“Kas on asunikud kadumisel?” küsib “Eesti asunduste ja asupaikade” raamatule 1918. a eessõna kirjutanud Samuel Sommer (fotol), tulihingeline asunduste elu korraldaja. Ja vastab: “Ei, sugugi mitte!” Aeg on näidanud, et tal oli õigus. Kuidas aga peaksime sellele küsimusele vastama tänapäeval? Kui vaadata Siberi eesti külade nimekirjas leiduvat 36 küla, oleks vastus sama: “Ei, sugugi mitte!” Kõigis neis külades oli 21. sajandi algul võimalik kohata eestlasi ning kuulda eesti keelt. Sellegipoolest tuleb aga kindlas jah-vastuses kahelda.
Kõik nimestikus olevad külad pole “eesti külad” selles mõttes, et neis ei ela ainult eestlased. Nii on luterlaste asundused juba algusest peale olnud mitme rahvusega (eesti-läti-soome-saksa) segakülad. Mitmetes algselt vaid eestlastest elanikkonnaga külades on eestlaste osatähtsus järjest vähenenud ning tõusnud vene jt rahvaste osatähtsus (nt Zolotaja Niva). Teistes algselt eestlastest koosnenud külades on asula küll alles, aga eestlased on kadumas (Liivi Kaug-idas, Estonia Altai krais) või kadunudki (Kuldorg Tomski oblastis). On ka külasid, kus enamuses on küll eestlased, aga elanike arv järjest kahaneb. Nii on omal ajal suurtest ja heal järjel olnud küladest nagu Vana-Viru, Ülem-Bulanka, Liliengof jpt saanud väikesed külakesed.
Nimestik hõlmab külasid, mis asutati eestlaste poolt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ning need olid alles veel 21. sajandi hakul. Samuti leiab nimestikust külad, mis ei ole asutatud eestlaste poolt, kuid kus pea küla algusest saadik on elanud arvestatav hulk eestlasi. Sellistes külades elasid eestlased tavaliselt oma külapoolel või tänavas. Nimestikus pole ära toodud kohalikke asulaid, kus on eri aegadel ka hulgaliselt eestlasi elanud.
Vahest peaks küsimusele: “Kas on asunikud kadumisel?” vastama: “Ei, praegu veel mitte.” Mida toob Siberi eesti küladele tulevik, näitab aeg. Nende saatust mõjutavad nii Venemaa kui Eestimaa edasine areng, aga ka külaelanike endi suhtumine eestlusesse.
Külanimede kirjapildis on eelistatud eestipäraseid variante. Ära on toodud ka külade ametlikud nimed ning endised nimekujud.
Kindlasti leidub toodud nimekirjas vigu. Kui oskad midagi lisada, anna teada.
Teavet oodatakse eriti järgnevate külade saatuse kohta:
Antsla, Karula, Saltõkova, Buravljanka, Talovsk Taara maakonnas Oserinski vallas, tänapäeval Tjumeni obl, Vilkulovo raj;
Lifljandka ja Rudovosova e. Borovuška Barnauli maakonnas, tänapäeval Altai krais;
Ojaküla, Lebedihha ja Serosika, Kaseküla Barnauli maakonnas, tänapäeval Altai krais;
Lifljandka e. Pokornoje Akmolinski maakonnas, tänapäeval Kasahstanis;
Slava küla 40 kilomeetrit Tšeljabinskist.
Täname abi eest!
Allikad:
AI = Ajaloo Instituut etnoloogia sektor
ERA = Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv
Kulu, Hill 1997: Eestlaste tagasiränne 1940—1989. Lääne-Siberist pärit eestlaste näitel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Lotkin, Ilja = Лоткин, И. 1996. Современные этнические процессы у латышей и эстонцев Западной Сибири. Москва: Российская Академия Наук.
Nigol, August 1918: Eesti asundused ja asupaigad Venemaal. Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse “Postimehe” trükk.
Piho, Mare 1995: Siperian setukaiset. Koltat, karjalaiset ja setukaiset. Pienet kansat maailmojen rajoilla. Saarinen, Tuija; Suhonen, Seppo (toim). Kuopio: Snellmann-instituutti, lk 200-219.
Piho, Mare 2002: Setude ümberasumisest külmale maale. Krimmi kogumik. Konverentsi “140 aastat eestlust Krimmis” ettekanded (09.-10.09.2001). Viikberg, Jüri (koost ja toim). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 171-181.