Mul on 2 kassi ja üks koer.
Koera nimi on Emily- Talle lihtslat panime, kuna ta oli Emily näoga.
1 kassi nimi on Kiisuemme- alguses tahtsin talle nimeks panna Kitty, aga kuna ta sünnitas suht palju, siis hakkasin järsku teda lihtsalt Kiisuemmeks kutsuma.
2 kass Triibu- Ta nimi on Triibu kuna ta on triibuline.
Jah mul on 1 kass (Käpik), 1 koer(Piggi) ja 1 kääbushamster (Triibu). Koer sai endale nime juba oma eelmise omaniku käest (ei tea kuidas). Kass sai endale nime oma valgete käppade järgi,kuna ühes teises multikas nimega "saabastega kass" oli kah kass kes oli musta värvi ja tal olid valged käpad, tema nimi seal multikas oli kah Käpik (kui ma õigesti mäletan). Kääbus hamster sai nime enda seljal oleva triibu järgi. Ta on üleni valge ja siis seljal on üks hall triip.
Mul on 4 lemmik looma (2 kassi ja 2 koera). Koera nimed on Torres ja Pippen nemad said nime sportlaste järgi. Kasside nimed on Triibu, ta sai nime oma välimuse järgi(ta on triibuline) ja teine kass on Haiku ta sai nime omale telesaatest tuntuks saanud Haiku järi.
Üks lugu mis mulle meenus oli kui mu mu noorem koer Pippen oli väike ja me käisime jalutamas, mina, koer ja mu väike õde. Oli talvine aeg ja ões oli natuke jahe. Ma lasin kutsu rihma otsast lahti, et enda käed tasku sooja panna. Kutsu jooksis mu õe poole, et temaga möllata, kuid mu õde kallistas puud. Koer jooksis õele selja taha ja haaras ta mütsi ning jooksis minema. Ajasime koera üle 30 minuti taga, et koeralt müts kätte saada. See on mälestus mis ei unune.
Mul on lemmikloomi väga palju: koerad Pets, Pätt, Aksel ja Ruudi; kassid Triibu ja Tipsi ning hobused Ekvator ja Voore Ridigard. Pätt sai nime oma pättuste ja lolluste eest mida ta suutis korraldada. Triibu aga oma triibulise selja pärast.
Vennal on kalad, tema on ka pannud neile mõnele nimed. Nad on saanud oma nimed oma iseloomu ja välimuse pärast. Nt Triibu- kala kellel on kõhu peal üks triip, Hallu- kuna ta on halli värvi ja Välk- kala kes on hästi energiline ja kiire.
1C) Me lihtsalt mõtlesime ,et Muri oleks koerale hea nimi,kassi nimi on Triibu see tuli nii ,et tal on silmade vahelt kuni ninani oraži värvi triip ja pealaelt kuni saba otsani musta värvi triip. Kui me kassile järgi läksime siis mina, mu isa ,ja mu õde tahtsime kõik just seda kassi õnneks oli ema ka sellise kassiga nõus. Koeraga on lihtsalt lahetaid asju juhtunud.
Mul oli kass nimega Triibu ja ta sai oma nime selle järgi, et ta oli musta-halli triibuline.
Mäletan kui isa tõi kassi esimest korda koju, siis ta oli nii väike ja armas. Triibu jäi õhtuti jalgade juurde magama, aga öösel kui tahtsin jalgu sirgeks panna, siis ei tahtnud teda liigutada, sest ei soovinud teda üles ajada.
Minul on mittu lemmiklooma, kaks kassi ja üks koer. Ühe kassi nimi on Tondu ja ma sain ta sõbra käest. Tema nimi oli alguses Ott aga mina ja minu ema vahetasime tema nime ära, sest ta nägi välja nagu tont. Teise kassi nimi on Triibu ja tema saime loomavarjupaigast. Minu isa tõi ta autoga ja kui ma väikest kassipoega esimest korda nägin ma panin talle kohe nimeks Triibu, sest tal on hele hallid triibud. Kolmas loom on mul koer nimega Bella. Tema saime ka loomavarjupaigast. Mina ja minu ema mõtlesime kaua aega talle nime aga panime talle ikka Bella nimeks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
10 aastasena oli mul paar kuud väikene kassipoeg.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Ta võeti kuna kassipoja ema suri ja otsus tüli kiirelt aga läbimõeldult. Kohe oli selge et meie juurda kauaks kahjuks ei jää.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Tuttavalt saime kassi ja ta anti meile täiesti tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassipoja nimi oli Triibu, sest ta oli triibuline. Hüüdnimi jäigi püsima ja muutus tema päris nimeks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kasutades nii telekat kui ka internetti.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Lemmiklooma mood ja tõupuhtus ei ole nii tähtis kui looma üldine väljanägemine ja kasvatus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Kuna kassipoeg oli mul ainult mõni kuu ja ta tõupuhas ei olnud siis temaga näitusele ei läinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Nii palju kui ma mäletan siis hoolitsesime ta eest enam vähem võrdselt.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ta sõi põhiliselt kodus tehtud toitu, sest siis ei olnud kassitoidud nii populaarsed ega kättesaadavad.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Lemmiklooma pärast ei ole pöördunud arsti poole. Vaktsineerimisse suhtun positiivselt ja usun et see on täiesti vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Vajalik on siis kui ei soovi, et kassil tuleks järelkasvu. Eriti on vajalik hoolitseda mees soost loomade steriliseerimisega.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna minu lemmik oli nii noor siis ei olnud sellega probleemi.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Tal oli ühes soojas nurgas oma pesa. Tal oli täielik voli majas ringi rännata aga õues olid mõned piirangud, et ta ära ei kaoks. Kassipoeg sattus tihti kellegi voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei võtnud teda kaasa ühelegi reisile.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kahjuks enam ei mäleta ja kui ta mul oli siis ei jõudnud seda tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Nii palju kui ma mäletan olid tal mõned mänguasjad. Lihtsamat tüüpi, lõngakerad, mõned vanad piiksuvad mänguasjad. Ei ostnud ühtegi eraldi toodet tema korrashoiuks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik liiga hoolitsev olla. Iga väiksemagi turtastuse peale looma arsti juurde minna, riiete ostmine ja spaasse viimine on minu jaoks juba liig.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval hoolitsetakse rohkem ja on eraldi toidud ja mänguasjad loomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Õnneks ei pidanud lemmiklooma surma pealt nägeme, sest me andsime ta ühele sõbrale ära kuna me ei saanud teda enam enda juures pidada.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine - korraldatud?
See oli ammu ja ma kahjuks enam ei mäleta.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tal ei jõudnud veel halbu kombeid tekkida.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Väiksemaid trikke sai õpetatud aga need olid rohkem naljakad kui vajalikud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loom mõistab väga hästi inimese meeleoli, kõnest ta nii kergelt aru ei saa. Loomad oskavad mõelda aga neil on see primitiivsem kui inimestel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mõnele koerale on antud liiga suur vabadus ja nad on rünnanud inimest või lihtsalt lastud neil üle käte kasvada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma mäletan et lapsed mängisid rohkem aga võtsid ka hoolitsemisest osa. Iga laps vajab vähemalt veidikeseks ajaks mõnda looma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei hakanud ei rohkem ega vähem suhtlema teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti on. Need kes mul hetkel pähe tulevad on maod, ämblikud, suured rohusööjad, üldse lauda loomad. Nendega oleks rohkem vaeva kui lõbu. Maod ja ämblikud on ka sellised keda ma vist veidi kardan.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Maal oli kaks aastat tagasi suitsupääsukeste pesa. Neid oli ilus vaadata aga kahjuks pojad hukkusid.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisead ja iguaanid ei ole enam nii eksootilised aga maod ja piraajad võivad ohtlikud olla ja nende pidamist peaks piirama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb
Lemmikloomal võib vabalt ka mõni praktiline kasutus olla. Koerad on head koduvalvajad ja nad võivad aidata pimedaid inimesi. Ma usun, et elevandid, lõvid, ahvid ja muud sellised ei sobiks kohe mitte koduloomaks aga lemmikloomad nad mõnel harval juhul võivad olla.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed vajavad seltsi ja armastust, ning loomad suudavad seda väga hästi pakkuda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Väiksest peale on mul tohutult palju lemmikloomi olnud. Päris pisikesena oli mul kaks merisiga ja kaks kassi. Peale neid tuli uuesti kaks kassi ja kaks koera. Praegu on ainult üks kass ja üks koer.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Kuna kõik armastavad meie peres loomi, võeti lemmikloomad meile ühise otsusena. Ma ei mäletagi, et oleks olnud mingit kaalutlemist, kuna see oli täiesti loomulik, kui peres oli loom.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime tavaliselt tuttavate kaudu. Viimase saksa lambakoera võtsime kuulutuse kaudu. Kasse antakse tavaliselt muidu või siis sümboolse hinna eest (25-50 kr). Tõukoera eest oleme maksnud ikka rohkem (5000 kr).
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Merisigade nimed olid Triibu ja Kiku. Kasside nimed on olnud: Risso-Russo Kurri. Kitu-Mustnina. Tuki-tont I. Tuki-tont II. Tuki-tont III. Babe. Kitu. Koerte nimed on olnud: Kärri. Tipa. Rasmus ning umbes 20 kutsikat nende aastate jooksul, kelle nimed ei ole enam peas. Hüüdnime ja pärisnime vahel oli võib-olla ainult väikene vahe. Kas kasutati nime lühendit või esimest või siis teist poolt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Enamasti ma tean täpselt, kuidas oma lemmikloomi kohelda, kuid meil on kodus ka hulganisti raamatuid, mis kirjeldavad kasside ja koerte käitumist ning eluviisi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud mitte kuidagi ning tõupuhtus pole ka oluline olnud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Koeraga on käidud näitustel. Tavaliselt kontrollitakse looma kuulekust, kõndimist, hambaid, karvkatet jms. Sellised näitused on täitsa huvitavad, et teada saada teistest tõugudest rohkem.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiline, kes looma toidab, on vanaema, kuna ta on kogu aeg kodune. Mina ja ema oleme need, kes pesevad ning mõni kord käime ka jalutamas. Koeral on jooksmiseks suur aed, kus ta saab vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Lemmiklooma jaoks ostame spetsiaalset toitu. Sellest saab ta oma vajalikud vitamiinid ikka kätte.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ühel korral tegime koerale keisrilõike, kuna kaks kutsikat olid põiki ette pööranud. Teisel korral eemaldati koeral kasvaja. Kolmandal korral olid koeral silmad haiged ning pöördusime sellega arsti juurde. Loomade vaktsineerimine on igati vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on täiesti loomulik. Meie kass on samuti steriliseeritud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi ammu on juhtunud jah, et koeral on järglased tulnud. Kutsikad ja kassipojad on turul maha müüdud või tuttavatele jagatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil polegi enda kindlat pesa. Tal on välja kujunenud oma lemmikud kohad, kus ta magamas käib. Koeral on väljas kuut ning toas vaip, millel ta magab. Enamasti liiguvad loomad igal pool vabalt ringi, ainult kahes toas ei tohi nad olla. Kassil on lubatud tulla voodisse, kuid koer on selleks liiga suur.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Koer on käinud kaasas maal ning kunagi võtsime kassi samuti kaasa, kuid temaga on oht see, et ta võib ära joosta. Kasse transpordime süles, kuid koera jaoks on meil koht autos olemas. Linnasõidule oleme vahepeal koera kaasa võtnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tean küll, millal lemmikloomadel on sünnipäev, ning tavaliselt ostame sellisel puhul midagi kallist ja maitsvat neile.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Mänguasju on küll, kuid nad ei mängi nendega eriti. Lemmikloomadele on meil spetsiaalsed šampoonid ning harjamiseks kammid.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Võib olla tänapäeval antakse rohkem hoolt oma lemmikloomale kui nõukogude ajal.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie oleme matnud oma lemmikloomad aeda ning haua peal on vaas, millel on tema nimesilt. Uue looma võtmine pole kohene, kuid kindlasti paari kuu möödudes.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassil on keelatud laua peal ronimine, riiulitel käimine ning lillede närimine, ning on õpetatud selgeks väljas käimine. Koeral on keelatud söömise ajal toidu nurumine ning on samuti õpetatud, et tuleb küsida, kui tahad välja.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühel koera, kes oli meil ammu, oli halb komme. Ta näris kõik riided, mis vähegi kätte sai, katki. Sellest harjumusest ei saanudki jagu. Looma tuleb koheselt karistada, kui ta on pahateo teinud ning samas paigas. Hiljem ei mäleta loom enam, mida ta teinud on.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kunagine kass oskas hüpata inimesele sülle, kui too püsti seisis. Koerale õpetasime küsimise selgeks. Praegune koer ei oska peale elementaarsete käskluste püsti, kõrval ja lama vist midagi. Looma tuleb õpetada väiksest peale ning kannatlikult. Varem sai käidud dressuuris, kuid nüüd pole enam aega. Koertekool on igati vajalik ning soovitan kõigile.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kassidega on keeruline rääkida, kuna ta ei näita tihti oma iseloomu välja. Koertega on lihtsam. Jah, ma räägin oma koeraga ning on näha, et ta saab väga hästi aru, mida ma ütlen. Täiesti vale on väide, et mõtlemine on omane ainult inimestele. Loomad suudavad väga hästi ka inimestest aru saada, kui nad tahavad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Meie peres suudab koer inimesega manipuleerida, kuna ta suudab olla nii armas ja teha kurba nägu, kui ta ei taha parasjagu õue minna.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Tavaliselt peavad lapsed rohkem loomade eest hoolitsema. Kui ma olen kodus, olen mina see, kes kassile toitu ette annab ning vabal ajal koera pesen. Lapsed veedavad kindlasti loomadega rohkem aega kui täiskasvanud. Loom on talle sõbra ja mängukaaslase eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kuna mul on väiksest peale olnud loomad, siis ma ei ole muutusi tähele pannud. Võib olla ema hakkas rohkem suhtlema koeraomanikega, kui ta käis dressuurides.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks sellist looma kindlasti, keda peaks kogu aeg puuris hoidma ning kes ei suudaks mu meelt tõsta.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi loomi, ma oletan, on suhteliselt huvitav pidada. See nõuab erilisi teadmisi loomast ning tema käitumisest kindlasti.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom saab olla ükskõik milline loom. Inimene peab ise tundma, et vot just see loom on minu lemmik. Koduloom on lihtsalt loom, keda inimene peab kodus, kuid tema ja looma vahel ei ole mingit sidet. Lemmiklooma puhul peab tekkima looma ja peremehe vaheline side ja enesemõistmine.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Ma arvan, et inimesed peavad lemmikloomi sellepärast, et oleks seltsiline, kaaslane keda iga päev kodus hellitada ja kaisutada.
Seitse esimest aastat elasin väikeses talus Järvamaal Karkuse asunduses. Suhted loomadega polnud kõige paremad, vanematel oli väga palju tööd ja mind ei õpetatud loomadega suhtlema. Sain lehmalt sarvehoope ja kukkusin raskelt hobuse seljast, kuhu isa mind tõstis. Kevadel külvasin rukist õunapuu alla aedikusse, kuhu suvel lasti sead, kes mu põllu hävitasid. Nii hakkasin taimede poole hoidma, neid olen läbi elu ka maalinud.
Kasse-koeri peeti kui tarbeasju.
Loomaarmastus tuli mu ellu koos tütre sünni ja ristiusuga. Tuli imetlus kõige Jumala loodu suhtes.
Kassid. Tütar Mari (Sobolev-Kartau) asus kohe otsustavalt Tallinna Kassisaba linnaosa hulkuvate kasside poolele. Söötsime neid ja jälgisime nende metsikut elu. Marilt hakkasid tulema raamatud "Kassi kaklus ja eluvaev" jt. Üks hall tuhakarva hakkas meie aiamaja korterisse sisenema peaga uksi lahti lükates. Naabrid rääkisid temast: see ilge tige kass, seda uhkem, et ta hakkas meid usaldama. Talvel lasime teda ka tuppa magama ja Mari ütles, et kui ta meil sööb ja magab, eks ta siis ongi meie kass.
Teise kassiga tuli meile vana naabrinaine. Ta oli selle armetu poju Snelli tiigi kaldalt leidnud, märjalt ja kirpe täis. Mari, kes hakkas siis esimesse klassi minema, hüüdis kohe: võtame endale!
See kass kujunes peale kasimist, hooldamist ja kastreerimist eriliseks iluduseks, elas 17-aastaseks, kuni tütar lõpetas ülikooli. Kassivõhikud küsisid teda aia peal istumas nähes, et kas nii ilusa kassi poegi saaks.
Siitpeale on meil alati olnud mitu kassi, eranditult oleme neid kodutute hulgast võtnud, kui nad on kuidagi osanud me südant võita. Meie tuhk oli juba õige vana, kui üks õuekass sünnitas talle tuhakarva poja. Selle me püüdsime kinni ja viisime maale mu isale. Kasvas ka sünge ilus kass, urises kurjalt meie peale, kui tüki aja pärast maale läksime. Isa kiindus temasse, põetas välja raskest haigusest teda nädalapäevad süles hoides. See kass kadus noorena, see oli aeg, kui asotsiaalid tapsid kasse ja said mingit raha nende nahkade eest. Hiljem loomakaitses kirjutasime varumispunktides välja kassitapjate nimesid ja avalikustasime neid hoiatuseks loomaomanikele.
Onu Bella, tuntud kassisõber, ütles intervjuus, et neli kassi on maksimum, keda jõuab normaalselt pidada. Täpselt seda kinnitab ka minu kogemus. Et neid isiksusteks pidada, nende tervist jälgida ja ka isikupäraselt toita. Kui ei jõua teiega hooldada, muutuvad rääbakateks, haigestuvad. Võtsin siin viienda, kirikukassil oli palju poegi, osa pidid paratamatult uppuma. Üks kantpeaga poeg oli nii armas, üritasin teda pidada. Kord ekskursioonilt tulles leidsin ta agoonias, võimalik, et kastreerimine soojal aastaajal sai talle saatuslikuks ja ma ei märganud õigel ajal talle arstiabi anda. Alati on süütunne, kui loom sureb.
Oleme kõik kassid kastreerinud või steriliseerinud (peale sünnitust). Kui tütre pere omaette elama jäi, siis ka neil on alati hulk loomi kodus olnud. Tütar on palju poegi kodudesse andnud tänu oma positsioonile ja suurele tutvuskonnale. Praegu ta elab oma poja ja tütrega Pärnus, kortermajas vaiksel tänaval. Neil on rotid, kass, kilpkonn. On olnud hamstreid, merisigu, kalu. Tema tütar ka ostab toiduraha eest närilisi, kui ema tööreisidel on. Maal minu juures veedab suure osa ajast kasside puuris. Nimelt siin Amblas on väga korralikud inimesed, kes ei kannata, kui mõni loom nende peenra peale astub, panevad rotimürki välja jms. Mulle öeldi kohe, kui siia kolisin, et kassid tuleb hävitada, kui tahan, võin koera pidada. Lapsed siis ehitasid õue sellise kompleksi nagu loomaaias, mängumaja ümber avar üleni piiratud aiavõrega aedik-katusealune, suure liiva- ja saepurukastiga.
Endal on ka rahulikum, kui loomad silma all. Palju on inimesi, kellele meeldib loomi piinata ja tappa, ka nüüd, kui selle eest enam ei maksta. Mari tõi Tšiili reisilt hulga linnapilte, kus üheltki ei puudunud vabalt hulkuvad või suvalises kohas lamavad koerad, kõik terved, julged ja heas toitumuses. Meil on teistsugune rahvas, ikka leidub inimesi, kes löövad jalaga, pussitavad, valavad mingi sodiga üle loomi, kes peremehe silma alt ära. Haige rahvas.
Linnas sai loomadega sageli Västriku tn. kliinikus käidud.
Aitas ka tuttav loomakaitsest Tiina Toomet, telefoniga ja andis ravimeid, mis just olid tähtaja ületanud. Amblas on suhted Aravete majandi loomaarsti Merike Treffneriga, kes on töö kõrvalt võtnud ka kasse-koeri ravida ja vajadusel magama panna.
Olen ravimise alal ka ise midagi õppinud, aitan ka küla kasse, kes veriste või mädaste haavadega juhtuvad mu aeda.
Kevadeti olen aidanud pesast välja kukkunud linnupoegi, keerulisematel juhtudel neid loomaaeda viinud, kus ka sellist abi antakse. Loomaaia arstid on ka mu enda loomi ravinud.
Püüan toita naturaalse toiduga, kalapoes saavad tuttavad loomapidajad ikka kokku. Lisaks kõik, mida isegi söön peale soolase ja magusa, peenestan aedvilja, rohtu, talvel kuuseokkaid. Vähem annan poetoite.
Loomade nimed on enamasti laste pandud, see olemuse tabamise küsimus. Lastel on intuitsiooni (Pätu, Pipi, Tuki). Ise olen nimetanud värvide - Orantsi, Triibu, Tuha järgi.
Kala on see, mida kõik kassid söövad, teisi toite vastavalt isikupärale. On kurb kogemus kuivtoiduga, mida tütar mingil kiirel ajal liiga palju andis. Noor isakass suri põiekivide tagajärjel, mida arst näputäie temast välja pesi. Kuid oli juba hilja, kass suri suurtes valudes. Sellepärast arvan kuivtoidu kohta, et ära tee teisele...
Kasse olen transportinud enamvähem kinnistes kastides. Üks kass lasi naabrimehel, koertetreeneril, ennast ligi tunni tühjast toast püüda, kui kolisime. Räägitakse, et kassi mälu on mõni päev, kuid ka praegu, viie aasta pärast kaob see kass jäljetult, kui on kuulda selle naabri häält.
Arvan, et kassile pole inimesel midagi olulist õpetada, potil käib ta isegi meelsasti. WCs käimist on mu tuttavad kassile õpe-tanud mõne kuuga. Ise olen kassidelt õppinud, et kui ei ole tööisu, siis ei punnita seda teha, teen siis, kui tööisu tuleb. Inimesed teevad enda sundimisega ennast haigeks. Üldse tunnen, et loomadega tegelemine mõjub tervisele väga hästi. Ka on väga õpetlik, kuidas loomad haigustest välja tulevad.
Koertest. Esimese võttis mu ema lapse tungival pealekäimisel, väiksema, natuke rebase moodi. Ja tal oli nõrkus murda naabrite kanu, kuigi elas aias, oskas leida selliseid võimalusi.
Ise võtsin Kloogal kodutu poja, kuid ma ei suutnud talle mitte midagi õpetada, viisin ta õdede-vendade juurde varjupaika.
Kassist väiksema, musta siledakarvalise punnis silmadega Tuki leidsin külmal talvepäeval peremeheta Laagri jaamast. Vana koer, usaldas kohe ja oli väga rahul, et teda süles kandsin. Temaga ei olnud probleeme. Tütar õmbles sooja koti, millega teda talvel kaasas kandsin, käisin temaga isegi kirikus ja raamatukogus.
Venelased mitu korda ütlesid mulle linna peal, et selliseid koeri oli peetud tsaari õukonnas, ja talle olevat ausammas Piiteris, See koer meeldis inimestele, aitas kohe jutuotsale. Rongis sõitvad õpilaste grupid võtsid kohe järjekorda, et teda silitada.
Paldiski rongis sõitis mõnikord tagasihoidlik venelanna Maria, kes elas Lasnamäel ja haris peenramaad Paldiski lähedal. Kord oli seal äkki alanud laskeharjutus ja ta väike krants oli ehmudes ära jooksnud. Ta ootas õhtuni ja sõitis koerata koju. Kümne päeva pärast oli truudus koera koju juhtinud üle Keila jõe, läbi Lasnamäe liikluse.
Vaimulik A.Men usub, et side armastuse läbi kandub üle ajaliku, armastus ei hävi ilmaski.
Loomakaitsest. Ei oska näha, et tõug koerale midagi juurde annab. Kurb on loomaarmastuse väljendamine rahas ja tõukoerte muutmine zombideks, kel pole enam oma elu. Muidugi on nende koostöös inimesega ka ilu, aga rohkem olen kaasa elanud tavaliste kasside-koerte saatusele.
1988.a. suvel algatas noor majandusteadlane Avo Reinvald Tallinnas (vene ajal varjusurmas olnud) loomakaitse liikumise. Kuulutuse peale kogunes Loomaaia juurde Haabersti koolimajja ca 300 inimest. Rahvas ei mahtunud sinna ära, mindi rongkäigus mööda maanteed "Terase" klubisse. Seal oli pensionäre ja õpilasi, punkareid, kunstnikke, loomaarste, väga kirju seltskond. Sai moodustatud seltsi loomise algatusrühm, esialgu eri klubiruumides kokku saades valiti juhatus, koostati põhikiri ja selts registreeriti. Olen ka ise seal juhatuses olnud, mõne aja ka juhataja. Andsin töö üle Mai Levinile, kelle ajal selts formeerus ümber teise nime alla Maie Lepaga eesotsas.
Kuid seltsi õitseng oli Avo Reinvaldi ajal. Aktivistid olid Mati Kaal, Tiina Toomet ja ta ema Inna Tarmak, Peeter Ernits, kes vedas loomakaitse seaduse koostamist, Mai Levin, suursponsor Malle Leis ja veel kümmekond kunstnikku.
Tegime oksjone ja loteriisid annetatud kunstist ja annetustest ettevõtete poolt. Saadud rahaga aitasime varjupaika ja üksikisikuid, kes oma elurajoonides toitsid ja ravisid kodutuid loomi. Seltsile tuli pidevalt kirju üle Eesti, sest algul olime ainuke selts. Oli neid, kes tahtsid loomi saada või ära anda, kaebusi looma ja piinajate ja hätta jäänud loomade kohta. Sai levitatud teabematerjali loomade hooldamise kohta.
Osalesime (Reinvald, jurist Luule Paavo, mina, Poljantseva, Antons) Moskvas üleliidulisel konverentsil, kus domineerisid tsirkuse inimesed oma probleemidega. Sooviti allutada vabariiklikud seltsid, aga see meid ei huvitanud.
Oli ka noortesektsioon, kes kirjutas oma nägemusi loomakaitsest, oli joonistusvõistlusi. Osa neid noori läks edasi õppima loomade suunale, näit. hilisem varjupaiga veterinaar.
Praegu on seltsi puutuv materjal kunstiteadlase Mai Levini käes, kavatseb arhiivi anda. Seltsi tööd pärssisid erimeelsused selles, mis on õieti hea loomadele, diletantlus. Avo naine tegi ka peale lapse sündi ultimaatumi - kas mina või selts, sest tööd tegime tasuta, maksime ise sageli juurde.
Osa seltsi liikmeid eitas igasugust loomade hukkamist. Oli side Soome vastava seltsiga, Reinvald käis õppusel Inglismaal, aga sealne tase jäi meist kaugele vaesuse ja avalikkuse ükskõiksuse tõttu.
Rahva kaasa tõmbamiseks korraldasime avalikke üritusi, eriti Toomet korraldas krantsinäitusi ja rongkäike läbi linna. Ilusamatest krantsidest joonistas E. Valter preemiaks portreed.
Ehk kõige raskem loomakaitse ülesanne ootas mind Kloogal, kuhu kolisin omaniku majast peale sõjaväe lahkumist, õudses seisus 5-kordsesse majja. Kogu Klooga oli täis venelastest maha jäetud kasse-koeri. Lahtised räpased keldrid olid täis surnud ja veel elusaid poegi. Paari esimese aastaga sai sealt varjupaika viidud üle 50 koera (hiljem lõpetasin lugemise). Aitas mind 10a. tütrepoeg Nigol, kellel on tugevalt vaistu loomadega suhtlemiseks, ta oli selles töös tõhusam kui enamik täiskasvanuid.
Sai viidud emasid koos poegadega. Mõnikord kasutasin Toometilt saadud uimastavat rohtu, ta ütles, et sellega filmitakse koerte suremist, pärast nad muidugi toibuvad.
Kloogal oli ka palju sadiste, kes loopisid nuga koertesse, sõitsid neile meelega peale. Üks tähtis erusõjaväelane pidas elamust eemal seisva auto küljes meetrise keti otsas koera, toitis üle päeva. Selle koera viisime politseiga varjupaika, oli selline hästi mõistev konstaabel. Hiljem see purjus veteran tuli mind hirmutama, küllap oleks peksagi saanud, aga naabrid jooksid koridori.
See Klooga elu oli nagu halb unenägu, kus iga päev juhtus rohkem kui siin Amblas aastaga. Kuigi mets oli imeline.
Praegu elan oma 4 suure ilusa kassiga ja külas söömas käib sadu linde: varesed, harakad, hakid, tihased, varblased, leevikesed ja kõiki ei tunnegi. Ei tea, kas siilid elavad selle külma üle?
Meie pere lemmikloomad on olnud kassid. Kasse on meie peres aastate jooksul olnud üsna palju. Me oleme neid hoidnud ja armastanud, nad on olnud meie pere liikmed.
6 aastat tagasi, 2000. aastal, suri meie eelviimane kass Pella, ta sai õnnetult surma meie enda auto rataste all. Matsime Pella väärikalt maha ja hakkasime mõtlema, kust saaks kiiresti uue kassi. Sel ajal vedas meile jalgrattaga posti postiljon Marika. Kuulnud meie murest, tuli ta ühel päeval, rattal lisaks postikotile korv väikese kassipojaga. Kassipoja eest ei tahtnud tasu ei andja ega tooja. Minu lapsepõlvemaal Võrumaal anti kassipoja eest suur sukanõel, et küüned ja hambad hästi teravad kasvaksid. Siinkandis sellist kommet ei tunta.
Minu sel ajal seitsmeaastane tütrepoeg Markus pani kassipojale nimeks Miisu. Algul tundus see nimi liiga lihtne ja tavaline, aga kuna Markus oli kindlalt otsustanud, saigi kassipoja nimeks Miisu.
2
Kuna kassid olid alati meie majas olnud, ei vajanud me Miisu kasvatamiseks ja hooldamiseks lisateavet. Ka piim oli omast käest võtta, kuna pidasime sel ajal lehma. Maal elades ei ole mõttekas pidada tõupuhtaid loomi, eriti koeri, kes vajavad pidevalt erihooldust ja loomakliiniku külastusi, mis on tülikad ja kulukad.
Kassi muretsemisel on oluline kassi välimus. Meie ei taha üleni musta, nn. ”nõiakassi.” Hügieeni silmas pidades ei ole me tahtnud ka angooratüüpi kassi. Kunagi oli meil “Karvasaba,” aga temal oli ainult saba karvane. Mulle ei meeldi ka siiamid oma tigeda iseloomu tõttu. Minu täditütre peres on siiam nimega Bin Laden (ristinimega Triibu), kes on selle pere lemmikloom. Bin Ladenil on oma mängutuba, kastitäis mänguasju ja oma magamisase. Köögis aknalaual on ekstra kassile kasvatatud “rohelist,” mida ta käib ise võtmas. Pereisal on süda haige. Kui ta istub tugitoolis, tuleb Bin Laden tema rinnale, just südame kohale ja seab ennast sinna magama. Ta oskab ka mõne teise haige koha üles leida ja seda ravima asuda. Iseloom on Bin Ladenil tõeliselt siiamlik. Selle tõestamiseks toon ühe kurioosse näite: perel on suvila Võru linnast väljas. Suvilasse minnes võetakse kass korviga kaasa. Suvilanaaber, kes oli kassiga alati sõber olnud, võttis ta sülle. Piirdeaia taha ilmus üks võõras kass. Bin Laden tahtis minna uue kassiga tutvuma ja kui suvilanaaber ei jõudnud või ei jaksanud nii kiiresti reageerida, tõmbas ta naisel käed nii katki, et viimane vajas arstiabi.
Bin Ladeni hingel on kolm lindu. Kaks said päästetud, kolmas kahjuks mitte. Möödunud talvel oli nii, et kui perenaine alles magas ja tihased olid tühja linnumaja juures toiduootel, tuli Bin Laden perenaise voodisse ja tõmbas õrnalt käpaga, andes märku, et aeg on ärgata ja oma kohustusi täita. Minu vanematekodus Võrumaal oli valge kass nimega Palli. Tema omapära oli, et ta vältis võõraid. Kui me läksime sinna vahel külla juba reedel, oli kass kadunud. Välja ilmus ta alles esmaspäeval, kui me õuest välja sõitsime.
3
Nüüd veel meie Miisust. Kuna Miisu on tavaline talukass, ei vaja ta erilist hoolitsust. Ta hoolitseb ise enda puhtuse eest. Toiduks saab Miisu kassitoitu, võileiba, vorsti, mõnikord liha. Miisu armastab ka vahukoort. Kui Markus mõnikord lausa sardelle või muud paremat Miisule annab ja meie pahandame, ütleb Markus, et Miisu on ka meie pere liige.
Miisule anname kirbu- ja ussirohtu ning laseme teda vaktsineerida marutaudi vastu. Mõnikord mädaseid silmi puhastame kummeliteega.
Meie Miisul on selline omapära, et ta on meil lastetu. Sel põhjusel ei ole ka vaja olnud tablette ega steriliseerimist. Praegu on ta meil kuueaastane. Kassipulmad toimuvad regulaarselt, Peigmehi käib 3-4 isakassi, aga järglasi ei tule. Varasemate kassidega oli alati mure, sest olime sunnitud kassipoegi “merekooli” saatma (nad uputama), mis oli väga ebameeldiv protseduur.
Kõik kassid enne Miisut olid “õuekassid,” magasid karjaköögis katlakaanel, tuppa ei tulnud. Miisu ei läinud algusest peale karjakööki ja ei tulnud ka tuppa. Eelmisel aastal olukord muutus. Kui ilmad läksid külmaks, hakkas Miisu tuppa tahtma. Miisule tehti oma magamiskoht - üks tugitoolidest vastava kattega sai temale. Tänavu talvel ja kevadel läks aga asi käest ära. Lapselaps Markus on kassi päris ära hellitanud. Miisu magas Markuse voodis, ka padjal ja üldse igal pool. Kui ütlesime
kurja häälega “Miisu, kus su koht on?”, läks Miisu kohe oma toolile, aga nagu meie olime läinud, läks Miisu Markuse juurde tagasi.
Kaasa ei ole me Miisut kuhugi võtnud, üksi kodus olles saab ta suurepäraselt hakkama.
Miisu sünnipäev on 15. juulil. Ta saab sel päeval paremat toitu ning küünal pannakse põlema.
Miisu eest hoolitsemine on jäänud mõistlikkuse piiridesse. Olen näinud nii ülesöödetud kassi, et ta ei jõudnud ennast enam liigutada. Miisu on meil normaalmõõtmetes.
Kassinäitustel ei ole me käinud ei Miisuga ega Miisuta.
Võrreldes nõukogude ajaga on lemmikloomade eest hoolitsemine oluliselt lihtsam spetsiaalsete toitude ja loomakliinikute olemasolude tõttu.
Lemmiklooma surm on olnud meie peres tõeline tragöödia. Kõik nad on olnud väärikalt maetud ja kohe uus loom muretsetud. Üle kahe kassi ei ole meil korraga olnud.
Meie Miisu ei ole puhtuse pidamises saanud eri väljaõpet, ka ei ole toas liivakasti. Ometi ei ole Miisu mitte kunagi tuppa musta teinud, kui ta soovib õue, siis tuleb ja küsib. Laualeminek on küll karmilt keelatud, aga seda nõuet ta viimasel ajal ignoreerib, alles hiljuti oli lausa peadpidi Markuse piimatassis.
Palju pahandust on Miisu ja minu abikaasa vahel suviti, kui õu on täis pääsukesi ja teisi linde. Üldiselt Miisu saab aru, et linde püüda ei tohi. Aga linnud on ju tema jaoks nii ahvatlevad ning kassil on raske seda nõuet täita. Mõni pääsuke ja talvel tihane on Miisu saagiks langenud. Kõige hullem lugu juhtus tänavu talvel, kui Miisu tuli kuuseheki alt, hoides kaelapidi suus armsat paksukest nurmkana. Me võtsime linnu Miisu käest ära ning riidlesime temaga kõvasti.
Meie Miisu lükkab ukse ise lahti. Kunagi oli meil kass, kes hüppas lingile ja avas iga ukse, ainult kinni ei pannud.
4
Meie lapselapsele Markusele on Miisu väga tähtis. Ta on ka koera tahtnud, aga kuna elame küla keskel, kust tee läbi läheb, ei ole me koera võtnud. Neid on meie külas küllalt auto alla jäänud.
Markus tegi kolmandas klassis uurimustöö kassist. Selles töös pühendas ta suure osa Miisule. “Minu kass on halli-valgekirjaline, kaalub 3 kg 700 gr. Keha pikkus on 45 cm, saba pikkus 25 cm. Ta on segatõugu ja nimi on Miisu.
Miisu ei armasta toas viibida. Kass on inimesele sõbraks. Meie kass püüab hiiri, rotte ta kardab. Kass sööb inimestetoitu, kassitoitu ja lakub piima. Kass võib küünistada, kui talle haiget tehakse. Meie kass magab heinaküünis, söömas käib hommikul vara, lõunajal ja õhtul hilja.
Ükskord, kui ma olin 7-aastane, küpsetas ema kooke. Panime koogi taldrikuga lauale. Miisu oli ka köögis. Andsime talle kassitoitu ja ise läksime köögist ära. Kui tagasi tulime, oli kassitoit alles ja koogitaldrik tühi. Miisu ootas ukse juures õuelaskmist.
PAHANDUS
Miisu koogid ära sõi,
järele jäi suhkruvõi.
Mornilt ukse peale vahtis,
kiiresti nüüd õue tahtis.
Miisu peale kärati,
harjavart tal näidati.”
Ma ei peaks kunagi karvadeta kassi, madusid ega sitikaid. Papagoi võiks olla.
Iga koduloom võib olla lemmikloom, aga lambatalle ja vasikaga on see õnnetu lugu, et ükskord peavad nad oma elu jätma. Siis on kurbust palju. Oleme seda üle elanud ja enam ei taha. Praegu me enam ei peagi loomi peale Miisu.