1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomadest on minul ja mu perel olnud kassid ja koerad ning hobune. Varasemast ajast on meil olnud neli koera - Vipsu. Sharik. Kudi ja Roy. ning kassid Krihmu. Miki. Miisu Tallikass. Viimased kaheksa aastat on meil olnud koer Chappi. hobune Vaasa ja teist aastat kass Turbo-Kerry.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Edaspidiseks rääkimiseks valisin ma hobuse, sest lemmikloomana ei peeta teda kodudes just tihti. Esmase mõtte hobune osta käis välja mu õde Gerli, kuid hobuse võtmise poolt olid kõik peale isa. Mõningase lunimise järel nõustus ka isa ja nii saimegi endale uue lemmiku. Pooltargumendiks oli see, et lapsed armastasid ratsutamist ning hobuse ostmist oli ka varem kaalutletud, ent mitte nii tõsiselt. Ainsaks vastuargumendiks oli koht, kuhu hobune panna, aga ka see leidis kiire lahenduse ja meie maja juurde ehitati tall.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Vaasa ostsime ühelt mehelt, kes käis kunagi ammu mu ema töö juures ja jutu käigus tuli välja, et ta tegeleb hobusekasvatusega. Mu ema mainis, et mulle ja mu õdedele meeldib väga ratsutada ja nii pakkuski mees üht hobust müügiks. Hind millega me hobuse ostsime oli umbes 80 000.-
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Teiste lemmikute nimed on mainitud esimese küsimuse vastuses. Hüüdnimedeks on Vaasal olnud Musse, Vaasu ja Muusu. Aga nime kahjuks me ise valida ei saanud, kuna hobuste nimi määratakse juba sündides isanime esitähe järgi ära. Niisiis oli Vaasal nimi juba olemas kui ta ostsime.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kõike mida meil siiani vaja teada on olnud, oleme teada saanud kas loomaarstilt või internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Tõupuhtus on iseenesest oluline küll. aga Vaasa puhul ei mänginud see erilist rolli. Ta on küll tõupuhas hobune, kuid kui me hobust läksime ostma, siis vaatasime eelkõige seda, milline hobune lihtsalt kõige rohkem meeldib.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel enda hobust näitamas ei ole käinud. Kuid iseenesest on need näitused huvitavad ja on hea vaadata, kuidas inimesed oma loomi treeninud ja kasvatanud on.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitseb looma eest põhiliselt mu õde Gerli, kuna mina olen tavaliselt pikalt koolis ja mul ei jää selleks aega. Tavaline päev oleks järgmine - kell 7 saab Vaasa hommikusöögi, kella 10 paiku laseb õde ta koplisse jooksma ning hiljem koristab talli ära. Päeval kunagi annab õde talle veel korviga heinu, ning umbes kella 5 paiku saab Vaasa õhtusöögi ja läheb talli. Kokku kulub päevas hobusega tegelemisele keskmiselt 1.5 tundi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Vaasa sööb kaeru, toidulisandit, silo ja heina ning juurvilju, mida kasvatame ise. Heina teeme perega suvel ise või halvemal juhul ostame. Samuti ostame kaerad, silo ja erinevad toidulisandid.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimine on kindlasti väga vajalik, seetõttu oleme ka oma hobuse lasknud vaktsineerida, nagu näiteks marutõve vastu. Arsti poole oleme pöördunud mitmel korral. Siis kui avastasime Vaasa jalal kasvaja, kui ta tiine oli, ning paaril juhul, kui tal köha ja nohu on olnud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meil isiklikult on steriliseerimata emasloom ning mingeid tablette me talle ka ei anna. Hobustel üldiselt ei avaldu innaaeg, kui just isaslooma läheduses pole. Aga isegi sellisel juhul ei ole see innaaeg probleemiks.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Esimesel korral oli Vaasa tiinus lihtsalt juhus, aga kuna ta oli tiineks jäänud enne seda kui meie ta ostsime, siis leppisime müüjaga kokku, et anname varsa talle kasvatada. Hiljem kuulsime aga, et varss oli surnud. Teine kord, kui Vaasa tiineks jäi, oli see teadliku paaritamise tagajärg. Varsa müüsime mõni aasta hiljem maha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Vaasa elab tallis, mis on kunagise lehmalauda köögist ehitatud. Talvisel ajal on tal täiesti vaba voli olla kus tahes, kuna siis ta ei kahjusta meie ilumuru. Aga teistel aastaaegadel on ta valdavalt ketis, koplis või tallis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Võistlustele oleme hobuse viinud treileriga, aga ise reisima minnes jääb ta alati koju.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Vaasa sünnipäev on 10. mai ja sel puhul saab ta alati pätsi leiba ja karbi suhkrut.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Vaasale on õmmeldud üks temanimeline jope (vetthülgavast materjalist voodriga tekk, millel on pandlad ja rihmad hobusele selga panemiseks). Tema pesemiseks oleme ostnud erinevaid loomašampoone ning harjamiseks on spetsiaalsed harjad.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arust on võimalik looma eest üleliia hoolitseda küll. Näiteks see. kui inimesed hakkavad oma lemmikutele mingeid hilpe selga toppima, on imelik. Minu meelest on see tegelikult looma ahistamine. Loom on nagu inimenegi - ta vajab vabadust, mingeid mõttetusi ei ole ju tarvis.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie peres on surnud lemmikloomad nagu kord ja kohus korralikult maha maetud. Siiani oleme ka alati uue looma võtnud, see on nagu traditsioon juba. Alati on hea, kui keegi kõrval on.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Otseselt mingeid kodureegleid talle õpetanud ei ole, aga seda üritasime küll selgeks teha, et oma aedikust ei tohi välja murda. Niivõrd-kuivõrd see ka on õnnestunud. Puhtusepidamisega tegeleb mu õde, ehk siis koristab iga päev talli.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühel mu kassil oli halb komme laua pealt asju söömas käia, aga sellest kombest saime lahti nii, et jätsime lauale täiesti pipraga kaetud lihatüki. Kass loomulikult läks seda sööma, kuid pidi päris korralikult pettuma ja pärast seda ei roninud ka enam lauale. Kunagi oli ka üks koer Vipsu, kes tahtis hirmsasti autosid taga ajada. Kahjuks tema puhul ei õnnestunudki meil harjumusest lahti saada ja lugu lõppes väga õnnetult.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Hobustele on suhteliselt raske trikke õpetada, nii et meie seda teinud pole. Sellele vaatamata on ta aga siiski korraliku dressuuri läbinud ning oskab kõike, mida üks ratsahobune peaks oskama. Tegelikult sellel eesmärgil ta võetud saigi, aga mõne aja möödudes kadus huvi ratsutamise vastu ja nii saigi temast meile armas lemmikloom.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahel on lemmikloomaga rääkimine parim lohutus. Lemmikloomadel on omadus kuulata ja lohutada. Nad mõistavad su muret ning oskavad õigel ajal õiges kohas olla. Mina isiklikult räägin küll vahel enda loomadega, sest neid saab alati ja igas olukorras usaldada. Väitega, et mõtlemine on omane ainult inimestele, ma küll nõus pole, sest tihtipeale tundub mulle, et just inimesed on need, kes ei mõtle. Kohati paistab, et loomad mõtlevad meist isegi rohkem, sest nende tegevus tundub paiguti rohkem kaalutletud olevat.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Väitega, et lemmikloom võib oma peremehe kiindumust ära kasutada, olen ma 100% nõus. Näiteks mu enda koer teeb seda. Tavaliselt kui ma autoga kuskile lähen, siis ta tuleb ja istub auto ukse ette, vaatab kurbade ja paluvate silmadega otsa, et ma ta kaasa võtaks. Enamasti läheb tal see kaasalunimine ka läbi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma arvan, et igal lapsel oleks lemmiklooma vaja, sest see kasvatab iseloomu ja distsiplineerib. Meie peres on lapsed pidanud loomi toitma, nendega tegelema ja nende järgi koristama.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Lemmiklooma võtmine ei ole mõjutanud minu suhtlemist teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mitte mingil juhul ei tahaks ma endale näiteks ämblikku. Ma olen kuulnud, et osad inimesed peavad endal kodus neid tarantli taolisi ämblike.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma tean, et mu vanaisal oli kunagi aastaid tagasi selline kits, kes käis talle akna taha. Algul vanaisa ei teinud temast eriti välja, kuid mõne aja pärast hakkas talle pidevalt heina ja porgandeid söögiks viima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui inimestele meeldib eksootilisi loomi pidada, siis miks mitte. Mina isiklikult endale ei tahaks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arust võib lemmikloom olla ükskõik mis loom. Kuid lemmikloomal võib ka olla praktiline otstarve, nagu näiteks meie enda hobusel, kellel algul oligi see mõte, aga hiljem see lihtsalt kadus.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, sest neil on pidev seltskonna vajadus. Lisaks sellele on loomad olnud aegade algusest peale osake meie elust, seega on loomade pidamisest kujunenud ka omamoodi traditsioon.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on olnud koer, kass ja hiir.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti minu soovil majja. Looma võtmist kaaluti pikalt, kuna mõni pereliige ei olnud nõus esialgu. Taheti, et majas oleks mõni karvane ja armas loomake, kuid vaieldi selle üle, kes neid hooldama hakkab.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera ja kassi saime tuttavatelt tasuta ja hiire ostsime poest, hind oli 200kr.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimi on Muri, kassi nimi on Liisu ja hiire nimi Miki. Kassi kutsutakse igapäevaselt Liisuks. Nimed pandi nii, et loomi oleks hea kutsuda.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Saame oma lemmikloomade kohta teavet telekast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud mitte mingil moel looma võttu. Looma tõupuhtus ei ole oluline, kuna iga loom saab ja jääb armsaks, olenemata tema tõust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud loomanäitusel. Suhtumine on positiivne, aga see nõuab väga palju aega treenimiseks ja muuks sääraseks, et esineda oma lemmikuga.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hiire eest hoolitsen mina ja koera ja kassi eest vanem vend. Hommikul paneme vennaga loomadele süüa ning vend käib veel koeraga väljas. Lõunaks jõuame koolist tagasi ja toidame uuesti, lisaks veel koeraga väljaskäimine ning sama kordub ka õhtul. Veedan umbes 3 tundi päevas oma lemmikuga.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Anname mõlemat, kuna see pidi loomale kõige parem olema.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kassiga oleme käinud korra arsti juures kirpude pärast. Ei ole lahendanud, kuna pole olnud erilisi probleeme veel. Vaktsineerimine on terve pere poolest igati mõistlik, sest see on väga vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on mõnikord vajalik, eriti kasside puhul, sest kassid toovad korraga liiga palju poegi ja nendega pole midagi peale hakata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole, kuid seda on juhtunud. Looma järglased müüakse, antakse ära või "saadetakse merekooli” (rahvakeelne väljend uputamise kohta).
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Hiir on minu toas oma puuris, kass on lihtsalt toas ja magab seal, kus tahab, ja koer on ka toas, kuid temal on kindel koht magamiseks koridoris. Kõikidel loomadel on vaba voli liikuda seal, kus tahavad. Lemmikloomal ei ole luba tulla voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemate reiside puhul on loomad jäänud maha ja laseme vanavanematel neid hoida. Ei võta loomi eriti kuhugi kaasa ja ei ole veel kasutanud loomahotelli.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea kahjuks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole ostnud ega õmmelnud. Kõikidel loomadel on mänguasjad. Ja oleme muretsenud spetsiaalsed vahendid loomade pesemiseks. Ei ole soovi, kuna see näib mõttetu.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arvates on küll. Siis, kui loom magab juba teie endi kõrval.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Loomade peale mõeldakse rohkem, et neil ka mugavam ja lõbusam oleks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole seda veel kogenud ja ei oska öelda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme õpetanud loomadele peamiselt puhtusepidamist. Puhtusepidamist õpetasime nii, et kui loom tegi õigesti, sai ta kiita, ja kui ei, sai karistada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole olnud ühelgi koduloomal õnneks. Õige oleks looma lihtsalt mitte kiita ja rääkida kurja häälega.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole õpetanud ühtegi trikki, enda arvates pole see just väga vajalik.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägin küll oma lemmikuga. Minu arvates saab loom kõigest aru nagu inimene.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu eriti, sest loom valib ikkagi õige inimese. Looma poolt valitud inimene ei kasuta looma ära.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapse kohus on loomaga käia väljas ja neid toita. Peres hoolitsevad loomade eest lapsed ja nad suhtlevad nendega rohkem. Mina arvan, et vajab küll.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei hakanud suhtlema teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks madu, sest ma kardan neid ja nad on väga hirmsa välimusega.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kahjuks ei tea ühtegi näidet.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei julgeks pidada, kuna nad on liiga hirmsa välimusega.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Loomad, kes kohanevad inimestega ja ei tule neile kallale. Näiteks lõvi, sest ta on liiga suur ja siiski kiskja. Minu arvates ei ole tal küll mingit otstarvet, lihtsalt ilus vaadata.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Mina arvan, et enda lõbustamiseks ja pingete maandamiseks. Loomade pidamine on lihtsalt väga armas.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kokku on meie peres olnud päris palju koduloomi: koer, 2 papagoid, 2 hamstrit ning hetkel on kass ja merisiga. Koer oli meie peres siis, kui Kelly oli umbes 3-aastane. Papagoi võtsime siis, kui Kelly oli 4-5aastane. Hamstrid tulid meie koju, kui tütreke oli 8 aastane. Kiisu Pätu võtsime neli aastat tagasi ning merisiga oli Kelly sünnipäeva- kingitus eelmisel aastal.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera võtmine tuli täielikult äkkotsusena. Koer võeti kogu pere soovil. Pooltargumendiks oli see, et koer on koduhoidja ning vastuargumendid puudusid. Ka papagoid võeti äkkotsusena ning nemadki tulid meie perre kõigi soovil. Nemad võeti sellepärast, et meie perekonnatuttavad tahtsid, et nende papagoid saaksid headesse kätesse, ning vastuargumendid puudusid. Hamstrite puhul kohe ei oskagi öelda, kas oli äkkotsus või mitte - me lihtsalt läksime loomapoodi ning lastele hakkasid hamstrid meeldima ja me ostsime nad ära, seega hamstrid võeti tütarde soovil. Hamstrid on nii pisikesed olevused, et nende puhul ei saakski poolt- ja vastuargumente olla. Kassi võtmist kaaluti päris pikalt ja lõpuks ikkagi sai kass ka ära võetud. Kiisu võeti minu ning Kelly soovil. Pooltargument olid näiteks, et kass on lihtsalt armas koduloom, kes saab kiiresti pereliikmeks. Merisiga tahtis Kelly sünnipäevaks, seega see ei olnud absoluutselt äkkotsus. Merisea puhul ei kaalutudki midagi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer on saadud tuttavalt ning tema hinnaks oli 800 Eesti krooni. Ka papagoid on saadud tuttavatelt, kuid ei mäleta päris täpselt, kas nende eest tuli ka tasuda. Hamstrid on ostetud loomapoest, nende hinnaks oli 50 Eesti krooni tk. Kiisu on saadud minu klassiõe käest ning tema eest raha ei küsitud. Viisakusest viisime siiski kommikarbi. Merisea saime tuttavatelt tasuta, omanik lihtsalt tahtis, et loom saaks headesse kätesse.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimeks sai Alfy ning see oli ta igapäevaseks nimeks. Nime panid koerale ema ja isa. Papagoide nimed olid Tiina ja Jaak, hüüdnimesid neil ei olnudki. Nimed pandi papagoide vanemate omanike järgi. Hamstritele panid nimed lapsed, kuna üks hamster kuulus Kellyle ja teine Evelinile, siis pani kumbki oma loomakestele ise nimed. Evelini hamstri nimi oli Kiki, Kelly oma nimi Miki, hüüdnimed neil puudusid, kuna pärisnimed olid niigi kerged. Kiisu nimi on Pätu, hüüdnime meie Pätul ei ole. Alguses tahtis noorem tütar Kelly panna kiisu nimeks Blacky, aga kuna kass ei reageerinud sellele, siis ei pannud me seda. Ühel õhtul ütlesin ma talle Pätu ning ta reageeris, sellepärast on ta nimi Pätu. Kelly merisea nimi on Jessica ja hüüdnimeks on Jessu. Nime pani talle tütar ise, sest see on ikkagi tema loom.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meie perekond saab oma lemmiklooma kohta informatsiooni raamatutest ja tuttavatelt ning ka Internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole küll meid mõjutanud lemmiklooma võtmisel - meile meeldivad pikakarvalised loomad. Looma tõupuhtus ei oma mitte mingisugust tähtsust - tõupuhtus ei anna loomale midagi juurde. Loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mitte ühegagi meie lemmikloomadest ei ole me osalenud näitustel. Ta on ikkagi meie lemmikloom, ta ei ole võetud teistele näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres enam õnneks ühtegi looma pole, kellega peaks jalutamas käima. Meil polekski aega näiteks koeraga jalutamas käia. Kui meil koer oli, siis oli aega rohkem ka, kuna mina tööl ei käinud, siis sain mina koeraga jalutamas käia. Koerale andsime süüa meie abikaasaga, enamuse ajast siiski mina. Meie pesamuna Kelly koeraga tegeledes palju aega ei veetnud, kuna ta oli pisike, aga mängitud sai muidugi ikka. Enamuse ajast tegelesin koeraga mina, kuna mul oli lihtsalt kõige rohkem aega. Papagoide puuri puhastasid kõik pereliikmed, süüa andsid ka kõik. Papagoidega ei saagi nagu õieti tegeleda, nad on isepäised.
Kuna hamstrid olid tütarde omad, siis hoolitsesid nemad nende eest: andsid süüa ning puhastasid puuri. Hamstritega mängisid tütred pidevalt ja kui teised pereliikmed aega leidsid, siis ei jäänud loomadega mängimine ka meie päevakavast välja. Aga seda ei oskagi öelda, palju aega me oma päevast kulutasime. Kiisu puuri puhastab Kelly ning süüa annan enamasti mina. Alguses, kui Pätu meie majja tuli, siis sai temaga ikka kõvasti mängitud, terve päev oli mureta, et võiks igav hakata, aga nüüd enam nii palju ei mängita, sest nüüd on pereliikmetel ka rohkem tegemist: trennid, töö, kool. Kui kodus ollakse, siis ikka mängitakse või kammitakse teda. Merisiga on Kelly oma, seega tema eest hoolitsemine on ka Kelly kohus, aga vahel annan ka mina talle süüa - värskeid asju nt kapsast, porgandeid. Tuleb tunnistada, et meriseaga Kelly eriti tegeleda ei viitsi, aga ta võtab Jessut ikkagi puurist välja, et ta saaks joosta. Tavaliselt on Jessu "jooksutund" õhtuti, kui Kelly magama hakkab minema.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie ostame oma lemmikloomale spetsiaalset toitu. Meie kiisu on valiv, ta ei söö isegi paljusid spetsiaalseid kassitoite. Merisiga eelistab ka tegelikult rohkem värskeid juur- ja puuvilju, aga kuivtoit on tema söögikausis alati olemas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie oleme pidanud oma lemmikuga pöörduma arsti poole, kui ta oksendab, sest oksendamise tagajärjel läheb ta väga kõhnaks. See kehtib meie Pätu puhul. Pätule oleme ise ka pastat andnud, mis lahustavad karvapalle kõhus. Loomade vaktsineerimine on kindlasti kasulik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma arvan, et looma steriliseerimine on kindlasti vajalik. See ei ole kindlasti looma piinamine, pigem aitamine. Meie peres on emane kass ning tema on ka steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole. Ma usun, et kui talle ei oleks seda operatsiooni tehtud, siis oleks kodus päris põrgu lahti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on järglasi saanud ainult papagoid. See lihtsalt juhtus, mingit paaritamist polnud: emane ja isane lind lihtsalt elasid ühes puuris. Järglased andsime ära, aga emane papagoi tappis kahjuks mõned ka ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil on muidu maja, poest ostetud pehme majake, aga see ei meeldi talle vist, sest ta ei ole kunagi seal sees. Meie kiisu võib liikuda, kus tahab, välja arvatud suure toa ja köögi laual ning ka köögikappidel. Õues ta küll ei käi, sest teda on võimatu trepist alla saada, aga selle eest istub ta rõdu peal pidevalt. Kiisul on lubatud tulla ka voodisse, ta magab meie voodites - ta on täielik pereloom ja tahab lähedust, kuigi ta on isepäine.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie ei ole oma loomi reisile kaasa võtnud. Ma arvan, et neile endale see ise ka ei meeldiks. Tavaliselt me jätame koju ja anname kellelegi võtme, et vaatamas käidaks, kas meie armsakestega ikka kõik korras on ja et neil kõik vajalik (söök, jook) olemas oleks. On ka nii, et terve pere ei lähe koos reisile. Muidu, kui me lähme loomaga näiteks arsti juurde, siis transpordime teda puuris. Linnaskäikudele merisea või kassi kaasa võtmine on ju tobe. Nad ei kannataks seda müra, eriti veel kiisu, kui ta ei julge isegi korterist välja minna. Loomahotelli teenuseid pole kasutanud, sest selleks pole veel vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame, aga meriseal täpselt ei tea. Kui kiisul sünnipäev on, siis tavaliselt ostetakse talle mingit kallist fileeritud liha. Alguses ostsime talle mänguasju, aga need ei huvitanud teda, nüüd oleme liha peale üle läinud. Looma sünnipäeva ei saagi eriti kuidagi tähistada minu meelest. Ma ei usu, et keegi kutsub oma tuttavad koos lemmikloomadega külla. Sellest võib suur segadus tulla.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Loomale riideid pole ostnud, õmmelnud ka mitte. Pole selleks vajadust olnud. Meriseale vist eriti ei pane riideid selga ka. Kiisule pole sellepärast riideid ka soetanud või õmmelnud, et ta on koduloom, me ei käi temaga kuskil, sest ta on väga arglik. Muidu, kui ta laseks ennast kodust välja viia, siis kindlasti oleks tal riided ka, eriti talvel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et looma eest ei saa üle hoolitseda. Loomad vajavad hoolitsust, kes rohkem, kes vähem. Aga see on armas, kui looma eest hoolitsetakse. Kuid kui looma omanik viib oma lemmiklooma näiteks kusagile lemmikloomasalongi, siis võib see loomale ebameeldivaks osutuda, sest kõikidele loomadele ei meeldi sellised asjad. Ma kujutan ette, et kui meie Pätu viidaks salongi, siis oleks kõik salongi töötajad ära kriibitud ja salongis valitseks suur segadus. Pärast salongiskäiku muutuks ta kindlasti veel arglikumaks, kui ta praegu on.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie peres on surnud kaks hamstrit ja papagoipoegi. Hamstrid matsime suvila aeda ning papagoi pojad matsime lähiümbruses vaiksemasse kohta. Peale hamstrite surma võtsime uue looma. Selleks oli Pätu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Pätul on reeglid olemas, millest ta peab kinni pidama ja seda ta ka teeb. Ta ei tohi lillepottides tuuseldamas käia, laual ei tohi käia, voodite ja seinte kraapimine on samuti keelatud. Puhtusepidamisega probleeme meil pole, Pätu käib ilusti oma kastis hädal ja kuna ta on toakass, siis ei tule õuest ka mingit mustust.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie loomadel polegi halbu kombeid olnud. Kui on olnud, siis võib-olla see, et üks meie papagoi Tiina oli agressiivne ja teda ei saanud puurist välja võtta. Tal oli harjumus nokaga toksata. Sellest hajumusest ta lahti ei saanud kahjuks. Looma tuleks kindlasti karistada, väike laks pepu pihta ei tee ju paha.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mina olen meie Pätule õpetanud käpa andmist ja sitsimist. Ta on küll kass, aga võib öelda, et ta saab sellega paremini hakkama kui mõni koer. Dressuuri läheb siis vaja, kui loom on võetud selle jaoks, et temaga näitustel käia või kui ta peab olema abiline omaniku töös.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad Pätuga kõik. Mina arvan, et loom mõistab kindlasti omaniku meeleolu ja seda, kui temaga räägitakse. Mõtlemine on ka loomadele omane, nad on samuti elusolendid ja ma arvan, et kõik elusolendid mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Vahel võib muidugi nii juhtuda, et loom kasutab omaniku liigset kiindumust ära. Ta võib hakata rohkem pahandust tegema, arvata, et pääseb karistusest. Samuti võib loom ka toidu suhtes pirtsakaks muutuda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on nii, et Kelly kohus on hoolitseda Jessica eest. Kelly puhastab ka Pätu kasti. Süüa panen tavaliselt Pätule mina. Aga vahel juhtub ka, et Kellyl ei ole aega Jessicale süüa panna, siis teeme seda mina või abikaasa. Mõnes peres on nii, et täiskasvanud pühendavad rohkem oma aega loomadele, mõnes peres aga teistpidi. Oleneb sellest, kuidas pereliikmetel aega on. Ma usun, et laps vajab looma. Kui lapsel on loom, siis saab ta juba väiksest peale teada, mis tähendab olla millekski kohustatud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast looma võtmist pole midagi muutunud, suhtleme samade inimestega, kellega ennegi. Me pole kuskil klubis.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks kohe kindlasti krokodilli, madu, ämblikuid, lehmi, lambaid jm. Krokodille, madusid ja ämblikuid ma kardan ning lehmad ja lambad ning muud laudaloomad pole lihtsalt minu rida.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et eksootiliste loomade pidamine on igaühe enda teha. Kui meeldib siis miks mitte.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad kindlasti kiisud, kutsud, hamstrid, merisead, jänkud, papagoid. Selliseid loomi, kes ei mahu mõistesse „lemmikloomad”, pole olemas minu meelest, sest kõikidel inimestel on erinev maitse. Mõnel võib lemmikloomaks olla isegi elevant või mammut, kui see võimaldatud on. Lemmikloom on loom, kes pakub sulle seltsi ja keda sa saad õhtuti teleka ees sügada ja kammida, loom, kes tuleb sulle õhtul kaissu magama ja hommikul ärkab sinuga koos üles. Koduloom on loom, kes teeb ka tööd, näiteks lehmad, hobused jne. Lemmikloomal ei peagi mingit otstarvet olema.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, kellegi eest hoolitseda. Nagu eelmises vastuses öeldud - lemmikloom pakub seltsi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on olnud Tommi, Jorri. Praegu on Petsu, lapselapsed tahtsid filmi järgi panna koerale nimeks Beethoven, aga selle kasutamine osutus väga raskeks ja suupärasem on Petsu, Pitsu. Kassi nimi on Miki (u).
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kasvatame oma tarkusest ja kogemustest. Ajakirjad on tõukoerte kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei ole oluline, sest peame tõukoera kasvatamist keeruliseks ja aeganõudvaks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hoolitseme abikaasaga mõlemad, sest põhiliselt mina toidan, tema pügab, kammib, peseb (suvel). Aega koera ja kassi peale kulub vähe, kuna nad liiguvad vabalt ilma piiranguteta. Krunt on taraga piiratud aga nad leiavad väljapääsu. Tavaliselt algab koera ketist vabastamisega, öösel on ta ketis, toidan ja terve päev on tal vabadus. Kass saab soovi korral tuppa ja õue. Reeglina „küsib“ ta ööseks õue, isegi talvisel ajal.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalne koeratoit meie koerale ei maitse. Valmistan ise talle toitu, keedetud maksa ja makarone, puljongit, putru. Mõnikord armastab ta toorest kapsalehte ja värsket kurki.
Kass sööb kõike ja väga tihti, talle maitseb spetsiaalne kassitoit hästi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kass oli väga haige, lamas jõuetuna, ei söönud ega joonud. Pöördusime arsti poole. Diagnoos oli pulmajärgne kurnatus. Ise oleme kassi silmi ja kõrvu puhastanud. Koera jalahaava ravisime ka ise. Vaktsineerinud kevaditi, arvan et see on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie kass ja koer on isased. Küllap on steriliseerimine vajalik ja kergem loomapidajal, kes ei ole järglaste saamisest huvitatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koera pesa on puukuuris, kus tal on soojustatud nurgake ja oma „sissekäik“. Koeral ei ole lubatud toas vabalt liikuda, mõnikord ta tuleb tuppa ka ja väga külmadel talveöödel on toas maganud aga mitte inimeste voodis. Kassil on toas oma pesa kasti sees. Siiski armastab ta diivanil või voodil magada päeval, koos inimestega pole lubatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera ja kassi sünnipäevi teame, sest oleme neid väikesest saadik kasvatanud. Lapselapsed tähistasid, kui ise väiksemad olid, ostsid maiustusi ja mänguasju nendele.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ostnud, õmmelnud ei ole. Mänguasju näiteks spetsiaalne pall on koeral. Koera kammimiseks on hari ja kamm, pesemiseks šampoon. Spaas käinud ei ole, pole võimalik viiagi.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Liiga palju on võimalik hoolitseda ületoitmisega. Naabriperes toideti tõukoera valesti, ta rasvus, võimaldati vähe liikuda, hoiti liiga palju toas. Kahjuks see tore koer suri.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Hoolitsemine sõltub koera omanikust, vist mitte riigikorrast. Nõukogude ajal ei imporditud ega valmistatud nii suurel hulgal lemmikloomale toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oleme matnud oma aeda koera, kes suri ja tema matmiskoha püsililledega tähistanud. Poole aasta pärast võtsime uue koera.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile tuleb laualt toidu võtmist keelata aga suur kolaja ta ei olegi. Väikesel kiisul oli kassiliiv toas, hiljem hakkas ta korralikult õue küsima. Koer ei tee pahandusi, mõnikord peidab oma kondi peenrasse. Kuna nad on vabad, ei vedele kusagil väljaheiteid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kassi halvad kombed on külmutuskapi ja teleri peal magamine ja seina peal küünte teritamine. Oleme proovinud vee pritsimisega hirmutada, aga tal läheb meelest ära. Koeral on halb komme aia alt läbi pugeda ja jalgrattureid haukuda. Alati on teda keelatud, noomitud. Karistatud ei ole, ainult mõneks ajaks ketti pandud. Karistamist õigeks ei pea.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Lapselapsed õpetasid koerale sitsimist ja toidu küsimist, käskluse peale lamamist ja roomamist lihtsalt tihti talle seda korrates. Abikaasa õpetas, et ei tohi väravast välja tulla, kui tema puhtas riides kusagile läheb. Koer kuuletus sellele hästi. Koertekooli ei pea vajalikuks, sest meil pole näituste koer.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kõik pereliikmed räägivad koera ja kassiga. Minu arvates mõistab loom inimese meeleolu, kõnet ei. Koerad väljendavad väga ilmekalt oma emotsioone nagu rõõm, kurbus, hirm, tigedus. Arvan, et mõtlemisvõimet loomal ei ole. Ei oska põhjendada, miks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei võtaks lemmikloomaks linde. Ei meeldi nende häälitsemine toas ja tundub vägivaldne hoida lindu puuris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Eelmisel suvel sai meil lemmikuks haige tiivaga vares. Ta ei saanud lennata. Kahjuks ei „usaldanud“ ta abistajaid ja teised varesed sõid tema toidu ära. Talvel suutis ta hüpata madalate okstega puu otsa magama. Käis ümbruskonnas mitmes aias, liikus hüpates.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei soovi pidada eksootilisi loomi. Eriti jälestan madu ja iguaani. Teiste inimeste soove ei arvusta, las peavad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lapsepõlves olid kõik koduloomad lemmikud, lehmad, vasikad, lambatalled eriti, kanad. Noor hobune oli eritine lemmik, sain tema eest hoolitseda ja ratsutada. Arvan, et loomaaia loomad ei mahu mõiste „lemmikloom“ alla, sest nendega ei ole isiklikku kontakti, kuigi pildi peal võib ta mulle meeldida. Lemmiklooma saab pidada linnas, kodulooma korteris ei pea. Koeral ja kassil on lemmikloomana otstarve. Kassi ju keegi ei õpeta hiiri püüdma aga ta teeb seda, kahjuks varitseb ka linde. Koer on „valvur“ ilma õpetamatagi. See on talle iseloomulik ja sünnipärane omadus.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud Jaapani tantsuhiir (4 a. tagasi), kalad (10 a. tagasi), koerad ja kassid praegugi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti kõigi soovil ja see polnud päris äkkotsus. Enne ikka mõeldi selle üle. Pooltargumendid: lemmiklooma eest on vaja hoolt kanda, teda toita ja temaga tegeleda.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime tuttavalt. Maksma ei pidanud, anti muidu ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmikloomade nimed on olnud:
Koertel – Reku, Tommi, Sammi, Roki
Kassidel – Liisu, Ruudi, Miki, Krissu, Britney
Hiirel – Tom
Igaüks pakkus nimesid ja koos otsustati valida sobivaid.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat teavet saan internetist, televiisorist, raamatutest, ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu puhul pole mood lemmiklooma valikut absoluutselt mõjutanud. Tõug, pikkus, värvus ei olene moest, vaid oma maitsest.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole osalenud lemmikuga loomanäitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitsevad lemmiku eest kõik võrdselt. Vanaema toidab, mina jalutan ja mängin, kammin lemmiklooma eest.
Loomaga tegeledes veedan päevas u. 1,5 h.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kuid põhiliselt ostame kassile spetsiaalset toitu ja koerale samuti. Koerale ostame ka konte. Parem on ikkagi poest loomadele mõeldud toitu osta. Hoiab sellega aega kokku ning pealegi söövad seda paremini.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ükskord kui praegusel lemmikul – koeral Rekul kõrv kõvasti sügeles ja ta seda liialt sügas, pidime pöörduma veterinaari poole. Kuna koer on väga kuri, ei olnud võimalik teda arstile näidata. Siis kirjutas tohter sümptomite järgi Rekule rohu välja. Õnneks oli sellest kasu. Ammu, kaua aega tagasi mädanes kassil tagumine käpp, sest ta oli seda vigastanud. Pigistasime ise mäda välja ja panime sellele rohtu. Mõjus. Tegelikult on loomade vaktsineerimine väga vajalik, sest lemmik on samuti pereliige ja me ikka aitame ja kaitseme pereliikmeid.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma pole looma steriliseerimise vastu. Kui kellelegi on see vajalik, siis miks mitte. Mina kätt ette ei pane. Vajalik on see sellepärast, et mitte soovitud järglasi ei saaks. Pole ju võimalik nii paljude loomade eest hoolitseda. Emasloom on ning ta on steriliseerimata. Kuid kordagi pole talle andnud tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Olen tõesti lasknud loomal järglasi saada. Paaritanud pole, see on „juhtunud“ lihtsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koeral, kes on õues, temal on olemas kuut, kus ta saab olla ja magada. Kass on toas ja vahest õues. Talvel, kui on palju külma võtame alati koera ja kassi tuppa. No kass on pea aastaringselt toas. Koer harvemini.
Lemmikloomi reeglina voodisse ei lubata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Mõnel lühemal reisil on kass kaasas olnud. Kui on pikad reisid, siis lemmikuid kaasa ei võeta. Kuna keegi on alati kodus, siis ei ole see probleem. Loomad saavad igal juhul toidetud. Ükskord transportisin kassi korvis. Kui kusagile minek on, siis loomi kaasa ei võeta.
Loomahotelli teenuseid ei ole kasutanud. Selleks pole vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera sünnipäeva teadsin ja seda ka tähistasin kommide, vorsti andmisega. Nüüd enam ei mäleta ega tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Lemmikloomale riideid pole ostnud. Koeral ja kassil on mõned pallid. Kassi pesemiseks ostsime spetsiaalse šampooni. Spaasse ei ole viinud ega taha viia.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Täitsa võimalik on looma eest üle hoolitseda. Näiteks ostes parimaid toite, mänguasju, riideid, viia spaasse, hotelli jne. Ning veel liiga palju tähelepanu pöörates.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegusel ajal on rohkem võimalusi koerale parimat pakkuda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui maailma parim kass Liisu suri suure naabrikoera hammaste vahel, matsime ta ilusasse kohta metsa ääres. Kaevasime haua ja mähkisime ta riide sisse. Seejärel asetasime auku, ajasime mulda peale ja kaunistasime platsi lilledega.
Uue looma võtsime mõne aja pärast.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile oleme üritanud selgeks teha, et laua peale ei tohi hüpata ja sealt midagi võtta, häda mitte tuppa teha, lillepotis mitte kraapida, voodisse samuti mitte minna. Puhtusepidamine on sedamoodi korraldatud, et kui kass teeb, mida ei tohi, siis teda takistatakse ja loetakse sõnad peale. Veel paneme „ahvatlevad“ asjad peitu.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Sellist juhtumit ei ole olnud. Looma karistamine ei tohiks liialt karm olla. Samas peab teda keelama, kui on pahandust tegemas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahest ikka räägin loomaga pikemalt. Iga päev tervitan teda ja ütlen paar head sõna. Arvan, et loom mõistab inimese kõnet ja ka meeleolu.
Selle peale ei oskagi midagi öelda. Eriti ei usu, et loom nii nagu inimene mõtleb. Eks midagi ta ka mõtleb. Ei tea ainult mida.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerale olen õpetanud palju trikke:
Ei tohi
Lama
Istu
Too
Hüppa
Tule
Anna paremat/vaasakut käppa
Päris täpselt ei mäletagi, kuidas trikke õpetasin. See oli tükk aega tagasi.
Oma lemmikule ei pea vajalikuks põhjalikumat dressuuri, piisab sellest, mida ta hetkel oskab. Sest ma ei käi temaga võistlustel ega näitustel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu arvates mitte.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad loomaga jalutama ja ka süüa andma. Lapsed mängivad lemmikutega üldiselt rohkem.
Arvan, et iga laps vajab looma. Selleks, et õppida kellegi eest hoolitsema, saaks mängida ja et tal oleks seltsiline.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast lemmiklooma võtmist ei ole hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega. See pole selles suhtes midagi muutnud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Rotti ei peaks 100%. Sest nad on ebameeldivad minu jaoks ja nendega pole huvitav nagu koertega. Saba on ka jube kole. Ei paku huvi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kahjuks ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui kellelegi eksootilised ja ebatavalised loomad meeldivad, lasku käia. Ise sellise asjaga ei tegeleks. Mõned on ikka päris ohtlikud. Mulle meeldib pidada tavalisi lemmikloomi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates saavad olla lemmikloomad: koer, kass, koduhiir, madu, merisiga, hamster, rott, kalad, papagoi, küülik.
Mingil juhul ei saaks olla lemmikud: ämblikud, iguaan, piraajad.
Lemmikloom erineb koduloomast selle poolest, et koduloomi peetakse kasu pärast (piim, liha, munad jne.) Lemmikuid aga seltsi pärast. Lemmikloom ei ole ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet. Neil on otstarve olemaas. Näiteks kass püüab hiiri, koer valvab kodu.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Arvan, et inimesed peavad loomi, et end mitte üksi tunda, et oleks kellega rääkida, et hoolitseda kellegi eest, et oleks lihtsalt armas seltsiline. Mõned aga peavad neid selleks, et võistlustelt ja näitustelt auhindu kokku ajada.