Mul on lemmikloomaks koer. Tema nimi on Pontu. Ta sai oma nime sellest, et me olime talle juba kolm päeva püüdnud nime välja mõelda ja järsku ütles ema:"Te jäätegi seda välja mõtlema, pange lihtsalt üks nimi ära". Ning panimegi talle kohe nimeks Pontu. See on üks tore lugu, kui me õues mullitajatega mängisime ja koer mulle püüdes Martini (mu venna) pikali lõi.
Mul pole lemmiklooma aga mul on olnud lemmik loomad näiteks mu koer Pitsu sai oma nime sellest, et mu isa tahtis sellist nime koerale mul oli ka kass kelle nimi on Pontu kes sai oma nime jällegi selle pärast, et mu isa tahtis sellist nime kassile ja mul oli üks kass veel kelle noimi on Leedy tema sai oma nime sellest, et me võtsime selle kassi mu vanaema käest ja mu sugulane pani selle kassile sellise nime.
1C Kass- Tigru. Isa pani selle kuna kass on oranž ja meenutab tiigrit.
Koer- Pontu. Mina panin selle kuna tundus tore koera nimi.
Hamster- Mr.Ferdinand. Kuna tundus tore ja meeldejääv nimi.
Mul on kolm lemmiklooma. Koer pontu on neist kõige vanem. Me võtsime ta siis, kui me Kõuele kolisime ning ma arvan, et ta nimi tuli sellest, et Pontu on klassikaline koeranimi.
Kass Tiiger oli sünnipäevakink mu õele ning ta sai oma nime selle järgi, et ta on oranž ning tal on valged triibud.
Koer Lola on kõige noorem. Mu õde ostis ta endale sünnipäevakingiks eelmisel suvel. Algul tahtis mu õde talle nimeks panna Aria või Arya oma lemmikseriaalide järgi, kuid otsustas lõpuks siiski ümber, sest Lola oli kergem hääldada.
Mul oli ka lemmikloom nimega Mihkel, keda me hüüdsime Mikuks, kuid kahjuks ta ei ole enam meiega. Kord läksime mina ja minu õde Gerda bussi ootama ning Mihkel tuli meile järele ning peale seda ajas koer ta puu otsa ning ta ei tulnud enam tagasi.
Vanast kodust olid meil kaasas ka kaks vöötoravat Tiku ja Taku. Üks pääses lahti ning teine suri üksindusse. Nüüd tuli mul ka meelde, et meil on kanad ja faasanid.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud koerad, kassid, hamstrid ja ka jänesed. Koer on meil praegugi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Poolt olid kõik. Me võtsime koera äkkotsusena, sest meile tehti hea pakkumine saada koer tasuta.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti ära? Milline oli hind?
Saime koera tasuta. Saime ta isa tuttava talumehe käest. Meie koera vanemad olid paberitega koerad.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime" vahel oli erinevusi? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie koera nimi on Pontsu. Nime sai ta üldse äkiliselt. Lihtsalt tuli pähe nimi Pontsu ja see saigi koera nimeks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Enda varem kogutud teadmisest ja televiisoritest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole nii tähtis. Ja ta on puhast tõugu.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud loomanäitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitsevad koera eest kõik.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame koera krõbinaid ja vahepeal lisame nende sisse muud toitu (liha, konte).
10. Millistel puhkude! on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole olnud suuremaid probleeme, et oleks vaja minna loomaarsti juurde.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei tea, mida see sõna tähendab.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud" või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Me ei ole lasknud oma loomal järglasi saada, kuna pole selleks vajadust olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, siis kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomadel on lubatud tulla voodisse?
Meie koer on õues, tal on oma kuut. Vahepeal kui on väga külmad ilmad ja tormitseb, siis laseme ta tuppa või lauda alla.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me ei ole võtnud kaasa teda suurematele väljasõitudele, sest ta on üpriski suur hundikoer. Me oleme jätnud ta koju kellegi valve alla.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame küll, millal on meie koeral sünnipäev, tähistame seda sellega, et ostame talle midagi maitsvat.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks ja ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid me pole talle ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks on tal tavaliselt tühjad pallid või puuoksad.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On võimalik hoolitseda ülemäära. Piir lõppeb sealmaal, kus koer on sellega harjunud, et tema eest hoolitsetakse ülemäära.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska sellele vastata.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie koer elab veel.
20. Milliseid „kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Et kui ta tuppa tuleb on ta oma teatud koha peal ja kui me vahepeal laseme temal ringi käia.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie koeral on halvaks kombeks saba taga ajamine, sellest pole me veel lahti saanud, kuid oleme sellega harjunud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole veel mingit trikki õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Koertel on oma arusaamine. Me räägime küll oma koeraga. Aga ta ei pruugi sellest aru saada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei tea.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina kui laps vahetan oma koeral vett, panen talle toitu ja mängin ka oma koeraga.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavate klubiliikmetega vms)?
Ei ole vajalikuks pidanud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Papagoi, sest ta võib lennata minema ja ta ei oska tagasi tulla.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiir.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Võib minna väga raskeks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom" raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom" "koduloomast"? Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom võib olla minu arust ükskõik kes. Kui sulle meeldib hunt kõige rohkem, siis on ta ju sinu lemmikloom, sest hunt on ka ju loom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Kellega mängida, aega viita ja vahel ka koduvalveks vms.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on koer nimega Pontu, kes on umbes seitsmeaastane. Meil on ka kass nimega Paul, kellest ma selle kirjandi ka teen. Varem olid meil kassipojad.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Meie peres tahtsid kõik kassi saada, nii et vastuargumente ei olnud. Siiski ei läinud vanemad esimest ettejuhtuvat kassi võtma, vaid otsiti pikalt.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Minu vanaema tuttava kass sai pojad ja vanaema ütles seda minu vanematele. Kass taheti niisama meile anda. Ema aga teadis, et kassil ei pidanud hästi minema, kui niisama ta ära anda. Ema kinkis neile kalli likööri ja metallraha.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Eelmiste kasside nimed olid Peedu ja Jossu. Meil oli kassidel alati üks nimi, mis meeldis kogu perele ja sellega teda ka hüüti. Jossu puhul ärkas ema ühel hommikul üles ja ütles, et ta teab kassile väga head nime. Kõigile meeldis see nimi Muidu oleme ikka ise mõelnud, aga Pauli puhul oli asi teine - kuna ta ema nimi oli Paula, siis talle oli nimeks pandud Paul. Kass oli sellega juba ise ka ära harjunud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma olen alati leidnud teavet raamatutest ja lemmiklooma ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Peaasi, et kass oleks armas. Meie pere valikuid ei ole kassitõug mõjutanud. Paulis on pärsia verd. Tema vanaema oli paberitega pärslane. Paulil on ka pikad karvad, aga tal on ikka nina ka, mitte nii nagu puhastel pärslastel.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mina ei ole oma kassiga näitustel käinud, aga on tore, et selliseid üritusi korraldatakse. Muidugi me ju ei tea, kui väga lemmikloomadele see meeldib.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Tund aega veedetakse Pauliga kindlasti, süüa antakse talle siis, kui ta ise tahab. Kuna Pauli kasukas on pikk ja tihe, vajab ta igapäevast kammimist. Tal lastakse olla nii palju õues kui tahab, aga õhtuks kutsutakse ikka tuppa.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ostame Paulile spetsiaalset sööki. Ta on meil natuke pirtsakas ka, kõiki krõbinaid ei söö.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Minu arust on vaktsineerimine väga oluline. Mina ei taha et Paul saaks endale marutaudi või midagi sarnast. Oleme arsti juures teda kogu aeg vaktsineerida lasknud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie lasime oma kassi ära steriliseerida, sest ta käis kogu aeg teiste kassidega kaklemas ja nägi hästi kole välja. Pärast oli ta palju rohkem kodus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meil tohib kass igal pool majas ringi liikuda ja ta võib ka voodisse tulla. Paul siiski eelistab magada oma tugitoolis.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Minu kassil on sünnipäev 22. juunil. Me alati anname talle siis midagi eriti head. Muidugi tegeletakse siis temaga palju rohkem.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meil ei ole kass ära surnud. Meil on eelmised kassid lihtsalt õue läinud ja pole tagasi tulnud. Tükk aega ei mõeldud uue kassi võtmise peale, aga otsustati, et maja on nii tühi. Peab kassi võtma!
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Me oleme Paulile õpetanud, et ta ei tohi laua peal käia.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meil oli kass Jossu. Kui ta väiksena kuhugi tuppa üksinda jäi, siis hakkas kräunuma ja tahtis kohe välja saada. Suuremast peast ta enam nii ei teinud, aga siis polnud teda enam eriti põhjust kinni hoida.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei, ma ei ole Paulile mõnda trikki õpetanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres hoolitsevad kõik võrdselt tema eest. Ma ei tea kuidas teistes peredes on, aga minu arust ei hoolitse meie peres lapsed Pauli eest rohkem kui vanemad. lgal lapsel võiks olla lemmikloom, eriti nendel, kellel pole teisi õdesid ja vendi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma arvan, et ma ei peaks lemmikloomana siga. Minu arust ei peaks teda toas hoidma ja poputama.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et neid võib olla päris põnev pidada. Saab teistest erineda ka.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Osad selle pärast, et nad ei taha üksinda elada. Osad selle pärast, et saaks kellegi eest hoolitseda. On palju põhjuseid.
Tutvustan teile Pauli. Paul elab hetkel Raikküla vallas. Esmakohtumisel teadsime, et ta on see õige. Meie majja saabudes oli Paul väga häbelik. Ta ronis kähku voodi alla meie eest peitu. Aegamisi ta harjus. Paul on oranži värvi poolpärslane, kõhualune on tal valge. Ta on päris sõbralik ja mänguhimuline. Ta väldib väikseid lapsi, ilmselt nad tekitavad liiga palju kära ja käituvad ettearvamatult. Talvel on tal üks kindel magamiskoht- tool, mis on radiaatori kõrval. Paulile meeldib, kui teda kõrva tagant sügada ja kui teda kammitakse. Suvel on ta palju õues värsket õhku hingamas, jalutamas või naabri kasse taga ajamas. Paul on osav magamises, tal on päris palju lemmikuid poose. Vahest on ette tulnud, et magab üks käpp püsti. Vanasti ta läks pikemale jalutuskäigule ja ei tulnud mitu päeva koju. Kui ta siis saabus, oli pere väga rõõmus ja ta sai jälle aru kui väga me teda armastame. Pärast steriliseerimist oli ta väga suures segaduses, aga ta toibus. Ta on lasknud ennast ka vaktsineerida haiguste vastu. Samuti oli tal ka vahepeal kummaline paistetus millega ta arsti juures käis, sai rohtu ja paistetus kadus. Alati on ta väga elujõuline, intelligentne ja rõõmsameelne kiisu. Kui ta vaatab sind oma suurte silmadega, siis tundub, et ta saab kõigest aru, ainult rääkida ei oska. Oma soovidest ei anna ta märku kõva kisaga, vaid ilmeka pilguga. Hääletult avab suu ja kannatlikult ootab.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kaks koera Berta (1974 või 1975-1987) ja Pontu (1988-2002).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olime aasta või paar Sakus oma majas elanud ja poeg tahtis väga mingit looma. IV kl. lõpetamisel sõitis nende klass ekskursioonile Saaremaale ning poeg ja tema sõbrad ostsid Kuressaare turult mõned kanapojad – igale poisile üks. Õhtul tuli poeg koju, kotis külmast kanged tibud. Teised poisid elasid väikestes linnakorterites ja andsid oma tibud minu pojale. Tegime külmast poolsurnud tibudele pappkarpi pesa, panin sinna soojenduskoti ning kõik ärkasid tasapisi ellu. Nii nad elasid minu majas. Ühegi poisi ema ei tahtnud kuuldagi oma poja ostetud tibust. Tegemist oli nendega palju – sööda, puhasta karpi, soojenda. Kasvades tikkusid nad ju karbist välja. Päevad läbi oli tööl – töötasin Tallinnas ökonomistina. Õnneks oli naaber, kes kanu pidas, nõus tibud endale võtma. Pojal oli neist väga kahju lahkuda. Leppisime kokku, et kui ta saksa keele eksami saab viie, siis võtame koera. Nii läkski. Poeg sai eksami viie. Läksime kohe turule. Sel päeval oli müüa ainult üks kutsikas. Maksime viis rubla ja kutsikas oli poja oma. Pidi oleme siberi laika, aga temast kasvas laika-taoline krants, keda me kõik hakkasime väga armastama. Võtsin koerakese raske südamega, sest hooldamine jäi minule, aga tegemist oli üle pea – ametitoo, pere, suur aed, mees oli sageli ära seoses oma ametitööga. Kutsikas oli väga noor – alla kahe kuu.
Oli küll suvi, aga algul elas Berta majas. Vänderdas esikus ja köögis. Tegi paar loiku ka, aga ma harjutasin selle kombe välja: panin nina loigu sisse ning andsin paar kerget laksu ka. Magamiseks oli tal ema padi algul köögis (soojem), pärast esikus. Mees ehitas Bertale kuudi ja vanemaks saades kolis Berta sinna.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Mina pakkusin nime Berta, sest ta oli pisike ja pehme hästi trullakas kutsikas. Teised pere liikmed leppisid nimega. Berta oli sõbralik ning leebe rõõmsa olekuga väikesekasvuline pikakarvaline koer, kõrvad erksalt kikkis. Berta oli tegelikult poja koer – tema hoidis, koolitas ja kasvatas Bertat.
Pärast Berta surma võtsime uue koera, sest maja vajas mingit valvet. Olime terve päeva ära – lapsed käisid Tallinnas koolis, meie mehega olime tööl, aga aeg muutus kogu aeg kurjemaks. Pontu saime paarikuuse kutsikana ühe tuttava pojalt. Too poiss omakorda sai kutsika tasuta Saku laadalt. Keegi müüs seal kutsikaperekonda ning viimast ei tahtnud keegi osta. Müüja andis selle poisile, kes kutsikate ümber tiirles, kuid poisi ema ei olnud nõus kitsas korteris koera pidama ning pakkus minule. Läksin lapselapsega järgi. Andsin viis rubla ja panin kutsika kotti. Nii kui kodus põrandale panin – oksendas. Teda oli üle söödetud. Nimi Pontu oli tal juba olemas. Pontu kurvastas ja nuttis kaua aega. Tihti kuulsime, et Pontu niutsus unes.
Hüüdnime meie koertel ei olnud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kohta ei otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei omanud mingit tähtust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma koeri loomanäitustele viia ei olnud põhjust ja ise ei ole ma neil näitustel ka käinud. Lemmikloomade näitustel osalemine on minu arvates jõude elavate inimeste meelelahutus. Loomal, välja arvatud elusad mänguasjad, on oma praktiline ülesanne. Meie koerad olid majavalvurid ja mõistesse lemmikloom nad minu arvates ei mahu. Lemmikloomad on tänapäeval korterites peetavad loomad, kes on oma loomulikust elukeskkonnast välja rebitud ja kujunenud inimeste meelelahutuse objektiks. Loomad puuris näitustel – see on omamoodi loomade rafineeritud piinamine inimeste lõbustamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte toidu eest hoolitsesin mina, ostsin vajalikud ained ja keetsin söögi valmis. Pontuga, kes oli ketikoer, käis jalutamas abikaasa. Berta jooksis aias lahtiselt. Temaga polnud vaja jalutada. Pontu viimased eluaastad möödusid linnakorteris. Ka seal käis abikaasa temaga hommikul ja õhtul väljas, mina keetsin söögi ja hoolitsesin aseme (tekk ja suur padi esikus) eest. Pontu elukohaks oli kahe korteri vahele jääv esik. Teine korter oli tühi ja sellest esikust ei olnud pääsu teisele korrusele. Terve esik oli meie ja Pontu päralt. Ei oska mõõta aega, mis kulus koerte peale. See käis teiste kodutoimetuste vahel.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu valmistasin ise, sest olin nii harjunud. Ka Pontule ei ostnud spetsiaalset toitu. Nii oli odavam ja ka koer oli harjunud kodutoiduga. Oma toidu ülejäägid kasutasin koerte söötmiseks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördusime seoses Berta sünnitusega. Jooksuajal hoidsime Bertat majas. Noorena pääses ta kord välja. Oli ära ja tuli koju väga patuse olekuga. Jäi tiineks. Kui sünnitamise aeg kätte jõudis, kadus Berta ära. Otsisime teda mehega oma krundil. Ta vaeseke oli vaeveldes kõndinud mööda aia äärt. Mees leidis ühe surnud kutsika ja lõpuks ka põõsast oimetu Berta. Mees pani koera kotti ja sõitis linna tuttava loomaarsti juurde, kes tegi keisrilõike ja võttis välja kaks juba roiskuma hakkavat kutsikat. Arst andis mehele kaasa antibiootikumid, mida süstisin Bertale. Ta kartis süstimist. Ütlesin: „Berta, tule siia!“ Tuli alandlikult, kints värises. Pärast operatsiooni oli nii nõrk, et esimesel päeval suutis roomata pissile oma padja vastas olevasse nurka, teisel päeval roomas pissile välistrepile, kolmandal juba trepi juures kasvava sireli alla. Paranes. Arst ütles, et õnnetuse põhjuseks oli ???
Pontu oli kutsikana, kui me ta saime, natuke rääbakas – karv tuhm ja tokerdunud. Jõin ise nõgeseteed ja panin seda ka Pontu toidu sisse. Üks tuttav õpetas, et tema paneb koera toidu sisse nõgeselehti ja noori varsi. Tegingi tema soovituse järgi. Pontu karv hakkas varsti läikima.
Leian, et vaktsineerimine on vajalik. Nii Berta kui ka Pontu olid vaktsineeritud katku ja marutaudi vastu.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassi tuleks küll steriliseerida. Koera puhul oleneb sellest, kas koer võeti tubaseks iluasjaks või õues elavaks majavalvuriks. Steriliseeritud koerast majavalvurit ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Berta tiinusest ja sünnitusest oli eespool juttu. Pontu jäi tiineks kolmel korral. Me ei suutnud teda jooksuajal küllalt valvata. Ühed pojad uputas abikaasa veeämbrisse kohe pärast nende sündimist. Pani vastsündinud kutsikad kilekotti, raskuseks kivi, sidus koti kinni, torkas augud sisse ja siis koti veeämbrisse. Oli väga võigas asi! Teisest pesakonnast jätsime ühe poja elusse ning lehekuulutuse abil andsime hiljem ära. Ühe poja jätsime alles, sest peale esimese pesakonna hukkamist otsis Pontu kaua aega oma poegi ja nuttis. Lapsed ja lapselapsed ei tea Pontu poegade hukkamisest siiani. Üks lugu oli veel. Abikaasa pidas mesilasi ning mesilased ründasid tiinet Pontut. Pontu puges kuudi alla, mesilased järgi. Vanem lapselaps (meest ei olnud kodus) pani kaitseülikonna selga, näomaski ette ning tiris Pontu välja ning päästis mesilaste käest. Pontu sünnitas pooleldi kantud pojad. Ise kosus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nii Berta kui Pontu elasid õues kuudis, mille põhjas olid heinad, mida kattis tekk. Kuudi ukse ees oli ka tükk paksemast tekist. Heinu ja tekki vahetasime vastavalt vajadusele. Väga külmal ajal magasid koerad maja esikus. Vanas eas elas Berta majas, tema ase oli esikus. Berta viimastel elukuudel olin päris hädas. Vanem lapselaps Maria oli aastane ja kippus Berta juurde esikusse, kuid teda ei võinud sinna laasta, sest Bertal oli seedeelundites mingi häda ja ta määris põrandat. Berta liikus vabalt krundil, aga Pontu oli ketikoer. Tal oli jahikoera verd ja ta ajas kanu taga. Saime Pontu vääritu kombe teada juhuslikult. Kord, pärast krundilt minema jooksmist, tuli Pontu tagasi surnuks puretud kana hambus. Uurisin, kas ümbruskonna peredes on kanu kaduma läinud. Kuulsin, et ühes peres oli kadunud neli kana. Võtsin surnuks puretud kana kaasa ja läksin perenaise jutule. Puretud kana ta omaks ei tunnistanud. Pakkusin talle nelja kadunud kana eest raha kartuses, et võib olla on nende kadumises süüdi Pontu. Raha perenaine ei võtnud. Tulin koju, matsin surnud kana maha ja Pontust sai ketikoer. Kanade tagaajamise kommet me Pontult võõrutada ei osanud. Metsa minnes võtsime Pontu oheliku otsas kaasa, metsas lasime lahti, aga seda saime teha kohas, kus polnud talu kana-aiaga. Kui Pontu kuulis kanade hääli, oli ta nagu nool aia taga ja jooksis väljaspool aeda ning hirmutas kanu.
Tubadesse ei lubanud me koeri, aga Berta leidis siiski võimaluse lipsata elutuppa ja tugitoolis magada. Me ei juhtunud teda seal nägema, aga leidsime sealt Berta karvu. Järelikult oli ta seal lesinud. Kööki võis koer tulla, aga lauale ei tohtinud minna, kuid juhtus ikka, et nägime laual Berta käppade jälgi. Seadsime sisse korra, et Bertat söögi ajal kööki ei lase, sest ta armastas paremaid palakesi lunida, aga me ei suutnud olla järjekindlad. Voodisse koerad loomulikult tulla ei tohtinud.
Pikka aastail elas Pontu esikus. Sellest oli eespool juttu.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele koeri ei võetud, sest alati oli keegi kodus. Saku ja Tallinna vahet sõitsid mõlemad. Rongis oli Berta kandekotis pea väljas, vahest isegi võrgus. Pontu oli suur koer ja temale võtsime koerapileti. Ta oli rihma otsas, puges rongis pingi alla, värises ja hoidis minu või abikaasa jalgade ligi. Rongisõit oli talle vastumeelne. Kord tõmbas Pontu end Männikul rongis lahti ja hüppas rongilt maha. Mees sõitis kohe tagasi. Kui ta kohale jõudis, istus Pontu värava taga.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei, kummagi koera sünnipäeva me ei tea.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Bertale õmblesin pruunist pesusametist voodriga vesti. Esijalgade jaoks olid augud. Selja pealt oli vest nööbitav. Vesti oli vaja, sest vanemas eas madalakasvuline Berta külmetas. Mänguasjadeks olid pulgad õues. Metallkammiga kammisime mõlemat koera ja karvadest kudusin sokke. Bertat kammisid meeleldi lapsed ja Pontut lapselapsed.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Peened koerad ja kassid laste asemel on ebaloomulik. Jõude elavad naised muutuvad narriks oma sülekoerte ja kassidega. Inimene on inimene, loom on loom.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mõlemad koerad surid vanadussurma. Bertal kaasnes sellega ka mingi haigus. Matsime nad kodumulda. Haudadel kasvavad lilled. Uut me ei võtnud, sest oleme looma hooldamiseks vanad ja halva tervisega. Koeraga on vaja iga päev väljas käia, aga kui tervis ei luba? Kassi ma ei armasta. Kass ei allu distsipliinile.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglitest ja halbadest kommetest oli eespool juttu.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Berta oli poja koer. Neil oli väga südamlik vahekord. Ta õpetas Bertale käsklusi „Oota!“, „Sitsi!“, „Anna käppa!“ (õiget, paremat käppa), „Lama!“, „Istu!“
Käsklusega „Berta, oota!“ on seotud kaks lugu. Poeg ja Berta läksid kahekesi metsa. Pojal oli vaja kuskil käia, kuhu ta ei tahtnud Bertat kaasa võtta ja ütles Bertale: „Oota!“ Käis oma käigu ära, tuli tagasi tee äärde, kuhu Berta oli ootama jäänud ning Berta istus samas kohas ja ootas – autod sõitsid mööda, võõrad inimesed läksid mööda – Berta istus ja ootas peremeest. Edasi läks retk metsa.
Kord läksime kogu perega metsa ning Berta kadus ära. Oli aeg koju tulla, aga vaatamata kutsumisele Berta ei tulnud meie juurde. Arutasime omavahel, et Berta on juba kodus. Jõudsime koju, aga Bertat ei olnud. Abikaasa läks koera otsima ja Berta istus ja ootas samas kohas, kus olime olnud.
Marjul ja seenel käies võtsin Berta kaasa. Nii oli julgem, sest Berta püsis minu lähedal. Vahest käskisin Bertat: „Istu! Oota!“ ja ise tiirutasin Berta vaateväljas. Talle meeldisid mustikad. Ootas, et annaksin talle marju. Andsin ka. Aga kui ei andnud, siis otsis marju täis puhma ja ahmis ise.
Veel üks mälestus seoses Bertaga. Abikaasa ja Berta ajasid krundil rotti taga ning rott hammustas Bertat. Kui jaht oli läbi, tuuseldas Berta võidukalt poolsurnud rotti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Muidugi rääkisime oma koertega. Loom ei vaja mitte ainult söötmist, jootmist ja kasimist, vaid ka hingesoojust ja armastust. Inimese hääletooni kaudu tajub loom suhtumist temasse ja reageerib sellele vastavalt. Berta oli väga tundlik. Noomimisel vajusid ta kõrvad longu ja kogu olek väljendas pahateost arusaamist. Kiitust kuuldes läks ta rõõmust pööraseks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll peremehe kiindumust enda huvides kasutada. Näiteks Berta armastas magusat. (Elu lõpul lagunesid tal hambad) – palus ja sitsis kuni sai kompveki.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsesid koerte eest nagu meiegi. Väikestena mängisid Bertaga. Just poeg õpetas Bertat. Laps vajab looma. Lapse tundemaailm avardub, muidu kasvab kalk ja hoolimatu inimene.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Võttes koera ei hakanud ma suhtlema rohkem koerapidajatega. Aeg ja arusaamad olid teised. Iga eramaja hoovis oli koer, kes oli majavalvur ja teatas võõra tulekust. See oli loomulik ja ei vajanud mingit erilist suhtlemist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Praeguses vanuses (oleme mehega seitsmekümne aastased) ei peaks ühtegi looma. Ei suuda enam end kellelegi pühendada. Ei taha vaeva näha. Ka nooremana ei peaks ma lemmiklooma tänapäeva mõistes. Inimesed rikuvad ära looma elu võttes talt loomuliku elukeskkonna ja looduse antud eluviisi.