Siberi välitööde planeerimise muutis keerukaks asjaolu, et Eesti kogukondade kohta oli eelnevalt raske infot hankida. Probleeme põhjustas ka jäik viisarežiim: küllakutse vormistamise keerukus, aeganõudev kohustuslik viisa registreerimine, viisa piiratud kehtivusaeg jm. Vahel tekitas probleeme ka salvestiste ja kaamera üle piiri toimetamine.
Meie kogumismatkad toimusid eri aastaaegadel. Kohalikud ilmastikuolud mõjutavad mõistagi välitöid: kevadise lumesulamise perioodil ja talvise tuisuga on pääs kõrvalistesse küladesse raskendatud, paljudes piirkondades muudab raske savikas pinnas teed väikseimagi vihma korral klaasjalt libedaks, suvel tuleb kokku puutuda arvukate sääskede-kihulastega.
Siberi eestlased peavad parimaks külaliste vastuvõtuajaks suve, pärimuse kogumiseks sobib talv enamgi: kõigil on rohkem vaba aega. Sügiseste koristustööde ajaks ei tasu aga kindlasti sõitu planeerida.
Bussiühendus külade vahel on suhteliselt hõre ja periooditi ebaregulaarne. Hõlpsamini saab ühest külast teise kokkuleppel isiklike sõiduautode omanikega.
Öömajata jäämist karta pole – karmides ilmastikuoludes ollakse peredes harjutud võõraile peavarju andma. Eestimaalt tulnud pärimusekoguja peab arvestama, et siberlaste jaoks on ta eelkõige ja peamiselt külaline ning tema kostitamist peetakse auasjaks. Rikkaliku toidulaua juurde pakutakse sageli külalisele kombekohaselt napsi.
Kuna Siberi eestlastel käivad Kodu-Eestist külas peamiselt sugulased, on mõnikord peetud külla jõudnud pärimuse-uurijaid üheks perekonnaks ja mõne külaelaniku sugulaseks.
Inimestega jutule saamine on hõlpus, seda eelkõige siberlaste ääretu külalislahkuse ja avala oleku tõttu. Suhtumist Eestist pärit kultuuri-uurijasse mõjutab kindlasti ka Eesti Vabariigi taastamine, viisarežiimi kehtestamine ning viimaste aastakümnete keerulised majandusolud – silmast silma kohtumised Siberis ja Eestimaal elavate sugulaste vahel on paratamatult harvenenud.
Eestimaalt tulnu on siberlaste jaoks saadik nende esivanemate kodumaalt ja enamasti igas peres oodatud.
Kultuuri-uurija on ühelt poolt oma – eestlane, kellega saab rääkida emakeelt. Teisalt on tulija ikkagi võõras, st Eestimaa eestlane, kelle sotsiaalne, ajaloo- ja kultuuritaust, kõnepruuk jm erineb suuresti Siberi eestlase omast. Kõige selgemini tunnetatakse ehk keeleerinevusi, kuid välitöödel võivad takistuseks saada ka erinevad arusaamad-tavad. Koguja siirus ja heasoovlikkus oma vestluskaaslaste suhtes tagab enamasti siiski eduka koostöö.
20. sajandi viimasel kümnendil ja 21. sajandi algul aitas välitööde-järgselt siberlastega sidet pidada kirjade vahetamine, kuid eesti kogukondade vananemise ja vähenemise tõttu on kirjavahetus pisitasa hääbunud.
Põhiosa pärimusest jäädvustasime oma vestluskaaslaste kodudes intervjuude ja vestluste käigus, osa salvestusi on tehtud ühistel spontaansetel peoõhtutel, mõnikord õnnestus tähtpäeva tähistamist või rituaali läbiviimist ka kohapeal jälgida.
Salvestamist üldjuhul pahaks ei pandud, sageli tahetigi oma teadmisi täpselt edasi anda. Probleeme võib tekkida eelkõige obstsöönse ja privaatsfääri kuuluva ainesega. Siberi eestlaste enesekontrolli kõrval toimib veel külakogukonna kontroll: kõik seesolijatele teadaolev pole määratud väljaspoolsetele, seega ka mitte Eestimaa eestlastele. Privaatsfääri kuuluvat pärimust anti vastastikuse usaldusliku suhte puhul enamasti edasi vaid nelja silma all, ravisõnu ka praktilise õpetuse vormis. Laulude, mõnikord ka juttude salvestamist võidi tajuda kui esinemist publikule: oluliseks peeti ladusat esitust, mitte niivõrd tervikteksti jäädvustamist.
Pildistamist ja filmimist igapäevatööde-toimetuste juures sageli heaks ei kiidetud. Ilusaks peeti hoopis poseeritud fotosid, millel ollakse ka pidulikult riides. Välitööde järel oleme saatnud oma vestluskaaslastele tänutäheks fotosid, videokoopiaid, küladesse on jõudnud ka sarja ”Eesti asundused” raamatud ning lauluantoloogiad ”Siberi eestlaste laulud” ja ”Siberi setode laulud”.
Eesti Rahvaluule Arhiivi välitööde abil on osa Siberi eestlaste teadmistest Eestimaale jõudnud.
Eesti Rahvaluule Arhiivi välitöödest Siberis saab lisaks lugeda Anu Korbi raamatutest “Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas: folkloristliku välitöö metoodilisi aspekte” (Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005) ja „Kohtumised Siberis. Eesti asundused VIII“ (Tartu, EKM Teaduskirjastus, 2017).