Mul on kass, tema nimi on Pätu. Selle nime ta sai enadale sellest, et väiksena meeldis mulle väga vaadata multikat või lastesaadet, kus siis väike tüdruk tegi pahandusi ja ajas selle Pätu kaela. Kui mu kass oli alles väike, siis talle meeldis alatasa pätst teha, ta nt keris väga tihti wc paberiruli mööda tuba laiali või kui mul ununesid kõrvaklapid laiali, siis olin ma neist ilma. Sellpärast otsustasin ma tema nimeks panna Pätu. Mul on veel jänes, tema nimi on Kriimu, Kriimu nimi tuli sellest, et ta on nö boss ja sõjakas naine (ta kriimustab ja näksab kui midagi ei meeldi) nt ta ei luba kassile tulla vaiba peale, nii kui kass peaks üritama tulla, kriimu hoiatab teda.
Mul on jänes,ta nimi on Fido. Ma lugesin "Pahupidikool kukub kokku" ja siis seal oli ühe apelsini nimi Fido ja mulle hakkas see nimi meeldima ja nii saigi jänes oma nime :)
Mul oli kaks lemmiklooma. Praegu on neist alles koer Pluto. Jänku HipHop suri eelmisel suvel. Pluto nime pani emme ja HipHopile panin nime mina, sest nad hüppavad hip ja hop. Plutoga on väga tore jalutamas käia ja mängida. Saan talle süüa viia ja juua ka. Ta on väga pisikene ja karvane. Mõnikord on ta jooksu pannud, siis ta tahab autodele ette joosta. Ta pole väga sõnakuulelik. Jalutan temaga alati rihmaga. Jänkuga sai meil koguaeg nalja. Kui mul oli sünnipäev, siis talle meeldis õhupalle tagaajada aga ta teravad küüned lõhkusid pallid ära. Teda see ei ehmatanud. Talle meeldis väga mängida.
Minul on hetkel kodus kolm jahikoera ja üks jänes. Kõige vanema koera nimi on Asko, keskmise koera nimi on Timmu ja kõige nooerma koera nimi on Joosep. Jänese nimi on Mia.
Tegelt on kõik loomad väga armsad ja omamoodi kiftid. Mul on oma lemmikloom jänes Nännu. Tema nime oleme saanud selle järgi, et kunagi oli meie peres koer, kelle nimi oli samamoodi Nännu ning ta oli meile väga südamelähedane. Otsustasime sellepärast panna talle samaväärse nime.
Minu praegune lemmikloom on koer, ta nimi on Leedi ja ta on beagle'i tõugu. Ta on väike, armas ja nunnu. Tal on pikad kõrvad ja ta on väga agressiivne. Ta on nii nunnu, et tahaks teda kogu aeg kallistada. Aga Leedi on vahel ka paha koer, näiteks ta käib küla peal kondamas, kuigi ei tohi.
Mul oli ka teine lemmikloom, ta nimi oli Nännu, ta oli jänes. Ta näris meil vahepeal juhtmeid läbi, see oli nõme. Nüüd aga on Nännu surnud, ta elas päris vanaks (inimeste aastates), 7 aastat. Aga nüüd on ta mulla all, kus teda ei tülita keegi.
Mul on kaks lemmiklooma, üks kass ja üks jänes. Minu kassi nimi on Muster, ta sai oma nime minult. Ma panin talle selle, sest ta on musta värvi. Kunagi, kui ta veel väike oli, siis ta ei olnud meie oma, aga ta käis meil alati piima joomas ja söömas.
Minu jänese nimi on Käpik, ta sai selle nime minult. Ma panin selle talle, sest ta oli hästi karvane. Nüüd ta elab meil kuuris, kus tal on hästi palju ruumi ja ta on hakanud ka kaevama urge maa alla.
Minu jänese nimi on Shruikan. Kuna Shruikan on ühes raamatus suur tume kuri lohe, siis oli tore anda tema nimi väikesele nunnule jänkule. Mul on koer Jasper. Ma ei tea, kust ta oma nime sai. Kass Otu. Ta oli väga totu ja me panime nimeks Otu. Kala Ariel on väikesest merineitsist Arieliga sama värvi.
Iga kord, kui ma olen kurb, tuleb Jasper mind lohutama. Minu jänes üritas mu telefoni ära süüa. Kass kardab mu jänest, üks kord üritas ta ära joosta ja hüppas ahju peale. Minu eelmine kala kadus ära. Ma ei tea siiani, mis temaga sai.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on olnud: koer, kass, hamster, kalad ja jänes. Koer on meil olnud alates sellest ajast kui mina sündisin, seega alates 1988 aastast. Kass oli meil siis kui ma olin noorem. Viimane kass oli meil paar aastat tagasi. Kalad võtsin ma endale kaks aastat tagasi kuid nüüdseks neid enam ei ole.
Jänes oli meie peres väga ammu.Ma isegi väga hästi ei mäelta teda.Võisin olla umbes 4-5 aastane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti pere ühisel otsusel. Väga pikalt ei kaalutletud, kuna elame oma majas siis peab koer nii või naa olema ning koera puhul puudusin kõik vastuargumendid. Kalad olid minu otsus, kuna mina tahtsin neid kõige enam ja pere oli ühiselt nõus. Kass tuli meile ise koju. Me ei olnud kassi võtmist kunagi planeerinud kuid siis ta jäigi meile. Jänes oli mu venna ja õe oma. Nad tõid ta salaja koju kui väiksed olid.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kuna meil praegu on lemmikloomana ainult koer veel alles siis ma temast ka räägin. Koera ostsime me kuulutuse kaudu lehest. Koera hinnaks oli 10.000.- krooni.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie koera nimi on Canis Comeisa Bonnassola R'alex. Igapäevaselt me kutsume teda Boonaks, kuna tema pikka nime on raske välja öelda igakord kui teda kutsume. Nime ei saanud me ise valida, kuna see oli tal juba passis kirjas ning tema nimi on kokku pandud tema ema ning isa nimest.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiklooma kohta saime informatsiooni internetist ning koera saadetest.
Kuna meil on suhteliselt vähe levinud koeratõug siis peab tema kohta ka informatsiooni küsima loomaarstide käest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole seda kindlasti mõjutanud. Koduloom peab olema lihtsalt sõber. Pole vahet kas tal on pikk või lühike karvakate jne. Looma tõupuhtus on kindlasti mingil määral oluline, kuna minu vanemad eelistavad tõupuhtaid koeri on see ka mulle küIge jäänud ning samuti eelistan ka mina tõupuhtaid loomi, kuna nende iseloom ja käitumine on rohkem ettearvatav.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Kahjuks ei ole osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres paneb igaüks oma panuse koera eest hoolitsemisele.
Ema annab talle hommikuti süüa ning laseb ta õue. Mina ja minu vend käime temaga jalutamas ning mängime temaga.
Ei saa hinnata keskmist aega kui palju või vähe sa loomaga tegeled kuna see on väga sõltuv. Kuna koer on pereliige ei saa seda kindlalt määratleda. Samamoodi võiks küsida kui kaua aega sa oma emaga veedad.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Oma lemmiklooma jaoks ostame me loomapoest toitu, kuna meie koer on väga valiv siis sööb ta ainul ühtesid kindlaid kraanoleid. Samuti sööb ta ka kodu sööki.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Arsti poole oleme me pöördunud oma lemmiku silmade ning nahaga. Muid tervise probleeme tal olnud ei olegi. Lemmiklooma vaktsineerimine on kindlasti vajalik. Kuna meie koer on suviti maal siis peab olema tal tehtud marutaudi vaktsiin kuna maal on palju hulkuvaid koeri ning metsloomi. Minu arvamuse kohaselt on vaktsiin väga-väga vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on vajalik teatud inimestele, neile kellel pole koera jaoks nii palju aega, et teda paaritada ning kutsikatega tegeleda. Vajalik on ta siis kui koer on palju vabalt ning teiste koertega on vaba voli suhelda. Ka meil on emane koer kuid meie ei anna talle ei tablette ega kavatse temale ka mingeid operatsioone tegema hakata. Meil on plaanis vähemalt 1 pesakond kutsikaid.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole lasknud saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koer magab oma pesas all korrusel. Majas ei ole tal vaba voli käia. Alumisel korrusel on aga üles me teda ei luba. Õues on tal samuti vaba voli olla igalpool kus ta tahab. Kindlasti mitte ei luba me tal magada voodis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele välismaareisidele ei ole aga maal ta käib meiega tihti. Transpordime teda autoga. Kui oleme välismaal siis on keegi kindlasti alati kodus, kes koera eest hoolitseb. Linna ja külla me ei võta koera kunagi kaasa.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Meie lemmiklooma sünnipäev on 7.juuni. Tähistame seda vähesel määral. Tavaliselt ostame talle kas mänguasja või kondi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud kuid mänguasju on tal küll. Tavaliselt ta lõhub need ära ainult. Praegu on ta lemmikuks tennispall. Pesemiseks kasutame loomapoest ostetud shampooni. Oma looma spaasse me pole viinud ja kui päris aus olla siis poleks sellepeale ise tulnudki.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest tuleb hoolitseda täpselt nii palju kui on vajalik. Tuleb temaga piisavalt mängida ning jalutamas käia. Samuti peab teda korralikult toitma. Piiri ületab see, kui koera hakatakse kohtlema kui mänguasja, et lubatakse tal magada voodis ning süüa nö. perega ühe laua taga.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on piirid vabamaks läinud ning lemmikloomadele ei seata enam selliseid piiranguid nagu vanasti.
praegu võib juba lemmikloomaga ka poodi ning kohvikusse minna ilma, et see keda segaks või kelleski imelikkust tekitaks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loomulikult, kui lemmikloom ära sureb tuleb ta maha matta, meie vana koer on maetud meie enda aeda, tema hauale on istutaud puu ning seda hooldatakse. Loomasurnuaeda ei ole me lemmikloomi viinud. Uue looma otsustasime võtta paar kuud peale vana looma surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine - korraldatud?
Meie oleme oma lemmikule õpetanud selgeks selle, et tal ei ole lubatatud käia ülemisel korrusel ning samuti ei tohi ta laualt toitu võtta. Meie koer on nendest reeglitest aru saanud ning ta järgib neid korrektselt.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeid ei ole kellelgil olnud. Kutsikast peast on meie praegune koer küll mõningaid jalanõusid närinud
kuid see on loomulik. Loomulikult me karistasime teda ning ta saab sellest aru, et ta on midagi valesti teinud ning rohkem ta seda ei tee. Looma tuleb karistada täpselt nii, et ta sellest aru saaks, et ta on midagi valesti teinud, kindlasti mitte liiga karmilt.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke me ei ole talle õpetanud. Koertekool on vajalik siis kui koeraga käiakse näitustel. Meie isiklikult koertekoolist enda lemmiku puhul küll puudust ei ole tundnud. Oleme talle enamus asjad ise suutnud selgeks teha.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomulikul tuleb ka loomadega suhelda ja mina isiklikul arvan.et nad saavad väga hästi aru kuidas ja mis meeleoluga sa nendega räägid, Mina ei ole nõus, et loomad ei oska mõelda, kindlasti oskavad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loomad nagu inimesedki mõistavad seda kui neile liigselt antakse ilma.et midagi vastu saada tahetakse.
Kuid ma arvan, et kui ma oma koerast lähtun, siis ei kasuta ta meid ära.. pigem on ta tänulik selle eest mis talle antakse, ükskõik kui palju või vähe seda on.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laps vajab looma, kellega koos üles kasvada. Ei saaks öelda, et laste kohustused loomade suhtes oleksid suuremad kui täiskasvanute omad. Pigem võiksid need olla võrdsed ning panused peaksid olema vastavalt sellele kui palju keegi suudab anda. Loomulik on see, et lapsed mängivad loomadega rohkem kui täiskasvanud kuid selge on ka see, et 3 aastased lapsed ei ole nii kohusetundlikud ega vastutavad looma söötmise, väljalaskmise ega heaolu tagajad kui on seda täiskasvanud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Looma võtmine ei ole mind küll teiste loomaomanikega rohkem suhtlema pannud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei suudaks ma lemmikloomana kodus pidada näiteks ämblikku ega madu.
Ma ei suudaks neid pidada kuna ma kardan neid mõlemaid nii kohutavalt, et ma ei suudaks nendega isegi ühes ruumis viibida.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Enda tutvusringkonnas ning ise ei ole küll sellist asja teinud, kuid kindlasti on juhtumeid kus näiteks väiksed lapsed peidavad kodus hiirte jaoks juustu kuhugile. Ise olen tegelikult mingil määral küll teinud nii, näiteks olen talvel lihastele välja pekki pannud ning päevalille seemneid linnumajja olen samuti pannud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Isiklikult ei arva hästi kuid kui inimestele meeldib siis lasku käia!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla kõik need loomad kellest inimese jõud suudab üle käia ning kelle eest on võimalik hoolitseda. Lemmiklooma mõiste alla ei saa kuuluda näiteks karu või põder.
Lemmikloom erineb koduloomast minu meelest selle poolest, et koduloom on nagu see, kes on vanaema juures maal näiteks siga ja lehm, kuid lemmiklooma all pean ikka silmas koera ja kassi ning hamstrit.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi kuna nad muudavad koduse õhkkonna paremaks. Samuti on lemmikloomad nagu pereliikmed, sa saad nendega suhelda ning nendega tegeleda jne.
Mina arvan, et igas kodus võiks olla vähemalt üks lemmikloom olgu ta siis kasvõi üks ainus kala kuid siiski.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu esimene lemmikloom oli koer. Ma sain ta siis, kui olin päris väikene, kuid ta tegi palju pahandust ja me andsime ta ära. Kui ma esimesse klassi läksin, sain ma endale kääbusjänese, kelle nimi on Berta.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koer võeti isa soovil, aga jänes minu. Ma arvan, et me just äkitselt ei võtnud looma, aga kaua see ka aega ei võtnud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ostsime, jänes oli kuskil 800 krooni ringis.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimi oli Josper, jänes on Berta, aga hüüdnimi on tal Bertu.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kõik on juba teada jänese kohta, et muud polegi vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mood meid ei huvita, aga tõupuhtus võib-olla küll.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole, ega pole plaanis ka.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt olen mina see, kes toidab ja puhastab puuri. Vahest ma olen ikka käinud suvel Bertaga väljas, aga seda ka harva.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
No mitte päris spetsiaalset toitu, aga näiteks porgandit ostame poest, kuivatatud leiba anname ja suvel toome väljast võilillelehti.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme käinud loomaarsti juures küüsi lõikamas. Meie jänese jaoks ei ole vaktsineerimine küll eriti oluline.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mingeid tablette me talle sisse ei sööda ega ka midagi muud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jah, Bertal on olnud kaks pesakonda järglasi, esimesel korral viis ja teisel korral neli. Oleme teadlikult lasknud paaritada ja pojad müüsime maha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Jänes on enamjaolt puuris. Mõnikord laseme ta puurist välja ja siis ta võib terves korteris ringi liikuda.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidele me ei ole jänest kaasa võtnud, sellel ajal on ta kas vanavanemate juures või siis lihtsalt tuttavate hoolitseda.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, aga ma arvan, et kui teaksime, siis ikka tähistaksime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Teadagi, et jänestele ei saa riideid teha ega osta ning mänguasju tal ka pole ja arvatavasti ei mängiks ta ka nendega.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
No kindlasti on. Loom on nagu laps, kelle saab ära hellitada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Sellele küsimusele ei oska vastata.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole veel kedagi pidanud õnneks matma ning ei ole selle peale mõelnud ka.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ei ole midagi õpetanud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Bertal pole küll siiamaani halbu kombeid olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Jänesed vist eriti õppust ei võta ja siis sellest tuleneb ka see, et me pole talle midagi õpetanud.
Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Tavaliselt, kui ma koju tulen ja kedagi teist ei ole kodus, ütlen ma Bertale "Tere” ja samamoodi ka ära minnes.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska näiteid tuua, aga siiski ma arvan, et see on võimalik.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kuna ma ise olen laps, siis ma arvan, et just laps vajab endale looma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Arvatavasti mõni rott või hiir. Nad on lihtsalt vastikud, ei ole armsad ega midagi muud.
Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu isal oli kunagi orav, aga kaua ta inimeste juures vastu ei pidanud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Aga miks ka mitte. Kui inimestele meeldib, siis ei ole see ju keelatud, ma arvan.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks ikka leidub loomi, kes tõesti ei ole lemmikloom ega saa ka olema.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loomad on armsad ja lihtsalt on tore, kui on selline karvane sõber.
Meil on olnud 1 jänes, 3 kassi ja 1 koer. Mul on olnud üks jänes, kui ma olin umbes kolmene, aga ema andis selle ära, kuna elasime korteris ja talle ei meeldi närilised. Kui oma majja 2000. aastal kolisime, saime esimese kassi. Ta nimi oli Pätu, aga kahjuks jäi ta auto alla. Kuid meil on ka koer, tema nimi on Pella. Tema saime samal ajal kui Pätu. Pella jäi ka ühe koera pärast auto alla, aga tal vedas ja ta jäi ellu. Teine kass oli mul Täpsu. Tema kahjuks elas meil ainult 4 kuud. Ta jäi ka auto alla. Samal ajal kui veel Täpsu elas, oli ka meil teine kass Trully. Ta nägi kahjuks oma sõbra surma pealt ning ta käib nüüd väljas ainult rihmaga.
Mu ema tahtis väga endale kassi saada ja kuna tal oli sünnipäev, siis ta sõbrad kinkisidki talle kassipoja, kelle nimeks sai Pätu. Isa tahtis saada hullupööra koera, kuna meil oli oma maja ja ta ütles, et ilma koerata pole mõtet maja pidada. Ja ühel päeval võtsid mind kaasa ning valisimegi endale koera. Mõlemad looma otsused tulid väga kiirelt.
Kõik olid väga kassi ja koera poolt, kuna me oleme loomasõbrad.
Ma ei teagi, kuidas ema ja isa koera said. Aga raha ta eest ei küsinud, vaid mu isa andis ise 100 krooni ja ütles, et kui annad vabatahtlikult raha, siis see toob õnne.
Jänesele ma ei jõudnudki korralikku nime panna, kuna ta oli ainult 2 päeva, kui niipaljugi. Aga tavaliselt panen mina nimesid. Pella (koer) ei tee vahet, kui ütled talle näiteks Nässu, siis ta reageerib samamoodi nagu Pellale, kuna ta hüüdnimi ongi lapsest saati olnud Nässu.
Me panime koerale niimoodi nime, et ma valisin ta välja, istusin koeraga autosse ja vaatasin talle otsa ning ütlesin lihtsalt Pella. Ma isegi ei tea, kust see nimi tuli.
Mina saan koerte ja kasside kaudu infot niimoodi, et vaatan telekat ja natukene loen kah nende kohta. Ma ei pea nendest eriti uurima, kuna ma tean neist juba nii palju. Nimelt mulle meeldib palju loomadest raamatuid lugeda ja filme vaadata.
Minu jaoks ei ole eriti looma tõug tähtis sellepärast, et isegi krantsid on ilusad ja pole oluline, kas ta on puhtatõuline või ei. Sa ju armastad oma looma ikka samamoodi. Ja tegelikult ongi lahe, kui sul on ainult ühtemoodi koer.
Meil käivad peaaegu kõik Pellaga jalutamas, aga mina ja mu õde käime kõige rohkem. Kõik annavad talle süüa ja kui on vaja teda pesta, siis mina tavaliselt pesen teda. Õde käib temaga loomaarsti juures, kuna nad arvavad, et ma ei jõua koera hoida.
Ma käin tavaliselt üle 3 päeva Pellaga jalutamas, aga peaaegu iga päev saab ta ketist lahti ning jookseb koduaias ringi. Ma tegelen umbes 1-2 tundi temaga, kuna ma pean ka õppima. Tavaliselt anname koerale koerakrõbinaid ja vahest ka toidujäänukeid. Talle ei meeldi pidevalt saada ainult koerakrõbinaid ja konservi, vaid vajab ka rammusamat ja toitvamat toitu, nagu kartulipuder või midagi muud.
Viimati pöördusime loomaarsti juurde siis, kui talle oli vaja teha rasedusvastast süsti. Kõige suurem mure oli temaga siis, kui ta auto alla jäi ja loomaarsti kutsusime, aga muidu on ta õnneks väga terve ja tubli koer. Minu meelest on vaktsineerimine väga vajalik, kuna ta võib näiteks marutaudi haigestuda ning ära surra ja sellega ka teisi inimesi hammustada.
Steriliseerimine on tegelikult väga vajalik, kui sa ei taha, et su emasloom saaks lapsi või isasloom paneks aiast plehku. Meil saab ta süste, kuna äkki me sooviks saada talt veel kutsikaid. Pellal on olnud ühel korral kutsikad ja see juhtus täiesti kogemata. Nimelt ta tõmbas ühel ööl aiast plehku ning öösel tuli mingi isase koeraga tagasi. Ühel ilusal suvepäeval tulidki 3 ilusat kutsikat. Me hakkasime kohe nendele omanikke otsima ja õnneks said kõik head kodud, ainult üks sai surma, kuna oli noor ja hüppas üle aia otse auto ette.
Pella magab sauna kõrval, aga me plaanime talle ehitada kunagi kuudi. Ta võib käia toas, aga ema eriti ei soovi seda, kuna meil on parkett. Õues ta saab siis liikuda, kui teeme ta ketist lahti. Ta on nii suur ja meil sõideti aeda autoga sisse ja me tahame teha nüüd sinna väravat ning ta võib ära joosta, kui ta oleks kogu aeg lahti.
Ta võib tulla minu ja mu õe voodisse, kuid mitte venna ja ema omasse. Nad pidevalt ütlevad, et tal on käpad mustad.
Tavaliselt kui me kusagile läheme, ei võta me Pellat kaasa, vaid jätame ta koju ja otsime talle oma tuttavad, et nad saaksid talle süüa anda. Kui me ta võtamegi, siis ta on meiega tagaistmel ja istub seal ilusasti. Kui ma lähen Lelle oma vanatädi juurde, siis ta alati palub, et võtaksime koera kaasa. Me veel ei ole kasutanud loomahotelli, kuna see ei paku erilist huvi ja pole ka põhjust teda sinna panna.
Pella sünnipäev on 22. juunil 2000. aastal ja tavaliselt me poputame teda hästi palju ning ostame head ja paremat. Pellale pole kunagi mõeldud teha riideid ega ka isegi mitte ostetud. See ei paku meile suurt lõbu ega ka vajadust. Tal on väga palju mänguasju: pallid, siis veel sikutamiseks tokk ja loomulikult ka tema üliarmas titemänguasi, nimelt tema mummudega pallike.
Me oleme ostnud talle päris palju pesemisasju. Enamus on sellised, et saaks ikka kassi ka pesta. Põhimõtteliselt me ostame talle selliseid rohte, mis on ikka nahale hea ja kirbuvastane.
See oleks küll lahe, kui viiks oma koera spaasse, kuigi see oleks natukene liiga poputamine.
Aga looma ei saa ju liiga ka ära hoolitseda või nunnutada. Minu meelest on see juba liiga nunnutamine, kui ostad iga päev oma koerale/lemmikloomale selliseid kulinaid ja riideid. Või hoopiski mingit kondikest ja kui otsa saab, siis kohe uus.
Kassidel ja koertel on nüüd krõbinad, ennem ei olnud ja kassidel ei olnud kassiliiva.
Kui mu kass ära suri, olime me kõik väga kurvad ja mõtlesime, et ei soovi enam kunagi endale uut kassi, aga mingi kuu või kaks läks mööda ja hakkasime puudust tundma kassi järele ning võtsimegi endale uue kassi. Me matsime ta oma aeda elupuu kõrvale, et vahel vaatamas käia, kui vaja. Panime ka peakivid sellele peale, et oleks hea ja ilus vaadata. Pellale õpetasime, et ei tohi laua pealt sööki võtta. Üritasime õpetada koerale lillepeenardes mitte käimist. Aga rohkem polnud talle vaja midagi õpetada, kuna ta teadis juba ise, mida võib teha ja mida mitte. Tal on sööginõu statiivi peal, et söök kausist maha ei läheks ega praht söögi sisse. Koera väljaheiteid koristame regulaarselt ja katame saepuruga. Talle meeldib rihma otsas tõmmata, kui käime temaga väljas jalutamas. Sellepärast ostsime talle nagadega kaelarihma. Tavaliselt antakse käega pepu peale laks, kui ta on paha, aga me ütleme talle ka „ei“.
Ma õpetasin talle käskluse „rooma“ - see käis niimoodi, et panin vorsti maha ja ütlesin „lama“. Pärast seda liigutasin vorsti enda suunas ja ütlesin rooma. Kahjuks ta on nüüd selle ära unustanud ja teeb ainult seda natukest aega. Tegelikult me tahtsime viia oma koera ka koertekooli, aga me ei teadnud, kas seda Raplas on. Kui Pella oli juba 3-aastane, avastasime, et siiski on üks koertekool ja ei saanudki teda sinna viia. Minu arvates oleks väga hea, kui kõik saaksid oma koera viia koertekooli, kuna endal on ju ka parem, kui sul on tark ja haritud koer. Isiklikult olen ma rääkinud Pellaga ja teen seda iga päev, ütlen talle „tere“ ja küsin, mis ta teeb, aga teised nii väga ei räägigi temaga. Kui mul on vahest mure, jagan ma seda temaga, kohe hakkab kergem. Ma arvan, et loomad mõistavad väga hästi meid, aga meie mõistaksime ka, kui pühendaksime oma vaba aja neile ja kuulaksime neid.
Tegelikult ma arvan küll, et loomad võivad oma peremeest ära kasutada, aga ma ei taha seda hästi uskuda.
Meie pidime käima koeraga jalutamas, teda kammima ja pesema. Ema ja isa viisid söögi ainult ette. Loomulikult me mängime ja suhtleme rohkem kui täiskasvanud, kuna nad peavad tööl käima. Minu meelest võiks küll olla lapsel oma lemmikloom, kuna tal on siis endal suurem vastutustunne.
Mina ise ei ole hakanud teiste loomapidajate seltsis käima ega ka suhtlema. Võib-olla mu õde on, aga eriti ei usu.
Ma ei peaks eluilmaski endal madu. Nad on nii vastikud ja ma lihtsalt ei kannata neid ega ka ämblikke. Ma olen vist kusagilt kuulnud, et keegi kodustas orava ära ja nahkhiire ka, aga eriti ei mäleta.
Minu meelest on peaaegu kõik koduloomad või tegelikult need, kes majja ära mahuvad. Näiteks tiigerhai küll ei oleks kellegi lemmikloom ja ka krokodill, teised võiks küll olla. Näiteks tiiger, ma läheks näost roheliseks, kui kuuleks, et kellelgi on oma tiiger. Erilist vahet kas on lemmikloom või koduloom, sellel pole ju vahet.
Lemmikloomi peetakse sellepärast, et neil pole seltsilisi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Esimese lemmiklooma sain 5nda aasta sünnipäevaks. See oli kass. Teise lemmiklooma sain ma endale seitsmendas klassis. Olin siis 12-ne aastane ja loomaks oli lontkõrvadega jänes. Kui ma üheksandasse klassi läksin võeti mulle koer (tšau- tšau).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Kassi kinkis mulle tädi sünnipäevaks. See oli tema otsus ja minu pere ei olnud selle vastu. Jänese otsustasime osta endale, kuna olime näinud ajalehes kuulutust ning ei suutnud jätta endale ostmata sellist armsat küülikut. Koera soovis mu ema. Õigemini see oli tema hetkeotsus, millest kasvas välja tõsine mõte. Kõik lemmikloomad on võetud ainult pooltargumenti toel. Vastuargumente ei olnudki. Lemmikloom on ju mõnes mõttes vajalik. Lapsed õpivad siis hoolitsema.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassi kohta ma ei oska täpselt öelda, aga arvatavasti mu tädi sai mõnelt tuttavalt kassipoja; eeldatavasti sai tasuta. Jänes maksis 700 krooni ning ajalehes tehti artikkel ning seal oli märgitud ka aadress, kust neid osta saab. Koera ostsime koertekasvatusest. Maksis 6000 krooni.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassile panin nimeks Kurr, kuna kassid kurruvad nii armsalt ja see kass oli selles erilise andega. Jänest kutsuti mitmeti: Vicky (minu pandud nimi), Jänku (õde ja vanemad), Jussi (vanavanemad). Koera nimi paberite järgi on Lord, kuid meie kutsume teda Mukiks või Mõmmiks (rohkem kasutame seda). Me leiame, et pidevalt teda pärisnime pidi kutsudes ei oleks nii meeldiv. Lord on üsna keeruline nimi, kuid samas Mõmmi on kergem öelda. Mõmmiks hakkasime kutsuma teda, kuna tšau- tšauna on ta väga pehme, karvane ja näeb välja nagu karupoeg.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet: (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat teavet olen saanud vastavate raamatute kaudu ning ka loomasaateid vaadates. Samuti on mõnelt teiselt lemmikloomaomanikult uuritud, kuidas kõige parem on vastava loomaga käituda ja olla. Interneti teel ei ole eriti uurinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Jah, kindlasti on. Küüliku võtsime eelkõige sellepärast, et tal olid armsad lontis kõrvad. Algul küll soovisime angoora küülikut, kuid lemmikloomapoodi jõudes valisime ikkagi armsama. Koera suhtes samamoodi.
Oli vaja armsat karvast mitte väga suurt koera ning tšau-tšau puhul olid need omadused olemas. Looma tõupuhtus ei ole niivõrd oluline. Näiteks minu kass ei olnud kindlasti tõupuhas, kuid see ei häirinud mind, sest olulised ei ole mitte paberid ja taust, vaid loom ise.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osa võtnud mitte ühestki loomanäitusest, kuna arvan, et see on siiski eelkõige loomade piinamine. On muidugi ka neid loomi, kes naudivad tähelepanu, nagu on ka inimesi, kes kandideerivad missiks, kuid kõik ei ole sellised. Kuna ma ise ei sooviks mitte kunagi sellisest võistlusest osa võtta, siis ma arvan, et minu lemmikud ka ei peaks seda tegema.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kass ja jänes on nüüdseks surnud, kuid siiski hoolitsesin nende eest mina. Koera eest hoolitseb terve perekond. Välja jalutamas käivad mu õed temaga, kuid vahel satun ka mina, eriti just siis, kui talvel saab lumes möllata. Hommikul, lõunal ja õhtul käiakse koeraga kindlal ajal väljas. Vahepeal ta üldiselt magab või siis sööb. Mõmmile meeldib väga mängida ja rullida mööda põrandat ning üldse naudib ta seda, kui temaga tegeletakse. Suhteliselt vähe siiski tegelen, kuna eriti ei leidu aega selleks. Samas ma jaotan selle vähese aja päeva peale ära ning koerale võib jääda mulje, nagu ma iga natukese aja tagant pööran kogu oma tähelepanu talle.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Alguses sõi Mõmmi ainult spetsiaalselt talle mõeldud toitu, mida sa ainult loomaapteekidest osta. Nüüdseks sööb ta Chappit ning ka tavalist toitu. Tema eriliseks lemmikuks on juust ning kodujuust ja mõlemat ta ka saab, kuid loomulikult normaalses koguses, kuna tavatoit siiski ei ole mõeldud talle. Koeratoidus on ju ka olemas kõik, mida organism eluks vajab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koeral on tihti tervisehädad olnud. Kõrvapõletik ja suguelundite põletik ka. Mõlemal korral oleme lasknud tal hambad, kõrvad ja suguelundid puhastada. Samuti kontrollida üle naha ja vere. Ei, ise me ei ole osanud lahendada, kuna igaks juhuks tuleb alati pöörduda arsti poole. Lemmikloomade vaktsineerimine on loomulikult vajalik, kuna loom on ju ka sama vastuvõtlik haigustele nagu inimene. Õnneks on olemas ka loomadele vaktsiinid, mis aitavad vältida osasid haigusi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks on see vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui häda käes, siis vast steriliseeriks ka oma looma, kuid minu koer on isane ning ei liigu tavaliselt omapead. Vajalik on see juba sellepärast, et olenevalt muidugi loomast, ei taheta mitmeid pesakondi järjest saada. Piisab ühest, sest pahatihti näiteks koerakutsikad või kassipojad uputatakse.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Ei, meie ei ole oma loomal lasknud järglasi saada, kuna me ei ole seda vajalikuks pidanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koeral on lubatud viibida kõikides ruumides va. magamistuba, kuhu sissepääs on tema jaoks rangelt keelatud. Magab ta tihtipeale akna lähedal või uste taga, sest seal on suurem tuuletõmbus, kuna oma tiheda karvastiku tõttu on tal pidevalt palav. Otseloomulikult ei ole tal lubatud voodisse tulla, kuna vaatamata sellele, et me hoiame teda puhtana ei suuda me tagada siiski ideaalset puhtust ning looma voodis olemine tekitaks probleeme hügieeniga.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma loomi transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemate reiside ajal on koer vanaema juures maal, kus ta saab vabalt aias ringi joosta. Koera sõidutame autos, nagu inimestki ainult, et koer viibib põrandal sõidu ajal. Külla oleme küll teda kaasa võtnud, kuna ta on suhteliselt sõbralik ning meeldib enamustele. Loomahotelli teenuseid ei ole mitte kunagi kasutanud, kuna ei pea seda õigeks, et loom jäetakse võõraste inimeste hoolde. Ka loom saab stressi ning see võib talle põhjustada ka surma.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate te sünnipäeva? Kuidas?
Mõmmi sünnipäev on 10. aprillil. Otseselt ei tähista, kuid tema sünnipäeval kingime näiteks kondi või midagi taolist.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või soovite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud ega õmmelnud, kuna talle ei meeldi midagi kanda. Mänguasjadest ta ka eriti rõõmu ei tunne, kuna on suhteliselt laisk koer. Koeral on oma šampoon ja ka õli karvade jaoks. Samuti kammime teda regulaarselt. Spasse küll ei ole mõelnud teda kunagi viia, kuna ta on natuke arg ning vähe usutav, et ta laseks enda peal mõnda protseduuri teha.
17. Kas teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kus teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel?
Jah, looma eest on võimalik liiga palju hoolitseda. Ülehoolitsemine on haiglane hoolitsemine, kui loomale pühendatakse kõvasti rohkem aega kui perele või iseendale. Ostetakse näiteks delikatesse või tohutult kalleid riideid, et loom saaks end paremini tunda.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei hoolitsetud nii väga lemmikloomade eest. Nõukogude aeg oli rohkem kolhooside ja sovhooside aeg ning siis ei pööratud nii palju tähelepanu lemmikloomadele. Ja kui ka omati lemmiklooma, siis kindlasti ei hellitatud neid üle ning ei õmmeldud riideid selga.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matused? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kass Kurr kadus tegelikult ära ning meil teda matta ei õnnestunud. Kuna ta elas maal, siis ta lihtsalt ükskord ei tulnud enam koju tagasi. Sisetunne ka andis teada, et ju ta on surnud. Tükk aega ei võtnud uut looma, sest igatsus kassi järele oli liiga suur. Jänku surm oli masendav. Ta oli parajasti vanaema juures maal ning üks hommik lihtsalt enam ei liigutanud. Maeti ta kusagile metsa alla väga sügavale muidugi. Uut looma me ei võtnud, sest enne jänku surma olime just võtnud koera.
20. Millised „kodureegleid“ olete oma loomale õpetanud? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Mõmmi ei tohi võtta laualt toitu, käia magamistoas, toitu mööda põrandat laiali vedada ega haukuda eriti kõvasti. Ta kuulab meie kõigi sõna ning peab kinni väga hästi neist reeglitest. Muidugi on tal kombeks vahetult pärast põrandapesu üle niiske põranda kõndida, kuid ka sellest oleme tavaliselt üle olnud.
21. Kas mõnel teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid mida on raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Jänesel oli komme alatasa juhtmeid närida ning vahel harva ka tapeeti. Tegelikult ei saadutki sellest harjumusest lahti, kuna jänest on üsna keeruline õpetada. Looma ei saagi tegelikult karistada, kuna ta on siiski loom ning tavaliselt ei saa sellest aru, mida ta valesti tegi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri? Miks?
Mõmmile oleme õpetanud istumist, lamamist, rullimist, küsimist, ootamist, teretamist - kõiki põhilisi trikke, mida tavaliselt koerad oskavad. Õpetamine oli suhteliselt lihtne, kuna juustu saamiseks on ta nõus kõike tegema ning tundus, et ta on üsna arukas, sest sai suhteliselt kiiresti asjadele pihta. Algul oli kavatsus viia ta koertekooli ka, kuid aeg läks nii kiiresti, et ei olnud enam mõtet, sest kutsikas õpib paremini kui natukene vanem koer. Jah, dressuur on kindlasti hea, kuna siis võib peaaegu alati olla kindel, et koer allub inimesele.
23. Kas te räägite oma lemmikloomaga? Kas teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga päev räägin oma koeraga ning ta saab ka mu tekstist aru. Isegi siis, kui me niisama pereringis räägime temast, saab ta aru. Mõtlemine ei ole omane ainult inimestele, sest ka loomad peavad seda mingil määral suutma, sest muidu nad ju ei jätaks söömata seda, mis neile ei maitse. Meie koer igatahes küll mõistab meeleolu, sest ta saab aru, kui kellelgi on halvem tuju ning siis üritab olla ülisõbralik või siis hoiab eemale. Samas, kui on kurb tuju ja pisarad tulevad, siis ta tuleb ja lohutab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, võib küll. Mõmmi on ülimalt armas ja ta vaatab nii armsalt otsa, siis lihtsalt tuleb talle natuke juustu anda, kuigi ei tohiks.
25. Millised on teie peres olnud laste kohustused loomad suhtes? Kas lapsed hoolitsevad looma eest rohkem kui täiskasvanud? Kas laps teie arvates vajab looma?
Üldjuhul tegelevad koera eest hoolitsemisega lapsed, kuna nemad peavad õppima hoolitsema ja vastutama. Samas ka täiskasvanud ei jäta koera unarusse. Õhtuti mängitakse temaga ikka. Laps vajab looma, sest elusolendi eesti hoolitsemine arendab rohkem, kui mõne mänguasja eest hoolitsemine.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema loomapidajatega?
Ei ole hakanud, kuna looma ei võetud selleks, et arendada suhtlemist teiste loomapidajatega, vaid selleks et oleks lemmik kodus.
27. Kas on mõni lemmikloom keda te mingil juhul ei peaks?
Mitte mingil juhul ei võtaks ma koju endale hamstreid ega merisiga, kes praegusel ajal on üsna populaarsed lemmikloomad. Mul ei ole nende vastu mitte midagi, aga ma leian, et need kaks ei oleks sobilikud minu lemmikuteks. Ma eelistan pigem suuremaid loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse kodulooma on hakatud suhtuma kui lemmikusse või seltsilisse?
Ei tea mitte ühtegi näidet selle kohta.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest?
Ma leian, et eksootilised loomad ei ole siiski lemmikloomad. Nad võivad küll olla põnevad ja lahedad, kuid siiski on nad teistsugused kui lemmikloomad. Ma ei kujutaks ette, et mul oleks madu kodus. See oleks ju jube.
30. Millised loomad teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on Ioomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb
Lemmikloomadeks saavad olla loomad, kes on inimsõbralikud ning mõnes mõttes ka koduloomad, kuna nii on ühiskonnas kujunenud. Mitte keegi ei pea lemmikloomaks näiteks karu või rebast, sest neid ei ole kodustatud olema lemmikuteks. Lemmikloom on pigem iluotstarbel võetud. Kodulooma kasutatakse aga millegi saamiseks. Lemmikloom ei ole ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet. Näiteks koerad on ju majavalvajad, samuti kassid. Lihtsalt osad lemmikud on otstarbeta, kuid see ei tähenda, et nad kõik on.
31. Miks teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks keegi, kelle eest tuleks hoolitseda. Noored inimesed võtavad enne laste saamist endale lemmiku, et vaadata, kas nad lapsega saaksid hakkama, kuna ka lemmikloom ju vajab samasugust tähelepanu. Vanemad lastega perekonnad aga lastele kohustuse või siis lihtsalt mängimise pärast.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kolm hamstrit olid kunagi väga ammu, viis küülikut samuti ammu, üks lontkõrv jänes on siiamaani, kaks kassi juba aastaid (siiami ja angoora), koer (kolli) tuli kahjuks kaks aastat tagasi magama panna, kala oli mul ka ammu ja see suri ise ära.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Meil on ajast-aega ohtralt koduloomi olnud. Alguse sai see koertest... Meil on olnud kuskil 3 koera. Lihtsalt meie pere ei oska ilma loomadeta elada. Esimene koer, kes oli alguses üldse minu vanaema koer ka, et koeral üksi igav ei oleks, otsustas isa talle hundikoera seltsi võtta. Meie tegelik esimene koer oli meil väga vana ja mingi hetk ta lihtsalt kadus. Hundikoer suri, kui olin kolmene ja kuna mina ja mu õde olime sünnist saati koertega kasvand, otsustati uus võtta, kes tuli raske haiguse tõttu kaks aastat tagasi magama panna. Siiamaani pole me uut koera võtnud. Ja ma arvan, et meie perre enam uut koera ei tule. Viimase kaotus oli liiga valus lihtsalt ja meile piisab kassidest ja jänesest ka. Kasse on meil sadu olnud... Neid on meil tõesti väga palju olnud. Lihtsalt ilma ei oska. Jänesed, hamstrid ja muud loomad on tulnud lihtsalt minu a mu õe huvist. Kuna elan maal ei ole meil raske koduloomi pidada.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid - enamus on siiski kusagilt üles korjatud. Hetkel on meil siiami, kelle me ostsime suhteliselt odavalt siiski, sest kassil pole pabereid v.a angoorakass (pole puhast tõugu) - selle saime me, kuna meie naabrid kolisid ära ja kass jäeti maha. Ilus kass oli, emal hakkas temast kahju, püüdsime ta kinni ja võtsime lihtsalt enda katuse alla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on lihtsalt tulnud kogemata. Esimene koer oli Muki, hundikoer oli Lorri ja tema järgi pandi kollile nimeks Torri. Hamstrid on enamasti Rotud või Karvapallid olnud, jänes on lihtsalt Jänku, angoora on Kitty (kutsume teda Kituks ja Kitukaks), siiamikass on Vatson (selle nime valimisega oli raskusi, ta on tegelikult väga eriline kass, teist sellist pole, nimelt tal on sabas jõnks, tänu sellele tahtsime kutsuda teda Jõnksuks, aga emale see ei meeldinud, tema otsustas, et ei, Sipsik peab ikka olema ja lõppsõna ütles isa - kassi nimeks sai Vatson, kuna meil oli kunagi jänes, kelle nimi oli Holms).
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oleme raamatutest ja internetist abi otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
EI! See ei ole üldse oluline, kui suur või väike või mis tõugu loom on, peaasi, et ta meile endale meeldiks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole!
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik siiski hoolitsevad võrdselt loomade eest. Ja mingit sellist ajakulu nagu ei olegi. Lihtsalt see loomaga mängimine või tema toitmine ja muu selline tuleb ise enesest.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame toidu poest. Nii palju seda aega siiski üle ei ole, et loomadele ise spetsiaalset sööki teha.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole käinud spetsiaalselt arsti juures. Ainult siis, kui koer magama panna tuli. Koer oli vana, tal oli väga suur kasvaja ja kutsusime arsti kohale, kes ütles, et pole mõtet looma piinata. Meil ikka siin vahest teised majaelanikud kutsuvad loomaarsti välja, siis kasutame võimalust ja vaktsineerime oma loomad ka ära. Parem karta kui kahetseda!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oli kunagi plaan, sest meil on isane ja emane kass, aga siis mõtlesime, et ei, milleks looma piinata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jäneseid me paaritasime, aga kassid - need said kogemata... Oleme loomad maha müünud või sõpradele ja tuttavatele andnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Jänes võtab väga palju ruumi, kuna tal on väga suur puur. Kassid on keldris. Angoora ajab valgeid karvu igale poole ja isasel oli loll komme kõik kohad ära märgistada... Kuna elan ridaelamus ja igaühel on oma kelder, ja suhteliselt suur kelder on, on hea kasse seal hoida ning neil ei ole selle vastu midagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole loomi kaasa võtnud. Isapoolne ema elab ka meiega ja tema tavaliselt meiega puhkustele kaasa ei tule, nii et tema on see, kes meie loomade eest hoolitsenud on. Ta on ise ka suhteliselt loomafriik ja temast minu ja mu õe loomahullus alguse saigi!
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, teame küll, aga ei tähista neid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete Tiinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole midagi spetsiaalset ostnud selga neile. Mänguasju ka erilisi ei ole. Ei ole oma loomi spaasse viinud ja ei näe sellel vajadust ka.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei tea, ei usu eriti. Loomad on ju nagu inimesed, kes vajavad pidevat hoolitsust ja õrnust. Ei tea, mina oma loomi küll ülehoolitsenud pole ja ma ei pööra sellele ka mingit tähelepanu. Armastan kõik oma loomi väga.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei tea, usun, et ei erinegi väga palju. Tänapäeval on lihtsalt paremad tingimused ka loomadel. Spetsiaalsed toidud, mänguasjad ja muu selline.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kõik meie lemmikloomad on maetud meie aeda, isegi hamstrid, ja ma usun, et me jätkame seda traditsiooni. Siiamaani oleme ikka uued muretsenud, kuigi jah, nüüd uut koera me ei muretsenud, kuna viimase surm oli siiski liiga julm ja valus meile kõigile. Oleme ju siiski loomafriigid...
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ei ole midagi eriti õpetanud. Nad on ise õppinud. Õde üritas jänest minu vastu õpetada aga jah, tegelikult see ei õnnestunud, sest see jänes ei sallinud mind juba siis, kui me ta ostsime.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Jah, isane kass pidi alati kõik kohad ära märgistama ja mitte ükski tugitool ega diivan ei jäänud terveks, sest ta teritas oma küüsi nende peal. Kui talle spetsiaalse seina, mida ta kraapida võis, tegime, siis ta ei tahtnud seda. Ja jänes on ka väga õel. Hammustab mind isegi siis kui tema on puuris ja mina puuri juures. Paar päeva tagasi hammustas mind nii, et põlv on siiamaani sinine.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Siiamikass jälle. See on jumalast hull loom. Ükskord olime öösel kodust ära, vanaema ka, ja kui me lõpuks koju tulime, siis kass oli nii õnnelik, et lihtsalt hüppas isale sülle ja nii hakkas olema igakord, kui me koju tulime. Siiamaani hüppab sülle, kui keegi keldrisse läheb. Kollikoera õpetasime talvel kelku vedama. Lõbus oli, lõpetasime alati võsas. Käpa andmise õpetasime selgeks. Ja hästi hea valvur oli ta ka. Ta oli meil kuuri ees ketis, sest ta oli siiski suhteliselt kuri koer ja võõraid ei salli. Kunagi üks mu sõber läks meie kuuri muruniidukit võtma, kuuri sisse sai, aga välja koer teda enam ei lasknud. Poiss sai natukene hammustada, peaaegu kahe jala vahelt. Õnneks mitte midagi hullu ei juhtunud. Jänesele õpetasime trepist üles-alla käimise selgeks, mida me oma koerale õpetada ei suutnud. Jänesele õpetasime veel ka puurist väljahüppamise selgeks. Ei ole selleks kunagi mingit spetsiaalset kooli või midagi sellist kasutanud, kõik on ikka ise neile selgeks tehtud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, kogu aeg räägin oma loomadega. Eriti jänesega. Ta saab muidugi ainult sõimata, sest ta hammustab mind pidevalt, aga ega mulle meeldib teda kiusata ka.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu. Meie pere loomadega seda juhtunud ei ole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kes looma tahab, peab tema eest ka hoolitsema. Kuigi jah, me teeme seda tavaliselt kõik kordamööda, probleeme sellega pole, et keegi näiteks ei viitsi jänese puuri puhastada.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei. Me oleme lihtsalt omaette.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah, igasugused ämblikud ja ussid ja papagoid ka ei taha. Mind lihtsalt ei huvita sellised loomad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mu õde on hiiri pidanud. Ta hull ju tuhlab kõik mättad läbi ja korjab hiiri. Tal on tigude kasvatus ka olnud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei taha mitte ühtegi sellist asja näha ka mitte!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom”
Lemmikloom on see, keda peetakse lõbu pärast, aga koduloom lüüakse lõpuks maha. Lehma ikka lemmikloomaks ei võtaks...
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lihtsalt, et .. ma ei teagi nüüd kohe niimoodi öelda... Lihtsalt on tegevust vaja. Saab kellegagi tegeleda iga kell kui tahad!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul ja mu perel on olnud mitmeid erinevaid lemmikloomi. Meil on olnud üle kümne erineva kassi, neli koera ja üks tore valge dalmaatsia-jänes.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti ema soovil; perekonnas vastuhääli ei eksisteerinud. Meie pere on alati rõõmustanud loomade olemasolu üle.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Oma koera saime me ema tutvuste kaudu. Tema sõbranna tegi meile ettepaneku üks kutsikas meile võtta; me olime nõus.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on loomadele tulnud alati ema poolt. Nimed on olnud suhteliselt kergesti mõistetavad ja hääldatavad, nt. Taffi ja Kurr ja Kass.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Meile meeldivad lihtsad loomad, mingeid erilisi tõuloomi ei ole kunagi soosinud. Tavalised krantsid kõlbavad hästi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingitel näitustel me oma loomadega osalenud ei ole, meile meeldib, kui nad on lihtsalt meie silmarõõmud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres (mina ja mu ema) hoolitseb loomade eest see, kes juhtub parajalt lähedal loomadele olema, ühesõnaga, mina ja mu ema mõlemad hoolitseme. Kuna me elame eramajas, saavad loomad (koer ja kaks kassi) väljas käia ja nende väljaheidetega meil kokkupuuteid ei ole. Söögi panen maha mina ja mu ema tegeleb nt. söögi tükeldamisega. Veekaussi pesen mina ja vahetan igal hommikul vee uue värske vee vastu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Oma lemmiklooma jaoks ostame me teatud kuivtoitu. Toiduks pakume lisaks veel kala, vorsti, hapukoort ja piima.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme pöördunud loomaarsti poole koeraga, kui koer sai naabrikoeralt väikese hammustuse kõrisse.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine on vajalik. Meil on kõik loomad steriliseeritud, kuna me tõesti ei taha näha, et loomad paljuneksid.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kõik loomad elavad toas. Koer eelistab magada külmemal põrandal, kassid aga peesitavad ja mõnulevad soojemates kohtades, nt. ahju peal või siis inimese kõrval voodis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me ei ole ühtegi oma looma mitte kunagi mitte kusagile mitte kordagi kaasa võtnud ja ei võta ka. Loomad kardavad keskkonnavahetust ja mingid sadistid me ka ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Me ei tea, millal on meie loomade sünnipäevad. Me lihtsalt vahepeal korraldame erilisemaid päevi, kus loomad saavad delikatesse maitsta.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Oleme oma kassidele ostnud mänguhiiri, aga nendest on nad piisavalt kiiresti ära tüdinenud ja ka meie ei raiska raha, et välja mõelda, mis meie loomadele võiks meeldida mängimiseks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest on küll võimalik liiga palju hoolitseda. Kui loomast jääb arusaam kui inimesest, siis on hoolitsemine läinud natuke kaugele, kui loom seatakse inimesest tähtsamale kohale, on asi väga normaalsuse piiridest väljunud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oma surnud lemmikloomad oleme oma aia taha ära matnud. Sinna on maetud ka palju tuttavate loomi. Kõik loomad puhkavad mõnusas rahulikus heaolus. Mõned erilisemad on maetud vana tamme alla, mis on aias sees.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Me ei luba loomadel end sees kergendada, kassid lendavad aknast välja, kui nad teevad pähe näo, et neil on tahtmine pissida.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie kassil Kurril on halb komme oma käppadega meid masseerida. Aga kahjuks on ta küüned väga teravad ja me takistame teda, kui ta mõnuleb.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ma olen oma koerale istumise selgeks õpetanud. Ma arvan, et iga omanik peab suutma oma looma taltsutada, trikid ja oskused omandagu nad oma loomadele siis, kui nad seda tahavad.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Me räägime oma loomadega. Loomad ei mõista sõnu, vaid hääletooni. Hea ja rahulik ja kiitev hääletoon on loomadele meeldiv. Ma arvan, et ka loomad mõtlevad. Ja pealegi, kust selline nõme küsimus? Mina ei tunne mitte kedagi, kes arvaks, et ainult inimesed mõtlevad ja loomad iseenesest ringijalutavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed ei vaja looma, aga loom loob kodusse parema olukorra. Kodu on nagu rohkem kodu kohe. Loomad võivad olla headeks seltsilisteks lastele, kui tegu on ikka sobivate loomadega.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Peale loomade võtmist ei ole meil tekkinud mingeid suhteid teiste loomaomanikega oma loomade tõttu.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei tahaks endale kunagi hiirt või rotti või hamstrit lemmikloomaks. Mulle ei meeldi vangistada kedagi ja hamster puuris on lihtsalt liige valus vaatepilt minu jaoks.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et eksootilisi loomi võib pidada, aga mõistuse piires. Kui kodus on nelikümmend kaks sisalikku, ei jää siiski mulje, et omanik on lihtsalt hooliv loomaomanik, pigem on tegu kiindumusega.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla loomad, kes ei ole väga hullud kiskjad ja armastavad rahu. Lemmiklooma eesmärki ei eksisteeri, inimesed lihtsalt võtavad loomad enda jaoks või oma laste jaoks. Lemmikloom ise nautigu oma elu.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Ma arvan, et lemmikloomi peetakse, kuna vajatakse kedagi enda kõrvale, isegi, kui pere on suur. Kui suur on võimalus, et lemmikloom teile vastu julgeb vaielda oma sõnadega? Teid oma sõnadega närvi ajada? Ei, seda võimalust ei eksisteerigi.
Lemmikloomad on tagasihoidlikud sõbrad inimestele, nad on kas emotsionaalseks toeks või siis lihtsalt rõõmuks peres lastele ja vanematele.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Praegu on kass, aga enne on olnud viirpapagoid ja jänes. Kõik karvased (kass ja jänes ma mõtlen). Kass aastast 2004, jänes 1998-2005.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Väikevenna soovil. Mina tahtsin muidugi ka. Argumente ei kaalutud, sest nad olid liiga armsad. Kui kord juba kiisupoja või kutsika ära näed, siis tekib kohe selline tunne, et tahaks omale.
Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Jänese ostsime 300 krooniga kasvatajalt, kassi 50.- turu väravast.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Jänes oli Emma ja kiisu nimi on Kass. Nimed tulid kuidagi iseenesest. Hüüdnimed kujunesid väljanägemise järgi- kassi kutsume pusaks, sest ta on pusades koguaeg.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema on loomaklubis küll jah, kuid seal ta eriti ei osale. Internetist on vist kõige parem informatsiooni saada.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Pikakarvalised on lihtsalt armsamad. Kõik loomad on nunnud, kas siis puhta tõuga või mitte, vahet ei ole.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Vaatamas olen käinud, aga ise osalenud mitte.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Ema hoolitseb kõige rohkem. Aega läheb tal selleks ikka palju.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise?
Igal ühel oma toit. Kassil kuivtoit ja vahel konservid samuti. Jänkule andsime porgandit ja kapsast ja kaalikat, nii tihti kui võimalik ka värsket heina.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Jänesega olid pidevad probleemid, ainult arsti juures olimegi, lõpuks pidime ta magama panama. Kassi kirpude korral on olemas spetsiaalsed ained ja probleem saab lahendatud. Vaktsineerimine on hädavajalik kindlasti.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei steriliseeri.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu emasloom on veel liiga noor, et järglasi saada. Aga hästi armsad oleksid nad küll.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Jänesel oli oma puur, kust ta peaaegu üldse välja ei tulnudki ja sellega me piirasime tema liikuvust, kuna ta kukkus juhtmeid alati närima. Kass liigub küll omapäi igal pool. Vahepeal leian ta isegi pesukorvist ja riiulilt ja kastist jne.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui reisil käisime, jätsime jänese minu sõbranna juurde, kes tema eest hästi hoolitses. Tal on oma puur küll, aga kaasa ei saa teda sellegipoolest võtta. Hotelli teenuseid kasutada oleks vist kallis ja milleks see asjatu kulutus, kui pigem leiame kellegi tuttava, kes loomi hoiaks mõne nädalakese.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tean, aga tähistama ikka ei hakka, ei saaks ju kõiki kasse või jäneseid kokku kutsuda ja suure sünnipäevapeo korraldada ja lauale head-paremat loomatoitu panna. See oleks lihtsalt absurdne. Samas tean inimesi, kes loomadest liiga vaimustusse on sattunud ja neile isegi kingitusi on ostnud. Mina ostan kingitusi niisama, sest imelik oleks ikka poodi minna ja küsida mõni mänguasi kassile sünnipäevaks. Või mis.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ise olen küll kassi riidesse pannud, aga spetsiaalset kostüümi tal küll ei ole. Kõik vahendid on loomapoest ostetud, mida me kasutame.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda.
20. Milliseid „ kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kass peab õiges kohas pissil käima, aga muidu on kõik lubatud. Midagi ei saa ju teha enam, kui järsku koju tulles märkame, et kass on lillepoti umber ajanud või midagi ära lõhkunud. Ikka juhtub ju. Muidu kassid on eriti puhtad loomad küll.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Raske on kindlasti valesse kohta pissimist lõpetada, kuid meie saime sellest jagu, et sinna suure kapi ette tõstsime ja nüüd käib ta kogu aeg ainult kraanikausis, Karistamine on mõttetu, kuna kass teeb vastu, (laseb kingade sisse või midagi hullemat).
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)?
Ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas teie olete sellega nõus?
Kui mul paha tuju on, siis kass ronib sülle ja ta nagu saaks aru, et midagi on pahasti ja mõne aja pärast läheb see kui imeväel ära. Loomadel ongi selline maagia, mis pühib kõik halva ära.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed mängivad ja sel määral hoolitsevadki, muud nad tegema ei pea, aga ma vahest kammin ja pesen ise ka kassi. Väikevennale on väga kass oluline.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Hirmsaid loomi ei peaks, ega ka eriti suuri ja kurjasid ja mürgiseid. Lemmik peaks olema ikka pehme ja karvane ja tore ja mõnus ja hea.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kedagi sellist pidada, mida teistel ei ole, oleks küll samas ebatavaline ja huvitav, kuid kindlasti liiga kallis. Kõik eksootilised loomad vajavad erilist toitu ja hoolt jne, et raskem oleks kindlasti nendega hakkama saada. Parem juba pidada üht armsat kassipoega kui suurt ja jõhkrat madu. Nendega on ka see kartus, et midagi võib valesti teha (näiteks annad šokolaadi).
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Suured ja jubedad loomad ainult ei saa olla lemmikloomad, ülejäänud saavad, kui inimene vaid tahab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Sellepärast, et neile meeldivad loomad. Paljudel on kahju ka, kui tänaval hulkuvad ringi kassid või koerad. Ja et neile parem elu pakkuda, võtavadki nad endale lemmikloomadeks. Puhtast heast südamest peavad inimesed lemmikuid.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on olnud koer, kass ja jänes.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Jänes kingiti, koer tuli äkkotsusena: naaber tuli pakkuma armast väikest kutsikat ja me ei saanud keelduda.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime naabrilt tasuta. Jänese saime kingituseks tädilt. Kassi saime tuttavatelt. Loomade eest raha ei küsitud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Väiksem koer oli Lutik, kuna ta oli väga pisike. Jänese nimi oli Jännu, sest ta oli hästi armas. Kassi nimi oli Kassu, hakkasime lihtsalt kassi nii kutsuma.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmikloomade kohta saime teavet sõpradelt, raamatutest, telekast ja ka loomaajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Lemmiklooma puhul pole oluline, kas ta on puhtatõuline või mitte, loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole käinud näitustel, suhtun näitustesse hästi: ka loomad vajavad tähelepanu.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitsevad koera eest korraga. Koera viin mina jalutama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame ikka spetsiaalset toitu, sest selles on rohkem vitamiine, mis on loomadele eluks vajalikud. Meie kass on ka valiv, ta ei söö igasugust toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme lasknud kassi kastreerida. Vaktsineerimine on vajalik, et loomad ei haigestuks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on vajalik. Meil on kass steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on saanud järglasi ainult koer, me oleme järglased ka ära andnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loomadel, kes õues elavad, peaks olema kuut. Koertel ei luba küll terves majas ringi liikuda, sest nad võivad kanda pisikuid. Kassi lubame ikka voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma ei ole kaasa võtnud reisidele, tavaliselt oleme jätnud sõprade juurde.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame küll lemmiklooma sünnipäeva, aga ei tähista. Mõnikord oleme talle ostnud mänguasju.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole lemmikloomale õmmelnud, aga mänguasju on tal küll. Need oleme hankinud poest.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koerte puhul on piir täiesti olemas. Lemmikloomale ei tohi olla kõik lubatud. Kassid nii palju ei mölla ringi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud spetsiaalseid vahendeid hoolitsemiseks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom tavaliselt ikka maetakse. Otsustasime võtta uue lemmiklooma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Lemmikloomad ei tohi närida ega kraapida igasuguseid asju. Puhtuse hoidmisega probleeme pole.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie lemmikloomal polnud halbu kombeid. Oleme lemmikloomale õpetanud mõningaid nippe.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Jah, olen õpetanud sitsimist ja käpa andmist.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, loomad mõistavad päris hästi, mida inimesed räägivad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom võib kasutada liigset kiindumust ära, kui peremees lubab talle kõike. Lemmik võib muutuda toidu suhtes pirtsakaks ja loodab pahandustest pääseda karistuseta.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad oma lemmikloomale süüa andma. Kui neil aega pole, teeb seda keegi teine.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtlen samade inimestega ikka edasi pärast lemmiku võtmist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei võtaks koduloomaks kindlasti madu, krokodilli, ämblikke, sest need on jõledad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole näinud, kuidas mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Need on üsna hirmsad loomad, aga igaühel on oma hobid.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla kõik, aga õige inimese käes. Lemmikloom ei oma mingit otstarvet.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, et neil igav poleks ja et neil oleks, kelle eest hoolitseda ja et ka keegi hooliks inimesest.
Lemmikloom – mine võta kinni, on ta siis nüüd lemmikloom, loomlemmik, lemmik või mõnele lihtsalt (ebameeldiv) loom?
Enamasti on lemmikloomaks ikkagi koer. On igasuguseid ütlemisi, kes jagab inimesed „koerainimesteks“, see tähendab, kes armastavad koeri, ja muudeks. Juba suur Goethe (vist) on öelnud umbes nii: „Mida rohkem ma õpin inimesi tundma, seda rohkem hakkan ma armastama koeri.“ Fakt on see, et koer armastab sind sellisena nagu oled, on truu, tunnetab su meeleolu, lohutab kui vaja, ega solva sind iialgi.
Küsimusele, kas koerad mõtlevad, saab vastata ainult üht – kindlasti. Kuidas, või kui palju, seda me ei tea, ilmselt ei mõtle nad abstraktselt ja mitte nagu inimene, vaid „koeralikult“. Neil on väga hea mälu, väike huumorimeel, nad oskavad veidi teeseldagi ja tunda armukadedust. Koerad on võimelised meelde jätma palju sõnu ja jagavad ka ühtteist meie kõnest. Kahjuks ei saa nad vastata ja nii me ei saagi teada, kui palju. Kes arvab teisiti, on lihtsalt koertega vähe suhelnud ja vähe nende käitumist jälginud.
Allpool tahangi veidi jutustada oma pika elu jooksul koos elatud lemmikutest. Nad väärivad seda.
Kasvasin üles maal. Vanemad siirdusid maale 1930. aastate algul ja rajasid uudismaa koha. Olin umbes kolmeaastane. Kohe tekkis ka suhe loomadega.
Esimene koer oli meil teadagi krants, nimeks Topi. Kes nime pani, pole enam teada, eks vist ikka ema. Topi oli emane koer, keskmist kasvu, siledakarvaline ja minu mälestustes tiigerdogi värvi. Oli ta nüüd meie, minu ja õe, või hoopis meie tema lemmikud? Kes teab? Meie kodumetsas oli väga palju rästikuid, neid tuli vahel õuelegi. Kui läksime metsa, siis siki-sakitas Topi meie ees ja kui märkas ussi, oli näha, et need polnud tema lemmikud. Kiire haare, veel kiirem ripa-rapa ja rästik oligi „parematel jahimaadel“. Rohkem temast eriti ei mäleta, ka mitte tema lõppu. Võimalik, et ta anti hoopis ära, sest ta ei saanud meil kaua olla.
Peale Topit oli meil kaks koera. Nad olid väiksemad krantsid, selle eest aga tarkust ja tigedust, kui vaja, mahtus aga sisse oi kui palju. Naabrid rääkisid lausa muinaslugusid, et kes meie koerte eest puu otsa roninud ja muud. Ega nad kunagi kedagi ei hammustanud, küll aga tegid hirmsat nägu ja lärmi nii et sülg pritsis. Juhul kui nägime võõraid tulevat, pidime koerad kinni panema. Ketis nad polnud.
Suurem koer (siiski alla keskmise) oli tumehall, sileda, kuid pikema karvaga. Nimeks pani ema talle Mursilla (!), kuid hüüdsime Mursiks. Teine, väikem, oli helehall lühikarvaline nimega Poisu. Mõlemad isased. Küllap nad kuskilt külast toodi, sel ajal polnud küll kuulnud, et koerakutsika eest keegi oleks maksnud. Kassi eest küll – tuli anda sukanõel. Loomulikult olid nad õuekoerad.
Vanasti nagu teada, oli koerte ametiks, eriti maakoertel, maja ja kodu valvamine. Seda tegid nad ka ülihästi. Lemmiklooma terminitki polnud kuuldud. Sisuliselt olid nad siiski mingil määral lemmikloomad. Nende eest hoolitseti, söödeti, armastati ja lapsed ka vahel mängisid, kui aega oli. Keegi neid ei kamminud, ega õpetanud, rääkimata loast diivanil lesida. Kui ilm oli väga kole, rääkisid inimesed omavahel: „Hea peremees ei aja ka koera niisuguse ilmaga välja,“ või nimetati ilma „koerailmaks“.
Omal algatusel õppisid koerad siiski palju tarkusi ja omandasid harjumusi. Iseloomult olid nad väga erinevad.
Harva, näiteks suurte pühade ajal, lubati koerad tuppa. Toas oli Poisuga paar lemmikmängu. Esimene: Sai jookstud köögist tema tuppa ja teise toa kaudu kööki tagasi ümber pliidi ja ahju. Nii mitu ringi, Poisu hirmsa kileda kisaga kannul, kusjuures ta kätte kunagi ei saanud, sest põrand oli tema jaoks liiga libe.
Teine: Isa pani istudes jala üle põlve. Nüüd tarvitses veidi jalga liigutada ja öelda: „Võtan Selma ära!“ kui saapast sai Poisu suurim vihavaenlane ja seda rünnati kõigest jõust ja raevukalt. Õues sai teda vahel heliseva äratuskellaga taga aetud.
Poisu oli ka veidi laisk ja kaval. Vahel kui loomad tulid viljapõllule, ei viitsinud ta minna ära ajama. Aga mis kasu on koerast, kui ise pead kaasa jooksma. Oi, siis tegi tigedaks! Kord äsasin talle seljast võetud mantliga kui kõige käepärasemaga. Kui (juba neiuhakatisena) vahel külla läksime, tahtis ka Poisu kaasa tulla. Teda sai muidugi tagasi aetud. Tema aga oli kavalam, tegi metsas suure ringi ja ilmus sinu ette juba külas.
Poisu kartis pauku ja müristamist. Võimaluse korral ronis sülle ja lõua alla.
Mursi oli teistsugune, väga soliidne, kui nii võib öelda. Tema oli neist kahest tigedam, ei kartnud kedagi ega midagi, ei mänginud ülemeelikuid mänge ega lasknud sülle võtta. Ise oli ta väga tark ja sõnakuulelik. Külla minnes saatis ka tema sadakond meetrit ja siis tuli öelda väga vaikselt ja viisakalt: „Mine nüüd koju!“ Jumal hoidku kui julgesid häält tõsta, siis solvus ta niivõrd, et endal hakkas piinlik, palu või koera käest andeks.
Söögiks said nad põhiliselt kartuleid ja sinna hulka oma söögi ülejääke, konte ja rupskeid. Kui kõhud täis, mindi vahel magustoiduks vaarikaid peale sööma kivihunnikust väljakasvavatesse vaarikatesse. Talu piire teadsid koerad hästi. Kuna meie põlde ümbritsesid naabrite karjamaad, siis juhtus nii mõnigi kord, et võõrad lehmad ilmusid meie vilja. Koerad teadsid mida teha. Kontvõõrastel oli kiire minek. Samuti ei saanud ükski kanakull meie tibusid varastada.
Oma pere kassid-koerad sai hästi läbi. Kord juhtus selline lugu, et naabri metsast, meie krundi piirilt kostus meie ja (vist) naabri koerte purelemist. Näha polnud midagi. Korraga hakkas meie kollane kass, kes hirmsa „valuga“ tormas sõpradele appi. Kas tehtigi naabrile „tuul alla“. Koolis käisime õega 12 km kaugusel. Elasime internaadis. Laupäeviti käis isa meil hobusevankriga järel, et koju viia. Kodu piiril magistraalikraavi truubil, istus meid oodates 3 kuju: Mursi, Poisu ja kollane kass nende vahel. Ei tea pead anda, mitu korda seda pilti nägime, kuid üks kord on kindlalt mällu sööbinud.
Sõja ajal varjas meie lakas ennast üks „vastaline“ mees. Leppesõnaks, juhuks kui kinnivõtjad peaksid tulema, oli „Mursi, Poisu“. Laka luuk oli metsa poole. Ema aga unustas ja hakkas koeri nimepidi sööma kutsuma. Õnneks mees vist ainult ehmus, sai aga asjast aru ja ei pannud metsa poole plagama. Naerda saime kõik.
Kord jäid mõlemad koerad raskesti haigeks. Kes teab, mis see oli. Arst oli alevis, 12 km kaugusel ja kes siis koertele arsti kutsus, inimestelegi aruharva, viimases hädas. Nutsin. Nad olid meile ikka väga armsad. Aga välja nad seekord rabelesid ja terveks pikapeale said, kuigi olid vahepeal poolsurnud.
Kui Mursi oli juba küllaltki vana (kuid mitte väga vana) oli teda, kõigi tunnuste järgi, vist uss pähe nõelanud. Ta oli 2-3 päeva kadunud, mis oli ebaharilik ja siis käis viivuks kodus jumalaga jätmas. Nägin läbi akna, kuidas ta kiire sammuga metsa poole läks ja rohkem me teda ei näinud, ehkki otsisime.
Poisu elas veel mõnda aega. Kui tema otsa sai, olime juba linnas, koolis. Ema ehk rääkiski tema lõpust, kahjuks ei mäleta.
Nüüd tuligi lemmikloomadega pikem vahe sisse, kuni koolid läbi ja oma elamine sisse seatud Tallinnas. Kõigepealt tõi mees, nüüd juba, tõukoera – musta-valgekirju spanjeli. Poeg, kes veel õieti ei osanud rääkidagi, hakkas teda hüüdma „Näkki“ ja see ta nimeks jäigi. Ta oli kutsikas ning küllaltki temperamentne ja tüütu. Kuna sel ajal veel ka kangesti igasugu batsille kardeti, väike laps ja koer (keda siis arstlikult ei kontrollitud nagu praegu) aga teineteist limpsid, andsime ta minu pealekäimisel varsti ära. Pärast oli mul kahju küll.
Mõne aasta pärast, ühel päeval, seisatas mees, olles töölt tulnud, väljas köögi akna taga. Mehe põuest vaatas välja üks pisike pea – taksikutsika pea. Küll oli ta imearmas ja põrandal joostes viskas naljakalt jalgu, päts, päts. Nii saigi ta endale nimeks Pätu. Ta oli isane, pruuni värvi. Sel ajal polnud me koeratoidust veel undki näinud. Ei mäletagi mida ta sõi. Eks ikka vist inimeste toidu ülejääke.
Pätu oli alati kodus, sest minu pensionärist ema oli alati kodus. Pätu oli põhiliselt toakoer. Kord käisime temaga ka koertenäitusel ja saime mingi auraha. Rohkem ei käinud.
Pätu oli meie kõigi lemmik, aga tema valis oma lemmikuks peremehe. Kui mees, selili kušetil lamades ajalehte luges, tavatses Pätu lamada piki keha, tema kõhu peal. Üks kord ütlesin narrimisi Pätule: „Kas sa nüüd enam minu koer ei olegi?“ Pätu kargas püsti ja tormaas minu poole, ning müksas mind ninaga ja läks kohale tagasi. Hammustada ju ei sobinud, aga anti teada, et ära naljata tõsiste asjadega. Üksinda õues olles ta ei tahtnud, aga kui kuulis koju tuleva „Jawa“ mürinat, siis oleks välja läinud vist koos aknaklaasidega kui poleks välja lastud. Kuidas ta mootori mürinat eristas, seda teadis ainult tema, sest sel ajal oli üsna palju „Jawasid“.
Pätu armastas pikka aega sitsida, ise vaikselt edasi-tagasi kõikudes. Saba tal ju tugev. Käsu peale (suutäit lootes) oskas esimeste käppadega teha ka „käpa vehki“. Seda seistes. Kord oli tänaval midagi huvitavat ja võtsin Pätu sülle, et ka tema näeks. Edaspidi tarvitses ainult akna juurde minna, kui tema tuli ja nõudis kohe sülle võtmist. Päris selge on, et peale käskluste sai ta aru paljude sõnade tähendusest, näiteks „tuleb“, „läheb“, „metsa“ jne. Ta oleks vist palju õppinud, kui keegi oleks viitsinud õpetada.
Taks pidi olema kole vapper, aga seda peab küll ütlema, et ta oli arg. Metsas, kohates põtra, tegi ta jube imelikku „ebakoeralikku“ häält ja pani liduma – vastassuunas, ilmudes alles umbes poole tunni pärast. Sama juhtus, kui metsateel kohtasime kedagi heinakoormaga käruga. Toas puges ta kohe kušeti alla kui ütlesid veidi ärevalt: „Tulevad!“ Hiljem tuli välja, ka külaliste juurde.
Pätu jäi ka raskesti haigeks. Arvatavasti viskas õues üle aia, keegi „hea inimene“ teda suure kiviga, sest tal tekkis ristluude kohale suur vesivill ja tagajalad jäid kangeks. Mees viis ta arsti juurde, kuid unustas vesivilli näidata ja kahtlustest rääkida. Arst süstis aga koertekatku vastu ja selle tulemusena halvati tema tagajalad täiesti. Mees armastas Pätut ikka väga, ega raatsinud teda „magama“ panna. Selle asemel raius ta hoopis ühel tugitoolil jalad alt, et Pätu saaks kuidagi üles ja alla ronida. Aga ega ta ikka eriti ei saanud. Halvatus kestis mitu kuud, kuid pikapeale hakkasid jalad vähehaaval imekombel liikuma. Ristluude kohale, kus oli vesivill, tekkis liivakellakujuline 6-7 cm pikkune lumivalgetest karvadest laik ja jooks jäigi veidi imelikuks. Ütlesime naljatledes: „Jalg jätab lööke vahele.“ Nüüd imetleti teda tänavalt, et vaat kui huvitava karvaga.
Suupillile armastas Pätu kaasa laulda.
Suri ta (vist) südamepuudulikkusesesse ja sai maetud oma aeda, tähiseks põllukivi. Algul sai sinna mitu aastat ka lille istutatud. Mees pani väikesesse omatehtud kirstu ja nuttis.
Mõtlesin, et enam koera ei võta, kuid mõne aja pärast tuli meile üks naabreist imearmas kutsikas süles. Ütlesin „ei“. Järgmisel päeval läksin ja tõin kutsika ära. Maksin 50 rbl. mis ei olnud just väga palju. Tema oli krants, väljanägemiselt „airedale“ terrier. Isane. Nimeks sai talle Fidel, kuna näopoolest meenutas üht teist delit. Ka tema oli perelemmik. Eriti kutsikana siis oli ta ka enamasti toas. Ta oli üsna vallatu. Fidelil oli kohutav söögiisu. Söögiks sai ta tavaliselt herkuloputru lihaga. Vahel ka muud ja enda toiduülejääke. Siiski oli ta iginäljane. Aias sõi hea meelega tikreid, mida ise rumala peaga õpetasin põõsast leidma. Hiljem köis aga ümber põõsa ja sõi kõige ilusamad marjad ära. Õnneks ei söönud ta neid eriti siis, kui oli üksinda aias. Õuntest armastas ta „valget klaari“, eriti kui need olid väga küpsed ja kukkusid maha. Nagu „pots“ käis, mis te arvate kumb oli kiirem, kas inimene või koer? Mõne sekundi pärast Fidel juba maiustas.
Nagu kõik koerad, vihkas ka Fidel postimeest. Kui naabrite koerad andsid postiljoni tulekust teada, pani Fidel kohe hirmsa ajuga ümber maja jooksu. Maja ümber oli sellest lausa vagu, mille raadius vähenes seda mööda kuidas Fidel vananes. Kui postimees juba paistis, jätkus jooks aia äärt pidi ja hüpped värava ees. Vahel sai Fideliga ka metsas käidud. Ta armastas ennast värskendada madalates samblastes rabakraavides, isegi jäätükkide vahel. Hiljem selgus, et ujuda ta ei osanud ja merre läks seni, kuni tagumised jalad põhja ulatusid, ei enam. Edukalt võis ta talvel suuski vedada. Vanemalt muutus ta kurjaks teiste koerte vastu ja nii ei saanudki temaga metsa minna, kuna seal leidus ikka teisi koertega jalutajaid. Lemmikmänguasi oli Fidelil 1 l tühi herne purk. Seda võis ta ninaga veeretada ja loopida. Kord viskas isegi akna katki. Purgi võtsime talt kahjuks ära, kuna ta suutis seda ka suhu haarata, mis aga kulutas ta kihvu. Toas armastas ta „piiksulooma“ ja avatavat (kääksuga) praeahju ust. Üldse armastas ta kõike suus kanda ja kõike elavat (pisilooma) kahjureid tänu oma jahiinstinktile, maha murda. Kahju oli armsatest kimalastest ja musträsta poegadest, kuid ei aidanud keelamine ega õpetamine.
Pesta sai Fidel aruharva. Suveks pügasime. Kammida proovisin teda, kui ta oli noor. Hiljem oli ta enamasti õues ja üsna pulstunud, ega armastanud kammimist sugugi.
Fidel suri umbes 12-aastaselt lümfinäärmete vähki. Õigemini pandi „magama“ viimases otsas, kui teha polnud enam midagi.
Nüüd elan üürikorteris ja mul on koer „poole kohaga“. See tähendab, et koer ei kuulu mulle, küll aga armastab mind vist isegi rohkem kui „poole kohaga“. Tema on emane habecolli ja nagu juba arvata võib – korterikoer ja täieõiguslik perekonnaliige, muuseas kahele perekonnale. Ta on tõukoer, ostetud suure raha eest, paljude näitusemedalite ja tunnistustega. Nimi on keeruline, nagu tõukoertel ikka, kutsutakse Lonniks. Ühe silma laud on Lonnil roosad, teisel mustad, seepärast tundub piltidel nagu oleks ta ainult ühe või hoopiski klaassilmaga.
Lonnit iseloomustab meeletu veeihalus, sõnakuulelikkus, karjakoera instinkt ja tohutu kiindumus (või õigemini meelitlemine). Temale lubatakse kõike: lesida diivanil, voodis või isegi põrandal. Pesta saab ta üsna tihti, siis föönitada ja kammida. Seda kõike ta naudib, või siis talub stoilise rahuga, Diivanil, tema kõrval, peab teda kogu aeg silitama või veel parem, mudima. Sellest ta ei tüdine. Nagu katkestad, tõukab ninaga või kaapab käpaga. Süüa antakse talle parimat koeratoitu. Söögi suhtes on ta üsna ükskõikne. Jalutamas käiakse Lonniga 2-3 korda päevas. Väga meeldib talle ka autosõit, sest vahel võetakse teda kaasa mere äärde (oh mis ujumise mõnu), metsa või karjääride juurde. Jalutame teda, kui just lähedal ei ole porist loiku või kraavi, ilma jalutusrihmata. Kitsamatel tänavatel, kui tuleb auto, hoiatame käsklusega „auto“. Lonni istub siis kohe tee äärde ja laseb auto mööda. Ta teeks seda ka ilma käskluseta. Kui ei jõua nii ruttu käia kui tema, siis tuleb öelda „oota!“ Lonni istub ja nii teebki. Tänavatel käib ta iseenese tarkusest lausa sammu, metsas aga jookseb ringi ja nõuab, et talle visataks keppi. Vahel murrab endale ise paraja kepi ja laasib selle, kui vaja. Kepp peab olema üsnagi suur. Põhiliselt otsib ta kraavidest ja lompidest vett. Kui vesi on madal, laskub kõhuli vette, pikk karv vee peal hõljumas. Torenaljakas vaatepilt. Kui ronime ise (tema omanikud) kuskil üle kraavi, saab Lonni ilmselgelt aru, et mul on raskusi (olen üle 70 a.) ja tuleb kohe appi. Vahel näitab ette, kuidas tuleb hüpata, tehes seda mitu korda, vahel tõukab, mis sest, et vales suunas, kasvõi selili kraavi. Seda siis abistamisest. Peaasi, et tahe on hea, see on liigutav. Kui tuleb suurema liiklusega ristmik, jääb Lonni juba 15-20 m enne ristmikku seisma, istub ja ootab, et pandaks rihm kaela.
Võõrast koera ei tohi mina silitada, siis tuleb ta kohe vahele. Mine tea, on see armukadedus, või hoopis soov mind igaks juhuks kaitsta. Oma perenaisel ta enamasti lubab seda teha.
Tihti tuleb Lonni perenaine minu korterist Lonniga läbi. Siis lakub Lonni kõigepealt vett, mis on minu juures teadagi parem kui korrus kõrgemal, oma kodus. Nüüd osutab ta külmkapile! Mõneks ajaks on tal soov minu juurde jääda. Vaene Lonni on nii väsinud, et lebab poolsurnult, peagi põrandal maas. Ükski lihas ega karv ei liigu. Nagu perenaine paneb ukse väljastpoolt kinni, ärkab Lonni ellu. Saba hakkab suure kaarega käima ja peagi kutsutakse mind diivanile mudimise seansile. Vahel mõnuleb selili, kõik 4 käppa püsti. Kui me mõlemad tüdineme, siis muutub Lonni ulakaks. Võtab sinu sussi või soki ega anna kätte, aga püüdma peab, sest muidu hakkab Lonni kõva häälega haukuma. Mina olen aga vilets mängukaaslane ja nüüd on aeg ta koju saata. Ta ei vaidle vastu.
Kõiki sugulasi ta armastab. Samuti tunneb oma maja (3 korrust) inimesed kuidagi ära. Üksikuid inimesi millegipärast ei armasta, eriti neid, kes prügikastide juures. Viimaste peale haugub päris kurjalt.
Suurema seltskonnaga metsas seenel või marjul olles, ärkab temas vist karjakoera instinkt. Vaene Lonni tormab siis ühe juurest teise juurde ja katsub „karja“ kokku ajada.
Kord talvel läksid meie teed Lonni perenaisega diametraalselt lahku – tema suuskadel metsa poole, mina jalgsi kodu poole. Vaene „pooletera“ Lonni ei osanud otsustada kellega minna ja jäi teeristi istuma. Minu julgustamise peale: „võib minna,“ jooksis siiski perenaisele järele. Mina ei läinud otse koju, vaid miskipärast neile vastu. Perenaine tuli metsast, ei Lonnit. Arvasime, et küllap ta kuulis pauku, mida ta kohutavalt kardab ja jooksis koju. Kodus Lonnit pole. Olime päris mures. Pärast 15-20 min. ootamist läks omanik autoga Lonnit otsima. Õnneks leidis ta Lonni peaaegu samast kohast, kus ta kõhkles. Jooksis ilmselt tagasi, lootes mind eest leida. Lonni perenaine ütles, et lõhestasime vaese Lonni hinge. Oli nii kahju, palusime andeks ja lubasime, et enam nii ei tee.
Riietest on Lonnil helkiv vest, mida ta minuteada pole kandnud. Pori ja külmaga peaksid tal olema papud. Oleme asja arutanud, tegudeni pole jõudnud. Talvel väljas jalutades tekivad Lonnil päkkade alla lume- või jääpallikesed. Siis ta istub või koguni heidab küljeli ja need tuleb peoga välja sulatada ja käppasid ka peos soojendada, kui ta nõuab.
Karv on Lonnil pikk, turjal 40 cm või isegi rohkem. Kuna ta armastab porilompe, on ta metsas ikka vahel päris jube, siis naerame: „näituse koer, näituse koer!“
Mänguasju paistab Lonnil olevat, aga neist ta eriti ei hooli. Sünnipäevi perenaine muidugi teab, mina pole meeles pidanud. On juhtunud, et perenaise sõbrannad on talle kingiks toonud tehiskondi või midagi. Eks nad siis vist tähistavad ka natuke.
Lonni oleks ideaalne lemmikloom, aga tal on ka üks viga. Ta kardab kohutavalt pauku, ka müristamist ja isegi vihma rabinat akna vastu. Õnneks ei karda ta lennukeid. Vaadata oskab küll. Kõige hullem periood on detsember-jaanuar, mil pauke jätkub pidevalt. Metsas oled ise kogu aeg närvis. Pauku kuuldes ei kuula ta enam midagi ja paneb joonelt punuma. Aga autod ju. Ei taha teda kogu aeg rihma otsas hoidmisega ka ahistada. Temal ju tänava ääres ja metsas nii palju teavet ja kõik vaja läbi lugeda. Poegi pole Lonnile siiani võimaldatud, ehkki ta on igatsenud.
Maal olid kõik loomad nö „poollemikloomad“, kuigi täitsid igaüks oma funktsiooni. Lehmad, eriti vasikad ja mullikad olid samuti lemmikud. Käisime nende kõhu alt läbi, sõime koos nendega võileiba hapukurgiga jne. Kuhu siin piir tõmmata? Isegi üks põrsas käis ema järel nagu kutsikas. Tundub, et mida rohkem loomaga tegeled, seda intelligentsemaks ta muutub ja seda rohkem hakkate teineteist mõistma.
Kord, 12. või 13. sünnipäevaks kinkis sõbranna mulle valge musta ninaotsaga küüliku (või jänese). Hüüdsin teda Trullaks. Ta elas laudas puuris. Puhastasin puuri ja söötsin teda ise. Lõbustasin end vahel sellega, et sügasin, või õigemini kaapasin teda lõua alt. See ei meeldinud Trullale sugugi ja ta lõi kohe küüned kätte nagu kass. Ta ei olnud mul kaua. Läksin linna kooli ja olin sunnitud ta maha müüma, kuna muud ei suutnud temaga teha.
Hiljem tõin, juba pojale, kilpkonna. Teine tuli meie veel, ise. Leidsin ta aia tagant, heki äärest. Hoolitsesime ikka kordamööda nende eest. Suvel viisime õue rohtu sööma. Ühel sai isegi kilbi sisse auk puuritud ja ta köide pandud. Tema ju kodust suurt ei pea. Öeldakse, et kilpkonnad elavad väga vanaks, aga meie ei osanud vist nende eest hästi hoolitseda või said nad õues külma, aga ära nad surid.
Kui koertega oli vahe, oli meil merisiga. Tema nimeks sai Piugu, kuna ta tegi sellist piuksuvat häält. Ta oli pikakarvaline valge-punase kirju, veidi ka musta. Pea külgedel moodustusid pikkadest karvadest silmaklapid (nagu vanasti tehti autosid kartvatele hobustele. Üle tagumise otsa langesid kaares maani pikad karvad. Eks hoolitsemine ja puuri puhastamine jäi (nagu ikka kipub olema) minu hooleks. Lemmikroog oli Piugul toores punapeet. Vahel viisin ta süles õue rohtu sööma. Merisea instinkt ütleb vist, et hädaoht tuleb ülevalt ja nii katsus ta kiiresti põõsa alla, või kui kükitasid, siis seeliku alla pageda. Hiljem taipasin ta panna kummuli oleva kasti alla, siis oli muretu. Ka kassid ei saanud ligi. Õues meeldis Piugule väga. Teda süles (õigemini õlal) õue viies vigises ta rahulolevalt, tuppa tuues aga näksis vihaselt hammastega. Oma nimele ta reageeris, isegi maki lindilt, kuhu olin oma hääle lindistanud. Viimase võttega katsetasin ta kapi alt välja saada. Tuligi, vastas vigisemisega.
Ta oli väga armas, kuid kahjuks on merisea eluiga väga lühike. Elas ta (vist) 4 aastat. Matsime Piugu oma aeda. Mõnda aega oli ka tähiseks ilus auguline põllukivi, enam vist mitte.