Lemmikloom – mine võta kinni, on ta siis nüüd lemmikloom, loomlemmik, lemmik või mõnele lihtsalt (ebameeldiv) loom?
Enamasti on lemmikloomaks ikkagi koer. On igasuguseid ütlemisi, kes jagab inimesed „koerainimesteks“, see tähendab, kes armastavad koeri, ja muudeks. Juba suur Goethe (vist) on öelnud umbes nii: „Mida rohkem ma õpin inimesi tundma, seda rohkem hakkan ma armastama koeri.“ Fakt on see, et koer armastab sind sellisena nagu oled, on truu, tunnetab su meeleolu, lohutab kui vaja, ega solva sind iialgi.
Küsimusele, kas koerad mõtlevad, saab vastata ainult üht – kindlasti. Kuidas, või kui palju, seda me ei tea, ilmselt ei mõtle nad abstraktselt ja mitte nagu inimene, vaid „koeralikult“. Neil on väga hea mälu, väike huumorimeel, nad oskavad veidi teeseldagi ja tunda armukadedust. Koerad on võimelised meelde jätma palju sõnu ja jagavad ka ühtteist meie kõnest. Kahjuks ei saa nad vastata ja nii me ei saagi teada, kui palju. Kes arvab teisiti, on lihtsalt koertega vähe suhelnud ja vähe nende käitumist jälginud.
Allpool tahangi veidi jutustada oma pika elu jooksul koos elatud lemmikutest. Nad väärivad seda.
Kasvasin üles maal. Vanemad siirdusid maale 1930. aastate algul ja rajasid uudismaa koha. Olin umbes kolmeaastane. Kohe tekkis ka suhe loomadega.
Esimene koer oli meil teadagi krants, nimeks Topi. Kes nime pani, pole enam teada, eks vist ikka ema. Topi oli emane koer, keskmist kasvu, siledakarvaline ja minu mälestustes tiigerdogi värvi. Oli ta nüüd meie, minu ja õe, või hoopis meie tema lemmikud? Kes teab? Meie kodumetsas oli väga palju rästikuid, neid tuli vahel õuelegi. Kui läksime metsa, siis siki-sakitas Topi meie ees ja kui märkas ussi, oli näha, et need polnud tema lemmikud. Kiire haare, veel kiirem ripa-rapa ja rästik oligi „parematel jahimaadel“. Rohkem temast eriti ei mäleta, ka mitte tema lõppu. Võimalik, et ta anti hoopis ära, sest ta ei saanud meil kaua olla.
Peale Topit oli meil kaks koera. Nad olid väiksemad krantsid, selle eest aga tarkust ja tigedust, kui vaja, mahtus aga sisse oi kui palju. Naabrid rääkisid lausa muinaslugusid, et kes meie koerte eest puu otsa roninud ja muud. Ega nad kunagi kedagi ei hammustanud, küll aga tegid hirmsat nägu ja lärmi nii et sülg pritsis. Juhul kui nägime võõraid tulevat, pidime koerad kinni panema. Ketis nad polnud.
Suurem koer (siiski alla keskmise) oli tumehall, sileda, kuid pikema karvaga. Nimeks pani ema talle Mursilla (!), kuid hüüdsime Mursiks. Teine, väikem, oli helehall lühikarvaline nimega Poisu. Mõlemad isased. Küllap nad kuskilt külast toodi, sel ajal polnud küll kuulnud, et koerakutsika eest keegi oleks maksnud. Kassi eest küll – tuli anda sukanõel. Loomulikult olid nad õuekoerad.
Vanasti nagu teada, oli koerte ametiks, eriti maakoertel, maja ja kodu valvamine. Seda tegid nad ka ülihästi. Lemmiklooma terminitki polnud kuuldud. Sisuliselt olid nad siiski mingil määral lemmikloomad. Nende eest hoolitseti, söödeti, armastati ja lapsed ka vahel mängisid, kui aega oli. Keegi neid ei kamminud, ega õpetanud, rääkimata loast diivanil lesida. Kui ilm oli väga kole, rääkisid inimesed omavahel: „Hea peremees ei aja ka koera niisuguse ilmaga välja,“ või nimetati ilma „koerailmaks“.
Omal algatusel õppisid koerad siiski palju tarkusi ja omandasid harjumusi. Iseloomult olid nad väga erinevad.
Harva, näiteks suurte pühade ajal, lubati koerad tuppa. Toas oli Poisuga paar lemmikmängu. Esimene: Sai jookstud köögist tema tuppa ja teise toa kaudu kööki tagasi ümber pliidi ja ahju. Nii mitu ringi, Poisu hirmsa kileda kisaga kannul, kusjuures ta kätte kunagi ei saanud, sest põrand oli tema jaoks liiga libe.
Teine: Isa pani istudes jala üle põlve. Nüüd tarvitses veidi jalga liigutada ja öelda: „Võtan Selma ära!“ kui saapast sai Poisu suurim vihavaenlane ja seda rünnati kõigest jõust ja raevukalt. Õues sai teda vahel heliseva äratuskellaga taga aetud.
Poisu oli ka veidi laisk ja kaval. Vahel kui loomad tulid viljapõllule, ei viitsinud ta minna ära ajama. Aga mis kasu on koerast, kui ise pead kaasa jooksma. Oi, siis tegi tigedaks! Kord äsasin talle seljast võetud mantliga kui kõige käepärasemaga. Kui (juba neiuhakatisena) vahel külla läksime, tahtis ka Poisu kaasa tulla. Teda sai muidugi tagasi aetud. Tema aga oli kavalam, tegi metsas suure ringi ja ilmus sinu ette juba külas.
Poisu kartis pauku ja müristamist. Võimaluse korral ronis sülle ja lõua alla.
Mursi oli teistsugune, väga soliidne, kui nii võib öelda. Tema oli neist kahest tigedam, ei kartnud kedagi ega midagi, ei mänginud ülemeelikuid mänge ega lasknud sülle võtta. Ise oli ta väga tark ja sõnakuulelik. Külla minnes saatis ka tema sadakond meetrit ja siis tuli öelda väga vaikselt ja viisakalt: „Mine nüüd koju!“ Jumal hoidku kui julgesid häält tõsta, siis solvus ta niivõrd, et endal hakkas piinlik, palu või koera käest andeks.
Söögiks said nad põhiliselt kartuleid ja sinna hulka oma söögi ülejääke, konte ja rupskeid. Kui kõhud täis, mindi vahel magustoiduks vaarikaid peale sööma kivihunnikust väljakasvavatesse vaarikatesse. Talu piire teadsid koerad hästi. Kuna meie põlde ümbritsesid naabrite karjamaad, siis juhtus nii mõnigi kord, et võõrad lehmad ilmusid meie vilja. Koerad teadsid mida teha. Kontvõõrastel oli kiire minek. Samuti ei saanud ükski kanakull meie tibusid varastada.
Oma pere kassid-koerad sai hästi läbi. Kord juhtus selline lugu, et naabri metsast, meie krundi piirilt kostus meie ja (vist) naabri koerte purelemist. Näha polnud midagi. Korraga hakkas meie kollane kass, kes hirmsa „valuga“ tormas sõpradele appi. Kas tehtigi naabrile „tuul alla“. Koolis käisime õega 12 km kaugusel. Elasime internaadis. Laupäeviti käis isa meil hobusevankriga järel, et koju viia. Kodu piiril magistraalikraavi truubil, istus meid oodates 3 kuju: Mursi, Poisu ja kollane kass nende vahel. Ei tea pead anda, mitu korda seda pilti nägime, kuid üks kord on kindlalt mällu sööbinud.
Sõja ajal varjas meie lakas ennast üks „vastaline“ mees. Leppesõnaks, juhuks kui kinnivõtjad peaksid tulema, oli „Mursi, Poisu“. Laka luuk oli metsa poole. Ema aga unustas ja hakkas koeri nimepidi sööma kutsuma. Õnneks mees vist ainult ehmus, sai aga asjast aru ja ei pannud metsa poole plagama. Naerda saime kõik.
Kord jäid mõlemad koerad raskesti haigeks. Kes teab, mis see oli. Arst oli alevis, 12 km kaugusel ja kes siis koertele arsti kutsus, inimestelegi aruharva, viimases hädas. Nutsin. Nad olid meile ikka väga armsad. Aga välja nad seekord rabelesid ja terveks pikapeale said, kuigi olid vahepeal poolsurnud.
Kui Mursi oli juba küllaltki vana (kuid mitte väga vana) oli teda, kõigi tunnuste järgi, vist uss pähe nõelanud. Ta oli 2-3 päeva kadunud, mis oli ebaharilik ja siis käis viivuks kodus jumalaga jätmas. Nägin läbi akna, kuidas ta kiire sammuga metsa poole läks ja rohkem me teda ei näinud, ehkki otsisime.
Poisu elas veel mõnda aega. Kui tema otsa sai, olime juba linnas, koolis. Ema ehk rääkiski tema lõpust, kahjuks ei mäleta.
Nüüd tuligi lemmikloomadega pikem vahe sisse, kuni koolid läbi ja oma elamine sisse seatud Tallinnas. Kõigepealt tõi mees, nüüd juba, tõukoera – musta-valgekirju spanjeli. Poeg, kes veel õieti ei osanud rääkidagi, hakkas teda hüüdma „Näkki“ ja see ta nimeks jäigi. Ta oli kutsikas ning küllaltki temperamentne ja tüütu. Kuna sel ajal veel ka kangesti igasugu batsille kardeti, väike laps ja koer (keda siis arstlikult ei kontrollitud nagu praegu) aga teineteist limpsid, andsime ta minu pealekäimisel varsti ära. Pärast oli mul kahju küll.
Mõne aasta pärast, ühel päeval, seisatas mees, olles töölt tulnud, väljas köögi akna taga. Mehe põuest vaatas välja üks pisike pea – taksikutsika pea. Küll oli ta imearmas ja põrandal joostes viskas naljakalt jalgu, päts, päts. Nii saigi ta endale nimeks Pätu. Ta oli isane, pruuni värvi. Sel ajal polnud me koeratoidust veel undki näinud. Ei mäletagi mida ta sõi. Eks ikka vist inimeste toidu ülejääke.
Pätu oli alati kodus, sest minu pensionärist ema oli alati kodus. Pätu oli põhiliselt toakoer. Kord käisime temaga ka koertenäitusel ja saime mingi auraha. Rohkem ei käinud.
Pätu oli meie kõigi lemmik, aga tema valis oma lemmikuks peremehe. Kui mees, selili kušetil lamades ajalehte luges, tavatses Pätu lamada piki keha, tema kõhu peal. Üks kord ütlesin narrimisi Pätule: „Kas sa nüüd enam minu koer ei olegi?“ Pätu kargas püsti ja tormaas minu poole, ning müksas mind ninaga ja läks kohale tagasi. Hammustada ju ei sobinud, aga anti teada, et ära naljata tõsiste asjadega. Üksinda õues olles ta ei tahtnud, aga kui kuulis koju tuleva „Jawa“ mürinat, siis oleks välja läinud vist koos aknaklaasidega kui poleks välja lastud. Kuidas ta mootori mürinat eristas, seda teadis ainult tema, sest sel ajal oli üsna palju „Jawasid“.
Pätu armastas pikka aega sitsida, ise vaikselt edasi-tagasi kõikudes. Saba tal ju tugev. Käsu peale (suutäit lootes) oskas esimeste käppadega teha ka „käpa vehki“. Seda seistes. Kord oli tänaval midagi huvitavat ja võtsin Pätu sülle, et ka tema näeks. Edaspidi tarvitses ainult akna juurde minna, kui tema tuli ja nõudis kohe sülle võtmist. Päris selge on, et peale käskluste sai ta aru paljude sõnade tähendusest, näiteks „tuleb“, „läheb“, „metsa“ jne. Ta oleks vist palju õppinud, kui keegi oleks viitsinud õpetada.
Taks pidi olema kole vapper, aga seda peab küll ütlema, et ta oli arg. Metsas, kohates põtra, tegi ta jube imelikku „ebakoeralikku“ häält ja pani liduma – vastassuunas, ilmudes alles umbes poole tunni pärast. Sama juhtus, kui metsateel kohtasime kedagi heinakoormaga käruga. Toas puges ta kohe kušeti alla kui ütlesid veidi ärevalt: „Tulevad!“ Hiljem tuli välja, ka külaliste juurde.
Pätu jäi ka raskesti haigeks. Arvatavasti viskas õues üle aia, keegi „hea inimene“ teda suure kiviga, sest tal tekkis ristluude kohale suur vesivill ja tagajalad jäid kangeks. Mees viis ta arsti juurde, kuid unustas vesivilli näidata ja kahtlustest rääkida. Arst süstis aga koertekatku vastu ja selle tulemusena halvati tema tagajalad täiesti. Mees armastas Pätut ikka väga, ega raatsinud teda „magama“ panna. Selle asemel raius ta hoopis ühel tugitoolil jalad alt, et Pätu saaks kuidagi üles ja alla ronida. Aga ega ta ikka eriti ei saanud. Halvatus kestis mitu kuud, kuid pikapeale hakkasid jalad vähehaaval imekombel liikuma. Ristluude kohale, kus oli vesivill, tekkis liivakellakujuline 6-7 cm pikkune lumivalgetest karvadest laik ja jooks jäigi veidi imelikuks. Ütlesime naljatledes: „Jalg jätab lööke vahele.“ Nüüd imetleti teda tänavalt, et vaat kui huvitava karvaga.
Suupillile armastas Pätu kaasa laulda.
Suri ta (vist) südamepuudulikkusesesse ja sai maetud oma aeda, tähiseks põllukivi. Algul sai sinna mitu aastat ka lille istutatud. Mees pani väikesesse omatehtud kirstu ja nuttis.
Mõtlesin, et enam koera ei võta, kuid mõne aja pärast tuli meile üks naabreist imearmas kutsikas süles. Ütlesin „ei“. Järgmisel päeval läksin ja tõin kutsika ära. Maksin 50 rbl. mis ei olnud just väga palju. Tema oli krants, väljanägemiselt „airedale“ terrier. Isane. Nimeks sai talle Fidel, kuna näopoolest meenutas üht teist delit. Ka tema oli perelemmik. Eriti kutsikana siis oli ta ka enamasti toas. Ta oli üsna vallatu. Fidelil oli kohutav söögiisu. Söögiks sai ta tavaliselt herkuloputru lihaga. Vahel ka muud ja enda toiduülejääke. Siiski oli ta iginäljane. Aias sõi hea meelega tikreid, mida ise rumala peaga õpetasin põõsast leidma. Hiljem köis aga ümber põõsa ja sõi kõige ilusamad marjad ära. Õnneks ei söönud ta neid eriti siis, kui oli üksinda aias. Õuntest armastas ta „valget klaari“, eriti kui need olid väga küpsed ja kukkusid maha. Nagu „pots“ käis, mis te arvate kumb oli kiirem, kas inimene või koer? Mõne sekundi pärast Fidel juba maiustas.
Nagu kõik koerad, vihkas ka Fidel postimeest. Kui naabrite koerad andsid postiljoni tulekust teada, pani Fidel kohe hirmsa ajuga ümber maja jooksu. Maja ümber oli sellest lausa vagu, mille raadius vähenes seda mööda kuidas Fidel vananes. Kui postimees juba paistis, jätkus jooks aia äärt pidi ja hüpped värava ees. Vahel sai Fideliga ka metsas käidud. Ta armastas ennast värskendada madalates samblastes rabakraavides, isegi jäätükkide vahel. Hiljem selgus, et ujuda ta ei osanud ja merre läks seni, kuni tagumised jalad põhja ulatusid, ei enam. Edukalt võis ta talvel suuski vedada. Vanemalt muutus ta kurjaks teiste koerte vastu ja nii ei saanudki temaga metsa minna, kuna seal leidus ikka teisi koertega jalutajaid. Lemmikmänguasi oli Fidelil 1 l tühi herne purk. Seda võis ta ninaga veeretada ja loopida. Kord viskas isegi akna katki. Purgi võtsime talt kahjuks ära, kuna ta suutis seda ka suhu haarata, mis aga kulutas ta kihvu. Toas armastas ta „piiksulooma“ ja avatavat (kääksuga) praeahju ust. Üldse armastas ta kõike suus kanda ja kõike elavat (pisilooma) kahjureid tänu oma jahiinstinktile, maha murda. Kahju oli armsatest kimalastest ja musträsta poegadest, kuid ei aidanud keelamine ega õpetamine.
Pesta sai Fidel aruharva. Suveks pügasime. Kammida proovisin teda, kui ta oli noor. Hiljem oli ta enamasti õues ja üsna pulstunud, ega armastanud kammimist sugugi.
Fidel suri umbes 12-aastaselt lümfinäärmete vähki. Õigemini pandi „magama“ viimases otsas, kui teha polnud enam midagi.
Nüüd elan üürikorteris ja mul on koer „poole kohaga“. See tähendab, et koer ei kuulu mulle, küll aga armastab mind vist isegi rohkem kui „poole kohaga“. Tema on emane habecolli ja nagu juba arvata võib – korterikoer ja täieõiguslik perekonnaliige, muuseas kahele perekonnale. Ta on tõukoer, ostetud suure raha eest, paljude näitusemedalite ja tunnistustega. Nimi on keeruline, nagu tõukoertel ikka, kutsutakse Lonniks. Ühe silma laud on Lonnil roosad, teisel mustad, seepärast tundub piltidel nagu oleks ta ainult ühe või hoopiski klaassilmaga.
Lonnit iseloomustab meeletu veeihalus, sõnakuulelikkus, karjakoera instinkt ja tohutu kiindumus (või õigemini meelitlemine). Temale lubatakse kõike: lesida diivanil, voodis või isegi põrandal. Pesta saab ta üsna tihti, siis föönitada ja kammida. Seda kõike ta naudib, või siis talub stoilise rahuga, Diivanil, tema kõrval, peab teda kogu aeg silitama või veel parem, mudima. Sellest ta ei tüdine. Nagu katkestad, tõukab ninaga või kaapab käpaga. Süüa antakse talle parimat koeratoitu. Söögi suhtes on ta üsna ükskõikne. Jalutamas käiakse Lonniga 2-3 korda päevas. Väga meeldib talle ka autosõit, sest vahel võetakse teda kaasa mere äärde (oh mis ujumise mõnu), metsa või karjääride juurde. Jalutame teda, kui just lähedal ei ole porist loiku või kraavi, ilma jalutusrihmata. Kitsamatel tänavatel, kui tuleb auto, hoiatame käsklusega „auto“. Lonni istub siis kohe tee äärde ja laseb auto mööda. Ta teeks seda ka ilma käskluseta. Kui ei jõua nii ruttu käia kui tema, siis tuleb öelda „oota!“ Lonni istub ja nii teebki. Tänavatel käib ta iseenese tarkusest lausa sammu, metsas aga jookseb ringi ja nõuab, et talle visataks keppi. Vahel murrab endale ise paraja kepi ja laasib selle, kui vaja. Kepp peab olema üsnagi suur. Põhiliselt otsib ta kraavidest ja lompidest vett. Kui vesi on madal, laskub kõhuli vette, pikk karv vee peal hõljumas. Torenaljakas vaatepilt. Kui ronime ise (tema omanikud) kuskil üle kraavi, saab Lonni ilmselgelt aru, et mul on raskusi (olen üle 70 a.) ja tuleb kohe appi. Vahel näitab ette, kuidas tuleb hüpata, tehes seda mitu korda, vahel tõukab, mis sest, et vales suunas, kasvõi selili kraavi. Seda siis abistamisest. Peaasi, et tahe on hea, see on liigutav. Kui tuleb suurema liiklusega ristmik, jääb Lonni juba 15-20 m enne ristmikku seisma, istub ja ootab, et pandaks rihm kaela.
Võõrast koera ei tohi mina silitada, siis tuleb ta kohe vahele. Mine tea, on see armukadedus, või hoopis soov mind igaks juhuks kaitsta. Oma perenaisel ta enamasti lubab seda teha.
Tihti tuleb Lonni perenaine minu korterist Lonniga läbi. Siis lakub Lonni kõigepealt vett, mis on minu juures teadagi parem kui korrus kõrgemal, oma kodus. Nüüd osutab ta külmkapile! Mõneks ajaks on tal soov minu juurde jääda. Vaene Lonni on nii väsinud, et lebab poolsurnult, peagi põrandal maas. Ükski lihas ega karv ei liigu. Nagu perenaine paneb ukse väljastpoolt kinni, ärkab Lonni ellu. Saba hakkab suure kaarega käima ja peagi kutsutakse mind diivanile mudimise seansile. Vahel mõnuleb selili, kõik 4 käppa püsti. Kui me mõlemad tüdineme, siis muutub Lonni ulakaks. Võtab sinu sussi või soki ega anna kätte, aga püüdma peab, sest muidu hakkab Lonni kõva häälega haukuma. Mina olen aga vilets mängukaaslane ja nüüd on aeg ta koju saata. Ta ei vaidle vastu.
Kõiki sugulasi ta armastab. Samuti tunneb oma maja (3 korrust) inimesed kuidagi ära. Üksikuid inimesi millegipärast ei armasta, eriti neid, kes prügikastide juures. Viimaste peale haugub päris kurjalt.
Suurema seltskonnaga metsas seenel või marjul olles, ärkab temas vist karjakoera instinkt. Vaene Lonni tormab siis ühe juurest teise juurde ja katsub „karja“ kokku ajada.
Kord talvel läksid meie teed Lonni perenaisega diametraalselt lahku – tema suuskadel metsa poole, mina jalgsi kodu poole. Vaene „pooletera“ Lonni ei osanud otsustada kellega minna ja jäi teeristi istuma. Minu julgustamise peale: „võib minna,“ jooksis siiski perenaisele järele. Mina ei läinud otse koju, vaid miskipärast neile vastu. Perenaine tuli metsast, ei Lonnit. Arvasime, et küllap ta kuulis pauku, mida ta kohutavalt kardab ja jooksis koju. Kodus Lonnit pole. Olime päris mures. Pärast 15-20 min. ootamist läks omanik autoga Lonnit otsima. Õnneks leidis ta Lonni peaaegu samast kohast, kus ta kõhkles. Jooksis ilmselt tagasi, lootes mind eest leida. Lonni perenaine ütles, et lõhestasime vaese Lonni hinge. Oli nii kahju, palusime andeks ja lubasime, et enam nii ei tee.
Riietest on Lonnil helkiv vest, mida ta minuteada pole kandnud. Pori ja külmaga peaksid tal olema papud. Oleme asja arutanud, tegudeni pole jõudnud. Talvel väljas jalutades tekivad Lonnil päkkade alla lume- või jääpallikesed. Siis ta istub või koguni heidab küljeli ja need tuleb peoga välja sulatada ja käppasid ka peos soojendada, kui ta nõuab.
Karv on Lonnil pikk, turjal 40 cm või isegi rohkem. Kuna ta armastab porilompe, on ta metsas ikka vahel päris jube, siis naerame: „näituse koer, näituse koer!“
Mänguasju paistab Lonnil olevat, aga neist ta eriti ei hooli. Sünnipäevi perenaine muidugi teab, mina pole meeles pidanud. On juhtunud, et perenaise sõbrannad on talle kingiks toonud tehiskondi või midagi. Eks nad siis vist tähistavad ka natuke.
Lonni oleks ideaalne lemmikloom, aga tal on ka üks viga. Ta kardab kohutavalt pauku, ka müristamist ja isegi vihma rabinat akna vastu. Õnneks ei karda ta lennukeid. Vaadata oskab küll. Kõige hullem periood on detsember-jaanuar, mil pauke jätkub pidevalt. Metsas oled ise kogu aeg närvis. Pauku kuuldes ei kuula ta enam midagi ja paneb joonelt punuma. Aga autod ju. Ei taha teda kogu aeg rihma otsas hoidmisega ka ahistada. Temal ju tänava ääres ja metsas nii palju teavet ja kõik vaja läbi lugeda. Poegi pole Lonnile siiani võimaldatud, ehkki ta on igatsenud.
Maal olid kõik loomad nö „poollemikloomad“, kuigi täitsid igaüks oma funktsiooni. Lehmad, eriti vasikad ja mullikad olid samuti lemmikud. Käisime nende kõhu alt läbi, sõime koos nendega võileiba hapukurgiga jne. Kuhu siin piir tõmmata? Isegi üks põrsas käis ema järel nagu kutsikas. Tundub, et mida rohkem loomaga tegeled, seda intelligentsemaks ta muutub ja seda rohkem hakkate teineteist mõistma.
Kord, 12. või 13. sünnipäevaks kinkis sõbranna mulle valge musta ninaotsaga küüliku (või jänese). Hüüdsin teda Trullaks. Ta elas laudas puuris. Puhastasin puuri ja söötsin teda ise. Lõbustasin end vahel sellega, et sügasin, või õigemini kaapasin teda lõua alt. See ei meeldinud Trullale sugugi ja ta lõi kohe küüned kätte nagu kass. Ta ei olnud mul kaua. Läksin linna kooli ja olin sunnitud ta maha müüma, kuna muud ei suutnud temaga teha.
Hiljem tõin, juba pojale, kilpkonna. Teine tuli meie veel, ise. Leidsin ta aia tagant, heki äärest. Hoolitsesime ikka kordamööda nende eest. Suvel viisime õue rohtu sööma. Ühel sai isegi kilbi sisse auk puuritud ja ta köide pandud. Tema ju kodust suurt ei pea. Öeldakse, et kilpkonnad elavad väga vanaks, aga meie ei osanud vist nende eest hästi hoolitseda või said nad õues külma, aga ära nad surid.
Kui koertega oli vahe, oli meil merisiga. Tema nimeks sai Piugu, kuna ta tegi sellist piuksuvat häält. Ta oli pikakarvaline valge-punase kirju, veidi ka musta. Pea külgedel moodustusid pikkadest karvadest silmaklapid (nagu vanasti tehti autosid kartvatele hobustele. Üle tagumise otsa langesid kaares maani pikad karvad. Eks hoolitsemine ja puuri puhastamine jäi (nagu ikka kipub olema) minu hooleks. Lemmikroog oli Piugul toores punapeet. Vahel viisin ta süles õue rohtu sööma. Merisea instinkt ütleb vist, et hädaoht tuleb ülevalt ja nii katsus ta kiiresti põõsa alla, või kui kükitasid, siis seeliku alla pageda. Hiljem taipasin ta panna kummuli oleva kasti alla, siis oli muretu. Ka kassid ei saanud ligi. Õues meeldis Piugule väga. Teda süles (õigemini õlal) õue viies vigises ta rahulolevalt, tuppa tuues aga näksis vihaselt hammastega. Oma nimele ta reageeris, isegi maki lindilt, kuhu olin oma hääle lindistanud. Viimase võttega katsetasin ta kapi alt välja saada. Tuligi, vastas vigisemisega.
Ta oli väga armas, kuid kahjuks on merisea eluiga väga lühike. Elas ta (vist) 4 aastat. Matsime Piugu oma aeda. Mõnda aega oli ka tähiseks ilus auguline põllukivi, enam vist mitte.
Seitse esimest aastat elasin väikeses talus Järvamaal Karkuse asunduses. Suhted loomadega polnud kõige paremad, vanematel oli väga palju tööd ja mind ei õpetatud loomadega suhtlema. Sain lehmalt sarvehoope ja kukkusin raskelt hobuse seljast, kuhu isa mind tõstis. Kevadel külvasin rukist õunapuu alla aedikusse, kuhu suvel lasti sead, kes mu põllu hävitasid. Nii hakkasin taimede poole hoidma, neid olen läbi elu ka maalinud.
Kasse-koeri peeti kui tarbeasju.
Loomaarmastus tuli mu ellu koos tütre sünni ja ristiusuga. Tuli imetlus kõige Jumala loodu suhtes.
Kassid. Tütar Mari (Sobolev-Kartau) asus kohe otsustavalt Tallinna Kassisaba linnaosa hulkuvate kasside poolele. Söötsime neid ja jälgisime nende metsikut elu. Marilt hakkasid tulema raamatud "Kassi kaklus ja eluvaev" jt. Üks hall tuhakarva hakkas meie aiamaja korterisse sisenema peaga uksi lahti lükates. Naabrid rääkisid temast: see ilge tige kass, seda uhkem, et ta hakkas meid usaldama. Talvel lasime teda ka tuppa magama ja Mari ütles, et kui ta meil sööb ja magab, eks ta siis ongi meie kass.
Teise kassiga tuli meile vana naabrinaine. Ta oli selle armetu poju Snelli tiigi kaldalt leidnud, märjalt ja kirpe täis. Mari, kes hakkas siis esimesse klassi minema, hüüdis kohe: võtame endale!
See kass kujunes peale kasimist, hooldamist ja kastreerimist eriliseks iluduseks, elas 17-aastaseks, kuni tütar lõpetas ülikooli. Kassivõhikud küsisid teda aia peal istumas nähes, et kas nii ilusa kassi poegi saaks.
Siitpeale on meil alati olnud mitu kassi, eranditult oleme neid kodutute hulgast võtnud, kui nad on kuidagi osanud me südant võita. Meie tuhk oli juba õige vana, kui üks õuekass sünnitas talle tuhakarva poja. Selle me püüdsime kinni ja viisime maale mu isale. Kasvas ka sünge ilus kass, urises kurjalt meie peale, kui tüki aja pärast maale läksime. Isa kiindus temasse, põetas välja raskest haigusest teda nädalapäevad süles hoides. See kass kadus noorena, see oli aeg, kui asotsiaalid tapsid kasse ja said mingit raha nende nahkade eest. Hiljem loomakaitses kirjutasime varumispunktides välja kassitapjate nimesid ja avalikustasime neid hoiatuseks loomaomanikele.
Onu Bella, tuntud kassisõber, ütles intervjuus, et neli kassi on maksimum, keda jõuab normaalselt pidada. Täpselt seda kinnitab ka minu kogemus. Et neid isiksusteks pidada, nende tervist jälgida ja ka isikupäraselt toita. Kui ei jõua teiega hooldada, muutuvad rääbakateks, haigestuvad. Võtsin siin viienda, kirikukassil oli palju poegi, osa pidid paratamatult uppuma. Üks kantpeaga poeg oli nii armas, üritasin teda pidada. Kord ekskursioonilt tulles leidsin ta agoonias, võimalik, et kastreerimine soojal aastaajal sai talle saatuslikuks ja ma ei märganud õigel ajal talle arstiabi anda. Alati on süütunne, kui loom sureb.
Oleme kõik kassid kastreerinud või steriliseerinud (peale sünnitust). Kui tütre pere omaette elama jäi, siis ka neil on alati hulk loomi kodus olnud. Tütar on palju poegi kodudesse andnud tänu oma positsioonile ja suurele tutvuskonnale. Praegu ta elab oma poja ja tütrega Pärnus, kortermajas vaiksel tänaval. Neil on rotid, kass, kilpkonn. On olnud hamstreid, merisigu, kalu. Tema tütar ka ostab toiduraha eest närilisi, kui ema tööreisidel on. Maal minu juures veedab suure osa ajast kasside puuris. Nimelt siin Amblas on väga korralikud inimesed, kes ei kannata, kui mõni loom nende peenra peale astub, panevad rotimürki välja jms. Mulle öeldi kohe, kui siia kolisin, et kassid tuleb hävitada, kui tahan, võin koera pidada. Lapsed siis ehitasid õue sellise kompleksi nagu loomaaias, mängumaja ümber avar üleni piiratud aiavõrega aedik-katusealune, suure liiva- ja saepurukastiga.
Endal on ka rahulikum, kui loomad silma all. Palju on inimesi, kellele meeldib loomi piinata ja tappa, ka nüüd, kui selle eest enam ei maksta. Mari tõi Tšiili reisilt hulga linnapilte, kus üheltki ei puudunud vabalt hulkuvad või suvalises kohas lamavad koerad, kõik terved, julged ja heas toitumuses. Meil on teistsugune rahvas, ikka leidub inimesi, kes löövad jalaga, pussitavad, valavad mingi sodiga üle loomi, kes peremehe silma alt ära. Haige rahvas.
Linnas sai loomadega sageli Västriku tn. kliinikus käidud.
Aitas ka tuttav loomakaitsest Tiina Toomet, telefoniga ja andis ravimeid, mis just olid tähtaja ületanud. Amblas on suhted Aravete majandi loomaarsti Merike Treffneriga, kes on töö kõrvalt võtnud ka kasse-koeri ravida ja vajadusel magama panna.
Olen ravimise alal ka ise midagi õppinud, aitan ka küla kasse, kes veriste või mädaste haavadega juhtuvad mu aeda.
Kevadeti olen aidanud pesast välja kukkunud linnupoegi, keerulisematel juhtudel neid loomaaeda viinud, kus ka sellist abi antakse. Loomaaia arstid on ka mu enda loomi ravinud.
Püüan toita naturaalse toiduga, kalapoes saavad tuttavad loomapidajad ikka kokku. Lisaks kõik, mida isegi söön peale soolase ja magusa, peenestan aedvilja, rohtu, talvel kuuseokkaid. Vähem annan poetoite.
Loomade nimed on enamasti laste pandud, see olemuse tabamise küsimus. Lastel on intuitsiooni (Pätu, Pipi, Tuki). Ise olen nimetanud värvide - Orantsi, Triibu, Tuha järgi.
Kala on see, mida kõik kassid söövad, teisi toite vastavalt isikupärale. On kurb kogemus kuivtoiduga, mida tütar mingil kiirel ajal liiga palju andis. Noor isakass suri põiekivide tagajärjel, mida arst näputäie temast välja pesi. Kuid oli juba hilja, kass suri suurtes valudes. Sellepärast arvan kuivtoidu kohta, et ära tee teisele...
Kasse olen transportinud enamvähem kinnistes kastides. Üks kass lasi naabrimehel, koertetreeneril, ennast ligi tunni tühjast toast püüda, kui kolisime. Räägitakse, et kassi mälu on mõni päev, kuid ka praegu, viie aasta pärast kaob see kass jäljetult, kui on kuulda selle naabri häält.
Arvan, et kassile pole inimesel midagi olulist õpetada, potil käib ta isegi meelsasti. WCs käimist on mu tuttavad kassile õpe-tanud mõne kuuga. Ise olen kassidelt õppinud, et kui ei ole tööisu, siis ei punnita seda teha, teen siis, kui tööisu tuleb. Inimesed teevad enda sundimisega ennast haigeks. Üldse tunnen, et loomadega tegelemine mõjub tervisele väga hästi. Ka on väga õpetlik, kuidas loomad haigustest välja tulevad.
Koertest. Esimese võttis mu ema lapse tungival pealekäimisel, väiksema, natuke rebase moodi. Ja tal oli nõrkus murda naabrite kanu, kuigi elas aias, oskas leida selliseid võimalusi.
Ise võtsin Kloogal kodutu poja, kuid ma ei suutnud talle mitte midagi õpetada, viisin ta õdede-vendade juurde varjupaika.
Kassist väiksema, musta siledakarvalise punnis silmadega Tuki leidsin külmal talvepäeval peremeheta Laagri jaamast. Vana koer, usaldas kohe ja oli väga rahul, et teda süles kandsin. Temaga ei olnud probleeme. Tütar õmbles sooja koti, millega teda talvel kaasas kandsin, käisin temaga isegi kirikus ja raamatukogus.
Venelased mitu korda ütlesid mulle linna peal, et selliseid koeri oli peetud tsaari õukonnas, ja talle olevat ausammas Piiteris, See koer meeldis inimestele, aitas kohe jutuotsale. Rongis sõitvad õpilaste grupid võtsid kohe järjekorda, et teda silitada.
Paldiski rongis sõitis mõnikord tagasihoidlik venelanna Maria, kes elas Lasnamäel ja haris peenramaad Paldiski lähedal. Kord oli seal äkki alanud laskeharjutus ja ta väike krants oli ehmudes ära jooksnud. Ta ootas õhtuni ja sõitis koerata koju. Kümne päeva pärast oli truudus koera koju juhtinud üle Keila jõe, läbi Lasnamäe liikluse.
Vaimulik A.Men usub, et side armastuse läbi kandub üle ajaliku, armastus ei hävi ilmaski.
Loomakaitsest. Ei oska näha, et tõug koerale midagi juurde annab. Kurb on loomaarmastuse väljendamine rahas ja tõukoerte muutmine zombideks, kel pole enam oma elu. Muidugi on nende koostöös inimesega ka ilu, aga rohkem olen kaasa elanud tavaliste kasside-koerte saatusele.
1988.a. suvel algatas noor majandusteadlane Avo Reinvald Tallinnas (vene ajal varjusurmas olnud) loomakaitse liikumise. Kuulutuse peale kogunes Loomaaia juurde Haabersti koolimajja ca 300 inimest. Rahvas ei mahtunud sinna ära, mindi rongkäigus mööda maanteed "Terase" klubisse. Seal oli pensionäre ja õpilasi, punkareid, kunstnikke, loomaarste, väga kirju seltskond. Sai moodustatud seltsi loomise algatusrühm, esialgu eri klubiruumides kokku saades valiti juhatus, koostati põhikiri ja selts registreeriti. Olen ka ise seal juhatuses olnud, mõne aja ka juhataja. Andsin töö üle Mai Levinile, kelle ajal selts formeerus ümber teise nime alla Maie Lepaga eesotsas.
Kuid seltsi õitseng oli Avo Reinvaldi ajal. Aktivistid olid Mati Kaal, Tiina Toomet ja ta ema Inna Tarmak, Peeter Ernits, kes vedas loomakaitse seaduse koostamist, Mai Levin, suursponsor Malle Leis ja veel kümmekond kunstnikku.
Tegime oksjone ja loteriisid annetatud kunstist ja annetustest ettevõtete poolt. Saadud rahaga aitasime varjupaika ja üksikisikuid, kes oma elurajoonides toitsid ja ravisid kodutuid loomi. Seltsile tuli pidevalt kirju üle Eesti, sest algul olime ainuke selts. Oli neid, kes tahtsid loomi saada või ära anda, kaebusi looma ja piinajate ja hätta jäänud loomade kohta. Sai levitatud teabematerjali loomade hooldamise kohta.
Osalesime (Reinvald, jurist Luule Paavo, mina, Poljantseva, Antons) Moskvas üleliidulisel konverentsil, kus domineerisid tsirkuse inimesed oma probleemidega. Sooviti allutada vabariiklikud seltsid, aga see meid ei huvitanud.
Oli ka noortesektsioon, kes kirjutas oma nägemusi loomakaitsest, oli joonistusvõistlusi. Osa neid noori läks edasi õppima loomade suunale, näit. hilisem varjupaiga veterinaar.
Praegu on seltsi puutuv materjal kunstiteadlase Mai Levini käes, kavatseb arhiivi anda. Seltsi tööd pärssisid erimeelsused selles, mis on õieti hea loomadele, diletantlus. Avo naine tegi ka peale lapse sündi ultimaatumi - kas mina või selts, sest tööd tegime tasuta, maksime ise sageli juurde.
Osa seltsi liikmeid eitas igasugust loomade hukkamist. Oli side Soome vastava seltsiga, Reinvald käis õppusel Inglismaal, aga sealne tase jäi meist kaugele vaesuse ja avalikkuse ükskõiksuse tõttu.
Rahva kaasa tõmbamiseks korraldasime avalikke üritusi, eriti Toomet korraldas krantsinäitusi ja rongkäike läbi linna. Ilusamatest krantsidest joonistas E. Valter preemiaks portreed.
Ehk kõige raskem loomakaitse ülesanne ootas mind Kloogal, kuhu kolisin omaniku majast peale sõjaväe lahkumist, õudses seisus 5-kordsesse majja. Kogu Klooga oli täis venelastest maha jäetud kasse-koeri. Lahtised räpased keldrid olid täis surnud ja veel elusaid poegi. Paari esimese aastaga sai sealt varjupaika viidud üle 50 koera (hiljem lõpetasin lugemise). Aitas mind 10a. tütrepoeg Nigol, kellel on tugevalt vaistu loomadega suhtlemiseks, ta oli selles töös tõhusam kui enamik täiskasvanuid.
Sai viidud emasid koos poegadega. Mõnikord kasutasin Toometilt saadud uimastavat rohtu, ta ütles, et sellega filmitakse koerte suremist, pärast nad muidugi toibuvad.
Kloogal oli ka palju sadiste, kes loopisid nuga koertesse, sõitsid neile meelega peale. Üks tähtis erusõjaväelane pidas elamust eemal seisva auto küljes meetrise keti otsas koera, toitis üle päeva. Selle koera viisime politseiga varjupaika, oli selline hästi mõistev konstaabel. Hiljem see purjus veteran tuli mind hirmutama, küllap oleks peksagi saanud, aga naabrid jooksid koridori.
See Klooga elu oli nagu halb unenägu, kus iga päev juhtus rohkem kui siin Amblas aastaga. Kuigi mets oli imeline.
Praegu elan oma 4 suure ilusa kassiga ja külas söömas käib sadu linde: varesed, harakad, hakid, tihased, varblased, leevikesed ja kõiki ei tunnegi. Ei tea, kas siilid elavad selle külma üle?
Lemmikloom on kaasajal nii enesestmõistetav sõna, et naiivne oleks mingit tõlgendust otsida. Lemmiklooma seisusesse pääseb igasuguseid loomi. Kutsud, kiisud, rotid, hiired, hundid, boad, ahvid ja muud eksootilisi ja imestust tekitavaid olendeid - sisalikud, ämblikud jne. Minu arust on keegi õrnusehoos välja sülitanud sõna lemmikloom ja nii see sõna on käibele läinud. Katsun anda sellele omapoolse seletuse, nagu mina seda näen. Arvan, see on mõtlemist vääriv teema.
Olen oma päritolult talulaps, kodutalust välja võrsunud ja mu arusaam on mõneti teisem kui linnas, alevis kolhoosi ühiselamutes, kooperatiivasulates võrsunud ühiskonnaliikmetel. Meie talus oli palju loomi - lehmi 16 , mullikaid 8-10, lambaid ca 20, sigu samapalju või veel rohkem, hobuseid neli, kaks koera ja kaks kassi, igat sorti kodulinde, rääkimata hiirtest, rottidest, nirkidest, tuhkrutest, mis kuulusid ühe talu koosseisu. Kahtlemata kujunesid neist ka armastatumad või lemmikud. Peres kujunes ka oma jaotus. Näiteks ei saanud ju pereisa lemmikhobune kellegi teise oma olla. Tõnnisonil (O. Lutsu “Suvi”) oli tore täkk, keda ta uhkuse ja hellusega koolivendadele näitas, aga tal oli ju hobuseid rohkem, kuid see oli teistest armsam.
Tolleaegsetel poistel oli tahtmine saada omale hobune, kuigi mõneti minu arust oli atleetlikumgi härg. Aga minul oli pai koer, kass, siga, ka hobusetallis elutses väike loomake lasnits ehk valge nirk, kes oli välkkiire ja oskas end peita. Nirk plettis hobuste lakkasid, aga selle tasuks maiustas end kaeramollist kaertega, hobuseid sellega ärritades ja isegi neid vaevates. Mina hakkasin teda eraldi söötma ning me sõbrunesime. Kui vilistasin, ilmus ta kuskilt välja. Ta oli minu vaateväljas paar aastat, hiljem ta kadus kuhugi. Vanemad inimesed arvasid, et suri vanadusse või langes mõne teise röövlooma saagiks. Tallis, kus olid nirgid, rotte, hiiri ega tuhkruid ei olnud, sest ta oli ise ka röövloom.
Hea koera omanikuks sain siis, kui kurtsin koolis oma klassivennale, et vaja karja minna, aga koera ei ole. Kodus oli küll paar vana isa-aegset koera, isa oli talvel surnud, kuid need kartsid ise loomi. Klassiveli Valter ütles, et tema naabri koeral on head karjakoera-tõugu kutsikad. Koolist tulles läksimegi koera kutsikat otsima. Perenaine ütles, et sellest “kurnast” on vaid üks laisk emane kutsikas, ei oska teda pakkuda, aga kui väga tahad, siis võta ja kui tast midagi ei saa, võid meilt hiljem uue saada. Muidu oli kutsika hind 25 senti (1938. a. kui nais-talutöölise päevapalk oli üks kroon), aga minult võttis perenaine nagu sümboolse raha-viis senti. Panin kutsika põue nagu Toots, seal ta siis niutsus, kuni koju sain. Ema küll ütles, et tuleb kuri koer, sest kurgu lagi oli tal must ja pealael kõrge luuvolt, aga käitumiselt oli ta hoopis laisk, loll ja unine - kuhu arvas, sinna istus, oli porilomp või mõni mustusehunnik. Alatasa oli ta mustusega koos ja vajas pesemist. Kuna oli kevadine aeg, siis pesti teda tiigis. Lõpuks harjus ta nii ära, et kui tiigi poole läksid, jooksis ise tiiki, oodates enda pesemist. Olgu mainitud, et ta armastas hiljem enda puhtust väga. Ta oli ilusa lokkis karvaga, must, topelt silmadega, kartis kõiki loomi, ega julgenud laudauksest omapead sisse minna, isegi mitte piima lakkuma. Oldi arvamisel, et kutsikast tuleb kohe vabaneda, sest asja tast nagunii ei saa, kuid enne tuli leida mingi karjakoer.
Saadi teada, et mitte kaugel meist, Semmeli talus, Sikka perel olla väga hea õpetatud karjakoer ära anda. Ainuke viga olla see, et ta on üle kümne aasta vana ja ka lita. Ekslikult arvati ja arvatakse ka praegu, et hea koera saab isasest. Kuna koera oli vaja, siis juhuslikult Võru linnas kohtudes lepiti kokku, et annavad algul katseks ja eks siis hiljem näeb. Koera nimi oli Donna ja ta oli huvitav peni. Esimesest päevast sai minuga sõbraks ja võttis karja juhtimise oma peale. Tema taktika oli istuda loomale ette nii, et loom võis süüa rohtu kuni viljani, kuid mitte rohkem. Ta astus loomale nina ette ja tavaliselt loomade poolt põhjust mõisteti ja nii kujunesid vilja ääred nagu niidetud. Ta jalutas ka karja sees ja kui mõni ülearu lamas, siis ajas selle üles. Ka armastas ta karja koos hoida - kui mõni hakkas karjast eralduma kuhugi põõsavarju, oli ta jaol ja juhtis looma karja juurde tagasi. Donnale käis külla endisest piirkonnast, 6 km kauguselt kavaler, aga tema “peikaga” kaasa ei läinud. Tal oli uus kodu ja tööd kui palju. Pealegi, kuna teised talud asusid umbes kilomeetri kaugusel, oli tema territoorium väga suur. Donna tööks oli ka uus, laisk ja rumal kutsikas tööle õpetada. Donnale sündis ka üks kutsikas. Kui see oli pea aastane, siis ühel hommikul oli Donna end sirelipõõsa alla heitnud ja igaviku teele läinud. Temast jäi järele ülev kari kui õuekoera mälestus ja tema poolt õpetatud head karjakoerad. Kui Donna toodi, oli Trulla umbes kolme-nelja kuune - nii oli selle kevadel toodud kutsika nimi. Huvitav oli see, kuidas Donna teda kasvatama hakkas, lausa dresseeris. Mäletan mitmel korral, et kutsikas tahtis karja juurest koju putkata, aga Donna jooksis talle järgi ning tassis ta, sõna otseses mõttes, tagasi karja juurde ning pani oma kõrvale. Vahel sai Trulla ka tõsisemat õpetust nii, et kutsikas valust kiunus. Olen veendunud, et juhtkoer oskab koera treenida palju paremini ja kergema vaevaga kui inimene. Donna oli ka Trulla kaitseingel. Trulla oli ju esialgu hävitamisele määratud, aga kuna osutus heaks õpilaseks, oli samuti emane ja hiljem vapper omi kutsikaid kasvatama, siis tekkis nagu iseenesest karjakoerte kasvatus. Trulla järeltulijad olid ümbruskonnas väga hinnatud kutsikad. Nüüd, kui on 65 aastat möödunud, kiidetakse veel tolles ümbruskonnas Uibosaare koeri-Uibosaare oli talu nimi. Veel meenub, et meil koeri tubadesse ei lubatud. Nad olid ukse juures, talvel köögis või tallis, väga meeldis neil magada vankrikuuris või aidatrepil, kõige vähem armastasid nad oma kuuti. Seda vist sellepärast, et kuudi juures oli ahistav kett. Aeg-ajalt anti vallast käsk, et teatud perioodil ei tohtinud koerad lahti olla, politsei kontrollis ja tavaline trahv oli siis viis krooni, mis oli kõva töömehe kahe ja poole päeva palk. Imekombel harjusid meie talu koerad talupiiri hindama ja talu piiridest tavaliselt kaugemale ei läinud. Häda oli ainult sellega, et talu maid läbis nn. III klassi tee umbes 600 m ja see koertele selgeks ei saanudki, et tema territooriumil võivad võõrad vabalt käia. Sellest tulenevalt oli pahandusi, et koerad käisid tee pääle liiklejaid tülitama. Liiklejad olid küll hobustega, jalgrattaga või jalgsi, mootorsõidukeid vast suve jooksul kümmekond. See oleks tolleaegsetest koertest väike pilt, kuna koerte järglased läksid "kaubaks”, siis sellega probleeme ei olnud.
Mõned tähelepanekud koera pulmadega. Mõni aeg enne pulmade algust hakkas liikuma üksikuid “pulmalisi”. Nad püüdsid ligineda ükspuha kuidas meie emasele, aga ega see nii lihtne ei olnud. Esiteks ei olnud veel innaaeg alanud ja teiseks üksikud pulmalised ei olnud veel pulm, see oli võis olla eelluure ja kuigivõrd hoiti pere poolt ka oma koera kinni kas laudas, köögis, keldris, küünis või kus iganes. Ketis hoidmine ei andnud tulemusi. Meie emasel oli ka kindel “kavaler” ja õige pidu ilma temata käima ei läinud. Aga oli ka jõulisema ülemvõim. Meenub, et meie koeral oli tema endasuurune topeltsilmadega isane. Võrumaal kutsuti “hatsaja”. Kuna emast kutsuti “hat”, siis oli ütelus - ega hatsaja ei hata kui hat handa ei tõsta. Teisi isaseid ei lastud enne ligi kuni see ilmus. Kui peigmees väsis, oli teistel ka vahel harva lootust. Ja siis ühel korral ilmus üks suur beežikas ja jõuline koer, kes ei lasknud teisi ligemale kui mitmed kümned meetrid, aga mainitud põhikavaler lihtsalt pureti surnuks. Lita küll leinas, ega andunud algul, aga loodusjõud olid tugevamad. Kuna see jõuline teisi juurde ei lasknud, viis järjepidevus sihile. Ta oli ka nii võimas kavaler, et peaaegu hülgas kodu, kui sai oli emase juures, ka kande ajal. Küll teda aeti koju igal viisil, ka pandi tärpentiini saba alla, mis oli vaid looma piinamine, sest loodusjõud oli tugevam. Lõpuks ta kastreeriti, aga tulemus oli null. Peremees hävitas ta lõpuks, sest ta ei käinud rohkem kodus kui ainult söömas.
2
Kirjeldan veel mõned lood karja- ja õuekoerast Trullast.
Kui ta arenes, ei olnud ta enam loll ega laisk, aga ta püüdis oma elu teha võimalikult ökonoomseks. Kui karja aeti, ei jooksnud ta kunagi karja ees ega taga, vaid küll ühel ja teisel pool kõrval. Nii oli tema tegevus operatiivsem, sest loomadel on tavaliselt juhtloom ja seda ta põhiliselt karjataski. Minul kui karjasel, ei olnud sellistest manöövritest aimugi. Kuigi õpetaja koer õpetas teda, tundus mulle, et Trullal oli oma tõde - et tark ja laisk on edukas, kuid loll ja kärmas saavutab vähe. 1944. a. augustis ta nõukogude sõdurite poolt rekvireeriti tanki hävituskoeraks. Kuna koolitus käis meie küla põldudel, siis tean, kuidas teda õpetati. Koeri hoiti vähese toiduga, aga tanki all oli toitu hulgim. Koerale seoti lõhkeaine pakid selga ja kui ta tanki alla ronis, lendas koos tankiga õhku. Kui rinne Kuramaa poole liikus, läks ka koertepataljon Riia ligidale. Juhuslikult nägin seda autode karavani, mis koeri vedas. Koerad olid kastides ja kastid üksteise peal. Nad kilasid ja haukusid. See oli 1944. a. septembri keskel. Nii sõitis minema ka meie koer Trulla. Mõttes matsime ta maha kui sõjaohvri, aga Jumalal olid omad soovid. Juhtus nii, et umbes kolme nädala pärast, ühel sombusel pärastlõunasel oktoobrikuu päeval nägime, et üle põllu tuigub väga räbaldunud, must, meie Trulla moodi koeranäss. Meie noor koer - Trulla poeg jooksis lõrinaga koera hirmutama, kuid taipas oma eksitust. Järgnes sõnulseletamatu ja mind eluaeg saatnud stseen, kus noor koer nagu hullunud käitub - niutsudes ja kõhuli roomates ümber oma ema, aga see liikus ikka vaarudes nagu midagi märkamata koju ja langes köögi laua alla külili, sirutas jalad välja, lükkas koonu ette ja lamas peaaegu nagu surnu, hambad irevil ja raskelt hingeldades ja aeg-ajalt sügavalt ohates. Tal olid varbaküüned kulunud, päkkadel nahk kulunud ja päkad verised. Kui muidu oli ta olnud ilusa läikiva lokkiskarvaline, siis nüüd oli karv pulstunud ja üle keha haavu täis. Mingi rihmariba tolknes esijalgade juurest ümber keha -võib oletada, et lõhkeaine köidik. Nagu tolleaegsed taluperenaised ikka, oskas ema esmaseid loomaravitsemise võtteid ja vaatas ta üle. Nii kõhna koera ta ei olnud näinud. Vanasti oli koer ka taluperenaiste au ja uhkus. Meie pool öeldi, et kui kosja lähed, vaata milline on talu koer. Koheselt pakuti Trullale piima, mida ta väga vaevaliselt lakkus. Kuna olin peres tema parim sõber, siis ta silma vaadates püüdis ta veidi saba liigutada. Ema hakkas ta haavu ravitsema. Koer ise magas ja ohkas ning sage oli ta ohkamine ja unes niutsumine. Nii ta lesis kohta vahetamata ligemale kolm päeva, siis tõusis ja hakkas ettevaatlikult liikuma. Neljandal päeval läks ta veel köögist välja, aga kohe peale oma asjaajamist pöördus oma asemele tagasi. See lauaalune jäigi talle pikaks ajaks asemeks. Lõplikult taastus koer 3-4 kuu möödudes. Trulla oli siis koera parimates aastates - seitsmeaastane. Minu teada on koera eluiga inimelueaga võrrelda üks seitsmele, s.t. 7x ta aastad. 7x7=49 inimaastat. Selle koera elu ei lõppenud vaatamata sellele kodutalus. Kui meie kodu 1946.a. hävitati, siis ta käis ühe peretuttava, üksiku naise juurest iga päev 2 km kauguselt kodu vaatamas. Tihti olla ta istunud väikse mäekünka otsas, koon kodu poole. 1949. a. 17. veebruari hommikul leiti ta sealt surnuna. Seal majakeses, kus ta viimased ajad veetis, sai ta vahel kokku ka mõne oma pereliikmega, sest seal varjas end nõukogude julgeoleku eest mu vend Enn. Tollel, 17. veebruari hommikul langes ebavõrdses võitluses ka Enn, küll 30 km kaugemal - saatus või juhus?
3
Arvamused teistest loomadest, mis kannatavad nimetuse ”lemmikloom” välja.
Kass on peres ju sama tähtis pereliige kui koer, kuid tema on hoopis omaette isiksus, teistsugune nii hingeelult, käitumiselt kui ka tema suhtes esitatud ootustelt. Ta ka ise säeb endale oma nõudmised, et nägu oleks puhas ja kõht täis. Peale selle nõuab kass enda kohtlemist džentelmenlikult, pahandamise kannatab ta küll välja, kuid mitte alandamist. Kuna kirjeldan lapsepõlve suhet loomadega, siis on see veidi teine kui kaasajal, kus loomal kohati on samad või isegi suuremad õigused kui loomade omanikel. Minu nooruse mälestuste maal oli kindel koht lemmikloomadel või õieti koduloomadel, sest nad olid lahutamatud talulaste mängukaaslased. Nii ka kass, kes oli talus mitte kaisuloom, vaid temal olid oma kindlad ülesanded, mida täitis nii ausalt kui ka ebaausalt. Ebaausate hulka kuulus näiteks sahvris, aidas või keldris hooletult kaetud koorepüti, võipüti, ka lihakirnu revideerimine. Samuti ei meeldinud kellelegi, eriti lastele, kassi kuriteod linnu- ja ka jänesepesades. Asjatult pole kassi vempudest ja kuritöödest lugusid folklooris (“perenaine pesse kassi mis too kas oli kurja tennü ”). Kaasaegne kass oleks mõnel nagu elus mänguasi või kurjuse väljaelamise vahend võrreldes tolleaegsega. Missugune talulaps ei ole kassipojaga mänginud, kassi kiusanud või kassi põues hoidnud. Meie talus toideti kasse piima, vahel sousti või millegi selletaolisega. Kass toitis end põhiliselt ise ja tuli sellega hästi toime. Hiiri oli kõikjal - aidas, sahvris, keldris, viljaküünis, aganikus, heinaküünis, põllul. Kass töötab ju öösel, päeval ta magab soojas soemüüril või ahju peal. Ega see minu kodus teisiti ei olnud ja oma tööd nad tundsid. Neile küll ei olnud "täisväärtuslikku kitekatti” anda, aga head nägid nad niigi välja küll, peaasi kui perenaisega hästi läbi said. Ka praegu on mul kass Pätu, aga selline nagu kirjutatakse meedias - peab temaga tegelema, et kassil igav ei oleks. Ka poes tuleb hästi valida mis ” lemmikule” maitseb. Ega kass siis edukalt hiiri püüa kui kõht head ja paremat täis. Kord juhtus nii, et hiir oli tunginud meepurki ja peaaegu liikumisvõimetu, kuid Pätu teda ründama ei hakanud. Mulle paistab, et koduloomadesse soovitatakse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui talle omane. Imelik tundub loomade muutmine igasuguste sabaraiumiste ja kõrvade kärpimiste läbi või loomade riietamine kuni kasukateni välja. Loomadel on ju oma kasukas. Ühed aretavad karvateta loomi, teised müüvad samadele kasukaid selga. Minu kodutalus olid kassid toas eriti külmade ilmadega ja päeval ning neid peeti “hiirekuninga” ameti pärast. Samas ma ei väida, et neid ei silitatud, sülle ei võetud või nad mängukaaslasteks polnud. Muresid oli nende rohkuse reguleerimisega. Tol aal ei olnud kastreerimised moes ja pisipoegade uputamist ei peetud kuriteoks loomade vastu. Pooldati emaseid kasse, kes paremini hiiri püüdsid, aga ka vanad kõutsid olid au sees, kuna nad julgesid rottidele säru teha ja ka neid murda. Talu kassidel oli tavaliselt lühike eluiga. Nad langesid hulkudes kas rebaste, kährikute, kullide või teiste röövloomade ohvriks. Nendele seatud ülesannete tõttu oli kasse raske ruumides hoida. Vahel tekkis eriolukord - kui oli puhkenud marutaudi epideemia. Maal oli vähe kuulda kassikatkust. Arvatavasti ei puutunud kassid teiste omataolistega kuigi sageli kokku ja seetõttu see haigus levis vähe. Samas ei mäleta ma, et kassidega oleks loomaarsti juures käidud, kuigi loomaarste oli piisavalt.
Mul oli ka sõbralik suhe ka sigadega, kes on väga inteligentsed, tähelepanelikud ja arukad. Käisin viis aastat seakarjas ja seal juhtus mõndagi. Siga on võimeline kaunis kergelt sind ära petma. Mul tekkis üks väga sõbralik põrsas, kes veel seaks kasvades otsis võimaluse korral mu magamiskoha üles ja nii me kõrvuti magasime. Suviti magati ju heinaküünis ja mitte alati heinavirna otsas. Kui siga läks seda teed, kuhu sead ikka läksid, oli väga kahju. Kuigi siga peetakse roppuse etaloniks, ei kuse ega rooja ta kunagi oma asemele, mida küll ei saa öelda isegi nii puhta looma kohta nagu hobune. Oma sõbernotsu kohta võin ka tema kavalusi jutustada. Kuna olin varakult lugema õppinud ja lugesin palju saadaolevaid, võrdlemisi suurte tähtedega kirjutatud, 4-10 leheküljelisi jutukesi, nn. viiesendiseid romaane ("Pariisi timuka saladus”, "Idamaa rubiin”, “Mustlaslugusid” jne.), siis notsu, keda ma nii ka kutsusin, oskas mind jälgida. Kui ma kaotasin tähelepanu, oli ta kadunud ja muidugi vilja. Kuna sigu oli kokku üle kahekümne, oli ka tema kadumine tihti hilinemisega märgatav. Nüüd on see nagu nali, aga siis tõi palju pahandust.
Need on väiksed kirjeldused noorusaegsetest suhetest loomadega, kui veel ei olnud mõistet lemmikloom, vaid olid koduloomad, kes enamikus olid talulapsele armsad. Neid söödeti, joodeti, imetleti, neid sõna otseses mõistes nuteti taga, aga imetleti nende oskusi ja kavalusi, mida ka iga loom suuremal või vähemal määral omas.
Ajad on muutunud ja hoovikoer ei ole enam oma ülesannetes. Teda hoitakse rohkem toas kui väljas. Arvan, et koduloom ei ole mänguasi, ta on perekonnaliige, kes on küll mänguhuviline, aga temale jäävad omad põhiomadused. Koer võib ettearvamatult uriseda või kass mäu öelda. Iga lemmikuga võib juhtuda ootamatusi, ka siis kui ta on vägagi dresseeritud nagu tsirkuses. On ju selge, et ratsahobusest õiget adravedajat ei saa.
Kahtlemata olid ja on koduloomadel nimed. Mida rohkem ta lemmikuna tundus, seda hellitavamad nimed olid. Lemmikute nimepanijaks olid enamikus lapsed vanemate toetusel ja seda arutati ka oma mängukaaslastega. Tõuloomade nimedel olid erinõuded. Varsale moodustati nimi mära ja täku nimest. Näiteks kui täku nimi oli Kauter, mära nimi Miira, siis sai varsa nimeks sai Kaura. Minu praegune kass kannab nime "Pätu”. Keegi teda nii hüüdis ning nii ta jäi ja koer sai nimeks "Rolli”. See meenutas Trullat ja nii see sobis. Tihti sai loom omale nime eriomaduste järgi, lontkõrv (Londu), kriimsilm (Kriim) jne.
Kui ei ole peres mõnda aega olnud ühtegi looma, siis võtab tema ilmumine nõutuks küll. Tuleb tahtmatult pöörduda raamatu, vastava ajakirja, klubi, kaasajal ka interneti poole. Üldjoontes on need kõik vajalikud ning loomale kasulikum, vahel ka endale. Näiteks koerte koolis õpetatakse rohkem koera omanikku kui koera, koera peab õpetama omanik. Õppustel on võrdlemisi suur tähtsus nii looma mõistmiseks kui loomale nii mõnegi nipi selgitamiseks-kuidas otsida, mis on küll tema loomusega ühtiv ja mis on koerale nagu mäng, poomil käimine või barjääri ületamine. Olen näinud asju valvavaid koeri, kuid ei ole trehvand nägema koeri, kes on seda hakanud õppuseta tegema. Kui loom on tõupuhas, on tema õpetamine lihtsam ja on enamvähem teada, milliseks ta kasvab. Tõukoerad nagu kolli, njuffa, kaukaaslane, saksa lambakoer, doberman jne., on puhtverelisena kõik arusaadavad, aga segaverelisena ettearvamatud, kuigi imetlusväärseid. Ka siiami kass on puhtverelisena meeldivam kui segaverelisena. Mulle ei ole oluline tõupuhtus, sest kuna see vajab teistsugust hooldust ja arusaama temast ning tihti on raske aru saada tavainimesel tõupuhtusest. Tõupuhtus on enam oluline neile, kes peavad tähtsaks loomanäitusel käimist. Need näitused on meeldivad ja muljetavaldavad, aga minu huvi ja teadmised sellest jäävad kesiseks.
4
Kuigi kaasajal loomade eest hoolitsemine linna tingimustes ei ole üüratu suur asi, on selge, et loom tahab süüa ja ka kõik ülejäänu kuulub ka loomapidamise juurde. Kõige ebameeldivam on, kui kõik pereliikmed soovivad loomakest toita, kas emotsioonidest ajendatult või muidu. Sellisel juhul toidetakse loom üle, mida koerakooli instruktor pidas halvemaks kui väikest alatoitlust, muidugi mitte näljutamist. Loom nõuab tähelepanu ja tegelemist temaga. Minu praegune kass Pätu annab tihedalt teada, et ta on olemas. Nii soovib ta õue ja tuppa, vahel vajab ta hellust ja maabubki süles, kust sugugi ruttu ära ei lähe. Temaga toimetamiseks kulub päevas tunnike, vahest ka enam, kuid aega kunagi mõõtnud küll ei ole. Söögi tavaliselt ostan talle, sest oma toit talle hästi ei maitse. Oma koerale Rollile keetsin ise toitu ja see maitses talle paremini kui mistahes koeratoit. Söögid tegin puljongi baasil, kuhu lisasin tangaineid, põhiliselt kaerahelbeid, kõiki juurvilju ja kontide pealt puljongist saadud liha, umbes 300 grammi päevas. Iga päev sai ta piima üks liiter, vahel ka enam. Eriti meeldisid talle pannkoogid, mida ta oma eksisteerimise neljateistkümne aasta jooksul sai igal pühapäeva hommikul esimese pannitäie.
Koera või mõne teise lemmiku tervislik seisukord ei pruugi olla raudne, ohtlikud on nakkushaiguse puhangud ehk taudid. Kaasajal on neist kõrvale hoida üpris raske, sest ka loomaga jalutades võib ta nakatuda. On juhuseid, kui nööri otsas koer sattub purelusse. Seepärast pean vaktsineerimist küllaltki oluliseks.
Veel hullem on lugu kassidega, kel kassikatku jäämiseks on vaja vaid astuda kord nakatanud kassi jälgede peale. On juhuseid, kus loom vajab abi vaatamata sellele, et temale on loodud rahuldavad või head tingimused. Ühe mu semu perekonna koer vajas sünnitusabi. Rollil oli keegi käinud munade kallal nii, et üks muna tuligi ära opereerida. Ühel päeval Rolli haigestus mingisse kurgukrampi. Üle kuu ta elas ja vaatamata loomakliiniku abile ta sellesse ka suri. Ise olen esmaabi korras arstinud nii võitlushaavu, parasiite, kui pisihaavu. Põhiliselt lemmikloomade steriliseerimine lihtsustab loomade arvukuse reguleerimist, aga looma seisukohalt ei pea seda õigeks. Linna tingimustesse ma emaseid loomi ei ole muretsenud. Mina isiklikult ei pea mittevajalike lemmikloomade hävitamist kuriteoks, kui see jääb inimväärikuse piiridesse, ei riiva enda ega looma väärikust ja ilma piinadeta. Tõuloomade puhul on oluline hind, mis seab järglaste arvu paika. Looma eluiga on küllalt lühike, nii tekib uute jaoks vajadus.
Loomade pesad olgu puhtad ja loomale meeldivad. Kui Rolli toodi, oli ta alul maja taga koridoris, aga sellest jäi talle väheks. Ta pidi olema ju valvekoer. Ehitasin talle “kahetoalise” korteri-kuudi. Alul oli mure, kas võtab omaks, aga meeldima hakkas see kohe esimese korraga, kuigi vahel oli vana koht ka armas. Kuudil oli ka aken ja külje alla muretsesin kaeraõled. Uksed olid kuudil raskest presendist, mida saab koer ise ära lükata. Elumaja krunt on küll tarastatud, aga viga oli selles, et Rollile, meie sportlasele, ei olnud meeter kakskümmend mingi takistus. Aga ta oli vahva tegema teistele koertele selgeks, et see on tema valdus. Korra nägin, et ta pureles läbi heki kõigest väest. Lahtise värava kohalt läksid koerad nii aia kui tänava poolt mööda nagu poleks midagi juhtunud. Kui algas uuesti hekk, läks purelemine edasi, kuni aia lõpuni. Minu koer palju tuppa tulla ei soovinudki, aga kui tulid külalised või lapsed, siis oli eriline olukord ja ta hiilis võimalusel ikka tuppa. Ma pooldan koerale vabaduse vormi ja toas võiksid elada väiksemad koerad. Minu arust ei sobi tuppa suured ja paksu karvaga koerad -kaukaaslane, lambakoer, kolli, bernhardiin ja taolised. Ma ei oska ette kujutada, et kass, milline ta ka ei ole, peaks olema talvel väljas. Minul teki all on kass vahel mõnulend küll, aga tema karvad ei meeldi mitte põrmugi. Kass ei tunne küll lühiaegselt ka talvel väljas end pahasti, kuid oleneb sellest, milline on ümbrus.
Lemmiklooma peetakse küll pereliikmeks ja võetakse ka võõrsile kaasa, aga seda ei peaks tegema. Parem on organiseerida talle hoidja, sest vaevalt on peret, kes oma vara jätab ära olles valveta. Ise olin kuu aega Rootsis ja kümme päeva Itaalias, loomad elasid ilusti selle üle. Võiks ju kasutada looma hotelli, aga arvan loomale on oma kodu mugavam ja tuntud inimesega on nii kassil kui koeral parem. Ma ei usu, et väikeloomadel teine olukord oleks. Olen oma loomadele püüdnud lubada looma elu ja ei näe klubikasutusest tulu. Lemmikloomadest on aga naabrite ja tuttavatega vägagi palju rääkida, vahel venib jutt tundide pikkuseks. Alustatakse tavaliselt ilmast, jõutakse ikka loomade, ea ja käitumise juurde. Kui loom on juhuslikult saadud, siis tavaliselt dokumente pole, aga kui tõuloom on juba paberile märgitud.
Loomade pesemine on vahel ikka vajalik. Selleks on kaasajal vastavad vahendid olemas. Meil looma ujulat ei ole ligidal ja pealegi ei ole dobermannid suured veesõbrad. Minul koeral oli šampoon, ka koeraharjad ja kammid. Kodutsirkust ma ei oska loomadega pooldada ja minu teada ei meeldi see ka loomadele. Arvan, et loomade eest liighooldamine viib looma hukkumisele. Kui toitmisel koer laseb viineri või vorstlõigu maha, aga šokolaadi või šokolaadikommi näeb ning perenaine armastusest tema vastu söödabki magusaga, võib ta viia looma ainevahetushäire tõttu hukkumisele. Minu arust koera või kassi peab toitma ja koormama nii, et ta üle ei toituks. Kaasajal on lemmikloomade eest hoolitsemine võimalik mitmekülgselt ja paremini kui nõukogude ajal, mil tihti ei jätkunud vahendeid omalegi.
Hull lugu on läbi aegade olnud oma armastatud looma surm, eriti siis, kui elati üürimajas. Eramutes oli lihtsam. Kuigi ka kaasajal ei tohi oma aeda matta. On olemas koduloomade kalmistud ja krematoorium, aga see ei ole kõigile taskukohane. Nii tuleb loomaarmastust kaaluda tõsiselt, et oleks rahuldatud loom, loomaomanik ja ka jäätmekorraldajad. Huvitav, kas tuleb ka selline aeg, kuna inimkehasid ei tohi mulda matta? Ja kas looma kohta ei kehti mullast oled sa võetud, mullaks pead sa jälle saama!? Kui loom sureb ja ta on oma olekuga sind abistanud ja täiendanud, on raske kohe uut looma võtta. See ei ole mingi mantli vahetus. Koduloomadel on omad geenid. Paljud õued on koerapabulaid täis ja koerad kusevad nii maja nurkade kui auto rataste peale. Minu Rolli oli teistsugune. Jalga tõstis küll puudele ja postidele ja oma junnid tegi põõsasse, ei kõndinud iialgi porilombist läbi. Seetõttu ei kisu mind kohe koera kaotusel uut peni hankima.
5
Arvan kui mõningasi reegleid õpetada, et kus on joogi- ja kus sööginõu või kus tal on ohutu, ta seda ka taipab. Aga kui kassil ikka kohta oma asjaajamiseks pole, pole midagi imestada kui on hunnik nurgas, voodi all või miks mitte lillepotis. Imetlen ikka oma kadunud Rollit, kes, kui just tagaajamist ei olnud, jättis üle peenarde jooksmise. Täpsemalt öeldes oli tagaajamisjooksu põhjustajaks naabri kass. Tuppa mittelubamine oli seotud jalgadega pori tuppa kandmises. Kassidel on millegipärast jalad puhtamad ja nende tuppatungimist on peaaegu mõttetu takistada. Eks kass on ikka väike, armas ja oskab pererahvale pugeda. Kui kassile meeldib laual käia, ei ole seda lihtne keelata. Niikaua kui ise oled toas, on ta sõnakuulelik, aga kui ta on veendunud, et keegi ei näe, on ta hopsti laual midagi otsimas ja nuusutamas. Meil on juhtunud nii, et kui koerale keelata kasvõi lihatükki puutumast, ei võta ta midagi ilma loata, ega lase ka kassi juurde. Kassile ja koerale on võimalik õpetada uste avamist. Koer vajutas käpaga ukselingi alla ja keha raskusega lükkas ukse lahti. Kass hüppab
praegugi ukselingile ja tulemus on sama. Kui loomi dresseerida, tuleb kogu aeg rääkida, sest nad ilmselt mõistavad kõnet või hääletooni. Kui ma koerale pikalt rääkisin, kui hea ta on, liputas ta saba. Kui häbistasin või pahandasin, oli saba jalgevahel ja kadus kuuti. Palju pahandust tekkis sellepärast, et Rolli katsus oma valdust teisele poole piirdeaeda viia. Hiljem ta nagu sai aru, aga ma ei suutnud talle lõpuni selgeks teha, miks ta ei või üle aia hüpata. Ta nagu teadis, et ei tohi. Nii kui Rolli arvas, et teda ei nähta, oli ta vupsti teispool aeda. Ta sai küll aru, et ei tohi, aga miks, see jäi talle mõistatuseks. Kui inimmõistusega võtta, saan aru, et loomadel on oma mõttelaad olemas, kuid kui laialdane - ei oska ette kujutada. Räägitakse, et koer eraldab kakssada lõhna, mida segi ei aja. Endal on raske vahet teha pipra ja vürtsi lõhna vahel. Öeldakse, koera võib rohkem usaldada kui sõpra, aga ka koer võib sinu usaldusega ebaausalt käituda. Kui kodust ära läksin ja ütlesin: ”Rolli, valva!”, siis oli ta kodus seni, kuni tagasi jõudsin. Kui meie taaskohtumise rõõmud jagatud, leidis ta aja, mil kodust ise jalga lasta, tegi oma reisi 40-50 minutit ja oli tagasi. Korra tuli üks semu minu äraolles redelit laenama, tekkis tõsine arusaamatus ning sõber arvas õigemaks koerale õigus jätta. Kui ma kodus olin, võis ta aga Rollit vabalt silitada. Rollit ei saanud hoida ketis. Ma küll proovisin, aga ketis olles ta ei söönud, ega joonud, vaid ainult niutsus ja vingus. Lahtiolek palju pahandusi ei teinud, kuigi korra oli ta loomapüüdjate käes. Asi lõppes tookord naabrite abiga õnnelikult. Rolli armastas lapsi, aga ei sallinud joodikuid. Oma perele oli ta rõõmuks ja ta mõistis seda. Ta armastas väga jalgratta kõrval joosta ja valvas vapralt jalgratast igal pool, kus käisin. Usun, et lemmikloom kasvatab lastes õrnust ja olen veendunud, et looma lüüa ei tohi, ka vitsaga mitte. Kurjustamisest saab iga loom aru. Vits võib küll seinal rippuda, et sellele osutada. Loomale peab mängeldes teada andma, mis asi see on, arvan ka. On ju mäng lemmiklooma põhitegevus, sellepärast on ta lastele ja vanadele emotsioonide looja. Kassipojaga, küülikuga, kilpkonnaga tuleb ka vanainimene toime, kuid koerakutsika või ka mistahes eksootiliste loomade kasvatusega ei tule eakad toime.
6
Ma ei soetaks endale looma, kelle ülalpidamine nõuab eriteadmisi. Mõtlen eksootilisi loomi nagu ahve, tiigreid, madusid. Hamster on ju ilus loomake, kuid ta elab puuris. Ka ilusasti laulev kanaarilindgi, kes isegi siis ei laulaks, kui ta on vabaduses. Me ei tea tema laulu sisu. Me ise ei taha ju olla vanglas, kuid mida on tehtud puurilindudega? Kas “lemmikule” ikka meeldib olla ”looduse krooni” rahuldamiseks vangistuses või on puurilooma pidaja Jumala ees eelisseisuses? Miks ketikoer on loomulik nähtus, aga kaleeriori mitte? Arvan, et koera on võimalik nii treenida, et ta täidab oma kohuseid ilma teda ahistamata. Me ise valime omale lemmiku meeldivuse, mitte otstarbe pärast. Vahel kingitakse endale meeldiv loom meeldivale inimesele, aga kingitud loom ja kingi saaja pehmelt öeldes ei ole üksteisele lemmikud.
Eelpool kirjeldasin, kuidas ma lasnitsat hooldasin. Tagantjärele oli see austus kahe looma vastu. Esiteks hobune sai rahulikult oma kaeranormi süüa ja teiseks oli lasnits-loomakese kõht toidumurest prii ning ta võis tegelda oma meelistegevusega - hobuse lakapunumisega. Ma küll kahjuks ei tea, miks ta seda tegi. Mõned aastad tagasi juhtus mul üks selline lugu. Minule tagastatud talumaadele oli kasvanud ohtralt metsa ja seal elutses üks ilus mitme sarvega sokk. Iga kord kui käisin talumaadel, järelejäänud põldusid mööda jalutamas, pistis ta ikka oma pea kuskilt metsa äärsest võsast välja. Kui teda aga ei kohanud, oli alati nagu miskit puudu. Ühel ajal teda enam ei ilmunudki. Kuuldavasti olid kohalikud jahimehed ta kätte saanud, tundes head meelt võimsatest sarvedest. Suveõhtul koduaias podisev siil on nii imeilus, kuid tuppa ta loomulikult ei sobi. Ma ei mõista, milleks vedada Eestimaal kodudesse boamadusid, arvestamata looma huve ja tingimusi. Minu arust võiks olla lemmikloomad need, kes tunnevad, et neil on oma hooldaja juures hea olla. Vahel öeldakse, et parim kass on see, kes on endale ise kodu valinud ehk teisisõnu ise pererahva juurde tulnud kass. Minu arust on eelistatumad lemmikloomad kassid, kes on nii nunnud ja muutuvad hästi pereliikmeteks, kuigi kassid on individualistid ja sellega tuleb arvestada. Kui tahta omale alluvat lemmikut, tuleb koer võtta. Arvan, et meil propageeritud lemmikloomad nagu valge hiir, rott või kilpkonn, jne - neil ei ole mingit otstarvet. Ka on minu arust vettpidav arvamus, et kui on kariloomi, siis tahes-tahtmata tekib nende seest eelistatum või teisisõnu-lemmik.
Kunagi tundsin ühte vanemat naist, kes oli üles kasvatanud ja õnnelikult ellu saatnud kasupoja ja -tütre. Ta rääkis oma saatusest, kuidas sõja ajal tema lapsed hukkusid. Kuna ta ise enam lapsi ei saanud, otsustas võtta omale kasulapsed. Peale sõda oli palju õnnetuid ja ta mõtles nii, et kui palju on vaeslapsi, aitan parem neid kui hakkan oma õrnusi koduloomadega jagama. Hiljem olid tal ikkagi nii koer kui ka kass.
Olen sellega püüdnud anda oma nägemuse lemmikloomadest, milleks võivad olla tegelikult igasugused loomad. Nad on vahelduseks ja kohustused looma ees panevad inimesed tegutsema, muudavad nad aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks.