Mul on lemmikloomaks bernhardiin Bessi. Ta sai oma nime selle järgi, et meie peres on kombeks panna koerale "b"-tähega nimi. Ta äratab mind igal hommikul üles ja kui ma ei ärka, hakkab ta mind lakkuma või kõvemini haukuma.
Mul on vanaema juures lemmikloom kass Öku. Nime pani talle vanaema, sest ta mõtles lihtsalt mingi nime ja mulle see meeldis. Üks päev, kui ma olin üksinda toas, vaatasin aknast välja ja nägin kassi, imelik elukas suus. Läksin talle järgi ja kui ma kohale jõudsin sain ma aru, et see ei olnud siil, mida ma arvasin, vaid muidugi kassipoeg. Ma hakkasin väikest kassi söötmas ja jalutamas käima. Ta oli mulle nagu laps.
Mul on kaks kaukaasia lambakoera. Üks on valge, kollakas, teine on sokolaadipruuni ja heledat ka natuke. Nad on juba 12aastased. Valge nimi on Bayron ja sokolaadi värvi on Zambul. Nende kutsikate eelmine omanik, kelle käest nad kutsikad ostsid, pani juba nime ära.
Mul on kodus kaks kassi. Nimedeks on neil Käpi ja Peki. Käpi on minu vanaema pärandus ja ma ei tea, kust ta sai oma nime, aga Peki sai oma nime sellise sellepärast, et ta on natuke paksuvõitu. Nende nimedega pole minu arvates mingeid lugusi (vähemalt mina arvan nii). Ise ma küll ei suuda mõelda ühtegi lugu nende nimede kohta.
Saaremaal on meil kass Meiku, ta on hästi suur ja sõbralik, pikakarvaline perelemmik. Oma nime - Meiku - sai ta meie koera Mesiine järgi. Ja need kaks said omavahel väga hästi läbi. Ju siis nime pärast. Kõige naljakam olukord seoses Meikuga oli üks vihmane sügispäev. Hakkasime hommikul kooli minema, juhuslikult oli just sel päeval isadepäeva aktus. Hakkasime siis koolibussi peale minema, pidulikud riided seljas, äkitselt kuulsime, et kass kräunub kuskil. Nägime siis, et kass oli puu otsas. Mõtlesime et ta on hea ronija, küll alla saab. Tulime siis õhtul kuue ajal koju ja vaatame, et Meiku on ikka puu otsas. Panin siis koduriided selga ja läksin kassi päästma. Mõtlesin, et ronin puu otsa ja toon ta alla, aga see mõte läks lörri, sest esimene oks oli kahe meetri kõrgusel ja redelit polnud kusagilt võtta. Lõpuks meelitasin Meiku vorstiviilu lehvitades alla. Samas naljakas, aga ka õudne kogemus.
Minu lemmikuks on meriseapoiss Joosep (võib ka Joss, Jossu, Pisi, Musi jne.). Ta on juba 4-aastane ja ÜLIARMAS. Ta sai oma nime juhuslikult. Olime ta just ostnud ja sõitsime Tallinnast kodu poole. Kõik pakkusid talle nimesid, aga tundus, et ükski ei sobi. Isa siis ütles ühel hetkel, et paneme talle nimeks Joosep. See sobis talle ja sellest hetkest ongi Joosep meie meriseapoisi ametlik nimi. Kui Joss esimesi päevi meie juures elas, siis me ei teadnud kohe mida ette võtta. Ta oli nii pisike ja nii hirmul. Ta istus terve öö ja päeva ühe koha peal ega julgenud end liigutadagi. Me mõtlesime, et ta on haige. Ta isegi ei söönud midagi. Küll meil siis oli hea meel, kui ta lõpuks end paremini tundma hakkas ja aru sai, et need ongi nüüd tema uus perekond ja kodu. Ta sai aru, et teda armastatakse ja et keegi ei taha talle haiget teha. Saime teda sülle võtta ja ta ei jooksnudki ära. Nii hea on tunda, et Joss meid usaldab. Ta tunneb end meie pere liikmena. Kui ta on süles, siis ta viskab end pikali ja nurrub nagu kass. Ta on ka väikseid tempe teinud. Ükskord pissis ta mu naabrite teki peale ja teine kord puges meie köögikapi taha ja keeldus sealt välja tulemast. Ta on mulle väga kallis. Ma arvan, et ma võin nii poolenisti oma lemmikuks pidada ka Tiuksut. Ta on umbes kolmeaastane emane musta-valgekirju kass. Ainus kass, keda ma ei karda.... Ühe koolipäeva hommikul kolme aasta eest leidime sõbrannaga Tiuksu ja tema venna mahajäetuna rohust. Otsustasime, et võtame nad enda hoole alla. Üks kassike sai minu ja teine sõbranna omaks. Tahtsin Tiuksu küll koju tuua, aga vanemad ütlesid, et korteris pole kassil hea. Ja kes teab, kuidas nad Jossugagi sobinud oleksid. Joss oli meil siis juba olemas. Tiuksu vend elas niisiis minu sõbranna juures. Umbes aasta eest kadus ta aga jäljetult. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Tiuksu elab aga rõõmsalt edasi, mängib kõigega, mis käppade vahele satub ja naudib päiksepaistel pikutamist.
Lemmikloomaks on mul koer nimega Berry, kes saab alles kolmeseks. Ega tegelikult ta ei olegi nii väga just minu koer, aga mina olen see, kes peab tema järel alati koristama, teda toitma ja treenima, sest mu noorem õde ei saa sellega eriti hästi hakkama, vanematel on aga alati kiire. Tegelikult temaga tegelemine mind ei häirigi, aga nende aukude kinni matmine ja puuroigaste kokku korjamine viskab kiiresti üle. Nime sai Berry ühe pika vaidluse tagajärjel. Minu arvates on selline nimi siiski pisut naiselik ühe isase hundikoera kohta, kuid asi oleks võinud hullem olla. Oleks mu noorem õde talle nime saanud panna, oleks koera nimi kindlasti midagi Nunnu-Punnu sarnast. Seoses Berryga meenub alati üks lugu, kuigi eriti seda sündmust meenutada ei tahaks. Oli Berry esimene vana-aasta õhtu ja kuna ta on õuekoer veetis ta selle loomulikult õues. Arvatavasti hirmutasid teda ilutulestiku hääled, sest ta peitis end kuuri ja aia vahelisse avausse, mis oli tegelikult nii kitsas, et ta poleks pidanud selleks suuteline olema. Siiski seda ta tegi ja seal sattus ta klaaside otsa, mis olid ehitusest ülejäänud. Hommikul, kui koerale süüa läksin panema, nägin üht väga jubedat vaatepilti. Igal pool olid mõned vereplekid. Vähem kui paari sekundiga olin ma täielikus paanikas, seejärel jooksin tuppa ja äratasin oma vanemad, enne kui alustasin paanitsemise teist poolaega. Pärast selgus et see ei olnudki nii jube ja et Berry oli lihtsalt klaasikillu jalga astunud, mitte klaasikildudesse kukkunud, nagu mu noorem õde pakkus. Mõnikord vahetaksin ma oma õe kommipaberi vastu. Igatahes viidi koer arsti juurde, kus ta käpp kinni seoti ja vähem kui paari nädalaga oli Berry jälle terve. Mälestused, kui tahes nõmedad nad ka ei oleks, on mul aga ikka alles.
Mul on kaks kassi, ühe nimi on Tüütus, sest ta koguaeg näugub ja tüütab teisi, lihtsalt kohutav :D , ja teise nimi on Äpu, sest ta on selline arg ja äpu lihtsalt :D
Jah, mul on lemmikloom, ta nimi on Kurr. Alguses me panime ta nimeks Pätu ja muud, aga ta ei reageerinud sellele. Siis hakkas ta tegema "Kurr-kurr!", mitte "Njäu-njäu!" Täitsa kohutav. Alguses oli lahe, aga nüüd ta ikka ei njäugu ja nüüd on ta nii tige ka.
Mul on koer Rocky, teine koer Madonna, aga kutsume Donnaks, siis kassid Pätu, Tondu ja Hallu. Rockyle pani ema nime lihtsalt niisama, Madonnale e. Donnale ma ise nime ei pannud, ta omanikud olid meie tuttavad ja nad tõid ta siia, kui ta oli paari kuune, Pätu sai omale nime tänu sellele, et ta oli pidevalt pättust täis, Tondu selle pärast, et ta on halli värvi ja muud nime ei tulnud pähe. Rockyga seoses tuleb meelde, kui me ta saime, ema tahtis seda koer ja mulle ütlesid, et nad me ei võta Rockyt, aga kui nad mind kooli viisid, siis ema tuli kaasa, kuigi see päev ta poleks pidanud. Kui ma koju läksin, oli ema õhtuses vahetuses ja kui ma toa ukse lahti tegin, vaatas mulle nunnude silmadega väike must kutsu vastu. Ma helistasin emale ja karjusin: "Emme meil on koer!" ning ema telefonist tuli ikka siuke naer, et anna olla. Donnaga on seoses see, et kui ta oli kutsikas ja me käisime poes ning kui me tulime tagasi, siis kapist oli jahu välja tõmmatud, prügikast maas laiali ja tema oli keset tuba ja vaatas meile armsalt otsa. Kassidega on ju alati midagi ägedat juhtunud, eriti siis, kui lõngaga mängivad, nad on selili ja vahest kukuvad naljakalt toolilt maha.
Mul on koer nimega Toti. Ta on saanud oma nime Itaalia jalgpallur Fransesko Totti järgi. Sellel suvel, kui me koera võtsime, käisid just parasjagu jalgpalli maailmameistrivõistlused ja siis õde pakkus, et paneks koerale Toti nimeks ja nii ta oma nime saigi. Üks tema pahandustest, mis mul kohe meelde tuleb on see, et ta mu uue plätu ära näris.
Jah, mul on lemmikloom, ta nimi on Jacky ja oma nime sai ta omale oma tõunimetuse järgi: Jack Russel terjer. Alati, kui ma olen kas haige või kurb, tuleb ta alati minu juurde, kas sülle või jääb mu juurde väga lähedale, külje juurde. Kui mul kõrge palavik oli, tudus ta mu kaisus alati.
Mul endal on kodus kaks Siberi kääbushamstrit Minny ja Manny. Nad on kindlasti mu lemmikloomad. Tegelikult on mul varemgi neid pisikesi karvapalle olnud, nad on lihtsalt kohutavalt nunnud ja toovad päeva killukestki rõõmu =) Muidu mulle meeldivad ka väga-väga rebased.
Mul oli kunagi jänes. Ta nimi oli Jasper. Ta sai nime ühe jutu järgi - Jesper, Jasper ja Joonatan. Ma seda lugu ainult täpselt ei mäleta. Ta oli väga armas jänes. Halli tooniga. Talle meeldis väga ringi joosta toas. Vahest tuli, hüppas diivanile ja puges sulle kaissu. See oli minu arust hästi armas. Ta oli väga uudishimulik. Kahjuks jäi ta haigeks, et ta enam piinlema ei peaks, panime ta magama. See toimus 11 september. Kõigile tuntud päev. Kusjuures see on ka mu ema sünnipäev. Matsime ta vanatädi juurde aia taha metsa äärde. Hea poiss oli see Jasper.
Mul on kodus koer Johanna, oma nime sai ta Kuldse Trio "Johanna" järgi, kuna esimest korda autoga sõites magas ta ja seda lugu kuuldes ta haugatas ja asi oli otsustatud - tema nimeks sai Johanna. Peale selle ta tantsib ja kui talle "hopp" öelda, siis ta hüppab sülle.
Meil oli koer ja kassid. Nime on nad saanud juhuslikult. See, mis hetkel kassi iseloomustab, saabki ta nimeks. Näiteks olid ühel kassipojal armsad rosinasilmad - nimeks sai Rossu.
Meil on kodus koer Suusi. Algupäraselt oli ta nimi Susanna, kuid nüüd on kõik Suusi peale üle läinud. Temaga saab palju nalja, aga samas võib ta ka väga tüütu olla, alati kui keegi sööb, läheb ta selle inimese juurde ja passib hüpnotiseeriva pilguga seda inimest kogu selle aja. Omamoodi naljakas, aga tüütu.