Puhkan teie keskel,
minu armsad omaksed.
Vait ja liikumata olen,
ei te kuule minu healt.
Suu on vait ja kieletu,
olen Jehoo lähedal*.
Silmavalgus kustunud,
nägugi mul muutunud*.
Kõik on surnud, ainult üks siin –
Tema sie, mis iganes
ei või surra ega lõpe –
sie on jäädav armastus.
Selle valgus südames,
mäletage(m) palvetes.
Võid siis rahul puhata*,
eluvaevast puhata.
* olen Jehoo lähedas
* nägugi on muutunud
* et saaks rahul hingata
RKM, Mgn II 4370 (35) < Krasnojarski krai, Karatusi raj, Ülem-Suetuki k – A. Korb 1992 < Suetuki naised kirikus