Suulise pärimuse (rahvaluule) ja ainelise vanavara talletamise esimene kõrgaeg Eestis langeb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusse. Sellest ajast pärinevad ka esimesed kirjapanekud võõrsil elavatelt eestlastelt. Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) varasemates rahvaluulekogudes on arvestatav hulk Kaukaasia, Samaara, aga ka näiteks Peterburi ja Pihkva piirkonna eestlastelt talletatud rahvapärimust, Siberist oli kaastöölisi vähe. Esimese Eesti Vabariigi päevil olid sidemed Siberi asunduste ja emamaa vahel haruharvad. Teise maailmasõja järel elavnes küll suhtlus, kuid pärimuse kogumisele suuremat tähelepanu ei pööratud. Siberi eestlaste folkloori, peamiselt käsikirjalisi laulukladesid, laekus arhiivi suhteliselt juhuslikult (nt August Lutsari Kemerovo oblastist pärit laulukladed.
Esimene nõukogude perioodil Siberi Minussinski piirkonna eesti kogukondi väisanud uurija oli tolleaegne Moskva ülikooli etnograafiatudeng Igor Tõnurist, kes osales 1965. a suvel piirkonnas toimunud arheoloogilistel välitöödel ning tutvus ühtlasi Krasnojarski krai lõunaosas asuvate eesti ja läti küladega.
Selle käigu põhjal koostatud etnograafilised märkmed on hoiul Eesti Rahva Muuseumis. Tõnuristi õhutusel sai rahvaluule arhiiv (tol ajal Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond) Siberi-korrespondendi – Krasnojarski krais Ülem-Bulanka külas elanud Rosalie Ottesson tegi arhiivile kaastööd aastatel 1969–1976, saates ühtekokku ligi 3000 lk väärtuslikku materjali.
1970.–1980. aastatel korraldasid ajaloolased, etnograafid ja keeleteadlased mitmeid ekspeditsioone Siberi eestlaste küladesse. Välitööde tulemuseks on eseme- ja fotokogud ning matkakirjeldused Eesti Rahva Muuseumi fondides (kogujad Igor Tõnurist, Edgar Saar, Jüri Karm, Mare Piho jt) ning helisalvestused ja käsikirjalised keelematerjalid Eesti Keele Instituudi murdearhiivis (kogujad Jüri Viikberg, Lembit Vaba, Jaak Simm jt).
20. sajandi viimasel kümnendil ja 21. sajandi algul on uurimist jätkatud: Siberi seto külades on töötanud etnoloog Mare Piho, ERA välitöögrupi koosseisus Siberi eestlaste uurimist alustanud etnoloog Aivar Jürgenson jätkas hiljem kogumistööd omapäi. Ajaloolane Aadu Must on keskendunud Venemaa arhiivides leiduva eesti materjali uurimisele.
Mitmes Lääne-Siberi eesti ja läti kogukonnas on töötanud Omski riikliku transpordiülikooli õppejõud Ilja Lotkin (varem töötas Omski ülikooli etnograafia ja museoloogia kateedris) ning tema aspirandid – uurimisteemaks etnilised protsessid. Suulise pärimuse materjalide arhiveerimise traditsioonid on Venemaal suhteliselt nõrgad ning Vene teadlaste kogutust saab enamasti kasutada nende uurimustes avaldatut.