Ühes veikses kasakakülas
Maria istus mure sies.
Ta seisis oma ukse kõrval
ja saatis palveid kasakal.
Ema ütles: “Maria, mis sa nutad,
sinu kasak on jo tapetud.”
“Oh ema, ema, ära räägi,
ta oli minu armuke.
Vaik’* ta oli vaene lihtne soldat,
ta siiski oli armas mul.”
Õhtu hilja Maria kuulis
kambris saapa kohinat.
Piale selle astus tuppa
kirjakandja posteljon.
See kiri oli pantud kinni musta
ja kinni musta lakiga.
Maria luges kirja läbi
ja langes nuttes vuodisse.
Surm tuli talle kiirele sammul,
Maria ära suretas.
Kui kasak seda kuulda sai, siis
ta sõitis kohe kodu puol.
Ta sõitis otse surnuaeda,
Maria havval põlvili:
“Maria, Maria, ütle mulle,
miksperast ära surid sa.”
Kavva nuttis kasak havval,
tal silmist vesi niisutas.
Siis tõmmas halja mõega välla
ja raidus havval oma pia.
Oh, ärge olge teie nii rumalad,
et nii nuorelt armastate.
Kaks armastajat hingavad nüüd
siin ühe veikse künka all.
* kuigi, ehkki (vrd sm vaikka)
ERA, CD 306 (7) < Omski obl, Krutinski raj, Rõžkovo k – A. Korb 1999 < Olga Klaus, snd 1922; Emilia (Miilja) Naarits (Kodasma), snd 1916; Maria (Mari) Vedom (Kodasma), snd 1913.