Praegu, seda lugu puhtalt kirjutades on juba oktoober, koduses Tartus on vananaistesuvi vaheldumisi sügistormidega, Eesti laev on põhja läinud ja me oleme kolinud muuseumi uude majja. Püüan suviste märkmete põhjal taastada seda üha kaugenevat augustikuud, mille jooksul jõudis näha, kuulda, kogeda ja mõelda nii mõndagi. Kindlasti on aga kõigi asjaosaliste muljed mõnevõrra erinevad.
Mina ju tegelikult sattusin sellesse reisiseltskonda juhuslikult — asendasin Kadrit, kes paraku oli haige. Ja nagu päev enne väljasõitu selgus, pidin asendama ka Einarit — filmimise osas. Nii et siis kolme naisega Siberisse.
*
Astume veel Liide-tädi juurde sisse. Ta on seekord voodis pikali, pisike, muldvana, armas. Küsib, kas me oleme juba perekonnainimesed. Ütlen, et elan üksi. “Noh, küll jõuad mehel ka olla,” lausub ta teadjalt. Tuba on soe ja madal. Akna tagant möödub kaelkookudega mees — algul tühjade, siis täis pangedega. Tädil tulevad pisarad silma.
*
23. aug. teisipäev. Palav ilm. Tamara viib meid Koidula, ise sõidab koos Juliaga linna. Julia istub külgkorvi katusel (meid on ratta peal 5), sealt aeg-ajalt maha pudenedes. Sammume jälle piki tänavat Salme poole. Seekord jõuame varakult, 11-paiku. Poolpime tädi õmbleb tekile lina külge, suurte korratute pistetega. Tuju on tal kehva, aga meie tulekust ikka hea meel. Anname talle Eestist kaasavõetud lihakonservi ja maasikamoosi. Ta ütleb, et ta mõni päev ei söögi, pole isu.
Mul on pea selge ja hea tuju millegipärast. Joonistan Salmet, kui ta laulab. Astrid sätib makki. Laule koguneb vist juba üle 50. Pärast jõuan veel filmidagi. Toa sisustus on tal enam kui kasin: 2 sängi, laud, paar tooli. Ühes seinas on vaip, teises “Политическая карта мира”. Seal peal on nii Siber kui Eesti.
Natuke küsime ka usundit, aga rohkem on tal südamel iseenda õnnetu elu: tubli, jumalauskliku poja surm (“tema jäi avarija alla”), teise poja süvenev joomine ja hoolimatus ema vastu. Tütrele oli ta öelnud, et “see on ju savsem abiidno, et ma kõnelen oma tütrega ja siis on ka perevotšikut vaja!” — st. tütar ei räägi eesti keelt.
*
Tamara jäi hiljaks. Ütles, et tema linnasoleku ajal olid kodus külalised käinud ja et ilmselt tuleb meil endil lehmad ära lüpsta, kuna vanemad ei ole vormis.
Koduteel harjutas Astrid mootorratta juhtimist. Tuleb välja, et folkloristid peavad kõike oskama — nagu näitlejadki. Tamara sai ühe lehma, Anu teise, mina kolmanda. Iga lehm oli ise laudakeses. Noh, Anu oli igatahes kõige tublim lüpsja, aga tal oli ka kõige suurem praktika. Astrid viilis ja filmis meid. Pärast lauta käisime saunas. Õhtul hiljem tegime veel pirukaid koos tüdrukutega. Väga maitsvad, toomingamoosi ja porganditäidisega. Tamara oli linnast toonud leivatainast, see kõlbas pirukaküpsetamiseks väga hästi.
Pirukategemise vahepeal tormas sisse Sass, Galja u. 10-aastane poeg, kisaga, et taevas lendab midagi. Jooksin minagi oma saunamärgade juustega tänavale (Anu ja Astrid veel pesid) ja tõepoolest! — tumedas taevas liikus paremalt vasakule (Kuu poole) uduses spiraalis moodustis, mille keskmes vilkus aeg-ajalt paar tähesarnast tulukest. Lõpuks hajus ja kadus kogu nähtus. Sassi jutu järgi olnud see metsa kohalt tõustes eredam, heitlev ja liikuv. Vahtisin koos lastega, suu ammuli kuuvalges Siberi öös ja olin parasjagu vapustatud. See oli nagu mingi märk.
Ööasemed tegi Tamara meile seekord suveköögi peale lakka. Öö oli külm, kuid magades hakkas soe. Ainult et kõik Jurjevi koerad olid millegipärast rahutud ja haukusid lakkamatult. Täiskuu ikkagi! See oli meie viimane öö Jurjevi külas.
*
Vambola oli Jurjeviga võrreldes hirmutavalt suur. Mitmekordne kõle tellistest koolimaja kipspioneeriga, mitmevärvilised inimesed, tavatu hulk kividest siniraamilisi tüüpmaju. Saabuv vihm muutis vaatepildi eriti nukraks.
Millegipärast sõitsime kontori juurde. Nagu selgus, oli siin Viktor Kingissepa-nimeline kolhoos. Viktori büst seisab kontori (endise koolimaja) ees.
*
Üle Kingissepa pea jooksid tumedad vihmanired. [—] Valja ja autojuht lahkusid kiiruga, jättes meid kottidega raamatupidamisse. Olime üksi, hädised, ilma Tamara hoolitsuseta. Ei osanud äkitselt vene keeltki. Oli ju tema meie eest kõik asjad seni ära ajanud.
*
Oh, ootaks meid ometi keegi pannkookide ja kakaoga! Tundmatuna võõras kohas, märg, kurb, üksildane tunne. Miks me küll tagasisõidupileteid varasemaks ei võtnud!
*
Otsustasime üle vaadata meile soovitatud kolhoosisöökla. See on kõle ja potisinine, mingi kummaline lillemaalinguvööt jookseb üle seina. Ühes nurgas on logisev laud. Kokk — punapäine eestlanna — näeb välja kõhn ja vaevatud — jagab plekk-kaussidesse kartulitega supi moodi vedelust, mis maitseb päris hästi. Magustoiduks kompotivedelik. (See kõik maksis 240 rubla nina peale.)
Poe ja söökla ümbruses tänavatel vedeles lehmade ja lammaste pealuid, mõnel isegi liha küljes. Hais.
*
Ilm paranes pärast lõunat, jalutasime läbi “taigu” taha uulitsasse. Anu jäi vapralt Elfriede juurde (õudne! Vigased, joodikud, pisarad…), meie sattusime Klara õuele. Toast tuli ka Elfriede, Koidulast pärit. Temal olid tartu ka tallinna keel suus segi, sellepärast ütles, et “parem pa-russki.”Kahepeale tulid neil jutuks värvikad pisuhänna-lood ja palju nõidust, mida vähemalt ümmargune hallipäine sõnakas Klara väga südamega võttis. (Kõik naabrid on nõiad ja nõiuvad teda).
Pärast saime tänaval kokku Anuga, kes oli raskes masenduses kõigest sellest viletsusest. Õhtul panime lasteaia köögis pliidi sisse, soojendasime ennast ja jõime jälle üksi teed. Seekord vähemalt moosiga.
Öösel kamp joodikuid ukse taga prõmmimas. Meis küpseb kindel otsus: kui nüüd veel eluga pääseme, siis siia me enam ühekski ööks ei jää!
*
Kolmekesi otsime üles Tiigi Liide, 86 aastat vana, kes sattus Siberisse 6-kuuse titena. Tema on esimene, kes küsib: “Mis ma siis külalistele keedan?”, endal keha ja kõne vanadusest värisemas. Tore inimene, aga mõtted juba surma pool. Ta ei ole puidki endale talveks tellinud — et niikuinii sureb ära. Liide ei lasknudki meid söömata minema. Ütles naljaga, et “küll te mulle siis ka keedate, kui ma Eestisse tulen.” Pani peki pannile särisema, otsis moosi ja oma viimase leiva lõikas lahti.
*
Täna saime küll Astridiga mõlemad kingituseks kindad — Liisi käest, kes meid seepeale täis jootis. Kõige paremat soovides, muidugi. Sõime ruttu sööklas suppi ja leiba peale, aga see ei aidanud midagi. Pidime lasteaia juures rohul lebama ja pilvi vahtima ja ega sest päevast enam suurt asja saanudki. Kui maailm enam väga ringi ei käinud, püüdsime küsitleda Adamsone, kes ei uskunud ei Jumalat ega nõidumist. Naine (Erna) pakkus pangetäit roosasid kartuleid Eestisse kaasa.
*
Ei pääsenud me napsist piiritusest baltikumi sõpruse nimel. (Need näod olid küll hirmsad, kui tulivesi väevõimuga alla läks. Vaesed meie!) Külalise roll on ikka raske.
*
Tunneme end nagu mardisandid või salmiütlejad — kui jälle sama jutuga pead kuhugi peresse sisenema. Ei taha enam kellegi käest midagi küsida — tahaks hoopis ise oma muresid kurta. Ära on tüüdanud see olmeprobleemidest kõnelemine.
*
Perenaine (tore inimene, ei ole lobisemishimuline ega pealetükkiv) oli kapsasuppi teinud, pakkus meilegi. Muidu on siin peres iseteenindus, midagi ei topita. Minu meelest on küll kuidagi imelik teise külmkapist midagi võtta (koort, “voorukit” e. kohupiima jne.) ja näost sisse ajada. Aga mis sa teed, kui kõht nõuab. Muidugi on see lubatud, aga käib vaikselt närvidele. Õnneks ei ole meil omavahel tüli, mõistame üksteise tüdimust. Täna mõtlesin, et tahaks kedagi kallistada, kasvõi seda leedulast, kes oli ometi sooja südamega inimene.
*
2. sept. reede. Poole üheksaks läksime Anuga kahekesi garaaži juurde, kuhu kõik töömehed hommikuti kogunesid. Olin öösel unes näinud, et sain kirja Setu lauluemalt Miku Odelt ja ka temaga kohtunud. Sellepärast olin rahulik, arvasin kohe, et saame auto. Ja ei olnudki mingit probleemi. Portnov oli päkapikukasvu ümmargune kiilaspäine mees, täiesti heasüdamlik, vähemalt meie vastu. Kurtis oma rasket elu ja ütles, et kaugeid külalisi peab ikka aitama. Veel samal päeval käskis ta Genal meid ära viia — Mariinskisse.
*
3. sept. laupäeval läksime Jurjevisse Sootside juurde kartuleid võtma. Aitab rahvaluulekogumisest! Tuleb ennast ka füüsiliselt vormis hoida.
*
Õhtul käisime saunas, sellessamas, kus esimeselgi Siberi-õhtul. Olime silmnähtavalt kosunud ja meenutasime nostalgiliselt endist saledust ja nõtkust.
*
6. sept. teisipäev. Täpselt kuu aega tagasi sõitsime Eestist välja. Nüüd jälle ratastel. Praegu on Kirov. Anu käis väljas ja ostis “Kiivi” limonaadi. Astrid nägi aknast jogurteid (Naljakas, polegi kordagi jogurti peale (vms) mõelnud terve kuu aega. Mariinskis ostsime küll banaane). Täna on juba teine päev tegelikult rongis loksuda, aga see aeg läheb nii ruttu ja uimaselt, poolmagades. Vähemalt liikumine! Kodu poole…
Mingis sõiduvahendis on alati nii lootusrikas enesetunne. Ja enam ei olegi NII HULL koduigatsus, natuke on hirmgi. Et mis seal vahepeal on toimunud. Ja mis üldse edasi saab. Peab hakkama ise oma igapäevaelu eest hoolt kandma.
*
Palju järelemõtlemisaega elu ja surma üle. Nii palju inimsaatusi korraga ees. Nad kõik jäävad võõrasse mulda. On sel tähtsust? Leedulane Alik ütles, et maetagu teda ükskõik millise kase alla, — ainult mitte sellisesse surnuaeda, kus loomad ringi trambivad ja kõik on pilla-palla. Ei ühtki jumalakoda, aga Jumal elab inimestes. Ehkki liiga palju on viinakuradist ja vaimupimedusest vaevatuid, liiga palju poomisjuhtumeid… Vambolas oli mitmetel naistel Testament (vanaaegne, Eestist toodud) laual, seda loeti ja laenati üksteise käest. Seesamanegi Erna, kes laulis, oli suur lugeja. Ja Liisi, kes ütles: pange tähele mu sõnu, aasta pärast on siin elu parem. Kõik on kirjas. Tema ei vingunud kõrgete hindade ja valitsuse pärast. Tal oli Jumalaema ikoon kapi otsas ja Neitsi Maarja Unenägu madratsi vahel. Kuidagi peab ju toime tulema.
*
Olen tõesti tänulik, et kõik nii läks, nagu läks. Mul on uued silmad, millega siinset elu vaadata.
RKM II 466, 105, 153/4, 154/5, 158/160, 165, 166, 167/8, 170, 171/2, 173, 177, 181, 182, 184/5, 193/5, 196, 197, 199/200, 201/2, 204
Siberi külalislahkus on midagi täiesti erilaadset.
*
Koduni on mõned päevad ja tuhanded kiomeetrid. Käime rongist Babinskis maas, mida kõike siin ei müüda — pliine, õunu, vorsti, raamatuid. Rongimeeskonnal on nähtavalt keelega raskusi — raadiost tuleb ingliskeelseid jõululaule.
Moskvas käime Kremlis. Kirikutesse sissepääs osutub meile liiga kalliks. Moskva on välismaalasi täis.
Eesti rongis harjume uuesti kroonidega, vagunisaatja pakub “Esmaspäeva” lugeda. Ilusa mulje rikuvad piirikaitse noormehed, kes suhtlemiskultuurilt vene poolele lähedalegi ei saa.
Hommikune Tartu. Sukeldume pea ees kolimisärevasse muuseumi. Käisimegi ära, kolmekesi Siberis. Läbi Jurjevi ja Koidula Vambolasse.
RKM II 466, 276, 304
Õhtupoolik kulub Simu ja Mari pool. Simu on passi järgi hoopis Semjon Jurjev, ikka siin antud vene nimede pärast. Kõigepealt palutakse lauda, kuid alkoholi ei pakuta. Sellest on siiralt hea meel. Pärast kuulen, et Simu pärast. Olevat töökas ja tore mees, aga kui jooma kukub, ei saavat enam pidama. Meie purjus Simut ei näe. [—]
Simu mängib kord imevaikselt, siis jälle valjemini peamiselt vene lugusid. Vahepeal laulab ise kaasa. Hakkab mind häbenema ning nn. ulakaid laule ei laula. [—] Mina mõtlen aga sellest, kuidas inimese sünnikoht, ühiskondlikud olud jne. määravad suuresti ta saatuse. Simu, kui sa oleksid sündinud Soomes, mis oleks sinust siis saanud? Soomest on Siberi soomlastel külas käidud ning Simu koos teiste soomlastega korra Soometki näinud. Praegu olevat võimalus oma esivanemate kodumaale naasta. Ei oska siin nõu anda. Arvan, et suurem osa siberlasi ei harjuks enam seal. Pealegi on nende lapsed venekeelsed, venelastega abielus. Igatahes raske lugu! Volga-sakslaste Saksamaale minek on praegu siin üsna üldine. Antakse abirahad jne. Ja minnakse, aga kuidas seal sisse elatakse… Eestlasi pole kuulnud tagasi kutsutavat. Võib-olla pole see ka vajalik, kuid minimaalnegi tähelepanu Eesti Vabariigi poolt võiks neile ikka olla. Paraku pole seda ka.
*
Lüüli poeg Saša viib meid 5 km. kaugusel asuvasse Kovaljova külla. Ivanovkas räägitakse, et küll Kovaljova naised alles laulavad. Suhtun sellesse teatud skepsisega, sest Semjonovkas oli ju näha, palju see teise küla kiitmine väärt oli. Aga Kovaljova küla tahan ma loomulikult näha.
Muidugi teatakse meist juba Kovaljovas, naised on tänaval vastas. Kogunetakse Miina ja Erna Einbaumi poole. [—] Laulma hakatakse tõesti kohe ja palumata. Alustatakse neljakesi, siis tuleb teisi juurde, ka paar meest. Laulud on peas ning nende varu on lõputu. Eriti aktiivsed on Pauliine ja Eliise, nemad domineerivad ja võistlevad kergelt. Vahepeal antakse teistelegi sõna. Näiteks: “Sina, Aleksander, alusta nüüd, see on sinu laul!”
Kovaljova külas on Viru ots, Korlaka ots ja Läti uulits ka. Nii mõnedki eestlased on lapsena läti keelt rääkinud, kuid hiljem selle unustanud. Eesti-läti segaabielusid on sõlmitud ammustest aegadest. Meile lauldakse ka mõned lätikeelsed laulud. Vene laule ei teata või ei taheta neid laulda. Igatahes vastatakse, et vene laule ei oska. Vahepeal palutakse lauda, kus on ohtrasti ka kangemat kraami. Siis lauldakse veel: krugalaulud, sõjalaulud, vangilaulud, joomalaulud, armastuslaulud, surmalaulud jne. Ise ütlevad, et neil on aastapikkused laulud.
Õhtul on meil küüdimees järel, kuid ei raatsi lahkuda. Õuel löövad naised veel tantsu lahti.
EFA II 2, 307/9, 310/2
Milda ja Nikolai Jaska arvavad, et tulnud on kommersandid. Vaid tagasihoidlikkus sunnib neid meilt mitte küsima, mida müüte. Ka sellest, et osa meist kohe voodis lamavat vanainimest küsimustega pommitama tõttab, ei oska nad midagi arvata. See tähendab, et vastupidiselt kommersantidele, pole Jurjevis Eesti ekspeditsioonlasi enne nähtud. Meile kaetakse omavalmistatud pelmeenide ja saiadega laud.
*
Ärkan üles ning kuulen, kuidas Liisi, ise vahetpidamata rääkides ahju kütte paneb ning kuidas Aivar nõusid kelgule tõstab ning vett tooma läheb. Ikka hea, et ei pea ärkama halogeenlampide valguses ning Orase kraanide pahinas. Ell, muide, öösel silmi lahti tehes nägi, et voodi ees seisab, õieti lamab, üks meesterahvas ning et too ajab teda koha pealt ära. Ellu magamiskoht olevat enne majaperemehele kuulunud.
Lähme kõik koos Liivide juurde korvikudamist filmima. Oskari tehtud toomingavitstest korv maksab külas 50 tuhat. Kirjutame Elluga Mildalt endelisi unenägusid lindi peal. Liivid on ühed neist, kes siinsete hädade keskel (joodikuid, vigaseid palju, hiljuti oli koolilastebuss avarii teinud, palju lapsi sai viga) kannavad Lilliküla helgemat nägu, vaimsust. Ja kui elu siin on paljuski naiste vedada, siis Oskar on erand. Siin on mõnus olla, headust õhkub neist mõlemast ning pole kartustki, et oma austust vastuvõtjate vastu peaks tõendama viinapitsi kaasabil.
Otsustan täna looderdada, jään koos Liisiga koju. Lähme koobast lahti kaevama. See asub maja taga künka peal. Siitpoolt paistavad majade taha jäävad aedadega eraldatud maalapid. Liisi hakkab põhuga, laudadega, riietega kaetud koobast avama, muretsedes, et kas sai ikka sügisel nii hästi kaetud ning kas lumevesi pole sisse läinud. Peletan eemale ligikippuvaid õhvakesi, lambaid ja muid loomi. Koopasse pandud peedid, porgandid, kaalikad on kõvad ning värsked nagu sügisel. Toas asume juurvilju puhastama ning keetma. Köögis pole peale igeriku kapi ning seinariiuli muud mööblit. Üle köögi lae on kaselatt, kuhu vajaduse korral saab lappe riputada. Ka seinapragudesse palkide vahele saab asju panna. Kivist pliit on madal, pikk, selle soemüür ulatub tuppa ning jagab selle kaheks. Pliidirauad käivad ära, tagapool on suur pada, kus keevad kartulid loomadele. Liisi otsib kapist suure kausi seest rasva, tütre toodud õli tema ei kasuta. Samuti räägib ta tütre tehtud peedisupist, mida tema teha ei oska.
Ainukesteks elektrilisteks masinateks Liisi majapidamises osutuvad külmkapp ja krapp, mööndustega võib nende hulka lugeda ka eeskojas seisva gaasipliidi. Filmimise ajal võtame välja ereda lambi, selle peale saavad kärbsed šoki, iga väikese aja tagant tuleb lamp välja lülitada ning sinna lennanud kärbestest puhastada. Ka on vähe lauanõusid. Selle põhjuseks pole mitte materiaalne kitsikus, vaid joodikust poeg, kes kõik, mis kätte saab, maha müüb.
Sellised välised pisiasjad ei takista Liisit külalistest rõõmu tundma. Praktiliselt kogu aeg rääkiv Liisi on oma usu ja eluvaadete avaldamise kohapealt kinnine, jutuks tulevad vaid lapsed ning möödaminnes mainitud teated. Üldse nö rahvaluule, mis Liisilt kirjutatud sai, on autentse situatsiooni käigus, näiteks Aivarile, kes trepil istub, kordab ta sageli, et enne jüripäeva palja peaga ei tohi istuda, üks oli olnud, kooles är’ki. Kui kuu peal mustad laigud on, räägib Liisi muistendi vaesestlapsest, kes koos kaalpuiega sinna tõsteti. See on peaaegu ainus viis seda teha, sest kui ühel õhtul proovin süstemaatiliselt lindistada, siis küllap minu oskamatusest on loodud olukord veidi võlts. Nii ei loe Liisi lindile ka õhtupalvet. Seevastu filmimise ajal tegutseb Liisi omatahtsi, vähemalt harjunumas olukorras ning need õnnestuvad kenasti. Muidugi ei kipu igaüks endast rääkima, kuid ehk on Lilliküla silmahakkav eestikeelsus seotud ka muu eestipärase olemasoluga. Liisi juures oleme me kaitstud kõigi suuremate hädade: jooma- ja söömasundimise, pealetükkivuse ning liigse hoolitsuse eest.
Õhtul läheme Kondiotsa päikeseloojangut vaatama. Naudime, filmime, pildistame. Teejuhiks Kolja Kakk, Liisi mehe vennapoeg. Kolja vanust on raske määrata, tema staatust külas samuti. Kui ühes kohas esitan küsimuse külaveidrikest, siis vastatakse mulle tõrjuvalt, et neid on see ilma aigu ja ennembi oll. Ega siis kõik inimesed üttesugused ei oll. On igasugusid inimesi. Silma jääb nii füüsiliselt kui vaimselt isesuguste rohkus, Kolja on üks neist.
Kolja kutsub meid kluppi, kus tema makimuusikat laseb. Klubis on pime. Silmade harjudes võib eraldada ka tantsijaid, kes hoogsalt tantsu vehivad, kas partnerita või ilma, pole oluline. Samuti pole oluline riietus — dressid, kummikud, joped, kirjud seelikud, nahktagid lehvivad tantsijatel vaheldumisi, üle teiste aga Kolja triibuline suusamüts.
EFA I 18, 3/4, 10/1
Pärast sööki läksime Maretaga tema ema Elsa Pikjuki juurde. Ema oli väga vana; on ju Maretagi parajas informandieas, just selline, keda me jahime. Aga ema oli siiski liiga vana, temaga oli pisut raske kontakti saada, kuigi ta pahandas meiega veel liitunud Minna Plessiga: Mis sina ka tead, sa ju minust noorem! Omamoodi tore oli meie tutvumine. Juhtus nii, et oli jälle paras sumin, igaüks rääkis igaühega ja oli see nüüd Minna või Elsa, kes minult küsis, kuidas mu famiilja on. Vastasin ja ta pöördus kohe kibekähku Astridi poole: Ja sina? Astrid ütles Tuisk. Siis tuli teine neist tädidest ka meie nimesid küsima, ise arutas veel, et äkki on kuulnud. Esimene memm suskas kiiresti vahele: “Kus sina neid tead, nad on Tuiskist!” Lõbusaid võõritimõistmisi oli veelgi.
*
Perenaisel oli veel selgesti meeles, kuidas ta kakskümmend aastat tagasi oli Edgar Saare ja Kalju Saaberi korterisse võtnud ja kuidas siis külarahvas oli pahane olnud, et ta spioone varjanud. Miilitski oli toodud asja kontrollima; õnneks oli mehed õigeks mõistetud.
*
Meie peatuspaigaks sai Purmakute maja, mis erines teistest kollase värvi poolest. Kui Galja Eestis tütrel külas käis, nägi ta, et siin on majad kollased ja talle hakkas see niivõrd meeldima, et ta oma majagi otsustas kollaseks värvida. Üldse oli ta püüdnud oma elamist Eestis nähtu järgi sättida, kuid sellegipoolest oli see pigem venepärane. Tõsi, seal ei olnud erksaid toone ja suuri tugevaid mustreid nagu paljudel teistel ja mööbel oli igati kaasaegne, kuid midagi jäi siiski üle või puudu, et eht-eesti kodu olla.
*
Päev sai õnnelikult õhtusse ja juba voodis olles oli imeliselt hea olla. Mõnus oli mõelda möödunud ekspeditsioonile ja mõistatada, kuidas Eestis elatakse. [—]
Kõige pikemgi aeg saab kord otsa.
*
Kõige parem uni oli piiril. Jälle kontrolliti Aivari dokumente eriti hoolikalt. Eestipoolne tolliametnik oli meie reisist väga huvitatud ja tunnistas, et tema ka kõneleb, mitte ei räägi. Pärast soovis veel Hüva aigu. Hingel läks soojaks ja nii tundus Eestimaa loodus eriti kaunis: ei mingit lagedat lauget maad, ei mingit steppi; metsad on ilusad tihedad ja neist ei näegi läbi ja majad on kollased ja ärklikorrustega ja üldse… Kuskil sinetas midagi puude all. Tartus maha astudes veendusime, et kätte on jõudnud kevad.
EFA I 18, 191