Algab folkloristide esimene reis Siberi eestlaste juurde. Suuresti Rosalie Ottessoni ärgitusel, kes on saatnud meile 70-ndatel väga head materjali küladest, kuhu kavatseme minna. On neljapäev, igati soodus alustada reisi.
*
Külastame Maria ja Sass Villa, saame palju materjali, muu seas ka sellise jutu Leninist. Kord olevat Lenin nende külas, samas majas kus nemad elavad, varjul olnud. Oli tahtnud Sussi (Sušenskojesse) minna. Tulid läbiotsijad, Lenin peideti keldrisse ning keldriluugi peale istus naine laia triibulise eesti seelikuga, nii et seelik varjas luugi ära. Vankrisse peidetult viidi ta edasi.
*
Lendame Leningradi. All olev pilvemass varjab maa. Palju on siin all rahvakilde, kes on suutnud end säilitada rahvusena? Kuidas on see neil õnnestunud, kaua nad seda veel suudavad? Eks seda näitab aeg, mul on hea meel, et suutsime teha pisutki nende heaks, tuues nad argipäevast oma laulude-juttude juurde ning leida või niimoodigi kinnitust sellele, et me oleme kõik ühesugused eestlased.
Täpselt kell kümme pilgutab buss silma Eestimaale.
RKM II 447, 518, 527/8, 536/7
24. veebruar. Täna õhtul alustame sõitu Siberisse Ülem-Suetuki külla. Teekond on pikk. Kõigepealt sõidame rongiga, marsruut Tartu—Moskva.
Ülem-Suetuki ja Ülem-Bulanka külas käisime Astridiga juba 1991. a augustikuus. Olime vapustatud, kuivõrd hästi on seal eesti keel ja rahvaluule säilinud. Majad vene küladega äravahetamiseni sarnased, aga külas räägitakse põhiliselt eesti keelt. Tookord oli meil liiga vähe nii kassette kui patareisid kaasas. Ja kaugeltki igasse peresse, kuhu oleks tasunud sisse astuda, lihtsalt ei jõudnud. Juba pärast kuuajalist kodus olekut tundsin, et tahan kindlasti tagasi. On ju sealt nii palju huvitavat meie rahvaluulekogudesse talletada. Loomulikult ei olnud muuseumil sellist võimalust, et see sõit kinni maksta. Taotlesin raha Rahvuskultuuri Fondilt ning olin õnnelik, et mu palve rahuldati. See 10 000 rubla võimaldas nüüd sõita neljal inimesel. Algul arvasin, et sõidame suvel, kuid ülikiire inflatsiooni tõttu ei julgenud oma reisiga nii kaua viivitada. Ka minu kaaslased Kadri, Astrid ja Ain olid nõus talvel teele asuma.
RKM II 449, 184/185
27. veebruaril jõudsime pärast mõningaid vahepeatusi Karatuzi linna. Siin oli esimene “asjasse puutuv” elamus: Siber mis Siber, lumi, külm, juhatati ühte majja, kus ust tuli avama väike valgepäine tüdruk, kes Aini küsimusele — Kas eesti keelt räägid? — vastas kiiresti ja selgelt: “Räägin küll!” Muidu see ju täitsa vene linn. Miilitsast pereisa hangib linna pealt villise ja pärast kuninglikku söömaaega kihutame läbi pimeduse Ülem-Suetukki.
*
On see vast sõit. Mägikülast (nii kutsutakse Ülem-Suetuki küla teist uulitsat, mis on mäe peal) kirikust mööda alla. Kuu ja tähed säravad. Regi on väike ja kerge — meie mõistes õigupoolest mitte päris regi.
*
Laupäeva õhtu. Läheme naabritele sauna, sealt pannakse kaasa suur ümmargune omatehtud leib (väga paljud teevad leiva ise, see on just selline: suur ümmargune nisuleib), magusat sain, võid… ja mida veel. Nii on see siin igal pool ja iga päev: tuleb süüa-juua igas peres ja pannakse veel kaasagi.
Johanna muudkui loeb Uut Testamenti ja muud vaimulikku kirjandust. Kuidas kirjeldada tema silmavaadet?
*
(3. märts).Vastlapäev — meil, siinne vastlapäev on nädala aja pärast. Aga et me selleks ajaks juba läinud oleme, teeme sõidu nüüd ära. Otsime Johanna pööningult vanad lõõsad — laiad, natuke katkiste nahkrihmadega — ja ronime Mati mäele. Liug sai pikk.
*
Sööme muidugi. Muu hulgas on eelmisel õhtul kokku löödud võid. Eriti hästi kokku läinud ja hea maitsega on ta sellepärast, et Mari luges seda tehes sõnu (videos see toiming jäädvustatud).
Päeval ravib Johanna koirohu-raudrohu teega minu liigsöömises kannatada saanud sisemust. Siis tuleb Anton talle puid tooma ja ühtlasi tekib võimalus ilma pealtkuulajateta Antoni tarkusest osa saada. Anton paneb vaheukse kinni, et Johanna ei kuuleks (tema on ka vanem) ja asub mind ravijaks õpetama — kollatõve arstimine on üsna keeruline, aga püüan kõik täpselt kirja panna. Mõtlikuks teeb Antonit see, et meil Eestis ei ole selliseid suuri lahtise lõõriga ahje, kust saab, õigemini, peab üheksa korda lusikaga tahma võtma kollatõverohu hulka panemiseks.
*
Õhtul lähen tagasi Krinbergide juurde, peremees Karla on puulõhkumise lõpetanud, nüüd võin ka maki välja võtta. Jutukas on ta tõesti (külas hüütakse teda Prokuröriks): kuulen pajatusi jõumeestest, sööjatest, Leninist; jutte huntidest, taigast leitud inimestest; rikkaks saamisest konna luude abil jpm. Jutustamisstiil on elav ja värvikas, vahepeal räägivad naisega mõlemad ja kordamööda. Peremees on süsimusta peaga ja näeb välja umbes 45-aastane, kuigi on sündinud 1928. Muu hulgas rõhutab ta korduvalt, et vabadus on kõige kallim (pidades silmas Eesti iseseisvumist), olgu muuga (söögi-joogi, hindadega jne) kuidas on. Üldiselt on siinse rahva suhtumised ja seisukohad nendes asjades väga mitmekesised ja veidi segased (Lenini ajal oli hea, aga siis tulid kommunistid, kes kõik ära rikkusid; oleks võinud ikka kõik sõbralikult koos edasi olla — liiduvabariigid; Lenini ajal oli üksiku-elu — see oli hea ja rikas, aga nüüd me oleme kalkoosiga nii harjunud, kuidas me nüüd ikka üksikuks hakkame — eriti arvavad niiviisi naisterahvad, mehed peavad juba rohkem plaane päris oma talu- ja põllupidamisest).
RKM II 449, 554, 556, 561, 565/6, 567/8, 578/58
Kell 18 õhtul jõudsime rajoonikeskusse Pervomaisk, kuid Kasekülla nii hilja bussi ei läinud. Bussijaam asus nelja tee ristil ning seal seisis miilits. Varasematest Venemaa käikudest on tunne, et miilits aitab ikka ning otsustasin seekordki “võimudelt” nõu ja abi paluda. Miilits lubab vaadata, ehk leiab kellegi, kes meid külla viiks. Tuiskab, bussijaam suletakse, külm tikub ligi… Siis on miilitsamees oma “Willisega” tagasi ning minu süda küll lausa hõiskab rõõmust, kui me soojas autos Kaseküla poole kihutame.
*
On sula ja palju-palju lund. Küla tundub suur olevat ning hoopis teistsugune kui Ülem-Suetuk. Majad asuvad siin rohkem hajali ning uulitsaid on üsna palju ning neid hargneb mitmes suunas.
*
Mina lähen Olga Veltmandri poole. Tema on 80- aastane, kuid õnneks tervise juures ja ketrab parajasti. Mind juhatab suurde tuppa — saali, selga paneb uue kleidi. Ajame tükk aega juttu. Siin elab koos mitu põlvkonda, kuid peaaegu kõik on naised. Olga tütar Agnessa on õpetaja. Tema (Agnessa) nooremad tütred räägivad eesti keelt kehvasti. Aru saavad. Vanaema ütleb, et ära müüa end ikka ei lase. Küsitleda on üsna raske, sest televiisor mängib kogu aeg ning kõik nooremad sagivad ringi. Algab Austraalia teleseriaal ja kogu pere on televiisori ette naelutatud. Vaatan selle vapralt ära, kuid “Santa Barbara” eel asutan minekule. Kindlasti peab tagasi tulema!
*
On pühapäev. Otsustan Kruubergide peret külastada. Adeele Kruubergist räägitakse, et ta oskab arstimissõnu ning ravib roosi. Aado tuleb minuga kaasa.
Kogu pere on kodus, kuid meestel on sõnnikuvedu käsil. Siin elavad koos kolm põlvkonda. Kruubergide majapidamine on üsna korras, peres kõik tööinimesed. Elumaja erineb teistest siinsetest elamutest, on suurem ja teistmoodi katusega. Pererahvas on hästi sõbralik ning vanaperemees ja —perenaine räägivad teineteise võidu. August peamiselt oma sõjateest, mis kulges Eesti laskurkorpuse ridades ning lõppes Sõrve sääres. August on sõjainvaliid ja saab pea kõige suuremat pensioni külas. Kaseküla majadel, kus elab sõjaveteran, on punased sildikesed: “Siin elab Isamaasõja veteran.” Sildike on muidugi venekeelne.
*
Klubihoone on hubasusest kaugel: vestibüülis plekkpannoo.
*
Olga saab Eestimaalt kirja. See tähendab, et ikkagi mõni kiri jõuab kohale. Siin valitseb arvamine, et kirjad kaovad teel ära, ei tule lihtsalt kohale. Arvatakse, et venekeelse aadressiga kirjad viskavad Eestimaal postiljonid lihtsalt prügikasti.
*
Algusest peale oleme tahtnud näha küla surnuaeda. See asub umbes 5 km eemal ning sügava lume tõttu on ligipääs raskendatud. Viktor Kliimson lubas meid hobusega sinna viia. Läheme tema poole.
Perenaine Roosi, külas kutsutakse teda Viktori Roosi, teeb leiba. Aado filmib leivategu, meie Astridiga küsitleme Roosit leivateo juures. Roosi räägib ka paar juttu ning laulab veidi. Leivad ahju saanud, on teisedki küüdimehed kohal. Viktor on kaks hobusemeest veel kutsunud. Kolme hobuse ja reega läheb sõiduks lahti. Astrid mässitakse kasukasse, kõigile meile antakse vildid jalga. Ilm on imeilus: päike paistab ja on üsna tuulevaikne. Hommikune 20-kraadine külmgi on järele andnud. Sõit surnuaeda on tõeline elamus: lumi lendab hobuste kapjade all, kärsitud hobused teevad head sõitu. Hauad on kõik lumevaiba all, vaid ristiotsad paistavad siin-seal välja. Otsime üles, või õigemini Viktor näitab meile Hermann Reile hauda. Sinna asetan Olga antud mirdioksad. Hobused on rinnuni lumes. Mul on neist lausa kahju, kuid ilmselt on loomad sellega harjunud, oskavad isegi kapjadega lund eemale ajada. Tagasitee läheb üsna kiiresti: hobused kihutavad üksteise võidu.
Tagasi jõuame, kui on paras aeg leivad välja võtta. Need on nisujahust, õhkõrnad ja maitsvad.
*
Tuiskab päris korralikult. Täna on ees sõit Lillengofi. Viktor Kliimson tuleb hobusega. Hobune on lähipiirkonnas parim liiklusvahend: suudab läbida ka tuisanud teelõike. Mahutame end reele ja lähebki sõiduks lahti. Siit Olga Reile poolt on Lillengofi umbes 5 km.
Sõit on tõeline elamus: maaliline mets ja ümberringi möllav tuisk. Millestki niisugusest olen ma salaja unistanud. See siin on tõeline Siberi talv. Küll on tore, et bussiga ei läinud! Tee on kohati päris umbes ning hobusel annab sealt läbi rüsida. Lillengofis on lund veelgi rohkem kui Kasekülas. Hanged on katuseräästani ja kõrgemalegi. Majast või laudast tuleb end lausa välja kaevata. Kui suurest külateest vähe kõrvale astud, vajud kaelani lumme.
*
Peremees paneb hobusele kellad kaela, et sõit uhkem tuleks. Lubab tee peal hõigata: “Hoidke eest, suosiilid, künkakullid tulevad!” Kaseküla rahvast kutsutakse isekeskis suosiilid, Lillengofi omasid künkakullid. Kahe küla vahel on ikka veidike hõõrumist olnud.
RKM II 459, 349/50, 351, 353/5, 361/3, 365, 369, 373/5, 382/4, 388
Tagasisõit laabub hästi. Päeva veedame Tomskis, mis jätab meile hea mulje. Närimiskummi täis letid näitavad, et ka Venemaa on teel Euroopa poole.
Rong Tomsk—Moskva hilineb, sest seisame Vekovka jaamas rikke tõttu kaks tundi. Kui mujal jaamades müüakse joogipoolist, jäätist ja pirukaid, siis siin on kogu perroon täis klaas- ja kristallnõusid. Ja Aado ütlus: “Nii palju kristalli koos head ei tähenda,” läheb täppi. 18. veebruari õhtul istume Tallinna rongi, läbime edukalt mõlemapoolsed tolli —ja passikontrollid (kuigi vene toll vaatab kahtlustavalt minu kilekotti pakitud suga) ja veedame pool päeva Tapal.
Tartus on, ime küll, paks lumesadu.
RKM II 460, 310/11