Mul on lemmikloom, tal ei olegi kindlat nime, ei ole tihti kodus ka. Ta on selline karvane, pehme õuekass. Ma ei mäleta juhtumeid, lugusid seoses temaga. Küll aga mäletan lugusid oma teistest lemmikloomadest. Teine taksikoer lükkas oma kutsika vundamendiauku, et näha kas ta saab ise välja, sest ta oli igavene vinguja ning saamatu, tüütu kutsikas. Kui ema nägi, et ta ei saa sellega hakkama, hakkas ta edasi-tagasi jooksma ning meid kaasa tirima, et me ta poja välja aitaksime.
Mul on kolm kassi: Mossu, Kiisi ja Pätu. Nad on nii kaua juba olnud, et ei mäletagi, kuidas nad oma nimed said. Mossu nimi sai mugavaks tehtud, enne oli ta nimi Mosja, sest me saime ta.?
Minu lemmikloomaks on kass, sest ta ei haise, on pehme ja soe. Nimeks on tal Miuku, sest ta tegi väiksena pidevalt miuks ja miuks. Ei saanud tema pärast magadagi.
Krissu, Kristjan Krissu Krispert Kristofer Kris, Liisbet
Mul on lemmikloom kass. Nime on ta saanud sellest, et mulle meeldis väga nimi Krissu. Ja nii ma tasapisi lisasin nimesid juurde ja kokku saigi Kristjan Krissu Krispert Kristofer Kris, mis ei tahtnud teistele meelde jääda. Kui Krissu oli umbes poole aastane ja mina käisin 1. klassis (umbes 7-aastane), siis ma arvasin, et minu kiisul on liiga pikad vurrud ja ma lõikasin ühelt poolt ta vurrud ära. Algul me arvasime, et Krissu on emane ning kassi algupärane nimi oli Elisabeth ehk Liisa. Kui aga ma sain teada, et meil on keradega Liisa, siis ma nutsin ja ulusin ja palusin ema, et ta teeks minu Liisast emase kassi, kuigi tuli välja, et kiisu on isane. Selle kiisu sain ma koolimineku puhul. Nüüdseks on ta surnud, mis toob senini pisara silma. Ka praegu on meil kass Liisbet ehk Lizzu (arvasime, et emane), aga paari päeva eest selgus, et ka tema on isane. Uut nime pole veel mõelnud, aga jällegi oli nii naljakas :)
Jah mul on oma lemmikloom, see on kass, tema nimi on Juss. Nime, kust või mille järgi ta sai, ei tea ma täpselt, kuna sain ta siis, kui ta oli juba nimega harjunud. Temaga seoses on palju toredaid juhtumeid. Kuna ta on väga aktiivne, mängib ta väga palju. Näiteks ühel päeval, kui koolist koju tulin, ehmus ta ukse kinni panemisel ja jooksis kogemata vastu kappi. Ning seejärel jooksis ehmatusest minu tuppa.
Mul on kass olnud, tema nimi oli Miisu, sest meil peaaegu kõik kassid Miisud. Veel oli mul rott, tema nimi oli Ruudi, mis tuli Rott-Ruudist. Mu ema kartis rotti ja andis vennale, kes elab Lõuna-Eestis. Aga see suri ära ja nüüd vennalapsed tahavad kogu aeg samasugust valget värvi, punaste silmadega rotti. Neil on juba neljas või viies ja kõikide nimi oli Ruudi.
Nüüd räägin siis oma kassidest. Mul on neli kassi: kolm isast ja üks emane. Kõik sai alguse sellest, et meil oli vana kass Kalle ja tema kadus ära, lihtsalt ükskord läks ära ja tagasi enam ei tulnud. Siis me otsisime perega kassi (mitte sõna otseses mõttes). Oli reedene päev, siis ma läksin koolist koju, see oli sügise poole. Ma läksin koolist koju ja mida ma näen - auto tuleb ja mingi kass kõnnib rahulikult keset teed (no siis ma ei teadnud sellest kassist midagi). Ma hakkasin kassile käega märku andma (ta kõndis näoga minu poole) ja tema tuli tee äärde ja auto sõitis mööda. Ja siis tuli kass üle tee minu juurde ja hakkas mööda mu püksisääri nühkima. Mina läksin edasi ja tema kõndis järgi koduni. Kodus ema andis kassile piima ja midagi hamba alla. Kui ema hakkas vaatama, mis sugu ta on selguski, et ta on emane kass. Ema tahtis kassi ära ajada, aga kass ei läinud ja siis sain ma aru, et ta on kodutu kass. Ema pidi kassi meile elama jätma, kass on praegugi rõõmsa meelega meie juures. Kui tuli kevad, siis sai kass pojad, aga see pesakond hukkus, õieti me ei näinudki seda pesakond. Teine pesakond jäi ellu, aga ajapikku surid kõik ära: kõige ennem suri must kass, siis suri hall kass ja ja see järel suri must kass valge kõhualusega Tommy ja kõige viimasena suri tume tumedate triipudega Tiiger, kes elas kõige kauem, elas järgmise pesakonnani. Siis tuli kolmas pesakond, kes elab siiani, nendest on ainult üks surnud, see oli emane kass, aga ta oli hästi armas ja ilus. Isased elavad praegugi. Praegu elab helehall helehallide triipudega kass Jerry Alpinist, natsa tumedam tumedate triipudega Tommy Äpu ja valge tumehallide laikudega kass Kalle Paksu. Selline siis see kurb kassijutt oligi.
Minul on väga armas kass, ta nimi on Jossu. See nimi oli tal juba väiksest peale. Kui ma Jossu sain, siis sain teada, et teine perenaine oli talle juba nime pannud ja siis mõtlesin, et see nimi võiks talle jääda. Kui üleeile tema vana perenaine külla mulle tuli, otsustasime, et otsime Jossu üles (ta oli väljas). Mina ütlesin, et vaatame esiteks keldri. Ja seal ta oli, magas riiete kottide peal. Mina arvasin, et ta käib keldris hiiri püüdmas, aga ei, hoopis magamas.
Mul on koer ja kass. Koer sai endale nimeks Roki sellest, et ta ronis puu otsa. Kassil pole nime. Kui kass ja koer mängisid, siis tahtis koer minema minna, aga kass ei lasknud ja võttis hammastega sabast kinni.
Mul on olnud üks koer ja neli kassi, praegust vaid üks, kelle nimi on Kusti. Kui ema ta tõi, siis mõtlesime, mis talle nimeks panna ja otsustasime, et paneme Kusti. Ta oli ühel talveööl õues, kui külm oli. Ta tuli hommikul tuppa, tal oli saba jäätunud.
Mul on koer ja kass. Kass Tatsu oli alguses Darja. Alguses arvasime, et ta on emane, kuid kui tuli välja, et ta on isane, muutsime ka nime. Nimi kujunes edasi Dašaks, Dašikuks, Tatsikuks ning lõpuks jäi ta nimeks Tatsu. Koer Pontule panin nime ma ise, sest Pontu on kümne aastane ning kui ta toodi, siis olin mina umbes kolme aastane, nime küsiti minult. Loomulikult vastasin ma väikesele lapsele tuntuima koeranime - Pontu. Ja see tema nimeks siis jäigi.
Minu lemmikloom on minu kass Keša, ta sai oma nime sellepärast, et meil ei olnud temale muud nimetust veel välja mõeldud ja siis jäid kõik sellega nõusse ja niisiis sai ta endale nimeks Keša. Temaga juhtus üks selline lugu, kui me ükskord magama läksime, siis oli Keša meil ukse taga, näugus pidevalt ja see kestis umbes kella kolme ööseni ja mu emale hakkas see juba vaikselt pinda käima. Lõpuks võttis ema kannuga kuuma vett, tegi ukse lahti ja siis tuli kass nii kiiresti kui jaksas ja koperdas ema jalge ees ja hoopis sai ema selle kuuma veega üle valatud.
Minu lemmikloom on kass. Mul on neid kolm. Üks on isane Muska, teine on isane Tahma-Eedu, keda kutsume Eeduks ja siis emane, kellel ei olegi kindlat nime, sest ta tuli meile juba suurena. Mina olen neile need nimed pannud. Ma olen isegi nende sünni juures olnud.
Mul on kass nimega Haista Gäng. See nimi tuli saatest Wremja. Praegu on see ümber nimetatud Sipelga 14-ks. Wremja jooksis 2000-ndendamal aastal ja sellest ajast peale see nimi.
Mul on kodus kass, tema nimi on Pets. Selle nime sain ma Vremjast, kus olid kaks sõpra Pets ja Aiku, nad olid suht koledad vennad ja tänu sellele ongi kassi nimi selline.
Minu lemmikloom on mu kass. Tema nimi on Dünamiid. Üks poiss tuli ükskord minu poole, nägi meie kassi ja hüüdis: "Ooh, Dünamiid," sest kass näris teda jalast. Sellest peale on tema nimi Dünamiid. Mu kass, kui nurruma hakkab, siis hakkab ilastama ja üks sõber ütles nii naljakalt, et ta sülitab.