, lk. 275–276 (luutsipäev).
[9] RKM II 314, 348 < Kullamaa khk – M. Oviir (1975).
[10] Rajandi, lk. 92 ja 100.
[11] Hupel, TN III, lk. 367 ning joonis II teose lisas.
Nuudipäev (7. I)
Eesti kalendaariumi tähtpäevade seas on nuudipäeva[1] seos daatumiga tavapärasest nõrgem. Seda päeva on meil käsitatud ning tähistatud kui jõulude lõppu ja määratletud mitte kuupäevaga, vaid kaude, nimetustega nääripäeva järgmine päev, jõulu esmaspäev, kolmekuninga järelpäev, pärast kolmekuningapäeva, viimane pühade päev, jõulude järgmine päev jts. Kuna oma levikualal Põhja-Euroopa rahvaste seas kannab nuudipäev samasugust tähendust, on see soodustanud daatumi ülekandumist 7. jaanuarilt teisele trükikalendrites jõulurahu lõppemist märkivale kuupäevale – 13. jaanuarile.[2] Sellest hilisemast kuupäevast eestlastelt pärimusteateid ei ole (vt. levikukaart: nuudipäev). Tähendust pole ka pühakunimel Knud (Knut), assotsieerub vaid nuut – õlgedest keerutatud kantsik. Siit tuleneb samuti päeva olulisem tegevus: mehed käivad perest peresse õlgnuutidega „pühi välja peksmas“. Ütlus „Hea toomas toob jõulud, paha nuut viib jõulud“ märgib, nagu soomlastelgi, jõuluaja algamist toomapäevaga (21. XII) ning lõppemist nuudipäevaga. Soome on nuudipäeva tähistamine levinud Skandinaaviamaadelt rootslaste vahendusel. Maskeerituna perest peresse käimise kombe levik hõlmab Edela-Soomet. Eestis osutub nuudipäeva nimetus ja kombestik tuntuks vastavalt Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis piki rannikut. Põhjarannikul on tuntud soomepärane nimetas hiivaknuut (vrd. soome k. hiiva – pärm, kergitusaine), mis tuleneb kombest õllenõude põhja vajunud pärmisegune õlu üheskoos lõpuni juua. Eestlastel kuulub nuudipäeva tähistamise juurde õllenõudelt punnide ärakorjamine ning kotiga kaasa viimine: „Nuudipäeval käinud vanad mehed külas, sõitnud hobustega, norinud õlleriista vikki ja prunni, joonud selle õlle tükkis (ühes) pärmiga, tantsinud, trallitanud ja teinud igademoodi vigurid.“[3] Selle päeva kombestikku kuulus veel pillimäng, mõnel pool ka kõrtsiskäik, tüdrukute kimbutamine, töölesiirdujate takistamine (näiteks viidi naiste vokid ära), või vastupidi, töölekäsutamine. Nii kujunes nuudipäev piirkonniti tähtsamaks ja enam oodatud pühaks kui kolmekuningapäev.
Perest peresse käivate meeste maskeering oli tagasihoidlik. Rekvisiitidena on mainitud õlgedest vööd, mille vahele võidi torgata õllenõude punne või peredest aseaineks antud puujuppe, kaasas kantavat kotti, õlgi mütsi küljes. Kuigi perest peresse käimised ulatusid meeste seas 20. saj. II poolde, lastetraditsiooni need erinevalt Soomest siiski ei kandunud.[4]
Muutustele toitluses viitab ütlus, et paha nuut peksab nuudiga õllepotid (ka: lihapotid) välja ning paneb taaripotid asemele. Talvise pööripäeva järgsete päevade seas oli nuudipäev viimane, millest alates on öeldud päeva kolme kukesammu võrra pikemaks muutuvat. Põhjarannikult on teateid, et rannamehed pidasid tööplaani: hülgepüüdjad kogunesid hülgejootusid pidama ning sealjuures moodustati hülgepüügi meeskonnad. Kalale ei mindud – oli teada, et sellel päeval kala ei saa.
Märkused:
[1] Taani hertsogi (legendi järgi kuninga) Knud Lavardi surma (7. I 1131) mälestuspäev.
[2] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 21–23; Bregenhøj-Vento, lk. 16.
[3] ERA I 3, 57(5) < Pühalepa khk – S. Kaev (1930).
[4] Vrd. Bregenhøj-Vento, lk. 26 jj.
Taliharjapäev (14. I)
Taliharjapäeva nimetus on ilmselt vana. Käsikirjalisi teateid taliharjapäeva kohta on vähe. Rahva hulgas omistatakse mitmele südatalvepäevale, eriti tõnisepäevale (harvem küünla- ja paavlipäevale), taliharjapäeva nimetus. Ongi nii, et traditsioonilised ütlemised – taliharjapäeval murtakse talve selgroog, loomatoit peab pooleks olema – käivad tegelikult tõnise- või küünlapäeva kohta. Vanasõnad, mis näitavad kevade lähenemist (taliharjapäevast kõrred vihkavad lund jne.), kuuluvad madisepäevale. Varasemates kirjanduslikes teadetes (Hupel, Wiedemann) seostatakse taliharjapäevaga lume sulamist.[1] Talve kõrgpunktiks, kulminatsiooniks on 12. märts liialt hiline. Nimetusel võib seos olla Karjala talveharjaga, mida arvestati küll 5.–12. veebruarini.[2]
Märkused:
[1] Hupel, TN III, lk. 368; Wiedemann, AIÄLE, lk. 352.
[2] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 35.
Tõnisepäev (17. I)
Tõnisepäev[1] (tõniksepäe, tennüs-, tinnüspää) kannab rahva hulgas ka taliharjapäeva[2] nimetust, harva tuleb ette kesktalvepäeva termin. Wiedemanni andmeil nimetatakse tõnisepäeva jõuluemapäevaks.[3]
Talve keskpaik oli muistses aastajaotuses ja ajaarvamises väga oluline. Igatahes esineb selle märkimine kõigil Euroopa rahvastel, olgugi erinevatel tähtpäevadel. Ühel rahvalgi on selles tähenduses enamasti mitu tähtpäeva. Tõnisepäev ei ole meie naaberrahvaste traditsioonis ühtviisi populaarne. Talve poolitajaks on soomlastel heikkipäev (19. I) ja paavlipäev, osalt ka küünlapäev.[4] Venelastel märgib südatalve samuti mitu päeva: peetripäev 16. I (день Петра Полукорма), timofeipäev 22. I (день Тимофея Полузимника), aksinjapäev 24. I (день Аксиньи Полухлебницы) jt.[5] Sakslastel jagab talve paavlipäev, osalt ka küünlapäev.[6] Päeva peamine sisu märgitakse ära nimetuses.
Eestlaste rahvakalendris on tõnisepäev üks peamisi talve keskpaiga tähistajaid ja talve poolitajaid.[7] Sama funktsioon on meil ka küünlapäeval, paavlipäeval ja käädripäeval.
Kuna tõnisepäevast arvati pool talve mööda olevat, tuletas see meelde talviste toiduvarude kulutamist. Igatahes manitses see omamoodi kokkuhoiule, sest niihästi inimese- kui ka loomatoidu puudus oli kevadtalvel liialt sagedane. Poole talve möödumist illustreerib vanasõna talveuneliste kohta: tõnisepäeval pöörab karu teise külje ja hakkab teist käppa imema. See on levinud peamiselt Põhja- ja Kesk-Eestis. Sama vanasõna kasutatakse ka küünlapäeva kohta, kuid siis on selle leviku alaks enamasti Lõuna-Eesti.
Tõnisepäeval täheldatakse ka kevade algete ilmumist: päev läheb kukesammu võrra pikemaks, päike hakkab riiet pleegitama. Sellesisulised teated on tõnisepäevaga seoses siiski vähesed ja juhuslikud, osalt ka üle tulnud teistelt kevadtalve tähtpäevadelt.
Tõnisepäeva ilma järgi, nagu südatalve ilmastiku järgi üldse, arvatakse kujunevat suve ilm ja viljakasv. Paistab tõnisepäeval päike, ennustab see häid suveilmu ja head viljakasvu (teraseid rukkeid), haljast heina. Ka vähene päikesepaiste (traditsiooniline ütlemine: kui niigi palju päikest paistab, et mees hobuse selga saab hüpata) mõjub positiivselt. Inimestele ja loomadele pidi tõnisepäeva, üldse südatalve päikesepaiste tervist tooma.[8] Paistab tõnisepäeval päike, on mehed terved.
Tõnisepäeva töökeelud ja -käsud on sageli seotud seakasvatusega. Eriti küll neil aladel, kus austati sigade kaitsjat Tinnüst (Kagu-Eesti), kuid ka mujalt on vastavasisulisi andmeid.
Ranna-aladel ei tohtinud tõnisepäeval võrku kududa – sead lõhuvad võrkaias võrgud ära. Uskumus on tuntud ka liivlastel.[9] Põhja-Eestis on sigadega seotud traditsioonid nõrgemini esindatud (seapea söödi jõulu ajal), kardeti ketramisest huntide karja tulekut, mujal aga äpardusi sigadega. Seakasvatusega seotud uskumusi ja kombeid tõnisepäeval on Kagu-Eestist: sigadele näidatakse päikest; peab sugema linu, siis saavad siledad sead; ei tohi kedrata – sigadel hakkab pea ringi käima, soolikad lähevad keerdu jm.
Kagu-Eestis[10] tuntakse Tõnist (Tennüs, Tinnüs) sigade kaitsjana. Talle viiakse ohvriks seapea (pool pead). (Vt. levikukaart: tõnisepäev) Seapea tõnisepäeva toiduna oli Lõuna- ja Lääne-Eestis üldine. Põhja-Eestis toimus rituaalne seapea söömine aga jõuluõhtul. Tõnisepäeva toiduks oli Kagu-Eestis „teräruug“, s. o. uhmris valmistatud tangudest (kruupidest) ja seapeast keedetud supp (nimetatud ka tinnüsterä). Osa toidust viis pereema või -isa ohvripaika, milleks oli kas puu, kivi, põõsas, isegi mätas. Anni viimisel lausuti palvesõnu, et Tennüs sigu (vahel ka karja ja vilja) kaitseks.[11] Ohvritoiming oli salajane. Veel 20. sajandi keskmes jutustavad vanemad inimesed mälestusteateid ohvriandide viimisest. Enamasti suhtutakse kogu loosse juba huumoriga: külakoer sõi ohvrianni jne.
Soomeski on keskajast andmeid Antoniusest kui sigade patroonist.[12] Sigade kaitsja Tenis ning seapea söömine tõnisepäeval ja ohvrianniks kasutamine on ka lätlaste rahvatraditsioonis tuntud. Rahvalauludes palutakse Teniselt põrsastele õnnistust.[13] Muiste oli nimelt paljudel tähtsamatel koduloomadel oma kaitsja või vähemalt nende austamise päev.[14] Venelaste sigadepüha oli 1. jaanuaril, ka 31. detsembril.[15]
Tõnisepäevaga seostus mõnevõrra (eriti karjandustavandite osas) ka koduhaldja Tõnni traditsioon, mis levis peamiselt Lääne- ja osalt ka Kesk-Eestis, eriti Vändra ja Tori ümbruses (vahel nimetatigi seda Vändra Tõnniks[16]). Tõnnile viidi tähtsamate sündmuste puhul mitmesuguseid ohvreid, ennekõike uudset (uudsevilja) ja värsket (värsket liha). Nimetatud ohvriannid olid aga saadaval sügisel. Tõenäoliselt toimuski vanasti suurem ohvripidu Tõnni auks sügisel, septembri lõpus ja oktoobri alguses.[17] Niisugune koduhaldja Tõnni kultus pärineb eestlaste muistsest usundist[18], mille aga rahvas hiljem sidus katoliikliku Antoniuse kultusega. Seetõttu kujunes Antoniuse austamine siin väga populaarseks, nii et 1428. a. isegi kirikukonsiilium seda tõkestada otsustas.[19] Koduhaldja Tõnni austamise juures seapea olulist osa ei etendanud.
Tõnisepäeva kommetes on vähesel määral andmeid ka tuleviku ennustamise kohta (samuti kui küünla- ja vastlapäeval). Teateid on Viljandi- ja Saaremaalt. Ennustamisviisid on enam-vähem samad mis jõulu- ja nääriõhtul. Viimatimainitud tähtpäevadel moodustab see aga suure osa kombestikust.
Märkused:
[1] Tõnisepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, see on pühak Antoniuse mälestuse päev. Lääne-Euroopas oli Antonius haiguste ja tuleohu eest kaitsja. Šveitsis, Itaalias ja mitmel pool Saksamaal peeti Antoniust sigade patrooniks. Talle ohverdati seapea, selgroog jm. – Vt. Sartori III, lk. 28, HDA I, vg. 506.
[2] Taliharjapäev oli varasemates kalendrites 12. III. Eesti rahvatraditsioonis on see päev vähe tuntud.
[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 349.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 29, 42; Hautala, lk. 38.
[5] Tšitšerov, lk. 214.
[6] Sartori III, lk. 82; Fehrle, lk. 69; HDA V, vg. 1264.
[7] Ka varasemad trükiallikad märgivad tõnisepäeva talve keskpaigana, vt. Wiedemann, AIÄLE, lk. 349; Boecler-Kreutzwald, lk. 75.
[8] Tõnisepäeva päikesepaiste ettehaarava mõju kohta on teateid Lõuna- ja Lääne-Eestist. Maa põhjaosast on andmeid vähe, saartelt puuduvad täiesti.
[9] Vt. Varonen, lk. 231.
[10] Käsikirjalisi teateid Tennüse kohta on Võnnu, Kambja, Nõo, Puhja, Urvaste, Hargla, Rõuge, Põlva ja Vastseliina kihelkonnast ning Setumaalt.
[11] Wiedemann toob (AIÄLE, lk. 349) pika palvuse, mida loetud tõnisepäeval seatapmisel. Hilisemad kirjapanekud on lühemad lausumised. Ka setude peko-palvus on umbes samalaadne.
[12] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 27.
[13] Meie vastavad kombed on levinud vahetult lõunapiiri ligidal. – Līdeks, Latviešu svetki, lk. 43.
[14] Honko, Geisterglaube, lk. 301. Hobuste tähtpäev oli meil jüripäeval (tuntud Lõuna-Eestis), vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 238.
[15] Zelenin, Russische, lk. 62.
[16] Vt. Eisen, Vändra Tõnn.
[17] Varonen, lk. 230.
[18] On arvatud, et haldjal on olnud umbes samakõlaline nimigi (Tõino vms.). – Palli, lk. 110.
[19] Vahemetsa, lk. 166.
Paavlipäev (25. I)
Paavlipäev[1] on eestlaste rahvakalendris tuntud saartel ja mõnes paigas Läänemaal (Noa) ning Harjumaal (Ris, HMd). Paar juhuslikku teadet on ka mujalt (Hel, Trm). Üleskirjutusi nimetatud päeva kohta on ainult mõnikümmend. Nagu tõnise- ja küünlapäev mandril, nii märgib paavlipäev saartel talve keskpaika ja poolitab talvised toiduvarud.[2] Ka ilmaended ei erine oluliselt teistest südatalvepäevadest: päikesepaiste ennustab head suve, rikkalikku viljasaaki ja head heinaaega. Sajuse ilma järgi kardeti haigusi ja surma (Noa).[3] Ka kevade lähenemise märgid ilmuvad paavlipäevast: kõrred hakkavad lund vihkama jm.
Paavlipäeva töökeelud on enamasti suunatud putukate hävitamisele ja tõrjele. Selles osas on päeval sarnasus (või segiminek) madisepäevaga. Sakslastel ja meie põhjanaabritel soomlastel ning rootslastel on paavlipäev üks tähtsamaid talve poolitajaid. Venelastel on paavlipäev tundmata.
Märkused:
[1] Pauluse (Saulusest) usklikuks muutumise mälestuspäev, nimetatud ka Paavli ümberpööramise päevaks.
[2] Sakslastel – Halbwintertag. – HDA VI, vg. 1463. Soomlastel – Paavli puoli talvea. – Hautala, lk. 40. Ka rootslastel on paavlipäeva kombed rikkalikud.
[3] Udune paavlipäev ennustab ka Lääne-Euroopa rahvastel surma. – HDA VI, vg. 1464.
VEEBRUAR
| Veebruaris kestavad oluliselt veel metsatööd. Talvine metsavedu Mootse talus. ERA, Foto 17853. |
Küünlapäev (2. II)
Luuvalupäev (9. II)
Ulasepäev (11. II / 24. II)
Vastlapäev
Tuhkapäev
Poornapäev
Palvepäev
Paabapäev
Talvine peetripäev (22. II)
Madisepäev (24. II)
Liigpäev (29. II) ja liigaasta
Veebruarikuud[1] on küünlapäeva järgi rahva hulgas nimetatud küünlakuuks. Kuud on kutsutud aga ka hundikuuks nagu jaanuarigi.[2] Südatalvel oli huntide indlemise aeg, siis oli neid rohkesti näha ja kuulda. Ka külma ja nälja pärast jooksid hundid südatalvel ringi. Omapärane on kujutelm näljasest hundist, kes sööb tuult[3] ja „reepöörüssit“.[4] Arhailise nimetusena on Võrumaal ja Setumaal tuntud radokuu.[5] Sakslastel oli kasutusel nimetus kassikuu.[6] Meil on omapärane ütlemine: kass ei näe veebruaris hiirt, hiir ei sünnigi süüa. Kassile peab sel ajal kodust süüa andma, kuna tavaliselt toitis ta end ise. Küllap see on piltlik ütlemine selle kohta, et tal on raske toitu saada.
Veebruaris kestavad oluliselt veel metsatööd. See kajastub ka rahvatarkuses. Eriti tähtis on veebruari vanakuu, siis on „kõva aeg“. Sel ajal langetatud puud ei mädane. Jahu, mis veebruari „kõval ajal“ jahvatatud, ei koita. Hoolega jälgiti ka kuuseokaste pudenemist, mille järgi otsustati, kas kevad tuleb vara või hilja. Ilmaended on üldjoontes jaanuari ja südatalve tähtpäevade omadega sarnased. Suures joones ennustab päikesepaisteline südatalv head suve ja rohket viljasaaki. Suur sula kuulutab aga nälga.
Märkused:
[1] Vanas Rooma kalendris algas aasta 1. märtsist, seega oli veebruar aasta viimane kuu, mistõttu sellele ka liigpäev lisati. Sõna „veebruar“ tähendab puhastuskuu (naistekuu).
[2] Hundikuu nimetuse esitab ka Wiedemanni sõnaraamat (Wiedemann, ESSr., vg. 421).
[3] Tuule söömine on rahvusvaheline motiiv – 3 kuud jõulude ringis elab hunt tuulest. HDA IX, vg. 726.
[4] Reepöörüss – vitstest võru, millega ais ree külge seoti. Pajatuste alusel on talvel hundi kõhust leitud luuavõru.
[5] Radokuu – „radu“ on tarvitatud „tormi“, „tuisu“ tähenduses.
[6] Kasside paaritusaeg langeb enamasti veebruarile. Vt. HDA II, vg. 1277.
Küünlapäev (2. II)
Küünlapäev, nimetatud ka küünlamaarjapäevaks[1], kohati (Lääne-Eestis) pudrupäevaks, oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Muistses looduse- ja töödekalendris oli küünlapäeval oma kindel koht. Sellega lõppes kesktalve periood ja lõppesid ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks. Saartel, Lääne-Eestis ja paiguti ka põhja aladel nimetati küünlapäeva viimaseks jõulupühaks.[2] Saaremaal ja Läänemaal hoiti jõuluõllest üks ankur küünlapäevaks, ühtlasi söödi ka jõulutoite, kas jõulust ülejäänuid või jõulutoitude sarnaseid. Kohati toodi õledki tuppa.
Küünlapäeva on meil nimetatud ka esimeseks suvepühaks. Setus peeti küünlapäeval esimene suvepraasnik.[3]
Rahvapärane ajaarvamine – nädalate lugemine tähtpäevade vahel – algas kõige sagedamini küünlapäevast. Üks ajaarvamise tsükkel, kus on kasutusel just vanad tähtpäevade nimed, käib järgmiselt: „Küünlapäävast on nädalaid: kolm kukke, seitse siguje, kaheksa karjalasku, kümme kündi, üksteist jürgi.“[4] Seega märgiti ära ajavahemik küünlapäevast jüripäevani, s. o. tegeliku põllutöö ja karja väljalaskmiseni. Jüripäevast edasi toimus nädalate lugemine juba ühest tähtpäevast teiseni: jürist üheksa jaani, jaanist pool-viiet jaagupipäeva jne.
Südatalvepäevana, talvise toiduvaru poolitajana, tuntakse küünlapäeva peamiselt Lõuna-Eestis (osalt ka Lääne-Eestis).[5] Vanasõna – küünlapäeval pöörab karu teise külje – levik on samuti lõuna-eestiline.
Küünlapäeval antakse külmale (s. t. talvele) lõplik ja viimane hoop – külma süda lüüakse lõhki (levinud Lõuna-Eestis). Kevade märgid hakkavad end vähehaaval ilmutama: küünlapäevast hakkab talvel teine silm vett jooksma, kõrred „lund vihkama“, siga „kõrva paistma“ jne. Samad traditsioonilised ütlemised esinevad järgnevatel tähtpäevadel (nt. madisepäeval) palju ulatuslikumalt.[6]
Küünlapäevast algas teenistuslepingute sõlmimine.[7] Palgati aastasulaseid ja teenijatüdrukuid, suvilisi ja karjaseid. Ka mõisamoonameeste ja rentnike kohakaubad tehti küünlapäeval või siit alates. Lepingud sõlmiti sageli kõrtsis, kuhu selleks kokku mindi. Lõuna- ja osalt ka Lääne-Eestis nimetati teenijate kauplemist mokalaadaks. Eri paikades toimus mokalaat ise ajal. Mulgimaal peeti mokalaata kohati tõnisepäeval, sest välditi ajalist kokkusattumist. Mokalaadale sõideti kaugelt kokku. Karjasekaup sõlmiti enamasti kodus.
Küünlapäeva on peetud ka naiste pühaks. Naistele anti rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati ka kõrtsis. Mehed tegid siis naiste koduse talituse.[8] Naiste püha kohta on teateid kogu maalt. Tugevam ja ilmekam on traditsioon Lääne- ja mõnevõrra ka Lõuna-Eestis. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse naistele sel aastal head tervist.
Ka nn. küünlapuna – punase lisandusega viin või ka koduõlu, mida joodi küünlapäeval, – nimetati sageli naistepunaks. Kes puna jõi, pidi olema suvel punane, s. o. terve; ka pidi puna kaitsma sääskede ja teiste söödikute nuhtluse eest. Küünlapuna komme on meil tuntud saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis vastu Lätimaa piiri. (Vt. levikukaart: küünlapäev) Küünlapuna on ka lätlastel tuntud. Mujal Eestis joodi puna maarjapäeval. Puna kuulub kahtlemata kevade kommete hulka, sellest loodeti suveks (s. o. tööajaks) tervist ja söödikutest vabanemist. Naaberrahvaste traditsioonis on samuti tervise ja jõu joomine mõnel talvisel tähtpäeval tuntud. Sakslased „joovad jõudu“ kohati tuhkapäeval.[9] Nii laialdast traditsiooni kui meie küünla- ja maarjapuna mujal ei näi olevat.
Üheks omapäraseks küünlapäeva kombeks, mida Kirde-Eestis tuntakse, on sarvede kõrvetamine künnihärgadel. Härjad pidid siis olema kõvad künni peale, sarved ei lähe kestama jne. Kombel niisugusel kujul ei ole paralleele mujalt Eestist ega ka teistelt rahvastelt.[10] Üldiselt on künnihärgade sarvede eest hoolitsemine rahvakommetes olulisel kohal. (Vt. vastlapäev; tuhkapäev)
Küünlapäeva toitudest nimetatakse peale eespool mainitud jõulutoitude veel seapea, seajalgade ja -külje ning tangupudru söömist. Seakülje kohta on andmeid Võrumaalt, Lõuna-Tartumaalt ja Lõuna-Viljandimaalt. Seapea söömine oli kombeks mitmel pool (Virumaa, Põhja-Tartumaa ja osalt Võrumaa). Läänemaal (ja veel mõnes paigas Lõuna-Eestis) nimetatakse küünlapäeva pudrupäevaks. Söödi odratangu- või odrajahuputru. Ka Soomes on „kynttiläpuuro“ ja pudrupäev tuntud.[11]
Ketrustööd pidid küünlapäevaks lõppema. Ilmad muutusid valgemaks, algas kangaste kudumine. Läänemaal on küünlapäeval kohati (Karuse) kangaid kääritud. Põllutööde alguseks (jüripäevaks) pidid kangad kootud olema. Ketrustööd olid küünlapäeval keelatud, õmblemine aga paiguti (Lõuna-Tartu- ja Võrumaa) soovitatud, sellega „tsusiti soe silmi“, et see ei näeks karja tulla.[12]
Küünlapäeval mainitakse ka küünalde valmistamist, need pidid siis hästi valge tulega põlema. Küünlaid valati tarviduse järgi ka teistel aegadel, eriti sügisel, kui lambaid tapeti. Osalt mõjub küünalde-traditsiooni puhul kaasa päeva (küünla) nimetus.
Ilmaended moodustavad küünlapäeval nagu tõnisepäevalgi ligemale poole päeva uskumustest ja kommetest. Ilmaended on nimetatud kahel päeval suures osas samad – südatalvele omased. Päikesepaistelise küünlapäeva järgi loodetakse head heinaaega, soodsat rukkiõitsemise ja -kasvu aega, ehkki on ka vastupidiseid teateid: lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Tuntud on ütlemine: „Küünla sula ja mareta põud on nälja ema.“ Sula ilm ennustas külma kevadet. Üle maa on rohketes variantides tuntud vanasõna: „Saab küünlapäeval härg räästa alt juua, ei saa kukk maarjapäeval nokkagi kasta.“
Küünlapäeval olid samuti kui jõulupühadel ja nääripäeval oma järelpäevad, pühade lõpetamise päevad. Nimetusi oli mitmesuguseid: küünlalühtripäev, tahi-, kabjapäev jm. Tuntud oli ka annepäeva nimetus. Järelpäevade traditsioon on levinud ennekõike Läänemaal ja saartel (teateid on veel Paidest, Laiuselt). Annepäeval tõstetakse Anne-nimeline üles ja temalt nurutakse puna. Järelpäevadega pikendati pühi. Kui õlut oli veel järel, käisid mehed „küla kauda“ ja lõpetasid pühi. Osalt on need kombed hilisemat algupära.
Küünlapäeva õhtul on olnud kombeks ka tulevikku ennustada. Teated selle kohta on vähesed ja juhuslikud. Ka ennustusviisid on samad mis aastavahetusepühadel.
Üldiselt on küünlapäeva kombed Lõuna-Eestis rohkem populaarsed kui Põhja-Eestis, kuigi esineb üle maa tuntud nähtusi. Päeva rikkalikel traditsioonidel on Lääne-Euroopa rahvaste juures (ka soomlastel) rohkesti paralleele, nagu seda on jõulupühade lõpetamine, talve (toiduvarude) poolitamine, naistepüha, kevade alguse märkimine, teenistuslepingute sõlmimine, ketrustööde keeld, kangakudumise algus, küünalde valmistamine jm. Lääne-Euroopa rahvastel on linakasvu maagia ja sellega seotud kombed koondunud peamiselt küünlapäeva ümber, meil aga kuulub see enamuses vastlapäeva traditsioonide hulka. Venelastel on küünlapäev vähe populaarne. Seda peeti ennekõike kirikupühaks. Nimetust сретенье küll tuntakse, eriti vanemas traditsioonis, kus see märkis talve ja suve heitluse lõppu suve (ka kevade) kasuks.
Märkused:
[1] Kirikukalendris – Maarja puhastamise päev. Legendi järgi läks Maarja vastsündinuga esimest korda kirikusse. Küünlad süttisid kirikus iseendast põlema. Legend on tuntud ka meil. Lääne-Euroopas lasksid usklikud sel päeval kirikus küünlaid õnnistada, mida nad tähtsamatel pidustustel põletasid. Saksamaal pandi küünlapäeval küünlad akendele. Uskumus tule ja valguse puhastavast, kaitsvast mõjust tuleb küünlapäeva traditsioonides selgelt esile. Vt. Sartori III, lk. 86; HDA V, vg. 1261.
[2] Lääne-Euroopa rahvaste traditsioonis lõpetab küünlapäev samuti jõulupühad. Vt. HDA V, vg. 1264; Fehrle, lk. 69.
[3] Vt. viide 1 ja 2.
[4] E 5137 (14) < Haljala khk – D. Pruhl. „Kuke“ all mõeldakse madisepäeva (24. II), millal kanadele „võti“ antakse, et minna väljast süüa otsima; „sikku“ tähendab maarjapäeva, millal sigadele „võti“ anti. Tuntakse küll ka teistsuguseid nädalate lugemisi.
[5] Küünlapäev talviste toidutagavarade poolitajana esineb veel sakslastel (HDA V, vg. 1264) ja soomlastel (Hautala, lk. 51).
[6] Mitmed Lääne-Euroopa rahvad loevad küünlapäeva kevade (või eelkevade) alguseks. Fehrle, lk. 69, Sartori III, lk. 84, HDA V, vg. 1264. Soomlastel on tuntud vanasõnad „Kevättä kynttelistä“ või „Kyntteli on ensimmäinen kevätpäivä“. Hautala, lk. 54.
[7] Ka naaberrahvastel oli küünlapäev terminiks teenijate palkamisel. Vt. Sartori III, lk. 84.
[8] Lääne-Euroopas (ka Rootsis ja Norras) tulevad naised oma tööde ja pidustustega küünlapäeval, õieti kogu veebruaris esile. HDA V, vg. 1268; Sartori III, lk. 85; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 58.
[9] Sartori III, lk. 130.
[10] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 233.
[11] Hautala, lk. 54.
[12] Ketramine ka teisel rahvastel keelatud. HDA V, vg. 1264.
Luuvalupäev (9. II)
Luuvalupäeva nimetus esineb meie vanemates kalendrites. Ka varasemad autorid mainivad luuvalupäeva. Boecler-Kreutzwaldi raamatus on sellest pikemalt: „Apolloniapäev, eestlaste juures varem luuvalopääv – Gliederschmerztag (9. veebruaril) oli varem puhkusepäev, mil ükski tööd ei tohtinud teha, muidu vaevaks teda kogu aasta liigesevalu. Pihkva eestlaste (setude) juures on see tänapäevalgi maksev, selletõttu kõik vabad inimesed katkestavad sel päeval töö“.[1] Hupel nimetab Luvallopääva samuti puhkamise päevaks.[2] Eriti peab laskma välja puhata luud ja liikmed (Wiedemann).[3] Kiriklikult on 9. veebruar püha Apollonia mälestuspäev.[4]
Luuvalupäeva kohta on usutavaid kirjeldusi vähe. Andmeid on Hiiumaalt (Reigi) ja läänepoolsest Lõuna-Eestist (Saa, Hel, Pst), siingi on kaasa mõjunud päeva nimi kui ka läheduses olevate päevade kombestik.
Märkused:
[1] Boecler-Kreutzwald, lk 76.
[2] Hupel, TN III, lk. 368.
[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 351.
[4] Apollonia suri märtsina. Legendi järgi kisti tal enne surma hambad välja. Lääne-Euroopas peeti teda hambavalu eest kaitsjaks. HDA I, vg. 551.
Ulasepäev (11. II / 24. II)
Ulasepäeva[1] kohta on vaid vähesed teated Setust. Venelastel, ka vadjalastel ja isuritel, on ta lehmade püha.[2] Setus on viidud ulasepäeval piima kirikusse õnnistada. Mitmes külas on ulasepäeval peetud naistepidu – paabapraasnikut. Paabapraasnikuid peeti ka teistel aegadel, peamiselt siiski maaslenitsa ajal.[3]
Märkused:
[1] Blaasiusepäev, день Власия 11. II. Blasiust on mitmel Lääne-Euroopa maal austatud koduloomade patroonina. HDA I, vg. 1360 jj.
[2] Loorits, Weiberfest, lk. 50; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 20; Tšitšerov, lk. 221.
[3] Loorits, Weiberfest, lk. 50.
Vastlapäev
Vastlapäeva tuntakse rahva hulgas ka lihaheite-, liugupäeva ja kitsamal alal Lõuna-Eestis pudrupäeva nime all.[1] Lääne-Eestis tuli ette veel lihaeidepäev. Nimetus vastlapäev ei ole eriti vana ja on tulnud meile võõrastel eeskujudel.[2] Lihaheite nimetust seletas rahvas liha lõppemise, kõrvalejätmisega. Loomade poegimise järel mindigi üle rohkem piimatoidule. Pudru söömist, samuti ka pudrupäeva nimetust seostati veel teiste tähtpäevadega (küünlapäev, tuhkapäev), kuid leviku piirkond on igal päeval erinev. Tangupudru söömist on nii meil kui ka mujal seotud esivanemate kultusega.
Vastlapäev kuulub nn. liikuvate pühade tsüklisse, mis pärineb vanast kuukalendrist. Kuupäeva nihkumine võis toimuda umbes kuu aja piirides (8. II kuni 7. III). Kindel oli vaid nädalapäev ja kuu faas. Selle kohta on traditsiooniline ütlemine: vastlapäev nõuab noortkuud ja teisipäevast päeva.[3]
Vastlapäev on meie rahvakalendris üks populaarsemaid tähtpäevi, tema peamised traditsioonid on tänapäevani elavana püsinud. Suurest liikuvusest tingituna on vastlapäev enda ümber koondanud väga mitmesuguse algupäraga muistseid uskumusi ja kombeid, mis põlvnevad sageli ka eri aegadest.
Eestlaste vastlakommetes on kõige iseloomulikum liulaskmine, millega taotleti head lina- ja kanepikasvu: mida pikem liug, seda pikem lina. Lina on vana ja väga vajalik kultuur niihästi meil kui ka naaberrahvastel. Sellega seletuvad rohked kombed ja maagilised toimingud, millega püüti linakasvu mõjutada.
Suur osa linatööst – kitkumine, sugemine, ketramine, kudumine – kuulub pea eranditult naiste töö hulka. Ka vastlapäeva teised kombed näitavad rõhu asetamist naiste töödele ja ka pidutsemistele. Selles osas on vastlapäeval omajagu sarnasust küünlapäevaga.
Vastlaliug on meil üle maa tuntud, välja arvatud Setu ala, kus sellel on mõningaid erijooni, nimelt on kommetes rohkesti venepärast. Kagu-Eestis on kohati (Hargla, Karula, osalt Urvaste ja Rõuge) liugu lastud jõulu ajal.
Vastlaliugu käisid vanemal ajal laskmas niihästi noored kui ka eakamad inimesed. Tingimata pidi liumäel olema pereema. Parema linakasvu lootuses pani enamasti perenaine linaseemnekotikese istme alla (teated Lõuna-Eestist). Ka on võetud linakurst põue. Ligilähedasi kombeid on ka teistel rahvastel. Liugu lasti mitmel viisil, osalt tingis selle ilmastik ja maastik. Kui kelku ei olnud, kasutati palgivedamise järelrege (kelku). Kõige sagedamini viidi aga sõiduregi, millel aisad eest võetud, mäe otsa, seltskond asus peale ja sõit läks mäest alla. Lastel käis asi lihtsamalt. Kelgu puudumisel istuti pingile, millel jalad ülespidi, isegi kuuseoks aitas, rääkimata istmiku peal laskmisest ja jalaliust.[4] Lauskmaal ja veekogude ääres lastigi jalaliugu. Vahel valmistati selleks eriline liutee. Lumest vaba jää peal tehti jääkarussell. Karusselli tulp külmutati külma tulekul jäässe.
Vastlasõite tehti ka hobusega – ikka, mida pikem sõit, seda pikem lina. Mindi sugulaste ja tuttavate juurde, sageli ka kõrtsi. Ulatuslikumad vastlasõidud hobusega olid kombeks rohkem Ida-Eestis, kuid väiksemas ulatuses on harrastatud seda kogu maal.[5]
Liulaskmist saatsid lõbusad hüüded: linaliugu, pikka kiudu! Paljudes kohtades (nt. Saaremaal) liulaul sellega piirduski. Ka soome ja rootsi liulaulud olid sageli mõnerealised hüüded. Esines ka pikemaid tekste:
„Nii pikaks meie lina,
kui on see reeteekene!“
Kes ei tulnud liumäele, seda sajatati:
„Selle linad liguje jäägu,
aia äärde hallitagu,
seina äärde seenetagu!“
Või teisiti:
„Tutrad toas istujale,
vareskaerad vahtijale,
takud taganttõukajale.“ Jne.
Lauldi ka veel tuntud: „Vistel, vastel, poisikene!“[6]
Vastlaliug on meil tuntud üle maa, välja arvatud Setu ala, kus sellel on mõningaid erijooni. Setudel on sel ajal maaslenits (võinädal), mida pühitseti nädalapäevad. Viimast maaslenitsa pühapäeva peeti eriti pidulikult. Laulus kutsuti mäe peale laulma ja mängima, kes ei tulnud, selle linad pidid äparduma. Sõideti hobustega mööda küla, käidi ka kõrtsis. Maaslenitsa neljapäeval peeti paljudes Setu külades naistepidu (бабий праздник), kus lõbutsesid peamiselt abielus naised. Peale vastlasõitude harrastati Setus liugumist mäest alla.
Liumäele tehti muiste ka tuli üles, kust siis kelkudega läbi sõideti. Tuli pidi linakasvu halbade mõjude eest kaitsma.
Külaskäigud olid seoses vastlasõiduga sagedased. Saare- ja Hiiumaalt on küll väheseid teateid, et teise peresse minek oli eriti naistel vastlapäeval keelatud, sest sead pidid siis pahurad olema.
Sileda ja kauni vastlaliu analoogial olid mitmed tööd ja toimingud vastlapäeval soovitatud. Juukseid pidi vastlapäeval hoolega kammima ja lõikama, et nad kasvaksid siledad ja tihedad. Vanem traditsioon ennustab küll juuste kammimise järgi head linakasvu. Samal põhimõttel lõigati ja piirati ka hobuse saba ja lakka.
Noored hobused rakendati esimest korda vastlapäeval, et nad saaksid ruttu sõidu selgeks.
Teenistuslepingute sõlmimine, ka nn. mokalaada pidamine on vastlapäeval toimunud mõnedes Järvamaa (Pee, Tür), Viljandimaa (Hls, Hel, KJn) ja Läänemaa (Mär, Vig) kihelkondades. Tavalisem oli peretellimine küll küünlapäeval või sealt alates.
Teiseks oluliseks vastlapäeva traditsiooniks oli seajala söömine, mis oli tuntud enam-vähem üle maa. Seajalad keedeti kas ubade või hernestega, harva kapsaga. Seajalg võeti isegi liumäele kaasa. Sõrmi ei soovitatudki rasvast puhastada (noolida, lakkuda), ka nägu võis olla rasvast läikiv. Üldse oli liha ja rasvase toidu söömine vastlapäeval soovitatud.[7]
Seajala kondid korjati hoolega kokku, anti kas kohe sigade ette või siis, kui sead kevadel välja aeti. Sageli anti kondid sigade ette maarjapäeval. Selle kõigega taotleti sigade kasvu õnnistust, kuid ka seda, et sead suvel karjas koos püsiksid. Ei puudunud ka ennustused seajala kondiga. Koera lasti nn. nimekontidest valida.
Laialt on tuntud ka mänguasi – vurr (urr, urri-, uuriluu, un’n), mida tehti seajala kondist. Mõnes paigas Võru- ja Tartumaal valmistati vurr (un’n) siiski lamba jalaluust ja seda mitte vastlapäeval, vaid siis, kui lambaid tapeti (selleks oli sageli mihklipäev). Nimetatud piirkonnas oli ka seajala söömine vastlapäeval haruldane.
Peale seajalgade on keedetud veel mitmesuguseid lihatoite, ka seapead ja loomarinda (Hiiu, Sa). Saaremaal (Sõrves) pidi supis olema kolme seltsi (veise-, lamba-, sea-) liha. Vastlapäeval söödi ka mitu korda (3, 7, 9), eriti oli see maksev „külvimehe“ kohta. Traditsioon on levinud saartel, vähesel määral põhjaranna alal (Lüg).
Vastlapuder – tangupuder, harva jahupuder (Lõ-Ta, Lõ-Vl) – keedeti vastlapäeva hommikuks. Lõunaks või õhtuks olid seajalad.
Vastlapäeval küpsetati ikka leiba. Tehti ka veel mitmesuguseid kukleid ja kakukesi nagu tuhkapäevalgi. Kohati on leiba seajala keetmise leemesse kastetud, see oli siis rasvaleib.[8] Saarlased küpsetasid väikese kaku, mis esimesel karjapäeval loomadele anti. Ka on selleks hoitud jõululeib vastlapäeval kariloomadele jagatud.
Mitmel talvisel tähtpäeval oli kombeks viia paar hangutäit sõnnikut põllule või aeda. Vastlapäeval oli see traditsioon tuntud üle maa. Komme esineb ka soomlastel ja lätlastel. Nähtust peetakse Ida-Baltikumis omapäraseks.[9] (Vt. levikukaart: vastlapäev (1))
Kuna vastlapäeva peeti naiste pühaks, oli enamus naiste käsitöid sel päeval keelatud, eriti ketramine – kardeti, et see kahjustab linakasvu või mõjub halvasti sigadele. Sellevastu oli aga nööri ja paelte palmitsemine soovitatud, need pidid siis siledad saama, nii et sobisid kevadel kiigeseppadele kinkida. Töökeelud-käsud, samuti ilmaended ongi enamasti suunatud hea linakasvu saavutamisele.
Tubast tööd takistas ka tulesüütamise keeld. Tuntud on traditsiooniline ütlemine magamamineku aja kohta: vastlapäev valges, tuhapäev tuleta! Tulesüütamisest kardeti, et härjad hakkavad künniajal lõõtsutama ja hobused väsivad. Traditsioon on tuntud peamiselt saartel.
Vastlapäeva traditsioonides on meil paikkonniti mitmesuguseid omapäraseid kombeid. (Vt. levikukaart: vastlapäev (2)) Lääne-Eestis oli vastlapäeval nn. kadaajamine. Kada[10] oli mehe riides (õlgi täis topitud) kuju, mida laulu saatel kodust eemale, „teise saksa maa peale“ aeti. Kadaajamine on tõenäoliselt varemalt samas piirkonnas tuntud Metsiku-kultuse järelkäija. Göseken kirjutab Metsikpuuslikust 1694: „Ebausulisi tempe teevad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlgedest puusliku, pistavad sellesse terava puu ja ehivad õlgedest esimesel aastal mehe, panevad õlgedele pähe vana kübara või mütsi, panevad õlgedele mehekuue ümber; teisel aastal ehivad nad õlgedest naise, panevad pähe vana valge tanu, selga vana naisekuue. Siis kannavad nad puusliku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili, põlluvili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks.“[11]
Teatavaid paralleele kadaajamisele leiame ka Lääne-Euroopa vastlakommetes. Sakslased valmistasid samuti õlgedest nuku, mis keppidega pekstes metsa viidi ja seal põletati. Kombel oli nende traditsioonis talve ärasaatmise iseloom.[12]
Muhus (ka Sa ja Lä) oli vastlapäeval kombeks sigade põllule ajamine. Ümmarguse puu otsast lõigati kettad, mida keppidega tõugates sinna veeretati, kuhu suvel seakari aeti. Sellega taotleti sigade karjas koos püsimist. Ligilähedast ketaste veeretamist on esinenud ka Lääne-Euroopa rahvastel ja kohati venelastel. Sakslased taotlesid rataste (Faselrad) mäest allaveeretamisega head linakasvu.[13]
Mulgimaal harrastati veel mõnikümmend aastat tagasi omapärast mängu – vastla kottiajamist. Nalja sai vaid siis, kui leidus neid, kes ei teadnud, milles asi seisab. Samasugune on ka luutsina kottiajamine luutsinapäeval (13. XII). Vastel (vastla) esineb siin rahva kujutluses elava olevusena, keda minnakse püüdma.
Omamoodi personifitseerimist näitab ka üksikutes Pärnu- ja Läänemaa kihelkondades (Var, Tõs, Mih) tuntud lihaeit. Kuna „lihaheite“ nimetus oma mõtte rahva hulgas kaotas, muutus see teatavate analoogiate mõjul „eideks“, kes toob seajalgu ja vahel ka vitsu.[14] Kombele on lähedane tuhkapäeva „laisknaine“, kes tulevalgel töötajale kotiga tööd juurde toob.
Ajaline liikumine ei ole soodustanud vastlapäeva ilmaennete kindlamat kujunemist. Kuna päeva peamised traditsioonid on linakasvu ümber koondunud, näitavad seda ka tähelepanekud ilmadest. Pikad jääpurikad ennustasid pikka lina. Ilusa päikesepaistelise ilma järgi loodeti head lina- ja viljakasvu.
Vastlapäevast peale võis alata teede lagunemine, seda iseloomustab ütlemine: vastlapäeval heidetakse regi ära.
Paar juhuslikku teadet (Sa, Kod, SJn) seovad vastlapäevaga ka kevadpühade perioodile iseloomuliku ja väga laialdase traditsiooni – „linnupuude“[15] toomise, mis pidi soodustama linnupesade leidmist.
Osa vastlapäeva ilmaendeid, ka töökäske, -keelde on sarnased teiste tähtpäevade, eriti lähedaloleva madisepäeva ja tuhkapäeva omaga. Vastlapäeva lumesaju järgi ennustati samuti head vilja- ja marjasaaki, kuid ka rohkesti putukaid ja mitmesuguseid taimekahjureid. Vastlapäeval on järelpäevaga – tuhkapäevaga – kommetes palju ühist (nt. kuklite, pätside küpsetamine jne.), kuid on ka risti vastukäivaid uskumusi (nt. juuste kammimise, hobuse rakendamise jm. keeld).
Meie vastlakombed (ka laulud), mille peamiseks sisuks oli linakasvu taotlus, on küllaltki sarnased soomlaste, rootslaste, osalt ka lätlaste vastavate kommetega. Liulaule on ka vadjalastel ja isuritel. Need on eesti ja soome omadega võrdlemisi sarnased ja tõenäoliselt ka ühist päritolu. Kommetes aga on vadjalastel ja isuritel rohkesti venepärast.
Lääne-Euroopas toimusid vastlapäeval ulatuslikud vastlakarnevalid rohkete mängude ja tantsudega. Neis kommetes kajastub kõige enam talve ja suve heitlus ning talve ärasaatmine. Esineb küll ka linakasvumaagiat, kuid mitte sel määral kui meil. Väljas süüdatakse tuli, lapsed ja naised hüppavad tule juures kõrgele ja hüüavad: Lang Flachs! Linakasvuga seotud tavasid esineb neil ka küünla- ja tuhkapäeval.
Märkused:
[1] Lihaheite nimetus esineb Võrumaal, Setumaal, Lõuna-Tartumaal, Lõuna-Viljandimaal, Pärnumaal, Saarde khk, Tõstamaa khk, Audru khk, Mihkli khk, Vigala khk; liugupäev – Vaivara khk, Jõhvi khk, Iisaku khk; pudrupäev – Võrumaal, Lõuna-Tartumaal, Lõuna-Viljandimaal.
[2] Katoliiklikes maades algas siitpeale paast (saksa k. fasten, rootsi k. fastlag).
[3] Humoristlikult öeldakse: vastlapäev on vanakuu reede – vanatüdrukud lähevad siis mehele, vanapoisid võtavad naist. Sakslased pilkavad vanatüdrukuid tuhkapäeval.
Vastlapäeva kuupäeva saab arvestada kevadisele pööripäevale järgnevast täiskuu pühapäevast, mil on kevadpühad, lihavõtted. Siit tagasi (talve poole) seitsmenda nädala teisipäev on vastlapäev.
Kui aga kevadpühad langevad maarjapäevale (25. III), lükkuvad nii kevadpühad kui ka vastlapäev nelja nädala võrra kevade poole.
[4] Istmiku peal liulaskmist on ka täiskasvanud harrastanud nii meil kui Soomes (Hautala, lk. 97). Venelastel lasknud naised mäest alla ketraja istmelaual, soomlased on selleks kohati kasutanud koonlalauda (Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 55; Hautala, lk. 97).
[5] Venelastel oli maaslenitsa ajal kombeks mööda küla kihutada (Sokolov, lk. 147).
[6] Vastlalauludest ja -viisidest on üksikasjalik ülevaade H. Tampere raamatus „Eesti rahvalaule viisidega“ II.
[7] Rootslastel kannabki vastlapäev rasvapäeva (Fettisdag) nime (Landtman, lk. 48). Ka soomlastel pidi vastlatoit hästi rasvane olema (Hautala, lk. 76).
[8] Soomlaste vastlatoiduks oli samuti rasvarieska (Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 62). Üldse on soomlaste vastlatoidud eestlaste omadega väga sarnased.
[9] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 231.
[10] „Kada“ nimetus on arvatavasti rootsi päritoluga. Katabol – pall, kurn. Ariste, Eesti-rootsi, lk. 53.
[11] Göseken, Tähtpäevadest, mängutubadest, pruutide juustelõikamisest ja metsikust, 1964. Tõlge võetud raamatust: Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu, lk. 70.
[12] Fehrle, lk. 80; Sartori III, lk. 92.
[13] Fehrle, lk. 76; HDA II, vg. 1254.
[14] Vt. Tampere, Lihaeit, lk. 117–119.
[15] „Linnupuude“ all mõeldi oksi ja laaste, mida toodi (enamasti lapsed) varahommikul. Neid kasutati peamiselt kevadpühade nädalal munade keetmise juures tuletegemiseks. Arvati, et siis leiab rohkesti linnupesi, mis omakorda oli hea enne. Teatavate lindude mune ka söödi.
Tuhkapäev
Tuhkapäev (tuhapäe, tuhkpäe), vastlapäevale järgnev päev, on eestlaste rahvakalendris võrdlemisi hästi tuntud.[1]
Kiriklikus traditsioonis sümboliseeris tuhk (tuha raputamine pähe, riietele) patukahetsust.[2] Luterlik kirik tegeles patukahetsemise tseremooniaga suhteliselt vähe ja eesti talupojani jõudis see veelgi vähem. Tuhkapäeva traditsioonid lähtuvad meil ühelt poolt tuhast kui puhastusvahendist (tuhast valmistati lehelist) ja maagilisest kaitseabinõust (tuha viskamine jälgedesse jne.). Ka on arvestatud tuha positiivset mõju taimekasvule väetisainena ja kahjurite hävitajana. Tuhkapäeval külvati tuhka põllule ja aeda või hoiti sel päeval kogutud tuhk külvamise ja istutamise ajaks. See pidi hävitama nn. tuhkmardikad. Tuhkapäeval sõelutud tuhast tehti lehelist, mida kasutati pesupesemisel ja seebikeetmisel. Pesupesemine oli tuhkapäeval üldse soovitav – pesu pidi siis alati valge saama. Teisest küljest iseloomustab tuhk (tuhkapäeval) mustust, naha kestendamist, kõõmamist, kärntõbe, isegi laiskust.
Kõike loetletut arvestati tuhkapäeva kommetes, keeldudes ja käskudes. Kui vastlapäeval juustekammimist sileda liutee ja linakasvu analoogial soovitati, oli see tuhkapäeval lausa keelatud: pea pidi hakkama kõõmama, juuksed tuhkama, halliks minema[3] jne. Juuste lõikamine on tuhkapäeval üldiselt soovitatud – kasvavad pikad ja tihedad juuksed, ainult Saare- ja Hiiumaal on see keelatud juuste halliks minemise pärast. Künnihärgi ei tohi ikkesse panna, sarved hakkavad kestendama, lähevad pehmeks. Kui hobune rakkesse panna, hakkab kael rangide all kõõmama, läheb kärna. Lambaid ei tohi niita, vill kas hävib, läheb halliks või hakkab lambal nahk kõõmama.[4] Üldse on villaga töötamine (ketramine, kudumine) keelatud.
Kes tuhkapäeva hommikul kauaks magama jäi, oli tuhakott (ka tuhkmunn)[5]. Hiiumaal aeti laiskust välja sõnadega:
„Tiss, toss, toast välja,
tööjõud tuppa!“
Kes kaua üleval oli või tulevalgel töötas, sellel vaatas „laisknaine“ aknast sisse, töökott seljas, – tõi tööd juurde. Nimetatud uskumus on levinud peamiselt Muhus, vähesel määral ka Läänemaal.
Laiskust sümboliseeris ka Mulgimaa (Hls, Krk, Pst, Trv) tuhkapoiss (tuhapoiss, tuhapuss). Tuhapoiss oli poisi, tuhatüdruk tüdruku riides kuju, nukk. Pea oli enamasti tuhaga täidetud. Nägu kas joonistati söega riidele või lõigati välja mõnest pehmemast ainest (nt. kaalikast). Tuhkapoisse tehti mitmesuguse suurusega. Väiksem oli umbes poole meetri pikkune. Tuhkapoiss toodi tallu ikka salaja, paigutati kas ukse juurde või akna alla, vahel visati ka üle läve tuppa. Sel juhul katsuti viskajat tabada. Õnnestus see, siis aeti tal luuavars seljas oleva kasuka või palitu varrukatest läbi, nii et ta käsi liigutada ei saanud, ja saadeti siis minema. Kaasatoodud tuhkapoiss seoti selga või luuavarre külge. Igal juhul katsuti tuhkapoisist lahti saada, sest kuhu ta päevavalgeni jäi, sinna jäi ka laiskus. Kui ei õnnestunud muidu lahti saada, viidi tuhkapoiss metsa ja pandi seal puu otsa. Mõnede kirjelduste järgi võidi nädalapäevad tuhkapoissi küla mööda kanda. Kui tüdineti, viidi metsa või hävitati. Üldse oli tuhkapoiss, vähemalt hilisemal ajal, noorte naljaks, talle anti humoristlike soovidega kirigi kaasa. Tuhkatüdruk viidi peresse, kus olid poisid, pruudiks. Juurust on teade, et seal vana-aasta õhtul Tahma-Toomas ehk nearitont teise ukse ette viidud, millest samuti lahti saada taheti.[6] Tuhkapoisi (-tüdruku) kirjeldused on meil kõik pärit hilisemast ajast, kuid see ei ütle veel, et komme on hilise algupäraga. Üldiselt on tal vanade traditsioonidega palju ühist, nt. kadaajamisega vastlapäeval, kus ka kuju – halva sümbol – kodust eemale viiakse. Tuhkapoisi tegemine ja teised taolised kombed leidsid aset aastaajal, mil rahval oli käsil ettevalmistus suviseks tööperioodiks, siit ka maagiline tööjõudluse taotlus ja laiskuse peletamine.
Tuhkapäevaga seoses on tuntud vanasõna: tuhkapäev toob söögiune (keskhommiku), rukkivihk viib.[7] Kolmeks söömavaheks jagati päeva kindlamalt küll alles jüripäevast.[8] Sel puhul: jüripäev toob, rukkivihk viib. Tuhkapäev oma ulatusliku ajalise liikumise tõttu nagu ei sobikski kindlamaks tähtaja määrajaks, kuid nähtavasti põhjustasid looduslikud ja muud tingimused keskhommiku pidamises teatavaid nihkumisi niihästi varasema kui ka hilisema aja peale. Traditsioonilise ütlemise kujunemisel või liitumisel ühe või teise tähtpäevaga võis omajagu kaasa mõjuda ka sõnade kõlaline külg, assonantsi ja alliteratiooni olemasolu – tuhkapäev toob –, kuid vaevalt sai see ainumäärav olla.
Paljudel tähtpäevadel on naiste külaskäik, eriti hommikul esimesena, keelatud. Igal juhul oli sellel halb tähendus. Tuhkapäeval kardeti sellest loomade nõidumist, jalgade haigust või siis puunõude kuivamist suvel. Kaitseks kõige halva vastu oli tuha viskamine võõra jälgedesse või riietele. Traditsioon on tuntud saartel, vähemal määral ka Läänemaal.
Tuhkapäeva toitudest on kõige iseloomulikum leiva ja mitmesuguste kakkude valmistamine.[9] Tuhkapäeval pidi ahjule ikka labidat näitama, s. t. pidi midagi küpsetama, siis ei läinud suvel leib hallitama. Kuid leidub ka andmeid leivategemise keelu kohta. Leiva ja kuklite küpsetamise osas on tuhkapäeval tunduv sarnasus vastlapäeva kommetega. Kõige üldisem oli tuhkapäeval odrakarask ja odrajahust kuklid, mis paikkonniti mitmesuguseid nimetusi kandsid.
Mulgimaal tehti tuhapätsi (odrajahust), millele vahel liha sisse pandi. Küpsetati ahjusuul, tuha peal või lausa tuha all, kusjuures siis pätsikesele suuremaid linaluid ümber pandi. Pärnumaal (Tõs, Aud, Vän, Khn) valmistati odrajahust tuhapulli. Tuhakakk, mida tunti Saaremaal, oli samuti odrajahust. Võrumaa tuhkapäeva toiduks oli tuhavatsk. Laial maa-alal (Põhja- ja Kesk-Eestis, osalt ka Lääne-Eestis) nimetatakse lihtsalt tuhakooki. Tuhakook võis olla ka rukkijahust, kuid enamasti kasutati siingi odrajahu. Sageli küpsetati tuhkapäeval tavalisi pannkooke ja nimetati neid tuhakoogiks. Ka tuhkapäeval on kohati tehtud niisugune päts (nagu vastlapäevalgi), mis jaotati karja väljalaskmisel loomade vahel (vt. vastlapäev).
Tuhkapäeva traditsiooniliseks toiduks oli veel jahupuder, mida tuha- või tuhkapudruks hüüti. Valmistati see enamasti odrajahust, harva tangudest. Tuhapudru kohta on kirjeldusi maa erinevatest paikadest (Sa, Hii ja osalt ka Lä ning Võ).
Rannaäärne rahvas lõpetas tuhkapäevaga lihasöömise, mindi üle kalatoidule. Seda iseloomustab maagiline vihtlemine saunas, mille juures öeldi: „Liha maha, kala selga!“ (Hlj, Kuu, Jõe, Kul, Hää).
Harjumaa ranna alalt pärineb omapärane kirjeldus:
„Lastele oli tuhkapäev paha päev, neid pandud soola peale põlvili ja pekstud vitstega, pahad vanemad muidugi tõe pärast, head aga naljaks vastu püksa, kusjuures sõnatud:
„Ära kauda kalasind,
ära likkalakkatind,
ära tie lueru merda,“[10]
– mis tähendanud, et lapsed võrku kududes hästi hoolsad oleksid.“
Mõnesuguseid naljakaid ja nöökavaid kombeid seoses selle päevaga tundsid ka teised rahvad. Sakslastel oli tuhkapäeval kombeks vanatüdrukuid pilgata.[11] Meil esines midagi taolist vastlakommetes (vanapoisid kosjas, vanatüdrukud saavad mehele).
Osa tuhkapäeva kommetest on lähedal asuvate tähtpäevadega sarnased või lausa ühised, näiteks nagu vastlapäeval: mitmesuguste leibade, kuklite küpsetamine, tulevalgel töötamise keeld, osalt ka ilmaended jne. Rohkesti on ka niisuguseid kombeid, mis on vastlapäeva omadele risti vastukäivad, nt. hobuste rakendamine, künnihärgade ikkessepanek, juustekammimine, lambaniitmine jmt.; need on tuhkapäeval keelatud, vastlapäeval aga soovitatud.
Osa tuhkapäeva töökeelde ning ilmaendeid on ühised madisepäeva omadega, eriti niisugused, mis on putukate ja mitmesuguste taimekahjurite arvatava tekke ja nende tõrje teenistuses. Enamasti on ka traditsioonide leviku piirkond sama. Tuhkapäeva tuisk ja sadu ennustab palju putukaid ja marju samuti kui madisepäeval. Madisepäeva kommetega väga lähedane on Saaremaal tuntud „kärbeste tegemine“. Puupulgad, mis sümboliseerivad kärbseid, kinnitati nööri külge ja viidi salaja teise peresse. Seal asetati niisugused „kärbsed“ ukse käepidemele. See pidi kärbsed suvel sinna peresse viima. Niisugused „kärbsed“ katsuti jälle arvatavale toojale tagasi viia.
Tuhkapäev on meil peaaegu üle maa tuntud. Terve rea kommete levikualaks on aga ainult Saare- ja Läänemaa. Ida-Eestis, eriti selle lõunapoolsel alal, on tuhkapäeva kombed vähem populaarsed või puuduvad täiesti. Niisugune esindus ongi ootuspärane, sest meie idanaabritel venelastel on tuhkapäev peaaegu tundmata.
Lääne-Euroopas on tuhkapäeva kombed võrdlemisi rikkalikud, kuid meie omadest tunduvalt erinevad, nagu seda on ka vastlakombed. Vähesel määral esineb teistel rahvastel tuhkapäeval ka puhastust ja viljakust taotlevaid maagilisi toiminguid. Linakasvumaagial on seal küünla- ja tuhkapäeval oluline koht.
Üldiselt on igipõlise agraarkalendri tavasid meie tuhkapäeva traditsioonides võrdlemisi vähe, uskumused ja kombed on mõjustatud enamasti mingist analoogiast.
Märkused:
[1] Nimetus „tuhkapäev“ on „tuhapäeva“ ja „tuhkpäeva“ kõrval kõige laiema levikuga: Põhja-Eesti, Saaremaa, Läänemaa, Mulgimaa; „tuhapäe“, ka „tuhkapäe“ esineb idapoolses Lõuna-Eestis: Võrumaa, Lõuna-Tartumaa, osalt ka Lõuna-Viljandimaa.
[2] HDA I, vg. 618.
[3] Traditsioon on tuhkapäeva puhul laia levikuga (umbes 180 üleskirjutust). Tuntud pea kogu maal (peale Võrumaa, Setumaa, Lõuna-Tartumaa, Lõuna-Viljandimaa).
[4] Levinud peamiselt Hiiu- ja Saaremaal, üksikuid teateid Viljandimaalt, Läänemaalt, Risti khk, Torma khk.
[5] Soomlasedki ennustavad tuhkapäeval kõige varasemale tõusjale virkust kogu aastaks (Hautala, lk. 111).
[6] ERA II 19, 566 (3) < Juuru khk – R. Põldmäe. „Nearitont“ on soomepärane.
[7] Vanasõnast on kümmekond üleskirjutust eri kohtadelt (Pärnu khk, Vändra khk, Tori khk, Suure-Jaani khk, Vigala khk, Pilistvere khk, Halliste khk, Helme khk). Paar teadet on ka sama vanasõna kasutamisest vastlapäeval.
[8] Vt. Tampere, ERlV II, lk. 27.
[9] Mitmesuguseid kukleid on küpsetanud ka sakslased jt. rahvad. Sageli nimetatakse neid vastlakukliks. HDA I, vg. 618.
[10] kauda kalasind – kaota võrgukudumise pulka; likkalakkati – võrgukudumise nõel (puust), sama, mis ui; luer, lueru – kaks kokkukistud võrgusilma. Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 272. Sümboolne laste peksmine esineb ka näärikommetes.
[11] HDA I, vg. 619.
Poornapäev
Poornapäev[1] on tuntud Setus ja mõnel määral ka Põlvas, Räpinas ja Vastseliinas.
Seda pühitsesid õigeusulised lihavõtte paastu esimesel pühapäeval.
Üldiselt on poornapäev vähe populaarne. Pannakse tähele peamiselt poornapäeva tuisku.
Märkused:
[1] Vene сборное воскресенье. Vadjalastel tuntud venelaste kaudu. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 29.
Palvepäev
Nimetatud ka palvekolmapäevaks.
Palvepäevad on kiriklikus traditsioonis tekkinud hädade ja viletsuste aegadel ja selletõttu kannavad spontaanset iseloomu.[1] Palvepäevi on olnud mitu. Meil on seletatud seda palvepäeva liikumisega, teise aja peale viimisega. Mälestusteadetes räägitakse, et palvepäev olnud varemalt reedesel päeval enne jõulu, hiljem viidud paastuaja teise nädala kolmapäevale. Olulisi rahvakombeid on meil palvepäevaga seoses vähe.
Märkused:
[1] HDA I, vg. 1721.
Paabapäev
Paabapäeva[1] on Setus pühitsetud suure paastu keskmise nädala neljapäeval. Peamine traditsioon, mis paabapäevaga seotud, on laiskusest hoidumine – ei tohi ahju peale (magama) minna: selg jääb viljalõikuse ajal haigeks, küür kasvab selga jne. Laiskuse motiiv esineb vastla- ja tuhkapäeva paiku mitmes seoses.
Märkused:
[1] Naiste päev. Loorits, Weiberfest, lk. 62.
Talvine peetripäev (22. II)
Peetripäevi on eestlaste rahvakalendris kaks, talvine peetripäev (22. II)[1] ja suvine peetripäev (29. VI). Mõlemad päevad on meil vähe populaarsed. Talvise peetripäeva kommetest on kümmekond usutavat üleskirjutust Hiiumaalt (Käi, Phl) ja Läänemaalt (Noa, Rid). Peetripäeval märgitakse kevade lähenemist traditsiooniliste väljendustega, mis küll ulatuslikumalt on liitunud teiste tähtpäevadega, nagu: kõrred hakkavad lund vihkama, kuum kivi visatakse merre.
Varasemate (XVII saj.) kirjanduslike andmete põhjal on peetripäeval viidud pühadele allikatele ohvriande.[2] Hilisemad teated selle kohta puuduvad. Peetripäeva nimetatakse ka Peetri helis(päevaks), üldse liidetakse tema nimele heli, helin. Hupel kirjutab peetripäeva kohta: „Petri ellis, siis hakkavad allikad aurama ja kivid meres külmuma.“[3]
Lääne-Euroopas tähistab peetripäev sageli kevade algust. Saksamaal ajavad lapsed eelõhtul kette (ka kastekanne) kõlistades usse (ka kärnkonni) majast eemale.[4] Ka tuntakse (peamiselt katoliiklikes maades) veel Peetri ahelatepäeva 1. VIII, mille kombed on sakslastel vististi segunenud talvise peetripäevaga.[5]
Peetripäeva helinate seletamisel tuleb arvestada välismõjusid.
Märkused:
[1] Nimetus on pärit kirikukalendrist, kus tema algupära on mõnevõrra ebamäärane. Sakslastel esineb nimetus Petri Stuhlfeier.
[2] Boecler-Kreutzwald, lk. 77.
[3] Hupel, TN III, lk. 368.
[4] Fehrle, lk. 71.
[5] HDA VI, vg. 1531.
Madisepäev (24. II)
Madisepäev (matsapäe, matsipäe, madiksepäev) on eestlaste rahvakalendris üks tuntumaid tähtpäevi. Nimetus, nagu enamus tähtpäevade nimedest, pärineb kirikukalendrist.[1] Madisepäeva meil üldiselt pühaks ei peetud. XVII sajandi lõpul mainib küll H. Göseken madisepäeva (Matthiä Tag), mil eestlased ei tööta[2], kuid hilisemad andmed seda ei kinnita.
Meie rahvatraditsioonis tuleb madisepäeva kommetes kevade lähenemine selgelt esile. Seda väljendavad ilmekalt üle maa tuntud traditsioonilised ütlemised: madisepäevast hakkavad kõrred lund vihkama, kanadele antakse võti kätte, putukad ja ussid tulevad hinge jne. Ka teistel Euroopa rahvastel on madisepäev kevade lähenemise tähistaja, nt. sakslastel[3], soomlastel[4]. Venelastel (ka vadjalastel ja isuritel) on madisepäev tundmata, lätlastel esineb peamiselt eestlaste või endiste liivlaste naabruses.[5]
Madisepäevaga liituvad meil vähesel määral ka talve poolitamise tavad: karu pöörab teise külje (Põ-E), sama käib ka putukate ja usside kohta (Sa, Lä). Talve poolitamise osas on tegemist tõenäoliselt teiste südatalve tähtpäevade (küünlapäeva, tõnisepäeva) mõjuga.
Rahvausu põhjal algas putukate ja usside (ka karu) talveuni sügisesel madisepäeval, 21. septembril.[6] Kevadtalvine (24. II) aga lõpetas talveune. Madisepäeva ilmastiku (lumesaju, tuisu, tuule) järgi ennustati putukate, usside ja mitmesuguste taimekahjurite tekkimist ja arvu. Laialt on levinud arvamine: sajab madisepäeval lund, on suvel palju kärbseid ja sääski. Suurema lumesaju ja tuisu algust peale madisepäeva väljendavad vanasõnad: pool talve taevas, üheksa tuisku tulemata jne. Nädalapäeva, millele madisepäev sattus, jälgiti hoolega ja arvestati eriti külvitööde juures – ikka kahjurite vältimise sihiga. Arvati, et inimese igapäevased toimingud kas soodustavad putukate ja usside tekkimist või aitavad nende tõrjele ja hävitamisele kaasa. Hulgalised töökeelud ja -käsud, mis moodustavad suure osa madisepäeva uskumustest ja kommetest, on selle elavaks tõendiks.
Putukate ja usside hävitamiseks kasutati ka mitmesuguseid maagilisi toiminguid ja loitsimisi. Üks ilmekamaid on näiteks „kärbeste jahvatamine“.
Toitudest olid madisepäeval mitmed keelatud, nagu kartulid, kapsad, piim. Kardeti näiteks kartulite ja kapsaste ussitamist, piima riknemist jne.
Saaremaalt (ka Tõstamaalt) on kümmekond kirjeldust madisepuna kohta. Kombe levikupiirkond, samuti järeldused (pale on punane, sääsed ei söö) on õieti samad, mis tugevama traditsiooniga küünlapäeval. Siin tuleb tõenäoliselt arvestada küünlapäeva kommete analoogiat.
Üks osa madisepäeva traditsioonidest on tuntud üle maa, teine osa aga kitsamal alal. Paljud kombed on levinud Lääne-Eestis ja saartel, nt. usside tõrje, huntide oma aga Põhja-Eestis. Üldiselt on madisepäev maa ida aladel vähem populaarne. Ka Lõuna-Eestist on andmed napid, Kagu-Eestist puuduvad peaaegu täiesti. (Vt. levikukaardid: madisepäev (1) ja madisepäev (2)).
Madisepäevaga seotud uskumuste suhtelist vanust näitab asjaolu, et paljud rahva arvamised, eriti tähelepanekud ilmastiku kohta, on saanud aegade jooksul traditsioonilise, vanasõnalise väljenduse.
Putukate ja usside tekkimise ennustamine madisepäeval ning nende vastu võitlemise traditsioon on naaberrahvastel seotud teiste tähtpäevadega. Soome rahvakalendris see esineb, kuid tõenäoliselt vähemas ulatuses kui meil.
Märkused:
[1] Apostel Mattiase nimepäev 24. veebr.
[2] Göseken, Desiderien, lk. 463.
[3] HDA V, vg. 1868; Sartori III, lk. 90.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 43; Hautala, lk. 56.
[5] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 210.
[6] Apostel Matteuse nimepäev 21. sept. Rahvapäraselt nimetatud ka matusepäevaks. Vt. Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.
Liigpäev (29. II) ja liigaasta
Nimetatakse ka liigaasta päev, lisapäev, liigaasta, visakoos. Uskumused liigpäeva ja liigaasta kohta on enamvähem samad. Neid on siin koos käsitletud.
Liigpäeva kohta on meil vähe uskumusi ja kombeid. Needki on omajagu vastukäivad. Liigpäeval on luba tüdrukutel ja lesknaistel kosja minna. Ka arvatakse, et liigaastal saavad vanatüdrukud mehele. Liigaastal sündinud tütarlapsed abielluvad noorelt.
Teiselt poolt peetakse liigpäeva (ka liigaastat) õnnetuks ajaks. Sel päeval (aastal) ei soovitata kohta vahetada, ehitust alustada jne.[1]
Setus seotakse 29. veebruari Kassiani-legendiga.[2]
Märkused:
[1] Ka teistel Euroopa rahvastel (soomlastel, sakslastel, inglastel) on liigpäev (-aasta) õnnetu päev (aasta). Liigpäevaks on sageli peetud 24. veebruari. Liigpäeval sündinu on õnnetu inimene. Sel ajal sõlmitud abielu on õnnetu. Üldse ei võeta sel päeval (ka aastal) tähtsaid toiminguid ette.
Naiste eesõigus kosimises 29. II oli teistel rahvastel samuti tuntud. Abiellumisettepanekust ei sobinud ära öelda, võis vaid end kingitustega vabaks osta. HDA VII, vg. 996; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 52.
[2] Vt. Loorits, Der heilige Kassian. Legendi järgi lubati Kassianile tema elukommete pärast ainult üks mälestuspäev üle nelja aasta.
MÄRTS
| Jääminek Tori silla juures Pärnu jõel (1969). ERA, Foto 9261. |
Evdokiapäev (1. III / 14. III)
Sorokasveet (9. III / 22. III)
Korjusepäev (12. III)
Käädripäev (17. III)
Alekseipäev (17. III / 30. III)
Pendipäev (21. III)
Kevadine pööripäev (20. või 21. III)
Paastumaarjapäev (25. III)
Märtsikuu[1] kannab rahva hulgas paastu- ja vastlakuu nimetust.
Meie märtsikuu tavades on peamine tähelepanu pööratud lumelagunemisele ja üldse kevade saabumisele. Paljude nähtuste järgi ennustati viljakasvu ja ilmu kevadeks ning suveks.
Huvitavad on märtsikuu „ütlemised“, hooplemised (veebruari ees), et ta külmetaks kõik ära; aga ta ei saa, sest teine silm jookseb vett, s. o. päike sulatab. Tõenäoliselt käib see märtsikuu tujukate ilmade ja temperatuuri suure kõikuvuse kohta kas või ööpäeva piirides.
Märkused:
[1] Nimetus pärineb vana-rooma sõjajumalast Marsist (hüüti Martius). See oli esimene kuu aastas.
Sorokasveet (9. III / 22. III)
Sorokasveet[1] ehk tsirgupäev (ka sorokasveetka, sorokasvät, sorokasmutsinik) on tuntud Setu alal (u. 20 üleskirjutust). Paar teadet on ka Vastseliinast. Setude traditsioonis märgitakse 40 (või 44) linnu pöördumist suve poole (suu suve poole jne.). Küpsetatakse „vatsku“ lindudele, mida süüakse ka ise. Kasutatakse maagilisi võtteid, et kanad munele hakkaksid.
Märkused:
[1] Vene keeles сорок святых – 9. märts, nimetatud 40 (ka 42) märtri mälestuspäevaks. Venelastel algas nn. lindude äratamine. Lauludega (веснянки) kutsuti linde tagasi. Küpsetati linnukujulisi leivakesi, mida õhku visati. Zelenin, Russische, lk. 364; HDA vg. 1725–1726.
Korjusepäev (12. III)
Korjusepäev märgib eesti rahvakalendris Rooma paavsti ja pühaku Gregoriuse surmapäeva. Asjaolule, et see pühakupäev oli Hupeli[1] teoses taliharjapäeva (14. I) kohale sattunud ning hilisemat kalendripilti nii trükistes kui rahvasuus kaua hägustanud, juhtis tähelepanu etnograaf Gustav Ränk.[2] Talve kõrgpunktiks, kulminatsiooniks on 12. märts liialt hiline, ometi on nimevahetuse tõttu kandunud korjusepäevale jooni talveaja lõpulejõudmisest.
Märkused:
[1] Hupel, TN III, lk. 366–368; Wiedemann, AIÄLE, lk. 352.
[2] Ränk, Ein Rätselhaften Gedenktag, lk. 73–76.
Käädripäev (17. III)
Käädripäev on tuntud kitsal alal Lõuna-Eestis, vastu Lätimaa piiri.[1] (Vt. levikukaart: käädripäev) Nimetus on tulnud kirikukalendrist.[2] Võõras ja raskepärane nimi on rahvasuus oma algsest kujust tublisti eemaldunud ja mitmeti varieerunud, nagu see üleskirjutustest selgub, kust leiame: käädri-, käärdli-, käärlese-, kärdla-, käändrepäev. Nimetatud on teda ka ussiliikumisepäevaks.
Käädripäeva traditsioonides tulevad esile kevade lähenemise tunnused: karu keerab end käpuli, putukad ja ussid tulevad ellu. Mitmesuguste söödikute, usside ja taimekahjurite tõrje moodustabki päeva peamise sisu. Käädripäeva töökeelud, samuti ka ilmaended on üldiselt madisepäevale väga sarnased. Ainult käädripäevale omasena tundub vanasõna: „Käädripäeval keerab karu käpuli (käpa peale).“ Meie maa kõige lõunapoolsematel aladel ongi madisepäev peaaegu tundmata.
Lätlaste rahvatraditsioonis on gertrudipäev (gertrūdes diena) võrdlemisi populaarne, seda eriti Põhja-Läti alal.[3] Lätlastel on gertrudipäeva uskumused ja kombed tervenisti suunatud mitmesuguste söödikute ja kahjurite (kaasa arvatud varblased, hiired ja mutid, rääkimata hundist ja karust) hävitamiseks ja eemaldamiseks. Lätlaste gertrudipäeva kombed on mõneti mitmekülgsemad kui meie käädripäeva omad.
Märkused:
[1] Käädripäev on levinud maa-alal, mis hõlmab Karula khk, Hargla khk, Vastseliina khk, Rõuge khk, Sangaste khk, Helme khk. Üleskirjutusi nimetatud päevast on umbes 40.
[2] Püha Gertrudi surmapäev 17. III 659. Lääne-Euroopas on gertrudipäev üks kevade alguse tähistamise päevi. HDA III, vg. 703.
[3] Šmits, lk. 597.
Alekseipäev (17. III / 30. III)
Alekseipäev (ka alaaksei, aleksejapääv, alakseipäiv) on meil vähe tuntud. Üksikuid teateid on Setust. Ka venelastel on alekseipäev vähe populaarne.
Pendipäev (21. III)
Pendipäeva[1] (Benedictus) mainib meie vanemas kirjanduses Hupel, nimetades teda pendisepäevaks.[2] Boecler-Kreutzwaldi järgi on Harjumaal 21. märts „usside ärkamise pääv“, mil talveunes ussid uuesti ellu ärkavad. Sel päeval ei või terariista kätte võtta ega metsast midagi koju tuua, nagu madisepäevalgi.[3]
Meil on ainult üks usutav teade pendipäeva kommetest.
Märkused:
[1] Benediktuse austamise päev 21. III.
[2] Hupel, TN III, lk. 368.
[3] Boecler-Kreutzwald, lk. 81.