Mul oli lemmiklooma. Ta suri viie aastasena marutaudi. Ta oli ameerika traavli tõugu hobune. Nimeks Täpi. Nime sai ta oma märgise järgi. Temaga oli mul viie aasta jooksul palju häid hetki. Hüpped, võistlused ja jões ujumine. Oli ka ohtlikke hetki, eriti kui me panime tõketesse sisse. Parimad lood temaga seoses on siis, kui ta oli alles noor. Ta hüppas alles pooleaastasena aknast läbi, kuna tahtis boksist välja. Pooleteiseastasena (turjakõrgus oli tal siis ~135cm) hüppas ta üle ~150cm aia. Oleks ta elus, saaks temaga väga edukalt võistelda, ta oli julge ja hea hüppevõimega. Lisaks veel kiire ja hea väikestel ning järskudel pööretel. Mul on temast tehtud ka üks jutt. Panen selle siia ka: she`s gone to be a soldier in the army of lord, but her soul goes marching on... Miss you :´( Mu maailmavaade on must ja valge, aga selleks on ka põhjust. Mu saatus on ebaõiglane ja elu igavene torm. Ainult sina võid mu maailma muuta, kuid kahjuks lahkusid sa kristallkülmas öös, sina oled kõik ja sinuta olen ma kaitseta. Aeg peatub ja ma mõtlen tagasi. See oli nagu muinasloos. Ma olin jälle väike tüdruk, oli suvi ja ma olin sinuga koos. Lähen tagasi praegusesse aega, ma olen uimane ja väsinud. Ma tean, et minu soov ei täitu iial, kuid sellegipoolest soovin ma sulle igavest elu lõppevas öös ja ütlen, et tulen sinuga. Sa lubasid tulla ja mind kaasa võtta, kuid ütlesid vaid, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Seejärel tuli pimeduse prints ja sind kaasa viis. Hüüda jõudsin vaid veel, et ole mu kaitseingel, kuid ei tea kas kuulsid seda...
Mul on koer nimega Tommy. Ma ostsin ta ise kunagi nelja-aastaselt, kui emaga jalutama läksime. Siis nägime paljusid kutsikaid muruplatsi peal jooksmas ning kui vaatama läksime, tuli üks kohe teiste seast meie juurde ja ma hakkasin omale koera tahtma. Me olime just korterist ära kolinud ja nüüd oli niiguinii koera vaja. Ema võttis koerte omanikult kontaktandmed ja siis samal õhtul läksime me tagasi ja jälle seesama tuli kohe meie juurde - nii siis ostsimegi ta ära. Põhimõtteliselt võib öelda, et tema valis meid, mitte meie teda.
Minu lemmikloomaks on minihamster, kellel küll ametlikku nime pole, kuid me kutsume teda Tibuks, sest ta on imearmas. Tibuga seoses ei tule mul meelde väga palju lugusid, kuna ta on meil alles vähe aega olnud, küll aga on teda alati tore vaadata, sest ta sööb nii armsalt. Näiteks andsin ma talle ükskord kõrvitsaseemne (olgu siin kohal ära mainitud, et kõrvitsaseeme on tibu jaoks suuruselt nagu arbuus inimese jaoks), mis tal enne kümme korda käppade vahel ringi käis, kui lõpuks leidis õige koha, kust söömist alustada.
Praegu pole mul ühtki lemmiklooma kodus, kuid kunagi oli rott Päta, kes oli parim rott üldse. Kui ema ja isa ta ostsid, oli Pätal nimeks Milli Vanilli, kuid peagi muutsime ta nime Pätaks, sest see oli palju kergem ning sobis talle. Kui tuba oli vaikne ning rott jooksis mööda lauda, siis kostus vaid vaikselt päta päta päta, sealt selline nimi tuligi. Pätal oli terve suur laud, kus peal ta jooksis, pluss väike kapp, mille peal oli tema papist tehtud majake. Seal oli ta päevasel ajal ning magas. Suurel laual oli ta puur, kuhu panime talle süüa ning kinnistasime ta ööseks, et rott ei saaks öö jooksul laualt maha hüpata ja pahandust teha. Juhtus ka neid kordi, kui kõik läksid kodunt ära ja rott jäi lahti jooksma. Kui koju tagasi jõudsime, vaatasime, et Pätat polegi, kuid tegelikult magas ta minu voodis, teki all. Ta oli parim kodulooom, sest Päta kunagi ei hammustanud, ka võõraid mitte, veel vähem pereliikmeid. Alati tuli vastu, kui laua juurde astusin ning jäi üle ääre nuusutama, kui läksin eemale. Päta tegi ükskord ka suurema pahanduse. Meil oli remont ning kõik riided olid kappidest välja tõstetud laua peale. Päta oli küll puuris kinni, kuid selleks ajaks oli ta õppinud ära, kuidas teha oma puuri ust lukust lahti. Sedasi sai ta puurist välja ning me ei märganud ka teda, sest kõik riided olid ees ja tema seal sees. Pärast neid tuulutades märkas ema, et riietesse ja linadesse on augud sisse näritud. Kelle tegu see oli, on selge ju - meie kallis Päta.
Jaa, mul on lausa kolm lemmiklooma: kass Tondu, koer Roi ja hamster Pärdik, tegelt hamstrit kutsutakse nagu pähe tuleb, heal lapsel mitu nime. Lugusid on meeletult. Hamstri ma leidsin paar suve oma aiast heki alt ja on meil siiani, kass on minu vana kassi laps, kes jäi ainukesena pesakonnast järele ja me ei kahetse seda - ta on imeline kass, jutustab ja on kui inimene. Koera saime ka inimestelt, kes korterisse olid ta võtnud ja ei suutnud enam pidada teda. Meie loomad on justkui kodutute varjupaigas, ja ometigi kallid meile.
Jaa, mul on koer, ta nimi on Pontu, ta kõrvad olid lontis ja mõtlesime,et paneme talle nimeks Lontu, aga siis proovis ema, et Pontu on parem ja nii ta omale nime saigi.
Mul on koer Morris, ta sai oma nime ühe inimese perekonnanimest. Kui ta väike oli, siis ta ei osanud eriti hästi joosta ja kui ta jooksis, siis ta tuigerdas nagu joodik.
Mul on prantsuse lambakoer. Nime sai planeedi Merkuur järgi (nimeks siis Mercury) Ta on väga energiline koer ja ükskord Inkkoo saarestikus kadus ta ära metsa, sest ta oli nii energiat täis ja ma ei jõudnud talle enam järgi.
Mul on kaks kodulooma: rott ja kass. Kassi nimi on Mirru ja roti nimi on Fredi. Mirru sai oma nime lihsalt kuna ema pani talle selle. Ja rott sai ka oma nime niisama lihtsalt - panin talle nimeks Fredi. :d
Kunagi pidasin kolme kuldkala. Nad elasid 1,5 aastat. Sisemine lein/teised pereliikmed ei ole lasknud uusi võtta. Toredad juhtumised: üritasin näha magavat kala. Ei õnnestunud.