Seltskonnalaulud

„Seal väikses kasakate külas“

Selle veikses kasakate külas üks kasakate neiuke.

Ta seisis väljas ukse nõjal ja saatis pilku kaugele.

Ta silmist pisar maha kukkus, mis oli na kui õbetilk.

Ta süda armule on lukus ja teadust annab tal ta pilk.

Sealt samast uksest välja tuli üks naine kurva näuga.

Ta ääl nii mahe kuulda oli kui räägiks oma tütrega.

„Maruusja, miks sa nõnda nutad ja ootad teda tulema?

Ta oleks võind ju ammu tulla ja käia rõemuradasi.“

„Oh mamma, miks sa nõnda räägid, ta on ju armas minule.

Ta pärast minu vaene süda on valust üsna verine.“

„Oh tütar jäta valud maha, see on su igapäevne viis.

Sind teine mees ju omal tahab, oh mine tal, siis on sul rõem.“

„Oh mamma, miks sa nõnda räägid, et teisele pean minema?

Ei iial näe sa seda tundi, et teise rinnal ingan ma.“

Siis mamm aga nuttis kaua, kaua ja saatis pilku kaugele,

et tema ainuke Maruusja nüüd puhkab rahul mulla all.

Seal samal sõjaväljal sõitis üks noor ja ilus kasakas.

Ta istus oma obu seljas ja surnuaeda ratsutas.

Ta leidis aua, mitte kaugelt, mis oli armas temale.

Ta langes maha aua peale ja niiskeil silmil palvetas.

„Maruusja, miks sa nõnda noorelt siit ilmast pidid lahkuma?

Miks sa ei oodand oma peiu, kes sinu järel igatses?“

Ta istus oma obu selga ja kloostrisse jäi eluks aaks.

Ta maeti maha musta mulda ja lilled panti auale.

„Head aega, üksik talu…“

Iad aega üksik talu, maha jätan vana saun.

:,:Lahkudes ei ole valu, ei teid mielde tuleta.:,:

Oi kui ilus on kamuunas koidu ajal õisata.

:,:Laial luhal nurme kaja uusi sihte ajades.:,:

Suurte peksumasinatel kitsas oli külateel,

:,:maad ei olnud traktoritel künda talupõldudel.:,:

Iad aega üksik talu, maha jätan vana saun

:,:Lahkudes ei ole valu, ei teid mielde tuleta. :,:

„Kaks pool aastat“

Kaks pool aastat olen mina juba naise mees,

aga minu pükstel pole ühtki nüöpi ees.

Jaa, jaa, jaa, jaa unistasin ma.

Küll võib elu ilus olla noore naisega.

Toit, mis naine laual kannab on nii soolane,

musu, mis ta mulle annab, on nii vesine.

Jaa, jaa, jaa, jaa unistasin ma.

Küll võib elu ilus olla nuore naisega.

Laube õhtul naisukene lähäb pidule,

aga ma pean koju jääma lapsi pesema.

Jaa, jaa, jaa, jaa unistasin ma.

Küll võib elu ulluks minna noore naisega.

Armsad poisid, vaatkem ette endi eluloost,

ärge iial naisi võtke, need on kurjast soost.

Jaa, jaa, jaa, jaa unistasin ma.

Küll võib elu ilus olla noore naisega.

„Armas ema ütle meile…“

:,:“Armas ema ütle meile, kus me isa on.“ :,:

:,:“Teie isa sõjaväljal ausalt võitlemas.“ :,:

:,:Ukse piale koputati, isa tulebki :,:

:,:Ema tõusis toolilt üles, ütles lastele. :,:

:,:“Armsad lapsed olge rõemsad, isa tulebki!“:,:

:,:“Sisse, sisse“, üidis ema, „sisse astuge!“:,:

:,:Sisseastuja pole isa, vaid oli postimies.:,:

:,:Ema kätte kirja andis, musta äärega.:,:s kummuli.:,:

             :,:“Armsad lapsed ärge lootke, isat polegi.“:,:

:,:“Täna sai kolm aastat juba ilma isata.:,:

:,:Teie isa sõjaväljal võideldes on surnd.“:,:

“Eha lehti liigutelles…”

Laulab Olga Jänes Sedelnikovost, sündinud 1928. a. Lillikülas. Salvestatud 1996. aasta aprillis.

Eha lehti liigutelles,

lehvitades lepingus /lepikus/,

:,:linnukene unes üles,

ärkab, uinub õlmispuus.:,:

Lille lõhna lainel liigub,

õhtul kuldne kingitus,

:,:rahu, vaikus roosil kiigub,

igal pool om uinumas. :,:

Armastus ei iial uinu,

rind ei üösel rahu saa,

:,:mõtsa armu on teel vagal,

õide ilule ilmub ta. :,:

Tasa tuul seal tõttab täna,

vaikse metsa vilusse,

:,:neiu üli väga kena,

istub maha rohule. :,:

Arm ei salli ilmakärä,

kadedust ei kannata,

:,:vaikuse ta voolib ärä,

õide ilule ilmub ta. :,:

Vana tamme okstevannik,

katusele katab ta,

:,:ümberringi õitepalmik,

ehib kevadine maa. :,:

Nägused om neiu paled,

õitsva õie iluga,

:,:armu esimesel tuulel,

jäänud laante liikuma. :,:

Põlvili siis kenas paigas,

seisab silmad ülesse,

:,:neiu süda vaikses valus,

pisar langeb palgele. :,:

Taivas ülem armuallik,

vaata, vaata minu peal,

:,:kuule, kuule kena tammik,

saladust, mis tunneb rind. :,:

Ilu, kõige armsamp ilu,

mis su silmi näinud ma,

:,:sinu vaatas salavalu,

hakkab rinnus lõhkuma. :,:

Sinu hellad, armsad sõnad,

haavanud mu südäme,

:,:teod ja liigutused kenad,

vajunud minu vaimusse. :,:

Kõnni, kõnni kaugelt siiä,

kuule minu kurvastust,

:,:võiksid tuuled tervit viiä,

ilmutama armastust. :,:

Vaata, kes seal salast sammub,

tungib metsavilusse,

:,:tasast sundi rinnus tunneb,

astub õideilusse. :,:

Tasa tungis healte kõla,

vana tamme telkis ta,

:,:kõrvu kostab tuttav sõna,

oma nime kuuleb ta. :,:

Kuuleb neiu hellaid sõnu,

soovituisi südamest,

:,:kuuleb hüidmast ilus sõna,

vaat, et toonud armastust. :,:

Tahab tasa ligi jõuda,

vaikselt neiut vaadelda,

:,:kena kuju ammu löidnud,

tema südämele maad. :,:

Edasi veel ilu astub,

kuuleb kõnet ligemalt,

:,:juba näeb, kus neiu istub,

palub tröösti ülevalt. :,:

Põisad kandvad paksu lehte,

nende varjul istub ta,

:,:tõttab tasa, salamahti,

tahab neiul ligenda. :,:

Ei nüüd ilu enam jõvva,

kavvemb ennast varjata,

:,:kergelt langeb käsi kaela,

pale puudub palgele. :,:

Südä südämelle ilmub,

kurvastuse käte kaob,

:,:silmast rõõmupisar langeb,

saladuse käte vaob. :,:

Ei nüüd ükski sõna ilmu,

kõne vaikis korraga,

:,:armastuse tuli löögib,

juba rinnus lõhkema. :,:

Viimaks sõna, mis veel kuuled,

lahkudes neid meelitas,

:,:igaveste jään sul truiks,

igaveste tõsiselt. :,:

Kena metsa kaasik kajas,

sõna ära sulatas,

:,:puud ja põõsad vaikselt vaatsid,

nagu kurbtust kohkusid. :,:

Igavest seal lepingusse,

laulab ööbik tasaselt,

:,:Healt ei julgend valjult tõsta,

kurta kurba aimasid. :,:

Ajad läksid linnutiivul,

aastad kärmsalt kadusid,

:,:Ajaviisi linnutiivul

kõik nad ärä kadusid. :,:

Jälle lehti liigutelles,

lehvitades lepingus,

:,:rahu, vaikus roosil kiigub,

igal pool om uinumas. :,:

Ainult lahkund arm ei uinu,

rasse /raske/ rind ei rahu saa,

:,:nüüd ja silm ei iial uinu,

kurbtust ei või ingata. :,:

Tasa tuul seal tõttab täna,

vaikse metsa vilusse,

:,:neiu, kes kord oli kena,

nüüd ta õnn om õnnetu. :,:

Vana tamme poole vangub,

tõttab tultud kohale,

:,:tammelatvu õhku ajab,

algab tasa tuuleke. :,:

Seal siis põlvili ta langes,

murest murtud murele,

:,:pisarad tal veeresivad,

seal ta õhkas õhates. :,:

Enne veel, kui hauda langen,

pimeduse valda vaon,

:,:ennem veel, kui rõõmust raugen,

sulle vannet vannun ma. :,:

Minu surmakarva kuju,

seisku ikka sinu ees,

:,:tahab tulla armutuju,

minu kurbtus minku eest. :,:

Kui sa uvve kaasakese,

armukaisus uinumas,

:,:minu nõrga nõrkemine,

tun sul seisku silma ees. :,:

Kui su lapsed rõemutujul,

isa nime hüüavad,

:,:seisku koledamal kujul,

ees sul hingekurnajad. :,:

Iga linnukese laulu,

kostku sulle igavest,

:,:et sa neiut nõrka petsid,

petku sind ka looduses. :,:

Paradiisi uksel seisku,

lõhkend südä sinu ees,

:,:ärä petja inge saatku,

ära sind, sa petis mees. :,:

Viimaks sõna vaikisivad,

elusammud lõppesid,

:,:surm tal silmad kinni sulgus,

pikale unele uinutas. :,:

Vaikselt hingab ilmakäralt,

koidupuna punetes,

:,:siidiudu tõusis orust,

siidikaasik säädendas. :,:

Ommik ärkas õrnal rinnal,

õrnalt valgus virveltab,

:,:linnud laulsid õrnal iäälel /häälel/,

päike neid jo tevitas. :,:

Ükski arm ei ole petis,

röövli rind ei rahu saa,

:,:see, kes vannet valeks jätnud,

ei või enamp elada. :,:

Paksul pärnal, vilul pingil,

istub väike perekond,

:,:naisel-lastel pisar silmas,

mehel raske tulu ees. :,:

Laste nuttes ilmub isa,

isa valjult kiljatab,

:,:südant lõhkeb nutukaja,

ilu kangest kahvatand. :,:

Nõrgalt naise kaela langes,

lapsed kokku kutsus ta,

:,:teise käega silmi katab,

nuttes pajatab ta veel. :,:

Jumalaga lapsukesed,

jumalaga kaasake,

:,:trööstigu teid tuulekene,

õpetagu õhuke. :,:

Sinu silmist kaasakene,

paistab surmakuju mul,

:,:sest su iga sõnakene,

om kui tuli südamen. :,:

Minu süi om suureks saanud,

ülekohus kerkinud,

:,:petis om mul piina toonud,

valevannet tunnistand. :,:

Mina pean ärä tõttma,

armsad ärä teie seast,

:,:ma pean ilmaelu jätma,

ohver nõvvab ohvrit tõist. :,:

Tõeste, tõeste igaveste,

hüiab ta veel jampsides,

:,:tõukab ära naise-lapsed,

jookseb mõtsa rutates. :,:

Jookseb läbi mõtsa, oru,

ujub läbi ojade,

:,:sunnitud tal süda valust,

ei ta elus rahu saa. :,:

Vana tamme juurde jõudis,

sinna saades seisatas,

:,:värisedes viimaks langes

põlvili ja pajates. :,:

Elu, elu, miks nii kibe,

sõna, miks nii sile sa,

:,:huultelt libisema libe,

aga rasse täita ta. :,:

Igaveste olen öelnud,

üürikeseks pidanud,

:,:seega neiu südant söönud,

oma elu hukanud. :,:

Haud, tee lahti omad uksed,

piiriks pime, vaikne ring,

:,:pia kare surmakutse

nõvvab, et jäät ärä siit. :,:

Ennem veel kui hauda langen,

pimeduse valda vaon,

:,:küsiksin ma veel, kui julgen,

kas ma kord veel andeks saan? :,:

Seda öeldes puutub silma,

põesa vilus puune rist,

:,:seal see neiu langes surma,

uinub unel igavest. :,:

Igavest seal lepingu /lepiku/ sees,

laulab ööbik igavest,

teisel päeval rahvas leitsid,

tammevilust surnud meest.

Salvestus Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogust.

ERA, DAT 55 (64) < Omski obl, Sedelnikovo raj, Sedelnikovo as < Lillikülä – Aivar Jürgenson, Anu Korb, Astrid Tuisk, Ell Vahtramäe < Olga Jänes, s 1928. a (1996). Litereeris Pille Vahtmäe 2011.

"Elu on loodud…"

,:Elu on luodud, et võitlema piab,

kui sipelgas lõhutud pesakese pial.:,:

:,:Püksata, mütsata, viis vaati vitsata,

kaks kannu kaaneta, pereeit on põlleta.:,:

:,:Minu naine on kuri, ta riidleb kui muri,

ei anna mulle süia, vaid tihti saan lüia.:,:

“See ranits, mis mu seljas raske…”

Laulnud: Erna Õigus, snd. 1927. a, elas Vambola k., sündinud Mariinski lähedases Jurjevi k. Lindistatud 1994. a.

/Papa alati kui/ oli pikali maas põranda peal, kasuka peal, peale tööd väsind on, siss laulis meile, laulis meile seda laulu. Oota, mul ei tule praegu...

See ranits, mis minu seljas raske,

see toidab ja ka katab mind,

:,:mõek haljas, terav puusa pial,

seega mina vaenlast tervitan.:,:

:,:Löön maha, kes minu ees veel seisab,

sest mul on eesti veri sees:,:

Siis sain mina raske surmahaava,

see granaadi kuulist lõhutud,

:,:siis jäin mina seltsimeestest maha,

see kibuvitsapõesa all.:,:

Siis lendas must lind üle pia,

ja tahtis osa saada must,

:,:oh kaarna, oh armas kaarnakene,

oh jäta mind veel puutmata.:,:

Oh kaarna, armas kaarnakene,

oh lenda sa minu kodumaal,

:,:sa võta see siidikaelarätik,

mis on nii umne, verine,:,:

See anna minu armsa ema kätte,

ja teada saab ka minu pruut,

:,:siis saavad armas pruut ja ema,

viis tuhat versta rändama.:,:

Siis saavad käte peal mind kandma,

see musta mulla majasse,

ja sõbrad käte peal mind kandma,

see musta mulla majasse.

AK: Aga seda ei tea, kus kohas isa selle laulu õppis?

EÕ: Ei tea. …seda laulu. Nüüd papat juba üle 20 aasta ei ole ja mina, minul on juba 67, saab varsti. Võib-olla see laul on, ega ma ei tea.

Viide: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti rahvaluule Arhiiv

FAM 88, 54 <  Tomski obl, Zõrjanskoje raj, Vambola k. < Kemerovo obl, Mariinski raj, Jurjevi k. – Anu Korb < Erna Õigus (snd Kukk), s 1927. a (1994).

“Seal Siberis Baikali taga…”

Laulab: Roosa Kado, snd. 1912. a. Nikolajevka külas, elab Kõštovka linnas. Lindistatud 1999. a.

Siberis seal Baikali taga,

kos koledad metsad ja mäed.

Pradjaaga seal üksinda reisib

ära vannus oma isamaad ta.

Tema sammus läbi tiheda metsa,

kos kuulda oli lindude laul.

Üht kotikest kaelas tema kannab,

kos kuivatud suhkarid sees.

Temal närused riided olid seljas

ja vangimüts varjas tema pead,

temal katkised vildid olid jalas

ja palitus vangi halat.

Pradjaaga Baikali juure jõudis,

siis leidis üht lootsikut seal.

Siis rõõmuga laulu tema laulis,

lootsik libises jõudsasti vees.

Pradjaaga üle Baikali jõudis,

siis nägi oma emakeist seal:

“Oh tere, oh tere minu ema!

Kas isa on elus, ütle mul?”

“Sinu isa on ammu ju surnud

ja puhkab oma rahulist und.

Sinu vend on jo Siberi sunnil,

omi ahilaid kõlistab ta seal.

Minu pojake, läheme ruttu,

kos sündinud, kasvanud sa.

Sinu järele igatseb naine

ja lapsed, nad nutavad ka.”

See, sjo on mul tuttva laul, sjood ma mõista laulda, eh.

* pradjaaga – hulkur (vrd vene bradjaaga)

* halat – kittel, kuub  (vrd vene halat), siin: vangiriided

Viitamine: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogust

ERA CD 290 (3) < Novosibirski obl, Kõštovka raj, Kõštovka l < Nikolajevka k - Anu Korb < Rosa Kado, s 1912, snd Kevvai (1999).

Laadi sõnad ALLA