Kass nimega muta, sai nime vanaema käest. Oli kass kiti, kes sai kaa nime vanaema käest. Olis rotid Ruta ja Riinu, Saba ja Naba, neile mõtlesin ise nimed välja. Ühel oli valge saba, teisel naba juures valge laik. Ruta ja Riinu olid lihtsalt nimed, mis mulle siis meeldisid.
Mul on kass nimega Kiti. Kui ma ta sain 12-aastasena, ma ei hakanud eriti nime peale mõtlema, sest ta oli mõeldud maakassiks, kuid tänu vanaisa pahameelele sai kass rohkem linnakassiks. Kuna ta oli juba nimega harjunud, jäi see talle külge, ehkki ma hiljem olen proovinud talle külge ajada nime Cass, kuid see pole mõjunud ja ta on jäänud Kitiks.
Mu kass on paras küünistaja. Kui ta pole suveks maale viidud, ässitan teda kodus ja saan pidevalt endale arme, mis mulle isegi meeldib, aga vahel on tekkinud mõni väga ebamugavasse kohta (sõrme ots, säär) või siis väga suur (käsivars, ranne). See on natuke halb, kuid ma annan talle andeks.
Mu kassil on halb komme end ära peita. Mu vanaema kõneles, et kord, kui mu kass oli maal, ei olnud vanaema teda hommikul leidnud, kui talle süüa tahtis anda. Ta oli otsinud teda kõikjalt, kuni leidis Kiti suure kase otsast. Esimene oks oli maast kaugel ja oli vaja kasutada redelit, et selleni jõuda. Mu vanaema eeldas, et ta oli olnud seal terve öö. Kassi päästmiseks oli ta kutsunud appi naabrimehe koos redeliga. Kohe kui aga redel puud katsus, oli Kiti alla hüpanud ja minekut teinud.
Mul on kass nimega Kiti. Kui ta oli väike ja me saime ta oli kohe esimene nimi millega me teda kutsuma hakkasime. Alati kui ma pimedas toas ring liikusin nt läksin öösel vett otsima, siis ta alati hüppas oma küüntega jalga.
Minu lemmikloom on:kass Kiti
Ta sai oma nime Hello Kiti järgi.
Üks kord kui ma läksin Tallinnlase siis ma viisin oma koti koridori ja tema läks sinna sisse ja ei luband minna.
Mull on kass nimega Kiti. Ma ei tea kust ta oma nime on saanud. T kogu aeg suvel ronis akna lauapeal väljas pool siis ta kogu aeg oleks sealt alla kukkunud.
Mul on 2 lemmiklooma - kass Kiti ja koer Bella. Kiti on saanud oma nime mu eelmise kassi järgi, kes sai algselt oma nime, kuna see oli traditsiooniline, ilus ja lihtne kassinimi. Bellale on nime valinud mu väike õde, kes otsis internetist ilusaid emase koera või ka üleüldiselt naiselikke nimesid, ning kellele jäi kohe silma nimi Bella.
Bella on väike koer ning vajab palju tähelepanu. Kui ta märkab, et tema ümber pole inimesi, hakkab ta haukuma ja ulguma. Kui inimene seepeale teda lohutama tuleb, muutub ta erksaks ning hakkab ringi jooksma ja hüppama. Kiti on aga rahulik loom ning magab tihti radika kõrval. Sellegipoolest tahab ka tema vahel tähelepanu ning ronib meelsasti mu kõrvale, kui ma istun, või käib mu jalgade ümber kui ma seisan.
3 Lemmik looma.
2 Koera ja 1 kass.
Ühe koera nimi on Oskar, hüüdnimi Ossu, ta on ka päris noor, nii et temaga vägagi midagi pole juhtunud.
Teise koera nimi on William, hüüdnimi Villu. Ta on ka noor, ja temaga ka väga pole juhtunud midagi millest rääkida.
Kassi nimi on Kiti, aga kogu aeg kutsume teda Kituks. Ta on tavaliselt õues kogu aeg, vahepeal käib kodus söömas ja siis tagasi õue.
Minul on kaks lemmiklooma ja need on mõlemad kassid üks on Kiti ja teine on Pätu. Ma kahjuks ei tea seda, kuidas ta sai oma nime, aga Pätu sai oma nime sellisena, et minu arust teeb ta pättust ja niimodi sa Pätu oma nime.
Meil on koer Berta. Isa sai ta sünnipäevaks. Nime sai koer endale niimodi, et keegi meie perest (ma ei mäleta enam kes) küsis teistelt kui koera saime, et mis me Bertale nimeks paneme ja see nimi hakkas meile meedima.
Meil on ka kaks kassi. Vanem on Kiti ja ma ei tea kuidas te nime sai(võimalik, et eelmise omaniku juures, ma olin väike kui me ta saime). Noorem on Käti ja ma arvan et ta sai enda nime Kiti järgi.
1. C Mill on kaks lemmikut. Esimese nimi9 on Kiti ja teise nimi on MInnni.
Ükskord kui me läksime linna siis nägime tee ääres must valget kassiporga. Kui linnast tagasi tulime siis Kiyit enam ei olnud teeääres. Naabrid olid ta endale võtnud.Kui naabrid viis aastad tagasi ära kolisid hakkas kiti meie juurde käima. Ühel päeval avastasime sauna juurest ühe kassipoja siis teise, kolmanda ja neljanda. Siis saime aru , et kiti usaldab meid. Nüüdseks on Kitil olnud 6 põlvkonda. Minni on kiti 5 põlvkonna kiisu tütar.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kõiksugu loomad on mul ära olnud: kalad (nii akvaariumis nüüd paar aastat tagasi, kuigi nad surevad nii ruttu ära, kui ka maal tiigis omad karpkalad, kogred ja linaskid, haugid, et vähendada kogresid jne), prussakaid olid Annelinnas kunagi kõik kohad täis, viirpapagoi, lambad (maakohas muidugi), merisiga, hiired. Maal kassid, koerad ja muud maaloomad.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Ei mäletagi enam, aga kindlasti oli selle üle palju vaidlusi, kuna loom, ükskõik milline, vajab hoolitsust ning tähelepanu. Lastele oli ka loomi vaja, seltsiks. Kuid praegu on loomad rohkem minu rida, kuna lapsed on suureks kasvanud ja neil on oma elud. Lapsed tahtsid hiiri, aga mulle närilised ei istu, nad ei lase magada.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Loomad leiavad ikka kuidagi tee meie koju. Minu lapsepõlve kodu juures vedelesid kassipojad ja nii me nad siis endale võtsimegi, süda läheb hellaks, kui vastsündinud kiisusid lihtsalt niisama maja ääre all näed. Peale mõnenädalase söötmise ja nunnutamise ei saanud lihtsalt neist enam lahti öelda. Kalad maksid muidugi kõvasti, midagi paari tuhande ringis, sest tiiki ei ole mõtet vähe kalu viia. Kalad kasvatajatelt ikka. Närilised loomapoest, lambad naabrilt maalt.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Igasuguseid nimesid on olnud, nad tulevad tavaliselt välimuse järgi. Maal olevad loomad olid lehmad - Kilju, Täpp, Must, Mustik, Mirja ja nii edasi. Veel olid koerad Muri ja Susi. Kassid Nurru ja Kiti. Kalad on ainukesed, kellele nime ei ole pannud, muidu on ikka alati kõigil nimi olemas, nad ju ka elus.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Uurin raamatutest kui vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole, minu lemmikud on lihtsad. Näitused on küll ilusad, kuid võib-olla liiga ülespuhutud. See peaks olema rohkem meelelahutus, mitte loomade piinamine.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Peale söötmise polegi eriti midagi hullu teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise?
Kaladele kõlbab vaid spetsiaalne toit. Maal olevatele loomadele anname kaerajahu segusid ja mõnele seda sama, mis meist üle jääb. Koerad söövad maal liha hästi palju.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole tulnud pöörduda.
11. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jah, loomad peavadki järglasi saama. Mingil eesmärgil seda küll ei tee.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Igal pool on lubatud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei pea arvet.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Hoolitsemine pole kunagi liiast. Loomade hooletusse jätmine oleks hullem.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Vanasti oli kõik toidu või saagi otstarbel, kuna lemmikud võisid küll taluloomad olla, kuid kõike tehti vaid enda nimel. Lemmikloomi kui selliseid peale kassi vist ei olnudki.
20. Milliseid „ kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Reegleid väga ei ole, mõistuse piirides võivad loomad lahti olla. Koristada tuleb lihtsalt rohkem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kui loom on midagi valesti teinud, saab ta sellest kindlasti ise ka aru. Ei ole vaja kurjustama hakata.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas teie olete sellega nõus?
Mina suhtlen kasside ja koertega ja ükskõik milliste loomadega pidevalt, sest arvan, et nad võivad inimesi mõista vahest isegi rohkem kui teised inimesed. Kalu võin ma ka pikalt vaadata ning nad rahustavad mind pärast rasket tööpäeva. Kindlasti loomad ka mõtlevad. Koerad on alandlikumad, kassid jällegi omapäised ja üleolevad, aga lõppude lõpuks on neil sind ikkagi vaja.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lastel ei ole suuri kohustusi. Kindlasti on lastel ikka looma vaja.
Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõik loomad on lemmik olemist väärt. Ei teeks erandeid, kõik meeldivad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)? Kristi: Ei oska öelda.
Minule väga südamelähedased on lambad. Nad lihtsalt on väikesest peale meil talus olnud ja olen nende seas üles kasvanud. Armsad karvapallid minu arust. Kõiki maal olevaid loomi pidasin vanasti lemmikuteks, isegi nimed panin neile kõigile.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Päris lahe oleks tegelikult ka selliseid loomi pidada, just väheke põnevust ja erilisust.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik loomad on lemmikud ju, eriti maal elades. Maal on neil muidugi praktiline otstarve, kuid samas on nad seltsiks ka. Mina vist olen eriline loomasõber, et võimaluse korral võtaksin kõik loomad endale, kelle peale vaid silm jääb. Mõistuse piiridesse peab ikka jääma sellega. Imelik oleks ju, kui inimesel oleks näiteks sada lemmiklooma. Sel juhul tekib küsimus, et milline see kõige “lemmikum” on.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Seltsiks. Või ka lihtsalt et oleks kellegi eest hoolitseda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Saaremaal, kui oma majas elasime, oli meil koer ja mitu kassi. Tallinna korterist kolides võtsime ühe kassi kaasa, kuid ta jooksis minema. Nüüd on meil taksikoer.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koer võeti minu ja õdede suurel nõudmisel. Algul vanemad ütlesid, et ei võta, kuna korter on liiga väike ja õed on liiga noored ning hakkavad teda väntsutama. Kuid lõpuni oli võimalus koer saada lihtsalt ja odavalt ning nüüd ta meil ongi. Vanemad on samuti väga õnnelikud koos meiega.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ema töökaaslase koeral sündisid pojad ning siis tuligi ema mõttele meie soovile vastu tulla, et koer võtta. Koera ostsime 800 krooniga.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Saaremaal panid vanemad loomadele nimed. Nimed on sellised olnud, et pärisnimi olnud hea lühike, millele ei oskaks mõelda mõnda head hüüdnime. Näiteks Bobi, Kiti, Mustu, Tuti. Aga praegusele koerale panid minu õed nimeks Bella. Tema hüüdnimi on aga Belkin, vahel on kutsutud ka Beltsikuks. Hiljuti saime teada, et meie koera nimi tähendab mehhiko keeles "paksukest".
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema on liitunud netis taksiklubiga, sealt saab ta teistelt koeraomanikelt palju põnevat informatsiooni ja siis veel saatest "Sõber koer" saab palju vastuseid. Aga põhiline teave ja info on ikka saadud internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole meie koeravalikut mõjutanud. Aga koera tõupuhtus on tähtis, sest kui paaritama hakkame, on vaja, et puhtatõuline taks tuleks, mitte näiteks taksi ja dobermanni segu. Näituste ning müümise jaoks on samuti tähtis, et ta oleks puhtatõuline, kuna puhtatõuline koer maksab rohkem kui krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustele ei ole veel koeraga jõudnud. Aga meil ei ole kellelgi sellist aega, et koolitada ja siis näitustel käia.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeraga käivad kõik pereliikmed väljas, oleneb sellest, kellel parasjagu aega on. Kui koolist tulen, käin koeraga õues. Pärast seda mängin temaga natukene ning siis hakkan õppima. Ka õppimise juures tegelen temaga. Me kõik tegeleme koeraga hästi palju: kui telekat vaatad või midagi taolist, siis ikka paitad ja silitad teda. Õhtuti mängitakse temaga põhjalikumalt, pärast seda väsib ta ära, siis käiakse temaga väljas kiiresti pissil ära ja tuppa tulles poeb ta kohe vanemate voodisse magama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame ikka koeratoitu, põhiliselt Royal Canini ja Chappi krõbinaid ning konserve, vahel on ka ostetud kassitoitu. Talle maitseb see väga. Ja ta sööb sama toitu ka, mida meiegi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meil oli vaja pöörduda loomaarsti poole, kuna tal kasvasid lisaküüned tagakäppadel. Kui me temaga lõikusele läksime, tehti talle enne kolm narkoosisüsti, kuna talle ei mõjunud esimene kord, alles kolmanda süsti järel jäi ta rahulikuks. Looma vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui ei taha, et loom poegiks, siis on steriliseerimine vajalik. Muidu ei pea seda vajalikuks, ning tablette ka ei anna, vähemalt mitte praegu.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koer on liiga noor ja me pole jõudnud lasta tal järglasi saada. Ka teistel meie loomadel pole me lasknud järglasi saada. Mu sõbranna kassil sündisid pojad, kuid osad uputati ära, kuna ei olnud nii palju ostjaid.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale osteti tema jaoks vastav pesa. Algul ta magas seal nii, et tema pesa pidi vanemate voodi juures olema ja ema käsi tema korvis. Nüüd magab koer vanemate kaisus, pesast on saanud tema mänguasjade ning närimiskorv.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ükskord võtsime koera Saaremaale kaasa, olime seal umbes 3 päeva. Koer sõitis lahtiselt autos ning maale jõudes jooksis vabalt aias ringi. Aga kui me lähme vanaema juurde, siis võetakse ta tavaliselt kaasa, kui ei minda ööseks ega pikemaks ajaks. Seal on samuti koer, aga hundi- ja saksa lambakoera segu ning see koer tahab meie koerale pidevalt kallale minna. Tänu sellele peab meie koer kogu aeg majas olema ja pissitamas käiakse aia taga. Loomahotelli teenuseid pole veel vaja läinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäev on 14. juuni. Kui sünnipäev tuleb, siis ilmselt ostame talle koertemaiust ja mingi mänguasja. Näiteks jõulude ajal ostsime talle piiksuva sea ning panime lahtisesse kinkekotti. Koer tundis kohe oma kingi ära.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Koeral on palju mänguasju. Mõned on õdede pehmed mänguloomad või siis väiksemad nukud, mis ta on katki närinud. Tihti ostetakse talle ka närimiskonte. Koera spaasse oleks hea mõte viia, kuid pole siiani veel jõudnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest ei ole võimalik liiga palju hoolitseda, teda on võimalik ära hellitada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, mille poolest erineb nõukogudeaegne looma eest hoolitsemine praegusest, kuna ei tea, kuidas nõukogude ajal loomade eest hoolitseti, kuid arvan, et praegu on suuremad ja paremad ning lihtsamad võimalused.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Vanaema koer suri paar aastat tagasi. Talle tehti spetsiaalne kirst ning rist, koer maeti maja taha maha.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme keelanud laual käia ja haukuda pidevalt. Algul ei lubanud voodis ka magada, aga see on takside puhul paratamatus, et nad magavad just voodis. Pissil käiakse väljas, tuppa loomulikult ei tohi, aga vahel juhtub nii, kui oled kauemaks ära jäänud. Meil on nii, et kes esimesena koju tuleb ja koer on segaduse tekitanud, koristab ära.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Praegusel koeral on kombeks kõik ära närida ja suurt segadust tekitada ja talle meeldib ka suure toa vaibal söömas käia. Kui ta sealt ära ajada ning seejärel eemale minna, siis ta läheb vaibale tagasi. Kui ta on mingi pahandusega hakkama saanud, siis me riidleme temaga. Näiteks, kui tuppa pissib, siis pistetakse ta nina loigu sisse ning seejärel saab piitsaga vastu tagumikku.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kui koju tuleme, on ta hästi õnnelik, ning kui käed välja sirutada, hüppab ta sülle. See hüppamine tuli juhuslikult. Tore oleks, kui koer oskaks erinevaid trikke ja kuuletuks hästi, kuid meil ei ole sellist aega kahjuks võtta, et teda õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kui kurb tuju on ja kellegagi pole rääkida, siis on alati kõige parem koeraga rääkida. Ta ei räägi mitte kellelegi, kuid samas ta ei oska midagi vastu öelda ja nõu anda. Ja ma olen täiesti nõus, et loomad tajuvad inimeste meeleolusid, kuna kui ma istun üksi voodis ja olen natukene kurb, tuleb ta minu juurde ja liputab saba ning hakkab mind limpsima. Aga seda, kas mõtlemine on ainult omane inimestele, ei oska ma öelda. Kindlasti nad mõtlevad, näiteks seda, millal juba peremees koju tuleb ja nii.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib mõni loom oma peremehe kiindumust ära kasutada. Kui peremees lubab tal teha kõike ja ei riidle temaga, siis hakkab koer aga rohkem pahandusi tegema. Peremees pigistab silma kinni ja ei riidle temaga, kuid hiljem omad vitsad peksavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres peavad lapsed koeraga mängima ja temaga väljas käima, samuti ka vanemad. Ema hoolitseb kõige rohkem tema söögi eest. Meil mängivad peres kõik võrdselt koeraga, kuid ema on see, kes ikka kõige rohkem temaga tegeleb.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kindlasti oleme hakanud pärast koera võtmist teiste loomaomanikega rohkem suhtlema. Jalutad koeraga väljas ning teised peremehed on ka oma koertega, siis ikka muljetatakse omavahel koerte käitumisest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kohe kindlalt ei peaks karjamaa loomi, nad on liiga suured. Papagoisid ka ei võtaks, kuna nad ei lase hommikuti magada. Ainult sel juhul võtaks, kui oleks suur maja, kus saaks nad eraldi tuppa panna.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu õed on tigusid ja kärbseid koduloomadeks pidanud. Kärbestel võeti tiivad ära ning pandi karpi kinni. Kuid kärbsed surid muidugi ühe päevaga ära.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui oleks suur maja, siis tahaks endale mõnda troopilist looma, näiteks ahvi. Nad on sellised teistsugused tavalistest koduloomadest ja vahel on hea erineda teistest. Aga tegelikult tahan ma endale lõvi koduloomaks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei ole see, kellel pole mingit otstarvet. Lemmikloomaks võib ju olla ka täiesti praktiline loom, näiteks lehm või hobune. Lemmikloomaks saavad kõik loomad olla, kes sulle endale meeldivad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arvates peavad inimesed lemmikloomi sellepärast, et neile meeldivad need loomad ning nad tahavad nende eest hoolitseda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui olin väike ja elasin koos ema-isaga, oli meil lumivalge kass ja siiami kass. Praegu on mul koer - kolli - ja kass - schottish fold.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomad võeti meie perre ühisel otsusel.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera ostsime kuulutuse peale, sest sooviks oli saada just kolli tõugu koera. Kassi ostsime Moskvast “Linnuturult” ja maksis rohkem kui koer.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kasside nimeks on olnud Killu, Mannu (siiami kass), Volli (schottish fold), kuna paberite peal oli kirjas, et nimi peab hakkama V-tähega, siis otsustasin panna sellise nime (Vasja nagu ei sobi). Kolli hüüdnimi on Kiti, tema õige nimi on tegelikult Pamparix Melrose Kate, mis oli tema kasvatajate poolt juba pandud, aga Kiti sai pandud sellepärast, et laps oli väike ja ega tema oska siis nii keerulist nime välja öelda.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmikloomade kohta saan Internetist ja ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mina pole lemmikloomade valikul moega kaasa läinud, sest koeratõu valik langes just kollile sellepärast, et see tõug on väga lastesõbralik ja sõnakuulelik ja rahuliku iseloomuga, aga kass meeldis lihtsalt oma olemuse pärast, tal on nii nunnud kõrvad ja ta on üleni hall.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel ei ole kahjuks osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres toimetan koeraga peamiselt mina, aga kassiga tegeleb rohkem abikaasa. On juba välja kujunenud, et koer hoiab rohkem minu poole, kass aga abikaasa poole. Seda aega, mis läheb lemmikutega tegelemiseks, pole nagu ära mõõtnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koer sööb koerakonserve ja kuivtoitu ja kass sööb ainult spetsiaalset toitu, kuna tema seedimine tavalist poetoitu ei kannata.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koeraga oleme pöördunud loomaarsti poole mitmel korral. Kord oli ta õues midagi kahjulikku söönud ja pärast seda oli Toometi kliinikus kolm päeva tilgutite all ja talle tehti röntgenpildid ja mitu vereproovi, aga õnneks sai ta terveks. Muidugi vaktsineerimas oleme käinud ikka igal aastal. Kassiga pole loomaarsti juures käinud, vaid loomaarst on kodus käinud ja sedagi ainult Moskvas, kui me ta ostsime.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie koer on steriliseerimata ja tablette me ei anna. Samas kass on steriliseeritud ja sellepärast pidigi meil loomaarst Moskvas kodus käima.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie lemmikud pole kahjuks järglasi toonud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pole nagu eriti piiranguid seadnud lemmikloomadele. No laua peale koer ei tule, aga kass jalutab küll laua peal. Meil on mõlemad lemmikud tubased.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oleme üritanud enda reisimised teha ikka nii, et ei peaks loomi kaasa võtma. Küllaltki ebamugav on nendega koos reisida, aga meil on kassi jaoks olemas tema kott, milles ta tuli Moskvast koju, nii et probleeme reisimisega ei tohiks tulla, kui on vaja koos lemmikutega reisida.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi tean küll, aga pidu ei toimu.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Milleks koerale ja kassile riided? Spetsiaalset šampooni olen küll ostnud ja mänguasju samuti.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On muidugi võimalik liiga palju hoolitseda, aga seda ma küll ei oska öelda, kust see piir peaks minema.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kui mina väike olin, siis hoolitsesid lemmikute eest minu vanemad ja nüüd, kui minul on oma lemmikloomad, hoolitsen mina nende eest ja erinevust tänapäeva ja nõukogudeaegse vahel ei oska kommenteerida.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oleme matnud ühe koera, selle matsime suvilasse kase alla.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koer ajab oma asjad õues ära ja kass käib vannitoas „oma poti” peal. Teisi reegleid ei ole olnud vaja kehtestada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pole nagu ühtegi halba kommet, mida oleks vaja võõrutada, kui siis ainult see, et koer armastab minu läheduses olla ja kui on kiire, siis võin koera otsa komistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Põhjalikku dressuuri on vaja näituse koertele ja kui on vähegi mõistlik koer, siis minu arvamus on see, et pole vaja õpetada midagi, koer saab lõpuks ise aru, mida tohib ja mida mitte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Lemmikloomaga peab ikka rääkima ja samas peab olema hääletoon selline, mida just tahetakse lemmikloomale selgeks teha, sest lemmikloom saab hääletoonist väga hästi aru.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapse pärast meie perre kolli võetigi, sest siis oli koer väike, laps väike, ja kui lapsel oli mingi mure, tuli koer kohe teatama sellest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka räägime koera- ja kassipidajatega. Kõik kasvatavad ja hoolitsevad oma lemmikute eest erinevalt ja ikka leidub midagi huvitavat, mida teadmiseks võtta.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei võtaks lemmikuks ämblikku, madu, krokodilli, sest need on nii jubedad loomad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiiri olen isegi lapsepõlves purgi sees kasvatanud, aga lapse asi, millegipärast surid nad ära.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eks igaüks teab ise, mis või kes on tema lemmik, aga selliseid elukaid ma oma kodus küll näha ei taha.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks kõlbavad kõik seni teada-tuntud lemmikloomad (koerad, kassid, kilpkonnad, jänesed...)
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Ma arvan, et põhjuseid on mitmeid: enesehaletsus, tervis, kaaslase vajadus.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on kogu aja, nii palju kui mina mäletan, peetud koera ja kassi. Maal on lemmikloomal peale loom-sõbra ka praktiline vajadus. Koer valvab maja ja annab märku võõra tulekust. Kass on aga hiirepüüdjaks.
Ka praegu on meil kaks koera (üks on juba vana ja lõpetab peagi oma koeraelu), kass aga ei ole. Sai aasta tagasi ilmselt pulmapeol viga ja oli ühel päeval surnud.
Peale selle on meil praegu viirpapagoid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera ja kassi võtmine on loomulik, need lihtsalt peavad olema, eriti maakohas, siin pole midagi pikalt kaalutleda. Viirpapagoi võeti aga tütretütre soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomade saamine varematel aegadel oli üsna lihtne. Teati kellelgi olema koera- või kassipojad ja soovi korral siis sealt kutsikas või kassipoeg saadi sümboolse tasu eest, või siis päris muidu. Praegu aga on eriti koerapojad küllalt kallid ja nende eest küsitakse üsna mitu tuhat krooni, olenevalt sellest kas on tõukoer või siis ilma tõutunnistuseta. Näiteks: viimane koerapoeg saadi meie peresse tütretütrele kingitusena. Aga viimane kass nii, et kuulutati Maalehes, et on ära anda must noor kass, keda keegi loomaarmastaja oli bussipeatusest ära korjanud kui ta seal juba mitu tundi oli seigelnud ja endale kodu otsinud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie pere koerte nimesid on olnud palju kui ma juba varasest noorusest mäletan 4 aastasest alates: Deegi, Napsi, Muti, Parri, Vuti, Lipsi, Pitsu, Muska, Berta.
Kasside nimed: Miti, Kiti, Nurri, Aadi, Hallik. Minu ema rääkis ühte lugu mõisapreilist, kes armastas kasse pidada ja käis nendega koos jalutamas. Kena jalutuskäigu olevat aga ära rikkunud juhuslikult välja ilmunud koer, kes hakanud kasse taga ajama. Need aga põgenenud kõik puude otsa. Kui ebaviisakast tülitajast oli juba lahti saadud, hüüdnud mõisapreili heleda häälega oma lemmikuid puude otsast alla – Kiti, Kati, Aadi, Halli, Miti, Roosi. Nimede panek loomadele käib meie peres nii, et igaüks pakub välja oma ettepanekud ja ühiselt otsustatakse siis, milline nimi panna. Nii nagu hääletamine käib.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet lemmikloomade kohta on saadud raamatutest ja ka tuttavatelt, kellel samasugused loomad on.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud ja tõug ega tõupuhtus pole olnud oluline. Tähtis on see, et koeral oleks pikem karv ja paras suurus, et ta külma ega kutsumata külalisi ei kardaks.
Kass tavaliselt leiab ise endale kusagilt heinalakast sooja koha, sest ta saab ise igale poole ronida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseb põhiliselt tütretütar, kes käib temaga kaugemal jalutamas ja kammib. Süüa annab see, kellel parajasti aega on. Igatahes söömata pole nad kunagi jäänud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerte jaoks ostetakse spetsiaalset koeratoitu, aga valmistatakse ka seda toitu, mida isegi sööme.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On tulnud ette, et vanal koeral jääb kõht kinni, sest temal ei tööta seedimine enam nii efektiivselt kui noorena. Seepärast me enam vanale koerale konte ei anna. Sellisel juhul tuli loomaarsti poole pöörduda. Praegu tean ma seda, et vanale koerale ei saa anda konte, ega ka spetsiaalset koeratoitu. Tuleb anda rohkem vedelat ja panna söögile peale toiduõli.
Vaktsineerimine on vajalik. Marutaudi vastu saab süstitud igal aastal.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
See on nii, kuidas võtta. Looma seisukohast on see täiesti vaenulik, sest osa looma kõige tähtsamast elutegevusest jääb ära. Inimesele on see kasulik lihtsalt mugavuse pärast. Ei ole vaja koera ja kassipoegadega jännata ega neid uputada, sest nii palju kasse ja koeri pole inimkonnal vaja. Pealegi on koera- ja kassipulmad üsna ebameeldivad ja kärarikkad asjad.
Siinkohal väike viktoriiniküsimus – millises pulmas ei pakuta külalistele süüa! Siin on mõeldud nende loomade vabapidamist.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi varem oli meil emane steriliseerimata koer, kes sai vabalt ringi jooksta. Siis muidugi peeti ka koerapulmad, mille tagajärjel sündisid pojad. Pojad said ära uputatud. Aga järgmine kord sai jäetud 2 isast poega kasvama, ülejäänud hukkasime. Kui kutsikad olid juba suuremaks kasvanud, sai vana koer hukatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koertel on väljas kummalgi eraldi kuut, millele sissepääsuavale saab talveks ette pandud nö. eesriie. Koerad oskavad väga hästi ninaga eesriide kõrvale lükata ja kuuti minna. Sellega on ruum tunduvalt soojem ja külm tuul ei puhu peale.
Vana koera saime täiskasvanult raudteejaamast (keegi oli ta vist rongist välja visanud). Teda on õpetatud nii, et ta võib tulla ja olla ainult esikus. Uks võibki lahti olla ja ta ei tule tuppa. Noore koeraga on lugu teine, saime ta kutsikana külmal ajal, mistõttu ta oli mõnda aega köögis, kuni ilmad läksid soojaks. Tema käib meie köögis aga kaugemale ta ei saa ja ega ei lähegi, kuigi vahel selline võimalus olekski.
Koertel pole lubatud eluruumidesse minna ega jalgadega pori tuppa tassida, aga samuti karvu põrandale ajada. Voodisse minek ei tule kõne allagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele ei ole koeri kaasa võetud, nad jäävad koju. Meil on suur pere ja keegi jääb ikka koju, kui peaks olema vajadus kusagil kaugemale sõita. Ka kuhugi külla minnes ei võta me koeri kaasa.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Noorema koera sünnipäev on teada, kuid vana koera oma mitte. Saime ta täiskasvanud koerana, vanust võis tal olla siis umbes aasta või poolteist. Aga sünnipäevapidu me koertele pole teinud ega šampust nende terviseks joonud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei käi riides, seni on nad oma kasukaga hakkama saanud. Mänguasju on küll olemas. On ostetud mänguasi, mis koosneb ühest tugevast köiest ringi kujul, millel on peal plastmassist muhv ja veel üks piiksuv kummist pallitaoline asi. Piiksutaja on muidugi juba ammu katki tehtud, aga ülejäänud peab vastu. Rohkem meeldib talle aga tavaline puupulk, mida annab närida ja mida on huvitav üles otsida, kui keegi seda talle viskab.
Spetsiaalseid pesemisvahendeid ei ole soetanud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See võimalus on täiesti olemas, et lemmiklooma eest võib liiga palju hoolitseda. Näiteks kui elab keegi üksik vanem inimene, kes loomi armastab ja tal ei ole kedagi, kellega ta räägiks, siis võib lemmikloom saada kogu hoolitsuse ja hellituse omale. Pealegi on lemmikloom, eriti koer inimesele väga suureks seltsiks kui üksinda istud. Kui inimesel on pidevalt mingit tegevust, siis arvan ma, et jätkub tähelepanu nii ühele kui ka teisele.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Sellele ma ei oska vastata. Maal hoolitsetakse koerte-kasside eest ikka ühte moodi. Kassid peletavad hiiri ja koerad hauguvad samamoodi kui külaline tuleb. Ja süüa antakse neile ikka samamoodi nagu varemgi. Võibolla linnaoludes on mingi vahe olemas. Ma ei oska öelda, kas praegu peetakse linnades rohkem lemmikloomi kui nõukogude ajal. Võibolla on meie uusrikaste lemmikloomadel tõesti rikkalikum toidulaud kui varem. Aga eks nõukogude ajal olid ka n.ö. enamvõrdseid, kes võisid oma lemmikloomade eest rohkem hoolitseda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom on ju ka üks pereliikmetest ja kui ta juhtub lahkuma kas õnnetuse või loomuliku surma läbi, on see väga kurb. Me oleme temaga harjunud, armastame teda ja nüüd äkki on ta meie juurest lahkunud. Ometi teame, et see on asja loomulik käik, millest pole kellelegi pääsu. Kahju on.
Kui oled kogu eluaja pidanud koera, seda eriti maal, kus tal oma kindel koht ja otstarve, siis igal juhul sai võetud uus koer või kass. Sest peale lemmiklooma on neil mõlemil oma osa (töö) täita maainimese perekonnaelus.
Tavaliselt maetakse lemmikloom oma koduaeda kas õunapuu alla, või mõnesse teise sobivasse kohta ja tema hauakohta tehakse lillepuhmas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassipoega õpetatakse liivakastis asjal käima, kui ta on veel väike ja õues külm. Kui ilmad lähevad soojaks, siis noor kass juba käib õues ja suvepoole hakkab juba öösiti ka väljas olema. Lillepotis või peenral kraapimise eest saab riielda. Ajapikku hakkab noor kass aru saama, mida ei tohi teha.
Koer võtab kergemini õpetust. Oleme õpetanud koerale käppa andma, istuma, lamama. Mitte kunagi ei tohi koerale anda söögi ajal palukesi, vaid saab hiljem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kunagi oli meil üks koer, kes pidevalt jooksis närviliselt ringi, nii et muru peaaegu ei olnudki. Ei aidanud keelamised ja riidlemised. Sellest halvast kombest ei saanudki lahti. Kuna meil oli viljapuuaias ka lilled ja mõni väike peenargi, olime sunnitud selle osa aiaga eraldama.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole loomadele õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koerte ja kassiga, kui see oli sõna kuulanud, aga ka mõnel muul ajal, loom saab väga hästi aru inimese meeleolust ja kõnest, eriti toonist, millega räägitakse. Mina arvan küll, et loomad ka mõtlevad. Koerte puhul on eriti tugevalt arenenud kohusetunne ja kiindumus pereliikmete vastu. Olen jälginud tähelepanelikult meie viimaseid koeri. Kui ma kusagil midagi teen, siis koer harilikult lamab kusagil lähedal. Aeg-ajalt aga tõuseb üles ja tuleb minu juurde, et ma temaga räägiksin ja silitaksin. Kui ma juhtun istuma, siis ronivad nad mulle esikäppadega sülle. Mõne minuti pärast lähevad jälle ära ja istuvad kusagile lähedale maha. Koer sai oma silituse ja head sõnad kätte ja võib nüüd jälle rahulikult oma peremehe tegevust eemalt jälgida.
Kass on aga hoopis nahaalsem, tema tuleb ka inimese juurde, kuid tema läheb inimese töö peale magama, tema ei vaata kõrvalt.
Kirjutan teile paar tõestisündinud lugu meie pere loomadest.
Esimene koer, keda ma oma varases nooruses mäletan, oli väike kolli nimega Reegi ja nad olid minu emaga väga suured sõbrad. Ema läks põllule tööle kodust umbes poole kilomeetri kaugusele, koer kaasas. Et oli soe ilm, võttis ema oma jaki seljast ja pani põllupeenrale maha koera juurde. Kui töö tehtud, läks ema õhtul koju. Seal aga hakkas vaatama, kus koer on. Siis lõpuks kuulis, et keegi ulub seal kandis, kus ta tööd tegi. Pea taipas ta, et see ongi tema armas Reegi. Läks siis põllule tagasi ja näeb, et koer istub truult ema jaki juures ja valvab seda. Ema jutustas pärast, et tal hakkas koerast nii kahju, et see pidi mitu tundi tema jakki valvama ja ei tulnud koos emaga koju. Ema võtnud siis koera sülle ja toonud ta lepitusena niiviisi koju. Selline kohusetunne on otse liigutav.
Üht teist koeralugu olen kunagi lugenud. Sõitnud üks rikas kaupmees ratsa, mööda teed oma koeraga. Äkki hakanud koer väga ägedalt haukuma ja ümber hobuse hüppama, pärast poole veel hobuse jalgu hammustama. Kaupmees arvanud, et koer on hulluks läinud ja tulistas püstolist koera pihta. Sõitnud siis edasi ja lõpuks märkas, et rahakott, mis rippus sadula küljes, on kadunud. Sõitnud siis tagasi ja leidis oma rahakoti, mille juures lamas tema haavatud koer.
Kolmas lugu on meie pere lehmast. See oli sõja ajal, kus talud pidid andma normiks ka liha. Tuli ära anda lehm. Isa viis siis ühel päeval lehma ära vastuvõtu punkti, mis asus Kloogal (see on Keilast läbi Paldiski poole), meist umbes 20 kilomeetrit. Kahju oli neil lehmast ja kahju oli ka lehmal kodust lahkuda. Järgmisel hommikul vara, kui ema läks lauta loomi talitama, nägi ta kaugel meie tee peal mingit looma. Kui ta laudast tagasi tuli näeb, et see loom on ikka tee peal, aga tunduvalt lähemal. Asi pakkus huvi ja hakati vaatama, mis loom see on ja kuhu läheb. Sai selgeks, et tegu on lehmaga ja lõpuks saadi aru, et see oli meie lehm. Ema viis lehma ädala peale, et ta süüa saaks, kuid loom ei võtnu suutäitki, vaid surus oma pea tugevasti ema vastu. Ema rääkis pärast, et ta ei saanud enam rahulikuks jääda ja puhkes suurest meeleliigutusest nutma. Selline suur kodu ja inimeste (minu ema antud, juhul, kes teda talitas) armastus aitasid lehmal sellise pika tee ette võtta. Teisest küljest oli lehmast ka veel sellepärast kahju, et see pikk ja raske teekond oli kõik asjata. Minu vanemad, kui väga ausad ja kohusetruud inimesed, viisid lehma Kloogale tagasi.
Kui majas on loomad, olgu nad lemmikloomad või muud loomad, kui neid peab ära andma, on neist väga kahju. Nad on ikka selle pere liikmed.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole sellist kogemust.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on loomad olnud väga hinnatud kaaslased. Olgu need siis kanad või kanapojad, lambad või lambatalled, koerapojad või kassid. Lapsed armastavad nendega mängida, sööta, silitada, nendega rääkida. Kui meie noor saksa lambakoer õnnetult auto alla jäi, olid lapsed väga õnnetud. Õnneks sain ma Valingu raudteejaamast uue koera juba mõne päeva pärast. Ta on suur must koer ja tema leidmise ajal umbes aasta vanune. Ta oli ilmselt rongist välja lükatud ja otsis endale juba paar päeva uut peremeest ja kodu. Kuna ta on rahulik ja hästi sõbraliku iseloomuga, siis said nad lastega omavahel väga ruttu suurteks sõpradeks. Kui lapsel läksid jaama kellegile vastu, võtsid nad alati koera kaasa. Koer oli nagu suur kaitseingel, kes hoidis lapsi tülitajate eest. Polnud kunagi muret, et lastega võiks midagi halba juhtuda. Ka kodus aias ja ka väljaspool aeda ei läinud ta kellegile kallale vaid andis haukumisega alati märku võõra tulekust. Praegune teine noor saksa lambakoer on hoopis käredama loomuga, ega lase tavaliselt võõrast omapead aiaväravast sisse.
Minu arvates lapsed vajavad loomi, nad on neile väga headeks mängukaaslasteks. Ka laps vajab kedagi, kelle eest ta hoolitseks ja hellitaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kuna meie peres on kogu aeg loomi peetud, siis ei saa ma öelda, et oleksin rohkem hakanud teiste loomapidajatega suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei tahaks pidada näiteks madusid, igasuguseid närilisi. Kõigepealt on madu sellise eemaletõukava välimusega ja võibolla isegi ohtlik, kui tal on millegipärast tuju kedagi salvata. Närilisi (hiired, rotid) olen ma kogu elu põlanud, sest nad teevad majapidamises väga palju kahju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ka metsloomad võivad olla lemmikloomad. Mul on metsas metskitsede jaoks kaks söögikohta, kuhu ma panen heinu ja õunu. Kitsed on väga kenad loomad ja ma vaatan neid alati suure heameelega. Ka rasvatihased, musträästaid, puukoristajaid ja rähnisid on meie peres palju aastaid talvel toidetud. Nende toidulaud on meil akna lähedal tulba otsas, Tore on vaadata, kuidas nad pekki (või ploomirasva) ja päevalille seemneid söömas käivad. Millegipärast ei söö rasvatihased päevalille seemneid linnumajakese sees, vaid lendavad ühe seemnega lähedal olevate puude okstele ja söövad seal. Edasi-tagasi lendamine käib väga vilkalt. Põhilised söögiajad on hommikul ja peale lõunat kella 5 paiku. See on ka loomulik, sest linnud on kõik hommikul väga varased, õhtul lähevad aga varakult ööbima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mulle need loomad ei meeldi ja sellepärast ma neid ei taha ka pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
On igasuguseid inimesi ja igaühel omad huvid. Mõni tahab just nimelt võtta endale sellise lemmiklooma, mida teistel pole või milliseid harva esineb. Mul on hea tuttav, kellel on kaks hobust. Ma küsisin, mida ta nendega teeb. Ta vastas, et see on maitse asi, mõni peab koera, teine kassi, mina aga pean hobuseid. Ta on kena mees, käib talviti küla lastega saanisõitu tegemas, aga suvesõitudeks ehitas kerge neljarattalise vankri, ikka selleks, et lapsi sõidutada. Vahel käib ta ka ise hobustega ratsutamas, ega keela seda ka teistele lastele, kes selleks soovi avaldavad.
Eks ole ka selliseid loomi, kes ei mahu mõiste alla „lemmikloom“. Näiteks hunt, rebane, kährik, ilves, karu, tuhkur jne. Kõiki neid loomi ma ei vihka, nad on kõik looduses vajalikud ja reguleerivad saakloomade arvukust.
Mõiste „lemmikloom“ ja „koduloom“. Nagu ma eelmises punktis juba mainisin, võib koduloom olla ka lemmikloom. See oleneb täiesti olukorrast ja ka inimesest endast. Näiteks suures farmis, kus on mitusada lehma, seal vaevalt neist mõni lemmikloomaks saab. Aga üksik Maali, kes elab maal ja peab lehma, kes teda toidab, sel juhul on täiesti mõeldav, et tema lehm (koduloom) on talle ka lemmikloom. Või näiteks linnakorteris pere või ka üksik inimene peab endal koera, siis on see koer talle lemmikloom. Ega sel koeral ju praktilist otstarvet ei ole. Koer on inimesele seltsiks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Siin võib olla ka mitu põhjust. Osa inimesi võtab endale kas koera või kassi, kellel on tõupaberid ja kuulsad esivanemad. Selliste koerte, kassidega käiakse näitustel ja saadakse medaleid. Näitused on lemmikloomapidajale ka huvitav, sest saadakse kasulikke kontakte teistega.
Asjal võib olla ka äriline külg, sest puhast tõugu ja paberitega koerakutsikad on küllalt kallid. Hinnad ulatuvad mitmetuhande kroonini. Ta võib olla mõnikord ka n.ö. moeküsimus. Kui ümberringi kõigil tuttavatel on peres mõni lemmikloom, siis ei taheta ka „ajast maha“ jääda ja võetakse endalegi kedagi.
Üsna sageli võtavad üksikud inimesed endale lemmiklooma sellepärast, et oleks keegi elusolend su kõrval, kelle eest saab hoolitsetud, kellega võib rääkida ja kes on väga ustav ja aus oma peremehe-perenaise suhtes. Sellisel juhul ei ole tähtis, et see loom peaks omama tõupuhtaid pabereid ja on pärit n.ö. kõrgemast soost. Ka tavaliste krantside hulgas on väga palju toredaid koeri.
Eks lemmikloomadega ole mõnikord samuti kui suveniiridega – ilus asi, mida on tore vaadata, aga millel praktilist otstarvet ei ole.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu kodus on olnud kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti laste pealekäimisel, kuna nende mängukaaslasel polnud kassipoegi kuhugile panna, vastuargument oli allergia.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Loom saadi muidu sõbranna käest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi oli Kiti.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavate kaudu.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei mõjutanud. Tõug ei oma tähtsust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitusel. Suhtun positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsesin mina, kuna lapsed lahkusid kodust.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostsin algul tomati-kala konserve, hiljem kassikrõbinaid.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kastreerimiseks. Kass võttis kaalus alla. Vaktsineerimine on õige asi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on õige, v.a. tõukasside puhul.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesas ta ei olnud, kuid põhiline oli minu voodi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisil pole käinud, seega pole tekkinud ka probleeme.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, ega tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Steriliseerimisel tekkinud haava paranemiseks õmblesin talle vesti. Spets vahendeid pole hankinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti võib ülehoolitseda. Loomale ei tohi kõike lubada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on levinud koeratoidu kasutamine, siis ei olnud. Arstide tasu käib üle mõistuse.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Panin magama. Matsin aeda puu alla.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kass pissis kindlas kohas, hiljem pissis, kuhu juhtus.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Leppisin kassiga nii nagu on.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ei räägi. Mõtlemine on omane ainult inimesele.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kohustused tekkisid emmele juurde. Kindlasti vajavad lapsed loomi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks siga, rotti, hiirt, hamstrit.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minul käis kunagi üks tihane akna taga, kes oli targem kui teised, sest tõstis jalga nööri otsas oleva peki otsa peale ning nokkis siis pekki.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Pole vaja neid pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad peaksid olema loomad, kes on eestlasi ümbritsenud ajast aega. Lemmikloomad ei tohiks olla sellised, kes võivad inimestele ohtlikuks saada – ahvid, ussid, maod.
Ei tohiks vahet eriti teha. Loom kuulugu nii või teisiti ikkagi kodulooma poole. Lemmik peab olema kasvatatud nii, et ta ei häiriks kaaskodanikke. Näiteks koer ei tohi ilmaasjata haukuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loom on selline objekt, kellele inimesed jaotavad oma emotsioone.
Järg: Lemmikloomad minu elus ja muud pudulojused.
Lemmikloomi tänapäeva mõistes on mul olnud ainult üks kass. Ma ei kahetse tema olemasolu, kuid praegu mul loomi ei ole. Kass armastas kilu tomatis, sõi ka krõbinaid. Puges mulle teki alla ja kui ma puuksutasin, siis lõi hambad kintsu. Tavaliselt ma kangutasin hambad lahti, sest oli hirmus valus.
Loomadega olen ma kokku puutunud suviti maal olles ja ka mingil määral linnas. Minu elus ~25 aastat möödus äärelinnas, kus oli kokkupuuteid loomadega. Tol ajal peeti lehmi, kitsi, sigu, kanu, koeri. Ema pidas mul siga naabrite juures, kus sulg oli nii kitsas, et siga ei saanud ennast keerata. Sellises olukorras praegu vist loomakaitse selts astuks vahele. Minu majaperenaisel oli koer, ta õde pidas kanu. Meie ületänava naaber olid linna asunud Võru kandi inimesed. Naine kasvatas lapsi ja loomi, mees töötas sepana. Mäletan, et naabril oli mingi kõhutõbi ning minu ema lüpsis lehma ning desinfitseeris käsi klooriga.
Rohkem puutusin kokku loomadega Virtsus. Loomi muidugi hooldati, kuid neid ei nunnutatud. Tol kaugel 1953? 54 aasta suvel loomade arv normeeritud, kuid kui peresid oli kaks (õe ja venna pere) siis oli peres 2 lehma. Perede arve eksisteeris vist ainult paberil, töid tehti ju ühiselt, lambad olid ühisel karjamaal ning iga pere karjatas loomi teatud arv päevi. Linnalapsele olid need toredad elamused.
Teine suurem kokkupuude loomadega toimus mul 1964 a. augustis kui läksin tööle tolleaegsesse Kliinilise ja Eksperimentaalse Meditsiini Instituuti. Minu töökoht asus Sakala 1, kolmandal korrusel, kontor asus praeguse Silmakliiniku kohal, seal oli ka vivaarium. Töökoha ametlik nimi oli …biokeemia sektor, laborant. Minu ülemuseks oli doktor Virve Sui (neiuna Küll). Ka tema isa oli arst. Tal oli teaduste kandidaat.
Minu ülesandeks oli hiirtele rohu andmine, kaalumine ja hoolitsemine. Praegu mõeldes ma seda tööd ei teeks. Hiirte olme oli kehv! Siin ja praegu tuleks välja loomakaitse selts.
Hiired olid märgistatud tuššiga. Igal jalal, kuklal, selja, sabal, oli oma tähendusnumber ja siis sai neid kombineerida. Lisaks sai ka hiiri kaaluda. Hiired olid jaotatud kolme rühma. Üks rühm sai humisaali, teine kilpnäärme rohtu ja kolmas oli kontrollrühm. Süstimiseks oli tehtud lehtrikujuline jalaga värk. Väga mugav. Kuidas ülemus lambiga tingitud refleksi välja töötas, ma ei tea ega mäleta.
Ühe hiirekesega juhtus ka õnnetus – ta jäi toidukausi alla. Mina ei julgenud oma ülemusele seda ütelda. Laboris puutusin veel kokku küülikute ja rotipoegadega.
Meie vivaarium asus silmakliiniku kohal ja ta oli ka kunagi Kesk-Haigla osa. Seal oli palju sektoreid, vivaarium asus keldris. Mäletan, et uuriti tahma mõju rottidele. Oli ilmselt põlevkivi tahm!
Tänapäeva Eestis vist mingeid loomkatseid ei tehta! Putukaid uuritakse ja katsutakse küll, kuid kas hiiri, rotte, küülikuid ei tea?
Loomad on saatnud inimesi ürgajast tänapäevani. Lemmikloomade pidamisele ja filosoofiale on aluse pannud aristokraadid. Paljudel maalidel on ju tegelastena ka lemmikloomad. Enne looma võtmist tuleks seda rohkem kaaluda ja uurida ka koerakasvatuse alaseid raamatuid, sellega suudaks vähendada hulkuvate koerte hulka. Inimestel on vaja süda kõvaks teha ja koer magama panna, kui ei suudeta siis õige peremees otsida.
Lemmikloom on eestlaste pead segi ajanud. Meil on kadunud soov olla isa ja ema. Meie ostame auto ja looma aseainena.
Minu töö ei vasta küll eriti teemale, kuid sellele võib ka nii moodi vaadata.
Mul on olnud 3 looma. Kass ja kaks hamstrit. Kass oli mul siis, kui ma olin veel väike, esimene hamster siis, kui ma olin 8 a. ja teine hamster on mul praegu, kui ma olen 10. Kassi võtsime isa soovil, aga hamstrid minu soovil.
Esimese hamstri sain ma väga äkiliselt, ühe tuttava poisi vanatädilt. Ta pakkus hamstrit suvel, õues. Kõigile ta meeldis, ka minule, kuid ma arvasin, et ma teda ei saa. Mu emale ei meeldi hiired ja ka hamstrid on närilised, kuid ma sain ta ikkagi. Mu kassi nimi oli Kiti, kuid ta on juba ammu surnud. Esimese hamstri nimi oli Tuti, ka tema on kahjuks surnud. Teise hamstri nimi on La-laa, aga ta hüüdnimi on „tibu“. Tuti nimi tuli lihtsalt, lihtsalt mõtlesin ja tundus, et olen seda nime kuulnud ja tuligi välja, et mu klassivenna merisea nimi oli ka Tuti. Kui ma sain endale Tuti, ei teadnud ma hamstritest midagi, kuid peale Tuti surma ostis ema mulle hamstri raamatu.
Mina hoolitsen oma looma eest kõige rohkem, puhastan puuri ja toidan.
Minu tavaline päev möödub nagu iga teinegi päev, toidan teda ja vahel puhastan puuri. Ma annan La-laale kapsast, porgandit, leiba, saia ja talle meeldib see väga. Ma ostan „tibule“ vahel ka paki kooritud päevalilleseemneid.
Ma ei ole õnneks kunagi vajanud loomaarsti abi. La-laa on alles 6 kuune, helepruuni värvi. Ma ei vii teda eriti õue ja nii ei ole tal ühtegi järglast. La-laal on oma kolmekorruseline maja ja kaks toru seal sees, kus ta jookseb. Ma transpordin „tibu“ väikese puuriga, mille ema ostis siis kui me ka La-laa ostsime. La-laa sünnipäev on 16 ja me peame ta sünnipäeva iga kuu ja selle pärast ei olegi sünnipäeval kindlat kuud.
Kui esimene hamster Tuti suri, oli talv. Me panime ta ühe kraavi lähedale kivi alla, enne pani isa ta valge, puhta paberiga kaetult karpi. Ma rääkisin Tutiga väga palju ja ka La-laaga. Alati kui ma nendega räägin, tundub, et nad saavad minust aru. Vahel tõuseb La-laa püsti ja keerab pead nagu oleks tal minust kahju.
Meie peres on pidanud lapsed alati looma eest hoolitsema, eriti see, kes on looma omanik. Minu arust on igal lapsel vaja oma looma. Eriti see laps, kes tunneb end üksikuna. Kui lapsel on mure, saab ta alati loomaga rääkida ja kui loom teda ei kuule, võib loom ikkagi temast aru saada.
Ma ei peaks mitte kunagi rotte. Neil on nii vastikud sabad ja nad on õudselt koledad. Ma ei tahaks ka kassi enam pidada, sest mul on kassikarvade allergia.
Kunagi nägin ma telekas uudiste saadet. Seal näitas, et üks pere oli endale koju võtnud metssea. Nad ise suhtusid looma nii, nagu tavalisse koera. Ma ise arvan, et see, kui sul oleks kodus ebatavaline loom, oleks päris vahva, kuid sellega kohanemine võtab aega. Lemmikloomad saaksid kindlasti olla koerad, kassid, hamstrid, merisead ja kalad. Lemmikloom on ikka see, kes on parajalt suur, et mahtuda tuppa. Koduloom on see, kellel on õuetingimused, näiteks lehm. Minu arust pole lemmikloom ainult see kellel on praktiline otstarve. Ma arvan, et inimene peab lemmikloomi selle pärast, et tal oleks seltsiline, keda kallistada ja paitada.
I osa, kokkuvõte eluaastatest 2002-2005 ERM-le 2005. a.
Selles oli Topi lugu sündimisest kuni kolmeaastaseks kasvamiseni. Eelnev koer oli suur must Muta, kes jäi Avispea kodutalu teel auto alla ja sai silmapilkselt surma.
Siis saime kohe samal päeval Unikülast Mirja Vettikult kahekuuse Topi Muta asemele. See oli vanemale õele V-Maarjas Võidu tn 6 kui sünnipäevakingitus. Ta tahtis ikka väiksemat koera. Üldse talle meeldisid lapsest peale koerad.
3-aastasena on Topi juba täiskasvanud koer, rohkem õuekoera kui toakoera mõõtu. Kassist vähe suurem, pikem, kõrgem, paksu ja pika karvaga, umbes 9 kilo raske. Tal on juba päriskoera vigurid küljes. Õde Leida on ta päris hooldaja-söötja ketishoidja. Minu hooleks on ta harvemini. Peamised reisid teeme koos Milviga, kus käime autoga Avipeal vana talukoha aias puid-põõsaid hooldamas. Koer on meil pea alati kaasas. Nii on seal julgem üksipäini tegutseda kui on võimalikke pätipoisse meid hirmutamas. Talvel sinna koeraga ei sõida. Teed on lumised ja vahel talumajad ligipääsmatud. Seal aias pole ka talvel midagi teha. Vast ainult autole ahjupuude koorem pakiruumi laduda. Selle eest on seal peale kevadist lumesulamist tööd külluses. Leida püüab esialgu siin oma maja aias maad harida. Tuleb teda iga aastaga ikka rohkem ja rohkem aidata.
Siin V-Maarjas on koera hooldustöödeks: hommikune õuelastmine esikust, 3 korda päevas söötmine, jootmine, ketishoidmine, õhtul jällegi esikusse magama laskmine. Mõistagi peab aed ja väravad olema korralikult suletud, et ta kusagilt alevisse ära ei jookseks. Ja seda on ta igal võimalusel valmis tegema. Alevis on teiste koerte lõhnad ja siis ei loe oma kodu enam midagi.
Kui siis äkki avastame, et koera enam aias näha ei ole. Suur osa ajast on ta putka juures siiski ketis ja ta ei pääse õuest kuhugi. Õues aga lahtiselt toimetades leiab ta koha, kust välja pääseda. Ta kas hüppab üle 1,2 m kõrguse aiavärava või poeb lihtsalt aia taha. Väravatele seon tõkkepuud peale. Aiast väljapääsu kohta annab otsida. Siis avastan, et ta lihtsalt ronib võrgu najal üles, kuni pääseb üle. Selja toetab seejuures vastu puuseinu. Teen nii, et ta suurde kultuuraeda ei pääse. Eraldan eesõue võrgurõhtudega ja võrkväravatega. Siiski jääb veel võimalus äraminekuks. Kui külalised jätavad sisse tulles enda järel jalgvärava lahti.
Kes koera kadumist märkab, kohe hüüab, et „koer on kadunud“. Kohe hakkame Milviga teda otsima. Võtan jalgratta ja sõidan naabrid läbi. Tavaliselt läheb ta esmajoones naabrikoeri vaatama. Need panevad haukuma ja nende juurest saangi Topi kätte. Ühel korral ei annud ta end kätte, pani jooksu ja peaaegu oleks suurel maanteel auto alla jäänud. Aga kõik on alati õnnelikult lõppenud.
Nii ongi tihti koer kahekordselt kinni – aias ja vana putka juures ketis ka. Kui siis õues ise oleme, pole vaja alati ketti panna. Aitab võrkaiast ka. Suures aias toimetades tahab Topi meie juures olla. Siis on ta muruplatsil raudvaiaga maa sees ketis. Siis on ta rahulik, ega haugu niisama möödakäijate peale. Eriti tahab ta Milvi juures olla, kui on käsil töö ühe koha peal, nagu peenarde rohimine. Sama lugu on ka Avispea mahajäetud kodus (kutsume seda kodu Isamaaks – laste pandud nimega). Siin on Topi meie silme all, ikka ketis kusagil lagedal kohal.
2. Õe Leida surm.
Leida on tihti haiglasem ja liigub õues vähem. On küll 2007. aasta suvi, aga ta hakkab juba jõudma 90-nda aasta ligidale (s. 1918). Vanem õde Linda on juba manalas.
Topil pean ma rohkem silma peal hoidma. Vaatama, et ta oleks kinni ja söödetud. Palju see Topi sellest haigusest tead? Leida on ikka teda rohkem söötnud ja õhtuks esikusse toonud. Paar korda on toomise ajal Topi kedagi võõrast aia taga näinud ja siis robinal sellele haukudes värava taha jooksnud. Leida pole osanud end hoida ja koer on ta maha pikali tõmmanud.
Toas on Topi ehk märganud, et Leida ei taha enam temaga tegeleda. Ajab koera oma voodi eest minema kui Topi oma esimesed käpad ta voodile paneb ja nägu püüab limpsida. Eks ta ootaks rohkem enesega tegelemist nagu varem.
Paar korda on Leida olnud Rakvere haiglas ja ta voodi on hoopis tühi olnud. Aga Topi käib seda vooditki küsivalt uurimas. Leida koer on ta algusest peale rohkem kui minu koer olnud. Vähemalt siin õues aias joostes ja haukudes. Leida on teda rohkem söötnud ja jootnud. Vaadanud, et koer talvel õues ei külmetaks. Ja nüüd äkki näeb ta Leidat harvem.
Siis ma ei saa Leidaga muidu hakkama. kui saan ta mõneks ajaks Tapa haiglasse panna. Käin teda seal vaatamas. Aga paranemiseks on vähe lootust. Viimasel korral, detsembris 2007. tahaks ta koju. Aga ma ei saa seda teha. 9.XII ta sureb. Sanitar läheb veel teda õhtul vaatama peale sööki. Leida on juba läinud. Järgnevad päevad kuluvad toimetustest ja matustes. Topiga juhtub Leida surma õhtul imelik asi. Ta hakkab üksi toas olles minu juuresolekul ulguma. Ta ei ole varem millega peale ulgunud. Aga nüüd nagu põhjuseta ulub. Nii vähemalt oma veerand tundi. Püüan teda rahustada, aga asjata. Lõpuks jääb ise vait. Teisel päeval saan teada, et umbes sel ajal Leida suri. Äraseletamatu on olnud koera vaimses tundmises.
3. Saaremaa reis.
Leidat ei ole. Topi aga ei unusta ta tuba ja voodit käia tuppa tulles nuusutamas. Peame kahekesi enamiku talvest mööda saatma. Sõidame koos autoga isamaale. Vaatame majapidamist üle. Ma toon alati autos ja auto katusel küttepuid, mida siin pliidi ja ahju jaoks peeneks saen ja lõhun.
Topiga käin aia taga Võidu tänaval jalutamas. Ikka keti või nööri otsas. Kuni ühel päeval tänava otsa majaperemees kisa tõstab. Vaadaku ma, koer teeb oma junne tee äärde lumevalli. Miks ma ära ei korista. Noh, mis teha, tuleb hakata kultuurselt elama. Meie koera junnid pole kassi omadest suurt suuremad. Aga suured koerad on peamised reostajad.
Aga siiski võtan alati suure supipoti kaenlasse kui jalutama läheme. Meie järel jääb tee nüüd puhtaks. Topil pole sest suurt külma ega sooja. Nii palju ehk, et alati alevis käies peab tema kaka jaoks kott kilest kaasas olema, kuhu korjan kaka üles. Aga kakada talle meeldib, et tema märgid jääks tee tähistamiseks paigale.
Aga muudki tuleb arvestada. Pean ise koera söötma ja jootma, jalutama ja ketitama. Mul on trepikoja ehitus pooleli ja koerast on suur abi, et keegi võõras minu õuetööriistu ei tule ära viima. Majasse pannakse veevärk. Õuekraavi tuleb puhta vee ja kanalisatsioonitoru. Lühikest aega on õu üles kaevatud. Koer peab sel ajal ketis olema.
Milvi on kevadel ja sügisel rohkem mul aiatööl abis. Nii kulub paar aastat.
Ja siis osutub vajalikuks, et pean Saaremaale aiatöö asju korrastama. Koera pole kuhugi üksi jätta. Meile tõi Milvi nüüd ka musta-valgekirju kassi ka. Tuleb nad kõik autodega sõites kaasa võtta.
Teene auto pagasiruumi suletavad kastid, kus nad sõidu ajal saaksid olla ilma meid segamata. Aga tegelikult rabelevad nad kastidest-korvidest välja ja on meil jalus. Milvi peab nendega pidevalt tegelema. Neil on söök-jook kaasas. Kusagil metsa vahel peab auto kinni, et neid pissitada. Mõlemad rabelevad oma nööridest lahti ja ongi lahtiselt metsateel. Näitavad vaid sabaosa. Kas saame veel nad kätte? Alguses kohutab ära. Ei kuula nad meie kutsumist. Aga siis saan jala koera ketile peale, sellega on ta meil käes. Nüüd on veel kass, kiisutame ja tal oli ka oma rakenduse nöör taga lohisemas. Õnneks saame ka tema kinni. Ruttu autosse ja enam nendega metsa ei lähe.
Virtsu sadamas ootame praami. Milvi käib Topiga laternaposte üle märkimas! Praami peal oleme nendega koos autos. Kuivastust Kuressaare poole läheb hästi, kõik on ära rahunenud. Topi tahab Milvi süles olla ja kass magab istme taga pagasiruumis.
Linnas pole nendega midagi teha. Sõidame aiamaale, kus ka ööbime. Seal veedame mõne päeva. Koer saab haukuda ja kass liigub kus tahab. Aga ta ei kao inimeste juurest.
Milvil käib külaliseks Kaubi Aino. Temaga on Topi ootamatult sõber. Arusaamatu, miks? Aga teiste peale haugub, Aino peale mitte. Kas on Ainol ta oma koera hais küljes või mis?
Käime vahel linnakorteri peal ja poodides. Kassi ja koera paneme tuppa niikauaks kinni. Ühel päeval on rohkem tuult ja kisub akna lahti, selle klaas läheb katki.
Avastame ohtliku olukorra kui linnast tagasi tuleme. Aknal on klaas täiesti ära. Koer ja kass istuvad aknalaual toas – ootavad meid. Et nad oleksid nii targad ja ei hüppaks välja. Teiselt korruselt kukkudes murraksid oma luud-kondid ära. Kamandame ja meelitame, et nad ei hüppaks. Koerale oleks see vast surmahoop, kass pääseks kergemalt. Õnneks nad ei hüppa ja rõõmustavad, kui me teiselt poolt välisukse lahti teeme.
Aknaga juhtus aga veel pahem lugu minu endaga. Klaasimeister pani uue klaasi. Ära tulles rebis tuul akna mu käest ja sain kukkudes kõvasti haiget. Õnneks ei lõiganud klaasikillud mu kätt katki.
Aias toimetasime umbes nädala. Kass ja koer hakkasid juba ära harjuma. Linna me neid ei viinud. Aiamaal oli meil julgem ka. Keegi ei saanud tulla meie äraolekul maasikad-tomateid varastama, koera haukumist vargad pelgasid.
Ja siis ühel päeval jälle kass ja koer oma kohale autos. Milvi minu kõrvalistmele ja mina juhtima. Pikk sõit – 320 km – terve päeva Kuressaarest Väike-Maarjasse. Seekord ei juhtunud midagi iseäralikku pika tee peal. V-Maarjas olime jälle kui kodus kõik.
4. Kass (isakass e. Kõuts) ja koer Topi.
Nagu kass ja koer peavadki läbi saama. Kass on suur peremees. Igal pool, eriti toidumangumises. Ta peab enne saama. Kui koer väga lähedale satub, kohe kobab käpaga. Topi on viisakas ja tõmbub eemale. Kummalegi on oma väike kauss. Kass – teda hüütakse ka Kitiks – saab enne. Sööb oma kõhu täis ja kõnnib õue või teise tuppa diivanile magama. Topi kontrollib kassi kausi üle ja sööb ära kõik, mis kassil üle jäi. Nüüd tuleb ta lähemale kas Milvile või minule ja ootab oma osa.
Milvi teeb talle vorstist-lihast ja pudrust-saiast mingi toidu ja paneb talle ette. Topi sööb siis, sorteerides lihaolluse muust välja. Milvi segab talle siis uuesti liha, paneb uuesti ette. Nii seni, kuni kõik on otsas. Aga siis Topil alles õige mangumine algab. Ta hüppab Milvile sülle, ootab mida näpuvahelt antakse. Hoolikalt püüab kõik kätte saada, et hammas näppu ei läheks. Osa paremaid palasid annab Milvi talle kas noa või kahvli otsast või lusikast. Ise räägib, et meie koer on nii õpetatud, et sööb noa ja kahvliga. Toidu võtab väga ettevaatlikult. Siis sööb kõike, nagu tomatit, kurki, sibulakasvusid, salatit! Eriti hästi maitsevad talle magusad asjad, nagu kohupiim, jogurt, muidugi ka jäätis. Kui siis enam ei lähe, läheb ka Topi kas õue või diivanile magama. Aga kui kass on diivanil ees, siis ta sinna ei lähe. Otsib kassivaba koha.
Kass on suur hiirepüüdja. Tuleb meile näitama ja silitamist ootama, kui midagi on kätte saanud. No ükskord oli ka nii, et pani väikse hiire maha, et silita teda. Silitasimegi. Topi oli samal ajal lähedal, ja hakkas kassi saaki uurima. Uuris ja uuris kuni võttis suhu ja neelas alla. Rohi sai puhtaks ja hiirt enam ei olnud. Kass hakkas siis vaatama, et hiir ise ära süüa. Aga ka tema ei leidnud oma suutäit. Oli väga naljakas – igaühele ei tohi oma saaki ikka näidata. Hiljem hoidis ta oma hiired Topist eemale. Topi jälgis õues, millise värava taga mõni külakoer käis oma käimist märkimas. Tema pidi neist ikka üle käima. Kassil olid samad mured kevadeti ja sügiseti. Passis aknal. Kui võõrast kassi nägi, kohe oli kräunumas, et lastagu teda õue!
5. Veel Topi suursündmusi.
Kõik uue aasta vastuvõtmised toimuvad ka siin V-Maarjas suure raketi- ja paugutamise tulevärgi saatel. Muidugi ei pääse Topi ka selle üleelamisest. Aga ta ei poe nende eest kuhugi tuppa või kuurinurka. Ei, ta aina haugub, jookseb ümber maja ja vahib neid rakette. Kui me läheme tuppa, vahib ta aknast õue ja haugub veel. Ei mingit argust, vaid ületamatu meie kaitsetahtes. Et need raketid aga meile häda ei teeks.
Sama lugu on ühe värava alt teise jooksmisega. Et aga neist meie õue kedagi ei tuleks.
Ükskord Narva sugulased peatusid oma autoga tänaval. Tulid akna taha ja koputasid. Topi sai aru, et need pole õiged ja sõbralikud inimesed – meie jutu järele. Hakkas ka kurjalt haukuma. Lasime nad sisse, koer tahtis hammastega kallale minna. Aga oma elu jooksul ei hammustanud ta kedagi, haukus vaid kurjalt. Seda ka seekord. Nad lahkusid.
Aga Topile jäi see kole moment meelde. Lähen alati kurjaks ja ärevaks, kui keegi juhtus köögiaknale koputama. Topil olid ka omad sõbrad, keda ta teadis ja kelle peale kuri ei olnud. Üks Jüri käis ikka meil. Vahetas köögis riideid ja seadis oma pampe. Jalgratta jättis õue Topile valvata kui ise Tallinnasse sõitis. Topi nuuskis ka neis kottides, aga midagi talle ei antud.
Meie peres kujunes nii välja, et Milvi käis vahel Saaremaal oma asju ajamas. Kas Topi ka seda äraminekut märkas – ei tea. Aga seda küll, kui Milvi teda enam tuppa ei kutsunud ega teda näha ei olnud. Paar päeva passis õueväravat, et aga ikka tuleb. Aga aegamööda unustas ja hakkas jälle korralikumalt sööma. Mida ta oma peas mõtles, jäi teadmatuks.
Siis paar nädala pärast oli Milvi tagasi. Lasin tal üksinda minna aiavärava taha, peatuda ja mitte sõnagi lausuda. Topil jäi jooksmine ja haukumine pooleli. Ei näinud kohe, kes see „võõras“ on. See kestis vaevalt 5 sekundit, kui saba hakkas Topil käima. Siis aga juba ka väravat nuuskima. Tundis ära. Kui Milvi oli juba oma kompsudega õues, ei tahtnud ümber ta jalgade keerutamine lõppeda. Silita-silita-patsuta! Kui siis veel kompsusid lahti tehti, tuli sealt ka lihamaiust. Küll tal oli terve õhtupooliku hea meel.
Keegi tõi Topile väikese kanamunasuuruse ping-pongi omadustega palli. Maha kukkudes see põrkas kõrgele õhku ja edasi veel mitu korda kuni maha jäi. See ostus Topile tõeliseks mänguasjaks. Seda mängisime temaga koos kahekesi. Viskasin palli kuhugi ja Topi otsis selle üles ja tõi mulle kätte. Lausa kümneid minuteid kulus, enne kui ta ära tüdis. Vahel viskas ta ise seda palli üles ja püüdis kusagilt kinni. Loopisin isegi teise tuppa palli. Ka sealt tõi ta mulle tagasi. Halvem lugu oli siis kui pall veeres diivani alla. Siis pidin tooma ahjuora ja palli välja koukima. Topi oli kõrval ja vaatas ka, et kas ma saan selle veel kätte. Muidugi sain, ta pani palliga kohe jooksu. See oli siis, kui meil ei olnud veel vaipa põrandal. Vaibaga pall ei põrganud ja seda mängu me mängida ei saanud. Meil oli ka üks tavaline väike kummipall, aga see ei olnud hea. Oli liiga suur Topile suhuvõtmiseks. Mis teha, igat asja ei lubata ka närida ega laiali vedada. Suur nõrkus on Topil taskurätikute ja laualappide vastu. Kui kätte saab, peeneks närib.
Aga tule tegemiseks teeme puupilpaid ja laaste. Meil on puupliit ja ahi. Kui neid väikse kirvega peenemaks lõhume, on ka Topi abis. Ta valib endale midagi välja, läheb sellega eemale ja närib. Kes seda koera mõtet teab? Ehk tahab aidata tuld teha.
Ahjuuks on madalamal ja sealt paistab tuli vilkuvat, kui ahi köeb. Ta ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Kui aga talvel õuest külma käest tuleb, on esimene asi soojendada end ahju paistel. Midagi on ta mõistuse koodis aastatuhandete arengust alles.
Kartuli ja õuna koorimisel on Topi juures. Et antagu talle ka mõni lõik. Sööb selle samas raginal ära. Õunad meeldivad talle rohkem.
See on hea, et ta mingisuguseid susse ega saapaid ei näri. Aga vahel kontrollis küll, mis köögi lauale on jäetud. Kord läksime tülli sellest, kui ta kanakintsu tahtis õue viia. Lausa hambad lõi mulle kinganinasse. Väiksena magas ta oma perega vist papist kastis. Ja nüüdki püüab ta kasti vahel magama minna. Kojas on tal puukast riidealusega. See on ta kodu. Kui ta hommikuti tahab kauem magada, vahib ta meie tegevust tükk aega üle kasti ääre, enne kui õue tuleb.
6. Minu haigus.
Sain Seli Sanatooriumi tuusiku. Tuusik küll, aga kuhu ma selleks ajaks Topi jätan. Õnneks olid pehmed sulailmad ja Topi ei pidanud kogu aeg toas istuma. Naabri Anne ja Rein olid nõus Topile süüa andma ning teda ööseks tuppa laskma. Koer jäi nendega rahule. Oli nendega sõber. Käis ise nende õues, kui lahti pääses. Või kuulas nende juttu, kui nad meie õueväravast mööda käisid. Aga puudust tundis ta minust küll. Aga parata polnud midagi. Ei leidnud mind ja pidi teistega leppima.
2012 a. lõpus sain puugi käest hammustada. Ilma mingi ravita läks haiguseks. Kadus südame rütm ja 2013. a. jaanuaris ka eluga hakkamasaamine. Olin nädala Rakvere EMO haiglas. Hakkas parem. Milvi tuli selleks ajaks majapidamist juhtima. Vaja ahju ja pliidi alla tuli teha ja koer sööta.
Sain vähe paremaks ja lasti koju. Kuid aprillis haigestusin veel hullemini. Haiglas asi hoopis halvenes. Kui mind välja kirjutati, öeldi Milvile, et paar päeva elab veel. Toodi mind III korruselt alla ratastoolis. Eks mu mõistus oli küll selge, aga ma olevat siniseks muutunud. Rohutabel anti kaasa, mida pean võtma. Aga seal ei olnud midagi erilist tervendavat.
Tänu Milvi hoolitsusele tervis hakkas muutuma paremuse poole. Olin oma toas voodihaige. Oma osa oli ka Topil. Millest ta küll aru sai, et ta peab minu lähedal olema? Kas oli surnulõhn juba küljes? Ta käis ühtelugu mu voodi ees ja mind nuusutamas ja pai ootamas. Öösiti magas ta minu voodijalutsis. Läbi teki mõjus ka ta soojus mu külmadele jalgadele hästi. Ta oli minu juures ilma erilise käskimiseta.
Kulus mitu päeva. Haigus ei läinud hullemaks. Hoopis paremaks. Söögiisu tuli tagasi. Suur sündmus oli see, kui ma esimest korda läksin kööki laua taha sööma. Topi oli jätkuvalt minu toas. Varsti viidi minu laud voodi eest ära. Siis ütlesin Topile, et ära rohkem voodisse tule. Maga voodi ees põrandatekil. Seda ta ka tegi. Hakkasin ka päeva ajal teises toas rohkem olema. Peagi sain taas jalad alla. Pidin hoolas olema, et juurde ei külmetaks. Topi õppis minu toolil magama, kui toas oli. Siis ka suve poole minu kirjutuslaua all.
7. Edasisi sündmusi.
Suve 2013. a. jooksul tervis paranes veelgi. Kannatasin ainult rohkem jõuetuse ja väsimuse all. Milvi aitas aiatööd ja kütte muretsemise tööd teha. Käisin arstlikus kontrollis ja sain puude tõendi.
Autojuhiluba kehtis edasi ja see ei valmistanud mulle raskusi. Olid ju mul sõidud siin V-Maarja ümbruses. Põhiliselt Avispea maakodu vahet sõites.
Suursündmuseks oli tütretütrel Elenil pisipoja Marteni sündimine. Tal oli raskusi üksinda pisipoja kasvatamisel, kuna eelmine laps Laura oli alles 1 ½ aastane. Õiget kodu ega abilist ei olnud. Elasid Kuressaares.
2015. a. tuli Elen oma lastega lühikeseks ajaks meile V-Maarjasse. Milvi sai teda aidata. Oma ema Epp ei teinud aitamisest väljagi. Marten juba käis.
Nüüd jõuan Topi juurde jälle tagasi.
Topile meeldisid väiksest peale väikesed lapsed. Ta ei olnud nende vastu sugugi kuri. Kui asi kippus kiusamiseks minema, siis Topi läks lihtsalt eest ära. Kassil oli parem, tema põgenes kohe kapi otsa.
Siis ühel õhtul kuulis Topi jälle tüminat vastu aknaklaasi. Hakkas ägedalt haukuma. Siia oli jõudnud Eleni abiellumata mees Meelis Joamets. Oleks nagu tulnud lapsi vaatama (kelle eest Elen üldse põgenemas oli). Aga sisuliselt tahtis Laurat oma juurde viia. Nagu kasvatamiseks, aga tegelikult Laura toetusraha saamiseks, et viina osta. Siia valla lastekaitsesse oli ta oma „vagad“ soovid teatanud. Keegi tuli vallast ka siia. Ja kohe nii, et võtab Eleni ahastuseks kohe Laura ära. Ma astusin vahele, et see on minu maja ja ma ei luba Laurat sulle. Siis ta otsesest viimisest küll sel korral loobus.
Kogu see suur riid toimus Topi ägeda haukumise saatel. Ta nagu sai aru, kus peab meid kaitsma. Mõni päev hiljem Meelis sundis Elenit Laurale järele sõitma ja sai Laura endale. Nüüd jäi Marten päriselt meile. Elen ei olnud võimeline Martenit Meelise vastu kaitsma. Marten muutuski meie pere liikmeks. Eelmisel kuul sai ta juba 5-aastaseks. Topil võis osalt väga hea meel olla – üks temasugune laps meil juures!
8. Topi haigus ja surm
Talv 2014/2015 on meile nii väljas kui toas külm. Kütame ahju ja pliidi all on 3 korda päevas tuli, aga ikka on külm. Eriti põrandal. Kui õhtul on kummuti kõrgusel 18ºC sooja, siis hommikuks 15ºC ja põrandal koguni veel 5ºC jahedam. Sellepärast siis lasemegi ööseks Topi ja kassi tuppa. Ja sellepärast tahab Topi diivanil magada, kus on soojem kui põrandal. Õhtul ta peab enne tuppajäämist õues pissil ära käima. Seda on ta harjunud imekähku tegema. Nagu aru saades, mis temalt oodatakse.
Peagi muutuvad ilmad soojemaks ja valgemaks. Juba ulatub päike paistma kuudi katusele. Topi käib seal päikese käes istumas. Panen talle riide ka alla. Talvel haugub ta vähem. Aga juba kevade saabudes valvab ta hoolega värava taga liikujaid. Väiksed poisijõnglased on ulakad ja loobivad Topit väikeste kivikestega. Käin neid vahel keelamas.
Juba algab suur ja soe suvi. Topi magab jälle esikus. Milvi niidab ta pika karva kääridega maha. Siis aga avastab, et Topil on üks esihammas välja kukkunud. Arvutan, et olen Topiga peaaegu ühevanune. Minul käib aasta-aastalt vananemine. Topil aga vastab üks minu aasta seitsmele aastale. Olen oma aastates tõsisemalt haige olnud. Topi tervis on alati hea, kuigi alati ta väga isuga ei söö.
Nüüd kevadel magas ta Milvi jalgadel voodis, sest külma põranda tõttu kannatasid ta jalad külma käes ja Topile see meeldis. Vahel ei tulnud ta sealt isegi meiega koos söömagi. Jäi veel voodisse. Siis ma meelitasin ja kutsusin teda eraldi. Vahel oli ta saba ka longus. Siis ma ütlesin, et „saba rõngasse, saba, saba!“ Ja näe imet, juba oligi tal saba rõngas ja hakkas süüa ootama. Milvi oli temaga juba varem õues pissil käinud.
Suvel jäi ta nagu uimasemaks. Magas mõnikord lausa päikese käes maa peal. Kraapis ennast käppadega. Mõtlesime, et on kirbud, aga siiski neid näha ei olnud. Käisin siiski loomaarstil ja tõin kirburohtu kuklale määrimiseks. See ka ei aidanud. Käisin temaga jalutamas nagu ennegi. Ka söögiisu oli nagu vähemaks jäänud. Aga vorst, kont ja kanaliha maitses talle nagu ennegi. Traumasid tal ka ei olnud näha, kuigi paar korda oli keti otsas rappides keti konksu sirgeks oma kaelaga tõmmanud. Tihti ei pidanud keti põrge teda ja pääses aeda jooksma.
Proovisime Topi aias jooksmist ühendada väikepoisi Marteni käimistega. Aga see ei õnnestunud. Topi oli nii palju tugevam, et tõmbas poisi käest lahti. Kui Isamaal päeviti autoga käisime, oli koer V-Maarjas omapead ketis. Neid lihtsalt ei saanud koos vedada.
Sügise saabudes muutus Topi uimasemaks. Ei saanud aru, mis on viga. Rääkisin oma onutütrele Aasmaale ja küsisin nõu. Too ütles, et koerale ei tohi üldse kartulit ega konti anda. Aga Topi oli meil eluaeg konti söönud. Eriti külmkapist kirvega kondiraam kui paku peal tagudes. Midagi muud pidi viga olema.
Juba muutusid ilmad jahedamaks. Aiatöö vajas tegemist, küttepuud pinusse ladumist. Topi püüdis kogu aeg meie lähedal olla. Käis lausa iga puuhaluga minuga õues kaasas.
Korraks tuli ka lumi maha. Ta tegi oma jälgi ümber maja ja puuvirnade. Aga endist ergast jooksmist Topil enam ei olnud. Aiavärav aga pidi siiski alati korralikult kinni olema, et ta välja ei pääseks. Topi söögiisu muutus olematuks. Milvil oli kassiga olnud kogemusi, et tuleb anda haput veini. Ostsime ja andsime lusikaga, ei midagi. Paar päeva nagu oleks Topil parem olnud. Aga süüa ei tahtnud isegi tibuliha mitte. Kui ta niiviisi nagu varem ei söönud, siis ta kõht ei käinud nüüd enam läbi ka mitte.
Topi ikka liikus toas, oli kus ta tahtis. Tal oli kombeks minu toas käia – mind otsimas. Kui uksel soojendasin taburetil istudes jalgu vastu ahju, siis ta läks mind märkamata tabureti alt läbi. Käis voodi juures – mind ikka polnud näha, läks tagasi. Kui siis teda tabureti alt silitama hakkasin, oli ta mind üles leidnud ja hea meelega.
9. Viimased päevad.
Päevad läksid. Sügis arenes omamoodi edasi. Lumekirmetis sulas ära.
Topi haigus muutus lootusetumaks. Oodatud paranemist ei toimunud. Loomaarst ütles, et ta juba saab varsti 13 aastat vanaks. See on koera iga. Ta ju ei söönud midagi, ei lakkunud ise ka vett. Mingi sisemine parandamatu viga pidi olema. Ise ei jaksanud enam diivanile hüpata. Kui Milvi teda voodisse püüdis võtta, siis oli tal nähtavasti valus, et hakkas urisema. Oli siis seal, kus ise tahtis. Nina oli soe, mis viitas palavikule. Aga kus ma ka toolile või diivanile ei istunud, seal oli Topi ka kohal ja toetas oma pea minu jalale. Et aga ma kuhugi ära ei kaoks.
Magama hakkas ta minu kirjutuslaua all põrandal. See oli jahedam koht ja mina olin ka nägemisulatuses. Ta ei saanud enam vett lakkuda. Milvi jootis teda paari tunni tagant. Ettevaatlikult tuli liigutada ta pead, et ta haiget ei saaks. Korra võttiski Topi Milvi pöidlast hammastega kinni. Arvates, et Milvi talle haiget teeb. Ka öösiti sai ta juua, vee neelas siiski kuidagi alla.
Püüdsin Topit rihma otsas pissile õue viia. Ta tuli ilma suurema tirimiseta järele. Ka need käimised muutusid iga päevaga lühemaks. Aga ta pingutas ja käis värava taga ikka oma pissikohti ära märkimas.
22. detsembril ta tänavale enam ei tahtnud minna. Märkis õuest endi värava ära. Tuppa tulles selle viie sammu peal puhkas kolm korda. Aga käis veel omal jalal.
Vaatasin televiisorist päevauudiseid. Topi puhkas minu jala peal. Oli näha, et liikumine on tal väga raske, aga ta ei teinud mingit valulist häält. Siis kutsusin teda oma tuppa laua alla magama. Tuli 2-3 sammu ja sinna langes pikali punasele vaibaotsale. Ei ma hakanud teda sundima edasi minema. Jäigi sinna magama. Milvi andis talle iga paari tunni järel vett lusikaga juua. Nüüd oli selge, et teda pole kauaks. Hommikul ärkan koera nutu peale. See on nagu ulgumine ja nutt segamini. Tuba on pime. Milvi ütleb, et kuula, Topi laulab! Sedasi iga mõne minuti järel ligi pool tundi. Milvi – vist Topi hakkab surema.
Viimati paneb tule põlema. Topi on istuma tõusnud. Ta nagu hüüaks meid, et kus te ometi olete? Kohe kui meid märkab, jääb ta nutt ära. Saba hakkab suurest rõõmust tonks-tonks-tonks vastu põrandat lööma. On näha, et Topil hakkab surmahirm üksinda peale tulema. Ja nüüd loodab meie peale, et ehk saame aidata nagu alati. Saab lusikaga juua ja muutub rahulikumaks. Kogu nutt ja lootus meie abile väljendavad nagu elukogemust ja inimlikke tundeid. See näib olevat lõpp. Ei ole midagi teha. Tuleb loomaarst kutsuda, kes ta magama paneb. Mis sellest, et on jõulureede. Helistame ja ta lubab tulla.
Vahepeal on Topi diivani ees vaibal istuma tõusnud. Ainult istuma, aga seda esimeste käppade toel. Tagumised on nagu halvatud ja ei liigu enam. Silitan ta pead, istun ta juures diivanil, jutustan temaga. Ta toetab esimestele käppadele ja nagu keerutab ennast nende abil. Kas ta tahab näidata, et vaadake, esimesed käpad on veel tugevad. Siis aga väsivad ka need ja ta vajub küljeli. Enam ei saa ta aru silitamisest ega oma nimest. Pea ulatub eemale, nagu surnul. Kohe on ka loomaarst kohal. Tal olevat see teenus alati valmis, et loomade elu valutult lõpetada. Võtab süstla. Kompab kaela tuiksoont ja süstib. Topi tõstab korraks pea ja siis laseb jälle põrandale vajuda. Vähe aja pärast võtab loomaarst teise mürgisüstla. Sellega otsib ribide vahelt südant ja see on juba südame seiskamise mürk. Ongi Topi meilt läinud, jäädavalt. Ilma teenistuseta meid orjanud ligi 13 aastat. Paneme ta laiba pappkasti õue. 24. detsembril matame ta aeda ploomide alla maha. Väga kurb on. Teist nii head koera pole meil kunagi olnud ega saa olema. Pisar tuleb silma. Milvi püüab väikest Martinit lohutada, kui see küsib, kus Topi on. Seletab, et Topi on kõrgel taevas ja elab oma tähe peal. Poisile jääb Topi täht meelde.