Siberis, Volgamaal ja mujal Venemaal rajasid eestlased külad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Sellel leheküljel tutvustame üle saja aasta püsinud Siberi eestlaste külasid, eestlaste käekäiku, elu-olu, rahvakultuuri ja inimesi.
Siberi kaarti, kus peal 21. sajandi alguses olemasolevad külad, saad vaadata siit.
Siberisse mindi otsima oma maad ning sedakaudu paremat elu, vabadust ja õnne. Kõigepealt jõudsid sinna aga sunnitööle ja asumisele saadetud karistusalused, hiljem väljarännanud. Nii jõuti Siberisse ka Liivi- ja Eestimaalt. Eestlasi elas Siberis enam kui 100 külas. Ehitati üles majandus- ja eluhooned, hariti viljakandvaks maa, kasvatati karja, loodi eesti koolid ja seltsid. Keset viljakat Siberimaad tekkisid õitsvad ja edumeelsed eesti saarekesed.
Aja jooksul on liigutud ühest külast teise, külasid on tekkinud ja kadunud. Kui 1920. aastateni olid olud asunike majandus- ja kultuurielule soodsad, siis 1930. aastate nõukogude võimu repressioonide poliitika mõjus vähemusrahvustele hävitavalt. Represseerimistele ja vangistamistele lisaks on eestlaste arvukust Siberis kahandanud mobiliseerimine sõdadesse, tagasiränne Eestisse, viimastel aastakümnetel aga noorte lahkumine linnadesse ja assimileerumine. Nii on külad, kus võib veel kuulda eesti keelt, Siberis alles mitte tänu soodsatele tingimustele, vaid olude kiuste.
2002. aasta rahvaloenduse järgi elas Siberis 11 400 eestlast, 2010. aastal 7600. Omaaegsetest eestlaste asupaikadest oli 21. sajandi alguseks alles umbes 40. Külad erinesid üksteisest nii eestlaste arvu kui elanike emakeeleoskuse poolest.
Kutsume lugejat minema teed, mille valisid need, kes enam kui sajand tagasi Siberisse suundusid ning kirjutasid uue lehekülje kogu maailma, aga eelkõige iseenda ning oma rahva elulukku.
Toetajad
Eesti keel ja kultuurimälu 2009-2013
projekt “Eestlased Venemaal: asustuslugu ja pärimus”
Eesti Rahvuskultuuri Fond
Eesti Kultuurkapital
Eesti keel ja rahvuslik mälu