Browse Exhibits (98 total)

Ainuüksi sügisesele pööripäevale eriomaseid jooni pole. Päev lüheneb – „läheb sulase poole“. Nii nagu teistelgi pööripäevadel, on ette arvatud edaspidist kalasaaki (Hii, Sa jm.). Uskumus, et pööripäeva tuulesuund määrab edaspidiseid ilmu või jääb püsima järgmiseks veerandaastaks, ei ole kõigi pööripäevade puhul võrdselt populaarne. Sellesisuliste kirjapanekute hulgalt jääb suvise ja talvise pööripäeva pärimus mõnevõrra alla sügisese, see aga omakorda üsna märgatavalt kevadise pööripäeva pärimusele. Sügise alguse ilmaprognoosid on endasse koondanud majanduskalendris poolaastat alustav mihklipäev (29. IX).^[1] Tüüpilistele pööripäevaennetele, et külm (soe) tuul toob edaspidiseks külmad (soojad) ilmad või et tuulesuund jääb veerandaastaks püsima, on märksa rohkem omane ülekandumine sügiseselt pööripäevalt mihklipäevale kui kevadiselt pööripäevalt lähedalasuvale paastumaarjapäevale.

Kartusel, et lambad haigestuvad (tuleb pöörlemistõbi), välditi läänesaartel ja mõnel pool mujalgi nende pügamist või villaketrust. Analoogiaprintsiibist lähtub veel uskumus, et pööripäeval sündinud inimese elukäik pöördub tavapärasest erinevaks.

Märkused:

^[1] Vrd. HDA III, vg. 1755; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 264.

Udu seest ilmuvad lambad Puise külateel oktoobris (2012). ERA, DF 11926.

Kolletamispäev (14. X)

Midrusk (26. X / 8. XI)

Simunapäev (28. X)

Nahtsipäev (29. X)

Oktoobrikuu^[1] tähendus eestlaste kalendris avaldub kõige vahetumalt tema rahvapäraste nimetuste kaudu. Enamik neist on tuntud ka teistel rahvastel. Viinakuu on saksa keelest üle tulnud nimetus^[2], põhjendatuse sai see seosesse viiduna sügisese viinaajamisega mõisates. Lehelangemisekuu ja porikuu vasteteks on venelaste листопад ja грязник, soomlaste lokakuu või likakuu; soomlastega ühine on meil roojakuu nimetus.^[3] 

Rahvakalendri tähtpäevade poolest on oktoober aasta kõige vaesem kuu. Üldjoontes algas hingedeaeg juba mihklipäevast, seega jäi kogu oktoobrikuu hingedeaja sisse. Siit on pärit hingekuu ja kooljakuu nimetused.^[4] Simunapäeva (28. X) järgi on oktoober simunakuu. Lehtede kolletamine ning varisemine ja teede poriseks muutumine on fenoloogilise sügise ilmekamaid märke ning et majanduselus loeti suvetööd mihklipäevast lõpetatuks, siis on oktoobrit nimetatud ka sügis(e)kuuks.^[5] Jätkus rehepeks ja see andis põhjust oktoobrit pidada rehekuuks.

Edaspidiste ilmade prognoosimine pikemaks perioodiks (järgnevateks kuudeks alates novembrist ja lõpetades märtsiga, kogu sügiseks, talveks) on olnud küll populaarne kalendrikirjanduses ning muudeski trükistes, ent mitte rahvasuus.^[6] Tõllasepal toodud vanasõna „Oktoober ei ihalda vankriratast ega reejalast“ on tuntud venelastel.^[7] 

Märkused:

^[1] Vana-Rooma kalendris kaheksas kuu.

^[2] HDA VI, vg. 1235; vrd. Helle, lk. 299.

^[3] Sahharov, lk. 134; Dal, lk. 897; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 274; vrd. Helle, lk. 299.

^[4] Vrd. Eisen, EM I, lk. 46. Soomes on marraskuu (hingekuu) november, algselt võis see märkida surmakuud kogu loodusele.

^[5] Sügiskuu (sks. Herbstmonat) kehtib ka sakslastel nii septembri kui oktoobri kohta. – HDA VI, vg. 1235.

^[6] Vrd. lätlastel. – Šmits III, lk. 1336.

^[7] Tõllasepp, lk. 75; vrd. Dal, lk. 894.

Midrusk (mitrosk, miitrosk, mitruška) ehk midruskipäev on meil tuntud ainult Ida-Eestis. Selle pühitsemine on kujunenud üsna omanäoliseks pikaaegsete kultuurikontaktide tulemusel idapoolsete naabritega, sisaldades jooni nii läänemeresoome kui ka idaslaavi rahvaste kombestikust.^[1] Nimetus on ülekanne vene keelest ning kannab venelaste rahvakalendris vanemate laupäeva nimetust (vn. родительская суббота).^[2] Kuupäeva suhtes puudub üksmeel. Kõige sagedamini on midruskit väidetud olevat kolm nädalat pärast mihklipäeva, ent mihklipäeva nimetust võivad selles piirkonnas kanda nii 29. IX kui ka pokrov (1. X). Se alal ja Vai vene elanikkonna ülekaaluga külades on rohkem lähtutud vene tavadest ning päeva tähistatud laupäevasel päeval enne 26. X, seega on tegemist liikuva pühaga. Pärast 1918. a. kalendrireformi jäi midrusk koguni novembrikuusse. Need segadused on ilmselt olnud põhjuseks, et Iis eestistuvates külades toimus midruski ülekandumine lähedalasuvale luteri kiriku usupuhastuspüha kuupäevale (31. X), kuigi päeva pühitsemisse see muutusi ei toonud.

Midruski põhisisuks on surnud esivanemate mälestamine. Tegemist on algselt täiesti kirikuvälise esivanemate kultusega, mis ehedamal kujul tuleb ilmsiks Iis pärimusteadetes. Eestlastele ja teistele läänemeresoome rahvastele omane sügisene hingede vastuvõtt kodudes toimub siin midruski nime all.^[3] Se ongi midruskiks nimetatud ka muid surnute mälestamise päevi. Peipsi-äärses Kuru külas (Iis) ning Kuningakülas (Vai) on midrusk külapüha. Hilisemate aegade pärimusteadetes ongi aina kõnet kolm päeva kestvast suguvõsakokkutulekust rikkaliku kostitamise ning pidutsemisega, millest võttis osa kogu küla. Möödunud sajandi lõpu andmetest selgub, et peres valmistati paremaid toite ja kaeti söögilaud koju oodatavate surnute (Trm tekstis vaimude) vastuvõtuks. Peitumist nähtavasti vajalikuks ei peetud, vaid võidi vaikselt veidi eemal istuda, kuni arvati nad söönud olevat.^[4] Seejärel võisid elavad sööma asuda. Vai on märgitud, et midruskiks tapeti kukkesid, toidud valmistati juba eelmisel päeval.

Setud on niisama kui venelased toidu viinud omaste kalmudele.^[5] Rituaalsete toitude hulgas on nimetatud peale tavapäraste (kutja, keedetud munad, herned, viin) ka liha ja õlut. Surnute mälestamine on eelnevalt seotud kirikliku tseremooniaga. Ka vadjalased on vanemate laupäeval viinud toite esivanemate haudadele, kuid nende traditsioonis on kevadised surnute mälestuspäevad olulisemad.^[6] Karjalaste kombestikus on taas märgata konsolideerumistendentsi: toite viidi omaste haudadele, kuid kadunukesi oodati ka koju sööma.^[7] 

Aastajaotuse, põllutööde ning suviliste tööaja lõpu tähisena on midruskil mõningat kaalu olnud Iis, kus sugukondliku kokkukuuluvuse tunne sel päeval eriti tugevalt avaldus.

Märkused:

^[1] Üksikasjaline iseloomustus selle ala elanikkonna etnogeneesist leidub H. Tampere artiklis. – Tampere, Kirde-Eesti.

^[2] Püha Dmitri kultusele pühendatud päev, mida tähistatakse laupäeval enne 26. X; Bütsantsi kiriku mõjul tuntud eriti lõunaslaavi rahvastel. Veneõigeusu kirikukalendris on Дмитриевская суббота kuulutatud vürst Dmitri Donskoi juhtimisel Kulikovo lahingus 1380. a. saavutatud võidu märgiks ning seal langenud sõjameeste mälestuspäevaks.

^[3] Rikkaliku toidulaua katmist hingede koduseks vastuvõtuks vanemate laupäeval tuleb ette ka venelaste ja valgevenelaste kombestikus, kusjuures ristiusuga pole sellel algselt midagi ühist. – Tšitšerov, lk. 38–39. Üldlevinud on esivanemate mälestamine kalmudel kevadistel tähtpäevadel. – Vrd. Propp, lk. 19–24.

^[4] Samasugust hingede vastuvõttu on J. Truusmann 1886. a. täheldanud Iisaku nn. poluvernikute juures hingedepäeval (2. XI). Truusmann, lk. 16.

^[5] Samuti on toiminud sellel päeval mitmed lõunaslaavi jt. sealse ümbruse rahvad. – Tokarev et al III, lk. 218–219, 254 jm.

^[6] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 127.

^[7] Hautala, lk. 329.

Nahtsipäeva^[1] pühitsemine on meil venemõjuline. Värvikaid kirjeldusi on Se sugulaste küllakutsumisest ning kooskäimistest. Külalisi võeti vastu rohke söögi-joogiga. Pidutseti eriti nendes külades, kus nahtsipäev oli külapühaks. Nahtsipraasnikut on peetud kaks-kolm päeva ja regilaulus nimetatud „kallite pühade“ hulgas:

Kui õks ma olli näiokõnõ,
kui kasvi kabokõnõ,
tundsõ õks kui pühi tulõvat
ja kalli ao kalluvat –
meele õks tul'l nahtsõpühi...^[2] 

Venelastel on Anastasia lammaste pühak. Ilmseid lammaste püha jooni on vadjalaste, isurite ja karjalaste kombestikus.^[3] Setudel avalduvad need vähem. Ingerimaal on nahtsipäeva pühitsemine olnud naistepeo ilmega. Leidub setudega ühistki, nimelt pidutsejate ümberrõivastumises meesterõivaisse.

Märkused:

^[1] Vene õigeusu kirikukalendris märter Anastasia mälestuspäev.

^[2] S 735/6 (15) < Setumaa – E. Põllula (1927).

^[3] Dal, lk. 896; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 127–134; Lukkarinen, lk. 63; Hautala, lk. 331; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 288.

Kui jaguajast on andmeid vaid kitsalt alalt Vi, Ha rannarahvalt ning Soomeski hõlmab see rohkem lõuna- ja läänepoolset piirkonda, siis hingedeaeg on eesti rahvakalendris kogu maal tuntud. Määrangud hingedeaja kestvuse või dateeringu kohta on aga üsnagi erinevad. Selle mõõduks võib olla teatav nädalapäev ühel või mitmel järjestikusel nädalal, teatav arv nädalaid või päevi. Koha määratlemisel on sageli orientiiriks tähtsamad sügise ja sügistalve tähtpäevad: mihklipäev, mardi- ja kadripäev ning jõulud. Sealjuures määrsõnade enne, pärast, paiku, ümber jts. sage kasutamine umbmäärases tähenduses näib tulenevat mitte niivõrd unustamisest, kuivõrd hingedeaja kestvuse tegelikust ebamäärasusest.

Kujutlus hingedeajast kui pikemast perioodist, mil hinged maa peal viibivad, on kuigivõrd taandunud ja hingedeajaks on hakatud nimetama aega, mil toimus toidu väljapanek hingede kostitamiseks. Seda võidi teha ühel, kahel või enamalgi korral, hingeaja algul ja/või lõpul, nädalase intervalliga (nt. laupäeviti kogu hingedeaja jooksul), ühekordsena (õhtust keskööni või hommikuni vältavaks külastuseks). Erinevate ajamäärangute levikupilt on samuti kirev (vt. levikukaart: hingedeaeg). Pärimusteated mihklipäeva paiku (ümber), enne ja/või pärast mihklipäeva annavad difuusse levikupildi, õige väikese koondumistendentsiga Lä, Pä, Vl. Teateid, milles hingedeaeg  on dateeritud ennemardipäevasele ajale, on kõige ronkem. Domineerib määratlus algus üks nädal peale mihklipäeva ja lõpp üks nädal enne marti või on hingedeaeg identne hingedepäevaga.^[1] Levik on tihe Mulgimaal ja sellega piirnevates Pä, Vl, Ta kihelkondades, kust on ühtlasi pärit enamik pärimusteateid hingedele toidu panemisest ning hingesantidest. (Ennemardipäevasesse aega kuuluvad ka jaguaja dateeringud Kuu ja Jõe.) Määratlused enne ja/või pärast kadripäeva, mardi ja kadri vahel, harvemini kadripäeva ümber koonduvad alale, mille kese asub eelmisest veidi kirde pool – Võrtsjärve ümber. Jõuluorientiirid annavad üksmeelse määratluse enne jõulut, mille all näib olevat mõeldud mitte lausa ennejõulust aega, vaid üldse hilissügist. Paljudel puhkudel ongi konstateeritud, et hingedeaeg oli sügisel. Tuleb arvata, et enne kirikukalendri kanoniseeritud tähtpäevade meie maale jõudmist ning siin kinnistumist on hingedeajaks olnud aastalõpu aeg, mille määrasid looduse sügisene hääbumine koos taimevegetatsiooni lõppemisega, üksiti kõige pimedama aja saabumine, põlluharijatel ja karjakasvatajatel lõikusaja lõpp.^[2] Sellal on surnud esivanemate hingede vastuvõtu aeg olnud paljudel Euroopa rahvastel, ent pikkamööda on see rohkemal või vähemal määral nivelleerunud kiriku poolt kehtestatud pühakutepäevale (1. XI), hingedepäevale või nende päevade ümbrusse.^[3] Varasemates trükistes ja 17. saj. visitatsiooniprotokollides on eestlaste hingedepäeva mainitud sageli kui hingedele toidu viimise aega.^[4] Wiedemannil on daatumiks 2. XI, teisal mainitakse hingeaja algamist pärast nigulamaarjapäeva (8. XII) ja hingekuu kestmist mihklipäevast simunapäevani (29. IX–28. X).^[5] Soomlastel on eriti rikkalikud pühakutepäevale (1. XI) koondunud traditsioonid, hingedepäev on kõrvalise tähtsusega.^[6] Lätlastel annab hingedele toidu panemine sisu lähedal asuvale simunapäevale (28. X), hingedeaja dateeringud varieeruvad nagu eestlastelgi ning ilmneb samasugune tendents ühtlustuda novembrikuu esimestele päevadele.^[7] Idaslaavlaste sügisene esivanemate austamise päev on 26. X, sama tähtpäeva pühitsevad veneõigeusulised vadjalased ja karjalased.^[8] Lutsi eestlastelt fikseeritud pärimusteadetes on hing-päiv või hing-aig ainult 1. ja 2. XI.

Märksa väiksem on hingedeaja mõjustatus kiriklikust surnutepühast.^[9] Hls on märgitud: „Engeaig ei ole surnute pühäge midägi ühist.“^[10] Hää tekstist ilmneb siiski kirikukalendri desorienteeriv mõju: „Enne on küll olnu ingedeaeg sügisi mardi-kadri vahel, nüid on ka surnutepüha, ingedepüha, noh? – Ja ingedel on üles rihitua otsa pääl putru viitu.“^[11] 

Jõulud eestlaste hingedeaja mõistesse pole kuulunud, hoolimata esivanemate kultusse puutuva traditsiooni sarnasusest.^[12] 

Muistsel hingedeajal kehtis nii vaikusenõue kui tööde keeld, kuid pärimusteadetele on omane emma-kumma aspekti rõhutamine. Vaikusenõude eiramise puhul oli suvel karta piksekahju, kuid absoluutset töökeeldu polnud (Lüg). Keelatud töödest on mainitud ketramist, õmblemist, kraasimist, üldse „villast tööd“ – vastasel korral lambad ei edeneks (Lõ-E). Keelatud tööde loendisse on sattunud just õhtused tubased tööd – esivanemate hingi usuti saabuvat õhtusel ajal, või siis on rõhutatud, et õhtul ei töötatud. Trillimisest-trallimisest hingede arvatava kohaloleku ajal leidub vaid üks teade Krk.

Erinevalt pärimusteadetest jaguõhtutel mõistatamisest (Kuu, Jõe) kuulub hingedeaja teadete juurde seletus, et mõistatamise puhul sünnivad kariloomadel kirjud pojad. Teateid on ainult Vl, kus hingedeaja traditsioon on üldse kaua elavana püsinud, ulatudes 20. sajandisse. Hingedeajal mõistatamisest on andmeid samuti lätlastelt.^[13] 

Hingede söötmisest ja vastuvõtust kodudes leidub rahvaluulearhiivides pärimusteateid enam Lõ-E, eriti Pä, Vl. Trükisõnas eestlaste kohta leiduvate kirjelduste võrdlemisel andmetega teistelt rahvastelt ilmneb, et mõnevõrra varieeruvad on olnud toidu väljapanemise kohad ning toitude valik, ent üldomased on elavate (maja peremees või/ja perenaine) verbaalsed pöördumised hingede poole otsekui suunamaks külaliste tegevust ning külaskäigu tagajärgi.^[14] Siia kuulub oodatavate nimetamine nimepidi, ettepanek toite maitsta, vabandused, et paremat pole pakkuda, ning ärasaatmisel taotlused, et esivanemad ka edaspidi põldu ja karja hoiaksid. Soovitus hingedel tagasiteel mitte üle oraste minna (see rikuks tulevase saagi) on tuntud teistelgi rahvastel.^[15] Kui vili järgmisel aastal ikkagi ikaldus, oli loogiline põhjuseks pidada hingede rahulolematust.

Mida rohkem aegade jooksul süvenes kujutelm pahatahtlikust surnust, seda enam pidi muutuma ka elavate suhtumine kodusid külastavatesse hingedesse. Lahkete pöördumissõnade varjus ilmneb siira ja vahetu austuse asemel hirmust ja sõltuvustundest kantud respekti. Hinged avaldavad rahulolematust väljapandud toidu kohta: „Kopsu ta’as“ (Krk), uluvad: „Mul sinine särk“ (SJn); ema annab tütrele hingedeajaks ristiga helmed: „Pane aga kaala, muidu vanaema tuleb kägistama.“ (Krk).

Komme hingedele sauna kütta näib olevat soomlastel ja karjalastel üldisem (või siis kauemini püsinud) kui eestlastel või lätlastel.^[16] Hingede saunatamine eelnes nende söötmisele. Selleks köeti saun, soojendati vesi, pandi valmis pesemisvahendid. Meie pärimusteadetes on saun pigem üks toidu väljapanemise kohtadest, või siis on öeldud, et koos toiduga pandi saunaminekuks „vana viht ja seep toa peale“ (Trv).

Varasemat perioodi kajastavates trükistes esineb saun toidu väljapanemise kohana sagedamini kui folklooriarhiivide tekstides. Viimastes on kõige tavalisem toidu panemise koht tarepealne; muud hooned peale elamu (saun, rehi jt.), puuriit või kivivare on teisejärgulised. Pärimustele hingede toitmisest liitub kujutelm kratist – tehisolendist, kellele samuti on tare peale toitu pandud. Rahvusvahelises muistendis on toidu ärasööjaks tavaliselt sulane ning toiduks kausitäis putru.^[17] Hingedele pandud toidu öeldakse söönud olevat kas sulane, talupoiss, külapoisid, teised inimesed, kassid (ka koerad), rotid, hiired.^[18] Menüü on aga märksa mitmekesisem kui kratimuistendeis: puder, toidud värskest lihast (eriti lamba- või kanalihast, veretoidud) erineval kujul ja rohkete lisanditega.^[19] Teinekord on rõhutatud, et oli vaja välja panna igat oma pere sööki. Puudub püüe kostitatavaid rahuldada väheväärtusliku või sümboolse toiduga. Teateid hingede toitmisest väljastpoolt oma majapidamist hangituga (nt. kala, metsloomad-linnud, marjad vms.) ei ole. Mulgimaal oli hingedeajal keelatud süüa herneid või ube rinnahaiguse kartusel (mõeldud on kopsuhaigusi) ega pakutud neid ka hingedele.^[20] 

Kodukäija-kujutelmade sissesulamist hingedeaja pärimusse näitab Mulgimaa hingesandis käimise komme, mis on elavana püsinud veel 20. sajandi esimestel kümnetel.^[21] Rahvapäraselt on hingesante nimetatud hingedeks: „Ega nee sandi es ole – mardisandi ollive esi, nee om enge.“ (Pst). Hingi, õigemini vaime ongi püütud imiteerida. Selleks rõivastuti valgesse (harvemini musta) või tõmmati ülle valge lina. Hinged hirmutasid pererahvast vitsakimbuga, püüdsid lüüa, pitsitada või muul moel kimbutada. Uluti, vinguti või hoopis vaikiti (hing ju häält ei tee), nõuti süüa (sest hingi tuleb sööta). Mõnelpool tantsiti ja mängiti pilli. Hinged käisid mitmel õhtul või ka ühelainsal. Paaris teates on hingede käimise aeg seosesse viidud kodu külastanud hingede ärasaatmisega: „Sis ku enge ära saadetse, sis käive enge.“ (Pst). Huvitav on üksikteade seletusega maskeerimise eesmärgi kohta: „Ku engeaig lõppes, aeti engi vällä, võet valge lina ümmer, vitsakimp kähen.“ (Krk). Pst laulsid hinged, et Kella-Ritsu käsul tuleb kella 12 ajaks tagasi surnuaeda jõuda. Selle laulu hiline tekkeaeg (kohalike elanike mälestuse järgi suri Paistu kabelivaht Kella-Rits 19. sajandi lõpul) ning sandiskäijate kindla käitumismalli puudumine on andnud põhjust arvata, et komme on hilise tekkega.^[22] Võrreldes soome ja karjala kekritaride või köüritaridega, kes tundmatuiks ja koledaiks maskeerituina lapsi hirmutasid, ning läti tsiganitega, kes perest peresse naljatamas ning mõistatamas käisid, on Mulgimaa hinged üsna omanäolised.^[23] Arvatavasti kujunes hingeskäimine meelelahutusena õige populaarseks sajandivahetuse ümbruses, kuid varasematel aegadel võis see olla rollilähedasem (valge rõivas, rääkimisest hoidumine, iseloomulikud häälitsused jms.) ning seosesse viidud hingede ärasaatmisega.

Hingedeajal arvati olevat udu ja tuulevaikus (vt. levikukaart: hingedeaeg ja jaguaeg). Kui tuult oligi, põhjendati seda hingede rahulolematusega (tuule vingumine sarnanes hingede häälitsustega). Nii nagu kevadel peeti oluliseks jälgida temperatuuri jõudmist 0° piiresse paastumaarjapäeval (25. III), on hingedeajal jälgitud jäätumise algust. Sellele olulisele muutusele suunab tähelepanu vanasõna „Hinged vangertega tulid ja regedega läksid“ (SJn), enamasti on aga ilmavaatluse eesmärgiks teha otsustusi edaspidiste ilmade ning saakide kohta.“^[24] Oletatavasti on öeldud hingi tulevat-minevat vankri või reega puhtalt piltlikustamistaotlusest, ent pole võimatu, et see vormel kätkeb endas kauget järelkaja hingedel sõidukiga matusepaigas vastaskäimisest.^[25] Pikaajalised ilmaprognoosid annavad tunnistust sellest, et hingedeaeg on ka üks aastajaotuse tähiseid. Põllutööde lõpuga seostub ta märksa vähem kui Soomes, kus sellesse perioodi jääv kekripidustus on üksiti nii lõikuse lõpu, aastavahetuse kui ka esivanemate austamise püha. Hingedeaja mõiste ja dateeringute poolest on hästi võrreldavad eesti, liivi ja läti pärimused.^[26] Lõ-E osas ühtlustus see ilmselt juba balti ja läänemeresoome hõimude tihedamate kokkupuudete aegadel ning, ilmutades harukordset konservatiivsust, jäi sajandite vältel püsima suhteliselt väikeste muutustega.

Märkused:

^[1] Kehtestati 998. a. katoliku kiriku poolt 2. novembrile surnute kiriklikuks mälestamiseks. Rahvakalender seda konkreetse kuupäevaga ei tarvitse seostada.

^[2] Sügisese hingedele toidu viimise aja suvalisusest olenevalt põllutööde lõppemisest maridel vt. Holmberg, Tsheremissien uskonto, lk. 26 ja 27.

^[3] HDA I, vg. 267–273; Pokrovskaja, lk. 87.

^[4] Nt. Göseken, Manuductio, lk. 83; Helle, lk. 303; Hupel, TN II, lk. 144; Westrén-Doll, lk. 17.

^[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 366–367; 370; 371. Nigulamaarjapäev (8. XII) on maarjapäev pärast sügisest nigulapäeva (6. XII).

^[6] Vrd. Hautala, lk. 335–354 ja 356.

^[7] Šmits III, lk. 1666–1667; Šmits IV, lk. 1951–1965.

^[8] Vt. midrusk.

^[9] Kiriklik surnutepüha ehk surnute mälestuspüha (1839. a. kalendris koolnuide mälletusse pühha), mil ühtlasi kirikuaasta lõppu tähistatakse, on viimasel novembrikuu pühapäeval – seega aastati erinevatel kuupäevadel kadripäeva paiku.

^[10] RKM II 345, 15 (32) < Halliste khk – A. Akerberg (1979).

^[11] RKM II 58, 334 (46) < Häädemeeste khk – M. Mäesalu (1956).

^[12] Surnutekultuse ilmingute koondumisest jõuluajale vt. Eisen, Meie jõulud, lk. 31–34; Hiiemäe, Aastajaotustähistest, lk. 92–93.

^[13] Šmits IV, lk. 1965.

^[14] Sellistest pöördumistest hingedeajal jm. esivanemate kultusega seotud tähtpäevadel on M. Waronen esitanud ülevaate eestlaste (sealhulgas lutside ja Alutaguse segaasustusega elanikkonna), liivlaste, lätlaste ja leedulaste kohta ning andnud viiteid analoogiatest germaani rahvastel. – Waronen, lk. 173–181. Detailset ülevaadet trükiallikatest eestlaste hingedeaja kohta ning pärimusteadete tutvustust vt. Loorits, Grundzüge III, lk. 185–202.

^[15] HDA I, vg. 269 on seda tutvustatud eestlaste kombena. Samuti esineb see lätlastel. – Waronen, lk. 181. Spetsiaalsest hingede kostitamisest põllukahju vältimise eesmärgil vt. Holmberg, Tsheremissien uskonto, lk. 29.

^[16] Vrd. Krohn, lk. 53–54 ja 149–156; Šmits IV, lk. 1963.

^[17] Aarne, muistenditüüp Aa 53.

^[18] Soomlaste traditsioonis on pahandusetegijateks peetud sulast, külapoisse või sigu, kelle matsutamist perenaine rahuloleku märgiks peab. – Hautala, lk. 346–348.

^[19] Vere tarvitamist inimeste toiduks on läänemeresoomlastel peetud hiliseks nähtuseks. – Moora I, lk. 185–191.

^[20] Selles piirkonnas ei kasutatud kaunvilja ka surnuvalvamisel ega antud neid mardisantidele, vt. Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 94–95.

^[21] Mujal Eestis pole sellest jälgi leida, ka varasemas trükisõnas mitte, ehkki hingedeaja kombestikku on suhteliselt palju tutvustatud.

^[22] Tampere, ERlV II, lk. 14–15.

^[23] Vrd. Krohn, lk. 54–55; Hautala, lk. 348–349; Šmits IV, lk. 1965.

^[24] Taolised ended on samuti soomlastel. – Hautala, lk. 335–336.

^[25] Kombest karjalastel vt. Krohn, lk. 51. Üksikasjalik kutsumistseremoonia kirjeldus maride kohta ning foto haua juures peatatud sõidukist leidub U. Holmbergi uurimuses. – Holmberg, Tsheremissien uskonto, lk. 20–21 jm.

^[26] Seda muljet süvendab asjaolu, et suures osas varasematest kirjeldustest on neid käsitletud üheskoos. – Vrd. Šmits IV, lk. 1951 jj.

Rahvapärane selgitus mardipäeva (märdipäeva) nimetuse kohta seostub Martin Lutheri isiku ning arvatavate eluseikadega. Kuigi mardipäeva varasem daatum on olnud 11. XI, pole kuupäevamuutus kaasa toonud kujutlust kahest eraldi mardipäevast.^[1] Küll aga on mardi- ja kadripäeva lähestikune asend ning kombestiku sarnasus suunanud kõrvutama ka nende päevade nimepühakuid, nii on rahvasuus pühast Martinusest ning pühast Katariinast saanud usuisa Luterus ning tema naine Kadri.

Ajaarvamise seisukohalt on mardipäev kahe tähendusega: vegetatsioonikalendris märgib ta fenoloogilise talve algust, majanduskalendris sügistööde lõppu. Samasugune tähendus on tal mitmete rahvaste kujutluses.^[2] Olenevalt sellest kannab mardipäev endas jälgi just fenoloogilise ja majanduskalendri aastavahetusest (päikesekalendri aastavahetus lähtub talvisest pööripäevast). Oma olemuselt on looduse hääbumisest ning saakide salvesaamisest tulenev aastavahetus pikem ajavahemik, mitte ühteainsasse tähtpäeva surutud ajapunkt.^[3] Kõige ilmekamalt vahendab seda hingedeaja ning jaguaja pärimus.^[4] Mardipäev on eestlastel kõige sagedasem nii hingedeaja kui ka jaguaja lõpudaatum ning on liitnud endasse ristiusueelseid aastavahetuspüha jooni. Eeldatavasti on siia koondunud samuti ka surnutekultuse ilminguid.^[5] H. Tampere hinnangus tuleb sügisest hingedeaega ning jaguõhtuid „lugeda eelperioodiks agraarse aastavahetuse või talve alguspühadele, mida muistsed eestlased vähemalt paiguti pidasid sügisel, pärastise mardipäeva paiku“.^[6] Soomes on aastavahetuspüha tähendusega kekri kinnistunud 1. novembrile, siia kuulub rikkalik toidulaud ja tuleviku ennustamine, aga ka maskeerimine.^[7]  Mardipäev on neil olnud küll vorsti- ja lihapüha, kuid puudub maskeerimiskomme.^[8] Tähelepanu äratab surnutemaailmale viitavate sõnade marras, mardus^[9] kõlaline lähedus sõnaga mardipäev. See asjaolu võis Lääne-Euroopa päritoluga kombestiku sissesulamisel läänemeresoomelisse osutuda kaasaaitavaks.^[10] Probleemi, kas tegemist on muistse aja reliktiga või suhteliselt hilise saksa kultuurilaenuga, on käsitlenud mitmed mardi- ja kadripäevase sandiskäimise kombe uurijad.^[11] Pole kahtlust, et tegemist on eri kihistuste sulamiga, pigem on küsimuses kihistuste vanus ja see, mida meie päevini säilinud pärimusest annab objektiivselt identifitseerida genuiinseks ning mida laenuliseks. Tõtt-öelda kujutab see sulam endast ka uut kvaliteeti.

Sügistööde lõpu tähisena on mardipäev mihklipäeva (29. IX) paralleel. Viimast on loetud välistööde lõpu orientiiriks, esimene märgib saagi esmase töötlemise lõppu: linade ropsimist, vilja tuulamist, kapsaste hapendamist jms. Edaspidiseks jäid naiste tubased tööd ning meeste metsatööd. Töölepingute lõppemise või jõustumise päevana on mardipäev vähem oluline kui mihklipäev. Vaba päev või vaba õhtu võidi anda ka teenijarahvale, seejuures enam meestele kui naistele (mardipäeva on käsitatud kui meeste, kadripäeva kui naiste püha). Mardi-nimelistel peremeestel on olnud kombeks mardipäeva tähistada suuremalt kui muudes peredes. Selliseid peresid püüdsid ka mardisandid kindlasti külastada. Kõrtsiminekust on rohkem teateid Lä-E ja Sa, neis piirkondades on meelsasti kõrtsi kogunenud ka mardid pärast sandiskäimist.

Mardipäeva toidulaud on tavalisest rikkalikum eriti lihatoitude poolest. Vanim teade hanest kui mardilinnust Lääne-Euroopas on 1171. aastast; hane on siin hakatud kujutama ka piiskop Martinuse kõrval pühapiltidel, seletatud vegetatsioonihaldja kehastuseks ning pühaks linnuks.^[12] Eesti talutaresse on mardihane söömise komme jõudnud suhteliselt hilja ega olegi päriselt omaseks saanud:^[13] siit-sealt on teateid, et komme on tundmata (Vi, Sa, Võ) või et hane söödi mardi- või kadripäevaks jõukamates peredes (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (1)). Tallinna raearhiivi andmeil aastast 1545 oli mündivermijale nii mardi- kui hingedepäeval ette nähtud kinkida tapetud hani.^[14] Kombe ülekandumisele Prantsusmaalt Rootsi, Soome ning Baltikumi on osutanud E. Päss, K. Vilkuna sõnutsi on mardihane matk Soome kestnud üle 200 aasta.^[15] Kui toitluse muus osas ongi eestlastel ühist Lääne-Euroopa rahvastega, pole selle põhjuseks otsesed eeskujud, vaid tähtpäeva üldine suunitlus.^[16] Nii tuleb eestlastel iseseisvaks pidada ka linnuliha söömise kommet. Linde, eriti kukki ja kanu on mardipäevaks tapetud ning antud samuti martidele; kukeliha söömine hobuste õnneks vm. otstarbel kuulub mitmete tähtpäevade – jüripäeva, mihklipäeva, hingedeaja, mardi- ja kadripäeva, jõulukombestikku.^[17] Sea- või lambatapust mardipäevaks on teateid üle maa, ent võrreldes mihklipäeva pärimusega pole loomatapu nõue kuigi kategooriline. Tähtpäeva polüfunktsionaalsus tuleb ilmsiks piirkondlikes toidutavades. – Kesktalvetähiste, üldse talvetähtpäevade juurde kuuluv sea kehaosade toiduksvalmistamise komme astub jõusse mardipäevast, nimelt on Põ-E mõned teated seapea küpsetamisest. Jõuluajal on see Põ-E, tõnisepäeval (17. I) Lõ-E üldine.^[18] Tehtud on tanguvorste ning jahuvorste (siit nimetus mardimauk), kadripäeval olid vorstid väheolulised.^[19] Tangudest ja lihast keedetud valgevorst või verivorst kuulus mardiõhtusele toidulauale ka liivlastel ja lätlastel.^[20] Veretoitudest ja karaskitest on rohkem andmeid Lõ-E ja Sa, kapsatoitudest Põ-E. Kui mardiskäijatele süüa pakuti, olid toidud üldiselt samad mis pererahvalgi. Sümboolse toidupakkumise ning mardiandide puhul näib rituaalsete toitude osakaal veelgi tõusvat ning matuse- ja hingetoitude suunas.^[21] 

Tööjärje orientiirina pole ei mardi- ega kadripäev olnud nii populaarne kui mihklipäev. Sügiskünni ning viljapeksu lõpetuse tähtajaks on mardipäeva nimetatud vaid muuseas. Olulisemaid selle perioodi töid oli linaropsimine. Sagedasti on töödegraafikus nõutavaks peetud sellegi töö lõpetamist mardipäevaks. Lõ-E tuleb ette linatöötlemise keeldu, kartusel, et linakasv ei edene. Enamasti Vi on mardipäevaste tööde seas märgitud lambaniitmist, rõhutamata, et see tuli ette võtta nimelt tähtpäeval. Ilmselt oli seda enne suuremaid külmi otstarbekas teha. Lõ-E ja mujaltki on teateid lambaniidu keelust mardi- ja kadripäeva vahel (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (3)). Keelust üle astumine mõjuks lammastele või villale halvasti.

Tubaste tööde osas on kõige sagedamini mainitud ketrust. Siin on mardipäev tööjärje tähiseks – selleks ajaks pidid naistel olema mardisantidele tulemused ette näidata („mardile mauk kaela visata“). Et mardipäev ise on keelupäev, selle kohta leidub teateid idapoolsest Eestist. Ketruse keeld laieneb ka linaketrusele, teisalt aga rõhutatakse just villase töö keeldu ja see kehtib samuti villakraasimise ning varrastel kudumise kohta. Keelu motiveering puutub karjakasvatusse, enamasti on mainitud lambaõnne kadumist.^[22] Kirikukaanonitest sätestatud nõue – pühitseda pühakunimega päeva – on ilmselt kaasa aidanud niisuguste keeldude püsimisele, ent oma tekkelt on need kahtlemata varasemad ning läänemeresoomelised. Analoogiad hingedeaja ning jaguaja säilinud pärimuses suunavad mõttele, et aluseks on ettekujutus kariloomade sigimisele kriitilisest ajast, seda nii aasta vahetumise kui ka kodusid külastavate hingede liikveloleku mõttes.^[23] Mardipäev on hingedepäeva (2. XI) kõrval üks tähtpäevi, millele on konkretiseerunud hingedeaja või selle lõpu tähendus. Ilmsiks tuleb see hingedeajale omastes mardipäeva töökeeldudes, vaikusenõudes, soovituses tegelda mõistatamisega, teadetes hingede koduskäimisest, ilmaennetes. Truusmanni teatel tapetud mardipäevaks kana; praetud kana ja pirukaid viidud loomalauta vaimudele söögiks, hiljem aga pistetud järelejäänud luud aampalgi vahele, et head vaimud nendega halbu eemale tõrjuksid.^[24] 

Mardipäeva kogu pärimuse seisukohalt jääb loodusesse ja ilmastikku puutuv osa tühisesse vähemusse, ent kõrvutatuna teiste sügistalviste tähtpäevadega on see hästi esindatud – on ju tegemist talve alguspäevaga. Sellest johtub ka pikaaegse ilma- ja saagiprognoosi rohkus. Kõige tuntumad on otsustused kevade saabumise (lume sulamine, jääminek, rohukasv) kohta päevase lumikatte järgi põhimõttel: kui mardipäeval on talvemärgid näha, püsivad need ka kevadel kaua.^[25] Soe mardiaeg on varase kevade endeks samuti soomlastel.^[26] Nii kevade saabumise kui viljasuve ettearvamine on enam levinud Lõ-E. Mardipäevale eriomaseid uskumusi on vähe – need võivad nimelt kuuluda teistegi tähtpäevade (mihklipäeva, kadripäeva jt.) või teatava kalendaarse perioodi juurde (hingedeaeg, mardi-kadri vahe, ennejõulune aeg, jõulud). Eeldatavasti kuulub osa ilma- ja saagiprognoosist varasematesse maaviljeluse aegadesse, mil oluliseks kronomeetriliseks orientiiriks oli astronoomiline talve alguspäev ning öine taevapilt. Oluliselt rikastab ilmapärimust talve aste-astmelise saabumise ebaühtlust väljendav rikkalik vanasõnapärand („mart matab, kadri katab“ jts.).^[27] 

Otseselt elatusaladesse puutuvaid kirjapanekuid ületavad mardis- ja kadriskäimise kirjeldused mitmekordselt. Ka u. 1500 teisendit mardilaule meie rahvaluulearhiivides on arv, mis näitab tavandilaulu erakordselt suurt osatähtsust ning kauast käibelpüsimist nende tähtpäevade kombestikus.^[28] Fragmentaarsena või mõnede algusvärsside näol on mardilaul kasutusel tänini ega ole minetanud otseseost kombestikuga. Veelgi vitaalsemaks on osutunud sanditamiskomme. Mardis- ja kadriskäimise kombe ülevõtmist võib täheldada Eesti perifeersete alade etniliste rühmade seas: rannarootslastel, vene päritoluga elanikega Peipsi-äärsetes Vai, Iis, Trm, Kod külades, aga ka Se alal. Läänemeresoomelist päritolu lubab arvata mardiskäimise kombe kõrge vanus liivlastel.^[29] Ingerimaale ja sealtkaudu Lõuna-Karjalassegi on komme koos mardilauluga jõudnud eestlaste kaudu ning seda suhteliselt hilja.^[30] 

Martide kulgemisviisi märgib mardi(k)skäimine või -jooksmine, ka on öeldud, et joosti marti.^[31] 19. saj. keskpaiga kirjeldustes on mardiskäijaiks noored mehed, noormehed, külasulased.^[32] Hilisemates käsitlustes on mainitud, et need olid harilikult resp. peamiselt noormehed.^[33] 20. sajandil on segarühmades käimine olnud nähtavasti juba üldine, välja arvatud läänerannikul ja läänesaartel. Kombe muutumisega meelelahutuslikuks ettevõtmiseks on sandiskäijate iga noorenenud. Tavaliselt käisid lapsed eraldi rühmadena täiskasvanutest lahus, piirdudes lähema koduümbrusega (oma küla või mõnede peredega) ning lõpetasid oma käigud varem. Põhimõtteliselt eraldi ning üksi ja päevaajal on käinud Lä vaesed (näiteks saunanaised), kellele andide kogumine võimaldas saada lisaelatist. Sõna sant, ehkki tuletuslikult seostatav ladina sõnaga sanctus – püha, on meil kujunenud mõneti kerjuse sünonüümiks.^[34] Niisugune tähendus on suunanud sandiskäijaid laulusõnades oma seisust rõhutama: „Meie ei ole näljasandid, / meie oleme naljasandid“, kombe viljakusmaagilise funktsiooni taandudes on mõnel pool hakatud sandiskäimist rohkem „teenijarahva asjaks“ pidama.

Mardiskäimise eelisaeg on õhtu enne mardipäeva. Pä  lõunaosas ja Vl käidi sandis pikema ajavahemiku vältel: hingesandid käisid hingedepäevast, mardid mardilaupäevast, kadrid kadrilaupäevast alates. Sa, Lä ning Ha, Pä rannakihelkondades on käidud mitmel järjestikusel õhtul mardipäeva aegu, pärastise mardipeo ehk mardipulma aeg määrati kokkuleppeliselt ning see võis kesta samuti mitu päeva. Teateid leidub sandiskäimisest ainult mardilaupäeval või nimelt mardipäeval, ka mõlemal päeval. Kuupäev ise mingiks üldkehtivaks tähiseks ei osutu.

Külanoored on eelistanud hilisemat õhtust aega, lapsed varasemat. Eraldi välja läinud grupid võisid kohtumisel liituda. Leidub teateid teiste sanditajate kimbutamisest või kogutud andide äravõtmisest, ent nähtavasti on need kokkupõrked olnud pigem lavastuslikud kui tegelikud. Grupi tüüpilist struktuuri iseloomustab kirjeldus Hel: „Sandiskäijateks olid enamasti noored, tüdrukud-poisid. Ka mõned vanemad, kes hästi elurõõmsad inimesed. Sandis käidi gruppide viisi. Noored, kes omavahel sõpruses ja heas läbisaamises, need siis käisid koos. Enamasti ühe küla noored olid ühes grupis. Grupil oli märdi ema ja märdi isa.“^[35] Kogu maalt on teateid sandiskäimisest hobusega, nii veeti andideks saadud kraami, sandid ise ei tarvitsenud kogu tee endid sõidutada lasta. Käigud ulatusid paarikümne kilomeetri taha ning mitmesse külasse, grupi maksimumsuuruseks on märgitud kuni 30 osavõtjat. Kuna tegemist oli üksteist hästi tundvate, üksteise võimeid ning soodumusi teadvate isikutega, polnud eestvedajate – mardiisa ning mardiema väljavalimine probleemiks. Oluliseks on peetud sõnakust („kuda kellegil lõua töötiva“), organiseerimisvõimet („kamandas teistega“), esinduslikkust („suurem ja tugevam teiste hulgast“). Mardiemaks võidi paluda vanemaid laulunaisi just nende lauluoskuse pärast. Traditsiooniliselt on mardiskäijate eestvedajaks meespool – mardiisa (ka isa-sant), vastupidi kadridele, kus juhtiv osa on kadriema rollis esinejal.

Eestlaste maskeerimisviise ning kasutatavate rekvisiitide rikkalikku valikut hinnates on raske otsustada, millised moodused on sajandite vältel olnud püsitunnuslikud või funktsioonilise kandvusega. Maskeerimise ainueesmärk ei seisne soovis end tundmatuks moonutada. Üsnagi tüüpiline on martide kirjeldamisel karvase, koleda välimuse rõhutamine, seda küll, enamasti, kõrvutavalt kadridega. Vastandav „mardid mustad, kadrid valged“ ei kehti mitte ainult rõivavärvi kohta, vaid vihjab ka martide teatavale robustsusele ning tahumatusele, kadride puhtusele ning rõhutatult „peenele“ välimusele. Pahupidi pööratud kasukat ja rõiva karvasust on rahvausundi uurijad arvanud viljakuse sümboliks.^[36] Eestis on rahvasuu andnud maskeerimise tähenduslikule küljele vaid nappe seletusi. Kam pidi karvaste santide puhul olema „hää lambaõnn“, Rei „pidi lammaste sega tõbe tooma“, Plt on martide must rõivas tähendanud pori, kadride valge rõivas lund. Slaavi rahvaste jõuluaegse koljaadakombe geneesi selgitamisel osutuvad küürakad, lonkurid, karvased, tahmaga määritud nägudega maskeeritud tunnuslikuks surnutekultusega seostuvale tavandile. Seostele manismiga viitavat veel koljaadatajate teatavad käitumisjooned, nagu hääle moonutamine või vaikimine, samuti püüd tuba pühkida, ahju lõhkuda, kedrata, kusjuures pererahvas neid igati takistada püüab.^[37] Kunagised seosed surnutemaailmaga näikse meil peegelduvat enam martide kui kadride juures, ent kõike analoogset eestlaste kombestikus tingimata ja ainuvõimalikult manismist lähtuvaks pidada oleks siiski ennatlik. Märkigem vaid siinkohal, et püüd tuba pühkida on tunnuslik ka meie luutsidele^[38] ja ketruslaul ning ketrajasandi soolonumber on mardi- ja kadrilaulutsükli üks omaette osi.^[39]  (Vt. levikukaart: mardipäev) Vastassoo rõivaste kandmist on rahvasuu seletanud tundmatuks jäämise püüuga. Meesteks rõivastumine kuulub üksiti mardipäeva kui meeste püha juurde, sandiks (kerjuseks) rõivastumine aga nii mardi- kui kadripäeva juurde, puutumata eestlastel jõulutsükli maskeeritutesse. Kui looduslikel maskeerimisvahenditel (kasetoht maskiks, linad-takud juusteks või habemeks, karukollad, samblikud, kadaka- või kuuseoksad dekoratsiooniks) ongi ehk kunagi olnud sisuline tähendus, siis rahvasuus sellekohased tõendused puuduvad.^[40]  Õled (õlekubuks, rukkihakiks maskeerumine, õled mütsil, õlgedest vöö, saba, õlenuust käes jms.) kuuluvad eeskätt martide atribuutikasse; kuna marte peeti viljaõnne toojaiks, võib küll eeldada seost viljakusmaagiaga.^[41] Huvi pakuvad mõned Sa teated, et mardirõivast maha pudenenud õlekõrred tuli põletada, nagu polekski igasugune kokkupuude martidega õnnetoov.^[42] 

Jõulutsükli maskeeritute seas on jõulu- või näärisokk, karu, kurg, hani regionaalselt traditsioonilised loomtegelased. Üsnagi samased nii esindatava loomaliigi kui maskeerimisviisi poolest on vepsa jõulusandid.^[43] Mardi- ja kadrikombestikus on loomamask üks paljudest võimalustest. Kõige sagedamini on kujutatud karu (tantsukaru), harvemini hobust, sokku (kitse), oinast (lammast), kurge (toonekurge) jt. Kodulindudest on hani nagu kadri- ja jõulukombestikuski iseloomulik Lä, Muh. Loomaks maskeerimise vahendites ja rollimängus on tüüpilist: tantsukarul tumeda ülespidi karvaga lambanahast kasukas; hobust (vahel koos ratsanikuga) mängib kaks vaiba või lina alla pugenut; sarviliste loomade või kuradi kujutamisele on iseloomulik sarvekandmine; kure ning hane puhul oli üll sõidurõivana kasutatav suurrätt või kuub, mille varrukast käsi läbi pisteti.

Kujutelmast, et inimese hing võib esineda looma või linnu kujul, on arvatud tulenevat kriitilistel perioodidel loomaks maskeerimise kommet või atribuutikaks lihtsalt villa, karusnaha, lina, kedruse kasutamist.^[44] Loomaks maskeerimine on suhteliselt vanem kihistus kui mitmesugusteks ametimeesteks (korstnapühkija, kaardimoor, tohter, soldat, kingsepp, madrus jts.) või rahvaste esindajateks (mustlane) maskeerimine. Loomaliikide esindavuses ega maskeerimis-erisustes pole olulisi põikumisi paljude Euroopa rahvaste samalaadsest aastavahetustsükli traditsioonist.^[45] Sarnasust Euroopa rahvaste tähtpäevamaskidega on täheldatud ka läti maskeerimistavades ning sarnaseid loomamaske (näiteks kurg, karu) ja maskeerimisviise võib kohata vepslastel.^[46] Sügistalvise loomaks maskeerimise põhjusena võiks samahästi kõne alla tulla fenoloogilise kalendri aastavahetus kui kriitiline periood.^[47] On tõenäoline, et sügistalve manistliku sisuga traditsioonides on Eesti alal kunagi kohta olnud ka loomamaskidel, ent loomadeks maskeerimise komme omandas aegsasti ajaviitelis-meelelahutusliku ja sotsiaalse suunitluse. Esivanemate kultusest lähtuva reliktkihistusena väärib enam tähelepanu maskeerimine sugulussuhteid esile toovaks perekonnaks (isa-ema ja lapsed) eesotsas mardiisaga.^[48] Sellekohaseid analoogiaid pakub eriti lääneslaavi (poola, slovaki, tšehhi jt.) rahvaste traditsioon.^[49] Eestlastel näib perekond olevat läbi aegade püsiv ning kogu sanditamistseremooniat korraldav ja koordineeriv, laulusõnade saatel toimuva viljakusmaagilise tegevustikuga vahetult seotud üksus.

Õige mitmete traditsiooniliste tegevuste kohta on raske väita, et neil on kunagi olnud muud funktsiooni peale meelelahutusliku. Näiteks lärmitsemist teel, kellahelistamist, pillimängu võiks käsitada kui algselt tõrjemaagilist tegevust, olgugi et teated niisugusest eesmärgist puuduvad, nagu ka teated martide kohmakalt tammuva tantsu või ülespoole upsimise tähendusest.^[50] Vits pole sanditajate atribuutikas juhuslik, vaid sellele on omistatud tervistavat toimet nagu muudelegi sellelaadsetele kontaktiviimistele elava ja halja eluoksaga.^[51] „Mardivitstel arvatse pärastkid veel arstivägi sehes olevad,“ on öeldud Muh. Lisandunud on karistusfunktsioon, eriti pererahva tööjärje kontrollimisel ja laste lugemisoskuse küsimisel (viimane eriti Sa, Lä).

Tuppatulekutseremooniast sissetulekuks lubaküsimisega, ukse või akna taga märkuandmisega (näiteks vitsaga uksele või aknale lüües) on teateid Lä ning läänesaartelt, mujal täidavad seda otstarvet tervituslaul ning sissetulemislaul. Need kunagi obligatoorsed kombetäitmised on hiljem redutseerunud, sissetulemislaul võidakse esitada samahästi juba toas olles või piirduda paari algusvärsiga. Terviktsükli koostisosadeks on peale tervituslaulu ja sissetulemislaulu veel santide tantsulaul, tunnistamislaul (sporaadiliselt), ketrajasandi laul, tänulaul (või sajatus), hüvastijätulaul (sporaadiliselt), kõiki neid saadab vastavasisuline tegevus.^[52] Viljaterade imitatsioonimaagiline külvamine võib toimuda kas sissetulemislaulu või tänulaulu ajal või nii ühe kui teise puhul. Ketrajasandi laulust resp. ketruslaulust on teateid Lä ja Lõ-E. Esitatakse seda enamasti vastava toimingu saatel: mardiema asub kedervarrega lõnga heietama. Laul võib seejuures puududa või saadab tegevust kõneline monoloog. Värsimõõdu poolest võib laulutsüklis ketrajasandi sõnalist etteastet hinnata suhteliselt hiliseks, komme ise on märksa vanem.

Ilmselt kujunes ketrusestseen laululiseks alles siis, kui toiming sai andide palumise või töödekontrolli funktsiooni. Samasugune ketrusestseen pole võõras soome-ugri volga rahvastele, seda on täheldatud venelaste jõulukombestikus ning näiteks liivlaste vastlasandiskäimise juurde kuulub analoogiline ketrusestseen ilma lauluta.^[53] Märkigem, et Lä, Sa sanditamistele on üldse tunnuslik laulu puudumine või vähesus.^[54] Sedavõrd olulisemad on kõnelised etteasted, tööjärje ja virkuse kontroll, laste lugemisoskuse küsimine, järgmiste santide tuleku (kadripäeva, jõuluaja) väljakuulutamine. Siinkohal väärivad tähelepanu mõistujutuga pöördumised pererahva poole andide saamiseks (näiteks või on „ennejaanipäevane päitsiklehma üdi“).^[55] Hingedeajal ning jaguajal mõistatamisele on omistatud sigivusmaagilist toimet ning loodetud kariloomade edenemist.^[56] Samal eesmärgil on mõistatatud ka jõulu eel ja jõulu aegu (teated on rohkem Lõ-E). Ootuspäraselt peaks mõistukõne ning eufemismide kasutamine martidelgi olema jäänuk kunagistest tõekspidamistest, mis suunasid teatavatel kriitilistel aegadel vältima otseütlemist.

Maskeeritult ja laulude saatel andide kogumine on Eestis omane nimelt mardi- ja kadripäeva kombestikus, teistel rahvastel koonduvad samalaadsed ettevõtmised enam talvise pööripäeva ümbrusse. Ühiseks taustaks on aasta vahetumine (esimesel juhul fenoloogilise kalendri, teisel juhul päikesekalendri alusel). Siia on kauges minevikus lisandunud kujutelm neil perioodidel kodusid külastavatest surnute hingedest, üksiti nii elatusaladele kui ka inimsaatusele kriitilisest ajast. Seetõttu on ootuspärane, et kuigi eesti mardi- ja kadrilaul moodustab väga ulatuslikult välja arendatud mitmeosalise lauludetsükli, olles sellisena unikaalne, leidub siin teiste rahvaste sanditamislauludega palju ühist laulude kompositsioonis, sõnastuses ja funktsioonis. Kõige üldisem ja ühenäolisem on ehk tervitamine ja õnnesoovimine, ent ka tuppatuleku-, ülistus- ning sajatusvärsid; iseloomulikud on spetsiaalsed pöördumisvormelid, küsimus-vastusega dialoogid tuppatulekul, endi kuulutamine kaugelt (taevast) tulnuiks, jne.^[57] 

Marte on peetud enam põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks („mart üle maa, kadri üle karja“). Mardilaulus jagub õnnistust siiski nii põllule kui karjale, nii perele kui pereliikmetele eraldi. Personaalsete pöördumiste puhul pereliikmete poole on taas esiplaanil põllu- ja karjaõnne soovimine („viskan sisse viljaõnne, / katusele karja õnne“); soovitud on ka lasterohkust („läve alla lasteõnne“), lastele virkust („ole ommiku usina“); vallalistele peiu- ja pruudiõnne („kamberisse kosjaõnne“). Sajatused andidest ilmajäämise puhul, olgu laulu- või proosavormis, pole nii ulatuslikult välja arendatud. Neis kuulutatakse karjale kadu („saagu te sead surema“), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne: „susi sitku supipatta“, „jäägu te kodu kopitama“, „saagu sul savitse latse“, „saagu su tuba põlema“ jts. Kui sanditajaid üldse sisse ei lastud, karistati pererahvast muul moel. Ukse taha pandi puu, laoti puuriit, toodi seamold vms., tõmmati vanker katusele, puistati linaluid kaevu. Niimoodi on tembutanud ka ehalkäijad noormehed, kui neid tüdrukute juurde magama ei lastud, vankri katuseletõmbamine kuulub samuti pulmanaljade hulka.^[58] Andmeid leidub tempudest, mis polnud mõeldud ei karistamiseks ega õnnestamiseks, näiteks toitude omapäi kaasavõtmine, toidunõude viimine järgmisesse peresse või salaja äravahetamine, salaja prahi ajamine põrandale, pererahva mustaks määrimine või veega kastmine.^[59] 

Andide ärajagamine sandiskäijate vahel on hiline komme. Mis koos saadud, tarvitati samuti koos viimases talus või lepiti kokkutulemiseks mingi hilisem päev (nimetused mardiõhtu, sandiõhtu, mardipidu, pidu, Lä-E mardipulm, Lõ-E pall, tsimman, Võ kirmas). Teade kõige pikemast mardipeost on 1893. a. Ksi: „Mardi-kadrisandid olivad vahest mõnikord ka kaks ehk kolm nädalid.“ Lä-E mardipulm (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (2)) on võrreldes muude piirkondade mardipidudega kõige esinduslikum nii kestuselt, osavõtjate arvult kui meelelahutuslike ettevõtmiste poolest. See võis kesta mitu päeva ning vastavalt varuti ka toiduaineid, õigupoolest arvestasid pärastise kokkutulemisega samuti andide andjad. Kui mardipulmaks eraldi õlu pruuliti, võisid ettevalmistused alata enne mardiõhtut. Mõnel pool (nt. Khn) määrati osavõtjaile linnasenorm. Iseloomulik on andide ülejäägi andmine peresse, kus mardipidu toimus, või siis müüdi osa kraamist ning saadud raha eest osteti lisa. Müümis- ja kogunemiskohana on mainitud ka kõrtsi, samas võidi pidada kogu mardipidu. Lõ-E on enam teateid kogunemistest kuhugi peresse nii, et aeg (samal õhtul või edaspidi) oli eelnevalt kokku lepitud ning põhitoiduse eest (söögiks lihavärske, leivad, pirukad, joogiks õlu) kandis hoolt pererahvas. Küllalt sagedased on teated, et niisugusele mardiõhtule läksid ka need, kes mardisandis ei käinudki, kuid võtsid omalt poolt söögipoolist kaasa.

Mardipidude meelelahutuslik osa on olnud läbi aegade üsna kirev. Tantsu, pillimängu ja seltskonnamängude poolest ei erinenud see simmanist või muu nimetusega noorteõhtust. Juhul, kui mardipidu järgnes vahetult sandiskäimisele, kuulus siia rollimäng vastavalt maskeeringule. Mängiti ka muid pikemaid mänge, mis tegelaste maskeeringut ei nõudnud.^[60] Sandiskäimisel oluline mardiperekond (ema-isa-lapsed) mardipeol enam asjasse ei puutu, küll aga tõuseb esile nn. mardinoorik ja tema peigmees – pulmalavastuste kesksed tegelased.

Mardipidu kannab mardipulmade nimetust põhiliselt Lä lõunaosas.^[61] Pruutpaariks maskeerimist ja pulmade imiteerimist tuleb ette rahvakalendri tähtpäevadel paljude rahvaste juures, sealhulgas läänemeresoomlastel.^[62] Väline sarnasus näib olevat nii ühetaolise iseseisva arengu kui ka vastastikuste kultuurimõjustuste tulemus. Laulatusetseremooniast, harvemini ristsete mahamängimisest on teateid ka mujalt Eestist ja tundub, et Lä mardiõhtu nimetus otse sellest lavastusest ei tulenegi. Vähemalt arhiiviteadete põhjal jääb mulje, et mardi- ja kadripulma nimetuse tagapõhi on avaram: vanale külaühiskonnale omane toidukraami kokkutoomine nagu pulmadegi puhul, rikkalik toidulaud koosistumisega nagu talgutel või pulmades,^[63] maskeerimistega rollimängu populaarsus nendes piirkondades talgute jm. ühistööde lõpul, aga samuti ka pulmades, ning lõpuks – noorte suhtlemisvõimalus, nagu see on olnud tavaks pulmades. Paarismagajate rõivaidpidi kokkuõmblemine on olnud Lä üsna populaarne.^[64] Juhitagu veel tähelepanu talgujäära kujutava noormehe käitumismallile tüdrukute villa-, lina- ja pruudiabistamise talgutel (teateid Muh, Mar, Kir, Lih, Kse, Kul) või Muhu noodavedajate ühisööbimistel nn. kohtumaja-mängule, kus lavastati „kohus“ tüdrukutele, kes poisi enda kõrvalt ära ajanud.^[65] Niisiis oleksid ütlusel „Mardid eluaeg pulmi pidanud“ (Kse) laiemad tagamaad ning mardinooriku paaripanekustseen pole siin olnud mardipulmale nimeandjana kuigi oluline. Siinkohal väärib äratoomist samuti pulmadele (soome k. häät) osutav vana nimetus jumihäät soomlastel. Sellega märgitakse noorte sügisesi siivsa kõrvutimagamisega kooskäimisi, kusjuures 18. sajandist pärineb teade Oulust, et noorsugu korraldas neid pyhänmiesten aikana (pühakutepäev on 1. XI), ning paar teadet Pohjois-Pohjanmaalt pruudiksrõivastumisest ja pulmade mängimisest.^[66] K. Vilkuna kommenteerib selliseid kokkusaamisi kui elukaaslase leidmise muistset viisipärast moodust, mida kristlik moraal juba aastasadu on mõnevõrra ülekohtuselt tauninud. Tegemist on Põhjala igivana kombega, millel on vasteid Rootsis ning ulatub see Kesk-Euroopani välja.^[67] Tema hinnangud kooskäimiste kõrge moraalsuse kohta toetuvad 18. saj. allikatele. Seevastu kajastavad R. Viidalepal kasutada olnud andmed eestlaste käsitööõhtute, talgute jts. kooskäimiste kohta rohkem kui sajandi võrra hilisemat aega. Temagi jõuab järeldusele, et „peab olema tegemist üsna vana traditsiooniga“, et „niisuguste koosviibimiste üheks ülesandeks on olnud noorte omavahelise tutvumise ja abiellumise soodustamine“ ja et „meie noorte sügisel peetud kooskäimistele on omane teatav erootiline kallak“.^[68] Mis puutub kõrvutimagamistesse, siis andis mitmepäevane mardi- või kadripulm noortele selleks võimalusi samavõrd kui kõik muud taolised olukorrad õitsil, ehal käies, talgutel, pulmades, jõuluõlgedel jne. On ilmne, et mardi- ja kadripulmade kombestikku sulas midagi sisse ka mängutubadest, mida Mihkli pastor H. Göseken 1694. a. kaebuses on pidanud taunimisväärseks: „Mängutubadest, Mengetubbat. Mängutubasid peavad nad iga aasta mardipäevast peale kuni jõuludeni, nad valivad suure talu, sinna tulevad nad kokku õhtul, niipea kui on pimedaks läinud, noormehed oma parimate riietega ja tüdrukud on parimais riideis, ehteis ja paatritega (s. o. ristidega) kaelas, otsekui läheksid nad pulma. Et neil on õlut, siis purjutavad nad ja noormehed ja neiud hakkavad nii vanade inimeste kui ka laste juuresolekul tantsima ja hüppama, jooksevad siia-sinna nurkadesse, käperdavad seal üksteist ja võtavad ette igasuguseid sugulisi kergemeelsusi. See kõik kestab tükk aega kuni keskööni, siis lähevad nad oma kodudesse ja heidavad magama. Pole siis ka imestada, et sellised inimesed pühapäeviti kirikusse ei tule. Ja just need mängutoad tekitavad kõlvatust, mida isandad peaksid nagu kord ja kohus karistama.“^[69] Mängutubadest veel niipalju, et päriselt Lääne-Euroopa malli järgi tüdrukute ühised tööõhtud need siiski polnud. 16. saj. lõpu ning 17. saj. alguse kirikuvisitatsioonides on Han, Kse, Mih, Pär mainitud kogunemisi mängutubadesse pea sügisest kevadeni nii laupäeviti kui ka mitmetel kalendritähtpäevadel, siin toimub Metsik-puusli valmistamine ning Kse pastori kaebuse järgi (1693) kogunevat kogu rahvas kõikidel laupäevaöödel nendesse Metsiku ümber hüppama.^[70] Rahvas ise muidugi ei pidanud oma kooskäimisi, nagu ka mardi- ja kadripulma karistusväärseks kõlvatuseks. Nii Lä mardi- ja kadripulma või üldse mardi-kadriõhtute hinnanguis on rahvaluulearhiivi kombekirjeldustes mainitud priiskamist ja purjutamist teinekord taunivaltki, kuid „igasugustest sugulistest kergemeelsustest“ pole ainsatki vihjet.

Sanditamas võidi käia ka mõisas või küsiti härrastelt luba pikemaks ajaks töölt ära jääda. 20. sajandil on sanditajad tee leidnud samuti asutustesse: kauplustesse, apteeki jm. Eesti linnade ja suuremate asulate marditraditsiooni kohta võib vanemate andmete nappuse põhjal arvata, et sanditamiskomme on olnud küllaltki võõras.^[71] Kombe ületulekut keskustesse on soodustanud seltsitegevuse hoogustumine ning maaelanikkonna linnastumine ja külade tühjaksjäämine. Kaasajal ilmneb püsimistendents just linnaoludes.

Märkused:

^[1] Kirikukalendris on mardipäeva nimetus seotud rohkem kui ühe pühamehega, nende seas on olulisemad 316. a. sündinud Tours’i piiskop Martinus, kelle surmapäev on 11. XI (surma-aastaks on loetud kas 390., 397., 400. aastat või aastaid ajavahemikus 397.–402.) ja protestantismi rajaja Saksamaal Martin Luther (1483–1546), kelle sünnipäeva 10. XI mõjul mardipäev nihkus 11. novembrilt 10. novembrile.

^[2] Nt. sakslastel ja belglastel: Sartori III, lk. 264–265; prantslastel: Tokarev et al III, lk. 36.

^[3] Vrd. Hiiemäe, Aastajaotustähistest, lk. 91–93.

^[4] ERk V, lk. 232–233 jj. (hingedeaeg).

^[5] Mardipäeva seost surnutekultusega on oletanud ka näiteks O. Līdeks läti pärimuse põhjal. – Līdeks, Latviešu svinamas, lk. 180.

^[6] Tampere, ERlV III, lk. 10.

^[7] Waronen, lk. 136–168; Hiiemäe, Rahvakalendri talvepühad, lk. 1676.

^[8] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 304; Bregenhøj-Vento, lk. 3 ja 8.

^[9] Need tähendavad Põhja-Eestis surmahaldjat, surma ettekuulutajat, vrd. Saareste, EKMS IV, vg. 29–30. Siit lähtub soomekeelne marraskuu (surnutekuu) novembri kohta, selle sisuline vaste on eesti hingekuu ehk kooljakuu oktoobri rahvapärase nimetusena. – Waronen, lk. 179; ERk V, lk. 209 (oktoober).

^[10] Vrd. oletust, et eesti mardikuugi tähendaks algselt mardakuud (soomlastel vastaks sellele marraskuu nimetus). – Eisen, EM II, lk. 26.

^[11] Vrd. Loorits, Grundzüge III, lk. 92–93; Tampere, ERlV II, lk. 20; Tedre, Осенние, lk. 107; Tedre, Der Heischegang, lk. 295– 296. Hea ülevaate nendest ning omapoolse argumentatsiooni on esitanud K. Salve, kes jagab H. Tampere ja Ü. Tedre seisukohta sanditamiskombe vana läänemeresoomelise aluspõhja olemasolust. – Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 91–98.

^[12] HDA V, vg. 1718; muid seletusversioone vt. Eisen, EM II, lk. 26.

^[13] Vrd. Zender, lk. 226.

^[14] Russwurm, Revals, lk. 93.

^[15] Päss, Mårtensmåssa, lk. 137; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 304.

^[16] Iseloomulik on lihavärske söömine, vanade veinivarude lõpetamine ning uue maitsmine. – HDA V, vg. 1713.

^[17] Vt. ERk III, lk. 13 ja 48 (jüripäev) ja ERk V, lk. 136 (mihklipäev). Samasugune komme on tuntud lätlastel. – Šmits II, lk. 1188–1189; Kraasna eestlastel on kukeohver hobuste õnneks neljapäeval pärast mihklipäeva. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 84.

^[18] Lätt, lk. 128–129.

^[19] Tanguvorstidest kui mardipäeva ja jõulu tavanditoidust vt. Kurrik, Vorstid, lk. 119–121; Moora I, lk. 179 ja 182.

^[20] Kurrik, Vorstid, lk. 152; Šmits III, lk. 1186.

^[21] Vrd. Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 94–95.

^[22] Samasugune uskumus on tuntud lätlastel. – Šmits III, lk. 1189.

^[23] Vrd. ERk V, lk. 232–233 jj. (hingedeaeg). Aastavahetusest kui kriitilisest siirderiituse ajast vt. Gennep, lk. 166–188.

^[24] Truusmann, lk. 16.

^[25] Ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb Eestis alla 0°C 15. novembrist. – Eesti NSV atlas, lk. 12.

^[26] Hautala, lk. 357. Lätlaste uskumus on enamasti vastupidine. – Šmits III, lk. 1187.

^[27] Vt. sõnaregister EV IV köites, lk. 118; teistel rahvastel: Kuusi in coop, lk. 137–138; 143–144.

^[28] Pikemat iseloomustust mardi- ja kadrilauludest vanade tavandilaulude muusikaliste stiilide säilitajana ning eri kihistuste peegeldajana vt. Tampere, ERlV II, lk. 20–21. Ü. Tedrelt pärineb ülevaade lauludetsükli temaatiliste alajaotuste kohta. – Tedre, Осенние, lk. 105–109; ERlA I, lk. 292.

^[29] Sellekohast argumentatsiooni vt. Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 91–99.

^[30] Mansikka, Martin- ja Tapaninvirsistä, lk. 229–236.

^[31] Vrd. Rosenplänter, lk. 216.

^[32] Mälk, lk. 202; Rosenplänter, lk. 216; sama kordavad Wiedemann, AIÄLE, lk. 367 ja Loorits, Grundzüge II, lk. 92.

^[33] Tampere, ERlV II, lk. 11; ERlA I, lk. 291. Tüüpilised mardisandid olid noormehed ka liivlastel ja lätlastel.

^[34] Vrd. Eisen, EM II, lk. 22; ERlA I, lk. 290.

^[35] RKM II 244, 305/6 < Helme khk – H. Kala (1967).

^[36] Tokarev, Маски, lk. 189; vrd. Tšarziati, lk. 118.

^[37] Vinogradova, Зинмняя, lk. 152; 231–232.

^[38] Vt. ERk VI, lk. 274 (luutsipäev).

^[39] Vrd. Tedre, Осенние, lk. 105; ERlA I, lk. 122.

^[40] A. Konkka seletab seda kui hingekujutelma ülekannet. – Konkka, lk. 107.

^[41] Sama on väitnud Ü. Tedre. – Tedre, Осенние, lk. 105.

^[42] L. Kettunen on täheldanud keeldu jõulusanti puudutada vepslastel. – Kettunen, Matkamuistelmia, lk. 51.

^[43] Joalaid, lk. 164–166.

^[44] Konkka, lk. 107.

^[45] Vrd. Tšitšerov, lk. 195; Tokarev, Маски, lk. 187–188.

^[46] Janson, lk. 40; vrd. Loorits, Eine altrussische, lk. 24; Joalaid, lk. 164–166.

^[47] Nii näib see olevat udmurtidel. – Pozdejev, lk. 83.

^[48] Ü. Tedre on seda pidanud hiliseks nähtuseks. – Tedre, Осенние, lk. 104.

^[49] Vinogradova, Зинмняя, lk. 151.

^[50] Eeldatavasti tähendaks üles hüppamine seost viljakasvumaagiaga. – Vrd. mitmete Lääne-Euroopa rahvaste – sakslaste, ungarlaste, poolakate jt. kombestikku: Fehrle, lk. 93; Tokarev et al II, lk. 194, 205, 224.

^[51] Vrd. saksa k. Lebensrute; Pokrovskaja, lk. 67. Ütlus „Terveks!“ kuulub samuti urbepäeva urbimistoimingu juurde. – ERk II, lk. 141–142 (urbepäev).

^[52] Tsükli jaotust ning osade üksikasjalikumat tutvustust vt.: Tedre, Осенние, lk. 105–109.

^[53] Aktsorin, lk. 158–159; Tšitšerov, lk. 203–204; Loorits, Eine altrussische, lk. 7–12.

^[54] Vrd. Tampere, ERlV II, lk. 12; Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 98.

^[55] Wiedemann, AIÄLE, lk. 369.

^[56] Vt. ERk V, lk. 234 (hingedeaeg), 266 (jaguaeg) jm.

^[57] Näiteks slaavi rahvastel: Vinogradova, Зинмняя, lk. 178–180 ja 188; Tšitšerov, lk. 115 jj.; Gurskij, lk. 160; udmurtidel: Pozdejev, lk. 83.

^[58] Vrd. Tedre, Eesti pulmad, lk. 11–12.

^[59] V. I. Tšitserovi hinnangus on vene koljaadatajate selletaolised tembutamised meelelahutuslikuks saanud 19. sajandil, varem kujutasid nad endast perekonna heaolu ning majapidamist sümboolselt kahjustavaid karistustoiminguid. – Tšitšerov, lk. 131.

^[60] Vt. ka: Päss, Mardipäeva mängudest, lk. 71–89.

^[61] Päss, Mardipäeva mängudest; lk. 77 leiduva levikukaardi täiendamisel hilisemate arhiivi laekunud teadetega laieneb levikuala veidi põhja suunas.

^[62] Näiteks veel soomlastel ja karjalastel: Päss, Mardipäeva mängudest, lk. 77 ja 80; vepslastel: Joalaid, lk. 166–167; liivlastel: Loorits, Eine altrussische, lk. 9 ja 50–51; vrd. Tokarev, Эротические обычай, lk. 101–102.

^[63] Vrd. ülekantud tähendusega värsse populaarsest talgulaulust „Põllul pulmad“, kus peremees on „põllul pulmad teinud“ (Karuse khk). – ERlA II, lk. 110–111; ERlA IV, lk. 156.

^[64] Vt. ka: Tedre, Eesti pulmad, lk. 96. Paralleele kõrvutimagamiste nn. ühiskontrolli kohta rootslastel ja soomlastel vt. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 252–254; Vilkuna, Jumihäät, lk. 485–500.

^[65] Vt. ka: Viidalepp, Kollektiivtöö 2, lk. 108–110; 3, lk. 190; 4, lk. 273.

^[66] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 252 jj.; Päss, Mardipäeva mängudest, lk. 88.

^[67] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 252–254; Vilkuna, Jumihäät, lk. 492–500.

^[68] Viidalepp, Kildsann, lk. 62–63.

^[69] Katke Göseken juniori aruandest „Verzeichnis der Desiderien, Mängel und Beschwerden, die sich bei der Kirche zu St. Michaelis in der Wihk befinden. Anno 1694 d. 4. Jan. d. Hrn. Präpositio Knüpfer zugesandt“ koos tõlkega eesti keelde leidub: Laugaste, lk. 67–69.

^[70] „Das da Mengitubbat sein, worinnen das Volck alle Sonnabends Nacht zusammen Komme hüpfe üm die Metzicks.“ – Anderson, lk. 12 ja 22.

^[71] Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 97–98.

Jüripäevi on kaks – kevadine ja sügisene ehk talvine jüripäev.^[1] Viimast tuntakse Eestis Setumaal, kus see veneõigeusu pühana puutub ka rahvakalendrisse.

Venelastel on talvine jüripäev 17. sajandi alguseni olnud mõisates kohavahetamise päevaks, seetõttu on Jürit nimetatud tööde alustajaks ja lõpetajaks.^[2] Kõrvuti kahe jüripäevaga tuleb vanasõnades ette mõlemat nigulapäeva (kevadine 9. V, talvine 6. XII). Talve saabumist märkivate tähtpäevade loendis on setudel vastavalt vene traditsioonile esindatud talvine nigulapäev ja talvine jüripäev.^[3] Mõnedes setu külades on talvine jüripäev (väike jüripäev) olnud külapüha nagu ka vadjalastel ja vepslastel ning seda on peetud vastavalt vanale kalendrile 9. detsembril).^[4] 

Märkused:

^[1] Kevadine jüripäev – Püha Georgiuse märtrisurma päev, on 23. IV. Talvine jüripäev on suurmärter Georgiuse kiriku pühitsemise päev Kiievis.

^[2] Sahharov, lk. 150–152; Tšitšerov, lk. 17–18.

^[3] Vrd. Dal, lk. 898.

^[4] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 138; Kettunen, Vepsäläisten, lk. 88–94.

Talvine Alttoa talu (2014). ERA, DF 28917.

Talvine nigulapäev (6. XII / 19. XII)

Luutsipäev (13. XII)

Talvine pööripäev (21. või 22. XII)

Toomapäev (21. XII)

Jõulud

Tabanipäev (26. XII)

Süütalastepäev (28. XII)

Vana- ja uusaasta (31. XII–1. I)

Detsembrikuu^[1] rahvapärased nimetused lähtuvad talve ning jõulude kui talvepühade saabumisest: jõulukuu, Võ talvistepühakuu või talsipühakuu, Khn talvistekuu, talipühakuu. Talvekuu nimetus märgib talve saabumist ning on kasutusel enam novembri kui detsembri kohta. Kirikuaasta alguskuuna detsember rahvakalendrisse muutusi ei too, adventi hakati tähistama 1980-ndate aastate lõpul. Mängukuu nimetuse puhul on ilmsesti silmas peetud jõuluaegset mänguharrastust või üldse noorte kooskäimisi võimaldavat käsitööõhtute hooaega.

Detsembri suuremaks välistööks on meestel olnud metsaraiumine. Ehituspalkide või üldse tarbepuude langetamise eelisaeg on neljal talvekuul, sagedamini kui novembrit ja detsembrit on nimetatud jaanuari ja veebruari. Pidi olema „surnud aeg“, mil mahlad puudes ei liigu, jälgiti jõulueelsete kuufaaside sobivust, tuulesuunda. Naiste kodune käsitöö soikus enne jõulusid, kui asuti pühadeks ettevalmistusi tegema. Elatusalade ja koduse majapidamise teemaline pärimus seostubki eeskätt jõuludega, ilma et siia puutuks kalendrikuu.

Ilmastikuliselt on detsembrit arvatud vastavuses olevat juuni või juuliga, sügistalviseid härmatiseaegu kevadiste külviaegadega. Täpsustavaks optimaalse külviaja arvestuse lähtepunktiks on seejuures talvine pööripäev või jõulud.^[2] Talve järkjärgulist saabumist (talveteed, lumikate) vahendavad detsembris nigulapäev (6. XII), luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII).

Märkused:

^[1] Vana-Rooma kalendris kümnes kuu, arvestatuna 1. märtsist – aasta algusest.

^[2] Vt. Hiiemäe, Külviaegadest, lk. 100.

Luutsipäeva^[1] ehk luutsinapäeva rahvapärased nimetused on luutsnapäev, luuts, lutsi. Kombestikus on kohapeal välja kujunenud erijooni. Kujutlus aasta kõige pikemast ööst on ühine teiste rahvastega: kotkas (kull, ronk) või kukk kukub puu otsast või õrrelt alla, jõudmata nii pikalt magada.^[2] Vastav vormel on toodud Holzmayeril („Lutsnapä öse kukkub kotkas pu otsast maha“^[3]) ning see võib kuuluda samuti ka teistele lähedastele tähtpäevadele – enam nigulapäevale (6. XII) ja talvisele pööripäevale (22. XII). Kõige pikem öö on ajatriivist tingituna saanud tegelikult luutsipäeva kohal olla 14. sajandil.^[4] 

Talve lähenemist märkivas tähtpäevaloendis („mart matab, kadri katab“ jne.) ei puudu ka luutsipäev. Vormel „luutsi pühib luuaga“ vihjab lumerohkusele või tuulest aetud hangedele (vrd. „luutsna pühib luuaga, toomas tuiskab taga täis“). Sa, Hii on luutsi luual mitu otstarvet. Analoogiliselt martide, kadride või andrestega on siin luutsidki käinud perest peresse (vt. levikukaart: luutsipäev). Sealjuures võis neil käes või seljas olla luud, luuavars, kadakaoks, kasehagu, vitsakimp (sõna luutsi tähendab Khk murdes luuda).

Luutsid käisid maskeeritult, see oli enamjaolt noorte, nii poiste kui tüdrukute meelelahutuslik ettevõtmine. Käidud on grupiga või üksi ning püütud endid tundmatuks maskeerida, teinekord tüdrukud meeste- ning poisid naisterõivaisse riietudes. Andide palumist ega saamist pole oluliseks peetud, küll aga on pühitud põrandaid ning kontrollitud tubade pühade-eelset korrasolekut või lapsi kimbutatud. Peredes tavatseti lapsi hirmutada sõnadega „lutsid tulavad, luuad selgas“. Ühe teate järgi Khk olnud lutsid „valges riides, enamasti kasukaga“. Ilmselt pole tegemist rootsi eeskujudega, kuigi saarerahvale polnud Rootsi valgesse rõivastatud Lucia-neidude pühalikud protsessioonid teadmata.^[5] 

Gressel on tuhka- ja luutsipäeva „tühja usu“ kohta märkinud, et „siis ei pea mitte härga essimest korda ikkendama, egga ülepea mitte ree ette pannema“ – härja sarved hakkaksid „tuhkama“.^[6] Nähtavasti on Gresseli kalendrit kasutanud ka Wiedemann.^[7] Suulises pärimuses liitub see uskumus küll tuhkapäevaga.^[8] 

Tõendid selle kohta, et luutsipäeva traditsioon puutub ka elatusaladesse, koonduvad Põ-Ta. Lutsin (luutsin) kujutab endast üleloomulikku olendit või jõudu, tema tõrjeks tuleb ööseks õlgedesse panna raudese, muidu kariloomad neid õlgi enam ei söö. Lätlaste kombestikus on loomade jootmise keeld.^[9] Asjaolu, et tegemist oli tähendusliku, kriitilise ajaga, aitab mõista ühtlasi luutsina kottiajamise kommet. Trükisõnas on seda kirjeldanud Wiedemann, mööndes, et mõnede arvates on tegemist kõigest halvast vabanemise taotlustega.^[10] Nähtavasti on tema andmed pärit J. Hurdalt, kes samasisulise teksti on üles kirjutanud Lai ning samuti lisanud, et mõnede arvates ajavad sellega „kõik kurja lakast ära“.^[11] Enamik luutsina lakast mahaajamise või kottiajamise kirjeldusi tutvustab seda kui sissevedamismängu, nii nagu on kirjeldatud ka Mulgimaa vastla kottiajamist.^[12] Erinevalt vastlast on luutsinat lakast alla aetud öösel, pimedas (Lai, Äks, Plt teated) ja all ootajatele vee kaelaviskamisel öeldud, et see olevat „luutsina kusi“ (Pee, Lai). Tõenäoliselt lähtuvad siit ka Lai kirjapandud nimetused vesiluutsin ja vesiluutsina päev. Siinkirjeldatud nalja teadmatu(te)ga on tehtud ka mis tahes päeval. Plt on teade (1930) luutsina kottiajamisest vana-aasta õhtul ja lauritsa kottiajamisest lauritsapäeval (1978). 1981. a. rahvaluuleekspeditsioonil selgus, et mäletatakse siiski ka luutsina kottiajamist luutsinapäeval.^[13] Kure kottiajamine kuulus Lut kolmekuningapäeva kombestikku.^[14] 

Tubaste tööde osas väärib märkimist ketruse keeld. Ehkki seda kohtab samuti teistel rahvastel,^[15] ei tarvitse tegemist olla otselaenuga, küll aga loob kujutlus aasta kõige pikemast ööst ühetaolised eeldused tõrjemaagiaks ning töökeeldudeks.^[16] Aruandes Mihkli kiriku kohta 1694. a. ongi Göseken luutsipäeva nimetanud tähtpäevade seas, mil ei töötata.^[17] 

Märkused:

^[1] Sitsiilia saarel Sürakuusa linnas pühaks saanud neitsi Lucia märtrisurma päev (suri u. 300. a.).

^[2] HDA V, vg. 1443; Kuusi in coop, lk. 217.

^[3] Holzmayer, lk. 66.

^[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 325; HDA II, vg. 191.

^[5] Vrd. Lönnqvist, lk. 192–195.

^[6] Eesti-ma rahva Kalender 1838 [Gressel].

^[7] Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.

^[8] ERk I, lk. 135 (tuhkapäev).

^[9] Šmits II, lk. 1109–1110.

^[10] Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.

^[11] H, R 2, 22/3 (121) < Laiuse khk – J. Hurt (1866).

^[12] Vt. ERk I, lk. 94 (vastlapäev) ja kaart lk. 123 (vt. levikukaart: vastlapäev (2)).

^[13] Toimingu tüdrukupõlves kaasa teinud E. Türni sünniaasta on 1917. – RKM, Mgn II 3436 (43) < Põltsamaa khk – M. Hiiemäe ja E. Sinijärv (1981).

^[14] Nimetus tuleneb kureks maskeerimisest, vrd. RKM II 270, 313/4 (24) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1968–1969).

^[15] HDA V, vg. 1443; Sartori III, lk. 20; Šmits II, lk. 1109.

^[16] Vrd. HDA V, vg. 1445.

^[17] Laugaste, lk. 69.

Toomapäeva^[1] nimetatakse ka veel toomas, Pä must toomas. Seda isikunimest lähtunud nimetust on rahvaetümoloogias seosesse viidud ka toomisega (vrd. joomapäev, saamapäev, jts.). Kaasa on aidanud uskumus, et jõuluajaks peab kõik võõrad asjad, laenud jms. tagastama, võlad ära tooma.

Liivimaa ordumeistri Borchart von Dreilewe valitsusajal (1341–1347) toimunud 1343. a. ülestõusudega ja toomapäevaga seostub muistend mässuliste katsest andamikottidesse varjunutena linna pääseda. Russowi kroonika teatab Viljandi talumeeste ebaõnnest.

„See salaplaan meeldis hästi talumeestele ning päev määrati kindlaks, millal see peaks sündima, nimelt toomapäeva õhtul (20. detsembril). Aga see kavatsus avaldati Viljandi lossi sakslastele ühe vanaeide poolt, kelle poeg selles salanõus kaasas oli; sellest oli eit oma poja pärast mures ning palus sakslasi, et nad halastaksid tema poja peale. Ta näitas ka ära sakslastele märgi, millega pidi ära märgitama kott, milles tema poeg oli. See palve lubati antud teate pärast täita. Kui nüüd talumehed oma kottide ja regedega Viljandi lossi ette jõudsid, lasti neid niipalju sisse, et nendest arvati jagu saavat. Siis olid sakslased oma mõõkadega valmis ning pistsid kõik talumehed kottides surnuks. Igaveseks karistuseks ja mälestuseks määrasid ja panid peale sakslased kõikidele Viljandi maakonna talumeestele, isegi süütutele, uue maksu, mis tuli tasuda igal aastal toomapäeval.^[2] 

Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest. Ühtlasi on see pühadetsükli alguse päev täis ettevalmistusi pikaks pühadeajaks. Pööripäevana on toomapäev üksiktähtpäev (vana skandinaavia uusaasta).^[3] Jõulutsükli alguspäevaks on tal olnud põhjust saada sellepärast, et pööripäevast on hakatud arvestama päikese- ja kuukalendri aasta 12 päeva pikkust vahet.^[4] Germaani rahvastel kuulub toomapäeva kombestikku aastavahetusele omane tuleviku ja tulevase ennustamine; soomlaste pärimuses rõhutatakse jõulu-ootust (hea toomas toob jõulud); eriti põhjapoolsetel venelastel on jõulueelne aeg täidetud kooskäimistega, tõrjemaagiline kurjade jõudude väljaajamine toimub hiljem – uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel.^[5] Eesti pärimust iseloomustab nimetuse Toomas mütoloogilise tähenduse mitmekülgsus. M. J. Eisen kirjutab: „Tooma liig mitmekesised, ühe iseloomu teisele iseloomule vasta käivad tundemärgid annavad põhjust oletada, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganuse jälgi põimitud.“^[6] 

Toomapäevast hakkas kehtima muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Rõhutatud on ketruse ning jahvatamise keeldu, põhjendused on erinevad. Mõnel pool peeti soovitavaks pesupesemist kui suurpuhastuse juurde kuuluvat toimetust, ent pesu ei tohtinud ööseks välja jääda, muidu „Toomas musta kätega käperdab pesu ära“ (Koe). Sõrve kalamehed keerasid toomapäeval paadid kummuli, viisid püügivahendid ulualla ning tähistasid sügistalvise püügiaja lõppu õlle ja õllekõrvasega.

Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani, selle kohta öeldi, et naise kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni (Vi). Naiste hooleks oli vorstide valmistamine. Küpsetati ka leiba. Mõnel pool oli toomapäeva toiduks seapea, sellest loodeti sigade „kordaminekut“. Meeste töö oli õllepruulimine. Teated õlletegemisest on enam Põ-E kui Lõ-E (Vl ja Ta lõunaosas ning Võ, Se seos toomapäevaga puudub). Ette tuleb nii soovitust kui keeldu, isegi ütlus „Toomas läheb tõrde“ võib olla mitmeti mõistetav. See võib väljendada soovitust õlu käima panna nimelt toomapäeval, et saaks palju õlut (Kuu, Hlj), keeldu õlut käima panna enne toomapäeva – õlu ei läheks käima (Lüg) või toomapäeval – toomas rikuks õlle (Plt). Sim on koguni öeldud: „Toomas, see on surm, poeb tõrde.“ (Vt. levikukaart: toomapäev (1))

Surmakujutelma tekke eelduseks peab M. Waronen uskumust surnute hingede liikvelolekust ja märgib, et soomlased tunnevad ütlust „Tuonen Tuomas minut perii“ („Toone Toomas minu pärib“).^[7] M. J. Eisen juhib tähelepanu nimede Toomas ja Tooni sarnasusele ning möönab, et „ennejõulused tumedad ilmad sobivad iseäranis Toone – Musta Tooma ajaks“.^[8] Nimede Toone – Tooma sarnasusele viitab ka O. Loorits lüroeepilist „Tooma laulu“ kommenteerides.^[9] Göseken (sen.) märgib nimetuse Thooma pehw juures Tooma kohta Ille erat Patronus contra peftem ning toob keelenäiteid Thooma kangke keffi ning Thomas ei puttub.^[10] Hupel nimetab Toomast katkujumalaks (Pestilensgott).^[11] Wiedemann on püüdnud täpsem olla (ladina k. pest tähendab ka taudi, hukatust) ning Tooma tähendusvastetena toonud Schutzpatron in der Pestzeit, die Pest selbst (katkuaja kaitsepatroon, katk ise). Samas esitab ta kaks surma eufemismi – liiva- ja nurme-Toomas. Gösekeni keelenäidete ning lause Toomas läheb tõrde tõlkimisel saksa keelde on tal Toomas tõlgitud sõnaga die Pest (katk).^[12] 

Rahvaluulest saadud teadetes ei ole Toomast katku või loomataudiga seosesse viidud. Säilinud andmed vanemas kirjanduses tunnukse kajastavat kahte erinevat kujutelma: Toomas surma tähenduses lähtub paganusest, Toomas kui kaitsepatroon kristlusest.

Kraasna eestlaste usundis toimus omapärane ristiusu ja paganlike arusaamade läbipõimumine. Nagu kirjutab O. Kallas oma 1901. a. kogumismatkast, oli kraasnalastel 19. sajandi teisel poolel kõige rohkem mälestusi Püha Tooma nimelisest maajumalast, kelle poole ohverdamisel palves karja kaitseks pöörduti.^[13] O. Looritsa arvates on Tooma austamine antud juhul välja kasvanud hingede austamisest, kelle poole hingedeajal on samal viisil palves pöördutud.^[14] Kraasnalaste palvuse aeg „nädal või kaks peale mihklipäeva“ langeb ka ühte hingedeajaga ja apostliku õigeusu kalendri toomapäevaga, ilma et oleks kinnistunud 21. detsembrile.^[15] 

Kogu maal on toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg. Eriti palju on sellekohaseid teateid Ta, Vl. Koristustööde hulka kuulub küttekollete puhastamine ning kogu elamu korrastamine, mida nimetati Musta-Tooma, Tahma-Tooma (ka Nõgi-Tooma või Tolmu-Tooma) väljaajamiseks. See ütlus võib tähendada samuti veel päevade pikenema hakkamist, valguse võitu pimeduse üle: must Toomas aetakse välja; pühitakse välja; läheb välja; läheb minema; musta Tooma tütar pannakse mehele. Kam sõnuti: „Must-Toomas välja ja Valge-Toomas sisse!“ Nii nagu luutsina kottiajamine on muiste väljendanud püüdu vabaneda karjale kahjulikust kurja jõu kehastusest^[16] , nii näib puhastustoimingulgi olnud tõrjemaagiline tähendus. Hiljem on Musta-Tooma väljaajamine enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning  usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti (Ha, Lä, Sa, Ta) on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval. Tervikuna pole see komme rangelt toomapäevaga seotud, kuuludes säilinud pärimuses enam vana-aasta öö ja uusaasta hommiku juurde. Ka esinevad sagedamini nimetused nääritont, -taat, -mees, -sokk, -poiss, -näkk kui Tahma-Toomas. Välimusse ega viimise eesmärkidesse kuupäevanihe olulist erinevust ei too. Siiski on vana-aasta öö tembutustes ajaviitelisuse kõrval ehk enam üldist taotlust suunata ebaõnn (sh. mahajäämus töödes ja tulevase leidmises) mujale.

Õlgedest kuju valmistamisest ning selle äraviimise protsessioonist on andmeid paljudelt rahvastelt, erinevad on olnud toimingu funktsioonid ning teadlaste seletusversioonidki.^[17] Tahma-Tooma valmistamise tagamaad ja eeskujud kasutada olevatest teadetest ei selgu. Eestist teada olevaid analooge on Gösekeni (jun.) 1694. a. kirjeldatud vastlapäevane õlgedest Metsik-puusliku metsaviimine (Lä), kadaajamine (samuti Lä), tuhkapoisi viimine (ka väljasaatmisega möödasõitja ree peale poetatuna) tuhkapäeval (Vl).^[18] Kõik need väljendavad millestki vabanemise soovi eemalesuunamise, isegi hävitamise kaudu, ilma et leiduks vihjet maagilisele uuestisünnile.

Omapärast ümberkäimist õlgnukuga meenutatakse ühes Kul kombekirjelduses: „Jõulu-Toomas – tehakse õlgest mees. Ennemalt pereisad tegid seda lastele rõemuks. Pandi kaks väheldase mehe pikkust teevast ülevalt kokku, alt jäeti laiemaks. Nende teevaste külge seoti teene pool kõver teevas risti – see jäi käteks. Esimesed teivad jäid jalgadeks ja kereks. Teevaste ümmert kruiti ästi õlgedega kinni, na et ta ka inimese moodi jäi. Siis pandi veel vana rehemüts ka pähe ja Jõulu-Toomas oligi valmis. Lapsed peksid seda, et muidu viib jõulud ää, andsid talle sirak-särak. Lapsed peksid Toomast na, et pead suitsesid. Lapsed peksid, ütlesid isi: „Peksame nüid Toomast.“ Vanemad naersid ja vaatasid seda pealt. Kõige viimaks kargas isa [Toomast] kinni ja viskas üle ukse rehale. Ütles isi: „Kasi, et sa meie poiste jõulusid ää ei vii!““^[19] Isikustatud Toomast on kujutatud lisaks seni esitatutele seoses õlleteoga veel mitmeti. „Toomas valge mütsiga laua otsa peal“ (Khk) tähendab vahutavat õllekannu; „Toomas tassib toobriga õlut juurde“ (Jür) märgib, et toomapäeval tehtud õlu läheb hästi käima; „Toomas poeb õlle sisse“ (Amb, Kaa) tähendab vastupidist, jne. Ütlusesse, nagu „Toomas toob jõulud“, on nähtavasti kätketud tavaline tähtpäeva isikustamine, sageli aga näikse sõnade varjus peituvat kunagised mütologiseeritud kujutelmad. Neid on aidanud luua kriitilise aja ning sellest tulenevate ohtude tunnetamine koos ettekujutusega hingede liikvelolekust, tulemuseks Tooma seosesolek surnutemaailmaga. Selles kontekstis pole „Toomas tuiskab“, „Jõulu-Toomas möllab“ (Rid, Kir, Han, Krj), „Toomas tossutab“ (JMd), „Toomas möltab tuisata“ (Kaa), „Toomas naese-lastega vällas“ (Vll) pelgalt ilmavanasõnad (allitereeruvad veel Toomas – tuul, torm), vaid midagi enamat (vrd. hingetuisk, hingemaru).

Sa on toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, üksikult või grupina perest peresse käinud jõulu-toomad ehk toomad (vt. levikukaart: toomapäev (2)). Need on valges rõivas meesterahvad („valged püksid ja valge särk olid“), nimetatud on punast vööd (Mus) ja näokatet (Khk). Nähtud on ka karvupidi kasukaga, tahmatud näoga toomast. Vanasõnas tavatsetakse järjestikku nimetada kolme ennejõulust sanditajat, kellel tunnusese käes või seljas: „Andrus ahjuhargiga, luutsi luuaga, toomas toobripuuga.“ Toobripuu öeldakse olevat õlletoobrite tõstmiseks, on ju toomaste peamine tegevus jõuluõlle maitsmine. Mõnel pool (Kaa, Khk) on toomad ise värsket õlut, nn. õllelaotist lähkriga teise peresse kaasa viinud („tuldi toomast tooma“). Ühes kirjapanekus meenutati, et toomad näitasid toobripuu peal punasest lõngast seotud märke, „kust saadik ükski pää hakkas. Jõulud, nääripää, kolmekuningapää ja küünlapää“ (Mus). Külastuse juurde kuulub eelolevate tähtpäevade teatamine, nagu on kombeks selle piirkonna martidel-kadridel, ning õnnesoov uueks aastaks, ent napimal kujul, kui seda teevad nääripoisid ja näärisokud perest peresse liikudes.

Märkused:

^[1] Rooma-katoliku kirikukalendris pühendatud apostel Toomale („uskumatule“ Toomale, kes kahtles Jeesuse ülestõusmises surnuist).

^[2] Russow, Liivimaa, lk. 52; vrd. Eisen, EM II, lk. 55–56.

^[3] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 334.

^[4] HDA IX, vg. 979.

^[5] HDA IX, vg. 764–768; Hautala, lk. 367–370; Tšitšerov, lk. 168 ja 73–75.

^[6] Eisen, EM II, lk. 56.

^[7] Waronen, lk, 202.

^[8] Eisen, EM II, lk. 56.

^[9] Loorits, Grundzüge III, lk. 117; vrd. Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade, lk. 107–109.

^[10] Göseken, Manuductio, lk. 83.

^[11] Hupel, TN II, lk. 145.

^[12] Wiedemann, ESSr., vg. 1177; vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.

^[13] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 76–79.

^[14] Loorits, Grundzüge II, lk. 371.

^[15] Kreeka-katoliku kirikukalendris tähistab apostel Tooma (surn. 72. a.) mälestuspäeva 6. IX (vkj. 19. X). Analoogiline nihe ajas on toimunud seoses hingede ootamisega koju midruskipäeval. – ERk V, lk. 213–214 (midrusk).

^[16] ERk VI, lk. 275 jj. (luutsinapäev).

^[17] Kokkuvõtteid ning viiteid vt. Västrik, Veel metsikust, lk. 77–80.

^[18] Laugaste, lk. 70; ERk I, lk. 93 (vastlapäev), 136–137 ja 143 (tuhkapäev).

^[19] ERA II 137, 257/7 (9) < Kullamaa khk – V. Eenveer (1937), vrd. lk. 54.

Tabanipäeva ehk tehvanipäeva^[1] nimetus teise jõulupüha kohta on tuntud Eesti põhjarannikul. Lääne-Euroopas on püha Stephanus (Stefanus) hobuste patroon, seepärast kuulub „suurele hobustepäevale“ peale jõuluveetmise üsna rikkalik hobustehooldus (tõrjemaagia, ohvriannid, sõit hobustega ümber pühahoonete jms.).^[2] Komme juua sõõm Stefanuse auks kujunes välja juba esimesel aastatuhandel ning leidis 15. sajandil koha isegi kirikuriituste seas. Tegelikult on jõulurahu-järgne meelelahutuslik kombestik tabanipäeva samasuunalisele kombestikule aastasadu taustaks olnud ning need kaks tähistust on mõneti üksteisesse sulanud.

Skandinaaviamaades ja Soomes on tabanipäev (soome k. tapani) hästi tuntud.^[3] Soomlaste kaudu on mõned tavad ka Eesti põhjarannikule jõudnud. Otsekontaktidele Lääne-Euroopast osutab teade F. Amelungilt selle päeva joomareglemendist seoses mustpeade jõulutähistusega 1514. a. Tallinnas.^[4] 

Johann Forselius on oma käsikirjas (1684) Harju-Risti koguduse eestlaste ebausukommetest kirjutanud: „Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi.“^[5] Nagu selgub Fr. R. Kreutzwaldi kommentaarist (1854), ei teata sellal niisugusest kombest midagi ega näi niisugune päev eestlastele midagi tähendavat.^[6] Taas kirjeldab tabanipäeva kui hobustepüha G. Vilbaste (Kuu): „Sell päeval on hobuseid tuppa toodud, neile õlut juua pakutud, kõrvu õllega pestud. Mispärast seda kõik on tehtud, ei teata enam seletada, vaid ainult mäletatakse, et nii on tallitatud: „Juba ta ikka hobuste õnne tähendas.“

Õhtul käinud majast majasse „Tabanisandid“. Nad olnud niisamuti kui Mardi- ja Kadrisandid moonutatud: kasukas tagurpidi seljas, nägu kinni kaetud jne. ... Nad käinud taludes ja mangunud õlut ja viina. Tabanisantidel olnud oma kindel piir, kust saadik nemad toas võisid minna. See oli „tabani ors“, mis toa koja poolt seinast umbes 5–6 jala pealt aampalgina ühest seinast teise käis ja endise umb- ehk pätsahju välimises nurgas püsti seisvat patsasamba ülemist otsa kinnitas. Patsasammas oli umbahju – ilma keriseta – välimise nurga toeks. Tabanisandid ei tohtinud „tabani õrrest“ enam toa sissepoole minna; kui nad seda tegid, anti neile valu ja kihutati toast välja; muidu aga anti neile enamaste õlut ja viina, mille ette siis tempa tegid.“^[7] Samasugust piiritõmbamist kohtab Sa luutsipäeva kombestikus, kus luutsid pingi peale roninuid puutuda ei või.^[8] 

V. J. Mansikka oletab soome tabanilaulus rootsi mõjusid ning tõmbab paralleele eesti mardi- ja kadrilauluga (andide palumine, pererahva kiitus, õnnistussõnad jne.).^[9] Meie rahvaluuleteadetes on mainitud Kuu, Hlj noormeeste ratsasõitu perest peresse – „tabanit ajama“. Tabanid käisid teisel jõulupühal ja päeva ajal ning laulsid tabanilaulu, milles sooviti hobustele kaeru, ratsameestele õlut jm. meelehead, nimetati tabaneid poisikesteks ja Tabanit „hobuste härraks“. Seejuures pole selge, kas viimane tähendab härrat või jumalust (vrd. soome k. herra – jumal). Hlj teate järgi olnud tabanid näost nõgised ning käes olnud neil nõgised kadakaoksad, paaris Kuu tekstis on nimetatud, et kanti karvupidi kasukat. Soome tabanite maskeering oli märksa mitmekesisem ja laulud pikemad.^[10] 

Märkused:

^[1] Pühendatud Püha Stephanuse mälestusele; legendi järgi suri ristiusu esimärter Stephanus päev pärast Kristuse sünnipäeva umb. 33. a.

^[2] HDA VIII, vg. 428–436; Sartori III, lk. 51–52; Beitl, lk. 689–690.

^[3] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 345–350; Hautala, lk. 427–437; Waronen, lk. 199–202.

^[4] Amelung, Geschichte, lk. 82–83.

^[5] Forselius, lk. 28.

^[6] Boecler-Kreutzwald, lk. 95–96.

^[7] Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 267–268. Samas on autor märkinud, et tabanilaulu lauldud «tabanisantidele kiuste“.

^[8] ERk VI, lk. 278 (luutsipäev).

^[9] Mansikka, Martin- ja Tapaninvirsistä, lk. 237–241.

^[10] Hautala, lk. 431–437.

Aasta viimane päev kannab nimetusi vana-aasta, vana-aasta laupäev, uueaasta laupäev, näärilaupäev. Silvestriks on vana-aastat nimetatud harva. Aasta esimene päev on uusaasta, nääripäev (rohkem Lä-E), vastne aasta (Kagu-Eestis). Ametlikult määras aasta alguse kuupäeva 1. jaanuarile Rooma paavst Innocentius XII 1691. aastal. Selle daatumi omaksvõtmisele eesti talupojakultuuris aitas kaasa sattumine luterliku kanoniseeritud kirikukalendri mõjusfääri seoses Eesti allutamisega Rootsi riigile 18. sajandi algul.^[1] Niisiis on 31. detsembri daatumiga vana-aasta ning 1. jaanuar kui uusaasta suhteliselt noored, ligikaudu kolmesaja aasta vanused pühad.

Koduste toimetuste ja talituste osas sarnaneb meie vana-aasta suuresti jõululaupäevaga: mõlemate tähtpäevade tavandisse kuulub agar toiduvalmistamine ja saunakütmine, kusjuures päeva teine pool on (alates kirikuskäimisest) pidulik. Uskumuste ning kombestiku maagiline osa kulmineerub õhtul, öösel ja järgmisel hommikul.

Vana-aastal toodi sisse uued õled või heinad, enamasti põhjendusega, et jõuluks tuppa toodud õled on liiga pudedaks muutunud. Nimetatud on pikki rukkiõlgi, odraõlgi, põhku. Õlgede sissetoomisest tseremoniaalselt, tervitussõnadega („Tere, näärid!“) on märksa vähem teateid kui esimesel (jõulupühade puhuks) toomisel. Nii on toimitud peaasjalikult maa lääneosas. Ka tuleb õlgede sissetoomise kirjeldustes harvemini ette selle toimingu põhjendusi. Nähtavasti on kombele maagilist tähendust omistatud vähem. Õlgede lakkeviskamise komme tulevase saagi ennustamiseks seostub siiski mõlema tähtpäevaga võrdselt. Loitsuliste ütluste kogum on vana-aastal isegi mitmekesisem („Rukki kasuks! Odra kasuks! Kaera kasuks!“ või „Kas rukkid kasvavad?“; „Viskan rukist, ei lustet! Viskan otra, ei ohakat, viskan kaera, ei kasteheina!“ jne.). Niisugustes loendites on esimesena nimetatud rukist kui kõige olulisemat leivavilja.

Ettevalmistused kirikussesõiduks olid kõigi jõuluaja kirikuskäimiste puhul ühesugused. Tagasiteel sõideti üksteisest mööda, et olla töödega kogu aasta teistest ees. Samal eesmärgil rutati kojusaabumisel „liigutama“ kõiki tööriistu. Samavõrd oluline kui jõululaupäeval, oli vana-aastalgi ristide jt. tõrjemaagiliste märkide tõmbamine (söega, kriidiga vm.) ustele, väravatele, kaevukaanele, kirikusaani otsale. Lä-E kehtis nõue aknad ööseks kinni katta, et tulevalgus majast välja ei paistaks, vili suvel ei kõrbeks, ei ikaldaks, ei känguks. Nagu jõuluöölgi, pidi tuli toas kogu öö põlema. Põhjendustes kängitsemata jalu magamise keelu kohta on toimunud tähenduse nihe. Kui seoses jõuluõhtuga kerkib esile vajadus vältida mis tahes halba kontakti, mis võiks kahjustada majapidamist, siis vana-aasta õhtul on esiplaanil soov tagada üksikisiku heaolu. Niisiis, kel jalad nääriööl paljad, vigastab suvel jalgu; kes magama jääb, on kogu aasta laisk ja unine.

Tõrjemaagilisest lärmitsemisest öösel kella 12 ajal püssi paugutades on sporaadilisi teateid pea ainult maa lääneosast. Nii hoiti „kõik paha majast eemale“ (Phl), lasti „nõidadel silmad pääst“ (Prn), „vana-uasta silm katki“ (Khn). Paugutamisega saluteerimisest Eesti mandriosas on teateid alates 1930. aastate kombekirjeldustest.

Ettevaatusabinõud halva kontakti vältimiseks veetoomisel, loomade jootmisel, saunaskäimisel, näopesemisel on samad mis jõuluõhtul, ent esile tõuseb uus seletus, näiteks saunaskäimist on põhjendatud vajadusega vana aasta mustus maha pesta või soovitatud saunas käia võimalikult vara, et töödega teistest peredest ette jõuda.

Nõue soola kui tõrjemaagilist vahendit kaevu visata seostub enam vana-aastaga kui jõuluõhtuga, niisamuti uskumus vee viinaks (vt. levikukaart: uusaasta (4)) või magusaks muutumisest (vt. levikukaart: uusaasta (5)). Nihet on soodustanud võimalus täpselt määratleda aastavahetuse hetke – kell 12 öösel.

Tähenduslikuks on peetud aevastamist, ent seletused on vastukäivad. Seda on arvatud aevastaja hea tervise endeks või siis tähendas see perest lahkumist (jälgiti ka, kas aevastaja nägu on ukse poole).

Varane tulesüütamine koldesse uusaastahommikul seostub taotlusega järgmisel aastal töödega ajalt toime tulla. Põrandapühkimine ja -pesemine sümboliseeris vabakssaamist eelmise aasta mustusest ja prahist. Teisalt on tuba pühkimast just hoiatatud, et pühkmete väljaviimisega vältida halba kontakti. Põhiliselt Lõ-E on teateid puude tuppatoomisest linnupesade leidmiseks, nii nagu on paastumaarjapäeva (25. III) ja suure nädala kombestikus. Lapsed, kes uusaastahommikul nn. linnulaaste tuppa tõid, pidid suvel palju linnupesi leidma. Soovitus anda kanadele (õlgedest, vööst, ohjadest, köiest, lõhestatud vitsast vm. tehtud) võru seest süüa (vt. levikukaart: uusaasta (2)), et nad ühte pessa muneksid või koos püsiksid, kuulub kõige enam nääripäevale, mõnevõrra vähem jõulupühadele (seda Lõ-E), ent seostub ka mitme kevadepoolse tähtpäevaga. Kitsalt alalt Lõ-E (Trv, Rõn, Ote) on mõned teated kuke- või kanaliha söömisest hobusetallis, et hobused edeneksid.

Et ei tuleks leivapuudust, soovitati ahjuluud ja leivalabidas kriitiliseks ajaks tuppa jätta. Eriti Saaremaalt on teateid leivaküpsetamisel viljakõrte torkamisest taignasse. Leiba ahjust välja võttes jälgiti, kas kellegi õnneks pandud kõrs on kõrbenud – seda peeti surmaendeks. Nääripäevaks küpsetatud leiva- või saiakaku nimetus on Saaremaal nääris. Võrreldes germaanlastega on eestlastel magusad uusaastaküpsetised üsna vähetähtsad.^[2] Leiva ning vorstide kuulumist vana-aasta toidulauale on rõhutatud enam kui sealiha söömist. Nimetatud on seapead või seapeapoolt, seajalgu, seasaba. Lõuna-Eestis on kuigivõrd mainitud kala söömist. Kalasoomuste alalhoidmine pidi tooma järgmiseks aastaks rahakülluse. See uskumus on ühine lätlastega ning neil populaarsem kui eestlastel.^[3] Rahajätku pidi andma isegi ubade ja herneste söömine. Üldhinnangus on nõuded menüüle tagasihoidlikumad kui jõulupühadel.

Komme loomadele lauta leiba viia on püsinud enam seoses jõulupühade kui aastavahetusega (Jeesuslaps sündis laudas, seepärast olgu loomadelgi püha). (Vt. levikukaart: uusaasta (1)) Mõnel pool on leiba viidud mõlemal ajal ning veel ka kolmekuningapäeval. Terariistu (nuga, kirves) pandi kurjade jõudude tõrjeks lauta või laudaukse alla nii jõuluõhtul kui vana-aasta õhtul.

Taevavaatlus kuulub pigem vana-aastale. Tähistaevas ja selge öö tähendasid, et järgmisel aastal on laudas palju noori loomi. Tähistaevas võis tähendada veel head viljasaaki või heina-aega, rikkalikku pähkli- või kalasaaki. Rannarahvas jälgis, kus on mere kohal eriline helendus – kalakoit; nendes vetes teati tulevat soodsaid püügivõimalusi. Peamiselt Saaremaal on olnud kombeks vana-aasta ööl õunapuid, kreegi- ja sarapuid raputada, et need saaki kannaksid (vt. levikukaart: uusaasta (3)). Saagikuse suurendamiseks on viljapuid ka suitsutatud. Nääriöö tuult peeti saagisoodsaks sarapuudele (vt. levikukaart: uusaasta (6)). See uskumus on levinud rannapiirkondades.

Viljasaagi endena on 1. jaanuari nagu teistegi talviste tähtpäevade päikesepaiste pigem hea kui halva tähendusega. Härmatis märgib head teraviljasaaki, head õnne, inimestele head tervist; sadu (lumi, rahe, vihm) tähendab vilja ikaldumist, inimestele tõbesid ja surma. Võrreldes jõulupühadega on ilmavaatlus vana- ja uusaastal üsna kõrvalise tähtsusega.

Mis külaskäikudesse puutub, siis vana-aasta õhtu ja öö on kodukeskse jõuluõhtuga võrreldes piirkonniti märksa seltskonnalembesem. Lääne-Eestit iseloomustab maskeeritult perest peresse käimine. Tüüpilisi loomamaske esindavad näärisokk, näärikaru, näärihani, kurg, pooleldi kurge või sokku meenutav tönk (Kihnu saarel).^[4] Kõige kindlamalt kuulub vana-aasta tähistusse näärisoku või -sokkude ilmumine koos sokukarjase või -karjastega alates keskööst kuni hommikuvalgeni. Näärisoku külastuse viljakus- ning sigivusmaagilist tähendust on mainitud enam seoses uusaasta kui jõulupühadega. Näärisokkudeks on nimetatud ka nääripoisse ehk uusaastapoisse. Tuppa tulekul löövad nääripoisid pererahvast õlgedest keeratud nuudiga „erguks“. Ranget erinevust sokukarjastel ja nääripoistel pole, pigem kujunes nimetus selle järgi, kas kaasas oli sokk. Nääripoiste külaskäimise aeg vältab keskeltläbi kauem, isegi enam kui ühe päeva. Sel juhul veedetakse öö kusagil peres õlgedel. Erilist maskeeringut nääripoistel pole, tunnuslik on õlgedest kokku seatud kiivritaoline müts, teinekord „sarvega“. Kui soku puhul peeti õnnetoovaks lihtsalt külastust, siis seda enam pidid nääripoisid hoolsad olema soovisõnade ütlemisel. Pikemad pöördumised sisaldavad loendi, kus on eraldi nimetatud peremeest, perenaist, tütreid, poegi, viljaliike, koduloomi ja -linde. Üldistavat soovi „head uut aastat“ pole neis kuigi oluliseks peetud. Küll aga on jälgitud, et uksele saaks söega või kriidiga kirjutatud algava aasta number. Tundmatuks jäämist ei taotleta; kui soovitakse pikemaks ajaks paigale jääda, võetakse üleriided ära. Nääripoisid küsivad õlut, pähkleid, mida neile ka pakutakse. Andideks on olnud leiva- või saiakakk (nn. näärikakk, antud vaid esimesele külastajale), vorstirõngas, tänapäeval maiustused. Tüdrukute poolt tehtud kingitused on olnud sokid-kindad, sukapaelad, vöö, tubakakott.

Lääne-Eestis on noorte meeste külaskäigud nääriööl vana ning püsiv traditsioon, mujal tuleb niisugust kommet ette vähem. Mõnel pool käisid poisikesed omaette grupina peredes õnne soovimas. Neidki õnnesoovijaid kostitati, ent nad ei jäänud kauaks. Mehed käisid külas ka hobusega sõites, kellad ja kuljused peal.

Külaskäigutraditsioonil on usundiline tagapõhi. Tähenduslikul, kodu heaolule olulisel ajal pidi koduringi sattuv n-ö. välisilma esindaja olema „tugevam“, mitte „nõrgem“ pool. Eriti Lä-E oli naistel teise peresse minek veel 20. sajandil taunitav. Pärimusteadetes on lausa öeldud, et mehed (näärisokud, nääripoisid) pidid hea seisma selle eest, et kõik pered saaksid läbi käidud. Tõrjemaagilised võtted naisterahva külaskäigust tulenevate võimalike halbade mõjude ärahoidmiseks on võõrale pastlate või rangide kaelaviskamine, meestepükste ajamine pähe või kaela.

Võib oletada, et hobuserangid kui maagiline vahend või meestepüksid kui maskuliinse väe sümbol pidid need mõjud neutraliseerima, samuti kui pastlate viskamine pidi halvama jalavarjudega majja toodavad ohud ning soola või tuha puistamine võõra jälgedesse kõrvaldama nende toime. Erilist kurjust või pahatahtlikkust naiskülalisele pole siinjuures omistatud. Niisuguse, kahtlemata külalist solvava ning häbistava, naissugu näivalt diskrimineeriva tõrjekäitumise põhjustajaks oli teadmine, et naine on olemuslikult nõrgem kui mees. Üldhinnangus pole 1. jaanuari külaskäigukeeld olnud ilmselt kunagi nii kategooriline kui esimesel jõulupühal, peaasi et esimene külaline oleks meesterahvas.

20. sajandi uusaastakombestikku kuulub külaskäimine perekonniti – sugulaste ja tuttavate pool. Seltsitegevust iseloomustab agar tantsuõhtute, ballide ning karnevalide korraldamine aastavahetusel või selle lähiümbruses. Võõrvalitsuse aegadel kujunes nääripidudest kultuuriasutuste, töökollektiivide, koolide ning lasteaedade kõige olulisem ametlikult lubatud üritus. Näärivana etteaste muutumine meelelahutuslikuks, kodude virkuse- ning töödekontrollija funktsiooni taandumine tõi kaasa selle populaarse kingitooja prestiiži mõningase languse. Seda tendentsi iseloomustavad salmikesed, nagu „Näärivana, ära plära, anna pakk ja mine ära“.

Piirkonniti, eriti Lä-E, on 20. sajandisse ulatunud komme meisterdada õlgedest, räbalatest jm. käepärasest nukk, mida võidakse nimetada ka näärisokuks või sokupoisiks. Nukk viiakse näärihommikuks teise pere ukse taha, see sümboliseerib laiskust või väljendab pilkavat suhtumist, mis ei tarvitse olla kuigi kriitiline. Taaselustatuna on see komme mõnes paigas aktiviseerunud, nt. Tartumaal. Varasemates teadetes õlgnuku valmistamise kohta Eestis (alates 17. sajandist) on ülekaalus dateeringud kõige pimedama aja tähtpäevadele, kaasa arvatud kolmekuningapäev.^[5] Kombe varasemat tõrjemaagilist funktsiooni on mainitud veel 19. sajandi keskpaiga trükises: eestlased valmistavat uusaastal õlgedest mehe Metziko, mille külarahvas puu otsa viib, et kaitsta oma karja ning piire.^[6] Rahvaluulearhiivis selletaolisi teateid uusaastanuku kohta ei ole.

Vana-aasta traditsioonide kõige olulisem tunnusjoon teiste jõuluaja päevadega võrreldes on rõhuasetus inimsaatuse, inimese tulevase käekäigu ennustamisele.

Enamik ennustusvõtetest on olnud 20. sajandil veel kasutuses, või vähemalt mälus püsinud. Nii ületab ennustusteadete kogum muu pärimuse mitmekordselt. Tegemist on rahvusvaheliselt tuntud võttestikuga, mille populaarsus on piirkonniti erinev, pärimust on aidanud kasutuses hoida ning levitada ka trükisõna.^[7] 

Taotlustes tulevast unes näha on palju ühist samalaadsete ennustustega jaaniööl või andresepäeva ööl. Esiplaanil on perekonnatavandi tähtsündmused: abiellumine ja pulmad ennekõike, aga ka surm ja matused, vähem sünd ja varrud. Ennustamisvõttestik on valikuvõimalustega ja mitmekesine, tingimusi kombineeritakse omavahel. Abivahenditeks valitakse maagilise tähendusega sümbolesemeid. Sageli on menetlus orienteeritud täpselt kella 12-le, vähemasti kesköö piirkonda või siis aastavahetuse ööle. Ajakomponendi olulisust kahandab meelelahutusliku funktsiooni domineerima jäämine.

Populaarne ennustusviis on olnud ennustamine pühkmetel (mainitud on ka külimittu), sealjuures kuulatakse hääli. Peamised sümbolhääled on laudade kolin (surmaenne), koera haukumine (kosjad, pulmad), (aisa)kella helin (pulmad). Komme on meil enam levinud Lõuna-Eestis.

Tähendussümbolid on samad, kui tingimuseks on kuulamine ristteel (pühkmetega või ilma). Auditiivseid sümboleid (kolin, kellahelin, hõiked, laul, nutt, vilistamine, haukumine, looma- ja linnuhääled) on tähenduslikuks peetud ka siis, kui ei kaasne sihipärane ennustuslik tegevus. Pärimuses vahendatakse kogemusi ennete täideminekust memoraadi kujul.

Jälgede vaatamiseks tuhal silutakse õhtul koldes tuhk. Hommikul jälgitakse tuha sisse vajunud süvendit (inimese, looma jälg), seda käsitatakse surmaendena.

Ennustamisel kinga viskamisega heidetakse jalats käega üle õla või otse jalast ukse suunas (ka üle värava). Kui jalats kukub ninaga ukse poole, tähendab see viskaja või ühe pereliikme lahkumist (surma, meheleminekut, elukohavahetust, teenimaminekut).

Printsiibil paaris-paaritu on mitmeid võimalusi teada saada soovi täitumist. Tuntumad on halgude tuppatoomine riidast, kätehaardesse võetavate aiateivaste loendamine, sammuvahe jao põrandalaudade, peotäie (jõuluõlgede või katuseõlgede) kõrte, herneste vms. loendamine.

Põhiliselt Lõuna-Eestis on levinud tuleviku ennustamine soolateradega. Kelle leivatüki või leiva alla pandud sool hommikuks sulab, sel on surma oodata. Sama tähendus on, kui (puu)lusikasse valatud vesi hommikuks kuivab. Surmaendena on käsitatud lumme torgatud teiba või kepi ümberkukkumist; viltuvajuminegi tähendab kepi panijale halba. Eluea pikkust (kes elab kauem) on ennustatud nimeliste küünalde süütamisega, ent see komme kuulub pigem jõuluõhtule.

Loomade abil ennustamise võtetest on tuntuim põrandale puistatud nimeliste terahunnikute jätmine kukele või kanale ning kondi jätmine koerale valida. Viimane moodus kuulub enam vastlakombestikku. Lambalaudas püüdsid neiud kinnisilmi lambaid haarata. Kui ette sattus oinas, tähendas see abiellumist. On ka võidu joostud: kes enne oina või härja sarvest kinni saab, sel on ka enne pulmad. Ida-Eestis on üksikuid teateid ilmselt venemõjulisest ennustamisest: prussakal lastakse oma liikumissuunaga näidata, kuhupoole neiu mehele saab.

Õnnevalamine on kõige kasutatavam ning nüüdisajalgi populaarne kollektiivne ennustustoiming. Erilisi reegleid ei ole. Kuumutusnõust püüab igaüks seda oma käega hoides sulatina külma vette valada. Vajadusel projitseeritakse hangunud tinakämbu profiil seinale ning vaadatakse tähendust varju pealt. Populaarsed sümbolid on pärg – pruudiks saamine, surm, kuulsus; kelluke – kosjad, pulmasõit; kirst – matused; sõrmus – abielu; süda – armastus; häll – lapse sünd, varrud; võti – perenaiseseisus; laev – reis, teekond; kulp – perenaiseks saamine; püss – kroonuteenistus, peigmees on sõjaväelane; raamat – tarkus; peen tinaräbu sümboliseerib raha, rikkust. Õnnevalamise vee väljaviimisel on jäädud hääli kuulatama nagu pühkmete pealt kuulamiselgi. Väheseid teateid on veel ennustamisest toore muna katkilöömisega veeklaasi (jälgitakse rebuniitide kuju). Uuem komme on kortsutatud paberitüki süütamine taldrikul, tulemus püütakse lahti mõtestada põlemisjäägi varju järgi.

Vana ennustusviis on tuppavaatamine läbi ukses oleva suitsuaugu (läbi akna, läbi lukuaugu). Toast väljunu jälgib toasolijaid või nende tegevust, kuulab kõnekatkeid. Ilmneb kujutelm varihingest: kui kellelgi toasolijaist pole näha varju, on sel siit ilmast lahkumine ees. Sama tähendus on, kui kedagi nähakse ilma peata olevat. Analoogne ennustusviis on katuselt läbi rangide (vt. levikukaart: uusaasta (7)) või läbi ulviaugu vaatamisega. Sellele võib eelneda jooks kolm tiiru ümber maja, seisatamine maja põhjapoolse otsa juures vms. Läbi jalgevahe ahjusuhu või kerisele vaatamisega on püütud valdavalt näha oma tulevast, üksikjuhtudel on märgitud ka surnukirstu nägemist. Kallima nime teadasaamiseks tuli uusaastaööl esimeselt vastassoost vastutulijalt ta nime küsida. Õpetus käsi sauna ukse vahelt sisse pista kuulub huumori valdkonda: kui su käe võtab karvane käsi, saad rikka peiu, kui sile, siis vaese.

Suhteliselt populaarne ennustusviis on olnud üksinda pimedas ruumis (saunas, aidas vm.) kahe küünla vahel peeglisse vaatamine, kusjuures peeglist peab näha olema ukseava. Lisatingimuseks võib olla veel piibli lugemine. Toimingut on peetud ohtlikuks: jutustatakse memoraate kuradi ilmumisest tulevase asemel, surnukirstu nägemisest vm. õuduselamustest ning halbade ennete täideminekust. Emotsionaalne pinge ning ärevus saadab ka ennustamist veeklaasi põhja vaatamisel läbi kuldsõrmuse, kus lisatingimuseks on üksiolek keskööl küünlavalgel. Laulatussõrmust on kasutatud noorte meelelahutusliku arbumistoimingu puhul, kus ajafaktor pole oluline. Mitu korda sõrmus niidi otsa seotuna kellegi käes vastu veeklaasi seina kõlksub, nii mitme aasta pärast on tal pulmi oodata.

Kas armastajapaar jääb kokku või läheb lahku, seda ennustatakse kahe takupalli põlemapanemisega. Seejärel tuleb jälgida, kas mõlemad takupallid tõusvas õhuvoolus kerkivad või jääb teine maha, kas tõusevad ühekõrgusele, kas jäävad alla langedes lähestikku või tõukuvad üksteisest eemale.

Abiellumisealiste noorte ennustusmängus jälgitakse ka veenõusse ujuma asetatud söetükikeste, pähkli- või munakoorte, pudelikorkide, õmblusnõelte, paberlaevukeste liikumist (vt. levikukaart: uusaasta (8)). Nende „paatide“ lähestikku jäämine pärast vee keerlemapanemist on peatse abielu märk. Sellele lähedane on valikuvõimalusega ennustusviis loosi põhimõttel. Mõlemaid mooduseid on G. J. Schultz-Bertram 1868. a. trükisõnas kirjeldanud kui oma nooruses kogetud ja Torma-Lohusuu kihelkonnas tuntud saksa kalendritavandit.^[8] Enamtuntud sümbolid on sõrmus, võti, raha, leib, nukk, muld (või liiv), viljapea, sool, vits. Esemeid võib asendada nimetustega sedelitel. Need paigutatakse alustasside, taldrikute vms. alla, mida võib olla sama palju kui ennustamistoimingus osalejaid või enam, eelistatud on maagilised arvud (3; 7; 9; 12).

Et vana-aasta ööl nähtud unenäod täide lähevad, selle kohta on märksa enam mööndusi kui jaaniöö unenägude kohta. Võrreldes jaaniööga (mil eriomane ennustusvahend on lillepärg) või andresepäevaga (kus asjakohane toiming on kaerte „külvamine“ koos vastava pöördumisega püha Andrease poole), pole vana-aasta unenägude eeltingimustes midagi sellele ajahetkele ainuomast. Kõige enam teateid on soolase söömisest enne magamaheitmist (3, 7 või 9 silku, heeringas alates sabast, poole kanamuna rebu jagu soola, sõrmkübaratäis soola). Keda unes nähakse juua toomas, on tulevane. Samalaadi unenägu püütakse esile kutsuda veenõu asetamisega voodi alla. Oluliseks on peetud pilpast (pilbastest) silla (purde) seadmist üle veenõu. Neiu loodab, et näeb unes oma tulevast üle silla tulemas või minemas, teda üle silla aitamas, pilbastest „kaevul“ oma hobust jootmas. Muud ettevalmistused endelise unenäo nägemiseks on vähem levinud, ent siiski kõik (peale lillepärja) populaarsemad kui jaaniöö kombestikus. Pea alla on pandud esemeid, nagu piibel, võti, sõrmus, puuokstest pärg, peegel, armsama rõivaese, meestepüksid, neiu sukapael, paberilipik nimega jne. Soovituse kõrval sukk pea alla panna kohtab õpetust sukk jalga jätta (näeb unes tulevast), rõivad (neidudel seelik, noormeestel püksid) voodi ette põrandale jätta, nägu pesta ning märjaks jätta, kuivatusrätt voodi kõrvale valmis panna.

Tänapäeva kombestikus on neile ennustusviisidele vähe kohta, kuid päriselt unustuses nad ei ole. Teateid on noorte seas populaarsest ennustusviisist taldriku keerutamise ning vaimu väljakutsumisega nimelt uusaastaööl.

Nõidumistoimingute kirjeldusi on seoses aastavahetusega enam kui jõulupühadega. Suur osa kirjapanekuid pakub õpetusi deemonliku olendiga (kuradiga, kurjavaimuga) kohtumiseks, ilma et täpsustataks, milleks see vajalik võiks olla. Kuradi kohtamisega seostuvad ka mõned tulevase või tuleviku ettenägemise võimalused, näiteks läbi rangide vaatamise puhul, kolm korda ümber maja jooksmisel või läbi sõrmuse veeklaasi vaatamisel. Olulised on rahanõidused ning mitmesugused rikastumisvõtted, sealhulgas musta kassi abil. Kahjustava maagia võtete seas on kõige enam kirjeldatud lambaniitmist võõras laudas. Kuna tähelepanu on eriti abieluennetel ning tulevase leidmise taotlustel, siis ei puudu kahjustava maagia võtted selleski valdkonnas (näiteks õpetused, kuidas piiga mehelesaamist takistada, kättemaksuks kallimale südamevalu valmistada südame kujutise läbitorkamisega jms.).

Tänapäeva perekonnatavandis keskendub tähelepanu aasta vahetumisele kesköötunnil. Siia kuulub küünalde süütamine kuusel, raadio või televiisori sisselülitamine, uinunud perekonnaliikmete äratamine „uut aastat vastu võtma“. Alates kella 12 soovitakse üksteisele „head uut aastat“. Meeleldi jälgitakse üles lendavaid rakette, linnades ja suuremates asulates kogunevad noored väljakutele. Enam linnaperedes on populaarsust võitmas šampanjapudeli avamine uue aasta alguse puhul. Püsib komme vana-aasta ööl mitu korda süüa, pärast keskööd siirdutakse veel lauda.

Postkaardid uusaastasoovidega kuuluvad enamasti säilitamisele, neid ei visata ära. Levinud on isikuomaste salmide ning sententside kirjutamine nagu jõulukaartidelegi. Alates abiellumisest kujuneb sugulussuhe olulisemaks kui sõprussuhe, saadetavate ning saadavate uusaastakaartide arv ulatub isikuti kümnetesse. Kingituste tegemine uueks aastaks on eestlaste kombestikus olnud läbi aegade juhusliku iseloomuga.

Pärast jõulupühi kasutatavad soovisõnad on „Head vana-aasta lõppu“. Uusaastal peetakse nii meil kui mujal oluliseks, et õnnesoovija oleks meesterahvas, sest siis on kogu aasta hea õnn.^[9] Noorte seas peetakse oluliseks ka korstnapühkija nägemist. Samuti tuletatakse tänapäevalgi uusaastatoimetustes meelde, et kehtib põhimõte: nagu esimesel päeval, nii kogu aastal. Vara tõusmine tähendaks kogu aasta virge ja virk olla, vältida tuleb äpardusi, kurvastamist, tülitsemist, millegi kaotamist jne. Eriti tuleb hoiduda raha välja andmast.^[10] 

Uusaasta järelpäevi on omaette tähtpäevadeks nimetatud Lä-E. Esimene neist kannab annepäeva või nääri-annepäeva, Hii ka pühade-annepäeva nimetust (vt. levikukaart: uusaasta (9)). Järgmised on anne-lapsepäev või anne-lastepäev, edasi nääri-anne-lapse-nimepäev või lapsehoidja-päev. Nime-eeskuju võib olla lähtunud neitsi Maarja ema Anna (15. XII) ja apostli ning evangelisti Johannese (27. XII) tähtpäevadest, märkimaks jõulupühade järelpäeva. Hiljem on annepäeva nimetus üldistunud, saades pidutsemisjärgse pohmelusepäeva või jõudepäeva tähenduse (vrd. mardi-annepäev, pühade-annepäev, pulma-annepäev). Rahvapärimuses on pigem tegemist pühakunime parodeerimisega. Nääri-annepäeva olulisem tähistusviis on meeste perest peresse käimised õlut jooma, sellega liitub nimepäevakomme. Nagu nuudipäevalgi (7.1), püüti järelpäevadel pidutsemist jätkata, naiste ketrustöid takistada. Paaril juhul on nääri-annepäeva nimetatud veel naiste külaskäimise päevaks (naiste päevaks).

Uusaasta või kolmekuningapäeva järelpüha positsioonis oleva tähtpäevana on leidnud analoogiliselt annepäevaga koha veel ka blasiusepäeva nimetuletis klaasmusepäev või laasupäev. Selle vähetuntud tähtpäeva nimetuse ülekandumise on nähtavasti põhjustanud blasiusepäeva (3. II) asukoht küünlapäeva (2. II), nn. viimase jõulupüha järel.^[11] 

Kitsas Lä-E piirkonnas (enam Muhu saarel, ka Kse, Var) kujunesid jõuluaegseks meelelahutuseks nn. villatalgud. Teated on 20. saj. algupoolest. Nende villatalgute erijoon on talgujäär(as), kes ketravate naiste ja tüdrukute sekka ilmus. Talgujäärad puksisid ja kimbutasid tüdrukuid: „Karjutasid tüdrukusi. Tulid uksest sisse, tüdrukute kaela kapsti kinni.“ (Var) Tüdrukud omakorda kimbutasid jäärast, lükkasid ta villakorvi. Talgujäära võidi ka toomas käia, sõites kohale hobusega. Niimoodi poolvägisi toodi kohale veel pillimees, keda samuti talgujääraks nimetati. Pillidest on nimetatud viiulit, torupilli, kannelt. Talgulistele pakuti jõuluks valmistatud toitu ja õlut. Jäära tembutused reedavad sigivusmaagilist suunitlust: „Jäär oli nelja jala peal, kasukas karutsitpidi seljas. Mõni vahel must, mõni valge, mõni kiriv. Pea ümber kua kasukanahad. Mõnel sarved peas ja suured kotid taga. Jäär läks tüdrukute kallale, puksis seal, aas sarved siiliku saba alla, mökitses, ja kui easti läheb, üppab takka kukile – eks see ole teada, mis jäära asi oo! See oli seoke asi, et siis lambad sigivad easte, kui ia jäära oo, kui ia jäära talgu läks.“^[12] 

Märkused:

^[1] Vahtre, Eestlase aeg, lk. 38–39.

^[2] HDA VI, vg. 1045–1056.

^[3] Šmits I, lk. 645–646.

^[4] Maskeeringut, rekvisiite ja rollimängu tutvustav ülevaade leidub ERk VI, lk. 69–73 (mardipäev).

^[5] Anderson, lk. 21–22.

^[6] Schwenk, lk. 427. Metsiku kultusega seonduvate taigade tähendusvälja muutumisest vt. ERk VII, lk. 12–14 (toomapäev); Västrik, Kombest, lk. 77–80.

^[7] Wiedemann, AIÄLE, lk. 345–348, vrd. HDA VI, vg. 1039–1042; Šmits I, lk. 645–695; Hautala, lk. 13–28; Propp, lk. 107–108; Sahharov, lk. 125–130; Tšitšerov, lk. 95 jj.; Vinogradova, Девичьи гадания, lk. 13–43; Vinokurova, Календарные обычаи, lk. 49–51; Harva, Mordvalaisten, lk. 209–210.

^[8] Bertram, lk. 99. Alustasside alla peidetavate sümbolesemete loendis on siin nimetatud hõbedat, kulda, vaskmünte, leiba, saiakest, kulpi, sõrmuseid, suhkrunukukesi.

^[9] HDA VI, vg. 1034; Honko, Vanhasta vuodesta, lk. 80–81.

^[10] Vrd. HDA VI, vg. 1031–1033.

^[11] Hiiemäe, Vähetuntut, lk. 94–95.

^[12] ERA II 191, 393/4 (28) < Muhu khk – R. Viidalepp (1938).