Eestlasi on elanud Siberi aladel juba vähemalt 18. sajandil. Esimesed sealsed eestlaste asundused rajati asumisele saadetud karistusaluste ja sunnitöölt vabastatute poolt. Vanimateks teadaolevateks on Rõžkovo (asutatud umbes 1800. a paiku) ning Ülem-Suetuk (asut. u 1850). Mõlemad olid algselt luteriusuliste rahvaste (eestlaste, soomlaste, soomerootslaste, lätlaste, sakslaste) segakolooniad, hiljem loodi asundusi rahvuste järgi. Nii on esimesteks eesti küladeks Siberis Omi asunduse Vana-Viru e Revel (asut. u 1861) ning Minussinski asunduse Ülem-Bulanka (asut. 1861).
Luteriusuliste rahvaste kolooniate rajamise eestvõtjateks olid luteri kirikuõpetajad, kes lootsid nii hõlpsamalt rajada ning korraldada koguduste tööd. Pastorid vastutasid kolooniate usu- ja hariduselu, aga ka teiste eluvaldkondade eest. Elu kolooniates oli raske ning rahutu: sagedased vargused, joomingud, kaklused, ei puudunud ka tapmised. Asumisele saadetutel ei olnud tahtmist, vahel ka oskusi jääda paikseiks põlluharijaiks ja loomakasvatajaiks. Ka vajasid nad algkapitali oma majapidamise sisseseadmiseks: loomade ja inventari ostmiseks. Elu paranes, kui asumisele saatmine vähenes ning külades said ülekaalu Siberis sündinud vabad talupojad.
Usuelu korraldati eesti külades Venemaa Evangeelse Luterliku Kiriku toel. Kirikukihelkonnad (Siberis 6, hiljem 7) ja -õpetajad olid kõikidele Siberi luterlastele ühised. Väljasaadetutest alguse saanud kolooniates tegutsesid luterliku kiriku abikassast palka saavad köster-kooliõpetajad, ehitati koolimaju ja kirikuid (Ülem-Suetuk, Rõžkovo, Ülem-Bulanka, Bugene).
Väljarännanute asundused tekkisid esmalt Eesti alade vahetus läheduses. Siberisse jõudsid esimesed väljarändajad 1890. aastail ning hõivasid kõigepealt selle läänepoolsemad alad. Suurim rändelaine suundus sinna aga 20. sajandi algul. Aastatel 1906–1914 rändas Siberisse umbes 9000 eestlast ning tekkis mitmeid uusi asupaiku. Naasti ka kodumaale ning liiguti ühest asundusest teise: algselt Loode-Venemaale, Krimmi ja Samaarasse siirdunud eestlaste poolt asutati mitu uut küla Siberis. Osa eestlasi vahetas elukohta ka Siberi piires, kuid erinevused põhja- ja lõunaeesti taustaga külade vahel on säilinud. Samuti on omanäolisuse säilitanud Setomaalt peamiselt Krasnojarski kraisse ümber asunud setod.
Nii Siberisse asumisele saatmist, kui ka väljarändamist soodustasid Vene tsaaririigi seadused. Siberit koloniseeriti Euroopa-Venemaalt pärit inimeste abil. Teisalt oli tegemist agraarse ümberasumisliikumisega, sest talurahvas nägi väljarändamises võimalust saada harimiseks maad ja äraelamiseks leiba.
Oma maa saamise takistuseks kodumaal oli selle kõrge hind ning talude pärimise kord. Ka rahvaarv kasvas 19. sajandi teisel poolel jõudsalt. Nii polnud väljaränne mitte niivõrd vabatahtlik kui sotsiaal-majanduslikest põhjustest tingitud. Elukoha vahetamiseks kehtisid kindlad reeglid.
Tsaaririigis püüti ümberasumist suunata, kuigi igal ajalooperioodil see ei õnnestunud. Meenutame, et aastatel 1861–1914 rändas Siberisse (k.a Kaug-Ida) 3,8 miljonit inimest. P. A. Stolõpini agraarreform (määrus 09.11.1906, seadused 1910; 1911), mis lubas Venemaa talupoegade lahkumist külakogukonnast, soodustas ka ümberasumist.
Asunikele kindlustati rahalist abi, vabastati rendi- ja kroonumaksudest, anti laenu veskite, teede, koolide jm ehituseks. Vahel küll ei jõudnud lubatud abi uusasukateni. Sobivad maa-alad uutele tulijatele olid eelnevalt võimude poolt välja valitud. Enne elanike saabumist pidi paiga asujatele kinni panema maa-kuulaja – hodokk. Kohapeal mõõdeti igale meeshingele harimiseks maa, enamasti 15 tiinu (1 tiin = 1,09 ha = 10 925 м2).
Teekond Siberisse oli raske. Reis kestis sageli mitu kuud, kaasa püüti võtta nii palju vara kui võimalik. Väljarändajad said kasutada Moskvast Kaug-Idani kulgevat raudteed (ehitati ajavahemikul 1891-1900), mis muuhulgas elavdas Siberi majanduselu.
Rängad olid ka esimesed aastad Siberis. Sageli saadeti esimene suvi mööda muldonnis, künkasse ehitatud koopas või puuokstest kokku seatud varjualuses. Mõnel pool püstitati majad tänavate äärde ritta, sageli rajati talud aga hajali nagu Eestiski. Alustada tuli metsaraadamise ja põldude tegemisega. Kohalikud rändrahvad, kes seoses Siberi alistamisega Venemaa poolt olid juba 17. saj maksualusteks muudetud, ei harinud enamasti põldu.
Kuigi eestlastel tuli kohaneda uute looduslike tingimustega, jäid põhielatusaladeks endiselt põllupidamine ja karjakasvatus. Üheks tuntumaks eestlaste müügiartikliks oli või, mida mõnel pool valmistati venelastest erineval moel. Vajaminevaid majapidamisriistu ja riideid tehti ise, lisasissetulekut saadi käsitööst, kalapüügist, jahist, mesilaste pidamisest jm. Tööl käidi ka kulla- ja söekaevandustes. Eestlased tõid piirkonda mitmeid uusi töövõtteid, tööriistu ja põllukultuure (mitmepõllusüsteem, lina kasvatamine). Samas laenati naabritelt kohalikku traditsiooni kuuluvat (seedripähklite korjamine, arbuuside kasvatamine, mõnes piirkonnas töödeldud loomasõnnikuga e kiisakatega kütmine jm.).
Ühiskondlik elu erines Liivi- ja Eestimaal harjunust. Siberis polnud mõisnikke, vähe oli kirikuõpetajaid, kes külaelus kaasa räägiksid. Elati kogukonna põhimõtetel. Külakogu valis külavanema ja -kirjutaja. Asundustel oli oma külavalitsus, mis allus vallavalitsusele. Põllumajandussaaduste müümiseks loodi majandusühistuid, ühiselt osteti viljapeksumasinaid, pandi tööle meiereid, ühiselt ehitati ka ühiskondlikke hooneid (kool, kantselei, magasiait), asutati surnuaedu jm. Majanduslikult olid edukamad stepi- ja metsastepialade mustmullamaadel ning raudteele lähemal asuvad külad, põhjapoolsemad taiga- ja sooäärsed maad ei olnud sama viljakad.
Juba 1910. aastateks suutsid suuremad ja paremini korraldatud väljarännanute asundused ehitada palve- ja koolimaju ning palgata Eestist köster-kooliõpetaja (Estonia küla Altai krais, Zolotaja Niva küla). Õigeusklikud setud kuulusid ühistesse kogudustesse teiste ümbruskonna rahvastega, üheks õigeusukeskuseks kujunes Haida küla. Erinevatel andmetel püstitati kirikud Rõžkovo, Ülem-Suetuki, Räpina ja Haida külas, palvemajad ja kool-palvemajad Estonia, Vana-Viru, Ülem-Bulanka, Orava, Suur-Selimi, Lebedihha-Serosika, Vabaküla, Mariinski lähedal Jurjevi külas jm. Tegutsesid seltsid, laulu- ja pasunakoorid.
Ühed vanimatest on tänaseni kooskäiv Ülem-Suetuki pasunakoor, asutatud 1901. aastal köster Georg Vehmi eestvedamisel ning Vana-Viru karskusselts, asutatud 1891. aastal.
Haridus- ja kultuurielu pärssisid reaktsioonilised haridusreformid 1880. aastatel, millega taotleti vähemusrahvaste venestamist. Osa koolidest viidi üle semstvo- ja ministeeriumikoolideks, kus nõuti venekeelset kooliõpetust. Eesti asundused Venemaal olid aga paikadeks, kus venestus- ja õigeususurve jäi tagasihoidlikuks, sest koolid ei allunud riigile. Näiteks Ülem-Suetuki soome koguduse kirikus ja koolis jätkas Soome Senatist palka saav Pietari Toikka tegevust soome keeles.
Lõunaeestikeelses Räpina külas nõudsid elanikud Karl Mühlbachilt (fotol) õpetust koguni lõunaeesti keeles. Siiski said emakeelset kooli– ja usujuhatust vaid suuremate külade elanikud. Puudust leevendati omaalgatusliku koduse õpetuse ja palvetundidega, lapsi pandi ka lähimatesse muukeelsetesse koolidesse. Sel perioodil olid asunikel Eestiga tihedad sidemed, need ei olnudki pärast väljarännet katkenud: telliti ajalehti, kooliõpikuid, Eestist olid ka köster-kooliõpetajad. Asunduste kestvuse tagamiseks on side emamaaga oluline.
Kuigi ümberasumise ja uue kodu loomise aeg oli väljarännanutele kurnav ning nõudis palju tööd, said asunikud sellega hakkama ning panid aluse eesti asustusele Siberis. Progressiivsete põllumajanduslike töövõtete kõrval toodi ärkamisaegselt Eesti- ja Liivimaalt kaasa ka hariduspüüe ja aateline maailmavaade. End peeti teadlikult eestlasteks, emakeelne kooliõpetus, luterlik kiriku- ja seltsitegevus kuulusid kindlalt igapäevaellu.
Eesti asunike püüdlusi toetasid selleaegsed Tsaari-Venemaa seadused, sest valitsus oli huvitatud piirkonna rahvastamisest paiksete põllupidajate ja karjakasvatajatega. Usuelu korralduse seisukohalt oli oluline juba töötavate struktuuridega väljasaadetute kolooniate olemasolu Siberis. Nii oli eesti asundustel Siberis hea stardipositsioon.
1918. aastal koostas pastor August Nigol ülevaate „Eesti asundused ja asupaigad Venemaal“. Selles esitas ta eestlaste arvuks Siberis 40 000 ning loetles üle 100 küla.
