Huvi mujal elavate eestlaste vastu on püsinud läbi aegade, olgugi et sidemed ja suhted emamaa ja uue asukohamaa vahel on aegade vältel muutunud. Lähtudes keele ja rahvatraditsiooni talletamisest ja uurimisest saame rääkida keelealasest, etnograafilisest (etnoloogilisest) ja folkloristlikust (rahvaluule, pärimuse) kogumis- ja uurimistegevusest. Sellealase kogumistöö tulemusi talletatakse Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kirjandusmuuseumis, Eesti Keele Instituudis jm, enamasti on need kättesaadavad ka laiemale huviliste ringile. Erinevad diasporaauuringud ning nende käigus kogutud materjalid jäävad ka sotsiaal-, ühiskonna- ja loodusteaduste valdkonda. Eri teadusharude esindajate töö tulemusi on avaldatud raamatute ja artiklitena.
Väliseestlaste vastu on huvi tundnud ka mitmed ajakirjanikud ja lihtsalt huvilised, kes on kogunud väliseesti kogukondadest andmeid, kirjutanud ülevaateid ning avaldanud raamatuid. Tähtsaks allikaks on kohapeal elanud-töötanud inimeste memuaarid, reisikirjad jm. Sageli on tegemist isiklike muljetega ning kirjatükid pakuvad elamusrikast lugemisvara ning annavad teavet kaasmaalaste käekäigust võõrsil. Väärtuslikku infot lisavad kohalike kodu-uurijate koostatud küla- ja suguvõsa ajalood, oma või perekonnaliikmete elulood, vastused erinevate arhiivide ankeetidele.
Ka neid talletatakse tihti arhiivides ja muuseumides (nt Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv).
Materjale on hoiul ka uue asukohamaa muuseumides ja arhiivides, Siberi puhul rajoonikeskuste ajaloo-koduloomuuseumides. Siberi eesti külades asuvad külamuuseumid Kasekülas (Tomski obl), Haida külas (Krasnojarski krai), Liivi külas (Primorje krai) jm.
„Tühjale” maale asumine on ainest andnud ka ilukirjanduslike teoste loojatele. Märkigem Georg Eduard Luiga jutustuste kogumikku „Vägivallamaal” (1912), Veera Saare romaani „Kraakuvi mägi” (1987) või Kalju Saaberi romaani „Punaselageda saaga” (1991).
