Browse Exhibits (98 total)

Paastumaarjapäev ^[1], rahvasuus maarjapäev, on meil kevadiste tähtpäevade seas olulisemaid. Wiedemanni sõnaraamatus on seda nimetatud ka punamaarjaks ja pühade loendis esineb ta sohipüha nime all. Kõik need nimetused viitavad neitsi Maarja kultusele.^[2] Siit lähtub ka maarjapäeva nimetamine naiste pühaks ning Maria-nimeliste (või samast sõnatüvest lähtuvate sugulasnimede kandjate) nimepäeva pühitsemine sel päeval. Maa kagupoolses osas, eriti Võ, Se, aga ka Lõuna-Tartumaal tuntakse tähtpäeva kapsamaarjapäevana. Sama nimetus on tuntud lätlastel.^[3] Põhjanaabrite rekiheittomaarja viitab reesõiduaja lõpetusele.^[4] 

Naistepühade pidamine on väga vana algupäraga. Kesk-Euroopa rahvastel on eelkristliku naistepüha jooni säilinud küünla- ja vastlapäeva, isuritel, vadjalastel, venelastel rohkem jüripäeva kombestikus.^[5] Naistepühade juurde kuulus puna, s. o. punaseks tehtud viina või õlle joomine, millest loodeti head tervist ja punaseid põski kogu eelolevaks suveks.^[6] Maarjapuna joomise komme on meil püsinud populaarsena hilise ajani, läänesaartel ning Võrumaal on puna joodud küünlapäeval, 2. II.^[7] Kombel oli varem oma koht pererahva ning teenijarahva suhetes, kõrtsis lepingute kinnitamisel või muidu tähtpäeva pühitsemisel.^[8] Külaskäikudel tõid mehed naistele puna või võtsid naised ise puna kaasa. Naiste külaskäik oli keelatud vaid läänesaartel, mujal pole see probleemiks olnud. Nimepäeva tähistamisel seoti hommikul Mari-nimelisel jalad kinni või köideti ta voodi külge, sidumisvahendiks siidrätt vms. kingitus, tõsteti üles, nimepäevaline pidi tooma maarjapuna, mis joodi ühiselt. Nimepäeva pühitsemine on tundmata Kirde- ja Kagu-Eestis, vähem tuntud ka saartel. Setus püsis peale maarjapuna joomise punaste marjade söömise komme. Samasuguse tervistava funktsiooniga tunti seda Ingeris ja Vadjas.^[9] 

Kirjanduses leidub teateid kultuslikest toimingutest seoses paastumaarjapäevaga. Nimelt toimunud sel päeval õlgedest tehtud nuku, nn. metsiku metsaviimine. Ühel aastal rõivastatud nukk meheks, teisel aastal naiseks.^[10] Käsikirjalistes allikates sellised teated puuduvad, kuid Läänemaalt leidub andmeid vastlapäevase metsik-puusli tegemise ning kada-ajamise kombe kohta kõigest halvast vabanemise eesmärgil.^[11] Lääne-Euroopast võime analoogilisele riitusele paralleele tuua sakslastelt (põletati kollase looriga ehitud õlgnukk).^[12] Kirikuprotokollides leidub taunivaid andmeid samuti ohvriandide toomisest paastumaarjapäeval.^[13] 

Kui kevade lähenemise kajastusi leidub mitmete kevadtalviste kalendritähtpäevade kombestikus (küünla-, vastla-, madisepäev), siis paastumaarjapäev määrab juba kevade alguse.^[14] Põhiosa traditsioonidestki on orienteeritud eelolevale kevad- või suveperioodile. Seoses päeva pikenemisega pikeneb nüüdsest tööaeg. Wiedemannil on vanasõna „Maarjapäev toob keskhommiku, rukkivihk viib“, millega märgitakse ühe söögikorra lisakstulekut suviste tööde perioodi kestel pärtlipäevani.^[15] Paastumaarjapäeva on nagu küünlapäevagi mõne teate järgi nimetatud ka esimeseks suvepühaks. Kuigi suiliste tööaja algus ning kohtadevahetus toimus peaasjalikult jüripäeval, pole maarjapäev tähtsuseta. Teenijatekaup tehti juba küünlapäeval, samasugune peretellimine käis kõrtsis maarjapäeval (kohati „mokalaada“ nime all), kusjuures kokkuleppest olenevalt võidi suvise tööaja algust arvestada maarjapäevast. Sagedamini toodi uuele töökohale karjane (rohkem on teateid maa kagupoolsest osast), kes karja väljalaskmiseni aitas teha tubaseid töid.

Soojema kliimaga Lääne-Euroopa maades on maarjapäev arvestatav karjalaskmise ning põllutööde alguse päevana (Ida-Preisimaal tuntud koguni künnimaarjapäeva nime all).^[16] Meie kombestikus kuulub paastumaarjapäeva juurde kevadtalvistele tähtpäevadele omane seemnevilja ülevaatamine (nn. liigutamine) ning mõne sõnnikukoorma või -hangutäie sümboolne põllule viimine nagu vastlapäeval.^[17] Maagiliste toimingute osas väärivad tähelepanu mõned teated Kesk-Eestist rehe all kiikumisest viljaõnne ning tööde hea kordamineku taotlusega.^[18] Rukkioras „liigub ära“, s. t. hakkab nüüdsest kasvama. Siit lähtub üle maa tuntud keeld orasepõllule tulevalgust näidata (akendest paistev valgus võiks rukist kahjustada ning saagile halvasti mõjuda).

Oluline koht on selle päeva traditsioonides kapsakasvu edendamisel.^[19] Kapsaste mahategemisest (külm ei võta) on teateid Lääne-Euroopast,^[20] komme on tuntud ka lätlastel.^[21] Meil kuulus selle päeva juurde seemnete kasvatamiseks ületalve hoitud kapsapeade küljes olevate „seemnete“ hulga järgi sügisese seemnesaagi ettearvamine.^[22] Maarjapäevase seemnekülvi puhul („olgu või lumehange“) ei pidanud külm taimi rikkuma. Paindlikumat suhtumist sellesse Eesti oludes liiga varasesse tähtaega näitavad teated kapsalava kordaseadmisest sel päeval või kapsaseemne segamisest liiva sisse seniks, kuni maa soojeneb. Kapsakasvuga seostub ülepannikookide (harvemini karaski) küpsetamine, et kapsastele tuleksid laiad lehed. Kapsatoidud on keelatud nagu küünla- ja madisepäevalgi. Koduste tööde ja talituste osas domineerib hoolitsemine hea kapsasaagi mõjutamise eest; suurte valgete lõngakerade kerimine on eelduseks, et kasvaksid suured kapsapead (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (4)), seevastu õmblemine või nõelumine soodustaksid putuka- vm. rüüstet (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (3)). Head kapsakasvu loodeti veel ka valge rõiva (tanu, räti, põlle) kandmisest naiste poolt (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (2)). Kogu traditsioon on levinud üsna selgelt piiritletaval alal, haarates enda alla Viljandi-, Võru- ja Setumaa. Seejuures on Lõuna-Tartumaal ning selle piirikihelkondades seostunud maarjapäeva tähistamisega kõrtsis veel omapärane kapsakasvu edendav tanude vahetamise komme.^[23] Siin liituvad naistepüha ning nimepäeva tavad. Meesterahvale naiste tanu salaja pähepanek (teinekord koos ülestõstmisega) tähendas seda, et see mees pidi naistele maarjapuna ostma.

Karjanduses ei toonud paastumaarjapäev suuremate kariloomade hooldusesse erilisi muutusi. Soomes on seostatud lehmade piimatulekuaega maarjapäevaga, meil on selle kohta mõned teated Kirde-Eestist (Lüg, Trm). Värskele rohule saamise ootust märgib looduskõneluse vormis ütlus, et hobune lubab end oma naha suurusel maalapil ära elatada. Kanad „saavad võtme kätte“ juba madisepäevast (24. II), s. o. peavad hakkama ise väijast toitu hankima. Osa teadete järgi anti „võti“ maarjapäeval, kusjuures võru seest terade andmine pidi tagama kanade koospüsimise ning ühte pessa munemise kogu eeloleval väljaskäimise perioodil. Sigade väljalaskmisega on varasemad kevadtalvised tähtpäevad samuti seotud (tõnisepäeval näidatakse sigadele päikest; vastlapäeval seajala söömine on seotud nende suvise väljaspidamisega). Tegelikku välistoidule minekut arvestati siiski maarjapäevast. Selle kohta on rida traditsioonilisi ütlusi: seaküna visatakse välja („tsearuih vällä“ – Võ, Se), seale antakse võti kätte^[24] (v. pannakse puusa peale), siga läheb seitsme põrsaga aia ja hange vahele, toidab enda hobusenaha suurusel maalapil. Sellest on siiski mööndusi: siga lubab küll väljast toitu otsida, kuid nõuab lisaks külimitu rukkeid või kõrvatäie teri. Vastlatoidust alal hoitud seajalakontide andmisega sigade kätte taotleti sigade põllulpüsimist. Hii, Sa, Lä rannakihelkondades, mõnevõrra ka Pä toimus seajalgade sööminegi maarjapäeval ning võtmete andmiseks on nimetatud kontide andmist sigadele (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (1)).

Paastumaarjapäeva toitluses on üks omapärasemaid kuivatatud soolakala söömise komme. See on regionaalne, tuntud Võ, Se ja Iis, viimases nimetatud kuiva haugi söömiseks. Iisaku kihelkonna Lemmaku külas on paastumaarjapäev ühtlasi pühaks: „Siis tulevad kõik tuttavad ja sugulased kokku, on ikke päris püha.“^[25] Ka Räpinast on teateid vana, juba eelmisel aastal kuivama pandud kala söömisest. Komme on tuntud samuti Lutsis, Kraasnas ning Pihkvamaal. Maarjapäevast arvestati haugi kudemisrände algust („haug pöörab nina järvest jõkke“),^[26] vana kala ärasöömine pidi uuele teed andma. Siitpeale algas kevadine kalapüük. Soomlastelgi tähendab maarjapäevane kalasöömine head kalasaaki suveks.^[27] 

Kirikupühadele omane ristiusust lähtuv mis tahes tööde tegemise keeld seostub meil maarjapäevaga harva. Koduste tööde luba või keeld tuleneb tähelepanu orbiidis olevatest põllukultuuridest (rukis, kapsad), kariloomadest (sead) jne. Analoogiaprintsiip ei luba teha nõelatööd (ussid nõeluksid kapsaid, sead songiksid rukist ja lõhuksid aeda); ei tohi ka jahu sõeluda, pead sugeda (vt. levikukaardid: paastumaarjapäev (5) ja paastumaarjapäev (6)) ega põrandat pühkida (seegi soodustaks putukarüüstet kapsastel, kanad sibliksid peenraid ning sead rikuksid rukkipõldu). Seejuures on iseloomulik, et keelu motiveeringud traditsiooni levikualal omakorda piirkonniti varieeruvad. Teiselt poolt määras kuulumine ettenähtud tööperioodi mingi töö või talituse lubatavuse. Maarjapäev oli ühtlasi naiste kevadtalviste tööde lõpetamise tähiseks. Naistel pidi ketrus valmis olema ning kangadki kootud või lõpetamisel, linased kangad pandi kevadpäikese kätte lumehangele pleekima. Leivavilja kahjustamise ähvardusel („tuli paistab orasele“) oli õhtuste tubaste tööde tegemine tulevalgel nüüdsest keelatud. Naiste koduste käsitööde keeldu on tuntud ka mujal. Venelastel „ei tee lind pesa ega punu tüdruk patsi“, lõpetatakse ketrus,^[28] soomlastel kästakse pärtlipäeval (24. VIII) üles pandud pirrupihid maarjapäevast maha võtta.^[29] Sakslased on arvestanud tulevalgel tehtavate tööde perioodi mihklipäevast maarjapäevani.^[30] 

Siitpeale anti ka tüdrukutele „võti“, s. t. luba magama minna aita, lakka, lambalauta vm. Maarjapäevale kui suve alguse päevale viitab nõue vara, enne päikest tõusta – hiline tõusja pidi olema kogu suve unine ja laisk ning sai karuune (seotud uskumusega karu talveune lõppemisest sel päeval). Aegsasti magamamineku ning vara tõusmise manitsus on tuntud samuti soomlastel.^[31] Välja arvatud Lõuna-Eesti, on nn. linnulaastude tuppatoomise komme üldine (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (7)).^[32] Laastude toomine varahommikul andis eelduse linnupesade leidmiseks ning sellega taotleti üldse head õnne suveks.^[33] 

Ilmaended moodustavad üleskirjutuste hulgas ligikaudu neljandiku. Oluline on siin keskmise õhutemperatuuri jõudmine 0° piirile. Traditsiooniliste ütluste jälgimisel ilmneb, et jäätumis- ning sulamispunkti on peetud otsekui normiks, millest olulised kõrvalekalded pole edaspidisele ilma- ning saagiprognoosile soodsad. Maarjapäeva iseloomustab nn. hangeaeg, mil päike üheksa päeva jooksul hange, seejärel vette loojub, mis tähendab lumesulamise ja suurvee aega. Lõpetati reesõidud.^[34] Olenevalt sellest, kas maarjalaupäeva ööl külmetas või sulatas, oli oodata külma või sooja kevadet: kui kanamuna väljas (aiapostil, puuriidal vm.) jäätus, tuli külm (külmetas 40, 30, 20 jne. ööpäeva).^[35] Lõuna-Eestis tähendas see veel külmakahjustust suviviljale. Nii liig varane kui ka liig hiline lume sulamine ennustas äärmuslikke ilmu ka edaspidiseks. Kogu meie ilmastikutraditsioonis on rohkesti ühist soomlastega, ühiseid vanasõnugi.^[36] 

Maarjapäeval tuleb karu talvepesast välja, randlastel lõpeb hülgepüük,^[37] linnuriigis „paneb vares esimese pesapalgi, ronk ristib juba poegi“. Saabuvad esimesed rändlinnud. Nimetatud on kurge, hane, kiivitajat, kuldnokka, lõokest, linavästrikku.^[38] Siitpeale algab kevadine linnupette võtmine – hommikul ei tohita ilma söömata välja minna, tuleb võtta kas või paluke leiba suhu, ^[39] et linnu esmakordsest nägemisest või kuulmisest mitte „petetud“ saada.^[40] 

Inimsaatuse ennustamises domineerivad abieluended. Maa läänerannikul ja saartel, alal, kus seajalgu söödi alles maarjapäeval, on ka tüdrukute mehelesaamist ennustatud kontide andmisega koera (või varese) ette valida. Maagilise armastama paneva vahendi, nn. karvakaldi valmistamisest maarjalaupäeva ööl on samuti teateid lääne poolt (Ris, Rei).

Paastumaarjapäeva näol on tegemist küllalt vana rahvusvaheliselt tuntud tähtpäevaga, mille traditsioonide üldises suunitluses on eri maades võrdlemisi palju ühist. Euroopa rahvastel täidab see tähtpäev kevade alguse ning kevadise pööripäeva funktsiooni, ennekõike meteoroloogilisest, vähem fenoloogilisest aspektist. Kuigi eriti ilmaennetes on meil kõige rohkem analoogiaid soomlastega, on meie maarjapäev muus osas tunduvalt traditsiooniderikkam. Slaavi rahvastega on ühised meie naistepeo jooned ning päeva pidamine naiste pühaks. Meil puhtalt lõunaeestilisel kapsakasvu edendamise kombestikul on ühist lätlaste ja venelastega. Ühine nii venelaste kui soomlastega on kalapüügiaja ning värske kala toidukstarvitamise alguse arvestamine.

Märkused:

^[1] Arvestatakse kirikukalendris ajast, mil neitsi Maarjale kuulutati ette Jeesuslapse sündi, s. o. 9 kuud enne Jeesuse sündimise päeva (25. XII). Ajaliselt langes katoliiklastel sellele tähtpäevale enamasti ka kevadtalvine suur paast. Meil on tuntud veel küünlapäev e. Maarja puhastamise päev (2. II); heina- e. punamaarjapäev (2. VII); rukkimaarjapäev (15. VIII); ussi- e. väike maarjapäev (8. IX); kaasanimaarjapäev (22. X); leemetimaarjapäev (21. XI), aga üldse on rooma-katoliku kirik omistanud neitsi Maarja kultusele 20 eri maarjapäeva.

^[2] Selle kultuse levitamise algust Liivimaal võib arvestada piiskop Alberti tegevusega alates 1200. a.

^[3] Kāpostu Mārijas diena. – Šmits III, lk. 1191.

^[4] Hautala, lk. 124–125.

^[5] Vrd. Fehrle, lk. 98; Tampere, Kirde-Eesti, lk. 236–237; Rantasalo III, lk. 219; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 50 jj.; Loorits, Weiberfest, lk. 3–4.

^[6] Kreutzwald on ennatlikult oletanud siin seost muistse Uku-püha naistepeoga. – Kreutzwald, Ueber den Charakter der Estnischen Mythologie, lk. 46–47. Paralleele germaanlaste kombestikuga on märgitud Eisenil. – Eisen, EM II, lk. 170.

^[7] Vrd. ERk I, lk. 57–58 (küünlapäev). Levikukaart (vt. levikukaart: küünlapäev) puna joomise kohta küünla-, madise- ning maarjapäeval leidub samas, lk. 61.

^[8] Wiedemanni andmeil korjatud maarjapäeva hommikul karjastele ka „sabaraha“. – Wiedemann, AIÄLE, lk. 354.

^[9] Hautala, lk. 129; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 33–34.

^[10] Boecler-Kreutzwald, lk. 81–82.

^[11] ERk I, lk. 93–94 ja 121–122 (vastlapäev).

^[12] Beitl, lk. 784.

^[13] Westrén-Doll, lk . 11.

^[14] Idaslaavlastel kuulub siia maagiline kevade tervitamise komme. – Zelenin, Russische, lk. 363–364; Sokolov, lk. 149.

^[15] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 111.

^[16] Beitl, lk. 784.

^[17] Esineb ka soomlastel ja lätlastel, vrd. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 231.

^[18] Teateid nöörkiige valmistamise ning sellel laulude saatel kiikumise kohta on senistel andmetel veel Vaivara khk. lõunaosa venelastelt. – ERA, Vene 12, 395/6 (51) ja 417 (22) < Vaivara khk – O. Gromova (1938). Ingeris hüpati lauda. – Hautala, lk. 129.

^[19] Vrd. ülevaadet eestlaste uskumustest seoses kapsakasvatusega. – Boecler-Kreutzwald, lk. 132–134.

^[20] Wuttke, lk. 84. Külvati ka lina jm., istutati puid. – HDA V, vg. 1688.

^[21] Šmits III, lk. 1191.

^[22] Analoogiline seemnekapsaste ülevaatamine on tuntud venelastel. Seemnekasvatuseks valitakse välja ka naereid. – Sahharov, lk. 41–42.

^[23] Mõnevõrra seoses samuti küünlapuna joomisega.

^[24] Sama vanasõna on tuntud soomlastel. – Hautala, lk. 129.

^[25] KKI 21, 365 (27) < Iisaku khk – Ü. Tedre (1956).

^[26] Wiedemannil on toodud päevana, mil haug ja säinas hakkavad ülesvett ujuma, ambrusepäev (4. IV). – AIÄLE, lk. 355.

^[27] Hautala, lk. 129; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 21–22. Soome vanasõnades on haugi „maaletulek“, s. t. ülesvett kudemispaikadele ujumine tihti kõrvu kure saabumisega. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 68.

^[28] Tšitšerov, lk. 17. Sama ütlus venemõjulisena vadjalastel. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 33–34; Sahharov, lk. 42.

^[29] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 70.

^[30] Sartori III, lk. 129.

^[31] Hautala, lk. 130.

^[32] Lõuna-Eestis seotud kevadpühadega (peaasjalikult suure neljapäeva ning suure reedega).

^[33] Slaavlastel pidi see toiming tagama mesinikule hea mesilaseõnne. – HDA V, vg. 1688.

^[34] Vrd. sm. rekiheittomaarja.

^[35] Arv 40 figureerib paljude rahvaste samasisulistes vanasõnades. – HDA V, vg. 1689, Sahharov, lk. 41.

^[36] Vrd. Hautala, lk. 124–128.

^[37] Tekstid esitatud ERk I, lk. 171 (madisepäev).

^[38] Soomes sookure ja varese, Lõuna-Venemaal toonekure, Lääne- Euroopa rahvastel pääsukese saabumise aeg. – Hautala, lk. 129; Berman, lk. 41; HDA V, vg. 1688.

^[39] Soomes varese saabumisest tulenevalt variksenpala.

^[40] Vrd. Loorits, Vogelbetrug; Zelenin, Der alte estnische Brauch.

Karjalaskepäev tähistab karjatamisperioodi algust ning kuulub nagu künnipäevgi väga vanade tähtpäevade hulka, millel seos katoliku pühakutega puudub. Eestlaste muistses majanduskalendris on karjalaskepäev olulisi tähiseid – küünlapäevast alates loetakse nädalaid „kaheksa karjalasku“. Aja jooksul on karjalaskepäeva funktsiooni üle võtnud jüripäev, liites endasse samuti muid kevadiste tööde alguse tavasid, sellele kuupäevale aga on hilislaenuna Lääne-Euroopast kandunud sootuks uusi narridepäeva jooni.

Karjandusse ning karjalaskmisse puutuv traditsioon on üsna ühesugune jüripäeva traditsioonidega: taotletakse karjale head käekäiku eelolevaks karjatamisperioodiks, püütakse mitmesuguste menetluste abil halba oma karjast eemale hoida, ennustatakse ette karja tulevikku.^[1] Hundisõnu on loetud nii 1. aprillil kui ka jüripäevasel karjalaskmisel, kuid üldiselt seostub huntide tõrje rohkem jüripäevaga. Kogu Ida-Euroopas on esimeseks karjatamispäevaks jüripäev, nii ka vadjalastel^[2], isuritel^[3] ja meie lõunanaabritel. Soomlastel toimub karjalask paikkonniti hiljem, mitmetel maikuu tähtpäevadel^[4], kusjuures samadele päevadele langeb külvi alguse tähistamine.^[5] Lääne-Euroopas, samuti Rootsis on karja välja lastud enamjaolt volbripäeval (1. V), olenevalt klimaatilistest ja maastikulistest tingimustest ka teistel tähtpäevadel alates paastumaarjapäevast (25. III) kuni jaanipäevani (24. VI).^[6] Sakslastel on karjalask 1. aprillil kui õnnetul päeval olnud koguni keelatud.^[7] 

Karjalaskepäeval on kari esimest korda välja aetud, olgu või üle hange. Nii kujunes see pigem sümboolseks toiminguks. Taigade enamik ongi koondunud loomade lahtipäästmisele ning väljasaatmisele lauda- või talliuksest ja väravast. Kuna 1. aprill võis sattuda õnnetule nädalapäevale, takistas see täpsest päevast ranget kinnipidamist. Päevaks, mil uue töö alustamine või ettevõtmine ebaõnnestuma pidi, olid esmaspäev ja reede, õnnelikeks neljapäev ja laupäev. Hoolimata neist asjaoludest on sel päeval siiski võidud välja lasta nt. lambaid, kusjuures lehmade karjalask toimus hiljem, mõnel sobival nädalapäeval, soovitavalt kasvava (noore) kuuga. Ilmselt halva mõju alla sattumise ja nõidusekartusel pole esmakordselt karja lastud ristipäeval, mõnel pool on isegi juba karjamaal käiv kari selleks päevaks kinni jäetud.

Karja väljalaskmisel kehtivad mitmed tõrjemaagias üldtuntud võtted ning vahendid: ristimärkide tegemine, suitsutamine (see on koos tuletegemisega küll pea täiesti üle kandunud jüripäevale), nõiasõnade lausumine karjaõnne ja piimaanni taotlemise eesmärgil. Mitmetel teistel rahvastel tuntud komme lärmiga (loomakellade kolistamine, pasunapuhumine, paugutamine) välistada halva mõju alla sattumist^[8] seostub meil karja esmakordse väljalaskmisega vaid jüripäeval. Tähtis koht on kombestikus kanamunal. Muna visatakse üle karja, asetatakse laudaukse alla või karjateele, kusjuures muna katkiminek ennustab karjakahju. Kanamuna antakse karjasele meeleheaks pärast rituaalset karjase kastmist. Komme on üldtuntud soomlastel^[9], esineb sakslastel^[10] ja venelastel^[11]. Nii nagu muna andmisel, on ka karjasekakul ühtlasi koht karjase austamise traditsioonides, ent karjasepeo kombestik kuulub teiste pühade juurde, nagu jüripäev, nelipühad, jaanipäev, lauritsapäev jt.^[12] Tähtis karjalaskepäeva atribuut on karjavits. Analoogiaprintsiip keelab vitsa lõikamise samal päeval – see tähendaks looma jalavigastust, haruline vits tooks kaasa karja laialimineku, karjavitsa kojutoomine aga tähendaks karja resp. karjaõnne kojutulekut, jms. Samuti pidi karja väljaajamine üle rauast (terasest) esemete kindlustama tugeva tervise eelolevaks karjatamisperioodiks, kokkupuude soola, suitsu, tõrva vms. puhastavaga hoidma eemale halva. Meie traditsioonis on karjase kastmise põhjenduseks, et karjane püsib siis suvel ergas, ei karda sääski, soomlaste karjasekastmise põhifunktsiooniks arvatakse olevat lehmade piimaanni suurendamine.^[13] Traditsiooni taandudes 20. saj. sai karjase kastmise komme humoristliku värvingu. 1. aprill on karja esimese väljalaskmise päevana kaotanud oma tähenduse, mõnevõrra tulevad arvesse nädalapäevad.

Märkused:

^[1] Hoolimata seostumisest erinevate tähtpäevadega on paljudel rahvastel karjalaskekombestikus rohkesti ühiseid jooni. Otseseid mõjustusi eestlastelt soomlastele on analüüsinud A. Rantasalo. Vrd. Rantasalo I–III. Uurimus tugineb Eesti osas Hurda ja Eiseni rahvaluulekogudele. Ülevaate setu karjalasketavadest on kirjutanud P. Hagu. – Hagu, lk. 3–24.

^[2] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 49–61.

^[3] Lukkarinen, lk. 74

^[4] Rantasalo I, lk. 10–15; Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 119.

^[5] Rantasalo I, lk. 28 ja 36.

^[6] HDA I, vg. 731–732; Wuttke, lk. 440. Et jüripäev on karjalaskepäevaks Ida-Soomes, nädala võrra hilisem volbripäev aga rohkem Lääne-Soomes, oleneb ida- ja läänepoolse kultuuri kokkupuuteist neil aladel. – Rantasalo I, lk. 10–11.

^[7] HDA I, vg. 534.

^[8] HDA I, vg. 733–734; Rantasalo I, lk. 114 jj.

^[9] Rantasalo I, lk. 61–69.

^[10] Wuttke, lk. 292.

^[11] Zelenin, Russische, lk. 57–59.

^[12] Vrd. Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 123–132.

^[13] Rantasalo, Paimenen, lk. 276. Sama lätlastel.

Künnipäev^[1] kuulub kevadiste põllutööde alguse tähtpäevana eelkristlikku perioodi. Samale kuupäevale langeb Lääne-Euroopas mõningaid kevade alguse jooni omav tiburtsiusepäev^[2] ja Soomes suvipäivä, millele eelnevad suviyöt (12.–14. IV) pööripäevale omaste ilmaennetega.^[3] Eestis esineb tiburtsiusepäeva nimetus vaid trükiallikais. Mõningaid teateid leidub külvinädalate arvestamise kohta alates künnipäevast. Kindel koht on künnipäeval kalendritähtpäevade rahvapärase arvestamise süsteemis („Küünlast kümme kündi“ jne.). Hupelil on kirjeldus öisest viljakusmaagilise iseloomuga ohvripidustusest Vastemõisa lähedal, mis toimus üheksa päeva enne jüripäeva, niisiis künnipäeval; ^[4] autentsed teated käsikirjalistest allikatest selliste toimingute kohta puuduvad. Katoliiklikul perioodil kandus künnipäeva traditsioon üle ning sulas ühte jüripäevaga, kombestik kajastab ennem töötsükli kui aastaaja algust.

Märkused:

^[1] Esmakordselt trükisõnas 1732. a. künnipääw. – Helle, lk. 302.

^[2] HDA VIII, vg. 778. Sakslastel on künd tiburtsiusepäeval koguni keelatud. – Wuttke, lk. 85.

^[3] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 46; Hautala, lk. 177–181.

^[4] Hupel, TN I, lk. 155–157.

Kevadiste liikuvate pühade tsüklisse kuuluv suur e. vaikne nädal (Setu alal ka trastnonätäl) võib olla ajavahemikul 17. III–20. IV.^[1] Nädala kõikidele päevadele^[2] iseloomulikest traditsioonidest olulisim on üldine mürarikaste tööde ja kolistamise keeld, põhjenduseks nagu jüripäevalgi pikseoht.^[3] Niisiis on keelatud ehitustööd, puuraiumine ja -lõhkumine, kurikaga pesupesemine (puunõusid võidi pesta), käsikiviga jahvatamine, kangakudumine. Samuti ei tohtinud pidutseda, laulda, pilli mängida ega tantsida. Kui kogu pühadetsükkel kannab endas eelkristlikke kevade ning uue vegetatsiooniperioodi tervitamise ning vastuvõtmise tavasid (urbepäev ja lihavõtted), rohkesti tõrjemaagilisi menetlusi (suur neljapäev ja suur reede), siis suurt nädalat iseloomustab kõige enam vaikusenõue. Võrdlemisel teiste rahvastega ilmneb, et ühiseid jooni on vaikse nädala kirikukaanonite järgimises või nendele toetumises maagiliste menetluste suurema mõjujõu saamise eesmärgil, ent meil üsna üldine mürategevate tööde keeld on Lääne-Euroopa maades vähe tuntud.^[4] Soomlastel on vaikusenõue sekundaarne. Nt. lihavõttelaupäeva keskseimaks sündmuseks on kärarikas tulede põletamine, mis on pühendatud nõidade ja trollide tõrjele ning hea põllu- ja karjasaagi saavutamisele.^[5] Arvatavasti tuleb vaikusenõude lähteallikaid otsida slaavipärasest muistsest surnutekultusest^[6] (ka kuuluvad suure nädala toidud Lõuna-Eestis – kruubipuder, herned, oad – kultusetoitude hulka).

Eriti setudel on suur nädal vene-õigeusu mõjul olnud paastumise ajaks, mis oli kõige rangem viimasel kolmel päeval enne lihavõtteid (vanemad inimesed püüdsid olla söömata, lastele keelati piima anda jms.).^[7] Põhja-Eestist ja läänesaartelt pärineb enamik suure nädala kohta käivaid ilmaennustusi.

Hoolimata oma teatavast tagasihoitusest on suur nädal ühtlasi ettevalmistusaeg eelolevate lihavõttepühade tähistamiseks: siia kuulub üldine elamukorrastus, kiige valmistamine (eriti lihavõttelaupäeval), mõnevõrd ka juba pühademunade värvimine.

Märkused:

^[1] Kannatusenädal (vn. страшная неделя) – nädal enne lihavõttepühi, pühendatud Kristuse ristisurma sündmuste mälestamisele. Vt. ka lk. 236 (lihavõtted).

^[2] Neist suure neljapäeva ja suure reede käsitlus on eraldi, vt. lk. 163 jj. (suur neljapäev ja suur reede).

^[3] Suurt osa õpilaskorjanduste üksikteateid kevadpühade tsüklisse kuuluvate tähtpäevadega seotud tavade esinemisest suurel nädalal pole siin arvesse võetud kui mitteautentseid. Mõningase ülevaate neist annab M. J. Eisen. – Eisen, Kevadised pühad, lk. 15–18.

^[4] Vrd. HDA IV, vg. 1026–1029; Beitl, lk. 395–397. Seoses pikseohuga esineb kärarikaste tööde keeld lätlastel. – Šmits II, lk. 895.

^[5] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 87–90.

^[6] Sokolov, lk. 149–150; Propp, lk. 19 jj.; Mansikka I, lk. 185–186.

^[7] Vrd. Põldmäe, Rahvakultuurist, lk. 5 ja 7–8.

Põhiosa suure reede tavadest on suure neljapäevaga ühised. Ent kui suurt neljapäeva iseloomustab eelkristlike tavade suhteliselt vähene mõjustatus kirikukaanonitest, siis suure reede kohta seda öelda ei saa. Nii katoliku kui ka protestantliku kirikupühana on see kogu kevadiste liikuvate pühade tsüklis eriti suure tähtsusega, selle pühitsemata jätmine kui ristiusuõpetuse vastane tegu oli ilmne ketserlus ja patt. Need asjaolud on soodustanud rahvatraditsioonis niisuguste taigade kuhjumist suurele reedele, mis seisnesidki edu saavutamises kirikureeglite sihiliku rikkumise või ignoreerimise teel. Sellised kirikuvastased teod olid nt. rahaõnne loitsimine kirikuteenistuse ajal, salaja äratoodud armulaualeiva (sümboliseerib Kristuse ihu) kasutamine püsiva jahiõnne saamiseks või põldude kaitseks, keelatud tööde ja talituste tegemine jne.

Tähtsuseta pole reede kui nädalapäev, mis paljudel rahvastel kuulub õnnetute päevade hulka.^[1] Inimesel, kes on sündinud reedesel nädalapäeval, arvatakse olevat nõiavõimeid.^[2] Samuti on tuntud uskumus, et lapsest kasvab kurja sõnaga inimene, nõid, kui teda kolme aasta suurel reedel imetatakse.^[3] Suur reede annab argipäevase reedega seotud taigadele ning uskumustele veelgi suurema tähtsuse ja mõju.

Reedest nädalapäeva ei peetud sobivaks ka kestvamate tööde või ettevõtmiste alustamiseks. Seda enam oli suur reede sobimatu nt. pikemale reisile minekuks (TMr) või laevateekonna ettevõtmiseks – laeva ootaks hukkumine (Khn, Prn). Ka suurel reedel sõlmitud abielu arvati kujunevat õnnetuks (Trt, Prn). Sellised uskumused on küllaltki internatsionaalse iseloomuga.^[4] 

Nagu suur neljapäev, on ka suur reede kõigiti sobiv võõra õnne ja tulu endalesaamiseks mitmesuguste maagiliste menetluste abil. Elatusalade seas oli karjandus meil seejuures tähtsamal kohal kui põllundus.^[5] Salaja võõra lehma lüpsmisest jms. toimingutest loodeti oma karjale piimaõnne (eriti Võru- ja Setumaal), võõralt lambalt niidetud vill pidi andma kalapüügivõrkudele (Pöi) või rõivastele (Pä) erilisi omadusi. Soomlastel on lehmakarvad ja lambavill nõidumisvahenditena suurel neljapäeval ja suurel reedel veelgi populaarsemad.^[6] 

Keeld perest mingit eset, toiduainet vms. kellelegi võõrale välja anda, laenata või muul moel kontakti võimaldada kehtis mõistagi ka suurel reedel nagu paljudel teistel kalendritähtpäevadel. Külaskäigukeeld, õieti teise peresse mineku keeld lähtubki kartusest, et külalislahkust võidaks nõidumisele soodsal päeval kurjasti kasutada.

Nii mõnegi töö ja talituse soovitatus rajaneb osalt uskumusel, et tegevuse maagiline mõju on suurel reedel tugevam ja ilmsem. Teiste kevade saabumist märkivate tähtpäevade kõrval on nõnda ka suure reede traditsioonides koha leidnud põllutööriistade korrastamine ja parandamine, kalapüügivahendite seadmine, puunõude pesemine. Nagu kogu suurel nädalal, kehtib muistsest surnutekultusest lähtuv vaikusenõue^[7], ent suurel reedel on see ka kirikukombestikus seda olulisem. Meil on kurikaga pesupesemise, uhmris terade tampimise, puudelõhkumise, sepatöö jts. tööde keeld levinud Lõuna-Eestis ja mõnevõrra ka Läänemaal. Kodu korrashoiu osas on sagedamini mainitud põrandapühkimist ning elamukahjurite tõrjet, kuid lokaalselt – põhiliselt Tartu- ja Viljandimaal – on pühkimine olnud kirpude siginemist soodustava toiminguna keelatud nagu suurel neljapäevalgi. Lätlastel kuuluvad elamusöödikute eemalepeletamise juurde vastavasisulised loitsud,^[8] eesti traditsioonist on mõned kirjapanekud piirilähedastest Sangaste ja Urvaste kihelkonnast.

Suure reede tavadekompleks haarab rohkem maa lõunapoolset osa ka toitluse osas.^[9] See on analoogiline suure neljapäevaga: oad-herned, kruubid-tangud, kanepitoidud, kaerakiisel; Setu alalt on teateid naeriste, õunte, marjade, samuti kala söömisest. Hallistest tehtud kirjapanekule liha söömise kohta (siis ei näe suvel usse) leidub paralleele lätlastelt.

Linnulaastude toomise päevana on suur reede tunduvalt väiksema populaarsusega kui suur neljapäev, traditsiooni levikuala on sama (vt. levikukaart: suur reede). Maa läänepoolses osas (Mär, Ans, Muh, PJg) on sellel päeval võetud ette ka rituaalset kase- või kadakaokstega peksmist.^[10] 

Tähelepanekud loodusest on vähesed ja juhuslikud. Lõuna-Eestis on sellele päevale mõnevõrra kinnistunud uskumus, et ronk ristib poegi; üleskirjutatud ütlused Saare- ja Muhumaalt (sel päeval ei tööta sipelgaski) ning Setust (lind ei tee pesa) seostuvad üldiselt paastumaarjapäeva ning ristipäevaga. Suure reede ilmade põhjal edasiste ilmade või saagi ennustamine on olnud vähepopulaarne nagu ka suure neljapäeva puhul; sellealane traditsioon koondub peamiselt maarjapäevale ja jüripäevale.

Märkused:

^[1] HDA III, vg. 52–54; Wuttke, lk. 61.

^[2] HDA III, vg. 55–56.

^[3] Tuntud nt. ka soomlastel, liivlastel, lätlastel. – Hautala, lk. 142; Loorits, LRU II, lk. 18; Šmits II, lk. 1046.

^[4] Vrd. Sartori III, lk. 143.

^[5] Lääne-Euroopas seostub maagia põllunduse ning aiandusega mõnevõrra rohkem kui karjakasvatusega, eriti hea saagiõnne taotlemisel. – HDA IV, vg. 992–995.

^[6] Hautala, lk. 145–146.

^[7] Vrd. Sokolov, lk 149–150; Mansikka I, lk. 185–186.

^[8] Vrd. Šmits II, lk. 1038 ja 1055. Elamusöödikute tõrjest teistel rahvastel vt. HDA IV, vg. 989–990.

^[9] Lätlaste toitudest vt. Šmits II, lk. 1048.

^[10] Rootsis on sellisel kombel oluline koht suure reede traditsioonides, siit lähtub ka päeva nimetusi (piskare dagen – piitsutamispäev). – Vrd. Eisen, Kevadised pühad, lk. 34–35.

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.^[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.^[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.

Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.^[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.^[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.^[5] 

Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.^[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“^[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.^[8] 

Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.

Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.

Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.

Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.^[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.^[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.^[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.^[12] 

Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.^[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.^[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.^[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).^[16] 

Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).^[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)^[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.^[19] 

Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.^[20] 

Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.^[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.^[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.^[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.^[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.^[25] 

Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.^[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.

Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).

Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.^[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.

Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.^[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.^[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.

Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.^[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.^[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.^[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).

Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.

Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.^[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.^[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.

Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.^[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;^[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse^[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.

Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.

Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,^[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.^[39] 

Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.

Märkused:

^[1] Suri kristlasi jälitanud Rooma keisri Diocletianuse valitsemise ajal 303. a.

^[2] Vrd. Sahharov, lk. 53–56; HDA III, vg. 647.

^[3] Mõningaid kõrvutusi, nt. venelastel vanasõnades, on sügisese jüripäevaga (26. XI). – Dal, lk. 880.

^[4] Vrd. Šapovalova, lk. 127–135; Tšitšerov, lk. 20; HDA III, vg. 647 jj.

^[5] Fehrle, lk. 135–136; HDA III, vg. 647–657.

^[6] Vrd. Moora, Volkstümliche Zeitrechnung, lk. 239; Tampere, Kirde-Eesti, lk. 233.

^[7] ERA II 251, 471/2 (39) < Mihkli khk – V. Eenveer (1938).

^[8] Vrd. ühisjooni soomlastega: Hautala, lk. 181–193.

^[9] Setu külade skeemi, kus jüripäev oli külapühaks, vt. Loorits, Grundzüge II, lk. 333. Pidutsemisest ja rahvakogunemisest venelastel vt. Sahharov, lk. 52–53.

^[10] Üksikasjaliku ülevaate pidustusest ning selles esinevate algelementide põimumisest on andnud H. Tampere, kes ühtlasi osutab ühisjoonte kujunemisele lähedal asuvate rahvaste – venelaste, isurite ja vadjalaste traditsioonides. – Tampere, Kirde-Eesti, lk. 233–245. Väike-Maarja khk on andmeid lüpsikute turrutamisest küünlapäeval. – RKM II 336, 289 (14) < Väike-Maarja khk – M. Hiiemäe (1979).

^[11] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 53 ja 56.

^[12] Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 125–127; Ariste, Isuri keelenäiteid, lk. 43.

^[13] Vrd. A. Rantasalo kirjutatud uurimust soome karjalasketavadest, rohkete paralleelidega eestlaste kohta. – Rantasalo I-III.

^[14] L. Honko on osutanud selle põhjusena majahaldja substitutsioonile metshaldjaga alates jüripäevast. – Honko, Geisterglaube, lk. 299.

^[15] Ülevaade põhilisematest menetlustest hunditõrjeks leidub Wiedemannil. – Wiedemann, AIÄLE, lk. 357–360.

^[16] Vrd. Eisen, EM III, lk. 119–120; Ränk, Vanha Viro, lk. 175. Sellesse valdkonda ei puutu 1343. a. Jüriöö ülestõusu mälestustulede põletamine.

^[17] Näiteid mitmesugustest nõiasõnadest karja väljalaskmisel leidub: ERlA III: 3, lk. 1033–1040.

^[18] Vrd. Šapovalova, lk. 129–131. Detailse ülevaate Setu karjalaskekombestikust ning sealjuures kasutatavatest rekvisiitidest koos levikukaartidega kogu Eesti kohta on andnud P. Hagu. – Hagu, lk. 5–13.

^[19] Munast kui karjaohvrist eriti soome ja eesti karjalasketavades vt. Rantasalo I, lk. 61–69, kui riitusesemest – ERk II, lk. 240 (lihavõtted).

^[20] Vrd. Boecler-Kreutzwald, lk. 82–84.

^[21] Vrd. Zelenin, Russische, lk. 58–62; Skrodenis, lk. 264–265; Šmits II, lk. 748 jj; Hautala, lk. 188–192; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 122–129.

^[22] HDA III, vg. 651–653. Ülevaade eesti traditsioonist Püha Jüri kui huntide valitseja kohta leidub M. J. Eisenil. – Eisen, EM II, lk. 15–18.

^[23] Kõpp, lk. 14.

^[24] Šmits II, lk. 749–752. Soomlastelgi on jüripäev hevosten hengähdyspäivä. – Hautala, lk. 185.

^[25] HDA VI, vg. 1656–1659.

^[26] Venelaste traditsioonis on jüripäev külviaja orientiirina märksa olulisem. – Dal, lk. 880.

^[27] Madude osatähtsus on jüripäevases maagias tavalisest suurem ka germaanlastel. – HDA III, vg. 656.

^[28] Sama põhjendus leidub Hellel. – Helle, lk. 302.

^[29] Propp, lk. 19–24. Kääbastel käimisest ja söömisest pärast jüripäevast karjalaskmist on teateid Vologdast. – Šapovalova, lk. 127–128.

^[30] Šapovalova, lk. 134–135; HDA III, vg. 653.

^[31] Venelaste uskumuses on peetud jüripäevast kastet ka kahjulikuks – maa on alles mürgine. – Sahharov, lk. 53.

^[32] ERk II, lk. 18–19; 46–48 (paastumaarjapäev).

^[33] Lätis on seapeapoole keetmisega loodetud saada sigadeõnne. – Šmits II, lk. 754.

^[34] Wiedemann, AIÄLE, lk. 356.

^[35] Vrd. Loorits, Vogelbetrug; Zelenin, Der alte estnische Brauch.

^[36] Venelastel on jüripäeva nädal pääsukeste saabumise ajaks, käo saabumine enne jüripäeva on halb märk. – Dal, lk. 880–881.

^[37] Vrd. HDA I, vg. 361–363.

^[38] Hautala, lk. 182.

^[39] Dal, lk. 879–880; HDA III, vg. 656–657.

Markusepäeva^[1] tuntakse samuti äkksurmapäeva (surmapäeva, margusepäeva) nime all. Kirjanduslikes allikais esineb veel ussikuningapäeva nimetus – ussikuningas kutsub sel päeval oma alamad nõupidamisele.^[2] Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. a. leidub teade püha Markuse päeva pühitsemisest, et see kaitseks karja äkilise surma eest.^[3] Töötegemise keelust sel päeval teatab Göseken 1694. a. Mihklist^[4]; Alutagusel ei tohtinud sel päeval künda, see võis tuua äkksurma künnihärgadele ja muulegi karjale.^[5] 

Markusepäeva ilmal on oma koht edaspidise saagi ja ilma ennustamises. Lääne-Euroopas on markusepäev sulatanud endasse ka mõningaid eelkristlikke agraarkalendri tavasid. Ungarlastel kuulub selle päeva juurde piima- ja põllunõidus, sakslastel inimsaatuse ettemääramine.^[6] 

Kui meie kombestikus määrab päeva sisu puhkepausi andmine tööloomadele, siis soomlastel „Markus kannab adra põllule“ ning „annab käole keele“.^[7] Markusepäeva kombestikus on siin suveperioodi alguse jooni, olulisim on ilma jälgimine ja saagi ennustamine olenevalt ilmast (külm ilm toob külma kevade ning halva saagi).^[8] 

Märkused:

^[1] Markusepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, kus see on evangelisti ja kirikupatrooni Markuse mälestuspäev. Markuse kui kaitsepühaku poole pöörduti abiotsimisel ootamatu surma vastu. – HDA V, vg. 1703.

^[2] Boecler-Kreutzwald, lk. 85; vrd. Loorits, Grundzüge I, lk. 575.

^[3] Westrén-Doll, lk. 16.

^[4] Vt. Laugaste, lk. 69.

^[5] Boecler-Kreutzwald, lk. 85.

^[6] HDA V, vg. 1703–1706.

^[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 108–110.

^[8] Hautala, lk. 193–194.

Volbripäeva ehk viilipipäeva (vilpusepäeva)^[1] on nimetatud juba Hellel kui esimest suvepäeva ning hernekülvi alustamise aega.^[2] Wiedemann tutvustab 1. maid kui kõigi tarkade või nõidade päeva ning märgib samuti hernekülvi.^[3] Rahva hulgas tuntaksegi volbripäeva ennekõike kaunviljade külvamise päevana.^[4] (Vt. levikukaart: volbripäev) Selle traditsiooni levik pole siiski ühtlane: rohkem on teateid Vi, Jä, Vl, Ta, Võ, hõredalt Ha, Lä, Pä, täiesti puudub komme Hii, Sa ning Se. Setus, samuti Võ idapoolses osas (Räp, Vas) on külvipäevaks kevadine nigulapäev (9. V). Germaanlastel on volbripäev külvipäevana suurema tähtsusega ja siin võib oletada kajastusi muistsest külvipühast.^[5] Soomes on külvatud ube.^[6] Võrreldes eestlastega on meie põhjanaabrite volbripäev – vappu – tunduvalt olulisem karjanduses, võttes üle jüripäeva funktsioone (nt. karjalask Lääne-Soomes koos selle juurde kuuluvate maagiliste toimingutega karjaõnne saavutamiseks).^[7] Karjalaskepäevana on volbripäev populaarne samuti germaanlastel.^[8] 

1. mai või 30. aprilli õhtul on tehtud tuld. Germaani rahvastel on see olulisemaid traditsioone volbripäeva kombestikus, olles tihedalt seotud nõiduse ning selle tõrjemaagiaga.^[9] Maiga saabub kevade lõplik võit, sellega kaasneb rida kõige halva eemaletõrjumise menetlusi: tuletegemine, kellade helistamine ja lärmitsemine, roheliste okste toomine hoonete kaitseks (vrd. pajuokste toomise ja urbimise kommet kevadistel pühadel). Nõidade sõidust loksperile – öistele pidustustele – leidub kajastusi meiegi traditsioonis (Sa), nõiasabatit volbriööl mainib Holzmayer^[10]. Säilinud teadetest tuletegemise kohta ilmneb, et sel puudub maagiline tähendus ja seda on enamasti nimetatud maituleks. Need on olnud pigem lõbustusliku iseloomuga noortepeod, kus maa peale tehtud tule juures on pühitsetud mai saabumist ning vastuvõtmist.^[11] 

Koduses majapidamises pole volbripäeval nimetamisväärset tähtsust: Holzmayeril leidub teade ahjukütmise keelust piksekartusel.^[12] Ilmaennetes kajastub ta samuti vähe, olles suve alguse tähtpäevana palju vähem arvestatav kui teistel rahvastel.

Märkused:

^[1] Volbripäev tähistab kirikukalendris katoliku kaitsepühaku Walpurga pühakskuulutamist; samale kuupäevale langeb apostel Filippuse mälestuspäev, ent viilipipäeva nimetus pole rahvatraditsioonis kodunenud.

^[2] Helle, lk. 302.

^[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 361.

^[4] Vrd. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 215–216.

^[5] Rantasalo, Ackerbau III, lk. 119; HDA V, vg. 1543.

^[6] Hautala, lk. 201.

^[7] Hautala, lk. 200–207; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 8; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 112.

^[8] HDA V, vg. 1544.

^[9] Fehrle, lk. 137–138.

^[10] Holzmayer, lk. 61–62.

^[11] Vrd. Eisen, EM III, lk. 120. Vt. ka ERk III, lk. 150 (maikuu).

^[12] Holzmayer, lk. 62; vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 361.

Räüsäpäev (rahepäev, ka jääpäev) on setude püha. Seda ei nimetata kuu- ega nädalapäeva järgi, vaid orientiiriks on kevadine nigulapäev (9. V), millest arvestades kolmandal päeval ongi räüsäpäev. Märgitud on ka üldse künni- ja külviaega, maikuud, aega pärast lihavõtteid, kevadet. Sellel päeval olid põllutööd keelatud, vastasel korral hävitas rahe (räüs, iä) vilja. Seega on siin tegemist väga vana uskumusega maa pühadusest. Läänemeresoome rahvaste muistse maahinguse või -puhkuse päeva traditsioonide põhiosa on siiski kandunud ristipäevale.^[1] 

Märkused:

^[1] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 73. Lätlastel kannab ristipäev ühtlasi rahepäeva nimetust. – Šmits, lk. 951; germaanlastel on ta ilmajumaluse austamispäev. – HDA IV, vg. 17.

Ristipäev (ristapäev, ristlepäev) ehk taevaminemispüha^[1] on arvestatuna kevadpühadest 40. päeval ning langeb alati neljapäevale – siit nimetus: ristineljapäev. Päeva seos kirikuga on olnud meil üsna väline ning pinnaline. Rahva hulgas tuntakse kokku kuni nelja ristipäeva, nimelt on suurele ristipäevale eelnevad neljapäevad veel tuule-, linnu- ja lehe- (heina-)ristipäev, mis võivad kanda ka 1., 2. või 3. ristipäeva nimetust. Tuuleristipäevaga arvatakse kaasnevat või lõppevat kevadisi külmi tuuli. Holzmayeril on tuuled (ristapä tuled) samastatud pääsukeste saabumise aegse nn. pääsukeseviluga (linno willo).^[2] Linnuristipäev tähistab lindude rände lõppu ja aktiivset linnuelu („Linnud juba lidistavad ja laulavad, ööbik juba on ja...“^[3]), lehe- ehk heinaristipäevast on lehed puus ja rohi maas.^[4] Mõnel pool Põhja-Eestis tuntakse ütlust, et ristipäevast pannakse sool rohusse (rohi muutub toitvamaks). (Vt. levikukaart: ristipäevad (1)) Nimetuste tähendus on küllalt otsene, kuid päevade järgnevus pole päris kindel. Ka Wiedemanni sõnaraamatus on nii linnu- kui tuuleristipäeva puhul osutatud enam kui ühele neljapäevale, samuti puudub ühtsus trükitud kalendreis. Põllutööde tegemisel võib täheldada linnuristipäevaga arvestamist maa läänepoolses osas, eriti saartel (teateid on Rap, Mär, Rei, Ans, Jäm, Muh) – sellel päeval külvatud vilja rikuksid linnud. Lõ-E domineerib nagu Lätiski põllutööde keeld rahekahjustuste kartusel (teateid on SJn, Ran, San, Krl, Se) ning Läti piiril kasutatakse lätlastega ühist raheristipäeva nimetustki.^[5] Setudel on samasugune tähtsus samuti räüsäpäeval. Ilmselt on ristipäevadele koondunud külviaega või isegi suviviljade kogu kasvuaega markeeriv tabupäevade rida, mis kajastab muistset ajajaotuse süsteemi nagu külvinädaladki. Sellesse rühma näib kuuluvat veel suvistejärgsel neljapäeval peetav setude lujapäev ja lutside lehtpäev.^[6] Nelja ristipäeva tunnevad liivlased. Lätlastel teatakse neid olevat vähemalt viis, kõik enne suvisteid.^[7] 

Välist seost kirikukombestikuga võib mainida vene-õigeusuliste poolt Petseri kloostri juures korraldatavate ristikäikude puhul, kusjuures pühakujude ning -piltide alt läbikäimisest, pühitsetud allikaveega pritsimisest, andide toomisest jms. loodeti haigustest paranemist ja head õnne edaspidiseks.^[8] Nagu on kurtnud Otepää pastor oma kaebuses 1647. a., võetavat taevaminemispüha ristikäikude ajal ette ohvritoiminguid.^[9] Öistest kooskäimistest Pranglis on juttu Kambja kiriku visitatsiooniprotokollis.^[10] 

Võrreldes teiste rahvastega on meie ristipäev uskumuste poolest rikas. Olles tihedalt seotud igapäevase elu praktilise küljega, on ta oluliselt erinev peomeelsetest suvistepühadest. Esileküündivam osa selle päeva keeldudest, toimetustest ja talitustest lähtub maa ja kõige maa peal kasvava – rohu, lillede, puude pühakspidamisest. Nn. maa- puhkuse nõue ja selle põhjendus nähtub nagu vadjalastel ja isuritel, aga ka lätlastel kõige selgemalt ristipäeval.^[11] Sellel ajal ei tehta põllutööd: külv ei õnnestuks, vilja rikuks kas tuul või rahe (tuuleristipäeval), sööksid linnud (linnuristipäeval) või juhtuks muud halba. Kogu idapoolsest Eestist on arvukalt kirjapanekuid rangest keelust noppida lilli, katkuda või niita rohtu, murda või lõigata oksi, raiuda või vigastada puid. Kõik need keelud on meil ühised lätlastega. Keelatud on isegi rohu peal magamine (VJg). Kõige sagedasemaks motiveeringuks (eriti Kagu-Eestis) on, et vigastatud kohale ilmub veri. Sel päeval korjatud ravimtaimedki muutunud kuivades punaseks (Räp). (Vt. levikukaart: ristipäevad (2)) Peale selle kõige levinuma põhjenduse on veel teisi. Rohu (heina) katkumisel või niitmisel see ei kasva enam, hävib (VJg, Ann, Kul, Krl), asemele tuleb verine hein (Rõu), on oodata karjakahju, loomade katku, lehmad hakkavad verd lüpsma (Ote), ussid tulevad koju (Krl, Urv), lillede murdja majale tuleb õnnetus (Jõh). Puu koorimisel läheb tüvi punaseks (Ann, Vän, Ote), kasv lakkab (Krl); puude murdmisel on murdekoht teisel aastal (päeval) verine (Sim, Plv) või hävitavad puid röövikud (Äks); vitsa lõikamisel tulevad koju ussid (Krl); noaga vestja maja kohal on palju pikset (Nõo), rahe rikub vilja (Krl), juhtub palju õnnetusi (Lai); raiuja maja tabab välk (Urv), müristab palju (Har); aiategija õue tuleb hunt (Trv). Puu, mis on istutatud ristipäeval, ei lähe kasvama (Pst). Kõigesse kasvavasse puutumine on patt (VJg, Sim, Kad, JJn, Kan, Urv). Teatavat seisakut looduses rõhutab ütlus „Ristipäeval on nii suur püha, et rohigi ei kasva“, millele tavaliselt järgneb keeld maast kasvavasse puutuda. Sel päeval ei tee ka lind pesa.^[12] Iseloomulik on sõnadele erilise kaalu andmiseks kasutada deminutiive (ei tohi murda lilleoksakestki, vitsakestki, puulehekestki, rohukõrrekestki jms.), rõhutamaks, et pisimgi sellelaadiline tegu pole lubatav. Samasuguse alltekstiga on humoristlikud ütlused: „Kassi ei tohi lihakausi juurest ära ajada“ (Rak), „Mees ei tohi püsti pissida“ (Lüg, Hlj, Kir).

Peale põllutööde keelu tuleneb selle päeva erilisest loodusse suhtumisest ka heinamaadel karjatamise keeld („heinamaad kinni“), muidu hein ei kasvaks enam.^[13] Siitpeale vajas kari hoolsamat järelevalvet ning hakkas lõunal käima, mis tõi ühtlasi kaasa lõunase lüpsikorra. Mõnes Lä ja Pä kihelkonnas on karjast tulevaid loomi koguni pärgadega ehitud nagu jaanipäeval. Kui toidusedelis oli erinevusi, siis just rohkete piimatoitude poolest. Maa lõunapoolses osas on nagu Lätiski püütud piimatoitude valmistamisega stimuleerida suvist piimaandi.^[14] Karjahoolduses domineerib piima- ja võiõnne taotlus kas võõra karja jälgedest mulla korjamise või mingi muu menetluse abil. Paiguti on kari sel päeval nõidusekartusel isegi lauta kinni jäetud.^[15] Karksis on naised käinud hea võiõnne saamiseks võõras vallas kiriku läve eest mulda võtmas, hiljem söödi koos tuttavatega kaasatoodud korpe ja karaskit. Tähelepanu koondumine karjandusele, eriti lüpsilehmade hooldusele iseloomustab samuti teisi tähtsamaid kevadisi ning suve alguse pühi, nagu jüripäeva ja jaanipäeva, mille kombestikus on palju ühist. Mõnevõrra näib olevat suurendanud ristipäevase karjanõiduse tähtsust neljapäev nädalapäevana, nagu seda on suur neljapäev kevadpühade tsüklis.^[16] 

Ristipäeva töökeeldude aluseks on erineva päritolu ja algupäraga tõekspidamised, mis kujutavad endast põimingut loodusrahvaste usundist ja ristiusu õpetustest. Maa pühakspidamise ning sellest tulenevate keeldude tagapõhjana võib arvestada nii eestlastel kui ka ida- ja lõunapoolse ümbruse asukatel loodusrahvastele omast tabusüsteemi. Ent meie ristipäeva traditsioonides on veel kohta leidnud üldine igasuguste tööde keeld, mis esineb germaani rahvastel, kus kirikukombestiku mõju selle päeva rahvatraditsioonile on märksa tugevam kui eestlastel. Töökeelu põhjendused – „rist tuleb koju“ (Võ), sellel päeval tehtu ei anna häid tulemusi või kutsub esile koguni halba – on ilmset tuge saanud ristiusu mõjutusel.

Neljapäeva kui nädalapäeva pühitsemise nõudest lähtub kudumise, heegeldamise ja mis tahes lõngatööde keeld ristineljapäeval, põhjenduseks pikse, halva ilma või mingi ebaõnne kartus.^[17] Soovitatavatest töödest on nimetada vaid rõivaste tuulutamine koide hävitamiseks (Lä, Hii, Sa, mõnevõrd Ta, Vl). Õmblemise keeld, samuti kolistamise ja mürarikaste tööde keeld pikseohu põhjendusega suunab paralleele tõmbama eriti germaani rahvaste muistse usundiga, kus taolistel keeldudel on eriti tähtis koht. Need tulenevad ilmajumaluse Donari austamisest (vrd: sks. Donner – kõu, ning Donnerstag – neljapäev).^[18] Ristipäeva ilm on eestlastegi traditsioonis olnud suurema tähtsusega kui teistel liikuvatel pühadel. Ristipäev seostub rahva kujutluses enamasti külmade ilmade ning tuulte perioodiga, pärast ristipäeva on arvatud soojemaid ilmu tulevat. Selle päeva vihm ei ole hea tähendusega, ennustades märga suve. Lääne- ja Saaremaal on ristipäeva vihma nimetatud soolaseks, rohtunärvetavaks ja heinakasvu kinnipanevaks vihmaks.

Inimsaatuse ennustamisega on ristipäev meil üsna vähe seotud, olles ses suhtes erinev soomlaste ristipäevast. Soome ristipäevakombestikus on olulisim nn. helatulede tegemine (vrd. sm. helatorstai – ristineljapäev),^[19] mille juurde kuulub Kesk- ja Edela-Euroopa katoliku kiriku rongkäikudest välja kasvanud komme koos jalutades nn. helalaule laulda. Meie traditsioonis on noorte meelelahutusliku iseloomuga kooskäimistest või pikematest rännakutest vaid üksikuid kirjeldusi.^[20] Germaani rahvad on ristipäeval pidanud ka maipidustusi, tähtsal kohal on kirmaselaadsed rahvakogunemised, põllutööde keeld pole kuigi kategooriline, mõnede kultuuride rajamine on koguni soovitav.^[21] 

Märkused:

^[1] Piiblilegendi järgi päev, mil surnuist üles tõusnud Kristus läks taeva; ristiusu kiriku poolt kasutusele võetud VI sajandil. Päeva tähistatakse ristikäikudega, mis sümboliseerib Kristuse minekut koos jüngritega linnast välja õlimäele.

^[2] Holzmayer, lk. 52–53.

^[3] RKM II 58, 285 (20a) < Häädemeeste khk – M. Mäesalu (1955).

^[4] Vrd. Eisen, EM II, lk. 149.

^[5] Vrd. Šmits II, lk. 951, 954–955; Šmits IV, lk. 1914 ning lätikeelsete nimetuste samakõlalisust: krusta diena – ristipäev ja krusas diena – rahepäev.

^[6] Nižni-Novgorodi preestrid taunivad oma ühises kaebuses 1636. a. muu hulgas rahvakogunemist 6. ja 7. neljapäeval pärast lihavõtteid, sealjuures kurdetakse, et 7. neljapäeval kogunevat naised ja neiud kaskede alla pidutsema ning lõbutsema jne. – Mansikka I, lk. 237–238. Leedulased võtavad 10. lihavõttejärgsel neljapäeval ette menetlusi külvide kaitseks külma eest ning kiskjate tõrjeks; peetakse karjastepidu. – Skrodenis, lk. 265. Sakslaste vanade pühade liitmisest kirikliku taevaminemispühaga ning neljapäeva tähendusest germaani rahvastel vt. Beitl, lk. 331; HDA II, vg. 331–345.

^[7] Põllutöö keeldu on tuntud kõigil neljapäevadel alates jüripäevale järgnevast ning lõpetades taevaminemispühaga. – Šmits II, lk. 951, 955. Ungarlastelt on säilinud teateid veelgi pikemast neljapäevase või laupäevase töökeelu perioodist – jüripäevast lõikuseni või mihklipäevani. – Bálint, lk. 223–224.

^[8] Vrd. Loorits, Grundzüge I, lk. 40–41.

^[9] Westrén-Doll, lk. 14.

^[10] Kõpp, lk. 14.

^[11] Ristipäevast kui maahinguse, maapuhkuse päevast vadjalastel ja isuritel vt. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 73–75; Ariste, Isuri keelenäiteid, lk. 43. Loodusesse puutumise keelust lätlastel vt. Šmits II, lk. 950–956.

^[12] Need vormelid puuduvad lätlastel, kuid on tuntud soomlastel. – Hautala, lk. 220. Venelastel „lind ei punu pesa“ paastumaarjapäeval. – Tšitšerov, lk. 17; sakslastel seostub see vormel üldse neljapäevaga. – HDA II, vg. 334.

^[13] Tuntud ka liivlastel. – Šmits II, lk. 950.

^[14] Lätis valmistatakse sõira, mida perenaine annab ka karjasele. – Šmits II, lk. 955–956.

^[15] Jung on nimetanud põhjusena ka kurje põhjatuuli, mis aga käsikirjalistes allikates ei kajastu. – Jung, Eesti rahwa, lk. 75–76.

^[16] Neljapäevast kui nõiduse ning selle tõrjumisega tihedalt seotud nädalapäevast Euroopa rahvastel vt. HDA II, vg. 331–345; Wuttke, lk. 60.

^[17] Neljapäeva tähendusest ja pühitsemisest eestlastel vt.: Eisen, EM IV, lk. 171–173.

^[18] Beitl, lk. 136; Sartori III, lk. 187–189.

^[19] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 127–129.

^[20] Selliste kooskäimiste tagapõhjana Jõelähtmesse Jägala joale oletab A. Moora muistse ohverdamiskokkutuleku järelkajasid. – Moora, Eestlaste muistsest, lk. 32.

^[21] HDA IV, vg. 19–20; Sartori III, lk. 185–187.

Setude lujapäeva (looja-, loja-, luapäeva) pühitsemise aja kohta ei ole täit selgust. Loorits identifitseerib lujapäeva kirikliku kolmainupühaga,^[1] märkides, et loja (< luja < luia) tähendab halleluujat.^[2] Rahvapärimus päevade samasust siiski ei kinnita: lujapäeva on peetud pärast suvisteid teise nädala neljapäeval või siis mingil ajal peale jaanipäeva, keset suve või koguni sügisel. Lutsi tekstidest (neid on 3) ilmneb, et lujapäev on olnud 9 nädalat pärast suurt neljapäeva.^[3] 

Et lujapäeva pühitsemine on olnud väga tugevasti seotud konkreetse, Pankjavitsas asuva pühakujuga – luja-puusliga, siis võidi ilmselt lujapäevaks nimetada ka muid Pankjavitsa kirikusse tuleku päevi. Peale toiduainete (munad, kohupiim, või) on annetusteks kaasa toodud villu. Nende pühitsemisest loodeti head käekäiku endale, põllule ja karjale, ennekõike lammastele. Päeva näib olevat tähistatud veel naistepühana. Annetuste ning roheluse toomine kirikusse on omane ka germaanlastele,^[4] ent vahetum on seos naaberrahvaste – venelaste ja lätlaste traditsioonidega.

O. Kallas on tutvustanud lutside lujapäeva ka lehtpäeva nimetusega: „Lehtpäeval (10 päeva pärast nelipühi) pühendatakse kirikus rohtu: üheksa vannikut isesuguste rohtudega.“^[5] Kirikus pühitsetud vanikuid hoiti alles ning neid kasutati tõrjemaagias mitmel otstarbel. Sama nimetust tunnevad liivlased (lv. lied-päva). Sellel päeval kehtis niinekiskumise keeld, vastasel korral kisuksid lehmad suvel sabad ära.^[6] Lätlaste lehepäev (lt. lapu diena) on olnud 1. mai: vaadatakse, kas puulehed on hiirekõrvul; üheltki puult ei tohi oksa murda nagu ristipäevalgi – murdekoht hakkaks veritsema.^[7] Seoses selle neljapäevaga leidub 17. saj. visitatsiooniprotokollides huvitavaid andmeid nn. ebausutavadest Pilistveres ja Rõuges: „Issanda pühitsetud ihu pühal (Fronleichnamstag), mida Rooma kirikus esimesel neljapäeval pärast Kolmainu Jumala püha peetakse, heidetakse Pillistveres (1680) „Udda hallikasse“ raha (Schillinge) ohvriks. Kui raha põhja vaob, siis on see paha märk, jääb ta aga pääle, tähendab see hääd. Selle juures „nad söövad ja lakuvad ise“. Rõuge kihelkonnas Roosas tuleb samal päeval, 1689 aasta teadete järele, Venemaalt ja Lätimaalt kaugelt palju rahvast kokku. Nad panevad küünlad laua pääle põlema ja ohverdavad suurel hulgal raha, võid, kohupiima, juustu, mune, kookisid. Selle juures toimetatakse õnnistamist ja aetakse üleüldse palju ebausku. Selle pääle hakkavad nad õlut ja viina jooma ja lõpetavad sellega.“^[8] 

Märkused:

^[1] Kolmainupüha e. kolmainujumalapüha on 1. pühapäev pärast suvisteid; tuntud ka rahvakalendri tähtpäevana, kuid on üksteisest kaugematel rahvastel üsna erineva funktsiooniga; vrd. HDA II, vg. 434–436; Hautala, lk. 225–226.

^[2] Loorits, Grundzüge I, lk. 580, 451–452.

^[3] Katoliiklaste kirikukalendris on see päev omaette tähendusega. Kolmainupüha-järgsel neljapäeval pühitsetakse nn. Kristuse seletatud ihu püha. – Beitl, lk. 223–224.

^[4] Sartori III, lk. 219–220.

^[5] Kallas, Lutsi maarahvas, lk. 71.

^[6] Loorits, LK, lk. 101.

^[7] Šmits II, lk. 1009–1010.

^[8] Kõpp, lk. 14.

Viidipäev on meile toodud kirikukalendri tähtpäevana keskajal koos ristiusustamisega.^[1] Kuna vanas Julianuse kalendris eelnes kiriklik suve alguse päev kalendritriivi tõttu ajaliselt astronoomilisele, siis kinnistati 13. saj. pööripäev viidipäevale (sks. Veitstag). Lääne-Euroopas on selle päeva traditsioonid seotud ühtlasi Vituse kui kaitsepühakuga, ka langeb viidipäevale mõningaid jaanipäeva funktsioone (tulede tegemine, tuleviku ennustamine jms.).^[2] Meil on viidipäev üsna vähe tuntud, leidub mõningaid pööripäevale omaseid uskumusi nagu lätlastelgi.^[3] Wiedemannil on viidipäev kapsaistutamise päevaks^[4]; rahvasuust on kirja pandud põhjendus: hiljem ei kasvataks kapsad enam päid.^[5] Sama uskumus on märksa levinum suvisel pööripäeval. Karksist pärineb teade tatra külvamisest. Mõnel juhul on lehmade piimaanni vähenemise algust arvestatud viidipäevast (tavaliselt algab päevade loend jaanipäevast). Kõige pikema päeva ning pööripäeva tähenduses esitab viidipäeva J. Jung: „Sellel päeval pannakse tähele, kust poolt tuul on, siis peavat tuul kõige selle aja, kunni teise pööripäevani säält küllest puhuma. Seda pannakse igal pööripäeval tähele.“^[6] 

Märkused:

^[1] Märtri ja kaitsepühaku Vituse mälestuspäev.

^[2] HDA VIII, vg. 1540–1544; Beitl, lk. 781.

^[3] Vrd. Šmits IV, lk. 2019–2020.

^[4] Wiedemann, AIÄLE, lk. 361.

^[5] Lätlastel, venelastel külvi lõpetuse päev. – Šmits IV, lk. 2019; Dal, lk. 885.

^[6] Jung, Eesti rahwa, lk. 76.