21. sajandi alguseks olid mitmed väiksemad eesti külad hääbunud, suuremad aga muutunud uute tulijate arvelt multikultuursemateks. Näiteks Kasekülas elas eestlaste endi hinnangul 12 eri rahvuse esindajaid. Järjest enam on eesti külad oma tähtsust kaotanud ka administratiivses plaanis. Näiteks kui 1993. aastal oli Kasekülas oma külanõukogu, siis 2004. aastal töötas seal vaid külanõukogu sekretär, külanõukogu oli ühendatud naabruses asuva vene külaga. Ka väikseid külakoole järjest suletakse. Näiteks Haida kaheksaklassilises koolis õppis 2007/2008. õppeaastal 26 last, laste arvu vähenemise tõttu muudeti kool algkooliks, 2011/2012. õppeaastal õppis seal vaid kolm last ja seejärel kool suleti. Kõik see tingib noorte külast lahkumist ja linnastumist ning ka kiiremat assimileerumist.
Kultuuritegevuseks on enam võimalusi suuremates eesti kogukondades. Haida kooli juurde loodi 2001. aastal külamuuseum, selle juhataja ja eestvedaja on Galina Jevsejeva. 2009. aastal saadi külamuuseumi jaoks oma maja, remondikulusid aitas kanda Eesti Vabariik. Galina Jevsejeva on edukalt osalenud Krasnojarski krai riiklikes grandiprojektides, 2005. ja 2006. aasta projekti raames pildistati-filmiti külaelanikke, koguti külaajalugu jm. Haida külas tegutseb jätkuvalt naiste lauluansambel „Lill“, kuid 2005. aastal asutatud laste folkloorigrupp „Kullerkuk“ on tegutsemise lõpetanud.
Ka Kaseküla külamuuseum on arenenud ning saanud eksponaatide tarvis omaette hoone. Seevastu Zolotaja Niva kooli juures olnud külamuuseumi eksponaadid anti muuseumi juhataja Vera Gorškova pensionile mineku järel üle rajoonikeskuses Okonešnikovos asuvasse koduloomuuseumi.
Kuna eestlased kolivad küladest ümberkaudsetesse linnadesse, tekivad seal eestlaste kogukonnad, kus oma rahvustunnet alal hoitakse. Omski linnas tegutseb lauluansambel „Rõõmus“, Ivan Ubalehe eestvedamisel õpetatakse Omskis ka eesti keelt. Krasnojarski Eesti Selts tegutseb jätkuvalt aktiivselt seltsi esinaise Vera Oinetsi juhtimisel. 2012. aastal tähistati suurejooneliselt seltsi 20. aastapäeva, ka 25. aastapäeva pidustused on nüüdseks möödunud.
Eestlaste jaanipäeva tähistamine on külades järjest enam hoogu juurde saanud ning eesti külast pärit inimeste kõrval tullakse pidustustele sageli ka naaberküladest ja kaugemalt ning Eestistki. See on üks võimalusi sugulaste ja külaelanikega kohtuda ning oma kodu- ja rahvustunnet tugevdada.
Siberis elavatele eestlastele on enam hakanud tähelepanu pöörama ka Eesti riik. 21. sajandi esimesel kümnendil hakkas Eesti Suursaatkond Moskvas sagedamini Siberi eesti kogukondi külastama, nende kohta infot koguma ning neid ka toetama.
Eesti avalikkusel on tekkinud huvi Siberi eesti külade saatuse vastu. Nii külastasid Ülem-Suetukki Eesti Draamateatri näitlejad ja lavastajad, intervjueerisid inimesi ning tõid lavale etenduse „Jaanipäev“. Toimunud on eraviisilisi toetuste kogumise kampaaniaid, näiteks koguti raha Ülem-Suetuki orkestrile pillide ostmiseks. Kuna suurematest Siberi eesti kogukondadest ollakse Eestis üldjoontes teadlik, külastatakse neid ka turistidena läbisõitudel, erinevate teleprojektide (nt „Kaks kanget Venemaal“ Kanal 2; reisisaade „4×4“) raames. See kõik on aidanud kaasa Siberi eesti kogukondade tutvustamisele Eestis ning silla loomisele kodu- ja Siberi eestlaste vahele.
2010. aasta rahvaloenduse põhjal elas Siberis koos setude (79) ja Tšeljabinski oblasti eestlastega 7544 ning Kaug-Idas 545 eestlast.
Siberi eestlaste ajaloo kohta saab lugeda ka järgnevatest raamatutest ja artiklitest:
Aivar Jürgenson. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinna Pedagoogikaülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 7. TPÜ Kirjastus, Tallinn, 2002.
Korovushkin, D. G. Latyshi i estoncy v Zapadnoij Sibiri: rasselenije i cislennost v kontse XIX v nacalje XXI veka. Novosibirsk, 2008.
Hill Kulu. Eestlaste tagasiränne 1940-1989. Lääne-Siberist pärit eestlaste näitel. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 1997.
Ilja Lotkin. Sovremennyje etniceskije protsessy u latyshei i estoncev Zapadnoij Sibiri. Moskva, 1996.
Ilja Lotkin. Pribaltiiskije diaspory v Sibiri (1930–1930-je gody): Aspekty etnosocial’noj istorii. Omsk, Nauka, 2006.
Aadu Must. Siber ja Eesti: jalaraua kõlin. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2012.
Jüri Viikberg. Eestlased ja eesti keel Venemaal. – Raamatus „Eestlased ja eesti keel välismaal“. Koost. K. Praakli, J. Viikberg. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2010.
Ülevaate kirjutamisel on lisaks eelmainitutele toetutud ka Viktor Maamägi, Aapo Juntuneni, Aavo Valmise, Tiit Rosenbergi, Anu Korbi, Lembit Sirge jt artiklitele ja ülevaadetele. Täiendavaid andmeid on hangitud Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest ning kogumisretkedelt Siberi eesti küladesse.