Songbirds

Nutsin, nutsin, vaeseke,
     kukukuu, pillilill´, vakvakvaak,
nutsin all marjaaias.
Kes siis vaatama mind tuli?
Sinitiiba linnukene,
vahajalga vaimukene.
Tema eks mind küsitles,
tema mult vastust nõutas:
"Miks sa nutad, noor neiu?
Kas sa nutad ehteid
või ehk teisi rõivaid?"
    "Ei ma nuta ehteid,
ega teisi rõivaid.
Ma nutan taga endist elu,
kaunist kasvupõlvekest –
kui elasin veel isakodus,
kasvasin venna kaldal.
Juus oli mul pikk kui pird,
pärg nii lai kui laud.
Juus jäi mul isakoju,
pärg venna koja otsa.
Isa jäi sinna itkema,
veli sinna vahtima.
    Siin ei või ilusat pidada,
kangru kootud kangaid kanda –
lõhki löövad linase särgi,
puruks peene seeliku.
    Siin ma ei jõua joostes joosta,
joostes joosta, käsu peale käia –
jändrikud mul järgi jooksevad,
tuletunglad turja kargavad.
Jändrikel jämedamad jalad,
tuletunglail tugevamad turjad."