Mets ja maa nüüd hingab unerahul,
kui kõik maailma katab pime üö.
:,: Kuu see tõuseb taevaserval üles,
lõpetud on kõik mu päevatüöd. :,:
Metsa ääres kena neiu seisab,
sülles hoiab oma veikest last.
:,: Ja sealjuures ise härdast nutab,
üteldes: “Mu armas, kallis laps. :,:
Sinu pärast loodi mulle häbi,
sellepärast jätan maha sind.
:,: Kõnni üksi eluilm kõik läbi
niikui kõigist maha jäänud lind.” :,:
Neiu veikse maja puole ruttab,
paneb lapse ukseläve peal.
:,: Ja siis ise kiirel sammul ruttab
vahutava jõe laintesse. :,:
:,: Ja need lained teda vastu võtsid
ja oma ohvri alla neelasid. :,:
Neiu oleks omal otsa teinud,
kui ei oleks kalamehed näind.
:,: Kalamehed talle appi jõudsid,
elusalt tõid neiu kaldale. :,:
Oh te, neiud, noorukesed,
mis te endid surmate.
Parem ilmas häbi kanda,
mitte ennast surmata.
ERA, EV 120 < Krasnojarski krai, Karatusi raj, Ülem-Bulanka k – A. Korb, A. Kalkun, op E. Sepping 2012 < Maali Leer (Rundaltseva), snd 1929.