Meil on olnud 1 jänes, 3 kassi ja 1 koer. Mul on olnud üks jänes, kui ma olin umbes kolmene, aga ema andis selle ära, kuna elasime korteris ja talle ei meeldi närilised. Kui oma majja 2000. aastal kolisime, saime esimese kassi. Ta nimi oli Pätu, aga kahjuks jäi ta auto alla. Kuid meil on ka koer, tema nimi on Pella. Tema saime samal ajal kui Pätu. Pella jäi ka ühe koera pärast auto alla, aga tal vedas ja ta jäi ellu. Teine kass oli mul Täpsu. Tema kahjuks elas meil ainult 4 kuud. Ta jäi ka auto alla. Samal ajal kui veel Täpsu elas, oli ka meil teine kass Trully. Ta nägi kahjuks oma sõbra surma pealt ning ta käib nüüd väljas ainult rihmaga.
Mu ema tahtis väga endale kassi saada ja kuna tal oli sünnipäev, siis ta sõbrad kinkisidki talle kassipoja, kelle nimeks sai Pätu. Isa tahtis saada hullupööra koera, kuna meil oli oma maja ja ta ütles, et ilma koerata pole mõtet maja pidada. Ja ühel päeval võtsid mind kaasa ning valisimegi endale koera. Mõlemad looma otsused tulid väga kiirelt.
Kõik olid väga kassi ja koera poolt, kuna me oleme loomasõbrad.
Ma ei teagi, kuidas ema ja isa koera said. Aga raha ta eest ei küsinud, vaid mu isa andis ise 100 krooni ja ütles, et kui annad vabatahtlikult raha, siis see toob õnne.
Jänesele ma ei jõudnudki korralikku nime panna, kuna ta oli ainult 2 päeva, kui niipaljugi. Aga tavaliselt panen mina nimesid. Pella (koer) ei tee vahet, kui ütled talle näiteks Nässu, siis ta reageerib samamoodi nagu Pellale, kuna ta hüüdnimi ongi lapsest saati olnud Nässu.
Me panime koerale niimoodi nime, et ma valisin ta välja, istusin koeraga autosse ja vaatasin talle otsa ning ütlesin lihtsalt Pella. Ma isegi ei tea, kust see nimi tuli.
Mina saan koerte ja kasside kaudu infot niimoodi, et vaatan telekat ja natukene loen kah nende kohta. Ma ei pea nendest eriti uurima, kuna ma tean neist juba nii palju. Nimelt mulle meeldib palju loomadest raamatuid lugeda ja filme vaadata.
Minu jaoks ei ole eriti looma tõug tähtis sellepärast, et isegi krantsid on ilusad ja pole oluline, kas ta on puhtatõuline või ei. Sa ju armastad oma looma ikka samamoodi. Ja tegelikult ongi lahe, kui sul on ainult ühtemoodi koer.
Meil käivad peaaegu kõik Pellaga jalutamas, aga mina ja mu õde käime kõige rohkem. Kõik annavad talle süüa ja kui on vaja teda pesta, siis mina tavaliselt pesen teda. Õde käib temaga loomaarsti juures, kuna nad arvavad, et ma ei jõua koera hoida.
Ma käin tavaliselt üle 3 päeva Pellaga jalutamas, aga peaaegu iga päev saab ta ketist lahti ning jookseb koduaias ringi. Ma tegelen umbes 1-2 tundi temaga, kuna ma pean ka õppima. Tavaliselt anname koerale koerakrõbinaid ja vahest ka toidujäänukeid. Talle ei meeldi pidevalt saada ainult koerakrõbinaid ja konservi, vaid vajab ka rammusamat ja toitvamat toitu, nagu kartulipuder või midagi muud.
Viimati pöördusime loomaarsti juurde siis, kui talle oli vaja teha rasedusvastast süsti. Kõige suurem mure oli temaga siis, kui ta auto alla jäi ja loomaarsti kutsusime, aga muidu on ta õnneks väga terve ja tubli koer. Minu meelest on vaktsineerimine väga vajalik, kuna ta võib näiteks marutaudi haigestuda ning ära surra ja sellega ka teisi inimesi hammustada.
Steriliseerimine on tegelikult väga vajalik, kui sa ei taha, et su emasloom saaks lapsi või isasloom paneks aiast plehku. Meil saab ta süste, kuna äkki me sooviks saada talt veel kutsikaid. Pellal on olnud ühel korral kutsikad ja see juhtus täiesti kogemata. Nimelt ta tõmbas ühel ööl aiast plehku ning öösel tuli mingi isase koeraga tagasi. Ühel ilusal suvepäeval tulidki 3 ilusat kutsikat. Me hakkasime kohe nendele omanikke otsima ja õnneks said kõik head kodud, ainult üks sai surma, kuna oli noor ja hüppas üle aia otse auto ette.
Pella magab sauna kõrval, aga me plaanime talle ehitada kunagi kuudi. Ta võib käia toas, aga ema eriti ei soovi seda, kuna meil on parkett. Õues ta saab siis liikuda, kui teeme ta ketist lahti. Ta on nii suur ja meil sõideti aeda autoga sisse ja me tahame teha nüüd sinna väravat ning ta võib ära joosta, kui ta oleks kogu aeg lahti.
Ta võib tulla minu ja mu õe voodisse, kuid mitte venna ja ema omasse. Nad pidevalt ütlevad, et tal on käpad mustad.
Tavaliselt kui me kusagile läheme, ei võta me Pellat kaasa, vaid jätame ta koju ja otsime talle oma tuttavad, et nad saaksid talle süüa anda. Kui me ta võtamegi, siis ta on meiega tagaistmel ja istub seal ilusasti. Kui ma lähen Lelle oma vanatädi juurde, siis ta alati palub, et võtaksime koera kaasa. Me veel ei ole kasutanud loomahotelli, kuna see ei paku erilist huvi ja pole ka põhjust teda sinna panna.
Pella sünnipäev on 22. juunil 2000. aastal ja tavaliselt me poputame teda hästi palju ning ostame head ja paremat. Pellale pole kunagi mõeldud teha riideid ega ka isegi mitte ostetud. See ei paku meile suurt lõbu ega ka vajadust. Tal on väga palju mänguasju: pallid, siis veel sikutamiseks tokk ja loomulikult ka tema üliarmas titemänguasi, nimelt tema mummudega pallike.
Me oleme ostnud talle päris palju pesemisasju. Enamus on sellised, et saaks ikka kassi ka pesta. Põhimõtteliselt me ostame talle selliseid rohte, mis on ikka nahale hea ja kirbuvastane.
See oleks küll lahe, kui viiks oma koera spaasse, kuigi see oleks natukene liiga poputamine.
Aga looma ei saa ju liiga ka ära hoolitseda või nunnutada. Minu meelest on see juba liiga nunnutamine, kui ostad iga päev oma koerale/lemmikloomale selliseid kulinaid ja riideid. Või hoopiski mingit kondikest ja kui otsa saab, siis kohe uus.
Kassidel ja koertel on nüüd krõbinad, ennem ei olnud ja kassidel ei olnud kassiliiva.
Kui mu kass ära suri, olime me kõik väga kurvad ja mõtlesime, et ei soovi enam kunagi endale uut kassi, aga mingi kuu või kaks läks mööda ja hakkasime puudust tundma kassi järele ning võtsimegi endale uue kassi. Me matsime ta oma aeda elupuu kõrvale, et vahel vaatamas käia, kui vaja. Panime ka peakivid sellele peale, et oleks hea ja ilus vaadata. Pellale õpetasime, et ei tohi laua pealt sööki võtta. Üritasime õpetada koerale lillepeenardes mitte käimist. Aga rohkem polnud talle vaja midagi õpetada, kuna ta teadis juba ise, mida võib teha ja mida mitte. Tal on sööginõu statiivi peal, et söök kausist maha ei läheks ega praht söögi sisse. Koera väljaheiteid koristame regulaarselt ja katame saepuruga. Talle meeldib rihma otsas tõmmata, kui käime temaga väljas jalutamas. Sellepärast ostsime talle nagadega kaelarihma. Tavaliselt antakse käega pepu peale laks, kui ta on paha, aga me ütleme talle ka „ei“.
Ma õpetasin talle käskluse „rooma“ - see käis niimoodi, et panin vorsti maha ja ütlesin „lama“. Pärast seda liigutasin vorsti enda suunas ja ütlesin rooma. Kahjuks ta on nüüd selle ära unustanud ja teeb ainult seda natukest aega. Tegelikult me tahtsime viia oma koera ka koertekooli, aga me ei teadnud, kas seda Raplas on. Kui Pella oli juba 3-aastane, avastasime, et siiski on üks koertekool ja ei saanudki teda sinna viia. Minu arvates oleks väga hea, kui kõik saaksid oma koera viia koertekooli, kuna endal on ju ka parem, kui sul on tark ja haritud koer. Isiklikult olen ma rääkinud Pellaga ja teen seda iga päev, ütlen talle „tere“ ja küsin, mis ta teeb, aga teised nii väga ei räägigi temaga. Kui mul on vahest mure, jagan ma seda temaga, kohe hakkab kergem. Ma arvan, et loomad mõistavad väga hästi meid, aga meie mõistaksime ka, kui pühendaksime oma vaba aja neile ja kuulaksime neid.
Tegelikult ma arvan küll, et loomad võivad oma peremeest ära kasutada, aga ma ei taha seda hästi uskuda.
Meie pidime käima koeraga jalutamas, teda kammima ja pesema. Ema ja isa viisid söögi ainult ette. Loomulikult me mängime ja suhtleme rohkem kui täiskasvanud, kuna nad peavad tööl käima. Minu meelest võiks küll olla lapsel oma lemmikloom, kuna tal on siis endal suurem vastutustunne.
Mina ise ei ole hakanud teiste loomapidajate seltsis käima ega ka suhtlema. Võib-olla mu õde on, aga eriti ei usu.
Ma ei peaks eluilmaski endal madu. Nad on nii vastikud ja ma lihtsalt ei kannata neid ega ka ämblikke. Ma olen vist kusagilt kuulnud, et keegi kodustas orava ära ja nahkhiire ka, aga eriti ei mäleta.
Minu meelest on peaaegu kõik koduloomad või tegelikult need, kes majja ära mahuvad. Näiteks tiigerhai küll ei oleks kellegi lemmikloom ja ka krokodill, teised võiks küll olla. Näiteks tiiger, ma läheks näost roheliseks, kui kuuleks, et kellelgi on oma tiiger. Erilist vahet kas on lemmikloom või koduloom, sellel pole ju vahet.
Lemmikloomi peetakse sellepärast, et neil pole seltsilisi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.