1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud või on 2 koera ja 2 kassi. Surnud on 2 ja elavad 2. Kuna elame vanaemaga koos, on koer tema oma ja kass meie (minu, õe, vanemate). Seepärast räägin mina emasest Jussist (kassist).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloomad võetakse meie kõigi soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Saime tuttavatelt tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed olid Lucky ja Rilli, kassid Oliver ja Juss. Hüüdnimesid pole. Lucki ja Juss elavad. Nimed mõtleme pereliikmetega koos välja. Juss on hall ja pikakarvaline.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Internet, raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma töupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole oluline. Looma valides on tähtis, et ta oleks terane ja tragi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole näitustel käinud ega tahaks ka.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Loomade eest hoolitsevad kõik. Ta saab ka õues käia vabalt, sest meil oma maja. Ta mängib vahest koos naaberkassiga, kes on ka emane. Jookseb puu otsa ja tuleb sealt kiiresti alla. Ta on tuppa toonud ka hiiri, olles need ennem ära räsinud. Kammin kassi kord päevas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kass sööb ainult krõbinaid.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme loomaarsti juures teinud marutaudivastast süsti.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassile anname regulaarselt tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritunud? Mida tehakse looma järglastega?
Järglasi ei taha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Ta võib igal pool aias ja toas liikuda ja ta magab voodis, kui tahab. Tal on garaažis oma pesa. Ööseks tuleb ta enamasti ikka tuppa.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei võta looma kaasa kunagi. Tavaliselt jääb vanaema koju valvama.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tähistame tema sünnipäeva 22. juulil. Sel suvel saab ta aastaseks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid tal pole. Spaasse läheks temaga küll, kui saaks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On kindlasti võimalik liiga palju hoolitseda. No riided oleks vast juba liiast, aga kammida ja korras hoida tuleks looma küll.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on looma eest lihtsam hoolitseda, sest nende pidamisele mõeldakse rohkem.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lucky suri väiksena ja me matsime ta eelmisel aastal taha aeda. Käime teda vahest vaatamas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Erilisi reegleid pole õpetanud. Kass süües eriti toitu maha ei aja ja pahandust ei tee. Vast sellepärast, et ta saab ka õues käia, ei kraabi ta toas lilli ega diivaneid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kui ta teeb pahandust, panen ta natukeseks ajaks garaaži kinni.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke pole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ta saab küll aru, kui temaga räägin.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? laps Teie arvates vajab looma?
Kõik tegelevad loomadega, vahet pole.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole me loomakasvatajatega hakanud rohkem suhtlema. Kui loomad saime, küsisime nõu nende omanikelt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõik loomad on toredad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea näiteid tuua.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi loomi peaks isegi, sest nad meeldivad mulle. Samas ei kardaks ma neid.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” „koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Vast metsloomi ei sobiks kodus pidada. Üldse peaks neid, keda ei saaks kodustada.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loomad on head koduvalvurid, mängukaaslased ja lihtsalt sõbrad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu perele meeldivad väga kassid ning seetõttu on meil neid kolm. Esimese kassi (Tobias) võtsime endale viis ja pool aastat tagasi. Teine kass (Kuti) on Tobiase poeg ja on hetkel nelja aastane ning kolmanda kassi (Jossif), kes saab kohe kahe aastaseks, päästsime tänavaelust.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Asusime elama majja ning siis tekkis ka võimalus võtta endale lemmikloom. Enne kassi kojutoomist uurisime põhjalikult, kuidas toita, mida süüa anda, kuidas hoolitseda jne. Lemmikloom võeti rohkem laste soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Vanima kassi saime endale tänu ajalehekuulutusele, kus oli kuulutus, et antakse ära kassipoegi. Läksime pisikesi vaatama ilma kindla soovita kindlasti üks neist koju viia. Ometigi läks kõik teisiti. Kui sinna jõudsime, tuli üks kassipoeg kohe meile vastu ja tahtis, et tegeleksime temaga, teised mängisid omavahel. Me lihtsalt ei suutnud teda sinna jätta ning otsustasime ta koju viia. Esialgsed omanikud ei tahtnud mingit tasu, kuid me siiski viisime neile kommikarbi ja sukanõela.
Kuti on vanima kassi poeg, kelle pesakonnast ainukesena jätsime endale. Alguses oli küll plaan kõik kassipojad ära anda, aga lõpuks sai ta nii kalliks, et ei suutnud enam loobuda.
Jossifi leidsime tänu emale, kes aiatöid tehes kuulis kräunumist. Ta tuli ja rääkis sellest mulle. Otsustasime koos uurima minna, et milles asi on. Arvasime, et kass on kuskile kinni jäänud. Kui häälele juba päris lähedale jõudsime, märkasime, et see on väikene kassipoeg, kes valjuhäälselt kaebleb. Pistsin kassipoja põue ja tõime ta koju. Andsime talle piima ja rahustasime maha. Ta oli suhteliselt räsitud ja kõhn, nii et järgmine päev viisime arsti juurde ja lasime kontrollida, et midagi tõsist viga ei ole. Kassipoeg oli terve, tema eest tuli lihtsalt hoolt kanda.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja
Kasside nimed on Tobias, Gerrard ja Jossif. Kahe esimesega oli suhteliselt naljakas lugu. Mõlema puhul kinnitasid arstid meile, et tegemist on isaste kassidega ning selle järgi panime ka siis nimed. Tobiase puhul saime teada, et ta tegelikult emane on siis, kui ta korraga imelikult paksuks läks ja lõpuks pojad sünnitas. Gerrardile ütlesid arstid lihtsalt järgmine kord, kui sinna läksime, et teil on vale sugu pandud. Tobiase nime me ei muutnud, sest kass oli sellega nii harjunud, kuid Gerrardit olime kogu aeg Kutiks kutsunud ning otsustasime hüüdnime pärisnimeks võtta, kuna Gerrard emasele kassile oleks ikka liig olnud.
Kassidel on palju hüüdnimesid. Tobiasel näiteks Topsu ja Tups, Gerrardil Kuti ja Printsess, samuti kutsutakse teda Garfieldiks. Jossifit kutsume põhiliselt Jussiks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kuna meil on sugulased loomaarstid, siis saame enamus vajalikku informatsiooni nendelt. Samuti on üsna kasulikku materjali internetis ja raamatutes.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole absoluutselt meie pere maitset mõjutanud. Loomatõug ei ole samuti oluline. Tähtis on see, et oleks armas kaaslane, kelle eest on hea hoolitseda ning tema seltskonnas viibida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt tegelevad kassidega naispere. Hommikul tuleb neljajalgsetele süüa panna ning nende vetsupott ära puhastada. Samuti tuleb nad natukeseks välja jalutama lasta, kui neil on soovi. Meil on oma aed, nii et nad võivad omapead väljas olla. Enne kooli/tööleminekut tuleb meil kindlasti kontrollida, et kassid kõik toas oleksid. Kõige varem tulen koju mina ning siis nõuavad kassid kohe tähelepanu. Neid tuleb silitada ning kui õnneks läheb, siis tuleb mõni sülle ka. Samuti tuleb kassidega mängida. Õhtu jooksul saavad kassid väljas käia ise valitud ajal. Tuleb lihtsalt küsida ja uks avatakse neile ja neljajalgne lipsabki aeda värske õhu kätte. Päevas tuleb kindlasti kontrollida, et söök oleks ees ja vesi olemas ning et vetsupott ei vajaks puhastamist. Enne magamaminekut kontrollitakse kõik uuesti üle. Kuna põhiliselt veedame me oma õhtud kaminatoas televiisorit vaadates, on ka kassid meie juures. Nad lamavad kamina ees.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise?
Kasside jaoks ostame spetsiaalset toitu apteegist, kuna loomaarstid soovitasid seda. Samuti on vanim kass väga tundlik kõigele ning võib kiiresti haigeks jääda, seetõttu on vajalik, et ta saaks kõik tähtsaid ained kätte.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Tobiasel on väga tundlikud seedeelundid ning seetõttu on tal mitu korda tulnud külastada arsti. Tema probleemiks on ka see, et karvad ummistavad sisse ära ning see viib oksendamiseni. Selle vastu on talle kirjutatud spetsiaalne rohi. Teised kaks kassi on suhteliselt terved ning õnneks ei ole nendega probleeme olnud.
Vaktsineerimine on minu meelest väga vajalik, kuna see aitab vältida haigusi. Minu kolm kassi on kõik vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine on iga omaniku enda otsustada. Meil on mõlemad emased kassid steriliseeritud. Esiteks on see lihtsam kassile endale, kes muutub peale seda palju lustlikumaks ning ei pea kaks korda aastas suure kõhuga ringi jooksma ja pärast poegade eest hoolitsema, vaid saab nautida oma elu ja teha kõike, mida tahab. Teiseks ei ole peremehel muret kassi pärast muretseda, kui tal jooksuaeg on ja kass mitu päeva järjest kadunud on.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Nagu ma ka juba enne mainisin, on Tobiasel olnud üks pesakond järglasi. Me ei teadnud sellest enne, kui pojad käes olid. Ühe poja jätsime endale ning teised andsime sõpradele, kes tahtsid kassiomanikeks saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid võivad meil majas vabalt ringi käia, piiranguid neil ei ole. Tobiasele, Kutile meeldib eriti kamina ees kastides lebada. Nimelt tunnevad nad mõnu tavalistes kastides magada. Jossifile meeldib aga põrandaküttega vannitoas lesida, kus on maas väike tekike, kus kass lesib.
Lemmikloomad võivad samuti voodis magada. Tavaliselt tulevad nad aga voodisse alles siis, kui pere magama läheb. Niisama üksi nad voodis magada ei taha.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui kuskile pikemale reisile lähme, jätame kassid koju ning nende juurde tuleb elama selleks ajaks meile usaldusväärne isik, kes hoolitseb nende eest seni, kui me ära oleme.
Kuna meil on suhteliselt kartlikud ja mitte eriti seltsivad lemmikud, siis kuskile külla me neid kaasa ei võta; nad eelistavad rahulikult kodus olla.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Me tähistame kõigi kolme kassi sünnipäevi, ostes neile mõne uue mänguasja või midagi maitsvat. Tobiase ja Kuti sünnikuupäevad on meil täpsed, aga Jossifi oma täpselt ei tea. Tema sünnipäevaks nimetame seda kuupäeva, kui kassi leidsime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kassidel on palju mänguasju, millega nad meelsasti aeg-ajalt mängivad. Pesemiseks on ostetud spetsiaalne kassidele mõeldud šampoon, kuid kasutame seda üsna harva.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu meelest ei ole võimalik liiga palju hoolitseda, kuna hoolitsust ei saa kunagi olla liiga palju.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on saadaval palju parem söök ning ka loomaarstid on paremini kvalifitseeritud. Samuti on välja mõeldud igasuguseid huvitavaid teenuseid ja asutusi loomadele: hotell, spa jne.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Õnneks ei ole veel selline kurb sündmus meie pere tabanud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Vanima kassil on komme toidulaual magada. Sellest harjumusest ei ole ta veel üle saanud; keelamine ei aita, kass teeb ikka nii nagu paremaks peab. Füüsiline karistamine on minu meelest vale. Samuti on vale veega pritsimine, mida on paljudes kassiraamatutes soovitatud. Me proovisime seda ning selle tõttu kardavad kassid vett ning vahepeal, kui on vaja kasvõi käppi pesta, osutub see suhteliselt keeruliseks ülesandeks. Kõige õigem on kassiga rahulikult rääkida, sest kuigi paljud väidavad, et loomad ei saa aru, on see väga vale arusaam. Kassid mõistavad suurepäraselt, kui nad midagi paha on teinud ja nendega sel teemal räägitakse. Tegelikult saavad nad suurepäraselt meist aru, iseasi on aga see, kas nad tahavad meist aru saada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, võib küll. Tunnistan, et meie pere kassid on hellitatud ning saavad kõike, mida tahavad. Kassid ei ole rumalad, nad saavad sellest aru ja kasutavad olukorda ära. Näiteks kasvõi siis, kui keegi kassidest saab hakkama mõne pahandusega, siis ikka tahaks natukenegi pahanda, aga ta vaatab nii kurva ja süüdlasliku näoga otsa, et alati ei suuda piisavalt selgeks teha, et tema tegu on vale; temast hakkab lihtsalt hale.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kindlasti ei vaja ainult laps looma, vaid ka täiskasvanu. Nii hea on koju tulla teadmisega, et sind oodatakse. Loom on kui kaaslane, kellega ei hakka kunagi igav. Ta on ustav ja truu, olenemata olukorrast.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ühegi lemmiklooma vastu ei ole midagi, kõik on omamoodi armsad ja erilised.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minul isiklikult ei ole selle vastu midagi. Kui inimesele meeldivad sellised loomad, siis miks mitte. Muidugi peab ta sellele loomale tagama korralikud elamistingimused, et loom ei tunneks ennast halvasti.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom”
Lemmikloomad saavad olla kõik loomad, kuid kodu- ja lemmiklooma vahel tuleks siiski piir tõmmata, kuna kõik loomad ei sobi koju. Näiteks on minu meelest vale mõni loom, kes on harjunud vabas looduses elama, kodustada. See on sama juhtum, inimene viiakse kuskile sõjalaagrisse ja antakse küll korralikult süüa ja elamistingimused on ka head, kuid siiski ei saa ta enam oma koju.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikuid, kuna loomad on head kaaslased: rahustavad, toovad rõõmu, on toeks. Nendega on samuti hea tegeleda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud lemmikloomadena Hiiumaal elades kits Ella ja hobusevarss Maara, väikesed koerad Bobi, Tuksi ja Bobi. Haapsalus elades Muska ja Pepi. Kassid Juss ja Kiu on praegu. Haapsalus elades oli kaks hane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomi ja -linde võeti pere ühisel otsusel, argumentideta.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kõik lemmikud, välja arvata kassid, saadi kingitustena, hobusevarss tuli osta ja tema hinda ei mäleta, aga see oli soolane.
Kassid tulid ise meile suvilas ja palusid pisarsilmil abi, süüa ja turvalist kodu, sest inimesed olid neid beebina sügisel hüljanud ja jätnud need väetikesed lihtsalt surema. Nad aga pidasid külma talve toiduta vastu.
Hanepojad 3 tk ostsime Haapsalu haudejaamast sms. Oigla käest väga väikese hinna eest, sest minu abikaasa Ellen töötas haudejaamas operaatorina. Üks poeg suri peale mõne päeva meil olemist.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed said kits Ella, koerad Bobid, hobune Maara ning kass Juss ja Kiu minult, teiste nimed said pereliikmete poolt ühisel otsusel, hüüdnime neil ei olnud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmikute kohta saame vajalikke teavet vet. arstilt ja kirjandusest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood meie lemmikute juures ei ole olnud oluline, samuti tõupuhtus, saatus ise on nad meile kinkinud ja me oleme kõik olnud nendega väga rahul, neist on saanud kõigist meie pereliikmed, oleme neid kohelnud täie lugupidamise ja armastusega ja seda on kõik meie lemmikud aru saanud ja omapoolse armastusega meid kohelnud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ei ole me näitustel osalenud, küll olen neid ajakirjanduses lugejaile tutvustanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitseb lemmikute turvalisuse, toitmise ja heaolu eest kogu meie pere s.t. mina, abikaasa ja tütar ning tütrepoeg. Näiteks koerad olid enam aega jalutamas koos minuga, kassid igaühe, linnud s.t. haned peamiselt minu hoole all, hobune minu hoole all. Aega lemmikuga kulub igaühe kohta eraldi ja seda mõõta ei saa. Näiteks hobusevarsa juures vast kõige rohkem aega, nii tund poolteist. Teda oli vaja toita, puhastada, õpetada ja rääkida temaga. Kõige rohkem aega kulus tema õpetamisele, et varsast saaks tulevikus hea ja kuulekas tööloom. Ka koerad vajavad iga päev hooldamist, jalutamist, mängimist ja rääkimist. Palju aega võtsid minult hanepojad ja juba täiskasvanutena ikka veel. Pidin neid toitma, oma magamiskastist välja tõstma ja juba täiskasvanud linnud oma magamiskasti õhtul tõstma ja hommikul välja võtma ja nendega tuli palju vestelda. Elasime Haapsalus linna piiril Randsalus, maanteest eemal ca 150 meetrit ja igal tööpäeva õhtul ootasid nad koduõues mind ja kui ma neid maanteelt nägin, hüüdsin: „Hani, hani, hani!“ tulid nad mulle suure kiirusega, tiibu lehvitades vastu ja hakkasid mulle õhinaga rääkima oma päevast ja läksime juttu ajades koju, kus meie jutt kestas edasi. Majaperemees August Laas võttis ka meie jutuajamisest osa. Kõigil oli rõõm arvamatu suur ja nii oli see iga päev.
Nii oli jutuajamine kanaarilinnu Katiga.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Veneajal toitsime omi lemmikuid igaüht koduse toiduga, tänapäeval söövad kassid spetsiaalseid toite ja mitte odavaid. Nende ülalpidamine on küllalt kallis, aga kui suur looja saatis need väikesed kassibeebid meie juurde, siis ta annab ka meile võimaluse see kulu kompenseerida, oleme ju kõik ühe pere liikmed Jumala eest.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oma kiisudega oleme loomaarsti juures käinud süstimas igal kevadel, samuti on nad mõlemad suguvõimetud. Kui kukkus 5da korruselt alla ja murdis ühe tagumise varbaluu, jalg oli 2 nädalat kipsis. Vaktsineerimine on kohe hädavajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Lemmikloomade (kasside) steriliseerimine on vajalik, järelkasv oleks väga suur.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt Juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oleme koeral lasknud ühed pojad ilmale tulla ja neid oli kolm poissi, Juss, Simm ja Bämbi ja kõik võeti ära, praegu ei ole enam elus nende ema, Pepit ega ka poegi.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kõigil lemmikloomadel on olnud ja on koos meiega eluase toas ja neil on lubatud õues vabalt liikuda ja lastega mängida, isegi koos meiega magada, nad on võetud pereliikmeteks ja seega sellel teemal juttu ei ole. Igal õhtul kell 10 on neil aeg tuppa tulla ja seda nad ka teevad, kuulevad kella.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie koerad sõitsid koos meiega autos ja see meeldis neile hästi, meie reisid olid meie omal kodumaal, kassid viime kevadel spetsiaalses kassikorvis arsti juurde süstima ja linnast kevadel suvilasse ja sügisel suvilast koju. Elame talvel Mustamäel, see on sama kui maal elamine, suvel aga oleme maal – suvilas, seal on nad oma krundil või terrassil. Loomahotelli teenuseid me ei ole kasutanud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma praegust lemmikute sünnipäeva me ei tea, seega ei ole selle tähtsustamist.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ja veelkord ei.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei arva, et oleksime oma lemmikute eest liiga hoolitsenud, nad ise peavad piiri.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Hoolitsemine oma looma eest, ei ole tähtis missugune on riigikord, jah, toitu on loomadele piisavalt poest osta, nõukogude korral seda ei olnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ühteviisi kurb nii looma kui inimese puhul, nii on elu kord seatud, et sündimisest saadik meid ähvardab surm, armuta ringi ta käib. Omi loomi, koeri, oleme matnud kõige reeglite järgi, teinud neile puusärgi, pannud talle kaasa oma armastuse, pidanud perekonnaga peied, pannud lilli lahkunu auale ja külastanud nende haudu.
Elu ise tõi meile uue looma, aga ega me ei unustanud eelmist. Viimane koer, Pepi puhkab meie suvila aias, roosid peenra otsas. Tegin talle väärilise puusärgi ja panime ta valgete linade vahele igavesele puhkusele. [---]
Ta (Murka) suri mingisse haigusse, pidin päeval temaga arsti juurde minema, aga jäime hiljaks. Ta puhkab Mustamäel suure kase all. Matsime tema väärikalt nagu kord ja kohus.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme neile kõigile (koeretele ja kassidele) õpetanud, et söögilauale ei astuda, lillepotis ei kraabita, laualt omavoliliselt toitu ei võeta ja sellest on piisanud. Suvilas oleme kasside ja koeraga jalutanud sihi peal ja seletanud, et üle sihi ei tohi minna ja nii ka jääb. Puhtusega on kord majas.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Selliseid halbu kombeid meie loomadel ei olnud, et oleks vaja neid karistada. Looma ei tohi kunagi füüsiliselt karistada, piisab sõnast ja näpuga näitamist, meil ei ole kunagi loomi karistatud. Seda teevad halvad inimesed.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Spetsiaalset trikki ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie räägime iga looma ja linnuga ja nad mõistavad seda suurepäraselt, kurja häält ei vaja ükski lemmik.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska eraldada lemmiklooma või linnu erilist kiindumist, see on elustiil ja neile omane. Näiteks: kass hüppab sülle ja hakkab kohe nurru lööma.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Suuremad lapsed peavad omi lemmikuid toitma ja hooldama ning ka nendega mängima. Laps vajab endale lemmiklooma või lindu, see õpetab teda tulevikus loomi armastama.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ja.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei ole.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tihastele paneb meie tütar Tiiu nende söögimajja toitu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei tea midagi arvata, kel meeldib, las kasvatab.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Iga koduloomast võib saada lemmikloom, kui teda koheldakse nii nagu talle vaja. Ei oska arvata.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Arvan, et see lähendab inimest rohkem hindama loodust ja ühendab.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.