Külade asustuslugu, olustik ja kultuuripilt
Siberit hakati Venemaa osaks pidama alates 1582. aastast, pärast vene kasakate vallutusretki. Tsaarivalitsus otsis lahendusi sealsete alade asustamiseks ja loodusrikkuste kasutuselevõtuks. Esmalt sai Siberist sunnitööpaik kurjategijatele ning Siberi tühja hakati saatma võimudele sobimatuid isikuid.
Eesti ühendati Venemaaga aastal 1721 ning ka eestlastest Siberis on teateid vähemalt 18. sajandist. Alates 19. sajandi esimesest poolest hakati Siberisse saatma järjest enam karistusaluseid ja sunnitöölisi. Luteri kirik oli huvitatud luteriusuliste koondamisest ning nii saame vanemate asunduste puhul rääkida luteriusuliste (eestlaste, soomlaste, rootslaste, lätlaste, sakslaste) segaasundustest. Vanimateks teadaolevateks olid u 1799. a rajatud Rõžkovo Lääne-Siberis ning u 1850. a rajatud Ülem-Suetuk Ida-Siberis. Kui tuumasundused jäid kitsaks, rajati uued asundused peamiselt rahvuste järgi.
Väljarändamine Eesti- ja Liivimaalt sai alguse 19. sajandi teisel poolel. Esimesed väljarännanute asundused tekkisid Samaarasse ja Krimmi, seejärel hõivati Sise-Venemaa vabad maa-alad. Massiline Siberisse ümberasumine sai võimalikuks pärast Lääne-Siberi raudtee valmimist 19. sajandi viimasel kümnendil. Sestpeale kujunes Siberist Venemaa olulisim väljarännupiirkond: esmalt asustati läänepoolsemad alad, seejärel suunduti Ida-Siberisse. Täiendust said ka väljasaadetute poolt loodud asundused. 1918. aastaks elas eestlasi Siberis enam kui sajas külas. Siberi koloniseerimise abil lootis tsaarivalitsus kindlustada oma võimu ja leevendada teravat maapuudust tihedasti asustatud aladel. Seega hakati väljarändamist riiklikult korraldama ja toetama. Valitsuse poliitika osaks sai ka P. A. Stolõpini agraarreform (1906–1917), mis tõi kaasa mitmeid soodustusi: asunikele anti rahalist abi ja laenu, nad vabastati rendi- ja kroonumaksudest jne.
Ümberasunud eestlaste põhielatusaladeks Siberis jäid põllupidamine ja karjakasvatus, osa eestlasi leidis tööd ka söe- ja kullakaevandustes. Siberis ootas asunikke ees küll viljakas maapind, kuid võõrsil tuli harjuda emamaast erinevate loodusoludega ja taluda elu sisseseadmisega seotud raskusi. Ometi jõudsid töökad eestlased majanduslikult heale järjele ning tõid piirkonda kaasa mitmeid tehnilisi jm uuendusi (nt vokk, kartuli kasvatamine vagudes).
Paljudes Siberi piirkondades rajati eesti külad lähestikku. Väljarännanute asundused moodustati enamasti ühest kandist pärit elanikest, seetõttu säilisid võõrsil pikka aega oma kodupaiga murdekeel, tavad ja kombed. Kultuuri säilimist soodustavaks teguriks oli ka luteri usk ja sellega tihedalt seotud eestikeelne hariduselu. Tänu emamaa-sidemetele ja elanike paiksusele jäi ümbruse assimileeriv mõju eestlastele suhteliselt nõrgaks.
Asunike rahulik elu Venemaa avarustes ei saanud siiski pikalt kesta. Mehi mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta ja Venemaa kodusõtta, külad said kannatada röövimiste, tapmiste ja sõjakommunismi poliitika läbi. Asunduste elanike arvu vähendas 1920. aastatel ka opteerumine Eesti kodakondsusesse. Usuelu keelustamine ja vaimulike tagakiusamine enamlaste võimuletuleku järel oli tõsine löök eestlaste kultuurilisele arengule, hoolimata rahvuskoolidele suhteliselt soodsast perioodist. Sundkorras ühismajandite moodustamise ja sellele järgnenud ulatuslike repressioonide tõttu kannatasid suuresti kõik asundused. 1937. aastal lõpetati rahvuskeelse koolihariduse andmine, õppetöö hakkas toimuma vene keeles. Järgnes Teine maailmasõda, mis küladesse alles jäänud mehed sõtta viis ning külaelu naiste ja laste kanda jättis.
Sõjajärgselt sai alguse eestlaste massiline lahkumine koduküladest Venemaa linnadesse ja suurematesse keskustesse ja tagasipöördumine oma esivanemate maale. Osa küladest kadus sootuks, teistesse hakkas järjest enam võõrast rahvast lisanduma.
Laulude kogumisajale kõige lähema Venemaa 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Siberis 11 400 eestlast. Nende hulka olid arvatud ka linnades, vene külades jm elavad eestlased. Suurema- või väiksemaarvulisi eesti kogukondi, elanike arvuga mõnikümmend kuni kolmsada inimest, võis 20. sajandi viimasel kümnendil Siberis üles lugeda enam kui 30. Enamasti moodustasid eestlased paljurahvuselises külas ühe rahvusgrupi, enam-vähem eestikeelseteks jäänud külasid oli suhteliselt vähe. Need olid: umbes 190 elanikuga Nikolajevka (Novosibirski obl), 160 elanikuga Lillikülä, 50 elanikuga Estonka, 25 elanikuga Jurjevka (Omski obl), 40 elanikuga Jurjevka (Kemerovo obl), 300 elanikuga Ülem-Suetuk (Krasnojarski krai).* Paraku väheneb Siberi eesti kogukondade elanike arv kiiresti.
* Andmed elanike arvu kohta on saadud kohalikest külanõukogudest asunduse külastamise aastatel.
