Eesti on suure väliseestlaskonnaga riik, 20. sajandi algul elas ligi kuuendik eestlastest väljaspool oma rahva etnilist levikuala.
Sellel lehel ei käsitleta Nõukogude Liidus läbi viidud massilist represseerimist ning Siberisse saatmist 1941. ja 1949. aastal, vaid eestlaste asumist Siberisse 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Väljaränne Eestist Venemaale sai suuremas ulatuses alguse 19. sajandil, mil asutati külad esmalt Peipsi-tagustele aladele, Volgamaale ja Krimmi. Edasine väljaränne tõi rahvast lisaks nii Siberisse kui mujale Venemaale: 19. sajandi lõpus ja 20. algul loodi kõikjale üle Venemaa rohkelt uusi külasid. Elama asuti ka Venemaa linnadesse (St. Peterburg, Moskva, Omsk jne), kuid üle 80 % ümberasujaist siirdus maale, sest oma maa saamine oli määravaimaks väljarännu põhjuseks.
Siberisse jõudsid esimestena alates 18. sajandist kuritegude eest süüdimõistetud. Sundasumisele saadetud koondati ühistesse küladesse, väljarännanud asutasid ise omaette külad, sageli ühekandirahvas koos. August Nigoli 1918. aastal ilmunud raamatu “Eesti asundused ja asupaigad Venemaal” andmetel oli Siberis asutatud üle 100 küla.
Edasised ajad kujunesid asunikele muutlikeks. Kord on keelustatud, kord lubatud emakeelset kooliõpetust ning suhtlust Eestimaaga.
Eestlaste arvu Siberi külades on kõigutanud sõdadesse mobiliseerimine, tagasiränne Eestisse, suures ulatuses represseerimised ja vangistamised nõukogude võimu poolt, viimastel aastakümnetel aga noorte lahkumine küladest linnadesse ja assimileerumine. Samas võib veel tänapäevalgi nii mõneski sajandivanuses külas eestlasi kohata.
Eestlaste ühtekuuluvustunnet on eri aegadel aidanud alal hoida ja tugevdada eestikeelne haridus-, usu- ja kultuurielu, side Eestimaaga, ühtne kompaktne külakogukond ning eraldumist soosinud Siberi mitmerahvuseline ühiskond.
Võõrsil on oldud üle sajandi.