Minu koer Max ta on väike taksikoer .Ta sai oma nime selle järgi et talle maitseb väga maks. Mulle ei meelti maks ja selle järgi ta oma nime sagi.Talle meeltib selili magada .Ta on nagu meie pereliike .Mul on kodus pill tema nimi on Miza suurema koera nimi on Muri ja mul on kolm kassi esimese nimi on tiiger ja misu ja miku nüüd on ka kassipojad neil poole veel nimesid.
Mul on kass, tema nimi on Miku. Ma panin talle selle nime. Ma armastasin "kalapüüdmis laulu", selles on peategelase nimi Miku ja just sellel ajal leidsime ta.
Mul oli merisiga, kelle nimi oli Minni. Kui me Minni ostsime, siis müüja ütles meile, et ta on kindlalt tüdruk. Aga hiljem vaatasime, et ta pole nagu tydruk ja kuna hiljem me otsustasime teise merisea ka võtta (Manni), siis järsku sai Manni pojad ja me saimegi aru, et Minni on hoopis poiss ja temast sai Miku.
Ühele minu pere koerale (Mikile) pani nime minu isa ja teisele koerale (Emmile) pani nime mu ema. Nüüd on Mikil hüüdnimeks Miku ja Emmil hüüdnimeks on Memm.
Minu lemmikloomaks on kass. Ta sai oma nime meie vana koera järgi ainult et üks täht on erinev. Meie koera nimi oli iseenesest Miku, panime U asemele i ja tuli kassile nimeks Miki.
Mul on kolm lemmiklooma. Koer pontu on neist kõige vanem. Me võtsime ta siis, kui me Kõuele kolisime ning ma arvan, et ta nimi tuli sellest, et Pontu on klassikaline koeranimi.
Kass Tiiger oli sünnipäevakink mu õele ning ta sai oma nime selle järgi, et ta on oranž ning tal on valged triibud.
Koer Lola on kõige noorem. Mu õde ostis ta endale sünnipäevakingiks eelmisel suvel. Algul tahtis mu õde talle nimeks panna Aria või Arya oma lemmikseriaalide järgi, kuid otsustas lõpuks siiski ümber, sest Lola oli kergem hääldada.
Mul oli ka lemmikloom nimega Mihkel, keda me hüüdsime Mikuks, kuid kahjuks ta ei ole enam meiega. Kord läksime mina ja minu õde Gerda bussi ootama ning Mihkel tuli meile järele ning peale seda ajas koer ta puu otsa ning ta ei tulnud enam tagasi.
Vanast kodust olid meil kaasas ka kaks vöötoravat Tiku ja Taku. Üks pääses lahti ning teine suri üksindusse. Nüüd tuli mul ka meelde, et meil on kanad ja faasanid.
Miku. Mu isa pani talle nime. Seda ma nägin, kui ta suri. Ta on mu lemmik ja vahva. Ta magas kogu aeg minuga. Ma armastan teda. Ta on kass.
Rex. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, ta on sama vana kui mina. Ta ei teinud kunagi mulle haiget, ainult üks kord ma olin tema juures, siis kui ta sõi, ta hammustas mu suud. Hea asi oli see, et ma kukkusin tagurpidi. Ta suri haiguse kätte.
Nummi. Ta sai oma nime minu käest, ta suri või kadus ära. Teine Nummi. Ta on kõuts. Ta on suur laisk ja pehme valge ... Täpid. Ta on ikka elus. Ta on Miku laps, kes on hellitis ja kogu aeg õues. Ta karvad kogu aeg kukuvad maha, Nummil on õde Snowflake kes on mu lemmik. Issi ütleb ta on nagu mina, ta on hellitis ja nunnu. Need kõik on mu lemmikud.
Mul on kass nimega Miku. Teda kutsutakse ka Migelliks ja Mihkliks, kuid Miku on siiski põhiline. Ma ei tea, mille järgi ta nime sai, sest olin ise vaid 2aastane, kuid ma tean, et ema valis ta välja sellepärast, et ta oli ainus kassipoeg, kes temast välja tegi, näugus ja nii.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud 1 koer ja 1 kass, 1 koera nimi oli (isane) Reval-Hamparix Rem (1995-2001) ja kass (isane) Miku (1993-1999).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Terve pere soov, arutleti pikalt, vastuargumente polnud, poolt oli see, et oma maja sai valmis.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Otsustasime, maksis 250 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime" vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassi nimi oli Miku. Merili otsustas, koera nimi oli Reval-Hamparix Rem (Remmu).
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Saade „Sõber koer“ (seda vaatame tihti).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Soovisime suurt tõugu, tõupuhtus ei olnud nii oluline ja Leidi oli sobiv.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Jah, Remmuga käisime näitusel (Tallinn) saime 2. koha.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitsevad.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Noh vahest nii, vahest naa, ei oska vastata.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimine on vajalik, arstil pole käinud, rohud ostame ise.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Suhtume positiivselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud" või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole kutsikaid.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meil on õuekoer Leidi (kolli), magab garaažis, päeval jookseb õues ringi (vahel käime metsas ringi).
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole närilisi.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäeva teame küll (16. mai), kuid ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole, pesemiseks šampoon.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei ole sellele mõelnud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei ole vahet.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kuna meie maja juures on mets, siis umbes 75 m metsa poole suure puu alla matsime oma esimese koera, kohe ei võtnud uut koera.
20. Millised „kodureegleid“ olete oma loomale õpetanud? Kuidas on puhtuse pidamine korraldatud?
Võibolla sellepärast et ta on õuekoer, siis seda probleemi pole.
21. Kas mõnel teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida on raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Suurest rõõmust tuleb ja hüppab peale.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri? Miks?
Trikke pole õpetanud, kuulekuse dressuur on vajalik.
23. Kas te räägite oma lemmikloomaga? Kas teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahest ikka räägime koeraga juttu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Vahest ju võib, aga ma ei usu seda eriti.
25. Millised on teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad looma eest rohkem kui täiskasvanud? Kas laps teie arvates vajab looma?
Mina ja mu vend käime Leidiga vahel metsas jalutamas.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud loomapidajatega rohkem suhtlema?
Veel ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom keda te mingil juhul ei peaks?
Närilised ei meeldi eriti, vahel närivad riided katki.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse kodulooma on hakatud suhtuma kui lemmikusse või seltsilisse?
Seda ma veel ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest?
Suhtume negatiivselt.
30. Millised loomad teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on Ioomasid, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom" "koduloomast"? Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet?
Lemmikloomaga suhtleb inimene rohkem kui koduloomaga, näiteks seaga.
31. Miks teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Kuna on vaja kellegagi vahel suhelda, et inimene ennast ei tunneks üksinda.
Põnev lugu Leidist.
Algul kui me Leidi saime, kartis ta treppe. Vanaisa mõtles välja mooduse, kuidas teda trepist ülesse saada. Ta pani igale trepiastmele ühe vorstiviilu ja lõppu suur vorsti.
Algul Leidi ei tahtnud ülesse tulla, aga kui ta vorsti lõhna tundis, üritas ta vorstid kätte saada. Olles tagajalgadega esimesel astmel, püüdis ta keelega vorste.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Koer oli umbes 8 aastat tagasi, üks kass samal ajal. Mitu chinchillat praegu ja kaks kassi ikka veel.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Ma ei tea, ehk vanemate, laste - mõlemate soovil. Esimeste lemmikloomade võtmist ma ei mäleta eriti, see oli väga ammu, aga hiljem põhiliselt laste soovil. Mõeldi suhteliselt kaua.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese koera me vist ostsime, ma ei mäleta hinda. Kass tuli ukse taha, teise kassi saime tuttavatelt, kolmas kass oli mahajäetud. Chinchilla saime, ühe ostsime kasvatusest ja teise saime jälle tuttavalt.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimene koer oli Grendi, esimene kass oli Miku, kui ma õigesti mäletan, siis Liina vanemad nimetasid nad nii.. Teise kassi nimi on Kirbi, see nimi oli talle juba varem pandud. Kolmas kass on Puugi, selle ma mõtlesin ise välja, sest Kirbi juba oli. Chincillad on Krafu ja Krotu, ei mäleta kuidas nad nimed said.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Raamatud, internet, loomakliinikud, tuttavad.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mul on täiesti ükstaskõik, mis tõust see loom on... Peaasi, et on ikkagi loom.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Mina ja mu ema tegelema meie loomadega.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame ja valmistame ise ka, kuidas kunagi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meil on kassid vaktsineeritud. Oleme pöördunud arsti juurde siis, kui kolmanda kassi võtmisel oli mõlemal kassil lõppkokkuvõttes nohu ja siis, kui nad on aknast all hüpanud, mõlemad ühe korra... Aga nüüd on nendega kõik korras. Eks ise ole neid ka abistanud, ei mäleta enam kuidas.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei, mu chinchilla ei ole ära lõigatud, emasele ei anna tablette ka, aga peaks andma hakkama, kui need olemas oleksid. Kassid on isased ja kastreeritud mõlemad.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jah, chinchilladel on olnud, oleme nad ära andnud tuttavatele.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid on igal pool, kus tahavad olla - piiramatu vabadus. Chinchillad on ikka enamus ajast puuris (kasside pärast).
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Hotelliteenuseid ei ole kasutanud, oleme transportinud kasse vanaema-vanaisa juurde transpordikastis, selles kasside omas. Pikematele reisidele kaasa neid ei võta; siis hoolitsevad vanaema-vanaisa nende eest.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, ühel kassil on 10. oktoober, teisel ei tea, sest tema leidsime. Tähistame näiteks sellega, et ostame neile midagi väga head
süüa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
MIS ASI ON LOOMA SPAA??? Ei ole ma neile riideid õmmelnud, aga mänguasju ikka ostan/teen. Shampooni ka ostsin, aga nad pesevad ennast ise ning selle kasutamine on mõttetu. Nad on toakassid enamus ajast, suvel käivad nad meil maal vahest õues ka.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loomulikult, kui näiteks ei lasta loomal enam mitte midagi ise ära teha ja ainult poputatakse teda ja tal on kogu aeg suur hunnik toitu ees - see ei ole enam normaalne.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ma ei tea, olen liiga noor, et sellisele küsimusele vastata.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oh, ma ei tahaks selle peale veel mõelda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ma lasen neil teha, mis nad tahavad. Nad on ju eelkõige lemmikloomad, mitte tsirkuseklounid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Siiami kass pissis suhteliselt tihti igale poole, nüüd enam ei pissi ja ma ei tea, miks.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei, ma ei tee neid mingiteks tsirkuseloomadeks, selline piinamine ja tüütamine on mõttetu ning haige.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, muidugi räägin ma nendega, ning aru saavad nad ka.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, nad ahistavad palju, teevad seda, mis ise tahavad jne.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Loomade toitmine, puhastamine jne.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei, see küll mingi selline asi ei ole, mille pärast inimesi valida. Kuigi loomaarmastajad on tavaliselt paremad inimesed kui need üksikud nõiad (vastaja viitab vanatüdrukutele).
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei ole.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiir? Hiir ei ole ju üldse ebatavaline, see on ju väga tavaline lemmikloom, poes isegi müügil, aga tavaline hiir... Ei tea, mingi nugis oli kellelgi kunagi.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Väga mõnus oleks ise selliseid loomi pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Mina ei tea, minu jaoks on nad kõik võrdsed. Oleks mul ruumi, siis teeksin oma kodust arvatavasti loomaaia.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Et neil lõbusam ja parem oleks, nad tahavad seltsi.
1
Aiandusega tegelemiseks sain 1980 a. Tallinna lähedale Vääna-Jõesuu maad. Tollele maale ehitasin siis aiamaja, mis leidis kasutamist maikuust novembrikuuni. Seega külmal ajal ma aiamajas ei viibinud. Suureks suhtluseks nii mulle kui ka teistele aiandusühistu „Vesilind“ liikmetele olid nii rotid kui ka hiired. Talvel minu äraolekul tungisid nad majja ja tegid suurt hävitustööd: närisid riideid, vooditekke, kuivtoidu pakendeid, raamatuid ja lõpuks ka vajalikke dokumente puru. Lõksud ja mürgid ei aidanud. Näriliste nuhtlusest päästis mind kodutu hulkurkass Kity, kes 1991 a. tuli minu juurde elama. Ta oli kena valget-punastkirju emane kass. Ta armastas ronida minu õlale ja kui müts oli peas, siis isegi osavalt pähe, kus ta siis istus. On ju kassidel suurepärased akrobaatilised võimed. Kityle ei meeldinud kui ma küla peale kauaks jäin. Ma ei tea, kust see informatsiooni sai, kuid ta teadis mulle õigesse kohta järele tulla ja nuruda, et ma koju tuleksin. Ta käitus umbes niisamuti nagu tragi naine, kes külast oma joodikut meest jooma pealt taga ajab ja kamandab koju. Peale rottide ja hiirte likvideerimise likvideeris ja minu krundil olevad ussid. Ka osutas ta suure teene maasikapeenarde valvamisega, mida armastasid linnud rüüstada. Talvel, kui ma linna elama jäin, toitis Kityt naabriperenaine, kes oli alaline elanik. Muidugi pidin ma siis linnast aeg-ajalt kassitoitu maale tooma. Kity elas siis läbi talve naabrikassi Kataga, kellega nad olid head sõbrad, naabri puuriidas, mis oli katuse räästa all, mille tõttu seal olemine oli üsna kuiv.
1992. a. sünnitas Kity ilusa punavalgetkirju isase kiisupoja. 29. augustil 1992 a. oli minu õe Pärja Ese 70 aasta juubel. Sõitsiin selleks puhuks Haljala. Kui ma tagasi tulin, siis oli Kity ühes pojaga salapärastel asjaoludel kadunud.
2
Peale Kity kadumist ei jäänud ma kassita. Minu juurde tuli elama kodutu hulkurkass Mirri. Et ma teda omaks kiisuks võtaksin, tõi ta mulle kingiks hiire. Mirri elas minu juures kuni 2001 aastani. Ta suri vanadussurma. Mirri sünnitas mulle palju kiisusid, kuid kõik nad kadusid nagu õhk vette: neist kaks kiisupoega said endale uue kodu, Piilu murdis kuri koer, Hansa jäi auto alla, Pibsik otsis endale uue kodu jne.
Mirri oli kõva iseloomuga kass: teisi kasse oma krundile ei lubanud (krundi piirid olid tal selged), koertele andis nahapeale, oma poegadelt nõudis temale täielikku allumist.
Seoses Mirri majja tulekuga sai tegeletud tema kaks ehitustegevusega. Kõigepealt kinkisin talle elumaja, milleks osutus minu krundil olev vana soojak. Tolle soojaku uksest sai sisse ja välja käia. Soojaku esimene osa oli söötmise paik, kus olid kassi toidunõud ja tagumine osa oli mõeldud magamiseks. Seal oli kuus kassi aset: üks neist oli kohvris, teine puitkastis, kolmas pappkastis, neljas vanas noaaegses köögikapis, viies suures läbipaistvas kilekotis, mis oli moest läinud rõivaid täis ja kuues nurgas. Nurga pesa oli talvekülma pesa: all ajalehepaberid ja katteloor ning peal kilekangas, mis kõik hoidsid hästi soojust. Peale selle sai kaevatud maja vundamendi alla auk, et Mirri pääseks hõlpsasti näriliste jahile.
Minu krundil kasvavad haruldased puud – pesasanglepad, milledel kasvavad ühest kännust 8-12 tüve, mis laiuvad lehvikukujuliselt ülesse. Nende tüvede vahele ehitasin kasside vaateplatvormid, sest kass on vaatetorni loom. Tavaliselt ta armastab võimaluse korral kõrgel puhata, kust ta saab jälgida, et ümbrus oleks ohutu. Kui koer armastab magada põrandal, siis kass magab kindlasti toolil. Peale selle ehitasin kuurile kahekordse katuse, kusjuures kahe katuse vahele tekkis umbes 40 cm kõrgune ruum. Toda ruumi ma kutsusin kasside pulmamajaks. Ühe sanglepa harude vahele ehitatud vaateplatvormilt viis serviti pööratud laud tollesse kasside pulmamajasse. Sellel laual nad siis demonstreerisid oma ronimisoskust.
Talveks palkasin ühe kohaliku inimese, kes Mirrit siis toitis. Peale tavalise kassitoidu sai Mirri siis ka külmade ilmade puhul süüa kõrge kalorilisusega külmavastast toitu: rasva, seapekki, võid ja õli, mis võimaldasid tal hea eduga külmas majas elada. Need kassile mõeldud toiduained tõin iga paari nädala tagant Tallinnast maale kassi hooldaja kätte, kes siis igal päeval viis Mirrile toitu. Sellel Mirri toitmisel oli üks halb külg, sest ühes Mirriga said süüa ka teised näljased kassid. Kui Mirri juhtus ära olema, siis sõid teised kassid temale soojakusse toodud toidu ära. Need nälginud kassid tekkisid sellest, et kogu ümbrus oli täis aiamaju ja suvilaid, kelle omanikud jäid tavaliselt talveks linna, jättes seejuures oma kiisud aiamajadesse ja suvilatesse nälgima, s.o. minu toita. Seetõttu oli mul oma kassi toitmine üsna kulukas. Kassitoitu tõin linnast kohvriga, millel olid rattad all ja kandekotiga. Päeval sõitis autobussiga maale palju inimesi, mille tõttu oli pakkidega väga tülikas sõita, seepärast pidin hommikul vara pimedaga üles tõusma, sest siis oli sõitjaid vähe. Päeval maale sõites oleks ka tagasisõit liialt hilise aja peale jäänud. Bussipeatusest oli mere äärde umbes 4 km. Talvel oli tee väga libe ja pimedal ajal palju autosid sõitis vastu, sest rohkelt oli endisi ühistute liikmeid (aianduse ja suvilate ühistud) maa päriseks saamisega mere äärde alaliseks elama asunud – hommikul oli aga vaja sõiduautoga tööle sõita. Too tee mere äärde oli kitsas, käänuline ja teeäärsete puudega palistatud, mis tegi nähtavuse halvaks, sellepärast oli risk auto alla jääda. Selle tõttu kujunesid mulle vanainimesele need retked Vääna-Jõesuu maakodusse üsna ohtlikuks.
Mirri suri 2001 a. vanadussurma. Tolle aasta kevadel teda enam ei olnud. Olin siis 77-aastane ja otsustasin, et ma enam oma maakodusse kassi ei võta, sest kassi toitmine kujunes mulle vanainimesele liialt raskeks.
3
2001 a. novembrikuul otsustasin siis maakodu uksed kinni panna ja linna elama minna. Kolm päeva enne ärasõitu ilmus ei tea kust minu aeda kodutu hulkurkass. Too mustvalget kirju emane kass oli väga kõhn, kondine ja ühest silmast jooksis mäda. Tundsin, et ta on äramineku peal. Kui ma siis väljas toimetasin, jooksis ta kogu aeg minu kannul ja näugus haledasti. Püüdsin küll teda eemale peletada, kuid ta oli nagu takjas mu küljes. Lõpuks läks mul süda haledaks ja kutsusin ta tuppa sooja ja andsin talle süüa. Ta hakkas ahnelt sööma. Tundus, et ta on olnud pikemat aega söömata. Toitsin teda toas kolm päeva. Äraminekul viisin ta soojakusse, kus sai põrandal olevatesse nõudesse pandud toidukraami. Nii näitasin talle, kus ta peab hakkama söömas käima. Viisin naabrinaisele toidukraami ja kauplesin ta jälle talviseks kassihooldajaks. Paari päeva pärast tõin talle linnast ehtsat kassitoitu kolmeks nädalaks. Tollele kassile sai siis nimeks ristitud Triinu, milline nimi sai tuletatud muinasjutulisest Tuhkatriinust, sest ta oli viletsa väljanägemisega nagu Tuhkatriinu. Kui ma siis jälle kolme nädala möödumisel maale tulin Triinule järjekordselt toitu tooma, siis olid temaga toimunud suured muudatused: ta karv oli ilusaks läikivaks muutunud ja silm ei jooksnud enam mäda. Üldkokkuvõttes ta oli kenaks kiisuks muutunud. Temaga olid toimunud samasugused muudatused nagu muinasjutu Tuhkatriinuga.
2002 a. maikuul tulin linnast taas maale elama. Triinu oli tublisti kosunud ja terveks ja elurõõmsaks kiisuks saanud. Ka oli ta endale peigmehe leidnud, kes osutus pikakarvaliseks plaatinhalliks suureks isakassiks. Ta oli talveks soojakusse elama asunud ja sõi Triinule toodud toitu. Soojakus Triinu kostil elas ta niikaua kuni lõpuks tuli linnast maale ta peremees, nii et too kass sai kolida peremehe juurde. Too isakass muretses siis Triinule lapse, kes oli kena emane kassipoeg. Seljal oli tal plaatinhall karv, kuna rinnaesine, kõhualune ja käpad olid valged. Ka näos oli tal valge võrdhaarne kolmnurk terava tipuga otsmikul. Sääraseid kiisusid kutsutakse kolmnurkkassideks.
Triinu oli väga energiline – alati jooksus. Siis ükskord juhtus säärane lugu, et Triinu läks eelmisel õhtul kodust ära, ega ilmunud järgmisel päeval tagasi. Nii et kiisupoeg jäi söömata-imetamata. Ma pidin linna sõitma, et endale ja kassile linnast toidukraami tuua ja korteriüüri pangas tasuda, siis kartsin, et Triinu ehk ei ilmu ka nendel päevadel, mil linnas olen koju, et pojukest toita, sellepärast ma panin selle kassipoja pappkasti ning sinna ühele tassile piima ja teisele koort. Olgugi et kassipoeg ei osanud veel peale imemise süüa, lootsin, et ehk suure näljaga õpib ta selle selgeks. Olin paar päeva linnas. Kui ma siis tagasi tulin, ei olnud Triinut ikka veel näha. Oli nagu maa alla kadunud. Kassipoeg oli aga vahepeal pappkarbist välja roninud ja käpad koorega ära määrinud. Söömist ei olnud ta veel ära õppinud. Oli päris näljane, mida väljendas haleda nuuksumisega. Naabrinaisega, kassitoitjaga, arutasime, mis ette võtta. Kuidas saaks kiisupoega söödetud. Eks siis too naine soovitas katsetada koeraga, kes oli pojad toonud ja imetas neid. Sai siis kassipoeg asetatud koera nisa juurde, kuid ta põlgas seda, sest ei tundunud olevat ema nisa moodi. Järgmisel päeval leidsin suure otsimise peale pipeti ning naabrinaise abiga püüdsime teda sellega toita. Mina hoidsin kiisupoega kinni ja tema surus pipeti otsa kassipojukesele suhu. Need piimaportsud, mis ta siis pipetiga sai, tundusid olevat vähevõitu. Kuid õnneks järgmisel päeval tuli Triinu koju ja asus usinasti oma poega toitma. Kiisupoeg oli viis päeva näljas, kuid ära ta ei surnud. Sellest ma kogesin, et sündidest peale on kassil visa hing. Hiljem lugesin üht lugu kahe ja poole aastasest Londoni kassist, kes kukkus lifti inimtühjas majas ning elas ilma vee ja toiduta 52 päeva. Inimene nii visa hingega ei ole kui kass.
4
Kui too kassipoeg juba silmad avas ja nägema hakkas ja lõpuks ka söömise oskuse omandas, mille tõttu ta ei sõltunud enam emast – olles juba iseseisev kass, siis sai ta endale nimeks Kalli.
Söömise oskuse omandamine tingis ka ühe uue oskuse omandamise – s.o. väljakäigu kasutamise oskus. Kassi wc kasutamisel oli talle eeskujuks ema, keda ta siis matkis. Ta võttis teadmiseks, et ühte liivakasti tuleb pissida ja teisesse kakkida. Et kakk halba lehka ei levitaks. Siis tuleb sellele liiva peale kraapida. Mingil juhul ei tohi käppi mustusega määrida. Kui peremees on liialt laisk ning ei tühjenda õigel ajal liivakasti, mille tõttu kass võib seal omi käppi määrida, siis tuleb loobuda liivakastide kasutamisest ning oma käkid ja pissid tuleb teha põrandale liivakastide kõrvale. Sellega kutsutakse peremees korrale. Kass on ju puhtust armastav loom. Ta ületab selles suhtes inimese, kes vahel omi fekaale ei varja. Nii näiteks Nõukogude ajal oli Loksa mererannas paikneva kohviku ümbrus fekaali hunnikuid täis. Analoogilises seisundis oli ka Narva-Jõesuu supelranna wc. See oli Venemaalt sisse toodu tava. Kasside väljaheite varjamise komme on pärit sellest ajast, kui nad elasid metsas – ei tohtinud vaenlast informeerida lõhna jälje abil enda olemasolust.
Ühel päeval leidis Triinu, et aeg on kassipojal elutarkust ja võimeid omandada, milleta ei saa üks korralik kass elus läbi.
Alustati mängimise õpetamisega, mille käigus sai kiisupoeg oma lihaseid arendada ja treenida. Mängimise käigus siis Triinu õpetas pojale üht ürgset enesekaitse võtet, mida kõik kassiemad õpetavad oma poegadele. Kui vaenlane paiskab kassi selili maha ja ähvardab haarata hammastega kõrist, siis kass peab oma kõrvuti asetsevate tagakäppadega kriimustama vaenlase silmnägu, kahjustades eelkõige vaenlase silmi (pimestades teda), või veristav ründaja nina. Seejärel lükkab oma tagakäppadega haavatud vaenlase eemale. Mängu puhul tavaliselt kassid omi küüsi ei kasuta, vaid kõik toimub pehmelt. Igaks juhuks mänguhoos rünnatav kass on ettevaatlik, ja suleb oma silmad. Selle tõttu on vahel kassipoegadel omavahel seda võtet harjutades silmade alt karv maha kaabitud, sest lähevad liialt hasarti ja kaotavad selle tõttu vaoshoidmise.
Ka jänesed kasutavad seda võtet kui kull neid ründab ja nad ei jõua end kas põõsasse või puu alla peita. Lagedal maal joostes jänes tunneb oma pikkade kõrvadega, mis on tundlik aparaat igasuguse õhu võnkumise ja liikumise vastuvõtmiseks, millal kull laskub ta peale. Sel momendil jänes pöörab ennast selili ja oma tugevate tagajalgadega lükkab talle laskunud kulli endast eemale, vahel vigastab seejuures ründajat. Kull või kotkas ei saa siis maas olles jänesele midagi teha, sest tema rünnak toimub pikeerides. Kulli maas kakerdamise ajal on kiire jänes ammugi kadunud. Kull peab siis uuesti õhku tõusma, et pikeerida, kuid selle ajaga on jänes jõudnud varjuda (kas põõsa või metsa).
Kui kassi mängud on mängitud, siis ükskord saabub aeg kus kiisupoeg peab tutvuma välismaailmaga. Küllap siis sel momendil Triinu endale meenutas, et kuidas tema ema õpetas talle välismaailma tunnetama. Eks siis ühel päeval kui välisuks oli avataud, kutsus Triinu Kalli välisukse lävele. Kutseks on kassil eriline häälitsus, mida kassipojad ei õpi tundma, vaid mille tähendus on neile juba sündides kaasa antud. Seda kutsutakse programmeeritud mõistuseks. Ka kanad tunnevad kutsesignaali, nii näiteks kui kukk leiab toidupala, kutsub ta kanad kluksudes oma juurde jaole. Ukselävele ilmudes nägi Kalli siis välismaailma. Nii käis ta mitmel päeval välismaailma vaatega tutvumas, ilma et oleks julgenud välistrepile astuda. Siis ühel päeval võttis ta julguse kokku ja hüppas trepile, käes seejuures ettevaatlikult kõik trepiastmed läbi. Nii toimus see veel mitu päeva. Siis saabus aeg, kus ema viis teda juba võõrale maale, kus valitsesid mitmesugused ohud. Nende ohtudega pidi kassipoeg tutvuma ja õppima neid vältima. Nii õpetavad kõik kassiemad järg-järgult oma poegi kodu ja selle ümbrust tundma.
Kuid sellega ei piirdunud veel kiisupojale koolihariduse andmine. Vaid järgmiseks õppeaineks on endale elatise hankimine – jaht. Jahi puhul Triinu õpetas siis Kallile saaklooma tundma ja lõpuks püüdma. Selleks püüdis ta hiire ja hakkas šoki tõttu uimase hiirega Kalli nina all mängima: pildudes teda käpaga või veeretades mööda maad. Hiir püüdis põgeneda, kuid pagemisel hüppas Triinu talle peale ja püüdis ta taas kinni. Kui hiir oli juba väsinud – võhm väljas, siis alustas sama mängu kiisupoeg Kalli. Kui oli juba küllalt mängitud, tegi Triinu hiirele lõpu ja asus teda sööma, kusjuures ka Kalli maitses hiirerooga. Nii õppis Kalli tundma hiirt: tema lõhna, häält, põgenemise kiirust, kuidas teda püüda ja lõpuks maitset. Nende teadmistega varustatuna omandas ka Kalli hiirte püüdmise oskuse.
Kassid tunduvad füüsiliste võimete poolest kõikidest koduloomadest, ka koertest, üle olevat, sest nad on suurepärased akrobaadid nagu oravad ja ilvesed liiguvad nad vabalt kõrgustes ja teevad kõrgel olles seal veel igasugusi trikke. Minu maakodu oli nagu kasside paradiisiaed, sest ta oli igasugusi puid ja põõsaid täis, mis võimaldasid kassidel mitmesugusi mängulisi ronimisharjutusi, millest Triinu ja Kalli suure entusiasmiga osalesid.
Kunagi kasvatasin kõrvitsaid, et kaitsta kõrvitsataimi öökülmade eest, selleks pistsin mullasse kõrvitsataimede ümber neli keppi ja asetasin nende otstele kilekoti. Üks kepp oli aga paplipuust, mis hakkas kiirest kasvama. Sellest kepist kasvas umbes 10 meetri kõrgune pappel. Triinu armastas siis Kalliga papli latva ronida, kus nad hakkasid siis mängima: üksteisele käpaga pähe taguma. Kui Triinu oli papli latvas Kalli all, siis Kalli tagus talle ülevalt käpaga pähe, kusjuures osade vahetamisel toimus kõik vastupidi. Kui siis külm võttis tolle papli latva ära, nii et papli oksad olid ainult 2 m kõrguseni lehes, kusjuures ülejäänud papli tüve oksad olid 8 m ulatuses raagus, siis kassid ronisid millegipärast ainult 2 m kõrguseni papli otsa.
Kõige rohkem armastasid kiisud mööda pesasangleppi ronida, mis olid üle 20 m kõrged. Tavaliselt ronisid nad 10 m kõrgusele, kuid vahel veel kõrgemale. Mängides ronisid nad ka okstele. Kord olid nad mänguhoos sattunud ühele oksale ninad vastakuti. Ma kartsin, et nad ei saagi enam olla, kuid Kalli oli hämmastav akrobaat, osates meisterlikult ümber pöörata ja siis tüve mööda alla tulla. Kuna sellega oli oksal tee vaba, mistõttu järgnes talle ka Triinu. Nad ronisid puu oksast alla tagumikud ees, ja lõpuks pöörasid pea ette ja jooksid alla. Mitte ei hüpanud, vaid jooksid mööda puutüve alla. Ei mingit kõrguse kartust.
Kassiema peab kassipojale õpetama puu otsast alla tulemist. Kui kass ei ole seda õppust saanud, siis võib ta ronimisega hätta jääda. Olen näinud kassi, kes ei julgenud puu otsast alla tulla, sest ta üritas kõrgelt alla ronida pea ees, mil puhul küüned ei kanna teda (ei haaku puutüvesse normaalselt). Pea ees tullakse puu otsast alla maa lähedal suure jooksuga: umbes 50 cm kõrguselt. Toda kassi, kes loobus puu otsast alla tulemast selle tõttu, et ei tundnud alla tulemise tehnikat, toodi redeliga inimese abiga alla.
Minu krundil kasvas suur toomingas, mille tüvi oli kaldu nagu paljudel toomingatel ikka. Eks siis Triinu ja Kalli armastasid seda kallakut mööda üksteist taga ajades üles ja alla joosta, ilma et oleksid alla kukkunud. Osavad sellid.
Pesasanglepa harudevaheliselt kasside vaateplatvormilt viis serviti 2 cm paksune laud kuuri pööningule, kasside pulmamajja. Triinu austaja isakass ei julgenud toda 2 cm laiust teed „pulmamajja“ minna. Tal puudusid selleks kogemused, kuid Triinul oli see naljaasi. Nii Triinu kui ka Kalli hüppasid vahel sellelt serviti laualt 45 cm kõrgusele – kuuri katusele, kust nad hüppasid jälle tollele serviti lauale tagasi. Selleks oli neil välja töötatud oma tehnika: hüppasid serviti lauast mööda ja haarasid lennul tolle laua ülemisest servast kinni ja vinnasid keha selle laua servale, kus siis tegid pöörde ja sammusid mööda kitsast lauaserva kasside vaateplatvormile. Nad olid tõelised akrobaadid.
Kasside akrobaatilistest võimetest teatakse imelugusid jutustada. Nii näiteks 1980 aasta veebruaris ajas üks koer Inglismaal Bradfordi asula põiktänaval hulkuva kassi lõksu. Ainus pääseteee oli ülespoole ronida. Ja kass roniski mööda siledat telliskivimüüri ja ronis ja ronis… ja ronis – kuni leidis ennast 21 meetri kõrguselt kõrghoone katuse alt väikesest nišist. Päästemeeskond, kes kassi päästis oli veendunud, et loom kasutas ülesronimiseks kivikestega kaetud krohviplaate (tõenäoliselt kassi küüned haakusid kivikeste külge).
Kui kass oli jälle kindlalt maa peal, anti talle sünnis nimi – ühe briti mägironija järgi Bonington.
Toas viibides õpetas Triinu Kallile mõnusat magamist: nad magasid nii, et Triinu pea oli Kalli saba peal ja Kalli pea Triinu saba peal. Nende sabad olid patjade asemel. Kui elutuba oli külm, siis magades armastasid kassid oma nina külma eest kaitsta: nende pea oli siis saba all.
Võrreldes eelmise kassi Mirriga, siis mõnes osas olid Triinu teadmised kehvad. Ta ei teadnud, et enne sünnitamist peab ta juba suureks kasvanud kassipoja endast eemale peletama, kas või kodust ära ajama. Hakaku iseseisvat elu elama! Põhjus seisneb selles, et teismeline kassipoeg võib suures rumaluses sündinud kassipojaga nagu püütud hiirega mängima hakata või isegi ta tappa. Eks siis ühel sügispäeval magasid Triinu ja Kalli pehmel käetugedega toolil. Kalli juuresolekul sünnitas Triinu siis sinna toolile poja. Ma nägin seda märga kassiema poolt pesemata tompu, kuid ei võtnud teda kasside silme all ära. Arvasin, et ta sünnitab vähehaaval veel mõne poja juurde, siis nende äraolekul võtan need pimedad kiisupojad ja uputan ära. Kui ma siis hiljem kasse vaatama läksin, siis ei olnud enam nende juures ei ühtegi kassipoega. Kassipojad jäid saladuslikul viisil kadunud. Kas Triinu sünnitas ainult ühe kassipoja, kusjuures Kalli pidas toda märga siplevat olevust hiireks ja pistis nahka? See jääb igaveseks mõistatuseks.
5
Sügisel külastas minu aeda üks ilus valge kiisuema. Ma sain ta käitumisest kohe aru, et ta tahab minu kiisuks saada, kuid Triinu taipas kohe kust poolt tuul puhul ja ajas alati ta ära. Hiljem ma kuulsin, et too valge kiisu olevat läheduses asuva Urovi maja alla, millel oli lahtine vundament (too palkmaja oli betoonpostidele ehitatud), kolm poega toonud. Neid poegi andunult toites näljutas ennast surnuks, sest pidi neid tühja kõhuga imetama. Need valged kiisupojad olid seal maja all näljas. Kuid elus nad siiski olid, sest vahel viisid inimesed neile toitu ning kass on visa hingega. Talv oli tulemas ja oli karta, et need kodutud kiisupojukesed talvekülmaga hukkuvad. Eks ma siis kirjutasin pensionäride ajalehele „Videvik“ nendest hukkumisele määratud kiisupoegadest, märkides, et paljud inimesed soovivad endale valget kassi ning nüüd on võimalus neid kasse saada. Too ajaleht kirjutas siis neist kodututest valgetest kiisupoegadest kena loo. Nendele kiisupoegadele sõitsid autoga Tabasalust järele kaks pensionäri (mees ja naine). Eks siis toiduga meelitati kiisupojad vundamendi alt välja ja krahmati kinni. Nad olid väga metsikud ja kriipisid püüdjate käed veriseks. Need pensionärid said kätte kaks kiisupoega, kusjuures kolmas pääses põgenema. Kolmanda kiisupoja püüdis hiljem kinni üks kohalik mees ja viis oma sugulastele Jõgevale kingiks. Kui mul ei oleks olnud Triinut ja Kallit, siis kindlasti oleksin ma selle valge emakassi endale kassiks võtnud, sest minu unistuseks oli saada valget kiisut, milline unelm kunagi ei täitunud.
Hilissügisel ma lahkusin Vääna-Jõesuust, kusjuures Triinu ja Kalli jäid elama oma mingisse soojakusse. Seal oli neil valida kuue pesa vahel. Iseäranis meeldis neile riidest kohvris olev pesa, mis oli vooderdatud katelooriga. Kassidele meeldib kateloorist pesa, sest see on soe ja pehme. Naabrinaine, s.o. kasside eest hooldaja, tõi igal hommikul kell 10.00 neile toitu, mille ta pani soojakusse. Varustasin naabrinaist talve jooksul pidevalt kassitoiduga, selleks viisin iga 20 päeva tagant talle maale toiduaineid. Ma ei tea, et kust kassid teadsid minu toiduainetega maale tuleku aega, kuid sel päeval nad olid alati tee peal mul vastas. Eelmine kiisu, Mirri, tuli sel päeval mulle teele vastu umbes ühe kilomeetri kaugusele.
Kasside vastutulek on huvitav nähtus. Minu linnakorter asub teisel korrusel, kusjuures korteri välisuks on kahekordne – puu-uks ja rauduks. Kui siis naine juhtub koju tulema ja on maja välisukse juures, teab juba emakass Kati, et perenaine tuli koju. Ta jookseb korteri välisukse juurde, olles seal ootel. Vaevalt, et ta kahekordse korteri välisukse puhul kuuleb maja välisukse avamist ja kui kuulebki, kust ta siis teab, et maja välisukse avas tema perenaine. Minu naine ostab Pääsküla kaupluse juures asuvast kioskist kala ja toob meie linnapere kassidele. Koduteel möödub ta Erika kauplusest, mille töötajad toidavad viit kodutut kassi, kes elavad tolle kaupluse hoovis. Seal hoovis asub ka autorehvide remonditöökoda, kus alati liigub palju autosid. Kuid need kassid on autodega sedavõrd kohanenud, et autode alla ei jää. Eks siis ükskord minu naine oli jällegi kalu ostnud ning jõudis Erika kaupluse ette, kui talle kaupluse tagant hoovist jooksid vastu viis kassi, lootuses räime saada. Imestama paneb see, et kuidas nad maja tagant teda nägid, et teadsid kaupluse hoovist talle vastu joosta, lootuses räimi saada? Kust nad teadsid, et ta tuleb räimedega? Remonttöökoja töölised panid seda väga imeks.
Kevadel maale kassidele toitu tuues Triinu mulle enam vastu ei tulnud. Tuli ainult Kalli. Kasside hooldaja rääkis, et Triinu on juba nädal aegu kadunud. Ta arvas, et rebane võis Triinu ära murda. Minu maakodu läheduses paiknevad metsad, kus on rohkelt rebaseid, kes on kassidele nuhtluseks. Vahel mõni isakass pääses nende käest haavatuna. Arvatavasti kasutasid nad siis kasside tavalist enesekaitse võtet: selili olles kriipisid küüntega rebase näo puruks.
Kui ma siis 2003 a. kevadel jälle linnast suveperioodiks maale elama tulin, muutus Kalli minu vastu väga tähelepanelikuks: ta nühkis ennast vastu mu jalgu ja näugus, kui ma istusin tugitoolis, siis ronis ta mulle sülle ja hakkas mulle laulma – nurruma. Kui ma voodis lesisin, siis hüppas ta minu juurde voodi. Ma sain sellest Kalli käitumisest väga hästi aru – asi seisneb nimelt selles, et kui kass hakkab poegi tooma, siis on tema esimeseks mureks, et peremees võtaks need pojad vastu – oma pereliikmeks, ei hukkaks nad. See on ka kassiema suur mure, kusjuures tema lipitsev käitumine on palve peremehele: „Jäta mu pojad ellu!“ Mul oli küll kavas tema poolt sünnitatud kassipojad hukata. Kuid üks asi rikkus selle plaani ära – ühe unenäo mõjul ma pidin ühe kiisupoja ellu jätma. Ma nägin unes, et elutoas jooksis plaatinahall valge kõhualuse, valgete käppade ja valge kolmnurgaga näos kiisupoeg, kes oli täpselt Kalli koopia. Selle unenäo mõjul ma otsustasin, et kui tõesti sünnib taoline kiisupoeg, siis ma teda ei uputa. Eks siis ühel päeval, kui ma magamistoas voodi äärel istusin, ronis Kalli minu juurde voodi, nühkis ennast minu vastu ja hakkas minu nähes voodi sünnitama. Asetasin ta kiiresti põrandale, kust ta ronis voodi alla. Mul oli hiljem tegu, et teda sealt ühes sündinud pojaga kätte saada. Viimaks kui ma Kalli kätte sain, viisin ta ühes pojaga elutuppa külmiku taha, kuju olin talle vanadest riietest pesa teinud. Kalli sünnitas veel ühe vigase poja ja lihatombu, mis ei olnud kassipojaks arenenud. Tolle vigase poja ma uputasin. Kassiema ei olnud selle minu tehtud pesaga sugugi rahul, vaid tegi sellele kiisupojukesele uue pesa. Selleks lõhkus ta minu suure Eestimaa seinakaardi tükkideks ja nendest tükkidest tegi pehme tooli alla pesa. Minu unenägu läks täide. Kalli sünnitas oma teisiku. Tore oli neid vaadata, kus ema ja poeg on ühte nägu ja ühte tegu. Pojuke sai siis endale nimeks Nurri. Kalli kurameeris plaatinakarva isakassiga, kes oli tema isa. Sellega, s.o. isaga ta siis endale Nurri nimelise poja sai. Seega Nurri vanaisa ja isa oli üks seesama isakass. Ei ole kuulnud, et inimeste juures oleks sääraseid asju juhtunud. Kuid kasside ühiskonnas tuleb sääraseid asju ette.
6
Eks siis Kalli andis Nurrile samasuguse hariduse nagu tema ema talle: õpetas sööma, liivakasti kasutama, temaga mängima ning välisuksega, ukseesisega, maja ümbrusega, aiaga, võõra maaga tutvuma, samuti ka hiiri püüdma ja puu otsa ronima jne.
Kalli viibis palju väljas, jättes seejuures Nurri üksi tuppa. Eks siis igavuse peletamiseks hakkas Nurri üksi mängima: mööda aknakardinaid üles ronima, kingapaelu kiskuma, laualt mahakukkunud asju veeretama (pastakas, pliiats, kustutuskumm jne) tema mängude juurde kuulus ka tutvumine kassidele tundmatute asjadega, s.o. silmaringi avardumine, millise õppimisprotsessi teevad nii loomad kui ka inimesed läbi. Nii näiteks panin tema juurde põrandale punase kuivatatud kibuvitsamarja. Ta siis kaugelt jõllitas seda marja. Lõpuks katsus arglikult käpaga. Tõmbas käpa tagasi. Siis lõi ta marja käpaga, mis hakkas veerema. Seepeale sattus ta hoogu tolle marja mööda põrandat veeretamisega. Nii avastas Nurri uue mänguasja.
Oma lõbuks mätsisin ajalehepaberi palliks ja sidusin nööri ümber – tegin pendli ja hakkasin teda edasi-tagasi kiigutama, nii nagu kõikus vanaema seinakella pendel. Küll siis Nurrile meeldis toda pendlit taga ajada. Ta suhtus kassimängusse pendli abil suure vaimustusega. Vahel kui Kalli oma saba liigutas, arvas Nurri, et ka see on pendel ja hakkas seda energiliselt materdama.
Ükskord kui juhtusin paariks päevaks linna sõitma, et endale ja kassidele toitu tuua, valmistasid kiisud oma mängimisega mulle üllatuse. Nimelt linna minnes oli mul üks wc paberi rull lauale jäänud, kui ma siis kodusse tagasi tulin, siis oli vana kass tolle rulli laualt maha ajanud ning kahekesi olid nad siis suures mänguhoos tolle paberi väga väikesteks tükkideks rebinud. Neid paberitükke kasutasin ma siis kassiliiva asemel.
Kiisud armastasid ronida tavaliselt mööda sanglepa tüve, sest sanglepa koor on hästi krobeline, mille tõttu küüned hästi haakuvad, ka pappel on kassidele meeldiv ronimise puu, sest ta on pehme puu, mis ronimisel samuti soodustab küünte haakumist. Kui siis Nurri oli õppinud mööda neid puid kerget mugavat ronimist, hakkas siis Kalli õpetama talle raskemat ronimiskunsti – mööda siledat pinda ronimist.
Olin lauavirnast ühe 5 m pikkuse laua välja võtnud, et teha sellest kasti. Vihma hakkas sadama ja see laud sai märjaks. Peale saju lakkamist asetasin tolle laua kuivama poolpõiki vastu pesasanglepa harude vahel oleva kasside vaateplatvormi äärt, mis oli kahe meetri kõrgusel. Tekkis kolmnurk, kus sanglepp ja maapind olid kaatetid ja laud hüpotenuus. Peale laua kuivamist õpetas Kalli siis Nurrile mööda toda lauda jooksmist: ta jooksis mööda kallakut lauda üles ja siis tagasi alla, peale seda siis kassipoeg kordas suure lõbuga seda jooksmist.
Kilekasvuhoone põhjapoolne külg oli laudsein, mille vastu asetses tellingupukk. Tolle tellingupuki abil ronisid nad hõlpsasti kasvuhoone katusele. Kui siis kasvuhoone uks oli lahti, siis Kali hüppas uksepiida ülemisele äärele, kust siis sai haruldase trikiga hakkama: jooksis pea allapidi vertikaalselt mööda uksepiida äärt, mis oli 4 cm laiune, alla, kusjuures poole ukse kõrguselt hüppas maha. Pikapeale sai ka Nurri sellega hakkama.
Järgmine hämmastav trikk oli mööda wc ust üles jooksmine. Tollel uksel oli 1.50 m kõrgusel väike õhuaken, mis oli sageli lahti. Eks siis Kalli hüppas vastu seda ust ja jooksis siis vertikaalselt ülesse akna äärele. Sama triki õppis ka Nurri selgeks.
Ainult vähesed inimesed, kes on jälginud kasside tegevust, teavad, et kassidel on säärased erakordsed võimed. Kuid sellega ei piirdu veel nende akrobaatiliste võimete kirjeldamine. Nimelt elutoas kamina lähedal on seina ääres käetugedega riidest kattega pehme tool. Sellelt toolilt hüppab Kalli kamina äärele, kust edasi hüppab riidekapi otsa, kusjuures hüppe pikkus on 1.3 meetrit. Sealt kapi otsast hüppab ta alla, alguses mööda kapi otsaseina vertikaalselt pea ees alla joostes ja siis hüpates pehmele toolile Nurri kõrvale, kes parajasti seal magab. Ta oskab maanduda väga täpselt – nii et ta Nurrile kaela ei sada ega talle haiget ei tee. Vahel hüppab ta kapi otsast kamina peale, s.o. 1,3 m, kusjuures maandumisplats on kõigest 18x15 cm, sest ülejäänud kamina pealispind on asju täis. Ta hüppab nii täpselt, vabale pinnale, et ei aja asju maha. Kass paistab silma oma hüppetäpsusega, mida ta on viimistlenud hiirte püüdmisega – hüpates just täpselt hiirele peale. Ka kassi sugulased, need on ilves ja tiiger, püüavad saaki täpsushüppega. Aafrikas, kui tiigreid veel palju oli, siis kasutasid neegrist jahimehed tiigri surmamisel tema saagile hüpet ära. Nimelt kui tiiger hüppas neegrile peale, pistis mustanahaline oda pool viltu maasse, mille tagajärjel tiiger hüppas oda otsa, mis tungis läbi ta kõhu.
7
Kuhu me jäime? Ah, Kalli kamina hüppe juurde. Sealt hüppas ta edasi sooja ahju otsa ja kui tuju oli, siis maandus riidenagi otsas, kus pehmete karusnahast talvemütside peal oli üsna mõnus põõnata. Kass juba oskab mugavaid kohti leida. Kassi tegevusjuhendi juurde kuulub ka mugava põõnamiskoha leidmine, sest kass peab magamisest väga lugu. Sageli naudib ta poolund. Olen ise tundnud poolune naudingut. Ega ta muidu inimese soojasse ja pehmesse sülle kipu, kus võib poolund nautida, sest mugav magamisase soodustab seda naudingut. Rahvakeeles nimetatakse nautivat poolund tukkumiseks. Kui kass lõpuks riidenagi otsas tukkumise lõpetab, siis ei lähe ta tuldud teed tagasi, vaid laskub mööda riideid alla.
Oma akrobaatiliste võimete poolest on kass oravale ligilähedane. Olen näinud, et ka orav jookseb mööda vertikaalpinda laudaia otsa.
Tavaliselt Kalli ja teismeline Nurri küsisid ööseks välja. Väljaküsimine toimus sääraselt, et üks neist läks koridori ukse taha ja näugus, kusjuures ma pidin teadma, et ta tahab välja. Eks ma siis avasin koridoriukse ja ka välisukse. Kui siis Kalli välja läks järgnes talle ka Nurri. Nad armastasid paaris ööseks välja minna. Kass on peamiselt ööloom, sellepärast tahab ta ööseks välja minna, et ringi kolada ja ka metslooma kombel saaki jahtida. Päeval armastab ta samuti metslooma eeskujul tavaliselt magada – mitte küll kogu päev. Mõnikord Kalli küsis ööseks välja mingil muul põhjusel – ei läinud öösel jahiretkele, vaid jäi trepile istuma ja pimedusse üksisilmi vahtima. Mida ta nägi, seda ma ei tea. Kassidel on pimedas väga terav nägemine. Kui ma juhtusin vahel pimedas ilma taskulambita väljas käima, siis ma oma kasse ei näinud. Nemad aga nägid mind ja nühkisid end vastu minu jalgu.
Ka päeval näeb kass nagu tiigergi haruldaselt hästi. Tiigrikütid räägivad, et varitsuses olles peab väga ettevaatlik olema, et end ei liiguta, sest tiiger näeb kauge maa tagant iga pisematki liikumist. Vastupidi kassidele ei ole koerad kuigi head nägijad. Seda võib täheldada ka koerte sugulaste huntide juures. Ükskord tuli suur isahunt mulle metsas vastu ning ei märganud mind, vaid jäi minu lähedale seisma ning vaatas kõrvale. Midagi ta kuulis. Vajutasin fotoaparaadi päästikule, kusjuures pildistamise plõks ehmatas hunti, ta pöördus paremale ja kadus jalgrajalt tihnikusse.
Tähelepanuväärne on see, et kassidel on ajataju. Nad teadsid, et hommikul kell 10.00 ma avan välisukse. Sel ajal nad juba mind ukse taga ootasid. Kui ma varem avasin välisukse, näiteks kell 9.00, siis neid ukse taga ei olnud. Kui aga hiljem avasin ukse, näiteks kell 11.00, siis neid ka ukse taga ei olnud. Nad teadsid, et just kell 10.00 lastakse neid tuppa, kus neid ootab söök.
Vahel jäid kassid ööseks tuppa. Kui siis Kalli hommikul välja läks, siis kohe ei läinud ta aeda, vaid istus majatrepil ja hindas mõnda aega olukorda. Kas ei ole midagi kahtlast liikumas. Näiteks, kas mõni kassi vaenlane, s.o. koer ei nuusi ümber maja. Kalli kui emakass oli huvitatud ka sellest, et kas mõni isakass ei ole trepi juurde talle armastuskirja jätnud. Isakassi armastuskiri oli sel puhul tema lõhnaõli (uriini) plekk, mille ta sortsutades trepile jättis. Kui Kalli lõpuks veendus, et hädaohtu ei ole, vaid ees ootab meeldiv kohtumine isakassiga, siis ta alles lahkus trepilt aeda.
8
Ka linnakodus isakass Miku maja peauksest väljudes jäi trepile istuma, et kontrollida, kas õhk on puhas. Kui ta aga maja tagauksest hoovi väljus, siis ta trepile istuma ei jäänud, vaid väljus hoovi, kuhu koerad ei pääsenud, sest hoovivärav oli suletud. Sellest võib järeldada, et kass on ettevaatlik loom. Kalli ja Nurri olid väga uudishimulikud, mis on kasside loomuomadus. Näiteks kui ma istusin pingiga maasikapeenarde vahel ja kitkusin peenardelt umbrohtu, siis tulid nad minu tööd jälgima ja seadsid ennast lõpuks lähedal asuvasse toomingapuhmasse mugavalt neljakäpakil tukkuma. Kui ma siis juhtusin punasesõstrapõõsast marju korjama, siis ronisid nad lähedal kasvava õunapuu oksale ja jälgisid sealt minu tegevust.
Kassid armastavad narkootikume nagu ka paljud inimesed. Ka Kalli ja Nurri olid narkootikumide himulised. Muidugi kasside narkootikumid erinevad inimeste omadest.
Üks kassi narkootiline taim on palderjan. Too taim kasvab ka minu maakodu aias. Sügisel kaevan tolle taime juures üles ja kuivatan, siis lõikan nad väikesteks tükkideks ja saadan posti teel kirjaümbrikus oma tuttavate kassidele jõulukingiks. Ka kindral A. Einselni isakass on taolise kingituse saanud. (Tolle kodutu hulkurkassi leidis ta Tallinna Lennujaamast.) Muidugi Kalli ja Nurri ei ole palderjani juurde maitsmisest ilma jäänud.
Kuid minu aias kasvab taim, mille juuri nad ise välja kaevavad, närivad ja siis suures mõnus selle taime all püherdavad. Tolle taime nimi on südajas aktiniidia. (Tal on südamekujulised lehed.) Tema kodukohaks on Kaug-Ida (Jaapan, Hiina, Korea, Lõuna-Kuriilid ja Venemaal Primorje krai). Aktiniidia on väänkasv ja tema perekonda kuulub paarsada liiki liaane. Aktiniidia 1,5-2 cm pikkused viljad on maitselt midagi banaani ja maasika vahepealsed. Nende c-vitamiini sisaldus on suur – üks mari katab inimese päevase c-vitamiini vajaduse. Aktiniidia kodumaal valmistatakse tema viljadest moosi ja veini, kuivatatud vilju nimetatakse seal tihti rosinateks. Mina olen valmistanud aktiniidia marjadest väga maitsvat kompotti, toormoosi ja jooki.
Et kassid aktiniidia väänkasve, mis on ühe pesasanglepa sisse piiranud ja 12 m kõrgusele kasvanud, ei hävitaks, selleks katan nende juured kuuseokstega või prahiga. Aktiniidia juured on hästi maa ligi, mille tõttu nad pääsevad kergelt neid närima. Harva lasen ma kiisusid nende suurtega maiustama – elu nautima.
Huvitav on seejuures see, et nad armastavad ainult ühekojalise aktiniidia väänkasvu juuri, kusjuures kahekohalise aktiniidia väänkasvu juurte vastu huvi ei tunne.
Olen ka ise aktiniidia juuri närinud ja neist teed keetnud, kuid mingit joovastavat mõju nad mulle ei avaldanud – inimeste ja loomade organismid on ju erinevad.
Budda õpetuse järgi põhjustavad kannatusi ihad, mis otsivad rahuldust. Ka kassid kannatavad naudinguiha all.
9
2002/2003 a. talv oli külmavõitu, mille tõttu ei olnud ka puuke nii Kalli kui ka Nurri peakarvades. Kassid on mulle puukide hädaohu baromeetriks. Kui kasside küljes on puugid, siis on puukide hädaoht suur, kui aga puugid puuduvad, siis hädaohtu ei ole. Ühel aastal lasin ennast puukide vastu vaktsineerida. Küsisin siis med. töötajatelt, et kas pean siis ka oma kassid vaktsineerimisele tooma, sest nende küljes on puugid. Mulle selgitati, et kassid ei saa puukidest nakkust. Ka selles asjas erinevad nii inimeste kui ka kasside organismid.
10
Saabus 2003/2004 a. talv ja kordus vana lugu – Nurri jäi kadunuks nagu eelmisel talvel tema vanaema. Vist jällegi oli reinuvader siin mängus. Kuid Kallile oli vaja seltsilist, mille tõttu oli ta Nurri asemele võtnud endale kasulapse. Ma olin tolle kasulapse võtmise vastu, mille tõttu talle pärisnime ei pannud, vaid ta sai endale hüüdnime – Väike Kiisu. Ta jäi küll minu juurde elama, kuid ma ei aktsepteerinud teda oma kassina. Millest ta ka ise aru sai. Ta mõningal määral pelgas mind. Kui ma istusin elutoas tugitoolis, siis Kalli sageli hüppas mulle sülle ja laulis minu rõõmustamiseks kassilaulu – nurrus. Tuleb täheldada seda, et kass on ainuke koduloom, kes oma peremehe rõõmustamiseks talle laulab. Väike-Kiisu oli segakarvaline kass – mitu värvi segamini aetud. Tal olid omapärased silmad: tavaliselt rohelised, kuid teatavate valgustustingimuste juures muutusid nad helesinisteks. See oli vististi tingitud valguskiirte silma langemise viisist ja silmade erilisest ehitusest.
Järsku Kalli jäi kadunuks. Möödunud oli juba viis päeva, kuid minu kiisust ei olnud enam ei kippu ega kõppu. Arvasin, et läks minu maakodu lähedasse metsa jalutama, kus reinuvader võttis ta õnge. Siis ühel päeval kui ma kuuri ees puid lõhkusin, vaatasin juhuslikult maja otsaakna poole, mis oli kolikambri aken. Tolle akna ees oli valge kardin. Ma märkasin, et valge kardin oli akna eest järsku kadunud ja aknal istub Kalli, kes vaatab minu poole. Nagu näha, töötas Kallil pea suurepäraselt. Et endast märku anda, kiskus ta aknalt kardina eest ära ja istus aknale selle lootusega, et peremees vahel juhtub akna poole vaatama ja näeb, et ta on aknal vangis.“ Läksin ja lasksin kiisu kolikambrist välja. Esimene aasi, mis ta „vanglast“ vabanemisel tegi, oli väljas asetsevast lindude jooginõust joomine. Sinna kolikambrisse oli ta sattunud kasside uudishimu tõttu. Kolikambri uks oli ühel päeval lahti, kui ma seal käisin, eks siis Kalli läks sinna uudistama, peites ennast seal vana diivani alla. Kass on loomult kütt – nii nagu jahimees otsib metsast ulukit, nii kolab kass kõik kahtlased kohad läbi, et leida saaki.
2004 a. suvi oli väga vihmane. Kuna minu maakodu asus all orus (oru kallas-glint asus umbes kolme kilomeetri kaugusel), siis suurte vihmadega voolas glindilt vesi mööda oja alla orgu ja tekitas uputuse. Minu maakodu krunt oli umbes 20 cm sügavuselt vee all, nii et kummisäärikutega pääsesin majast välja. Selle tõttu Kalli ja Väike-Kiisu olid terved päevad toas. Eks siis juhtus, et nad said ühe tembuga hakkama, mistõttu ma sattusin raskesse olukorda. Nimelt nad kraapisid minu äraolekul riidekapi ukse lahti ja sünnitasid kapi alumisele riiulile, mis oli üsna pikk, pojad. Mõlemal oli neli poega, s.o. kokku kaheksa poega. Kalli pojad olid kõik valgete kõhtudega plaatinhallid ja Väikse-Kiisu omad mustad. Nendest poegadest oli moodustatud ühine pesakond, kusjuures mõlemad kiisuemad olid oma poegade juures pesa küljel. Säärase asjaga ei olnud ma varem kokku puutunud, et kaks kassiema sünnitavad üheaegselt pojad ja moodustavad seejuures leplikult suure ühispesa. Toda ühispesa nähes kohkusin väga, et mis nüüd ette võtta, sest ma ei jaksa ju kaheksat kassipoega üles kasvatada ja hiljem neid vanakassidena toita. Seejuures meenus üks õpetlik lugu. Nimelt olin 1970-ndatel aastatel Haapsalus Läänemaa Metsamajandis komandeeringus. Metsamajandi asjaajamist revideerides sattus minu kätte üks kummaline avaldus. Tolles avalduses palus üks üksik metsa ääres elav mees kasside eest kaitset, sest tal on üle saja kassi, keda ta ei jaksa enam toita. Kui ta heidab magama, siis hüppavad need näljased kassid voodisse ja hammustavad teda ninast – kipuvad tema elu kallale. Sellepärast palub ta metsamajandi direktorit, et see saadaks tema juurde ühe majandi jahimehe, kes siis jahipüssist need kiisud maha kõmmutaks. Kohapeal kontrollides ilmnes, et too mees oli suur napsumees, kes jättis juuatäis peaga hooletusse tema emakassi poolt sünnitatud kassipoegade likvideerimise. Ka oli ta liialt heasüdamlik, mille tõttu ta ei raatsinud nendelt kiisupoegadelt elu võtta. Ellujäänud kiisupojad kasvasid suureks ja sünnitasid omakorda kiisupojad, kes jätkasid kasside sugu paljundamist. Nii tekkiski kasside koloonia. Eks siis metsamajand saatis jahimehe toda kasside kolooniat likvideerima. Kui siis kütt haavlipüssist ühe paugu lasi oli paar kassi siruli, kuna teised kassid põgenesid tema elamu juures olevasse metsa. Metsamajandil ei jäänud siis muud üle kui pöörduda sanepideemilise jaama poole, kust siis saadeti spetsialist välja, kes siis mürksöödaga likvideeris tolle kasside koloonia. Tavaliselt kass nii kergelt mürksööda orki ei lähe. Kuid kui ta on väga näljas, siis on teda võimalik mürksöödaga hävitada.
Minu talvine kasside hooldaja rääkis, et tema pojatütred olid endale mängimiseks võtnud paar kassipoega maale vanaema juurde. Kuna need kassipojad muutusid talle tülikaks ja nende toitmine oli kulukas, siis tappis ta nad unerohu tablettide abil – pulbristas nad ja pani kassitoidu hulka.
11
Kassid sünnitavad üks kuni neli poega korraga ja vahel veelgi rohkem. Poegade sünnitamine toimub tavaliselt aastas kahel korral, s.o. kevadel ja suve teisel poolel. Kuid esineb juhtumeid, kus kass sünnitab neid ka kolm korda aastas. Triinu sai sellega hakkama. Looduses kehtib huvitav seadus selle kohta, et need loomad, kes kergelt langevad teiste tugevamate loomadele saagiks, sünnitavad palju poegi. Nii näiteks metsas jänestel ja rebastel on palju poegi, kuna karul on ainult üks poeg. Meie metsades karul vaenlasi ei ole, mille tõttu soo säilitamiseks palju poegi pole vaja, kuna jänesel on palju vaenlasi, mille tõttu ta langeb sageli teiste tugevamate loomade saagiks, siis soo säilitamiseks peab ka palju poegi olema. Ka kassidel on palju vaenlasi: metsas rebased, hundid ja ilvesed ning inimeste juures koerad, autod ja halvad inimesed. Arvukate vaenlaste tõttu on kasside seas palju surmajuhtumeid. Seepärast, et kasside sugu jääks püsima, kassid sünnitavad aastas palju poegi. Kassi peremehed kas ei suuda kassi karja toita või neil puudub stiimul kassi karja pidamiseks, piisab tavaliselt ühest või kahest kassist. Selle tõttu nad on sunnitud enamus sündinud kassipoegi hukkama, s.o. kassi sugu harvendama. Harvendamise probleem ei esine mitte ainult loomade populatsioonide puhul, vaid ka taimede puhul. Näiteks metsades tehakse harvendusraiet, aednik jälle harvendab porgandipeenral tärganud porganditaimi jne. Kui lõvi ründab antiloobikarja, siis ta täidab looduse seadust, s.o. harvendusseadust. (Liig arvukas kari võib söödamaa paljaks süüa ja seejärel nälja tagajärjel hukkuda.) Looduses on kõik targalt paika pandud. Tavaliselt toimub sündinud kassipoegade hukkamine uputamise teel, siis kui neil veel silmi peas ei ole. Taluperemehed hukkasid kassipoegi sääraselt, et panid nad kartulikotti ja hoidsid seda niikaua tiigis või ojas, kuni nad surid. Mina olen neid hukanud veeämbrisse vette viskamisega ja seejuures ämbrile katte peale panemisega, et mitte näha nende surmaagooniat, mis jätab masendava mulje. Eriti raske on kassipoegi hukata siis, kui neil on silmad peas, sest sel juhul nad alateadlikult aimavad hädaohtu ja elualalhoiuinstinkti tõttu teevad abituid katseid pääsemiseks. Taoline kassipoegade alateadlik surmahirm mõjub väga masendavalt. Nende eluküünla kustutaja hinge tekib süütunne, et oled vägivaldselt salapärast looduse seadust rikkunud, s.o. iga olevuse õigust elule. Iseäranis raske on see oma looma puhul. Sellepärast minu noorusajal talupojad ei tapnud tavaliselt enda poolt kasvatatud sigu, vaid tellisid selleks tööks naabri. Et seda vastikut sõna tapmine mitte tarvitada, öeldi selle asemel „sea veristamine“.
Uppumissurm on ehk kõige humaansem, mida sündinud üleliigsele kassipojale võib soovida. Minu ema sõbratar rääkis kunagi emale oma uppumise surmast, et see pidavat väga meeldiv olema. Kui ta uppumissurmas vees hõljus, siis tekkis tal kirjeldamatu heaolu tunne: tal oli nii kerge ja ta kuulis kaunist muusikat, justkui oleks inglite koor laulnud. Kui teda päästeti ja tehti kunstlikku hingamist, siis tundis ta põrgulikku valu. Ei tahtnud enam siia maailma tagasi tulla. Loodan, et kassipoegade uppumissurm on sama meeldiv.
Et mitte kokku puutuda vast sündinud kassipoegade likvideerimise vastiku toiminguga on hakatud kasse steriliseerima – neid suguvõimetuks tegema. Inglismaal läks kasside steriliseerimine sedavõrd moodi, et pidi kassipoegi välismaalt sisse tooma.
Kasside steriliseerimisel on ka omad halvad küljed. Nii näiteks see pidurdab looduslikku valikut – evolutsiooni. Kui emakass poegi toob, siis olen ma vajaduse korral neist poegadest ainult ühe ellu jätnud ja teised uputanud. Ellu olen jätnud kas kõige ilusama, omapärasema või tugevama kassipoja. Nii olen ma teinud looduslikku valikut. Iseäranis teretulnud on kassipoeg, kes on juhuslikult mutant, olles seega teistest välimuselt tunduvalt erinev. Nii olen ma tähtsale looduse seadusele, s.o. evolutsioonile, kaasa aidanud. Kui aga enamus kasse steriliseerida ja vähesed kassid jätta suguvõimeliseks, siis väheneb ka loodusliku valiku võimalus, seega kasside evolutsioon on pidurdatud.
Asja teisest küljest võetuna ei ole enam steriliseeritud kass täisväärtuslik kass, vaid ta on invaliid – õnnetu kass. Just täpselt samasugune nagu türgi haaremites kohitsetud meessoost haareminaiste järelvaataja.
Kartes kassipesakonna plahvatuslikku paljunemise tagajärgi, ei jäänud mul muud üle kui see pesakond likvideerida. Sündinud kassipoegade likvideerimine ei tohi toimuda kassiema nähes, sest see võib kassiema edasisele käitumisele väga negatiivselt mõjuda. Ta kaotab selle tõttu usalduse peremehe vastu ja võib isegi ära põgeneda. Kassipoegade likvideerimine peab toimuma salaja. Kassiemal peab säärane mulje jääma, et kassipojad ise läksid ära, või mingi salapärane võim võttis nad ära. Et kassiema usub, et kassipojad ise läksid ära, selleks ta peale kassipoegade pesast kõrvaldamist otsib neid paar päeva taga.
Mul ei jäänudki muud üle kui meelitasin maitsva toiduga mõlemad kassiemad sauna, kuhu nad jäid toitu sööma. Siis võtsin kilekoti ja ladusin pesast kõik kaheksa kassipoega kotti ja sumasin kummisäärikutes läbi vee oja juurde, kus oli uputuse tõttu veevool väga tugev. Puistasin siis kassipojad ojja, kust vool viis nad kiiresti merre.
Hilissügisel külmade tulekul kolisin taas linna, kuna kiisud jäid maale. Vesi oli alanenud, mille tõttu nad said vabalt liikuda. Nende elumajaks sai siis soojak, kus olid vastavad pesad. Kasside hooldaja hakkas neile siis igal päeval regulaarselt soojakusse toitu tooma. Haigete jalgade tõttu ma ei saanud neile talvel enam ise toitu viia, vaid seda tegi siis kasside hooldaja sugulane, kes käis siis igal kuul autoga minu juures kassitoidu järel.
12
Kui ma 18. mail 2005 a. kevadel jälle maale tulin., tuli Kalli mulle kodu lähedal tee peale vastu, kuna Väike-Kiisu vaatas eemalt pealt. Kalli oli nii rõõmus minu tuleku üle, et püherdas selili maas. Kassi keeles selili maas püherdamine tähendab, et ma olen rõõmus sinu tuleku üle. Emakass püherdab selili maas ka siis, kui ta tahab seksi. Seega kassi selili maas püherdamisel on mitu tähendust. Kõik oleneb ju olukorras.
Kassi suur rõõm peremehega kohtumise üle, keda ta ei ole kaua aega näinud, on hingeline nähtus. Ka kassidel on nagu inimeselgi hing.
Nobeli preemia laureaat Albert Schweitzer (ka filosoofiadoktor, usuteadlane, muusikateadlane ja meditsiiniala doktor) lausub: „Selle mõistmiseks, kas loomadel on hing, on eelkõige tarvis, et sul endal oleks hing.“
Ma otsisin kogu oma krundi ja soojaku läbi, kuid ei avastanud, et Kalli ja Väike-Kiisu oleksid poeginud. Lootsin, et kui nad poegima hakkavad, siis saan nad kontrolli alla – kassipojad õigel ajal likvideerida. Suur oli aga minu üllatus, kui mõne päeva pärast tõi Kalli kolm poega minu koridori terrassile. Ta oli teinud pesa naabri katuse räästa alla lahtise tuulekoja peale. Iga päev ronis ta siis mööda maja laudseina kõrgel asuvasse pessa poegi imetama. Tema kui osav ronija tuli sama kergelt sealt ka alla. Imestama paneb hoopis see, kuidas ta poeg hambus tuli mööda majaseina alla, et pojale viga ei teinud – isegi kolmele pojale mitte. See oli tõeline akrobaaditrikk. Ühe poja ta jättis räästa alla pessa, kes peale seda valjusti näugus. Selle tõttu naabrimees lükkas redeli vastu katuseräästa tuulekoda ja tõi tolle kiisupoja alla ja lõpuks minu maja terassile. Arvatavasti jättis Kalli tolle kiisupoja tagavaraks selleks juhuks, kui nende kolme kiisupojaga midagi halba juhtub, siis jääb alles ikkagi üks kiisupoeg, kelle eest ta saab hoolt kanda.
Olin omadega päris jännis. Mida nüüd teha? Vastik on ju suuri kassipoegi hukata. Endale jätta ei saa, sest maakodus on juba kaks kassi. Vaja oleks leida neile peremehed. Läksin siis lähedal asuvasse Seppade perekonda ja kõnelesin neist neljast kiisupojast ning küsisin neilt, et kas nad ei sooviks endale kiisupoega. Kuid nad ei olnud kassipoja saamisest vaimustatud. Meie kõnelust kuulasid pealt kaks tütarlast, kes lubasid kiisupojad viia kandekotiga kaupluse juurde ja pakkuda neid kaupluse külastajatele. Ühe suure solgitud musta kiisupoja mõtlesin alles jätta ja panin ta tuppa. Kiisupoegade kotti panemisel üks plaatinhalli-valget kirju kiisupoeg põgenes maja vundamendi alla. Nii et kahte kiisupoega need tütarlapsed saidki ühes võtta. Nende kiisupoegade äraandmise eest lubasin neile šokolaadikommikarbi osta. Kuid nende kassipoegade pakkumisel ei olnud edu, sest mitte keegi nii kaupluse juurest kui ka suvila- ja aiandusühistutest ei soovinud neid kiisupoegi saada. Nii et need tütarlapsed jäid kommikarbist ilma. Üks neist kiisupoegadest oli valget-mustakirju ja teine plaatinhalli-valget kirju. Valget-musta kirju kiisupoeg oli välimuselt väga kena, sest tal oli valget värvust rohkem kui musta mille tõttu ma otsustasin ta alles jätta ja uputada tolle solgitud musta kassipoja tiiki. Viskasin ta tiiki kuid minu imestuseks too kiisupoeg hakkas ujuma ja ujus kaldale ja hakkas järsust kaldast üles ronima. Viskasin ta uuesti tagasi tiiki, kusjuures ta oli siis nii kaval, et ei roninud kaldale vaid puges vesiroti urgu peitu. Minu sissekukkumine oli suur, mida põhjustas minu teadmatus, et kassidel on sündimisega geneetiliselt kaasa antud ujumisoskus, mida nad harva kasutavad. Ma teadsin, et koduloomadest ainult koerad, sead ja hobused oskavad ujuda. Nüüd alles taipasin, et miks talupojad kassipoegi uputavad kotis. Nägin, et tiiki on võimatu silmadega kassipoega uputada, sest ta ujumisoskuse juures näeb kuhu põgeneda. Seepärast otsustasin platinhalli-valgetkirju kiisupoega uputada ojja selle lootusega, et veevoolus viib ta ära nagu uputuseaegsed silmadeta kassipojad. Kuid sel ajal veevoolus ei olnud nii tugev ning tal õnnestus vesiroti urgu ujuda kus ta hakkas haledasti näuguma. Põgenesin oja äärest. Ei tea, mis temast sai. Minu kassipoegade uputamine ebaõnnestus täielikult. Ma oleksin pidanud nad vanaviisi veeämbrisse uputama.
Too tiigi uputussurmast pääsenud solgitud must kiisupoeg oli hiljem vesiroti urust välja roninud ja põgenenud naabri krundile, sinna, kus katuseräästa all oli tema pesa. Imestan, milline tohutu elutahe oli tollel kiisupojal. Naabrinaisel hakkas sellest märjast kiisupojast hale ja võttis ta endale. Hiljem, kui naabrinaine teda mulle näitas, kogesin, et ta on haruldane kiisu. Tal oli oranžikas karv segatud musta karvaga, mille tõttu ta tundus tumepruunina – solgitud mustakarvaline. Külje peal olid 5 sendi suurused oranžikad sõõrid ning käpad ja pool nägu olid valged. Selle tõttu ta tundus väga kena olevat. Ta oli suure kondiga kassipoeg, millest tingituna pidasin teda esialgu isakassiks. Talle oli nimeks pandud Liisu. Naabrinaine lubas ta lasta vetarstil steriliseerida, et ei oleks kassipoegade hädaohtu karda. Liisu oli väga armas kass. Teda nähes ma tundsin hingepiina, et tahtsin talt elu võtta.
Järgmisel päeval valget-mustavärvi kiisupoega vaadates avastasin, et ta on eriline kiisupoeg, sest tal on juppsaba, aga seejuures üsna paks. Taolise juppsabaga kassipoeg sünnib väga harva – nende geenidega on saba pikkus valesti planeeritud. Algul oli tolle kiisupoja nimi Juppsaba, hiljem aga muutsin Jupiks.
13
Järgmisel päeval, kui Kalli oli parajasti terassil, ilmus ka maja vundamendi alla end varjanud kiisupoeg päevavalgele ja ronis mööda treppi terrassile ema juurde ja hakkas ema nisa imema. Sirutasin käe välja, et teda haarata ja uputada seekord veeämbri, kuid ta katkestas imemise ja vaatas ülesse, mulle nii haledalt ja paluvalt otsa, et ma ei raatsinud teda uputada – kinkisin talle elu. Et ta oli plaatinhalli karva kiisupoeg, siis ta sai nimeks Hallivati. Tal oli valge täpp seljal, mille tõttu oli teda kerge ära tunda. Siis hiljem sai ta selle valge täi järgi nimeks Täpi.
Käisin vahepeal linnas, kuna kiisupojad olid koos Kalliga elutoas. Kui linnast tagasi tulin, siis minu üllatuseks hakkasid maja alt vundamendi august nüüd vähehaaval välja tulema Väikese-Kiisu pojad – muidugi juba silmad peas. Esimesena tuli solgitud mustakarvaline kiisupoeg. Kohe trügis ta trepist üles terrassile ja sealt koridori. Tahtis tuppa minna. Imestama pani, et kust ta teadis, et seal on teised kassipojad ees ja sealt saaks kodu. Kust on kassipojale säärane tarkus antud? Uputasin ta ämbrisse, mille katsin kaanega et ta ei saaks välja. Veidi aja pärast tuli vundamendi august välja teine sama karva kiisupoeg, kelle uputasin samal viisil, siis tuli veel kolmas sama karva kiisupoeg, kes sai ka uputatud. Nendele kiisupoegadele pidin kaevama kolm hauda, sest peale uputamist tuleb kohe matta, et vanakass näha ei saaks. Kahju oli Väike-Kiisust, et ta ei saanud loomusunnile järgneda: sest emakassi kõige suuremaks unistuseks on saada poegi ja tunda mõnu nende kasvatamisest.
Kui minu kassid olid oma pojad ilmale toonud ja nende saatus oli otsustatud, siis järsku ühel väga vihmasel päeval sadas minu terrassile justkui taevast musta-valgetkirju kassipoeg. Kalli aga ei võtnud teda omaks: turtsus ja lõi teda käpaga. Sain aru, et too kiisupoeg ei ole minu kasside oma. Elu oleks kujunenud tal minu juures raskeks või isegi võimatuks. Naaber, kes võttis tolle tiiki uppumissurmast pääsenud emakassipoja endale, tõi autoga linnast salamahti oma kassipoja minu ukse taha – vahetas kassipojad ümber, sest talle meeldis too tiigi kassipoeg enam. Seega sokutas mulle võõra kassipoja kaela. Et Kalli toda kiisupoega omaks ei võtnud, viisin tolle kiisu ühe aiandusühistu liikme krundile, kes oli vast seal oleva maja ostnud. Et vihma sadas, siis panin ma tolle kiisupoja vihmavarjule lahtise autogaraaži katuse alla. Nii sai siis see perekond endale kassi justkui taeva kingituse.
Nüüd said kiisupojad Jupi ja Täpi endale kaks ema, sest mõlemad neid imetasid. Isegi Väike-Kiisu hoolitses nende eest rohkem, sest Kallil algasid järsku pulmatrallid. Kalli pulmade lõppedes alustas Väike-Kiisu samaga. Et mõlemad kassiemad neid toitsid, siis kiisupojad sirgusid silmnähtavalt.
Olgugi et Väike-Kiisu ei olnud faktiliselt nende ema, olid nad neljakesi nagu üks pere, sest mõlemad täitsid ema ülesandeid. Meeldiv oli toda kassiperet vaadata siis kui nad kõik magasi pehmel tugitoolid puntras.
Kui siis kiisupoegadel olid juba silmad peas ja nad oskasid imetamise asemel taldrikust süüa, muutusid väga lõbusaks, mida nad väljendasid mängides. Nad ronisid mööda läbipaistvaid aknakardinaid ülesse ja materdasid kardina eri külgedel käppadega ühtteist; ka ronisid tugitooli katet mööda ülesse või mööda riidenagis olevaid rõivaid nagi otsa, kust pillutasid peakatteid alla. Riiulilt ajasid nad ajakirjad maha ja laualt pliiatsid, pastakad, kommid ja muud pudipadi põrandale, mida nad siis käppadega veeretasid. Aeti üksteist taga ja tehti omavahelisi maadlusmatse, kusjuures tähtsal kohal oli ema käest õpitud enesekaitse võtted. Ka kassiemade vonkleva sabaga pakkus lusti mängida: toda käpaga krahmata ja hammustada.
Kassipoegade mäng on kütkestav vaatepilt. Ainult vähesed inimesed saavad tolle erakordse vaatemängu osaliseks – nautida kassipoegade elurõõmsat mängu. Kahju küll, et linnastumisega jäävad inimesed ühest kaunist elamusest ilma.
Kassipoegade tegevuse jälgimisel ilmnes, et igal kassil on erinev iseloom, nii nagu seda inimeste puhul. Kui ma juhtusin tugitoolis istuma, siis ronis Kalli mulle sülle ning tema järel ka Jupi, kuid Täpi ei julgenud mulle sülle ronida, vaid ronis ainult varvaste peale, kuhu jäi siis istuma. Kui Jupi oli julge kiisu, siis Täpi oli vastupidiselt arg. Ma ei saa aru, kas Täpi oli omandanud arguse geneetilisel teel (sugupuus mõni esivanem oli arg) või põhjustas seda mälestus vundamendi alla põgenemisest.
Kui siis kassipojad õppisid väljas käima, tuli neid vaatama nende isa ja vanaisa, s.o. suur plaatinhall isakass. Ka Kalli sõber, lõbus punane isakass – Josh, külastas neid ja armastas nendega tagaajamismängu mängida, kusjuures nad kõik neljakesi võtsid tagaajamismängust osa. Selle mänguga nad meenutasid laste tagaajamismängu.
14
Ükskord ma sain huvitava vaatepildi osaliseks. Kiisupojad olid läinud tee ääres kasvava põõsa alla. Seal siis õde ja vend istusid kõrvuti põõsa all ja jälgisid suure huviga nende ees teel keksivate laste mängu. Nii lapsed kui ka kassipojad oma mängulusti poolest on ühesugused.
Seal samas põõsa juures on imeline kivi, mille pikkus on 1,2 m ja laius 0,8 m. Tema välimus on huvitav. Pikuti pool kivi on hele graniit ja teine pool tulem savikivi. Selgesti on näha, et need kivid on kokku sulanud. Kadunud ENSV Geoloogiainstituudi direktor Viiding ütles mulle, et too kivi on kokku sulanud umbes 2 miljardit aastat tagasi, s.o. siis kui maakera oli sulas olekus. Seega too kivi tõendab, et kunagi oli maakera sulas olekus. Eestis teist säärast kivi ei leidu. Ka maailma mastaabis on ta haruldane. Just selle kivi otsas armastasid need kiisupojad sageli istuda ja mängida – üksteist vastakuti käppadega nüpeldades. Miks see kivi neile nii väga meeldis, seda ma ei tea.
Tuleb täheldada seda, et kasside mäng üksteist käppadega nüpeldamisel on tark mäng, sest küüned on sisse tõmmatud, mille tõttu nad üksteist ei kriimusta. Vana-Kreeka olümpiamängudel rusikavõitlused olid üsna verised, kusjuures alles hiljem tõmmati rusikatele peale paksud ja pehmed nahkkindad, et pehmendada lööki. Tundub, et kassidel oli löögi pehmendamise vajadus juba varem selge.
Peale tagaajamismängude, üksteise nüpeldamise (poksimise) ja maadlemise, harrastavad kassid, eriti just kassipojad, ronimismänge. Üks harrastatavamaid ronimismängudest oli kilekasvuhoone katusele ronimine, seda mööda jooksmine ning seal pehmel alusel nagu võrkkiiges tukkumine. Kass on ju loom, kes armastab palju magada nagu lõvid ja tiigridki. Ronimismängude hulka kuulub ka puudel ronimine ja puuotsas mängimine, mis seisneb üksteisest käppadega nahutamises ja seejuures tasakaalu säilitamises (ei kuku alla). Ükskord kui nad kolmekesi ühe puu oksaharus istusid: Kalli keskel ja Jupi ning Täpi temast mõlemal pool, tabasin ma end mõttelt, et igavesti see idüll ei saa kesta, sest need kiisupojad peavad leidma uue kodu. Selles uues kodus ei saa nad enam tunda ema hella hoolitsust ja võib olla ka häid mängimistingimusi puude otsas ronimisega. Võrdlesin toda uude ellu siirdumist paradiisist lahkumisega – kaotatud paradiis.
15
Hakkas lähenema hilissuvine kassiemade sünnitamise aeg. Väike-Kiisu taibates, et minu juures puudub tal võimalus kiisupoegi saada, lahkus oma uuest kodust. Käis ainult vahetevahel oma uut kodu vaatamas. Nähtavasti võeti teda vanas kodus hästi vastu, sest ta minu juurde elama ei jäänud. Tema vana peremees võis väga imestada, et Väike-Kiisu talve üle elas. Too kassiomanik tõenäoliselt talve saabumisel läks linna ja jättis oma kassi maha. Eks seda tegid ümbruses ka teised suvilate ja aiamajade omanikud, kelle kassid siis talvel jooksid minu kiisude toidulauda paljaks riisuma. Seetõttu oli mul kasside toitmine üsna kulukas. Ma ei suutnud talvel enam kassidele toitu tuua, sest käimine libedaga, paksu lumega ja haigete jalgadega muutus mul vanal inimesel väga raskeks. Viimaks ütles ka kasside hooldaja minu talvisest kasside toitmisest üles. Ei jäänud muud üle, kui pidin oma kiisud likvideerima: kavatsesin kiisupoegadele kodu leida ja vana kiisu viia linnakorterisse. Kahjuks minu ümbruses ei tahtnud keegi neid kiisupoegi. Mõtlesin siis, et viin need kiisupojad metsa ja lasen lahti, ehk siis leiavad nad ise ümbruses asuvates aiamajades ja suvilates kodu. Kuid teisest küljest leidsin, et see on liialt vastutustundetu oma kiisupoegadest lahtisaamise viis, sest kahtlen, et kas nad ise kodu leiavad, sest enamik eestlasi suhtub kassidesse tõrjuvalt. Nende arvates kassid kusemisega rikuvad õhku. Tegelikult meie õhku reostavad hoopis autod, kahjustades seega inimeste tervist. Inimestele on kassikuse lõhn kasulik, sest see lõhn nagu ma olen tähele pannud, peletab inimeste iidsed vaenlased, rotid ja hiired, nende kodudest eemale. Otsustasin kiisupoegadele kodu leidmiseks pöörduda kirjalikult ajalehtede, televisiooni ja mitmesuguste organisatsioonide poole. Näiteks kirjutasin SL Õhtulehele ja palusin ajalehe kaasabi, et ta soovitaks neid haruldasi kiisupoegi Tallinna Lastehaigla lastele mängimiseks ja kassipoegade enda mängu nautimiseks, mis aitaks siis laste ravis paremaid tulemusi saavutada. Tuleb märkida, et lemmikloomade abil ravimist, mille puhul patsientide tervise taastamine toimub kiiremini, praktiseeritakse umbes sajas Ameerika Ühendriikide haiglas, kaasaarvatud Loma Linda ülikooli meditsiinikeskuses Californias. Kuid tolle haigla juhtkond ei tundnud taolise uuenduse vastu huvi. Las olla kõik vanaviisi. Samas ei soovinud ajalehed nendele haruldastele kiisupoegadele kodu leidmiseks kaasa aidata. Isegi avaldasin ajalehes „Videvik“ kuulutuse haruldastele kassipoegadele kodu leidmise asjus. Nad olid tõesti haruldased, sest üks oli juppsaba ja teine plaatinhall, milliseid kiisusid on Eestis vähe – vähem kui valgeid kiisusid. Kuid mitte keegi ei soovinud endale haruldasi kassipoegi. Eesti Televisioonile tegin pakkumise näidata televisioonis kassipoegade mängu ja tutvustada loomaarmastajatele kassipoegade mänguasju. Kassipoegade omapärase kaunidusega mängu vaatamine oleks pakkunud televaatajatele erakordset naudingut. Kuid televisioon sellele pakkumisele ei reageerinud. „Miisu, Pontu ja teised loomad“ saatejuht Rõõmussaarel oli mugavam külastada mõnd loomaomanikku ja teda intervjueerida, kui organiseerida telestuudios mingit kassipoegade esinemist. Kassipoegade esinemisega ma lootsin, et inimesed hakkavad huvi tundma nende haruldaste kasside vastu, millest tingituna need kiisupojad võivad endale kodu saada. Üldkokkuvõttes kirjutasin 15 kirja, kuid mitte keegi ei tundnud huvi nende kiisupoegade vastu. Olin meeleheitel. Kaalusin selle tõttu võimalust hukata nad unerohuga. Kuid nad olid nii armsad ja peale minu kiisud, et minu süüme ei lubanud neilt elu võtta. Mul oli Schweitzeri moodi aukartus elu vastu. Mulle meenus jutustus Tamerlanist (väepealik Timur), et kui vaenlased olid kord ta kannul, siis leidis ta pelgupaiga ühe ehitise varemetes. Andudes seal mõtiskeludele üksinduses, ta märkas sipelgat, kes katsus edasi tassida viljatera. See kordas oma kasutuid jõupingutusi kuuskümmend üheksa korda ja igal julgel katsel, kui ta jõudis väikesele ennakule, langes ta tagasi oma koormaga, võimetuna ületama takistust, kuid vaata! Seitsmekümnendal korral kandis ta oma saagi võidurõõmuga ära. Kuid ta jättis maha imestava sangari uuesti elustatuna ja rõõmsas lootuses tulevastele võitudele. Ka mina otsustasin tollest sipelgast eeskuju võtta – jätkata kirjade kirjutamist – ehk püsivus viib sihile. Peale seda juhtus sündmus, mis minu masendust suurendas: nimelt Kalli püstitas poegade sünnitamisel isikliku rekordi – tuues ilmale seitse poega. Need pojad olid tema pesas, mis asus külmiku taga: hunnikus üksteise otsas. Asusin kiiresti toda pesakonda likvideerima, selleks meelitasin maiustoiduga Kalli soojakusse. Korjasin siis pojad kilekotti ning viisin sauna, kus uputasin nad veeämbris. Enne uputamist takseerisin need kassipojad läbi. Üks neid, mustvalgetkirju, oli jälle juppsaba. Samuti oli Kalli ema (Triinu) samasugune mustvalgetkirju kass, kellel oli valgel lõual must täpp. See must täpp oli ka Jupil ja sellel kiisupojal. Arvasin, et need juppsaba kiisupojad on Triinu kingitus mulle tänutäheks selle eest, et ma ta päästsin. Triinu võib-olla arvas, et erilised kiisupojad võivad mulle kasu tuua. Kahetsesin seejuures, et olen liialt vana ja ei suuda enam kasside tõuaretusega tegeleda, sest juppsaba baasil võiks aretada eesti tõugu kassi. See aga võtaks umbes kümme aastat aega. Juppsaba avalikult pakkudes lootsin, et keegi energiline ja taibukas inimene looks tolle kiisu abil uue kassitõu, kelle isendite realiseerimine välismaale tooks eestlastele majanduslikku kasu. Näitena võiks tuua lammaskassi loo. 1987 a. sündis ühes USA varjupaigas tavalise kodukassi perekonnas lokkis kasukaga kiisuke. Tollest kassipojast, kellel anti nimeks Miss De Pesti, huvitus pärsia kasside kasvataja Jeri Newman. 4. juulil 1988 a. sai Miss De Pesto kuus poega. Kasvataja üllatuseks olid kolm neist samasugused lokkiskarvalised nagu nende ema. Neid kasse hakati kutsuma lammaskassideks. Nende hinnaks on 1500 krooni. Kui oleks loodud juppsaba baasil eesti tõugu kassi, oleks ta kujunenud väärtuslikuks kiisuks. Kahjuks ei ole eestlased nii ettevõtlikud kui ameeriklased, mille tõttu ei leidunud kedagi, kes oleks tegelenud juppsaba abil eesti kassi tõu loomisega. Peale selle oli nende seitsme kassipoja hulgas üks eriline kass, kes suudab omapäraseid kassipoegi sünnitada. Kuid sellest oli mulle hoopis kasu asemel kahju, sest minu kogemuste põhjal Eestimaal erilist huvi sääraste kassipoegade vastu ei tunta. Selle tõttu oleks mul nende ellujätmisel olnud raskusi neile kodu leidmisel. Pidin nad uputama.
Kirjutasin veel mõne kirja. Seekord kirjutasin ühe kirja Tallinnas asuvale koerte ja kasside varjupaigale ning kaks kirja kassikasvatajate ühistule, kus kasvatati tõukasse. Vastas üks varjupaiga töötaja, soomlanna, kes oli üle tuhande Eestimaa kodutu koerale Soomes kodu leidnud. Ta teatas, et ärgu ma muretsegu, sest ta abikaasa sõidab Vääna-Jõesuu minu kiisupoegadele järele. Kuid ta jäi tulemata. Siis telefoneeris mulle Tallinnast tuntud tõukasside kasvataja Annely Sihvart, kes soovitas mulle mitte neid kassipoegi koerte ja kasside varjupaika viia, sest seal on neil väga halvad elamistingimused ja suurem jagu ei leia endale peremehi, mille tõttu nad hukatakse. Meil ei ole kiisudesse suhtumine nii positiivne nagu läänemaailmas (Ameerikas, Prantsusmaal ja Inglismaal). Isegi Suur-Britannia peaminister W. Churchill pidas kassidest väga lugu. Tema parandamatu haiguse ajal püsis kass ta juures nii ööl kui päeval, kuid enne peremehe surma kass tõusis ja lahkus. Ta teadis, et peremehe eluenergia, võib-olla ka hing, lahkub ta kehast. Ka koerad tajuvad peremehe hinge kehast lahkumist. See on koertel ja kassidel ühine omadus.
Ma ei tahtnud sugugi, et mu armsad kiisukesed varjupaigas hukatakse. Minu kohus oli leida neile kodu, nagu seda pidi tegema ja I Eesti Vabariigi ajal taluperemees oma lastele, kes olid saanud täiskasvanuteks, sest tallu jäi ainult vanem poeg. Leppisime siis Annely Sihvartiga kokku, et toon oma kiisupojad Tallinna tema tõukasside kasvandusse. Selleks oli mul üks suur kartongist kohver, kuhu kavatsesin kassipojukesed transpordiks paigutada. Et neil kohvris õhupuudust ei tuleks, selleks tegin kohvri seintesse suured õhuaugud. Mulle abi osutamise eest lubasin sellele kassikasvatajale loomade entsüklopeedia („Loomade elu“) – seitse suurt raamatut. Minu abikaasa – Lilian ja tema sõbratari mees – Kalev, tulid siis ühel päeval autoga maakodusse nendele kiisupoegadele järele. Kuid nad aimasid, et peavad armsaks saanud kodust lahkuma ning ei andnud ennast inimestele kätte, vaid hakkasid paaniliselt elutoas ringi jooksma, et koridori uks oli irvakil ja välisuks täiesti lahti, pääsesid nad õue. Kutsusin neid õues küll nimepidi, kuid kätte nad ennast ei andnud. Eks siis järgmisel nädalal sõideti autoga tagasi. Selleks ajaks olin ma tõsiseid ettevalmistusi teinud Jupi ja Täpi kinnipüüdmiseks. Hommikul meelitasin nad toiduga Liliani magamistuppa, kuhu jätsin ukse sulgemisega kiisupojukesed vangi. Magamistoa ukse ette ehitasin elutoas lamineeritud puitplaatidest seina kuni koridori ukseni, mis jäi avatuks. Kasside püüdjatele andsin kriipimise kaitseks kindad, meeleheites võtab ju kass küüned kasutusele. Nüüd kui siis magamistoa ukse avasin, tormas Jupi eluruumi, kuna kunstliku seina tõttu ta edasi ei pääsenud, põikas lahtisest uksest koridori, kus Kalev ta kinni nabis ja kohvri paigutas. Lilian aga sai Täpi kätte voodist, kus teeskles surnut. Ta tõstis siis Täpi turjapidi kohvrisse. Kui kassi haarata turjapidi rippu, siis on ta teovõimetu. Nii raske oli siis kiisupoegadel lahkuda kodust – paradiisist, kus nad said hella emaga lõbusalt puude otsas ronida ja mängida. Hea, et nad said endale kodu Nõmmel asuvasse tõukasside kasvandusse, mille tõttu puudus neid „kasside tapamajasse“ viia.
Nüüd oli järg vana kassi käes. Otsustasin ta enne talve oma linnakorterisse tuua. Kalli linnatoomiseks üks mees laenas mulle kassipuuri, mille ta oli meisterdanud kahest kaupluses kasutatavast metallvarrastest ostukorvist. Selleks puhuks panin kassi jälle abikaasa magamistuppa „vangi“ ja ehitasin ukse ette seina nagu kassipoegade puhul. Vana kassi puuri panemisel oli abiks naabrinaine, kes talvel hooldas mu kasse. Kalli käitus rahulikumalt kui kiisupojad, mille tõttu sai teda hõlpsasti puuri panna. Lõuna ajal sai Kalli puuri suletud, kuid Kalev tuli Kallile autoga järele alles õhtul kella seitsme paiku. Oli juba hämar. Minu kiisule mõjus puuris vangis olek väga masendavalt. Ta sai šoki, mille tagajärjel läks kõht lahti ja pasandas kogu puuri põranda väljaheidet täis, mida ma pidin läbi metallvarvaste vitsaga puhastama. Puuri puhastamise ajal oli ta väga närvilises seisundis, mille tagajärjel ajas läbi „trellide“ käpa puurist välja ja küünistas mu kätt verele. Taoline šoki seisund (närvivapustus) tekib ka inimeste juures sõjas. Nii näiteks turmtule alla jäädes tegid mõned sõdurid närvierutusest püksid täis. Pimedas jõudsime Kaleviga linna minu linnakodusse. Lilian pani Kalli vannituppa kinni ja pesi puuri puhtaks. Vana kass oli sedavõrd šokis, et talle pandud toitu ja vett ei puudutanud. Hommikul vannitoa ukse avamisel põgenes Kalli kööki elektripliidi taha peitu. Naine püüdis teda sealt välja tõsta, kuid minu kiisu oli muutunud täiesti metsikuks kassiks: kriipis küüntega tema käevarre verele. Hüppas siis köögilauale ja sealt aknalauale. Kuna aken oli momendil avatud hüppas ta teiselt korruselt alla murule ning jooksis vastasasuvasse parki ja sealt maakodu suunas edasi. Seega minu kassi kolimine ebaõnnestus. Tavaliselt kassid armastavad kodu rohkem kui peremeest. Koertel on jälle vastupidine arusaamine. Sellepärast on vana kassi raske uude kohta elama viia. Seda võib edukalt teha ainult kassipoegadega.
Tegelik elu kasside koduarmastuse kohta pakub palju näiteid.
16
Eesti Korpuses teeniv Arnold Õun sõitis oma väeosas rongiga rindele, s.o. Punaarmee poolt sissepiiratud Velikije Luki juurde. Ümbruskonna külad olid enamasti maha põlenud, lõhutud ja nende vahel hulkusid ulguvad hundikarjad. Päeval võis lahtisest vaguniuksest näha juhuslikult terveks jäänud külamaja, mille ukse ees trepil istus üksik kass, oodates oma head perenaist ja lootes ikka veel tassikest sooja piima saada. Sel puhul too sõjamees nentis, et kassid on oma kodule truud.
Kui keegi jagaks lemmikloomadele auhindu visaduse eest, saaks Pärsia kass BC selle kindlasti endale. BC elas koos oma perenaise Marjosie
Cummerfieldiga Uus-Meremaa põhjaosas Palmerstoni linnas. Kui perenaine kolis mõni miil kaugemale, otsustas BC, et temal on koduigatsus. Tal oli isegi nii suur koduigatsus, et ta jooksis 80 korda uuest kodust vanasse tagasi. See oli küll kõigest kahe miili kaugusel, aga BC-l tuli iga kord ületada neli suurt maanteed ja palju väiksema tähtsusega tänavaid ning ta sai sellega väga edukalt hakkama. Pärast sellist meeletut riskimist toodi ta siiski väga kiiresti jälle koju tagasi.
Kirjamees Edward Lear sai tuntuks luuletuse „Öökull ja kass“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kassilt Fossilt. Kuulus kirjanik oli oma kassile nii pühendunud, et kui ta otsustas kolida, laskis ta uue maja ehitada täpselt samasugune nagu vana – et kass tunneks ennast koduselt.
Kahjuks ma ei olnud nii rikas, et oleksin suutnud linna ehitada oma maamaja koopia, mis oleks Kallit rahuldanud.
Peale linna talveks elama tulemist külastas ta mind kassikasvataja Annely Sihvart, kes sai minu käest vaevatasuks (kiisupoegadele kodu leidmise eest) loomade entsüklopeedia. Ta rääkis mulle, et kiisupoeg Täpi sai endale kodu Raplamaal ja Jupi Tartumaal. Jään lootma, et Jupi abil aretatakse seal eesti tõugu kassi.
Kalli saatuse pärast ma tundsin tõsist muret. Kuid siis nägin öösel unes, et Kalli tuli mulle ühes Nõmme aedlinna tänavas kõnniteel vastu. Temast vasakule jäi kaunis kumerate otsalippidega pruuni värvi aed, mille taga kasvasid puud. Kalli nägi hea välja. Võib-olla näljasena hulkudes keegi halastas ta peale ja minu armas kiisu leidis endale uue kodu. Tuleb arvestada sellega, et mitte kõik kassid kodu kaotamisel ei oska vanasse kodusse tagasi minna. Selleks on vaja teatavat andekust.
Meie maa inimesed suhtuvad oma kassidesse sageli väga hoolimatult. Lastele mängimiseks hangitakse kiisupojad, kui nad on juba suured, siis visatakse tänavale. Suvilate ja aiamajade omanikud talveks linna kolides jätavad oma kassid maha nälgima ja surema. Nad ei otsi kohapealt inimest, kes tasu eest oleks nõus talvel neid kasse toitma. Kõik need kassid muutuvad hulkurkassideks, kes meeleheitlikult otsivad endale uut kodu, kus nende eest hoolitsetakse. Nad on justkui paradiisiaiast välja aetud – kaotanud hea paradiisliku elu.
Minu armsad kiisud, Kalli, Jupi ja Täpi, lahkusid paradiisiaiast, kus kasvas palju puid mängimiseks ja kus sai hästi süüa. Kui nad enam säärast kodu ei saa, siis tõesti olid paradiisiaias, kust selle tõttu pidid lahkuma, et nende peremees jäi liialt vanaks – ei suutnud enam nende eest hoolitseda.
Nüüd minu maakodus ei ole enam armsaid kiisusid, kes mu vanainimese elu sisustaks. Ainult Kalli isa ning Jupi ja Täpi isa kui ka samaaegselt vanaisa, plaatinhalli karvaga isakass, käib vahel vaatamas, kas tema lapsed on kusagilt paradiisiaeda tagasi tulnud. Kuid ka nende õde (Liisu) külastab seda aeda ja sageli viibib tiigi kaldal, kuhu ma pidin ta uputama ja vaatab imestunult tiiki, sest ei näe tiigis enam vett, kus ta elu päästmiseks pidi meeleheitlikult ujuma. Vesi on tiigist põua tõttu kadunud. Kadunud on ka tema õde, vend ja ema.
Kui ma oma maakodusse suveks elama tulin, siis mõne aja pärast äratas mind igal hommikul üles kassi hale näugumine, olgugi et mul enam kassi ei olnud. Kui mul läks kaduma mu lemmikkass Kity, siis paari nädala jooksul kuulsin iga päeva välisukse tagant haledat kassi näugumist, kui siis välja vaatama läksin, ei näinud kedagi. Ka teistelt inimestelt olen kuulnud, et neil on olnud lemmikkassi surma puhul sama nähtusega tegemist.
Kas siis mu armas Kalli on surnud, et tema vaim tuli kaotatud kassiparadiisi oma peremeest vaatama?
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on olnud Tommi, Jorri. Praegu on Petsu, lapselapsed tahtsid filmi järgi panna koerale nimeks Beethoven, aga selle kasutamine osutus väga raskeks ja suupärasem on Petsu, Pitsu. Kassi nimi on Miki (u).
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kasvatame oma tarkusest ja kogemustest. Ajakirjad on tõukoerte kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei ole oluline, sest peame tõukoera kasvatamist keeruliseks ja aeganõudvaks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hoolitseme abikaasaga mõlemad, sest põhiliselt mina toidan, tema pügab, kammib, peseb (suvel). Aega koera ja kassi peale kulub vähe, kuna nad liiguvad vabalt ilma piiranguteta. Krunt on taraga piiratud aga nad leiavad väljapääsu. Tavaliselt algab koera ketist vabastamisega, öösel on ta ketis, toidan ja terve päev on tal vabadus. Kass saab soovi korral tuppa ja õue. Reeglina „küsib“ ta ööseks õue, isegi talvisel ajal.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalne koeratoit meie koerale ei maitse. Valmistan ise talle toitu, keedetud maksa ja makarone, puljongit, putru. Mõnikord armastab ta toorest kapsalehte ja värsket kurki.
Kass sööb kõike ja väga tihti, talle maitseb spetsiaalne kassitoit hästi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kass oli väga haige, lamas jõuetuna, ei söönud ega joonud. Pöördusime arsti poole. Diagnoos oli pulmajärgne kurnatus. Ise oleme kassi silmi ja kõrvu puhastanud. Koera jalahaava ravisime ka ise. Vaktsineerinud kevaditi, arvan et see on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie kass ja koer on isased. Küllap on steriliseerimine vajalik ja kergem loomapidajal, kes ei ole järglaste saamisest huvitatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koera pesa on puukuuris, kus tal on soojustatud nurgake ja oma „sissekäik“. Koeral ei ole lubatud toas vabalt liikuda, mõnikord ta tuleb tuppa ka ja väga külmadel talveöödel on toas maganud aga mitte inimeste voodis. Kassil on toas oma pesa kasti sees. Siiski armastab ta diivanil või voodil magada päeval, koos inimestega pole lubatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera ja kassi sünnipäevi teame, sest oleme neid väikesest saadik kasvatanud. Lapselapsed tähistasid, kui ise väiksemad olid, ostsid maiustusi ja mänguasju nendele.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ostnud, õmmelnud ei ole. Mänguasju näiteks spetsiaalne pall on koeral. Koera kammimiseks on hari ja kamm, pesemiseks šampoon. Spaas käinud ei ole, pole võimalik viiagi.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Liiga palju on võimalik hoolitseda ületoitmisega. Naabriperes toideti tõukoera valesti, ta rasvus, võimaldati vähe liikuda, hoiti liiga palju toas. Kahjuks see tore koer suri.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Hoolitsemine sõltub koera omanikust, vist mitte riigikorrast. Nõukogude ajal ei imporditud ega valmistatud nii suurel hulgal lemmikloomale toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oleme matnud oma aeda koera, kes suri ja tema matmiskoha püsililledega tähistanud. Poole aasta pärast võtsime uue koera.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile tuleb laualt toidu võtmist keelata aga suur kolaja ta ei olegi. Väikesel kiisul oli kassiliiv toas, hiljem hakkas ta korralikult õue küsima. Koer ei tee pahandusi, mõnikord peidab oma kondi peenrasse. Kuna nad on vabad, ei vedele kusagil väljaheiteid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kassi halvad kombed on külmutuskapi ja teleri peal magamine ja seina peal küünte teritamine. Oleme proovinud vee pritsimisega hirmutada, aga tal läheb meelest ära. Koeral on halb komme aia alt läbi pugeda ja jalgrattureid haukuda. Alati on teda keelatud, noomitud. Karistatud ei ole, ainult mõneks ajaks ketti pandud. Karistamist õigeks ei pea.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Lapselapsed õpetasid koerale sitsimist ja toidu küsimist, käskluse peale lamamist ja roomamist lihtsalt tihti talle seda korrates. Abikaasa õpetas, et ei tohi väravast välja tulla, kui tema puhtas riides kusagile läheb. Koer kuuletus sellele hästi. Koertekooli ei pea vajalikuks, sest meil pole näituste koer.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kõik pereliikmed räägivad koera ja kassiga. Minu arvates mõistab loom inimese meeleolu, kõnet ei. Koerad väljendavad väga ilmekalt oma emotsioone nagu rõõm, kurbus, hirm, tigedus. Arvan, et mõtlemisvõimet loomal ei ole. Ei oska põhjendada, miks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei võtaks lemmikloomaks linde. Ei meeldi nende häälitsemine toas ja tundub vägivaldne hoida lindu puuris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Eelmisel suvel sai meil lemmikuks haige tiivaga vares. Ta ei saanud lennata. Kahjuks ei „usaldanud“ ta abistajaid ja teised varesed sõid tema toidu ära. Talvel suutis ta hüpata madalate okstega puu otsa magama. Käis ümbruskonnas mitmes aias, liikus hüpates.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei soovi pidada eksootilisi loomi. Eriti jälestan madu ja iguaani. Teiste inimeste soove ei arvusta, las peavad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lapsepõlves olid kõik koduloomad lemmikud, lehmad, vasikad, lambatalled eriti, kanad. Noor hobune oli eritine lemmik, sain tema eest hoolitseda ja ratsutada. Arvan, et loomaaia loomad ei mahu mõiste „lemmikloom“ alla, sest nendega ei ole isiklikku kontakti, kuigi pildi peal võib ta mulle meeldida. Lemmiklooma saab pidada linnas, kodulooma korteris ei pea. Koeral ja kassil on lemmikloomana otstarve. Kassi ju keegi ei õpeta hiiri püüdma aga ta teeb seda, kahjuks varitseb ka linde. Koer on „valvur“ ilma õpetamatagi. See on talle iseloomulik ja sünnipärane omadus.
Loomadega olen elus palju kokku puutunud. Maal elavad inimesed on loomi kasvatanud, et endid üleval pidada ja toita. Loomadega koos elades tuleb loomi armastada. Loomad tunnevad ära inimesed, kes neid armastavad ja nad hoiavad neid inimesi. Eriti koduarmastajad on koerad ja kassid. Linnas peetakse neid lemmikloomana. Moes on veel lemmiklinnud, rotid jt. väikesed loomad.
Olen sündinud 1926. aastal. Minu lapsepõlv möödus maal loomade keskel. Suurele osale rahvast oli maaelu ja loomapidamine elu allikaks. Suurtest loomadest koolieelikuna olen kõige enam armastanud hobust Miku. Mulle meeldis temaga ratsutada. Olin veel liiga pisike et maast hobuse selga saada, selleks kasutasin aidatreppi, 70 cm kõrgune tsemendist. Hobuse selga ronisin kaksiratsi, lakast hoidsin kinni ja nii viisin hobuse heinamaale sööma. Hobuse seljast maha tulek oli lihtne, libistasin end hobuse külge mööda alla. Hobune hoidis mind. Kutsumise peale tuli alati minu ligi. Andsin hobusele alati midagi maitsvat, kas leiva- või suhkrutüki.
Mulle meeldis hobustega põldudel töötada. Kivide maasse rullimine külvi järel oli üks meeldivamaid töid. Suvine heinavedu oli tore töö. Heinamaal kaks täiskasvanut surusid kaks kuiva latti sao alla ja tõstsid heinasao reele. Lapsed juhtisid hobused küüni, kus suured inimesed heinad panipaika tõstsid.
Kord läksid meie pere ja naaberpere täkud kaklema. Pildusid tagumisi jalgu teineteise poole, tõusid tagumistele jalgadele ja tagusid esimeste jalgadega teineteist. Hammastega püüti vastast hammustada. Mina tahtsin Mikule appi minna, aga isa oli minuga väga kuri. Tuletõrje hüdropuldist tuleva veejoaga lahutas isa kaklevad hobused. Miku värises kaua oma latris, ei tea kas hirmust või vihast.
Keegi loomalaps ei ole mind nii lummanud kui äsjasündinud sealapsed. Nad on ehtsad siidipadjakesed, kui neid käes hoida. Päeva-kahe pärast kaotavad nad oma siidise kehakatte ja muutuvad väikesteks tavalisteks põrsakesteks. Kahju.
Koer Vati, oli tavaline karjakrants, keskmise suurusega majavalvur. Kui pere sõi lauas, siis tema tõusis tagumistele jalgadele ja esimeste jalgadega palus süüa. Ta oskas muusika saatel tagumistel jalgadel tantsida.
Nõukogude ajal lahkusin isakodust. Läksin mehele ja sündisid lapsed. Elama asusime maamajja. Et maal ära elada, tuli loomi pidada. Üks loomadest oli Tommi – majavalvur, suur hele pruunilapiline koer. Peale kodu valvamise võttis Tommi oma valvealusteks ka lapsed. Vanem poeg Ats oli Tommi lemmiklaps. Poiss võis teda hammustada, lüüa kuid Tommi ei teinud sellest väljagi.
Oli aeg, kus terve ühe talu maa külvati ühte sorti vilja täis, teise talu maa teist sorti. Meie talu maa oli rukist täis külvatud. Rukis oli umbes poole meetri kõrgune. Kaheaastane Ants oli kadunud. Kutsumisele ei vastanud. Hüüdsin Tommi ja oh sa ime, Tommi kargas rukkipõllust püsti, varsti tuli vilja seest nähtavale poisi hele pea. Ju nad tegid seal lõunauinakut. Tommi armastas magada kasuka peal. Ants pani oma pea koera peale ja nii nad magasid. Keegi võõras ei tohtinud poissi sülle võtta. Tommi läks kallale ja isegi hammustas. Tommi ei lubanud võõrastel õue tulla, kui me koolimajas tööl olime. Muidu oli ta väga sõbralik koer.
Kord läksin loomi karjamaalt lõunaks koju laskma, väiksem poiss oli süles ja koer kaasas. Karjamaa oli paarikümne meetri kaugusel. Lasksime loomad koplist välja, kui nägin, kuidas kukk läks vanemale pojale Antsule, kes oli õuele jäänud, lähemale, ise tiiva rapsides. Kukk oli tigeda loomusega. Ma sain öelda „kukk“, kui Tommi pani kui tuul kodu poole jooksma ja sai viimasel minutil vahele enne kui kukk oleks poisi kallale jõudnud.
Ma armastan väga loomi ja astun alati vahele, kui keegi tahab loomale liiga teha, aga seekord tuli küll sellel kurjal kukel sõit ette võtta supipotti.
Aastaid hiljem oli Tommi ühel päeval kadunud ja teda ei leitudki. Ta oli suur koer ja ei kartnud hunte, kuid mine tea. Tommit leinasime kogu perega.
2
Aastad on möödunud. Pere on laiali läinud, kes kooli, kes linnadesse tööle, kes manalateele. Koduloomade pidamine oli maal tehtud võimatuks. Alles on jäänud metsloomad ja linnud. Neist tahan järgnevalt pajatada.
Mul on suur õunaaed mis on taraga piiratud. Talveks jätan puude alla õunu, mida metskitsed üle tara hüpates tulevad lume seest välja kraapima ja sööma. Kitsed setivad endid isegi ukse ette magama. Nad ei karda mind.
Põdrad on paar korda õunaaias olnud ja õunapuu oksi näksinud. Talvel pannakse soola teedele ja seda soola käivad põdrad lakkumas. Et soola teelt kätte saada, laskuvad põdrad põlvili lakkuma soola. Põdrad on liikluseks sulgenud tee oma soolaisuga. Kohalikud arvestavad sellega.
Olen näinud ilvest. Hunti ja rebast metsloomana ei ole näinud. Nirgid elavad pööningul, kus nad saavad pesa teha vanasse kasukasse. Suveks kolivad lähedaoleva oja kallastele. Oravad elavad vanade puude õõnsustes. Nirk ja tõhk ehk tuhkur on mõlemad hiire- ja rotikütid. Tõhk kannab poegi ühest kohast teise samuti nagu kass. Jänesed jooksevad ümber aia. Aias kipuvad jänesed noortele puudele kahju tegema – koort närima.
Kokkupuude kärbiga. Kevadhommikul oli laululindude kontsert kui suur hädakisa õunaaia tagumises osas. Kärp oli kreegipuu otsas okste vahel peidus, kui väikesed laululinnud ründasid teda vihaselt. Linde oli palju. Ju see kärp oli käinud laululindude pesi purustamas ja röövimas. Linnud lahkusid, kui puu alla läksin, aga kärp kükitas veel kaua puu otsas, kui suur tomp kõveras.
Leevikesed armastavad kevadel õunapuude õiepungi purustada, milledes on ussid. Ma ei ole õunapuid mürgiga pritsinud. Leevikesed jätavad paraja jao õisi õunapuu otsa.
Linavästrik on olnud minu ärataja suvisel ajal igal hommikul. Kell seitse koputab nokaga aknale.
Kõige ilusam laul on ööbikul, kes elab toompõõsas. Teda ahvib lauluräästas, aga ööbiku laksutamist ei ole ta selgeks saanud ja ei saagi.
Kõige armsam lind on pisitilluke pöialpoiss, kelle pesa on esiku kõrval põõsas.
Jalakapuu mille ülemine osa oli maha murdunud, sai pesapaigaks toonekurgedele. Paremat majavalvurit ei saa ollagi kui toonekurg oma nokaplaginaga iga võõra sissetungija peale. Poegadele tõi toiduks hiiri. Küütseljaga hiired püüdis, tappis ja seadis eemale maha ritta, poegadele ei toonud. Poegadele tõi toiduks väikesi jäneseid, noori rästikuid ja nastikuid, konnasid ja kalu.
Maal on palju elektri- ja telefoniliine. Ühte liini oli noor toonekurg kinni jäänud, tiivast viga saanud ja lamas liini all. Võtsin linnu ja sidusin tiiva kinni. Toitsin kurge konnadega ja ööseks viisin kure keldri katusele magama. Keller on keset aeda. Kurg paranes, lendaas keldri katuselt alla minu juurde. Kõndis mu järel kui kutsikas. Õppis lendama. Sügis viis kured lõunamaale. Igatsevalt vaatas ta neile järele. Viimaste kureparvedega lendas kurg kaasa lõunamaale.
Kevadel kui kured tagasi tulid, tuli temagi tagasi minu käest konna saama. Milline oli minu rõõm. Pesa tegi ta meist kaugemale, kuid aias käis tihti jalutamas. Ta ei kartnud mind ja tiivaarmist tundsin minagi ta ära. Ühel sügispäeval tiirles minu kodu ümber seitse toonekurge õige madalalt. Oli see minu toonekure pere, see jäi mulle teadmata.
Teine suur lind, kes mind lummas, oli konnakotkas. Tema elas minu kodu aias iidse pärnapuu otsas mitmeid aastaid. Teda sai näha hommikuhämaruses või õhtuvidevikus. Kõik mutid, rotid ja hiired püüdis ta kinni. Pojad tegid omapärast, teistest linnupoegadest erinevat häält. Kotkaaste pesaalune oli puhas. Kuidas ta seda tegi, ei tea. Teiste lindude: pääsukeste, toonekurgede pesaalused olid valgekirju roojalappe täis. Kuldnokad pildusid isegi poolikud sinised munakoored pesast välja puu alla. Kotkaste pesaalune ei reetnud kordagi kotkaste pesapaika. Oli üks väga puhas lind.
Pojad kasvasid ja hakkasid pesast väljas käima. Ema vilistas neid koju. Kui mina vilistasin, siis vilistasid kotkapojad mulle vastu ja tulid mulle üsna lähedale.
Hommikul kui välja läksin vilistasin ja kotkas vastas vilega. Kotkas harjus ukse kääksumisega ja kui ukse avasin siis tema juba tervitas mind oma vilega ja mina tervitasin teda oma vilega.
Minu pojapoeg, minu pärija, tuli minu käest küsima: „Vanaema, kuule kui ma hommikul välja lähen, siis keegi vilistab?“ Käskisin vastu vilistada ja nii algaski tema sõprus kotkastega. Võõraid me sellesse tegevusse ei pühendanud.
Jaanuaritorm räsis kotka pesa või oli see minu äratulek maalt, aga kevadel ei tulnud kotkad oma pesa juurde tagasi.
3
Ma ei taha, et minu lemmikloom oleks kaisukaru. Ma ei armasta loomi puurides ja aedikutes kinnihoituna. Loom ja lind on palju armsam, kui ta elab oma elule ette nähtud paigas. Kas ei või need vabalt elavad loomad ja linnud minu lemmikud olla.
Praegu on minust saanud linnainimene ja näen neid lemmikloomapidajaid. Lapsed on vaprad nõudma lemmikloomi, peamiselt koeri ja kasse. Lapsena ütles mulle vanaema: „Kassi ei tohi süles hoida – läheb uniks!“ Lapsed ei tea, palju hoolt ja muret on loomaga. Lemmikloom, kes elab eramajas on eelistatud seisukorras. Tavaliselt on maja ümber taraga piiratud aed. Lemmikkoeral on seal ruumi joosta ja oma vajadusi rahuldada. Raskem on olukord kortermajas. Koer vajab vastavaid tingimusi, teda tuleb pesta, viia jalutama. Varsti tüdinetakse lemmikkoerast ja üsna tihti viiakse see lemmikkoer kuhugi kaugemale metsa või mahajäetud talu juurde ja jäetakse sinna saatuse hooleks.
On üksikuid vanu inimesi, kes peavad lemmikkoera, hoolitsevad ta eest. Koer on neile seltsiks. Koeraga käivad vanurid väljas jalutamas. See on tore, inimene saab värskes õhus viibida. Kurb on see, et koer kergitab jalga iga toika, autoratta või kivihunniku juures. Oma junnid poetavad kuhu juhtub. Neid junne käivad omakorda lõhkumas rongad, kaarnad, vareste ja kajakate parved, kes teevad suurt kisa ja kaklevad. Koeraomanik naagu ei näekski seda. Pole ükski koeraomanik oma junne üles korjanud. Laialilõhutud junnide juures tegutsevad kärbsed ja teised putukad, kes kipuvad tubadesse tulema kui akent paotad.
Kurb on ka see, et nendel muruplatsidel kipuvad nooremad lapsed mängima ja kivihunnikute peal istuma, arvestamata milliseid pisikuid nad sealt saada võivad.
Laululindude laulu ei ole ma linnas veel kunagi kuulnud. Kahju.
4
Lemmikloom – koer Sammi ja tema perenaine. Sammi oli seitse aastat tagasi poolteisekilone väike must pätakas. Praegu on Sammi suur hirmuäratav must koer, kellel pikkust meeter, saba ja ninaga poolteist meetrit. Rinna ümbermõõt meeter. Suuruselt hirmuäratav, kuid tegelikult väga rahulik, tasakaalukas, sõnakuulelik ja tark. Sammi elab oma perenaisega maamaja ühises toas. Sammil on oma kuut maja välisukse kõrval. Seal viibib Sammi peamiselt siis, kui perenaine on kodust kaugemal. Sammit ei ole keegi õpetanud. Kõnnib päevad läbi oma perenaise kannul, jälgib perenaise tegemisi ja püüab järele teha.
Kui lähen külla, siis on Sammi esimene, kes vastu tuleb. Ütlen tere ja Sammi annab mulle parema käpa. Jookseb aiavärava juurde, avab selle, pannes esimese käpa värava ja väravaposti vahele, tõmbab värava lahti ning poeb aeda. Aiast välja tulla on lihtsam, lükka ainult ninaga värav lahti. Maja uksest sisse saamiseks tõuseb Sammi tagumistele käppadele, esimese käpaga vajutab lingi alla, uks vajub ise lahti, mine ainult tuppa.
Tuleb õue mõni võõras ja perenaine on kaugemal aialapil, haugatab korra, jookseb perenaise juurde, toksib perenaist ninaga ning näitab ja läheb õue poole. Seal on ju võõras. Juhtub perenaine toas lõunauinakut tegema ja tuleb võõras Sammi haugatab võõrale ja läheb perenaise akna alla, toetab esimeste jalgadega aknalauale ja koputab ühe käpaga aknale. Perenaine tuleb võõrale vastu. Perenaine hoiab oma koera ja koer hoiab oma perenaist. Armastus on vastastikune. Koerale ostetakse alati paremaid palasid. Laualt koer midagi ei võta. Koera toidunõud on laua all. Suurema osa söödab perenaine koerale käest, tehes võileiva vorsti või muu määrdega vastavateks suutäiteks ja siis antakse tüki kaupa koerale. Joogiks on piim – veega segatult laua all kausis. Tuttavate külaliste käest ootab Sammi alati midagi enda kõhu jaoks, hüpates ümber külalise ja liputades saba niikaua, kui on oma noosi kätte saanud. Söögilauas on Sammi kohe külalise suur sõber, paneb pea sülle, nii et nina puudutab söögilauda ja ootab, kuni saab midagi paremat. Kui ühe külalise käest ei saa enam midagi, siis rändab teise külalise juurde paremat pala noosima.
Sammi magab öösel perenaisega ühes toas. Perenaine magab diivanil, Sammi põrandal. Kui Sammi tahab välja asjale minna, paneb käpa perenaise rinna peale ja seab end ukse ette väljaminekuks valmis. Käivad koos väljas ära ja magavad edasi hommikuni. Hommikul kui perenaine üles tõuseb, poeb koer tema asemele diivanil, paneb pea nagu perenainegi padja peale ja sirutab jalad uhkelt välja. Televiisorit armastab vaadata, aga mitte kõiki saateid.
Võõraste vastu ei ole kuri, kuid hambaid oskab näidata. Kui vaja, oskab ka väga kurja häält teha. Juba Sammi suurus ajab hirmu peale, kui vastu juhtub.
Perenaine peab paari lammast. Lammaste ustav karjane on Sammi. Ei luba lambaid kodust kaugele minna. Koos perenaisega käib Sammi lambaid söötmas ja jootmas. Puid ja vett tuppa toomas käivad ikka Sammi ja perenaine koos.
Sammi ei ole veel kunagi haige olnud.
Sammi – arvestades tema suurust võiks olla õuekoer, kuid Sammi on täielik toakoer.
Sammi koduks on ka minu sünnikodu.
Miks peab inimene lemmiklooma! Arvan, et ikka enda pärast. Looma hooldamine pakub vaheldust tööpäevast tüdinenud inimesele, õpetab mõistma looma, arvestama tema vajadustega, piirama oma inimlikku ego. Looma eest hoolitsemine, tema hoidmine ja hellitamine annab emotsionaalset rahuldust inimesele ja loomale – viimane tunneb ennast kaitstuna. Võttes majja looma, võtab inimene endale kohustuse teda hoida ja kaitsta.
Minult on küsitud: „Miks sul ei ole lemmiklooma?“ Üksiku inimesena olin koolivaheaegadel pikki perioode kodunt ära ja kelle hoolde ma oma loomakese oleksin jätnud. Paar päeva oleksid naabrid tema eest hoolitsenud, aga paluda neil kuu aega teda hooldada oleks olnud liiast. Loomalgi oleks raske kohaneda uue, olgugi ajutise perenaisega, sest eri inimese suhtlemisoskus loomaga on omanäoline.
Nii ei olegi mul kogemusi oma loomaga, kuid olen tundma õppinud mitut head tuttavat kassi ja koera. Panen kirja mõned lood nendest.
Isepäine Topi.
Topi elas Jõgevamaal Voore külas. Tema perenaise Eviga olime kolleegid ja käisime sageli ümbruskonnas jalutamas, Topi rihmapidi kaasas. Nii mõnelgi koolijütsil oli lõbus vaadata, kuidas me metsa poole sörkisime, kõige ees, saba uhkelt püsti ja kõigest väest rihma sikutades, Topi. Oli tegemist, et püsti jääda tema ootamatute kõrvalepõigete ajal: erutav lõhnade maailm meelitas Topit.
Kasvult oli Topi madal kõverate taksijalgadega karvarull, keda Evi igal ajal kevadel pügas. (Mul on siiani alles kotike tema karvu. Topi ise puhkab hulk aastaid kodumaa mullas.) Karv oli ruuge hallika okkaga. Evi pügas Topit lambaraudadega. Ega ta üksi hakkama saanud – mees oli abiks. Peale pügamist käis Topi halenaljakas – pikk peenike pügamisjuttidega kere madalatel jalgadel, väikese pea küljes pikad laperdavad kõrvad. Ise ta häbenes pügamisjärgset alastiolekut – puges kuuti varjule.
Topi isaks oli puhastverd taks, kellel oli armulugu puudliga.
Kutsikana oli Topi olnud väikene armas ja elav karvatopp. Siit ka nimi Topi. Kutsika imetlejad pakkusid välja mitmeid nimesid. Üks naistuttav (saksa filoloog) leidis, et nimeks võiks olla Herz koerakese armsa välimuse ja olemise pärast.
Topi välimus oli vaatamisväärne. Kutsikana meeldis ta lastele väga: käisid teda imetlemas ja silitamas. Kutsika eas, päris noorekesena, varastati Topi ära. Küla lapsed otsisid teda kõikjalt, kuid Topi jäi kadunuks. Evi rääkis oma murest koolis õpilastele. Päevad läksid ja siis – Topi toodi koju tagasi. Just nimelt toodi. Üks algklassiõpilane ilmus õhtul, koerake kaasas, Evi ukse taha ja tunnistas, et tema viis Topi ära ja tõi nüüd tagasi, sest Topi nuttis palju. Evi küsimusele, miks ta Topi ära varastas, seletas tüdruk, et ta ei varastanud, vaid võttis Topi mõneks ajaks endale mängida: Topi meeldis talle nii väga. Omavahel leppisid nad kokku, et Evi ei ütle kellelegi, kes Topi ajutiselt ära viis ja sõna on Evi pidanud.
Topi oli õuekoer. Pehme paksu alusvillaga karvkate kaitses teda külma eest. Korteri akende all oli tema kuut, söögi- ja jooginõud. Territoorium, mis jäi keti ulatusse, oli tema turvaala ning sinna ei tohtinud võõras tulla. Lahtiselt ei võinud Topit pidada tema jahikoera instinktide tõttu ja ka seepärast, et ta oli võõraste vastu kuri – võis hammustada. Pakaselistel talvepäevadel ja öödel oli Topi ase (tekk) korteri esikus. Seal oli kitsas, kuid Evi ei raatsinud oma lemmikut õue jätta.
Topi võttis mind suhteliselt kiiresti omaks. Esimesed korrad käisin Topi territooriumil loomulikult koos Eviga. Algul oli ta väga umbusklik, kuid nuusutas mind siiski üle ja leidis vastuvõetava olevat ning harjus seostama mind jooksmaminemisega. Kui nägi mind tulemas, kilkas rõõmust. Ja kui me koos Eviga maja nurga tagant välja tulime, oli Topi rõõmust pöörane – kilkas, hüppas ja tiirutas ringiratast. Pidi nobe olema, et jooksurihm kaelarihma külge kinnitada. Ja siis! Ole valmis! Topi läks nii suure hooga, et võis minu kui kergema pikali tõmmata. Metsas oli sageli rihma käepide minu kämbla ümber – Topi jooksis ees ja mina tema järel. Evile oli Topiga koos jooksmine raskevõitu.
Nii me siis looduses käisime – Topi, Evi ja mina. Läksime näiteks piki Tammealleed Tammemetsa poole. (Metsas ei kasvanud ühtegi tamme, kuid alleed ääristasid eakad jändrikud tammed. Allee järgi nimetasid elanikud metsa Tammemetsaks. Metsa ametlik nimi oli Roela Suurmets ning metsa viiv tammedega ääristatud tee oli paar-kolm inimpõlve tagasi tuntud Lauasara teena. Lauasara oli meie ajaks ammugi hävinud.) Teeäärses majapidamises oli suurt kasvu noor koer, kes, kui ta lahti oli, tuli Topit tervitama. Uudistajal olid head kavatsused, kuid kui meie tervitaja Topi arvates tüütuks muutus, andis ta sellest tseremoonitsemata kurjal moel märku. Püüdsime pinget leevendada. Evi sikutas Topit eemale ja mina keelitasin teist asjaosalist kaugemale hoidma. Topi ei peljanud suurekasvulist suguvenda. Ta käis ikka vapralt oma teed. Oma tahtmised oskas ta läbi suruda.
Tammealleelt keeras rada metsaäärsele heinamaale, mille keskel kasvas kaks võimsa võraga puud – tamm ja pärn. Käisime neid tervitamas. Heinamaal lasi Evi Topi lahti. Ta tundis vabadusest pöörast rõõmu – tuiskas ringi, nina maas, ahmis endasse lõhnu, hüppas üle kraavi ja kadus vahelduseks metsa. Meie istusime ja ootasime Topit. Enamasti ei veninud ooteaeg pikaks, aga juhtus ka nii, et Topil ei olnud naasmisega kiiret. Kutsusime siis teda üksteise võidu. Evi oli mures, et järsku sattus koer mõne peibutava uru juurde (taks on ju urukoer). Lõpuks ilmus Topi välja ja lasi juhtrihma kaelarihma külge kinnitada. See toiming käis maiuspalaga meelitades.
Topi meelispaigaks kujukeski see heinamaa. Mõnigi kord läks nii, et ta keeldus mujale minemast. Keha viimseni pingul, käpad laiali, kael välja venitatud, silmad pungis, keel suust väljas, sikutas ta kaelarihma, püüdes meid oma tahtele allutada. Meil jäi üle ainult alistuda. Proovisime ka nii, et Evi kandis Topi süles peibutavast teeotsast mööda, aga niipea, kui Topi tundis maad jalge all, algas vägikaikavedu uuesti. Alla jäime meie. Õnneks leppis Topi meiegi sihtide ja soovidega ning rändasime üksmeeles ümbruskonnas.
Haigus ja aastad viisid Topi maamulda vaatamata kohaliku loomaarsti pingutustele. Topi põrm puhkab koduaias marjapõõsaste vahel. Jõululaupäeva õhtul põleb ta haual küünal, suvel õitsevad lilled.
Korteri akende all valvab nüüd korra järele hundikoer Rolf, poja kingitus isale, Evi abikaasale, pärast Topi surma. Evi meeski lõpetas oma maise teekonna mõni aasta tagasi. Evile on seltsiks Rolf, üks oma ning neli keldrikassi ning muidugi töö koolis.
Kratt Kurri
Ühel õhtul u. 15 a. tagasi helises uksekell. Avasin ja lävel seisis kolleeg ja ühtlasi naabrinaine Maret, käes rulli keeratud rahvariide vöö, endal küsiv ilme näol: „Ene, kes tunned? On see sinu oma?“ Tunnistasin vööd – oli tõesti minu oma, õigemini mulle kasutada antud vöö. Igaks juhuks avasin kapiukse – ei, vööd ei olnud kapis omal kohal. Tundsin huvi, kuidas vöö tema kätte sattus. Maret seletas, et leidis rullikeritud vöö oma korteri köögipõrandalt. Arutasime, et mis müstika see on. Rahvariidevöö ei veere rullikeeratuna läbi kahe korteri. Kes või sellega hakkama saada? Kahtlustasime Mareti kassi Kurrit.
Elasime teisel korrusel samal trepimademel korteriuksed vastakuti. Mareti ja minu korteri köögil oli rõdu. Rõdusid lahutas trepikoja aken, mille välisplekk e. aknalaud oli ühel tasapinnal meie rõdude põrandatega ning ulatus kummagi korteri köögirõduni. Kurri, kes elas ainult korteris, õppis käima oma köögirõdult minu rõdule. Leidsin sageli Kurri lesimas minu korteri rõdu piirdel või põrandat katval vaibal. Suvel palavaga hoidsin köögi ja rõdu vahelise ukse lahti. Kurrikene tuli loomulikult uudistama, mis teisel pool ust on. Algul salamisi. Kui mind nägi, lippas tagasi rõdule ning ronis kribinal oma rõdule. Peagi Kurri sõbrunes minuga ja oli sage külaline. Talvel ta muidugi tuppa ei saanud, kuid istus meelsasti minu rõdu äärel.
Jutuajamises selgus, et Kurri avab kappide uksi, mis korralikult kinni ei ole. Maret oli märganud, et Kurri õiendab käpaga irvakile jäänud kapiukse kallal. Tõepoolest, rahvariidevöö oli rulli keeratuna ühe kapi alusel riiulil ja selle uks ei seisnud kinni. Oletasime, et Kurri tuli rõdude kaudu minu korterisse, tegi käpaga irvakil kapiukse lahti, võttis vöörulli hambusse ja tassis läbi minu korteri toa, esiku ja köögi rõdule, ronis rõdu piirdele, sealt alla trepikoja aknaplekile, piki seda oma rõduuksest jälle üles rõdu piirdele ja uuesti alla enda rõdule rullikeeratud vöö hambus. Oli suvine aeg. Köögist rõdule viiv uks oli lahti. Mina toimetasin peenramaal. Kurril oli vaba voli tegutseda. Aga miks ta nii toimis? Miks ta võttis lambavillalõngast kootud vöörulli? Samal riiulil oli teisigi väikeseid riideesemeid. Kas vööl oli tema jaoks oluline lõhn? Kurri oli emane kass. Poegi tal ei olnud, sest teda ei lastud õue armurõõme maitsma. Kas selline käitumine oli seotud emainstinktiga viia pojad võõralt ohtlikult territooriumilt kodusesse kaitstud kohta? Ja lambavillane vöörull seostus pojaga?
Teine sarnane lugu oli veel, vist isegi samal suvel. Maret tuli kokkukeeratud sukkpüksid näpus. „Kas need on sinu omad?“ Olid küll. Ta oli leidnud sukkpükste rulli oma rõdult Kurri asemelt. Asi oli tundunud talle kahtlane, sest ta ei pane sukkpükse selliselt kokku. Sukkpükste karp oli mul sama kapi alumisel riiulil, kus oli olnud rahvariidevöögi ja kapi uksemagnet oli ikka vahetamata. Ju Kurri oli käinud ja sukkpükste puntra juba tuntud teed ära tassinud. Miks talle see pehme kogukas pundar meeldis? Kas sukkpükstel oli mingi oluline lõhn? Miks ta valis puntra (karbis oli mitu pundart), mis oli korra jalas olnud? Mis sundis looma nii käituma? Kas tõesti emainstinkt? Kas need kaks pehmet rulli olid pojad, keda pidi kaitsma?
Kurri ema oli õuekass Mareti mehe isakodus. Kurri oli üks tema pesakonnast, kes pääses surmast tiigis, kivi kotis. Mareti pojad tahtsid endile kassi ja nii leidiski üks hallivöödiline kassihakatis endale kodu. Temast sai toakass, sest pereema Mareti tingimus oli, et poegi ei tohi olla. Külas ei olnud 1980. aastatel võimalik kassi steriliseerida ning polnud kättesaadavad tiinusevastased tabletid. Nii oligi ainuke võimalus hoida emane kass toas kinni. Kassile oli nn. puurielu piinaks, eriti nooremas eas, kui elutsüklid sundisid paarilist otsima. Paar korda pääses Kurri vabadusse, kuid põgenemine avastati kohe, Kurri saadi kätte ning poegi ei tulnud. Vanas eas muutus Kurri rasvunud laisaks ning apaatseks loomaks. Ta suri vanadussurma ja maeti oma sünnitalu õuele.
Kuidas oleks õigem toimida kui pere soovitakse kassi või koera? Kas steriliseerida või kasutada tiinusevastaseid tablette? Emase looma puhul? Küllap tuleks lähtuda looma heaolust nendest tingimustes, millistes hakatakse looma pidama.
Kurri kohta veel paar tähelepanekut. Ta ei näugunud, vaid tegi natuke naljakat kurisevat häält. Siit ka nimi Kurri. Ta ei läinud ka pereliikmete sülle, välja arvatud pereisa, rääkimata võõrastest. Ta ei sallinud ka silitamist.
2
Palli tänava valitseja Volli (31.VII.2002-5:IX.2005)
13 aastat elas Palli tänava majas nr. 5 kõuts Volli, täisnimega Voldemar. Enne teda oli peres Timmu, täisnimega Timofei. Tema ajal elas pere Tallinnas Nõmmel. Nimed Voldemar ja Timofei pandi peremehe ettepanekul. Ta arutles umbes nii: kass on pereliige, kes elab oma iseseisvat elu ja meessoost kassil peab olema mehine nimi.
Timmu oli Volli isa ja emaks oli Järvakandi Peetri koguduse pastori kass Katariina-Rosalie. Timmu ja Katariina-Rosalie said kokku Lelle lähikonnas proua Asta talus. Õel ja õemehel oli sealkandis suvemaja. Pikemaks ajaks sinna sõites võtsid nad Timmu kaasa, küdi loomake ei talunud autosõitu. Teda prooviti sõidutada korvis või puuris auto katusel, õde hoidis, õigemini püüdis hoida teda sõidu ajal süles, kuid Timmu pissis hirmust talle sülle. Ta kräunus, rabeles ja küünistas. Asi läks nii kaugele, et Timmu põgenes, kui õemees auto garaažist välja ajas. Hirm autosõidu ees määras Timmu edasise elukäigu. Ta anti suvekodust paari kilomeetri kaugusel elavale proua Astale. Viimane võttis enda juurde ka Katariina-Rosalie, kui pasotor vahetas elukohta ning ei saanud kassi kaasa võtta. Timmu elas Asta juures kaks aastat ning jäi auto alla.
Timmu ning Katariina-Rosalie järglane Volli oli kassisoo väärikas esindaja. Juba välimus oli silmapaistev: madalad jalad tugevate käppadega, must pikakarvaline uhke valge maniskiga kasukas ja saba kahar nagu oraval. Põlveliigesest algasid puhvpüksid. Lapsepõlveajal toas elades säras Volli kasukas puhtusest, aga õues ringi rännates oskas Volli end igasuguse ilmaga ära määrida.
Volli oli sõltumatu isand, kes kassielu võitlusväljal oli tunnustatud tegija. Lähipiirkonnas, just turukasside seas, küllap ka kaugemal, on Volli järglasi, kelle rinda ehib valge manisk nagu oli meie Vollil. Kahevõitluses Volli ei taganenud – kargas nagu must välk ka endast kogukama rivaali kallale ja ei andnud alla enne kui sissetungijale oli koht kätte näidatud. Haavu sai ta elu jooksul loendamatul hulgal. Kõrv lõhki rebitud, ninal haav, nahalatakas turjal lahti jne. – nii istus Volli sageli hommikuti ukse taga. Isegi vana ja tõbisena püüdis ta oma territooriumi valvata, aga noored muutusid üha jultunumaks. Viimastel elukuudel magas Volli ükskõiksena põõsa all, kui jultunud tiigrivöödiline meie õues kontrollpunkte märgistas.
Koertegi suhtes oli ta üleolev ning takistas nõnda endast palju arvavat haukujat. Üleaedsetel on kaukaasia lambakoer, kes häälekalt avaldas enda arvamist kasside suhtes. Meie krunte lahutab osaliselt laudadest tara, osaliselt võrkaed. Koera liikumisruum üleaedsete krundil on seatud nii, et tara taha koer ei pääse. Meie krundil on tara kõrval madal tsementmüür. Kord ründas kaukaaslane larinal haukudes kõigest väest võrkaeda kohas, kus see kinnitub tara külge. Raevu põhjustas Volli, kes lamas tsementmüüril nagu narritades koera. Lõpuks Volli tüdines kärast, hüppas müürilt maha ja jättis raevunud lõriseja sinnapaika. Üle tänava meie vastas elavate naabrite puudlit karistas Volli käpalöögiga nina pihta, kui see liiga lähedale tuli, et võõrast oma hoovilt minema ajada.
Teadagi, et koera nina oli lõhki ja häbi pealekauba – ei suutnud oma hoovi kaitsta. Teeme seda lugu naabrinaise jutu järgi: ta nägi sündmust pealt.
Koduski näitas Volli oma iseloomu. Õues olid tal kindlad kohad, kus ta ootas tuppakutsumist. Esimene hommikune ärataja tegi ukse lahti ja hõikas Vollit. Kui ta oli öistelt käikudelt tagasi, tuli ta tuppa magama. Keris ennast õe kõrvale voodisse oma teki peale. Aga juhtus ka nii, et Volli ei teinud kutsujast väljagi – pilutas silma, keeras teise külje ja magas edasi. Nii oli kõiges: kui Volli ei tahtnud, siis ta sind ei arvestanud. Õigem oli tagasi tõmbuda ja oodata soodsamat aega. Kui Volli tõmbas kõrvad lidusse, oli märk, et ta pole asjade seisuga rahul. Seda tuli ette sageli.
Volli liikus laialt ringi. Oma rännakutel jäi ta ära mitmeks ööpäevaks. Rännakutelt naasis ta mõnigi kord kummalisena. Ühel talvel ilmus ta hommikuti koju tahmasena. Naersime, et Volli on hakanud katlakütjaks. Meie lähedal oli linnaosa katlamaja. Üksvahe hoolitses ta pere küttevarude eest – järjekindlalt saabus ta hommikuti höövlilaastud sabakarvadesse takerdunud.
Mõnikord oli tunne, et Volli haledas väljanägemises on süüdi südametu inimese käsi. Kuidas seletada, et hommikul istub trepil kass üleni koos haisva määrdeõliga. Sellisena me lemmik ühel suvehommikul koju jõudis. Esimene ehmatus möödas, keerasime Volli vana teki sisse, ostsime pudeli Fairyt, lasime vee vanni ning pesime Volli puhtaks. Kuivatasime mitme linaga ning lõpuks fööniga. Kogu hommikupoolik kulus Volli puhastamisele. Temale see õiendamine ei meeldinud, eriti vastumeelne oli vesi ja ta andis seda asjaosalistele igati teada, kui parata polnud midagi. Lõpuks oli Volli kasukas säravalt puhas, kuid seda ilu polnud kauaks.
Varemgi oli paar lugu juhtunud, mille põhjustajaks pidasime kurja inimest. Aga kuidas ta kätte saada? Olime õpetanud Vollit reageerima ainult oma nimele, mitte kutsele „kiiss-kiiss“. Võõraid inimesi ta vältis. Koduski ei suhelnud ta võõrastega, puges nende eest peitu või läks õue.
Lärm oli Vollile talumatu. Meie majas on vaikne. Külla tulnud lapsed tahtsid Vollit silitada. Seletasime, et nad peavad olema vaiksed ja rahulikud, et kass nendega teataval määral koduneks. Alles siis võib teda nimepidi kutsuda ja kui Volli nõus on, silitada.
Pereliikmete sülle tuli Volli meeleldi. Just nimelt tuli. Teda endale sülle tõsta polnud mõtet – hüppas maha. Kõige meelsamini läks ta õe sülle. Volli oli tema lemmik.
Kodune pilt meie elutoas õhtul. Õde, õemees ja Volli vaatavad televiisorit. Õde ja õemees istuvad diivanil. Õde on sirutanud jalad tumbale, tema süles on Volli padi ning sellel troonib mõnusalt kerra tõmbunud Volli. Noorena imes Volli enne uinumist õe pöialt.
Oma pesa Vollil ei olnud, kuid aja jooksul kujunesid tal kindlad magamiskohad, kuhu panime tema padja ja tekid, et ta pehmet mööblit ei määriks. Ema toas meeldis talle tugitool ahju kõrval. Elutoas olid Volli meeliskohad tugitool ahju kõrval, tumba ja koht kušeti keskel. Õe toas magas ta kirjutuslaua toolil ning õe magamiskušeti keskel. Kööki jäi ta harva. Seal oli tema eelistatum koht taburetil laua otsas.
Mingi sisemine kell määras valikuid. Kõht täis (söögikoht oli köögis) läks Volli näitas köögist esikusse viiva ukse taha ja palus ukse lahti teha. Esikus oli kaks võimalust – õue või ema tuppa. Suvel läks ta enamasti õue, aga kui vihma sadas, keeras ukselt tagasi. Päevade viisi läks Volli ema toa ukse taha ja palus end sisse lasta ja siis vupsti! Tugitooli. Kui ema tugitoolis istus, seadis Volli end sisse tema süles. Nii nad seal siis kahekesi tukkusid (ema suri 2008. aastal 93-aastasena), kuni ema Vollist väsis, ennast liigutama hakkas ja Volli seda pahaks pannes maha hüppas ning läks kas õue või seadis ennast sisse järgmises toas. Järgnes aeg, kui Volli eelistas pikka aega elutuba või õe tuba.
Talveöödel magas Volli enamasti toas õe kõrval oma teki peal ennast tihedasti vastu õde surudes. Õemehe kõrvale ta magama ei läinud. Kui õde talvel ära oli, magasin mina all tema voodis, et Volli ei peaks õues olema. Suviti oli tema magamiskoht majapidamishoone laka räästaaluses, kus oli eelmise majaomaniku ajast õlgi. Seal oli Vollil mitu asemekohta.
Mina elan ärklikorrusel. Sinna me Vollit käima ei harjutanud. Paar korda viisin ta üles, et näha, kuidas ta käitub. Niipea kui Volli põrandale panin, keeras ta minu ukse poole ja nõudis otsustavalt väljalaskmist. Kõrvad olid lingus ja kogu olek rahulolematu. Avasin ukse ja läksime koos alla talle tuttavasse maailma. Öeldakse, et täiskasvanud kass ei jää võõrasse ümbrusesse pidama. Eks seda kinnitas ka Volli käik minu ruumidesse.
Esikust läksid uksed maja alusesse keldrisse, sahvrisse ja kempsu. Nende uste taga Volli ei peatunud. Need olid talle sama tähtsusetud nagu seda. Majapidamishoone ruumidesse, välja arvatud puukuur ja lakaalune, Volli ei läinud. Kui sauna uks oli lahti, siis vaatas mõnikord üle ukse ja nuhutas, aga need ruumid ei meeldinud talle.
Teavet oma lemmiklooma, s.t. kasside kohta oleme saanud raamatutest.
Mood ei ole mõjutanud valikut ning tõupuhtus pole olnud oluline.
Näitustel ei ole lemmikloomaga käinud.
3
Volli elas vaba looma loomulikest instinktidest tingitud elu ja mingit aja hulka loomaga tegelemiseks ei oska määrata. Igaüks meist tegeles temaga. Vajadusel pesid teda õde ja õemees. Kui Volliga tegelemise aja sisse arvata ka tema süles hoidmine telerit vaadates, lehte lugedes, sokke nõeludes, siis kulus kassiga tegelemiseks kõige rohkem aega õel. Volli oli tema lemmik.
Hommikul seitsme-kaheksa paiku lasi keegi Volli sisse, puhastas teda vajadusel ning Volli läks õe tuppa magama. Üheksa paiku tuli ta koos meiega sööma. Volli söögikoht oli laua kõrval olema lillevaaside riiuli all. Ühes jutis hommikusööginõudega pesime Volli nõud – söögikauss, vee- ja piimanõu. Volli läks õue või tuppa magama. Järgmine söögikord oli harilikult õhtul. Oli ka päevi, kui Volli nõudis lõunat. Volli sööginõude all oli nelinurkne papitükk, nn. laudlina. Kasutusel olid nn. salvrätikud, neljakandilised paberitükid, mille peal käis Volli kahvel, millega tema toitu liigutati. Laudlina oli vajalik selleks, et Volli süües põrandat ei määriks. Volli söötmine kujunes aastatega omaette rituaaliks. Meie köögis võis näha niisugust pilti. Volli sööb. Keegi istub kõrval Volli kahvel käepärast. Söögikauss oli neljakandiline, seest ümarate nurkadega nõu. Volli sööb kausi keskelt puhtaks, aga nurkadest noolima ei hakka. Söötja võtab kahvli kätte ja tõmbab toidu kausi keskele. Volli võtab paar ampsu ja uuesti tuleb toit keskele kokku tõmmata ning vajadusel juurde panna. Viimastel aastatel jäi Volli sööginõu juurde tukkuma. Õemees kõlistas äratuseks kahvliga kausi serva vastu ja toimetas edasi. Kui Volli lasi ennast pikalt kutsuda, näiteks sööma, tavatses õemees öelda: „Noh, ega aadlimehed peagi kohe tulema.“
Volli toiduks oli spetsiaalne kassikonserv ja toit meie oma laualt (supileem, kodujuust, piim (harva), kala, valge jahukaste, mannakört (keedeti Volli jaoks), üksvahe keefir, munakollane, tailiha jne.) Volli jaoks eraldi muna ei keedetud, aga poole oma hommikusöögimuna kollasest andis õemees Vollile. Ta nimetas seda lepinguks. Ka sel juhul, kui Vollit kohal ei olnud, pani ta poole munakollasest Volli tassile. Söömata ei jäänud see kunagi. Vastavalt arsti soovitusele me ei andnud Vollile toorest kala. Kassikonservi sõi Volli hea meelega. Sellega oli lihtne kassi toita. Kuivi krõbinaid ta ei söönud.
Loomaarsti poole nii Raplas kui Tallinnas on pöördutud palju kordi. Vetarst on puhastanud Volli haavu, süstinud, ravinud paiseid, sappi, neerusid, suuõõne- ja kõri haavandeid jm. Elu lõpul oli Vollil alles poolteist kihva, ta ei suutnud midagi närida. Lõpuks ei saanud ta haavandeis ja paistes kurgu tõttu isegi vett neelata. Volli jäi nii nõrgaks, et ainult lamas. Looma piinadest päästmiseks palusime loomaarstil Volli magama panna. Igavene uni saabuski 5. sept. 2005. a. päikesepaistelisel pärastlõunal.
Matsime Volli maja nurga juurde jasmiinipõõsa juurde. See oli üks kohti, kus Volli lesis oodates sissekutsumist. Õemees kaevas haua. Kirstuks oli Volli pikkusele sobiv pappkarp. Asemeks olid õled räästaalusest magamiskohast, neile katteks Volli lina, pea alla väike nukupadi, ümber keha saialilleõied, peale ema tikitud lina. Kaanetatud kirstu lasime hauda. Hüvastijätuks puistasime mõne lilleõie ja viskasime igaüks kolm peotäit mulda. Õemees ajas haua kinni. Haua peal on murumättad ja ümber paekivitükid, mille vahele õde asetas potilille. Jõulude ajal sättisime Volli hauale väikese kuuse ning põles küünal.
Kas majja tuleb uus kass? Arvatavasti, sest õde ja õemees pooldavad uue kassi võtmist. Mulle see mõte ei meeldi, sest uus, olgugi enda kasvatatud, on võõras, kellega on raske harjuda. Volli oli legend. Hoovis ja majas on kõik kohad temaga seotud.
Lemmikloomade vaktsineerimine on kindlasti vajalik õues elavate loomade puhul.
Koerad ja kassid, kes elavad ainult toas, tuleks steriliseerida. Olen näinud, kui keeruline on täies elujõus emast kassi paaritusajal toas hoida. Loomale endale on see piin. Kui mul oleks õues elav emane kass, annaksin talle tiinusevastaseid tablette. Las loom elab looduse käskude järgi.
Meil ei ole emasloomi olnud.
Pikematele reisidele, peole, külla ei ole Vollit kaasa võetud. Volli eluajal oli keegi alati kodus. Loomahotelli teenuseid ei ole olnud vaja kasutada.
Volli sünnipäev oli 31. juulil. Märkisime seda päeva mõne maiusega, mida harilikult ei antud, näit. sardell, viiner. Hommikul pöörduti tema poole sõnadega: „Volli, täna on sinu sünnipäev!“ Volli ei arvanud sellest lausest küll midagi.
Riideid me ei muretsenud. Nooruses olid mänguasjad: väikesed kõrinad, pallid, pisike kass paela otsas on siiani alles. Spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks peale šampooni ei ole kasutanud. Ka ehteid ei olnud. Spaasse teda ei viinud ja ei soovinudki viia.
Arvan, et liigse hoolitsemisega võib looma ära rikkuda, muuta isekaks ja kapriisseks või tema tahte täiesti alla suruda – kujuneb laisk isetu loom, kes ei paku rõõmu. Loomale peab jääma võimalus olla tema ise. Eks meie Volli söötmistseremoonia on üks näide ülehoolitsemisest.
Juhtusin kord nägema turu lähedal järgmist pilti. Suur täissöönud kõuts istus tänava ääres ja väike kõhnuke vanainimene toitis teda lihatükkidega. Seisatasin ja uudistasin olukorda. Naine selgitas, et see on tema kass, kes juba mitu päeva pole kodus söömas käinud. Ta on looma otsinud, lihatükid (toores liha oli) kaasas. Täna ometigi nägi ja annab nüüd süüa, sest muidu jääb kass nõrgaks. Kassi välimusest ei paistnud nõrkust – oli suur rammus loom. Liigitaksin ka selle situatsiooni ülehoolitsemise hulka.
Tänapäeval, juhul kui raha on olemas, on lemmiklooma eest lihtne hoolitseda. On küllalt kirjandust, ravimeid, hooldusvahendeid, on lemmikloomade ravimisele spetsialiseerunud arstid, on loomahotellid. Kui loom on tõesti omanikule armas, on kõik võimalused teda eest hoolitsemiseks olemas. Peale tahtmise ja armastuse peab olema raha.
Meie majast sai Vollile kodu septembri lõpul. Kuni kevadiste soojadeni elas ta majas ning asjal käis liivakastis, milleks oli suur madal vasknõu. Tundes esimest korda õues olles vajadust liivakasti järgi, palus ta ennast sisse lasta. Õemees, kes koos Volliga õues oli, taipas, milles on asi ning tõstis kassikese pehme mulla peale ja näitas, et seal saab kraapida ning kükitada. Volli sai asja selgeks. Talvel oli Vollile kempsuks puukuur. Suvel otsis ta endale sobiva koha õues. Keelde, et siin või seal ei tohi kraapida, ei olnud.
Laualt toidu võtmine ja söögilauale minek oli keelatud, aga kui köögis kedagi peale Volli ei olnud, lipsas ta söögilauale vorstilõiku haarama või istuma ja aknast välja vaatama. Kui keegi kööki tuli, oli Volli krapsti! põrandal, endal süütu nägu peas. Ka lisapalade nurumine söögi ajal oli keelatud, aga meie ise ei pidanud alati sellest reeglist kinni ja Volli ootas nina püsti maiust, kuni keegi selle talle poetas.
Halbadele kommetele mõeldes? Meie Volli oli narkomaan, päris paadunud narkar. Ikka leidis ta mõne koha või taime, mis tema jaoks uimastavalt lõhnas. Siis ta hõõrus enda kurgu alust vastu maapinda või taime ja jäi väljasirutatult pea kuklas lamama. Vastupandamatu taim oli brokkoli. Üksvahe me kasvatasime seda. Volli lamas õndsa olekuga brokkolipeenras. Brokkoli puhastamise ajal tiirutas ta näugudes ümber puhastaja. Sellest pahest ei osanud me Vollit võõrutada. Alalisest enda hõõrumisest oli Volli valge kurgualune määrdunud ja inetu. Aga niisugune ta mul oli. Teha polnud midagi.
Ei mäleta Volli karistamist. Mingil viisil on vist siiski karistada vaja. Aga kuidas? Lüüa küll ei tohi. Arvan, et see võib teha looma salalikuks ja kurjaks. Keelasime, ütlesime kindla ja karmi häälega: „Volli, ei tohi!“ Mõnes olukorras oli sellest abi. Kui Volli oli süüa küsinud ja siis mingil põhjusel enamuse järgi jättis, pahandas ema temaga: „Vaat, sabast kinni ja uksest välja! Kui toidu tellisid, siis tuleb ka ära süüa!“ ja ise udis kahvliga Volli kausis palakesi koomale tõmmates. Volli istus kausi juures ja lasi rahumeeli nurru või marssis hoopis ukse poole.
Trikke me Vollile ei õpetanud. Arvan, et põhjalikum dressuur on vajalik koertele, keda mingil eesmärgil välja on vaja õpetada, näit. valvekoerad, karjakoerad jne. Mäletan niisugust hundikoera, kes oli koolitatud elumaja hoovi valvama. Võõrast ta hoovi ei lasknud ja kui juhtus, et võõras õue tuli, siis välja koer teda ei lubanud.
Rääkisime Volliga, näit. Vollit kammides, käppasid puhastades hommikul, süles hoides jne. ajasime juttu. Sõbralikule ning heatahtlikule hääletoonile, just tuttavale hääletoonile vastas kass sõbralikult. Kurjad sõnad, kuri toon ning kuri nägu sunnivad looma kaitseseisundisse ning kass põgeneb. Loom tajub sõna, näit. oma nime, käsklusi jne., kui helide kombinatsiooni ja tegutseb vastavalt sellele, kuidas teda on õpetatud toimima seda helide kombinatsiooni kuuldes. Algeline mõtlemisvõime vist siiski on. Aju on ju kõigil. Kas see on siis loomal tühi hallollus. Looma aju närvirakud annavad tegutsemiskäsklusi vastavalt välismaailmast tulevatele signaalidele, neist tuleb eristada kasulikud ja kahjulikud, teha valikud, mõelda. Emakass kannab poegi ühest pesast teise. Sellele peab ju eelnema mingi mõttetegevus.
Lemmikloom võib kasutada peremehe liigset kiindumust enda huvides. Volli ja õe suhtes oli see selgelt märgata. Volli nurus söögilauas maiuspala. Õde tavaliselt poetas selle talle. Volli meeliskoht oli õe süles. Niipea kui õde diivanile või tugitooli istus, oli Volli rahul ja ei jätnud enne, kui oli sülle saanud. Isegi lapitöö tegemise ajal magas Volli tal süles. Ega õde seda pahaks pannud. Ta oli uhke Volli eelistuse üle ja mõnigi kord ütles naljatades, et ma ei saa ju seda või teist teha, sest ei taha Volli und segada.
Lapsi meie peres ei olnud.
Tuttavate lemmikloomapidajatega on üks vestlusteema looma käekäik.
Keda mingil juhul ei peaks? Ei oska öelda. Küllap iga loom saab armsaks, kui oled ta võtnud, aga siiski ei peaks ma loomi (koerad, kassid), kes diivanipadjal kükitavad iluasjad või kelle välimus on minu arvates värdjalik, näit. buldogid.
Aastaid tagasi kasvatas siil meie puukuuris üles neli poega. Söötsime neid ja valvasime, et neile liiga ei tehtaks. Jälgisime nende askeldusi õhtuti kuuris, selle ümbruses ning aias. Huvitav oli vaadata, kuidas nende maailm laienes ning nad kodust lahkusid. Järgmisel suvel oli kuuris üks siilike ja siis lahkus seegi. Tihaste hulgast hakkas ühel talvel silma sakris sulgedega linnuke. Ristisime ta Äpuks ning jälgisime huviga, kas ta ikka tuleb söögikohale. Pisike sinitihane sai nimeks Üliõpilane (pealagi helesinine).
Kui elutingimused lubavad, võib muidugi eksootilisi ja ebatavalisi loomi pidada, aga kõik oleneb inimese arusaamisest ning tõekspidamisest.
Minu arvates võib iga koduloom olla lemmikloom. Lemmikloomaks võib olla praktilisel eesmärgil peetav loom, kes mingil viisil või põhjusel on teistest erinev ning pälvib suuremat tähelepanu. Minu lapsepõlve kodutalus oli lemmikloomaks hobune Miku – erksa olemisega vastupidav loom, keda kõik armastasid. Temast rääkides kasutati alati nime, mitte kunagi üldnimetust hobune.
Väljend lemmikloom ei ole minu arvates üldse õnnestunud sõna. Väljend viitab sellele, et on mitu looma ning üks nende hulgast on pälvinud erilise tähelepanu – on kõikide lemmik, väljavalitu. Mul on viis kassi, aga üks neist on minu lemmik. Aga kui peres on üksainuke loom, näit. minisiga, siis kasutaksin küll väljendit „meie pere loom“. Sõna lemmik eeldab võrdlust kellegi teisega.
Lemmikloomade pidamise põhjustest on juttu sissejuhatuses.