Laulutraditsioon
Salvestamisolukorrad
Kui tahtsime Siberi külades sealsete eestlaste laule salvestada, kogunesid lauljad harilikult mõne külaelaniku koju, kus laulmine toimus pidulaua taga suhteliselt vabas õhkkonnas. Ometi ei unustatud päriselt uurija ja salvestustehnika kohalolekut: jälgiti, kas koguja ikka salvestab toimuva, püüti vältida obstsöönse sisuga laule jne. Kogujale laulmisel püüti mõnikord laulu lühendada: jäeti ära värsikordused, ringmängulaulu vahelaul võidi esitada vaid viimase salmi järel, pikemal laulul võidi ära jätta terveid salme, kui neid ebaolulisteks või sobimatuiks peeti. Enamasti ei kutsunud võõrustajad külla mitte kõiki häid lauluoskajaid, vaid tegid valiku oma sõpruskonnast lähtuvalt. Mõnes külas koguneti laulmiseks ka ühiskondlikesse ruumidesse (nt Kasekülas klubisse, Ülem-Suetukis kirikusse). Lauljad, kes mingil põhjusel gruppi ei sobinud või kodust väljas ei käinud, samuti rajoonikeskusse või vene külla elama asunud, esitasid oma laule ka üksinda. Tõenäoliselt jäädvustasime põhiosa külakogukondade välitööde ajaks püsinud eestikeelsest laulurepertuaarist, vaid obstsöönse sisuga laule ning surma- ja matuselaule tunti tegelikult mõnevõrra rohkem, kui neid meile esitati.
Lauluvara
Suur osa eestikeelsetest lauludest on õpitud esivanematelt – nii vanematelt-vanavanematelt kui teistelt külaelanikelt. Siberi eestlaste ja Kodu-Eesti traditsioonis on palju ühist. Siberi eestlased laulavad põhiliselt lõppriimilisi laule, kuna väljarändamise ja külade moodustumise ajaks oli juba üle mindud uuele laulustiilile, mis sai valitsevaks 19. sajandi teisel poolel ning mida peale lõppriimi iseloomustab värsside koondumine stroofidesse, laululine meloodia ja individuaalviisi domineerimine. Varem valitses Eesti alal algriimiline, vormilt läänemeresoomlastele ühine regivärsiline rahvalaul. Siberi laulutraditsioonile on iseloomulikud romantilised armastuslaulud, enamasti tõlkelaenulised süžeelised ballaadid. Meelsasti on neid lauldud ka Eestimaal, kuid Siberis on need paremini traditsioonis püsinud. Kindlalt kuuluvad laulurepertuaari ka vangi- ja sõjalaulud, mida ootuspäraselt mäletatakse enam väljasaadetute rajatud külades. Küllaltki populaarsed on veel jooma- ja naljalaulud. Ringmängud olid paremini meeles Kaseküla, Ülem-Suetuki, Kovaljovo, Jurjevka ja Oravaküla eestlastel, kuigi mänge endid mängiti juba harva. Lauljad kippusid ringmängulaulude mänguta esitamisel sageli tantsuosa ära jätma, kuigi seda tegelikult mäletati. Siberi lõuna- ja põhjaeesti päritoluga külades on ringmängulaulu ja ka muu riimilise laulu traditsioon suuresti ühtlustunud. Mitmeid laule, mis Eestimaal on levinud peamiselt Lõuna-Eestis, kohtame Siberis just põhjaeestiliste murdejoontega külades. Eestimaa lõunaosas on riimilise laulu, sealhulgas ka ringmängulaulu traditsioon kauem ja paremini säilinud. Siberis ei jää põhjaeesti keelega külade elanikud lauluoskuse ja -rikkuse poolest sugugi lõunaeestlastele alla.
Pea igas Siberi külas on olnud ka oma laulumeistrid, sealsed külalaulud on Kodu-Eesti omadega struktuurilt ja sisult üsna sarnased. Samuti on nii Kodu-Eesti kui Siberi traditsioonis tuntud ühelt poolt kohalikku külalaulutraditsiooni, teisalt saksapärasesse sentimentaalsesse laulukihistusse kuuluvad konkreetsel traagilisel sündmusel põhinevad laulud (nt af I 27).
Seoses eestikeelse kirjavara hulga suurenemisega tekkis 19. saj keskpaiku ka eestikeelne laulikute-kirjandus. Esimene trükitud laulik ilmus Eestimaal 1852. a ning sestpeale hakati neid massiliselt trükkima-levitama. Neis avaldatud laulud (tõlgitud või mugandatud laulud, kirjapanekud rahvasuust, lauliku koostaja omalooming jne) hakkasid levima rahvalaulu eeskujul suust suhu, trükiallikas ise jäi paljudele tundmatuks. Trükitud laulikuid oli väljarändajail kodumaalt kaasas, kuid neid saadi hiljem emamaalt juurdegi.
Üldine kirjaoskuse levik lõi eeldused ka käsikirjaliste laulukladede massilisele levimisele – meeldima hakanud laule hakati päheõppimise asemel sageli hoopis üles märkima. Kirjutasid nii lauliku omanik ise kui ka tema sõbrad-tuttavad. Laulukladesid-salmikuid võis ümberasujatel olla juba Eestimaalt kaasas, kuid suurem osa neist kirjutati ilmselt Siberis. Repressiooniaastatel kahjuks küll suur osa nii trükitud kui käsikirjalisi laulikuid hävitati. Võõrast laulukladest laulmine võib Siberi eestlastel piiratud kirjakeeleoskuse tõttu mõnikord ka ebaõnnestuda.
Väljarändamise ajaks oli Eestimaal muusika- ja lauluharrastusega tihedalt seotud rahvuslik ärkamine juba toimunud, väljarännanud lõid ka Siberis oma lauluseltsid ja -koorid, seal õpiti peamiselt saksa eeskuju järgivat mitmehäälset koorilaulu nagu emamaalgi. 1924. aasta suvel peeti Vambola külas Mariinski kreisi eestlaste laulupidu. Emakeelsetes koolides õpetati enne kiriku lahutamist koolist ilmalike laulude kõrval ka vaimulikke. Samas kujunes pärimuslikku lauluvarasse kuuluvatest ringmängu-, mängu- ja tantsulauludest tihtipeale ajaviide vahetundideks. Osa õpetajaist siiski rahvalauluoskust ei soosinud, pidades nn uulitsalaule õpilastele sobimatuiks.
Lähestikku asuvate eesti kogukondade elanikud (nt Estonka ja Lillikülä) on läbi aegade omavahel aktiivselt suhelnud, sageli pole ka mõnesaja-kilomeetrine vahemaa (nt Oravaküla ja Nikolajevka küla vahel) läbikäimist takistanud. Vastastikused külaskäigud, ühised peoõhtud, aga ka teise eesti kogukonda abiellumine või sugulaste kutsel elama asumine soodustasid naabrite laulude õppimist. Teisalt hoidis külakogukond kiivalt kinni oma traditsioonilistest lauluvariantidest ja ei pruukinud teise kogukonna omi tunnistada.
Teise maailmasõja ajal ja järel täienes siberlaste lauluvara üsna oluliselt just Eestimaalt saadud repertuaariga: Siberi eestlased sõdisid Eesti laskurkorpuses ja tõid koju kaasa seal kuuldu. Teisalt saadeti Siberi küladesse kosuma sõjaväljal haavata saanud ning Eestimaalt evakueeritud kodu-eestlasi. Neiltki õpiti uusi laule. Sõjajärgsetel aastatel muutusid Siberi ja kodu-eestlaste sidemed üsna tihedaiks: käidi vastamisi külas, mõnest asundusest rännati massiliselt oma esivanemate sünnimaale. Oli neidki, kes Eesti olude ja kliimaga ei kohanenud ning uuesti Siberisse naasid. Kodu-eestlastelt õpitud laulude kohta kasutatakse küllalt sageli nimetust Eestimaa laul. Siberi eestlasteni on jõudnud ka hulgaliselt nõukogude-perioodil Eestimaal välja antud trükitud laulikuid, heliplaate ja -kassette.
Vene laule hakkasid Siberi eestlased enam laulma Teise maailmasõja järgsel perioodil, kui eesti küladesse hakkas võõrast rahvast lisanduma. Neid laule on õpitud ka helikassettidelt-plaatidelt ja raadio vahendusel. Vene repertuaari valdavad paremini nooremad, venekeelse koolihariduse saanud eestlased. Ka vene keelest tõlgitud laulude osakaal on Siberis ootuspäraselt suurem kui Kodu-Eestis. Luteriusuliste segaasundustena alguse saanud külade (nt Rõžkovo, Kovaljovo, Ülem-Suetuk) eestlaste hulgas levisid mõnevõrra ka naabrite, eeskätt lätlaste ja soomlaste laulud, neid teati enim Rõžkovo külas.
Lauluviisid*
Siberi eestlaste repertuaaris domineerivad eesti uuemale rahvalaulule tüüpilised mažoor-minoorsed viisid, mida lauldakse (või üritatakse laulda) kahehäälselt – peamiselt paralleelsetes tertsides, kasutades mõnikord ka toonika ja dominandi harmoonilist bassi. Eriti eredateks stiilinäideteks on mažoorsed viisid kadentsiga toonika tertsil (af I 20, 28; af II 1, 3, 5, 17).
Selliste laulude kõrval esineb ka muu päritoluga repertuaari – näiteks üle Venemaa tuntud uuemad rahvalaulud (af I 18; af II 19, 23). Kahe esimese laulu puhul kujutavad ka tekstid endast vene laulude tõlkeid. Antoloogia laulude hulgast leiame ka ühe luterliku koraali (af II 22), vene helilooja Aleksandr Dargomõžski (1813–1869) laulu (af II 14), ukraina rahvalaulu ümbertöötluse (af II 30) ja nii Eestis kui ka Venemaal populaarse mehhiko viisi, millest Eestis sai õllelaul refrääniga “Joo, sõber, joo” (af II 34).
Muusikalise stiili seisukohalt on huvitavaks erandiks Rõžkovo küla laulud. Nende viisides ja mitmehäälsuses on märgatav tihe seos vene suhteliselt varasema lüürilise repertuaariga. Paari laulu puhul ongi oletatavasti tegemist vene viisidega (näiteks af I 15, 16), mis on ühendatud (viimase laulu puhul üsnagi “vägivaldselt”) eesti laulutekstidega. Rõžkovo lauljate sügavamat muusikalist “venestumist” näitab asjaolu, et peaaegu kõikides lauludes üritavad nad rakendada erilist mitmehäälsuse liiki, mida Venemaal nimetatakse rahvapäraselt пение с подводкой. Selle stiili üheks tunnuseks on spetsiifilised kadentsid, mis lõpevad oktaviga (stiilipuhtaim näide on af I 15).
Vene mõju on aimatav ka mõne küla lauljate esitamismaneeris. Võrreldes omavahel Kovaljovo ja Kaseküla naiste laulmisstiili (mõlemas külas on säilinud suhteliselt hea mitmehäälne kooslaul), tundub, et esimesed neist laulavad venepärasemalt – kõlavama rinnahäälega, aeglasemalt, intensiivses emotsionaalses maneeris –, teised aga esitavad sarnast repertuaari eestipäraselt vaoshoitud maneeris, kergemate ja kõrgemate häältega.
* Ülevaate Siberi eestlaste lauluviisidest kirjutas Žanna Pärtlas 2005. a.
Millal ja kus lauldi
Lõppriimiliste laulude traditsiooniliseks esitamiskeskkonnaks on peetud pärimuslikke pühasid ja lõbustusi. Neid laule lauldi siiski ka töö juures, eriti aga tööteel (näiteks metsatööle, heinamaale jm minnes ja sealt tulles). Siberi eestlastelt on sellekohaseid teateid rohkesti.
Eesti laule oskavate inimeste noorpõlves lauldi märksa rohkem kui tänapäeval. Laul kuulus kindlalt kõikide ühislõbustuste juurde. Sagedasemad noorte kooskäimised – nimetustega ball, säru, kirmas – toimusid neljapäeva, laupäeva ja pühapäeva õhtuti, suvel võidi laulma-tantsima koguneda ka sagedamini. Kooskäimiskohaks sobis suvel mõni looduskaunis koht, rajati ka spetsiaalseid seltsiaedu. Tantsida-laulda võidi ka lihtsalt külatänaval, samuti lauldi värava taga pinkidel istudes. Venelaste eeskujul juurdus eestlaste traditsiooni nn guljaitamine ehk laulmine külavahel jalutades. Talvel koguneti mõnda lahkesse peresse, kus olid veidi suuremad ruumid, hiljem rajati enamikes külades rahvamajad-klubid. Ühiselt tähistati ka sotsialismiajale omaseid tähtpäevi (nt naistepäev, maipühad, oktoobripühad).
Ühislaulmine oli kombeks tütarlaste käsitööõhtutel – tava nimetused olid õhtat istma, istele käima, ilta istma, venepäraselt sidelka.
Muidugi kuulus laulmine ka koduste koosviibimiste ja perekondlike tähtpäevade juurde. Noormeeste sõjaväkke saatmist tähistati veel hiljaaegu üsna suurejooneliselt, neil puhkudel lauldi enamasti sõja- ja nekrutilaule. Tänapäeval valdavalt segaabielud on eesti pulmakombestiku, sealhulgas ka eestikeelsed pulmalaulud suuresti kõrvale tõrjunud. Sünnipäevade pidamine seevastu on järjest enam moodi läinud. Kitsalt pereringi on aga taandunud sünnipäevalapse üleslaulmine, mis veel mõnikümmend aastat tagasi oli paljudes Siberi eesti kogukondades väga populaarne külarahva ühisettevõtmine. Paremini on traditsioonis püsinud laulmine surnu juures ja matustel. Külades, kus muud laulud on tänaseks unustuse hõlma vajunud, lauldakse matustel ikka veel. Surmalaulude repertuaar, ka ilmalike ja vaimulike laulude vahekord, sõltub aga peamiselt kohaliku külamatja maitsest ja oskustest. Matuse- ja kirikulaule oli eestlastel kombeks laulda surnuaial ka pühapäeviti ja pühade ajal (jaanipäev, suvisted). Kevadsuviste rahvakalendri tähtpäevade juurde kuulus ka tantsimine-laulmine külavahel või küla lähedal metsatukas. Uulitsal laulmine oli mõnevõrra tuntud ka sügis-talviste rahvakalendri tähtpäevade puhul (nt mardi- ja kadripäev).
Sõjajärgsel perioodil tekkisid paljudes endistes eesti külades folklooriansamblid, omamoodi võib seda lugeda varasema seltsielu jätkuks. Laule, nii vene kui eesti omi, hakati õppima spetsiaalselt esinemiste tarvis. Kaasa lõid ka külapillimehed, sageli lauldigi pillimängu saatel. Välja astuti nii kohalikel pidudel kui naabruses asuvates vene jm külades, aga ka spetsiaalselt korraldatud folkloorifestivalidel, kus ei puudunud võistlusmomentki. Tihtipeale muretseti ka ühtmoodi esinemisriietus. Nüüdseks on osa laulikuid siitilmast lahkunud, enamik Siberi eestlaste folklooriansamblitest on oma tegevuse lõpetanud.
