Vanaema juurde võisin ma võtta kassi, mängisin temaga päevad läbi, ma olin mingi kuue-seitsme aastane, loomulikult meeldisid mulle seebikatest võetud pikemad ja uhkemad nimed, seega mu esimese kassi nimi oli Patricia. Nüüdseks on see kass mullatoidul ja vahepeal on ka paljud teised kassid ketsid nurka visanud. Hetkel on mul koer Robbie, nime sai tema mu ühelt lemmiklauljalt Robbie Williamsilt. Kui ta veel kutsikas oli treenisin teda kõrgele hüppama ja nüüd tean, et see oli halb, kuna alatasa hüppab ta lihtsalt üle aia ja paneb jooksu.
Mul on kass Kriunu, koer Snoopy ja jänes Nööp, aga jänest ma kutsun Jäneseks. Kriunu sai nime oma vennalt, kes suri noorelt. Snoopy aga sai nime Snoop Doggilt ja jänku... noo ma seda ei teagi.
Jaa, mul on lemmikloom. Selleks on must emane kass nimega Blacky. Selle nime sai ta meie naabri käest. Naaber ütles, et ta on musta värvi ja ta võiks olla Black ja meie panime lõppu y-u (igreku) ning nii ta saigi nimeks Blacky. Emadepäeva hommikul kui läksin emaga jalutama, leidsime kassipoja võsa alt. Meil hakkas tast kahju ning viisime koju. Kohe hakkasime talle uut peremeest otsima, sellepärast et elasime suures majas. Kuid ei leidnud ja kiisu kiindus meisse ära, eriti emasse. Kuigi ema oli see, kes tahtis tast kõige rohkem lahti saada. Ja nüüd on kass olnud meie juures neli aastat. Meie kass on väga valiva iseloomuga. Ei salli meesterahvaid ja võõraid, läheb kallale.
On kass nimega Miisu. Oma nime sai ta eelmiselt omanikutl. Tahtsime nime muuta, kuid ta oli juba liiga vana. Ta toob palle tagasi suus. Ühel ööl ronis valesti teki alla ja sattus hoopis tekikoti sisse ja ei saanud sealt ilma abita väljagi.
Mulle meeldivad kõik loomad. Mul on hetkel kodus kass Liisu ja koer Ponny. Mõlemad on hästi targad ja arusaavad. Kunagi pole miskit paha teinud. Loomulikult on nad aga väga ära hellitatud. Nagu lapsed meil. Kass istub mul pidevalt akna peal ja jutustab lindudega ning vahel käivad linnud justkui meelega akna taga teda õrritamas. Ja siis ta paneb jooksu. Muidu on kõva mutt küll.
Mul on koer Sally, nime sai ta... ma ei tea mille järgi või kelle. Ta sündis külmal talvel ja jäi oma pesakonnast ainukesena elama. Väiksena ta võttis mul kindaid käest ja mütsi peast, jooksis minema - mängis. Hüppas sügava lume sees ühest jalajäljest teise. Siis on ka veel kass, emane, Vuffi. Nime sai ta selle järgi, et ilmus meile ühel talvepäeval, oli meie nüüdseks kadunud kassi koopia.
Mul on hästi armas kass Miisu. Nimi sai ta eelmiselt omanikult, kui oli veel väga väike. Ta on paras pätt. Ta solvub kergesti. Siis kui on solvunud läheb laua peale ja ajab asjad segi ning lükkab osad asjad maha. Kui tahab, et ma paitan teda, aga ma ei viitsi, siis hammustab mind varbast. Õhtuti kutsub mind magama käib kogu aeg mul kannul.
Jaa, kass on mul. Nime tal õigupoolest polegi. Kutsuda saab teda ikka kuidagi - kas kiisu vms. Ja kui kiisu on pahandust teinud, siis leiab talle kah asjakohase nimetuse. Kuna elan korteris, siis ei tahtnud vanemad eriti kassivõtmist lubada, aga teoks see siiski sai. Olin juba mõnda aega haige olnud (ja seda veel suvel!) ja pidin voodis lamama, ainult selili. Nagu uskuda võite, lõbus see polnud. Aga siis tõi vanem vend mulle kiisu (nüüd ometi ei hakanud vanemad seda mulle ju keelama) ja mulle kui palavale kiisuarmastajale tegi see väga palju rõõmu ja terveks sain kah ilmselt kiiremini kui muidu.
Mul on kodus kaks kassi, aga nende eest ei hoolitse mina, kuid hiljuti oli mul ka oma hamster, aga ta suri ära, kuna ta oli nii vana, aga tema eest hoolitsesin mina.
Mul on kass nimega Kity. Oma nime on ta saanud minult, sest mulle meeldis see nimi. Ükskord, kui ta veel noorem oli kadus ta üks päev enne jõule ära. Ma olin väga kurb. Jõululaupäeval otsustas ema ühele vaesele perele midagi paremat süüa viia. Läksid siis isaga sinna ja sel ajal kui ema tuppa läks, tuli Kity auto juurde. Nimelt oli ta just nende inimeste kuuris olnud ja ei osanud koju tulla. Kui ema poleks neile süüa viinud, poleks me teda üles leidnud. Nii et heategu tuleb tagasi.
Mul on kodus kaks lemmiklooma. Kaks pärsia kassi. Tupsu ja Sofi. Kassidele panid nimed mu oma sõbrannad. Ükskord hüppas Sofi lihtsalt vastu akent ja libises alla nagu mingi multikategelane.
Kunagi oli mul Miki (kass), ta oli naabri kass, kuid ta kolis n-ö meile, sest meilt sai süüa. Väiksena ma mäletan toppisin ta teki sisse ja siis mängisin, et ta on nagu laps hällis.