Saaremaal on meil kass Meiku, ta on hästi suur ja sõbralik, pikakarvaline perelemmik. Oma nime - Meiku - sai ta meie koera Mesiine järgi. Ja need kaks said omavahel väga hästi läbi. Ju siis nime pärast. Kõige naljakam olukord seoses Meikuga oli üks vihmane sügispäev. Hakkasime hommikul kooli minema, juhuslikult oli just sel päeval isadepäeva aktus. Hakkasime siis koolibussi peale minema, pidulikud riided seljas, äkitselt kuulsime, et kass kräunub kuskil. Nägime siis, et kass oli puu otsas. Mõtlesime et ta on hea ronija, küll alla saab. Tulime siis õhtul kuue ajal koju ja vaatame, et Meiku on ikka puu otsas. Panin siis koduriided selga ja läksin kassi päästma. Mõtlesin, et ronin puu otsa ja toon ta alla, aga see mõte läks lörri, sest esimene oks oli kahe meetri kõrgusel ja redelit polnud kusagilt võtta. Lõpuks meelitasin Meiku vorstiviilu lehvitades alla. Samas naljakas, aga ka õudne kogemus.
Minu lemmikuks on meriseapoiss Joosep (võib ka Joss, Jossu, Pisi, Musi jne.). Ta on juba 4-aastane ja ÜLIARMAS. Ta sai oma nime juhuslikult. Olime ta just ostnud ja sõitsime Tallinnast kodu poole. Kõik pakkusid talle nimesid, aga tundus, et ükski ei sobi. Isa siis ütles ühel hetkel, et paneme talle nimeks Joosep. See sobis talle ja sellest hetkest ongi Joosep meie meriseapoisi ametlik nimi. Kui Joss esimesi päevi meie juures elas, siis me ei teadnud kohe mida ette võtta. Ta oli nii pisike ja nii hirmul. Ta istus terve öö ja päeva ühe koha peal ega julgenud end liigutadagi. Me mõtlesime, et ta on haige. Ta isegi ei söönud midagi. Küll meil siis oli hea meel, kui ta lõpuks end paremini tundma hakkas ja aru sai, et need ongi nüüd tema uus perekond ja kodu. Ta sai aru, et teda armastatakse ja et keegi ei taha talle haiget teha. Saime teda sülle võtta ja ta ei jooksnudki ära. Nii hea on tunda, et Joss meid usaldab. Ta tunneb end meie pere liikmena. Kui ta on süles, siis ta viskab end pikali ja nurrub nagu kass. Ta on ka väikseid tempe teinud. Ükskord pissis ta mu naabrite teki peale ja teine kord puges meie köögikapi taha ja keeldus sealt välja tulemast. Ta on mulle väga kallis. Ma arvan, et ma võin nii poolenisti oma lemmikuks pidada ka Tiuksut. Ta on umbes kolmeaastane emane musta-valgekirju kass. Ainus kass, keda ma ei karda.... Ühe koolipäeva hommikul kolme aasta eest leidime sõbrannaga Tiuksu ja tema venna mahajäetuna rohust. Otsustasime, et võtame nad enda hoole alla. Üks kassike sai minu ja teine sõbranna omaks. Tahtsin Tiuksu küll koju tuua, aga vanemad ütlesid, et korteris pole kassil hea. Ja kes teab, kuidas nad Jossugagi sobinud oleksid. Joss oli meil siis juba olemas. Tiuksu vend elas niisiis minu sõbranna juures. Umbes aasta eest kadus ta aga jäljetult. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Tiuksu elab aga rõõmsalt edasi, mängib kõigega, mis käppade vahele satub ja naudib päiksepaistel pikutamist.
Lemmikloomaks on mul koer nimega Berry, kes saab alles kolmeseks. Ega tegelikult ta ei olegi nii väga just minu koer, aga mina olen see, kes peab tema järel alati koristama, teda toitma ja treenima, sest mu noorem õde ei saa sellega eriti hästi hakkama, vanematel on aga alati kiire. Tegelikult temaga tegelemine mind ei häirigi, aga nende aukude kinni matmine ja puuroigaste kokku korjamine viskab kiiresti üle. Nime sai Berry ühe pika vaidluse tagajärjel. Minu arvates on selline nimi siiski pisut naiselik ühe isase hundikoera kohta, kuid asi oleks võinud hullem olla. Oleks mu noorem õde talle nime saanud panna, oleks koera nimi kindlasti midagi Nunnu-Punnu sarnast. Seoses Berryga meenub alati üks lugu, kuigi eriti seda sündmust meenutada ei tahaks. Oli Berry esimene vana-aasta õhtu ja kuna ta on õuekoer veetis ta selle loomulikult õues. Arvatavasti hirmutasid teda ilutulestiku hääled, sest ta peitis end kuuri ja aia vahelisse avausse, mis oli tegelikult nii kitsas, et ta poleks pidanud selleks suuteline olema. Siiski seda ta tegi ja seal sattus ta klaaside otsa, mis olid ehitusest ülejäänud. Hommikul, kui koerale süüa läksin panema, nägin üht väga jubedat vaatepilti. Igal pool olid mõned vereplekid. Vähem kui paari sekundiga olin ma täielikus paanikas, seejärel jooksin tuppa ja äratasin oma vanemad, enne kui alustasin paanitsemise teist poolaega. Pärast selgus et see ei olnudki nii jube ja et Berry oli lihtsalt klaasikillu jalga astunud, mitte klaasikildudesse kukkunud, nagu mu noorem õde pakkus. Mõnikord vahetaksin ma oma õe kommipaberi vastu. Igatahes viidi koer arsti juurde, kus ta käpp kinni seoti ja vähem kui paari nädalaga oli Berry jälle terve. Mälestused, kui tahes nõmedad nad ka ei oleks, on mul aga ikka alles.
Mul on kass, ta nimi on Pätu. Oma nime sai ta sellise, sest ta tegi nii palju pättust. Kui oli õues soe ilm, ma olin koolis. Jätsime kodus rõduukse lahti, et kass saaks rõdul käia. Mu sugulasel hakkas paha, ta läks varem koju. Ta märkas, et mu kass oli rõdult alla kukkunud. Ta võttis kassi sülle ja jooksis üles neljandale mu ukse taha, aga kedagi ei olnud mul kodus. Ta pani kassi ukse ette ja jooksis kooli mulle sellest teatama. Me jooksime siis minu koju. Kassil oli nina lõhki. Õnneks polnud midagi hullu. Ma sain kassi vanaema juurest Tõime ta vanaema juurest meile. Kedagi polnud kodus, ainult mina, mu sugulane Karolin ja kass. Kiisu oli veel siis väike. Me Karoliniga istusime ja mõne aja pärast vaatasime, et kass on kadunud. Otsisime kõikjalt, aga me ei leidnud teda. Istusime diivanile ja ootasime, et võibolla tuleb ta ise välja. Mõne aja pärast tuli kass diivani tagant välja. Selline kergendus oli kohe.
Minul endal lemmiklooma pole, aga mu õel on. Mul on lontkõrv kääbusküülik. Ta on emane ja tema nimi on Päntu. Selle nime valis ta endale ise. Nimelt otsisime ema ja õdedega toredaid nimesid. Kui siis umbes kuus nime leitud, panime need ringina maha. Päntu aga pandi ringi keskele. Esimesena hakkaski jänkuke seda paberit närima (või midagi sellist oli) ja siis, kui me selle paberi alla vaatasime oli seal kirjas Päntu. Praegu on ta üle ühe aasta vana ja tal on viis poega. Pahandusi oskab see plika küll hästi teha. Mulle jääb hästi meelde, kui ma teda esimest korda nägin. Ta oli siis nii pisike ja kui ta mu õlale ronis ja sealt mu õe sülle hüppas. Kuidas ma kartsin, et ta võib jala ära murda. Veel tuleb meelde minu esimene õueskäik temaga. Sellest ma ei oska eriti kirjutada. Tegelikult mäletan ma temaga seotud asju veel paljusi, aga selliseid kindlaid asju ma ei mäleta. Ma tean vaid üht. Ta on ikka igati tore ja vahva jänkutüdruk.
Jah mul on lemmikloom nimega Kitu. Ta sai oma nime minu suuremalt õelt. Kui Kitu oli väike kassipoeg, siis oli tal oma maja, kus talle eriti ei meeldinud olla ning ta käis aknast välja ja vaatas uksest välja. Me nimetasime teda vahel käekotiks, sest et talle meeldis rippuda käe otsas.
Mul on hobune Gaspars, jänes Täpi ja koer Kessu ja kassid Kratt ja Bolter. Koer Kessu sai nime, kui mu ühel 5a. sugulasel oli verevähk, siis tema tahtis sellist nime ja siis me panimegi talle nimeks Kessu.
Mul on koer Kipper, kelle hüüdnimi on Kipi. Ta sai oma nime multifilmist "KIPPER". Ta on hästi rõõmsameelne koer, kellele meeldib õudselt jalgpalli mängida.
Mul on kodus ühe-aastane lontkõrv jänku Päntu. Ma kinkisime ta mu kõige nooremale õele sünnipäevaks, kuigi mina olin vist kõige rohkem elevil selle kingi pärast. Nimevalimine oli eriti tore. Me kirjutasime paberite peale erinevaid nimesid ja asetasime need ringina põrandale. Lontu panime ringi keskele ja panime talle selle nime, kuhu juurde ta esimesena läks - Päntu. Kõige toredam oli suvi kui Päntakal pojad sündisid. Nad olid nii armsad. Sellised pisikesed ja hästi karvased. Kahjuks pidime nad ära andma, sest kui nad suureks saavad pole neid ju kuhugi panna. Nii leidsidki kõik endale toreda kodu. Pänta on ka erinevate lollustega hakkama saanud. Lõhkunud juhtmeid, söönud tapeeti, lõhkunud vaase jne. Aga ikkagi on ta väga tore. Vahest lihtsalt istun ta puuri juures ja sügan ta kõrvu. Enne teda olid meil ka rotid, kui ma lasteaias käisin oli mul kohutav rottide vaimustus. Ma kogu aeg joonistasin neist pilte jms. Aga ema oli täiesti rottide vastu. Ühel päeval pakkus aga ema sõbranna meile rotte ja peale väga pikka mangumist saingi ühe omale. Pärast teda pidasin veel kahte rotut, aga kuna nende eluiga on nii lühike läksid ka nemad pärast paari aastat. Nüüd on plaan võtta jänkule lisaks ka kilpkonn. Kuna elame korteris, siis koera ema võtta ei luba.
Minul on kass Miisu, jah, suhteliselt tavaline nimi tal - vanaema pani kusjuures. Neid lugusi temast on palju, aga tooks ette Saaremaa reisi. Sõitsime onu juurde Saaremaale: mina, vennad ja onulapsed. Seal Kuressaares sai palju nalja, (kass oli ka kaasas). Maale sõites mõtlesime, et mis juhtub kassiga kui ta palderjani sööks... nii me siis andsime talle seda. Alguses ta ei teinud midagi erilist. Istusime köögis, kui kuulsime, et hirmus madin käis koridoris. Läksime sinna... päris koomiline vaatepilt oli: kass oli riidepuu küljes ja mjäugus... riided olid maas laiali, vaip nurka surutud. Jah, otsustasime, et rohkem midagi sellist kassile ei tee.
Mul on koer Joosep. Oma nime sai ta, aah kes seda teab. Noh ta on alles kutsikas, seega teeb ta väga palju lollusi ja on väga energiline, vahepeal ajab kanu ja kasse taga. Ja vahepeal sööb energiatablette, millest ta üle kammib nagu ikka. Siis on mul veel draakon Bobby kodus Ja Elevant Enn. Nad on väga lahedad ja sõbralikud loomad, eriti meeldib mulle neid süles hoida nagu Saaremaa tuulik teeb oma koer Bellaga. Ükskord me oma draakoniga veel käisime pededeparaadil neegreid ostmas.
Mul kunagi ammu oli, ta sai nime AABITSAST, ma käisin siis esimeses klassis, kui roti sain. Nimi oli Ruudi vist. Ükskord viis mu küpsisepaki minema, ma jonnisin päev läbi, et küpsiseid ei saanud. Ükskord leidsin mingi orantsi puru, ma mõtlesin, et ta on porgandit seal närinud, tegelikult oli see mu põrkepall.