On küll lemmikloomad. Praegu kaks hamstrit: Tiksi ja Tipsi. Tipsi tuli nii: Tibi - Tips - Tipsi. Ta oli väga "naiselik" :) Tiksi tuli ema järgi ehk Tipsi järgi. Vana hamster on mul paljudes kohtades kaasas olnud, nt kunstikoolis ja õues.
Mul on oma lemmikloom - koer. Tähendab, ta oli. Teda ei ole enam pool aastat, sest ta suri vanadusse. Ta nimi oli Tipsi ja ta oli krants. No La Kraants! See oli ta tõunimetus. Ta sai kusagil 17 aastat elada, aga koera aastates on minu arvates seda veel rohkem. Oma nime sai ta vist vanaemalt. Ma täpselt ei mäleta, aga tean seda, et ta toodi ühel külmal talvepäeval mu vanaema juurde kinda sees, sest ta oli nii väike. Ega ta väga suureks kasvanudki. Aga ta oli kohutavalt laheda karvaga - mustavalge kirju nagu väike lehm. Mul on nii kahju, et teda enam ei ole, sest ta oli maailma parim koer. Vahepeal olid mul ka hästi erilised lemmikloomad - raagritsikad. Bioloogia õpetajal olid munad ja ta pakkus mulle neid ja ma loomulikult võtsin vastu. Nad ei tahtnud muud hoolt, kui paari nädala tagant värsket kapsalehte. Suurepärased loomad ja vähe hoolt nõudvad. Aga nendega juhtus õnnetus - ma unustasin nad päikese kätte ja purk kuumenes üle ning nad kõrbesid ära. Nad olid väga ägedad! Ma ei ole eriti lemmiklooma inimene, sest mul on väga vähe aega ja nad jääks unarusse.
2 kassi, tõuta, mõlemad emased.; Koer, saksa lambakoer, emane.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
1 kass nimega Kass.; 2 kass nimega Tipsi, hüütakse veel Fluffy, Snowball, Potsataja.; Koer nimega Rexsiina, hüüti veel Rex, Rexsu.
Kes lemmikloomale nime valis?
Teisele kassile (Tipsi) andis nime noorim tütar, u 9 aastaselt.; Koerale andis ka nime noorim tütar, u 11 aastaselt.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Koerale oli mõttes veel nimeks panna Jerry.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Koerale nimepanek: Kuna tegu oli saksa lambakoeraga ning meie peres oli komissaar Rexi vaatamine väga aktuaalne ning telekas nähtud Rex oli väga tark siis mõtlesime, et tahame ka tarka saksa lambakoera. Kuna aga tegemist oli emase koeraga siis tegime Rexist Rexsiina. Ja nii saimegi endale targa koera.
Oma lemmikloomade nime saamise lugusi ma ei tea. Kass Pätu, kes on minust vanem, nimevalik tuli arvatavasti sellest, kuna ta oli kassipojana paras paharett. Tema poja Tipsi nimi, tuli teletupsude saatest ja see pandi minuteada minu soovil, kuna tegelane Tipsi oli teletupsudes mu lemmik tegelane tol ajal.
Mul on lemmikloomi väga palju: koerad Pets, Pätt, Aksel ja Ruudi; kassid Triibu ja Tipsi ning hobused Ekvator ja Voore Ridigard. Pätt sai nime oma pättuste ja lolluste eest mida ta suutis korraldada. Triibu aga oma triibulise selja pärast.
Minu lemmikloom on kass Tipsi. Me saime ta kui ta oli u kolme kuune. Alguses tahtsime talle nimeks panna Tipi ,aga kassid pidid hästi S tähepeale reageerima ning me panime S vahele. Nii saigi ta nimeks Tipsi. torelugu on see ,et üks kord ma tegin matemaatika kodutööd ta tuli ja viskas pikali minu harjutuse peale ning ma ei saanud seda enam teha.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Väiksena oli meil merisiga Kiku, koer Rexu, kassid Tipsi ning Pätu ja nüüd on kalad. Kiku oli meil siis, kui mina ja õde olime neljased. Rexu oli meil siis, kui me olime õega kahesed ja Tipsi ning Pätu olid meil aasta tagasi. Kalad on meil kaks aastat olnud.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloomad võeti laste soovil. Lemmikloomi võttes mõtlesime kõik ennem läbi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomad saime tuttavatelt tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime" vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmikloomade nimed on alati olnud lõbusad ja armsad. Perega panime nimed. See nimi, mis kõigile meeldis ja mille peale lemmikloom reageeris, selle nime valisime.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat infot saime loomapoest, internetist ja vahel ka raamatutest ja tuttavatelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Meid lemmikloomade valikul mood ei mõjutanud. Tõupuhtus pole meile oluline, aga on oluline, et loom oleks lastesõbralik ja ei teeks palju pahandusi jne.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Me pole oma loomadega loomanäitustel käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitsesid merisea, koera ja kasside eest. Kalade eest hoolitsen põhiliselt mina, sest need on minu kalad. Vahel aitavad ema, isa, õde ja vend ka.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ostame kalapoest spetsiaalset kalatoitu Nutrafini ja TetraTabiMini, harva anname hakkliha või saiapudi jms.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures käisime merisea küüsi lõikamas.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu arust pole steriliseerimine vajalik. Maal andis vanaisa kassilt tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud" või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kaladel tulid kalapojad, aga nad surid ära, sest oli talv ja toas oli külm, meil olid kalad siis alles natuke aega olnud ja meil polnud akvaariumis vajalikke asju.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Me elame korteris ja siin on meil lemmikloomadest Kiku ja kalad. Merisiga elas toas puuris, koer elas soojas kõrtega kaetud kuudis, kassid elasid lakas, pööningul ja vahel toas ning puuriida ja maja vahel. Lemmikloomadel oli kindel ala, kus nad võisid ringi liikuda, kassid võisid õues igal pool käia. Kalad elavad akvaariumis. Lemmikloomad ei võinud voodisse tulla, sest nad olid enamasti mustad ja vahel olid neil kirbud ja puugid, merisiga võis voodi peale tulla, sest ta oli puhas ja hooldatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me pole kunagi loomi reisidele kaasa võtnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Merisiga oli sündinud septembris 1997.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Me tegime vennaga meriseale puuklotsidest labürinte. Kassidel oli maal kamm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arust on ülehoolitsemine siis, kui loom tõuseb pereliikmetest, sugulastest, parimatest sõpradest kõrgemale kohale. Mõned inimesed ostavad loomale kõige kallimaid asju ja peavad looma nagu jumalaks ja loobuvad looma pärast oma ettevõtmistest ja veedavad kogu oma aja loomaga.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on kõik rohkem arenenud ja on ka paremad võimalused looma eest hoolitsemiseks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm mõjus meile väga raskelt, sest me olime siis veel väikesed. Me armastame kõiki oma loomi väga. Merisea matsime väiksesse puust kirstu. Koer sai teise koeraga võideldes surma ja kassid on autode alla jäädes surma saanud.
20. Milliseid „kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Meil reegleid otseselt polnudki, sest me neid tuppa ei lasknud. Ainult siis, kui nad pahandust tegid vms, siis ütlesime ja õpetasime neid. Näitasime näpuga ja ütlesime, et nii ei tohi teha.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie loomad olid kõik tublid ja armsad. Kõik loomad on meile väga kallid ja loomi ei tohi karistada! Loomad pole nii arenenud, kuid sellegi poolest ei tohi neid karistada!
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine mõjus? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)?
Sõprade ja tuttavate koertele oleme sitsimist õpetanud ja proovisime toitu nina peal hoida. Me tegime seda toiduga ja need tulid hästi välja. Mina oma looma koertekooli või loomadeasutusse küll ei hakkaks saatma. Ma tahaks oma koera ise õpetada, kui see vajalikuks osutuks.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma rääkisin loomaga ja ma arvan, et ta mõistis mind. Kui me Rexuga üksteisele otsa vaatasime, siis tal oli selline pilk, et ta nagu mõistaks mind.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kassid oskavad nii nurruda, et neile ei saa vastu panna ja siis nad saavad oma tahtmise. Samas teevad koerad niisked ja suured silmad ning nad saavad alati oma tahtmise.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed pidid loomade järgi koristama ja nende eest hoolitsema ja neid toitma. Lapsed kiinduvad loomadesse rohkem, aga vanematel pole tavaliselt aega. Minu arvates vajaks iga laps looma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ümbruskonnas elavate loomapidajatega suhtlen ikka samamoodi. Tuttavate poole ma lemmikloomaga ei läinud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks mürgiseid loomi, sest nad oleksid ohtlikud ja korterelamus poleks neile sobivaid elutingimusi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Inimesed, kellel on oma maja, toidavad linde ja panevad talveks kitsedele ja teistele metsloomadele toitu. Meil pannakse ka maja äär külakassidele vahepeal toitu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise küll ei peaks eksootilisi ja ebatavalisi loomi, aga kui on huvi tahtmine, siis üritaks pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom" raamidesse? Mille poolest, kui üldse "lemmikloom" "koduloomast"? Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet?
Lemmikloomad on väiksed loomad, nagu koerad, kassid, merisea kalad, maod jt. Lemmikloomadele müüakse poodides eraldi neile mõeldud toitu ja vajalikke vahendeid.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomad täidavad toa positiivse energiaga ja annavad häid tundeid, et sa pole kunagi üksinda. Loomad on tihti inimese parimad sõbrad.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Internet, raamatud, tuttavad.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole. Ei ole, iga loom on armas olenemata tõupuhtusest.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei, me ei ole käinud loomaga näitusel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitseb ema.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toitu ostame ja teeme ka ise. Ostame krõbinaid ja kaerahelbeputru keedame, sest koer on suur ja sööb palju.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimiseks, pole olnud probleeme. Hästi ja see on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu arust pole seda meie loomadele vajalik. Mõne haiguse tõttu on see vajalik. Tablette ei anna, tubane kass ei puutu kokku isastega.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud" või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole, ei soovi järglasi. Ei ole lihtsalt juhtunud. Pakutakse teistele, endale ei jäeta.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kass on toas, kõik lubatud. Koer on õues, ketis öösel esikus, õhtul lahti. Koer ei tohi voodis käia, aga kass küll.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oleme võtnud pikemale reisile. Tavaliselt ei jätta maha. Auto pakiruumis. Ei võta linna. Ei ole vajalik loomahotell.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, millal on ja tähistame 16. juuni ja 5. august, ostame kallimaid maiustusi ja endale torti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei, me ei ole riideid ostnud. Mänguasju on kummist. Jah, oleme ostnud šampooni pesemiseks. Ei vii kuhugi spaasse.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Muidugi on võimalik üle hoolitseda. Ei hoolitse liiga palju.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on loomapoed.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Matmine on tavaline ja otsustasime võtta uue looma.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Jah, koer hüppab rõõmust. Pole veel saanud jagu. Kohe, pahandamisega.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine mõjus? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)?
Jah oleme küll, küsimist järjekindla maiusega. Võiks küll viia koertekooli, alluks kergemini korraldustele.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägime loomaga. Ei mõista meeleolu ega kõnet.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei või peremehe kiindumust ära kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed söödavad, puhastavad. Vähem kui täiskasvanud. Vähem tegelevad lapsed. Jah, laps vajab looma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakatud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei ole looma, kelle eest ma ei hoolitseks.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea näiteid.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Loom on küll eksootiline, aga peavad olema tingimused ja oskused.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom" raamidesse? Mille poolest, kui üldse "lemmikloom" "koduloomast"? Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet?
Kõik loomad võivad olla lemmikud.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Nad on seltsiks, on, kellega tegeleda. Inimestel pole igav ja neil on kellega tegeleda.
Olen talulaps. Talus olid loomad, samuti koer ja kass. Loomad on minule väga meeldinud. Olen üksik laps perekonnas, siis olidki loomad, kellega võib olla väga tihedalt suhtlesin. Näiteks pugesin aia vahelt karjamaale (karjamaa ja õue aed oli üks) loomade keskele. Mul oli lemmikhobune Manni. Temale viisin leiba, kui ta mind nägi, tuli vastu. Lubas mind paitada igalt poolt, isegi saba katsuda. Ema sünnitas mind 39 a., samal aastal sai 40. Meie karjamaalt käis läbi tee, mida mööda mindi heinamaale, ütlesid, et see laps küll seal loomade vahel sureb.
Midagi minuga ei juhtunud. Manni oli väga hea südamega. Temaga tegin ka esimesed töökatsed põllul, rullisin, äestasin ja õppisin rakkesse panema. Kannatlikult ootas kõik minu liigutused ja kui rakendus lagunes, siis ka selle. Kahju oli minul temast kui vanemad naised alati teda valisid kolhoosi tallist. Ta oli vana ja vaevatud. Isa oli tallimees, kui oli soov, siis rakendas ta jälle tema, kuigi tallis oli hobuseid, kes nooremad, tugevamad. Siis käis tallimeestel kaasas kahtlus, et oma hoitakse. Igal sügisel prakeeriti vanu hobuseid rebastele (hõberebasefarmid). Tema iseloomu tõttu jäi ta palju aastaid sellest maha, tegi küll inimestele head, aga vaeva nägi. Arvan, et isagi oleks ta parema meelega rebastele saatnud, aga nii ta oli. Mõnikord mõni helde perenaine andis talle töö vaheajal oma lehma heinast mõne suutäie ja leivakooriku. Tal oli läikiv karv, punakas-beež. Lapsepõlves oli ilus, isa kammis ja harjas, ka tema armastas hobuseid. Kolhoosis see enam nii ei olnud, oli kõhn. Ta oli pisikest kasvu, eks kõhtki olnud väiksema. Kaks suurt hobust meie tallis suri 1953 a. kui oli vihmane suvi, hein jäi tegemata. Talvel toodi metsast männioksi söödaks jne… minu mälestus on selline, et ta veel kevadel tõi ilmale varsa.
Mälestused on mul ka lapsepõlve lemmikus s.o. lehm Kirju. Ka väga rahulik. Sörkisin igal pool ema järgi, nii ka lehmalüpsil. Lõuna aeg lüpsti karjamaal. Mina olin kruusiga kohal, sest ema valas lüpsisooja piima. Ma ei mäleta, kui vana võisin olla, kui tekkis tahtmine ise lüpsta. Olin väga õnnelik, kui Kirju mulle mõne tilga andis, tegin talle pai. Ka tema läks kolhoosi. Kõige noorem Trilla jäi omale. Ka tema oli hea, rahuliku iseloomuga. Tõi ilmale ilusa ruske vasika. Trilla oli siis juba üle 10 a., isa tahtis rusket (tume pruun) lehma ja kasvatasimegi uue. Olen üksik, minu pere on olnud ema ja isa. Ka Tirka (uus lehm) jäi pereliikmeks. Eks lehm oligi kolhoosi ajal, kes aitas elada: piim, või, koor kõik oli omalt, piima (läbiaetud koorelahutajast) sai anda seale jne.
Isa suri 1971, aasta pärast viisin tema sovhoosi lauda, oli aher, jäi surmaotsust ootama. Kaua oli kõrvus, kuidas mind taga ammus. Ema jäi nutma. Trilla elas 18 a., tema müüsime tädi peresse. Nende lehm lõhkus aedu, ei lasknud lüpsta, oli lemmik ka seal peres. Viimane poegimine oli raske, oli juba ka uus, tema vasikas kasvamas. Aasta oli nende peres ahtrana, siis tõi tütar ilusa vasika ja lõppenud oligi tema maine tee. Kahju oli kõigil. Meie perel vähem, sest olime harjunud oma lehmaga.
Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, heina aeg oli tore. Kurb saatus, mis looma ootas, on mulle alati väga raske olnud. Ma ei ole olnud ühegi seatapmise juures ega tilka verd võtnud. Ma loobun verivorstist, aga sinna ma ei lähe. Olin toas, padi pea peal, et ei kuuleks sea viimast appihüüet! Iga kevad rõõmustas väikeste visside, uttede sünniga. Hobusevarss oli harvem. Neid sai hoida, meeldisid, kuid see kordus igal kevadel. Meeldisid tibupojad, pääsupere räästa all. Mul on siiralt kahju, et paljud praegused lapsed seda kõike ei näe.
Minu tädil olid jänesed. Tahtsin omale ka. Minule ei võetud, sest ema-isa kartsid, et kui nad poegivad, siis on jälle kurbus peres, arvan, et ka isa ei olnud jänese lihast huvitatud, väike armas loom.
Kassidest rohkem on mulle meeldinud koerad. Esimene koer, keda mäletan, oli Mats, väike beež kaunis pika karvaga koerake. Ilus nägu, süsimust külm nina, surusin selle alati omale vastu põske. Tema lubas kõike, näiteks panin oma riideid kuidagi selga, siis istusime toolile, et sõita tädile või surnuaiapühale. Need olid kohad, kus lapsena sai käia. Tema hoidis mind ka, mäletan teda alati oma voodi ees, kui ärkasin. Lubasin temal ka oma leivalt võid lakkuda, sest hammustada minuga koos leiba ta ei mõistnud ja minu leivatüki omale ei tahtnud. Jooksime koos karjamaal, mina ees ja Mats taga. Mõnikord olime ema silmapiirilt kadunud, siis oli Mats ees, tema jooksis vahel ka mõne linnu, harvem hiire järgi vilja või kartulivagude vahele. Ema hüüdmisele reageeris ennem tema, sest minul oli huvitav leida mõni ümmargune kivi või kartulimuna (vili peale õitsemist).
Leinasin teda väga kaua, kui ta ükskord pääses pulma ja sealt enam ei tulnud…
Lohutuseks võeti uus koer, väike Tipsi, ei unustanud ma ikka Matsi, sest Tipsi oli kutsikas, tahtis mängida, hambad olid teravad, tihti ei mõistnud teineteist. Jäi rohkem isa koeraks, käis tema järgi ka siis kui ta hobusega läks. Autosid käis vähe, aga tema jäi auto alla. Vist läks isa veskile. 17 a. elas meiega Mopsi. Ta oli hea, ilus must väike koer. Olin siis juba suur, vist VII kl. ja VIII läksin kodust ära, olin pühapäeviti kodus. Tundis minu tulekust head meelt, liputas saba. Ta ei tahtnud olla süles. Paitamine küll meeldis.
Kõik koerad ja kassid sõid sama sööki mis isegi. On meeles, et olid kassil ja koeral eraldi toidunõud. Suvel olid toas ja õues, sest ema kurnas piima õues ja siis anti põhi ja pealmine vaht nendele. Ootasid seda alati.
Mopsi viimaseid päevi ma ei näinud, olin sanatooriumis. Kui koju tulin, siis teda enam ei olnud. Ma ka ei pärinud, kuidas tema elu lõpp tuli, sest sain aru, et tema elu oli raske, ei kuulnud. Ka mõistusega ei olnud alati kõik korras. Vahel juhtus nii, et tuli õuest tuppa pissile. Koerad magasid kõik heintes. Minu kodu oli rehetare otsa ehitatud kaks kambrit ja köök. Rehetoa ees oli üks ruum, mida kutsuti „ukseesine“. Seal olid heinad või õled. Koerad seal magasid. Siis võtsime naabritädilt, tal oli emane koer, beeži kutsika. Nimeks panime Urri, sest armastas uriseda. Tigedust tal ei olnud. Kippus minu järgi käima, vahel ka päris võõrale. Isa oli siis juba haiglane, armastas istuda tema juures, jalapeal tukkuda. Ei unustanud ta ka oma lapsepõlvekodu, venda. Mürasid ja maadlesid, olid kohe nende „spordiplatsid“, vahel tüütasid perenaist. Käisin teda vahel koju toomas, siis oli nii väsinud, tahtis sülle.
Isa suri vähki, viimased kuud oli voodis. Urri oli tema voodi ees ja ulus. Isal olid suured valud. Kas ta mõistis neid, miks ta ulus, ei tea. Vanemad inimesed ütlesid, et ennustab surma. Kolm päeva pärast isa surma ta kadus. Meil emaga oli temast väga kahju. Ei tea, kas meelitas keegi teda omale, või läks isa otsima ja unustas kodutee. Käis juba kahtlus meie meelest läbi, et võib-olla oli naabritädi koerte möllust tüdinenud, aga ta ütles, et polnud neil käinud.
Koerast oli suur puudus… Isa matus oli 22. mail ja juulis toodi meile uus kutsikas. Nimeks panime Simmi. Minu meelest väga armas koer. Oli meiega 13 a. Sõbralik, aga talle ei meeldinud lapsed. Ema viis ta kord õue ketti, rohkem ei viinud. Lapsed võtsid teda kui märklauda ja loopisid kividega. Ta ei vihanud mitte ainult neid, vaid kõiki, umbes kümne aastani. Õues käisin jalutamas väikese (1,5 m) ketiga. Olime ettevaatlikud lastega. Ühte hammustas, ei jõudnud hoiatada ega sülle võtta. Tal oli kasukas seljas, hammustas käevarrest. Ehmatus oli suurem. Kui olid lapsed meil, oli Simmi ka toas ketis. (Foto, ei soovi tagasi.) Tema oli meil lapse eest, minul rohkem. Tihti süles. Ta tuli ise minu kõrvale diivanile istuma ja puges sülle. Tema oli toakoer. Meenub esimene öö meil, nuttis, võtsin enda juurde voodisse… kõndisin temaga. Nutt ei tahtnud järgi jääda, igatses ema. Järgmise öö magas paar tundi minu juures, siis oma pesas (väike karp pehme riidega) minu voodi juures. Kui aasta pärast vana rehetare maha jätsime, sest oleks vajanud remonti. Emal oli väike pension (14.-) minul lasteaia majandusjuhataja töö, töötasu 70 rbl. kuus. Sellest jätkus elamiseks. Koht oli üksik, kartsime kahekesi. Üksi olemist ei kujutanud ma ettegi, sest teadsin, et see tuleb. Ema oli siis 75 a., haiglane. Minu sisetunne ütles, et ema on minu viimane elukaaslane. Olen 70 a. nii ta läkski. Kodust jäänud rusuhunnik, maaparandus tegi mis vaja: põletas, mis süttis ja ülejäänu lükati traktoriga kokku.
„Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, seisab kustumata hinges sügaval…“
Simmi oli perekonnaliige, meie toidul. Toitu ta ei valinud, sõi soolast ja magusat. Temaga käisin iga päev ja iga ilmaga 4 korda päevas jalutamas. Esimene kord oli kella kuue paiku hommikul, sest läksin 6.30 tööle, siis lõunaaeg, veel umbes 18 paiku ja õhtul enne magama minekut. See oli mulle kasulik. Pea valutas vähem, ka keha „figuur“ oli parem, sest ilma põhjuseta ei taha eriti õue minna. Parema meelega loen või lehitsen väljalõikeid ajalehtedest, mis olen jätnud „paremateks päevadeks“. Neid jääb tuleroaks, sest paremaid päevi ei tule ja igasugust praegusaja materjali tuleb peale, millega ei jõua kursis olla, vahel tahaks. Mõistus „ei võta“, tahab süvenemist ja ega silmadki enam luba… hoiatussignaal kae, soovitab silmi puhata. Simmi oli viimased kuud haiglane. Läks paksuks. Piirasime veidi magusa söömist. Külalised tõid talle, kui „meie lapsele“ kommi, küpsist, konti. Arvasime, et sellest. Jalutuskäikudel tahtis puhata. Kui keegi meile tuli, oli hea meel, püüdis hüpata. Meenub viimane õhtu. 21.30 paiku tulime õuest. Istus trepile, vaatas haledalt mulle otsa. Tõin süles tuppa. Toas oli tuju hea. Jõi vett, jäime kõik magama. Hommikul ehmatas meid… oli surnuna tooli all, mille peal olid ema riided. Sovhoosil oli katlamaja, kus põletati ka surnud pisiloomi, kes ahju mahtusid. Ta suri talvel, matmine oleks olnud väga raske. Katel andis meie majadele sooja (14 maja erinevate korterite arvuga). Ka see kaotus oli raske, mõtlesime emaga et enam koera ei võta, ei taha enam sellist leina.
Minul on jaanuaris sünnipäev ja mulle kingiti kutsikas, kes sündis septembris, perenaine hoidis koeri väga ja tema ei olnud käinud terve talve jooksul ühtegi korda õues „pissil ega kakal“. Ei julgenud ka mina seda teha, sest kartsin, et külmetan ta ära. Käisin õues olemist süles harjutamas ja kõndisin temaga rihmaga toas, et harjutada jalutama. Jalutamise rihma otsas õppis ära, kuid pissitilgad kippusid teinekord tuppa juhtuma.
Vanemad inimesed ütlesid, et koera kasvatamine talvel on raske. Järgmisel talvel ta enam ei kartnud külma, käisime õues. Tema tahtis vahel ise õue minna, ei olnud nii kindlaid kordi. Hakkas mind liiga hoidma, oli vahel ema peale kuri. Kui päris kahekesi olid, said väga hästi läbi. Tema elas 6-aastaseks, jäi haigeks. Oli liikumas koerte katk. Arst arvas, et see haigus ei olnud tal. Andis rohtusid, need ei aidanud. Käisin ka temaga veel eelmisel päeval õues. Õhtul kippus minu juurde, oligi selle öö minu voodis. Hommikul tõstsin maha, enam ma teda õue ei viinud. Jäi haledalt järgi vaatama. Kui töölt tulin, oli väga raske tunne südames. Ei läinud tuppa, vaid naabritele. Naabrimees leidis. Panin ka tema lina sisse ja siis viis naabrimees, tema oli sel päeval tööl. Kütjad töötasid 12 tundi, neid oli 4. Oli aprilli lõpp, oleks veel mõne nädala elanud, siis oleks pidanud haua kaevama. Ei ole meil aialapikest ega midagi, ei teagi, kuhu oleksin matnud. Südames tänasin, et see viimastel kütmise päevadel juhtus. Ka tema oli beež, nagu mu esimene koergi, keda mäletan. Siis andsin endale tõotuse, et ei võta ühtegi looma, see viimane „vaatus“ on väga valus ja tihti tuli ka paluda naabreid, et nad temaga jalutamas käiksid. Ema suri 1987 a., kui ta jaksas käis koeraga õues. Ema elas 90 a. Viimased neli kuud oli ta haige, ei käinud õues. Koerad, eriti pisikesed, mulle väga meeldivad, olen suutnud omale antud sõna pidada. Simmiga käisin arstil, kahtlustasin usse kõhus, sain rohtu ja koer jäi rahulikuks. Ühel suvel leidsin kammimise ajal talt mõne kirbu. Rahulikult istus mul süles ja lasi otsida. See oli vist kaks suvekuud, ei tea kellelt või kust need sai ja ka kadusid. Praegu on lihtsam, on kirbu vastased kaelarihmad, spetsiaalsed söögid jne. Arvan, et kui ma ise sain söögist kõhu täis, küllap said ka nemad vajaliku.
Viimase koera nimi oli Laki, see oli perenaise poolt „ristitud“. Ta oli kõige pisem minu koertest. Kutsusin mina ja ka minu tuttavad teda „Laasuks“. Ei mäleta, kes oli ristiisa või -ema. Viimased koerad, Simmi ja Laki, olid vaktsineeritud. Kui külas elasime, siis oli Mopsi, ei mäleta, et temaga oleksime käinud süstimas.
Looma steriliseerimisesse suhtus positiivselt, sest pole hullemat, kui neid väikesi elukesi nn. „merekooli“ saata (uputada). Neid sünnib vahel kümme, ellu ei saa neid jätta, pole ka midagi hullemat kui hulkuv või halvasti koheldud, tühja kõhuga koer või kass.
Mina oma koertega pikematel reisidel ei ole käinud. Kõige pikem reis oli ketiga või rihmaga tädile (1.5 km).
Sünnipäevi ei teadnud ega ka tähistanud, ka riideid ei ole ostnud, samuti ehteid.
Kui võrrelda seda aega, kui väike olin, siis hoolitsemine on mõnes peres küll liialdatud, nagu magatakse ühes, diivanil on koer esimene, sest vahel võib tulla külalisi, kellele see ei meeldi või kardab. Minu koerad on olnud ka minuga ühes diivanil, rohkem süles, siis kui vaatasin televiisorit. Ega nad kaua tahtnudki olla. Läksid maha, tahtsid vahel olla palja põranda, mitte vaiba peal. Sama „kasukaga“ pidi ju minema ka talvel õue.
Arvan, et koer saab aru, kui on midagi halvasti. Kui mul valutas pea, võtsin tabletti, heitsin pikali, siis nemad puhkasid ka rahulikult. Kui oli kõik korras, olid ka nemad rõõmsad, võtsid oma asju (mõnikord minu vana suss) suhu, pakkusid mulle jne.
Minu arvates laps vajab looma, ta peab ka tema eest hoolitsema nii palju kui võimalik, sest tal on ka koolikohustused.
Minu arvates võivad lemmikloomadeks olla koerad, kassid, ka merisiga, temaga ei ole vaja palju hoolt. On puuri puhastamine, suvel toidu muretsemine. Ka tema tahab istuda vahel süles. Minu naabrilastel oli, elas üle 10 a. Ei meeldi mulle rotid, maod jne… need ajavad mulle kananaha ihule, kuid igal ühel on erinev lemmik. Ka linde olen söötnud.
Lemmikloom (näiteks koer) „viib“ inimese loodusesse. Toas ei ole sa üksi. On kelle eest hoolitseda. See on loomaarmastus, mida ei saa sundida, see on inimese sees.
Ühel sügisel, palju aastaid tagasi oli meie majades palju hiiri. Kartsin neid, ma ei julgenud õieti magadagi. Hiir või rott minu lemmikuks kuidagi ei saa, olgugi et olen rotiaastal sündinud.
Korterites, arvan küll, on ainult lemmikloomad, kellel pole praktilist väärtust. Kui on oma maja, siis on koer ikka valvur, kass hiirepüüdja, keda hoitakse, hoolitsetakse. Kui inimesel ei ole loomaarmastust, ei kannata koera haukumist või kassi näugumist, siis selline inimene oma koju neid ei võta.
See on tundmus ka minus, mida ei oska kirjeldada ega sõnades väljendada.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsena maal vanaema juures erilist lemmiklooma polnudki. Väga meeldis hobune, aga see oli väga tigeda iseloomuga, ei tohtinud ligi minna. Ka oli talukoer väga tige ketikoer, kellele ei julgenud juurde minna. Talukass elas põhiliselt laudas, kööki ega tuppa kassi ei lubatud, siis saanud ka see suur sõber olla.
Sõja algaastal 1941. a., kui ma hakkasin koolis käima, toodi meile kaks kutsikat. Need olid madalad maatõugu koerad: üks oli must Muki, teine oli valge, nime ei mäleta. Selleks ajaks oli vana koer juba surnud. Nende kahe koerakesega ma mängisin ja sõbrustasin. Aga sõja lõpul, 1944. a. kevadtalvel ,hakkas levima midagi koerakatku taolist ja meie talu kaks koera surid. See tõbi tabas ka mitmeid küla koeri. Keegi kuskilt kuulis, et üle Vagula järve nn. Üle-Vagulas on metsavahi koeral kutsikad. Kuna ka külavanema koerad olid tõppe surnud, oli ka temal koera vaja. Ja võim on võim. Külavanem saatis minu oma Üle-Vagulasse kutsikaid tooma. Ma ei tea kuidas onu üle Vagula järve sai, ilmselt läks jala ümber järve otsa. Aga seal olid ju Võhandu jõgi ja Aiju jõgi. Ära ta käis. Tagasi koju jõudes aga onul kutsikat polnudki. Külavanem oli mõlemad kutsikad endale võtnud. Minu nutt ja protest vaikiti maha. Külavanema tütred olid minu sõbrannad ja eakaaslased, nii et mul ei olnud mingit võimalust selle ülekohtu üle protestimaks.
Sama 1944. a. sügisel oli meie talus küll üks sõjapõgenikest maha jäänud valge-pruun lühikese karvaline peente jalgadega koer. Aga hilissügisel leidis ta Võrus oma kodu üles ja jälle polnud meil koera. Ka kass oli sõja üleminekul kaduma jäänud.
Oma koera ja kassi sain alles 1949. a. kevadel, kui asusime elama oma äsjavalminud eramusse. Ja kuni 1989. a. eramu maha müümiseni oli meil kass ja koer.
Hiljem on ja praegugi on onutütre talus Võrumaal Vagula külas suur sõber ja lemmik talukoer, õieti üksteise järel on neid mitu.
Minu lemmikud on sõbrannade koerad Kusti ja Tipsi ka.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Maal onu juures elades oli loomulik, et talus on koer ja kass ka muude loomade kõrval olemas. Koer valvas talu ja teatas võõraste tulekut. Kass oli hiirte hirmuks. Ka hiljem omas majas elades olid samad argumendid. Eriti kuna maja asus küll äärelinnas, kuid küll suure liiklusega tee ääres, kus liikus ka võõraid. Nii koer oli turvatunde loomiseks vajalik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsena maal ei mäleta, kuidas kutsikad ja kassipojad saadi ja toodi, küllap keegi rääkis, kus ja kellel on kutsikaid – kasse ja sealt tehti varakult kaup. Ka hiljem omas majas elades sai tuttavate kaudu neid loomakesi. Ka tääkaaslastelt said. Viimase kassi sain töökaaslase emalt. Kutsika sain oma töö juurest. KEK-ist ühe ehitusobjekti töölise käest. Raha ei võetud ühegi loomakese eest. Kassipoja eest pidi andma suure nõela, et kass oleks terase loomuga. Nii saigi alati nõel antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lapsena maalt mäletan, et oli Krants, Muki, Tomi. Hiljem omas majas olid Tomi, Kutt koerad, kass oli ikka Tiisu, viimane must kass oli Mustlane. Kassi nimes pidi s-täht, sest kutsudes s-täht helises ja kass kuuleb paremini. Nimepanek käis üsna lihtsalt, paar nime oli valikuks, peaasi et isasele loomale saaks isasele sobin, tõsisem nimi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Minu koduloomapidamise ajal polnud minu teada mingit kirjandust nende kohta. Raviti neid oma parema äratundmise järele, või ka tuttavatelt kuuldud kogemuste järgi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kunagi pole mingeid tõuloomi pidanud, kõik olid maa- või agulitõugu. Mis kutsika valikul ehk oluline oli, oli suurus, et ei kasvaks liiga suureks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingeid näitustel käimist ei olnud. Need näitused on ju omamoodi huvitavad, aga üldiselt ei meeldi need, sest loomakesed on stressis ja neile kindlasti ei meeldi ei palju võõraid inimesi ega võõraid liigikaaslased.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Lapsena maal elades ei teatud sellest probleemist midagi, kuidas koer või kass jalutab, need olid õues ja laudas ja kuudis elavad loomad. Koerakuuti puhastati suvel vähemalt korra. Süüa anti koerale samal ajal nagu inimestelegi. Kassile viidi ka vahel midagi köögist, kui oli kalapäid või rappeid. Kindlasti sai kass lauda juures iga kord lehmalüpsi ajal sooja piima.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Minu koera-kassi pidamiste ajal ei olnud poes mingeid koera-kassi toite olemaski. Maal anti kassile lüpsi ajal sooja piima ja toodi ka toidu ülejääk: suppi või pudru. Ka anti kalapuhastamise rappeid ja praekala jääke. Koerale anti toidujääke, supi ja süldikeemisel konte. Tehti ka eraldi koeratoitu, selleks keedeti kaerajahust pudru, lisati kas rasvaseid ülejääke või süldirasva. A. 1949-1988 kui pidasime oma eramus koera ja kassi, toitsime kassi piima, vorsti ja kalaga. Viimase kassi ma õpetasin ilma piimata läbi ajama. Koerale lõiguti leiba ja ka vorsti ning anti toidu ülejääke. 80-ndail aastail söötsin kassi lastetoidu seguga. Müügil olid lastetoidusegud pisikestes 100 g purkides. Minu teada lapsed küll neid segusid ei söönud. Ise proovisin, aga neil polnud mingit isuäratavat maitset, välimuselt hall segu. Minu kassile nad meeldisid. Ta sõi neid väga osavalt käpaga purgist ise, nii et purgipesu oli lihtne. Purgikesi sai kasutada maitseainete ja lilleseemnete hoidmiseks. Kassile meeldis ka hapukoorepurkide puhastamine, jälle käpaga. Üldse sõi ta kõiki lakkumiseasju käpaga. Kastis käpa sisse ja lakkus puhtaks. Ka sõi kass vorsti, pisikesteks tükkideks hakitult. Koer sõi neil aastail vorsti, leiva vorstiga. Konti sai harva. Väga armastas koer tükksuhkrut, seda kulus iga päev ~ 10 tükki. Vorsti saamine oli ka neil aastail 1975-88 raskustega. Poes oli tihti müügil odav maksavorst, ilmselt kõik ostsid seda koertele, nii et kutsutigi koeravorstiks.
Neil aastail oli mul korteris lihakombinaadi tööline, kes varustas mind ja koera pidevalt lastevorstiga. Kombinaadi väravas oli küll pidev kontroll, et keegi midagi välja viiks, ei varastaks. Aga meesterahvas tuli väravast välja, jope hõlmad laiali ja/või suvisel ajal kuub õlgadel. Koju jõudes tõmbas ta selja tagant püksirihma alt vorstilati välja ja seda nädalas vähemalt paar korda.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole ma oma loomade tõbedega ei pöördunud, ilmselt polnud mingit väikeloomaravi võimalusi. Tuttava loomaarsti poole pöördusin siis, kui koer oli vana, haige ja tuli ta magama panna.
Vaktsineerimine on kahtlemata vajalik vältimaks loomadel levivaid nakkushaigusi. Korra oli kassil midagi viga, kass oli uimane, nina oli kuum ja kuiv. Loomake ise oli väga õnnetu. Ei osanud teda kuidagi aidata. Siis tuli meelde, et kodus on natuke viina. Võtsin kassi kinni, hoidsin käpad kõvasti peos, pigistasin kassi nina ka kinni. Kass ajas suu lahti ja ma valasin ½ supilusikatäit viina kassile suhu. Järgmisel hommikul oli kass terve. Mäletamist mööda tegi sama ka kutsikaga, kui see jäi haigeks ja nina oli kuum ja kuiv.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu loomapidamise ajal ei olnud steriliseerimist eriti kuulda. Lihtsatele koduloomadele seda vaevalt tehti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kõik mu koerad on isased olnud. Emakassidel juhtus ikka poegi olema. Kassipojad on enamasti ära antud tuttavatele, kellel endal või maal vanematel oli kassi vaja. Olen käinud ka vana maa kombe kohaselt kassipoegi jõe ääres uputamas.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Maal lapsena mäletan – ja praegugi – oli ja on koerakuut olema. Kuuti puhastatakse aeg-ajalt ja pannakse uued õled sisse. Oma eramus elasid koerad köögis. Neid oligi järgepidi kaks koera. Nad olid madalakarvalised ja kartsid külma. Kass elas samuti köögis. Päeval oli neil lubatud toas ka ringi käia, mitte mingil juhul voodisse minna. Kass võis aeg-ajalt tugitoolis päeval magada. Koera jaoks oli köögis spetsiaalselt tehtud kast. Kast asus kööginurgas pliidi otsas korstna kõrval. Kass magas tavaliselt köögis riidekapi peal. Ühel talvel kass leidis, et tal on seal öösel külm ja kolis pliidi peale magama. Kui ka pliidil hakkas külm, ajas kass koera oma kastist välja, arvates, et seal on soojem. Et koera kastist välja saada, hakkas kass pliidiotsal kuivanud koore purgikesi käpaga koerale üle pliidiotsa pähe veeretama. Kui koerale oli paar korda purk pähe sadanud, hüppas koer kastist kohe välja, kui kuulis purgi veeretamist. Koer hakkas niuksuma abi kutsumiseks. Tuligi üles tõusta ja kord luua. Alati pidi õhtul purgid ära võtma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna töötasin neil aastail 1970-1989 ekskursioonijuhina ja olin suviti pikemaid-lühemaid perioode ära, siis oli sel ajal ka loomade eest vaja hoolitseda. Kuni ema elas, ei olnud mingit probleemi. 1977. a. kui ema suri, tekkis ka nendega probleem, kes ja kuidas. Osalt sellepärast ka sai võetud korterisse vanapaar, kes hoolitseks muu koduhoidmise kõrval ka koduloomade eest. Igatahes söödetud olid nad küll, aga loomakesed ise küll koduhoidjatega rahul ei olnud. Ilmselt ei lastud neid pikemaks ajaks õue ja ka karistati põhjendamatult. Nii et minu koju jõudes näitas isegi kass välja oma rõõmu, ammugi siis koer.
Koeraga ma ei käinud kusagil. Polnud nagu moeski, et koeraga kuhugi minna.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi ei tähistatud ja ega täpselt ei teadnud ka, millal need olid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei kunagi ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks oli üks vana tennisepall. Mingeid spetsvahendeid looma puhastamiseks ei ostnud. Koer ei lasknudki ennast pesta ega kammida. Kassi-koera pesin pesuseebi ja sooja veega, kui kass ei kukkunud õlisesse kraavi. Ka mingeid ehteid pole ostnud. Spaasse – ei!
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik ka ülehoolitseda: lubada koeral või kassil voodis magada, laua juures inimestega koos süüa ja veel muid nunnutamisi. Looma jaoks ikka omad piirid, mida ta võib teha ja kus ta võib viibida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomade kliinikud, apteegist saab lemmikloomade ravimeid ja tarbeid: kaelarihmu. Suurtes marketitest on olemas loomatoidu osakonnad, kust saab erinevatele loomaliikidele erinevate koostistega toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ka mure. Oma koerad olen lasknud loomaarstil magama panna ja ära viia. Kassid olen ise aeda matnud. Kassile olen pannud mingi tema lemmikriidetüki ümber ja hauda pannud. Koera puhul oli protseduur tegelikult pikem. Leppisin tuttava loomaarstiga kokku, millal see toiming tehakse. Jätsin korteri võtmed ette, panin lauale viinapudeli ja selle alla 10 rublase raha ja läksin ise kodunt ära, koer jäi kööki. Oli muidugi kahju, aga neid asju tuli kaine mõistusega võtta. Kui tagasi tulin, olid koer, pudel ja 10 krooni kadunud, uksevõti kokkulepitud kohas esikunagis. Kassid surid loomulikku surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera hakkasin õpetama varases kutsikaeas õues asjal käima. Enamvähem see ka õnnestus, nii et koer ajas oma asjad alati õues käies. Kassipojaga on lihtsam, need õpivad väga kiiresti puhtust pidama, leiavad oma liivakasti kiiresti üles. Kassile oli igaks juhuks liivakast köögis. Kui talviti oli raske liiva saada, siis hakkasin kassile ajaleheribadest kasti täidet tegema. Tuli leida õige äär, kust ajalehte sai kergelt ribadeks teha. Hiljem peale kasutamist sai ajaleheribad ahju panna põlema.
Laua juures süüa noolida polnud kummalgi lubatud. Mõlemal oli oma söögikauss ja koht selle jaoks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kass armastas koera oma kastist välja ajada, veeretades talle purke pähe. Selleks tulid purgid pliidilt koristada. Lillepottidele tuli kivikesi peale panna, et kass mulda välja ei kisuks. Väikest okastega piimalille mul ei õnnestunudki kasvatada, sest alati võttis kass selle potist välja, ilmselt teda huvitas see okastega lill.
Koeral oli komme köögis jalga tõsta ja sortsutada, kui ta oli ärritatud, näiteks tuli keegi talle mittemeeldiv võõras või millegipärast ei lubatud teda õue, kui tuli mõni koerakartja inimene. Selle eest sai koer ka karistada: vitsa ja tukast raputamist, aga efekt oli väike. Aga ikka karistama peab. Kuna kass oli koerast aasta vanem, siis oli sel ka rohkem õigusi. Kui õues koer oli midagi paha teinud: näiteks tänavaäärses haukumas käinud, siis koera karistasin ja noomisin, kargas kass koerale hammastega tagumiku külge. Kui selliselt oli paar korda juhtunud, kartis koer kassi rohkem kui minu karistamist.
Mu majas oli korteris vanapaar, kes minu äraolekul pidi kassi ja koera eest hoolitsema, kuid ilmselt oli neil tekkinud konflikte, millest tuli palju pahandust. Nimelt kui vanadest keegi läks õuest tuppa minema, veel enne vaatas ringi, kus koer on, siis koer, seda märgates, jooksis sisseminejale järele suure haukumise ja lõrinaga. Küll püüdsin koera selle eest karistada: vitsaga hirmutada, noomida, sakutada, aga ei olnud tulemusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke ei õpetanud, kuid mõnest harjumusest sai ka väike trikk. Kass armastas kapi peal magada, meelitasin teda sealt mulle õlale hüppama. Hiljem ehmatas ta sellega ka võõraid. Kass pidi alati õhtul kodus olema, sellega kass ka harjus. Ja nii istus kass suveõhtul juba kell 8 trepil ja haigutas, ootas tuppa laskmist.
Kui koer oli noorem, siis õppis ta mul aias peenramaad kaevama. Kui vajutasin labida mulda, siis koer asus käppadega seda mulda kaevama ja nii moodi ta aitas mul mitmel kevadel aeda kaevata.
Spetsiaalselt kasutatavatele koertele on kindlasti vajalik dressuur. Aga no kodu- ja maakoertele ei ole vaja eridressuuri eriti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kindlasti räägin oma loomadega. Ilmselt nad tajuvad mingil moel inimese meeleolu ja saavad kõnest midagi aru. Mingil moel loomad ka mõtlevad, kassil ja koeral on ilmselt erinevad arusaamad, aga kõik nad saavad aru inimese lihtsamast tegevusest. Näiteks võin tuua tänavusuvise juhtumi. Meil suri maal kõrges eas vana sugulane ja talu jäi tühjaks. Aga seal oli ka vanahärra kollane kass. Kui vanahärrale viidi süüa, viidi kassile ka. Kass polnud eriti suur inimestega suhtleja, aga ka mitte eriti arg. Kui me peale matuseid olime seal paar päeva koristanud, siis ära tulles rääkisime, et noh, nüüd tulevad sügisesed tööd peale ja niipea ei ole aega siia tulla. Kass istus ukse, kuulis seda ja hakkas haledasti näuguma. Kassi muidugi hätta ei jäetud, seniajani viiakse kassile ülepäeviti süüa. Külmal ajal viidi kuum piim ja kuum vesi kausi pesuks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu koer oli nii minu eest väljas, et mul oli sel pinnal oma üürilistega lahkhelisid, sest koer ei lubanud neid minu kööki ja ka mõningaid asju sai kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Oma päris lapsepõlve alguses oli taluloomad vanaema hooldada, koer oli kuri ketikoer, kassile ehk viisin süüa. Oleneb nii lapsest kui loomast, kuidas ja kui palju nad üksteisega suhtlevad. Kindlasti peab lapsi õpetama loomadega suhtlema ja nende eest hoolitsema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nüüd, kui mul endal loomi pole: väike korter, suur maja. Õiget jalutuskohta pole, siis olen oma sõprade-sugulaste koduloomadega suhelnud ja sõbrunenud.
Onutütrel maal talus on alati olnud koer ja kassid. Kassid elavad laudas ja neil on omad asjad, nendega on vähem suhtlemist. Kuid kõik selle talu koerad on mu sõbrad. Praegu talus kolm koera. Vana Kuti on ~ 15 aastane, kuulmise-nägemisega raskusi, aga kui ikka kuidagi taipas, et mina tulin, tuleb alati minu juurde. Noorem Kadi rõõmustab ka alati. Noorim koer on kaukaaslase segu Benno. Siis Benno rõõmul pole piiri kui ma tulen. Mina olin ka see, kes kauples ühelt tuttavalt selle kutsika ja koju tõi. Olgugi, et talviti käin maal harva ja vahest pere äraolekul ka oma võitmega toas, pole probleemi, et a tuppa lähen. Kui aga tuli peretütar, kes käib kodus aastas ~ 10 korda, siis Benno oli küll sõber, kuid istus ukse ees ja ei lubanud ukse juurde. Peretütar polnud ju olnud Benno kutsikapõlves kodus. Võõraid ei luba Benno isegi ukse lähedusse. Ta lausa ei hammusta, kuid lihtsalt istub ette.
Ühel minu sõbrannal on Kusti. Agulitõugu karvane must poolkõrge loom. Ilmselt vist koer tunneb, et mul on temaga mingi side, sest kui koerale nimepanek tuli, panin ette Kusti ja see läks kohe käibele. Kusti on mõned korrad minu pool käinud, nii et Kusti oskab trepist üles tulles just õige ukse ees maha istuda ja perenaist järele oodata, et sisse saada.
Teisel sõbrannal on pisike toakoer Tipsi. Tipsi on must, sileda karvaga, suurte kõrvadega ebamäärast agulitõugu. Olen ka Tipsi kasvamist näinud ja alati Tipsiga rääkindu, nii et Tipsi hakkab eriliselt haukuma, kui mina olen ukse taga. Tipsile toodi sel suvel seltsiks siiami kassipoeg. Kui kassi silitada või sülle võtta, siis on Tipsi ärevil.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks lemmikloomana siga ja jänest. Soomes nägin lemmikloomana siga. Oli üsna suur, peaaegu laua kõrgune, tumehalli nahaga. Röhitses väga sõbralikult, kui jäin vaatama perenaisega mõned sõnad vahetasid. Mõni päev hiljem lugesin – Soomes – kohalikust ajalehest, et seesama siga on toodud kuskilt Taist või sealtkandist, elab toas ja magab voodis. Ei sellist toanaabrit ei taha. Ka jänes on minu arvates küllalt etteaimamatu käitumisega loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetset juhust ei tea ja ei ole kokku puutunud, et metslooma oleks hakatud kodulemmikloomana pidama. Küll on siili ja siilipoegi hakatud suvel piimaga toitma ja harjutatud õhtuti piimale tulema.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei meeldi eksootilised ja ebatavalised loomad kodu- ega lemmikloomana. Igal rahval või rahvusel peab ikka olema nö omast keskkonnast pärit lemmikloom. Ei saa ju eskimo pidada lemmikloomana madu või neeger pingviini.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kes meeldib, kelle eest hoolitsemine ei ole keeruline ja kes sobib kas vastavalt korterisse või tallu. Näiteks lehm, siga ei ole üldiselt lemmikloomad, neil on oma tarve majapidamises. Küll võib olla hobune ja lambatall olla lemmikloomadeks, aga mitte toas pidamiseks. Põrsas, lauda lemmikloom, ei ole ainult ilu jaoks, vaid ikka inimese toiduks, samuti ka lammas. Hobune on vajalik maal talus töö tegemiseks või ratsutamiseks. Koer ja kass pole samuti ainult lemmikloomad. Maal on koer vajalik talu valvurina turvatunde loomiseks. Kass hävitab närilisi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomal on mitu funktsiooni. Koer on seltsiline, tagab turvatunde. Kass on seltsiline ja hävitab närilisi.
Teised lemmikloomad on ka ilu pärast: linnud, kalad – tahtmine tegelda loomadega, lihtsalt jälgida neid.