Forest spirits

English
Fairy singing in the forest

My grandfather was a shepherd in Lagedi manor. Nobody could go there as the way got lost even in daylight. There were fairies behind this. My grandfather was with the oxen of the village. Then once he heard someone sing in the forest. He went closer and he saw a creature with one horse’s foot and one human foot. This creature sang:

    I make stables in heaven,
    stalls close to there. 
    We have smart stable boys,
    we have careful horse boys.

Since when he had seen a fairy, he never lost his way again.

Haldjas

Mu vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võinud keegi käia, sest eksinud päise päeva ajal ära. Seal old alati haldjatega tegemist. Minu vanaisa olnud küla härgade juures. Siis ta ükskord kuulnud, kui keegi laulis metsas. Tema läinud ligemale, näinud, et üks olevus käinud, kellel olnud üks hobuse jalg, teine inimese jalg. Ise laulnud:

    Teen aga tallid taevasse,
    latrid ligilähedusse.
    Meil on targad tallipoisid,
    meil on hoolsad hobustepoisid.

Sellest ajast saadik, kui ta haldjat näinud, pole ta enam ilmaski ära eksinud.

Mari Põldmäe, 52 a. Jüri khk, Rae v. Koguja Rudolf Põldmäe 1930. ERA II 28, 754/5 (21). Eesti tõlge: Taive Särg, inglise Maarja Villandi-Reiljan.

The Forest Spirit’s Good Deed

One foggy morning long ago, a hunter set out to hunt in the company of his two sons and two dogs. That morning, the hunters spotted unusually many wild birds and beasts of every kind, but they didn’t nab a single one, because every time they fired a shot at an animal or a bird, the bullet always strayed. The sun was already high in the sky, but the hunters still hadn’t gotten as much as a chick. The men’s bellies finally started demanding what was rightfully theirs, so the hunters began eating. While the hunters ate, a man came out of the trees, a rifle slung over his back just like they had. 
    The man asked the hunters for something to eat. The hunters replied: “We would gladly give you something to eat, but we brought very little with us, and since we’ve already eaten that up, there’s not much for us to share.” 
    “Perhaps you might find just a few morsels for me, nevertheless?” the stranger insisted.  
    At this, the hunters stood and said: “Well, if your belly is as empty as you say it is, then you might as well come and have the scraps we still have left!” The stranger immediately began devouring the food with a wolf’s appetite, and in the blink of an eye, there was nothing left. Then, the stranger asked the hunters: “Well, do you have anything else for me to eat?” 
    “No, we don’t!” said the hunters to the stranger. 
    “Oh, well – fine. If you’ve got nothing to give me, then... once I’ve started eating, I’ve got to get a full belly!” 
    With these words, the stranger transformed into a huge jättilane1. The jättilane seized one of the hunting dogs by the tail and swallowed it in a single gulp. Then, the jättilane did the same with the other hunting dog. Now, the hunters realised what kind of creature they were dealing with: he was no other than the devil Vanapagan, or Põrgupoiss himself! The hunters of course started reciting the Our Father backwards, but the jättilane boomed in his thundering voice: 
    “Silence, you dog and his pups! Just like you saw your dogs dropped into my belly, so must you and your sons end up there, also. But I will give you a chance to escape, you old dog. Look: a water-grey eagle is flying near in the sky. If you can strike the eagle with a single shot, then I will let you live. But if you cannot by tomorrow, then you’re going in my belly just like your sons are now.” With these words, the jättilane swallowed the hunter’s sons, and disappeared.  The old hunter sat down on a stump and started crying bitter tears. As he sat there, he was approached by an old hag with hawk’s talons and a hawk’s beak. 
    The hag spoke to him, saying: “Don’t you cry, hunter. Look, I give you a silver bullet. Load it into your rifle and then, you will be able to shoot down the grey eagle that Vanapagan ordered you to. Never in your life would you strike that eagle with your rifle otherwise – only with this bullet I give to you now. The bullet possesses the power of seven kinds of witchcraft and will bring the eagle straight down. When you’ve shot the eagle, then take the bullet out of the body and keep it. When you use it to shoot any animal, it will have no way of escaping you. Once you’ve shot the eagle down, then slice the eagle’s belly open and you’ll get your sons and your hunting dogs back alive. Speaking these words, the hag placed a silver bullet into the hunter’s palm. 

    The hunter thanked the hag for the precious gift and the good instructions. Then, the hag added: “Since you do not know me, hunter, I want to tell you who I am. I am a forest spirit. Make sure you do not anger me, for if you do anger me, then I will want to punish you severely. And when your days are fair, then keep me in mind, also.” Having said this, the forest spirit returned from whence it came. 
    The old hunter then loaded his rifle, raised the muzzle, and aimed at the eagle. A bang rang out, and the eagle crashed down before the hunter’s feet. The hunter then did as the hag had instructed. He removed the bullet from the eagle’s body, sliced open the eagle’s belly, and got his sons and dogs back from the eagle’s belly, just as strong and healthy as they’d been when they entered the forest that morning.  
    Every time the hunter shot an animal with that bullet, there was no way for it to escape him. Later, the hunter became a very rich man. Even so, he never forgot the forest spirit and always gave it its share of his bountiful quarry.   

1 A giant Green Man in Estonian folklore.

Metsavaimu heategu

Muiste ühel udusel hommikul läks üks jahimees oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Sel hommikul nägid jahimehed iseäranis palju kõiksugu metsalinde ja metsaloomi, aga ühtegi pole nad kätte saanud, sest iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu peale lasksid, läks kuul ikka viltu. Päike oli juba ammugi lõunas, aga jahimeestel polnud veel linnupoegagi käes. Kõht hakkas ka viimaks jahimeeste käest oma õigust nõudma ja mehed hakkasid sööma. Kui jahimehed söönud, tuli metsast üks mees nende juurde, kes niisamuti püssi seljas kandis kui nemadki.
    See mees küsis jahimeeste käest ka endale süüa. Jahimehed vastasid talle: „Annaksime küll hea meelega sulle süüa, aga et me väga vähe ühes võtsime ja selle juba ära sõime, ei saa me sulle midagi suuremat anda.”
    „Ehk jätkub minu jaoks ikka ka natukene!” ajas võõras mees jahimeestele
peale. 
   Selle peale tõusid jahimehed üles ja ütlesid: „Noh, kui sul kõht just tühi on, eks tule siis ja söö seda musta-valget, mis meil veel on!” Võõras mees hakkas kohe hundiisuga sööma ja silmapilgu pärast polnud enam midagi süüa.
    Siis küsis võõras mees jahimeeste käest: „Noh, kas teil mulle veel midagi süüa on anda?” 
    „Ei ole!” kostsid jahimehed võõrale. 
    „Ah nii, hea küll, kui teil mulle midagi süüa pole anda, siis – et ma kord sööma olen hakanud, pean ma ka kõhu täis saama!” 
    Nende sõnadega moondus võõras mees suureks jättilaseks. Jättilane haaras ühe jahikoera sabast kinni ja neelas ta korraga alla. Niisama neelas jättilane ka teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd said jahimehed aru, mis loom see jättilane õige on – et see pole keegi muu kui Vanapagan või Põrgupoiss ise. Jahimehed hakkasid siis küll tagurpidi issameiet lugema, aga jättilane põrutas oma piksehäälega: 
    „Vait, sa koer, oma kutsikatega! Niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minemas, nii peate ka sina ja su pojad minu kõhtu minema. Aga sulle, sa vana koer, annan ma ühe võimaluse pääseda. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama. Aga kui sa seda homseks teha ei suuda, siis lähed sa minu kõhtu niisamuti nagu sinu pojad praegu.” Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus ise ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Kui ta nõnda seal istus, siis tuli tema juurde üks vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk. 
    Vanamoor hakkas rääkima: „Ära nuta ühtigi, jahimees. Näe, ma annan sulle ühe hõbe kuuli. Pane see kuul oma püssi ja siis saad selle halli kotka maha lasta, mis Vanapagan käskis. Su oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski kätte, vaid üksnes selle kuuliga, mis ma sulle annan; selles kuulis on seitsmesugust nõiduse väge sees ja see toob kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles. Kui sa selle kuuliga mingi looma pihta lased, siis ta su käest enam ei pääse. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht risti lõhki ja sa saad oma pojad ning jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte.” Nõnda rääkides pistis vanamoor jahimehele hõbekuuli pihku.     

Jahimees tänas nüüd vanamoori kalli kingituse ja hea õpetuse eest. Siis ütles vanamoor veel jahimehele: „Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim. Hoia, et sa mind ei pahanda, sest kui sa mind pahandad, siis tahan ma sind kurjasti karistada. Ja kui sul head päevad on, siis pea kamind meeles.” Seda öelnud, läks metsavaim tuldud teed tagasi. 
    Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotka pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga jahimehe ette maha. Jahimees tegi nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kotka kerest kuuli välja, lõikas kotka risti lõhki ja sai oma pojad ning koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte kui nad hommikul metsa tulles olid.
    Iga kord, kui jahimees selle kuuliga mingit looma laskis, siis see ta käest ei pääsenud. Jahimehest sai pärast väga rikas mees. Oma rikkuses pole ta aga metsavaimu ühtigi ära unustanud, vaid see sai õnnelikust jahisaagist ikka alati oma jao.

Maali Jaunvest. Põltsamaa khk. Koguja Martin Luu 1893. Trükitud: Järv 2016; 2018.
Genre

The Forest Elder

Every forest is said to have its own king or elder who rules and lords over it. All the trees, plants, flowers, and blossoms are his; all the birds, beasts, and bugs are under his authority. Whoever commits any transgression is punished most ruthlessly. One day, a young man was walking the edge of a big evergreen forest, his rifle slung over his shoulder. He saw a splendid gold-feathered bird singing gaily atop a fir.
    “Get down, you confounded racket-maker!” the young man exclaimed, aiming his rifle.
    A shot rang out, and the bird lay dead on the ground. He picked up the bird and continued walking through the firs. When the young man reached a clearing, he saw a very old little man approaching. The man wore a hat woven of birch bark, a coat and pants as rough and wrinkled as fir trunks, and had a beard that was like grey oak moss. Even though he could be taken as very old, he appeared spry, youthful, and lively. When the old man had come close to the young man, he rested his hand on the boy’s shoulder and asked:
    “Little boy, what drove you to wander these woods with that firearm?”
    Fear and shame both grappled within the young man’s heart. Finally, he mustered up his courage and answered:
    “I came just to wander around the woods for fun and fresh air, because I am always troubled by boredom at home.”
    “You’re lying!” the old man said. “You came to plunder my kingdom.”
    “I did not,” the young man replied.
    “Show me your hunting satchel, then we will certainly see what you are hiding,” the old man said, opening the young man’s hunting satchel and finding a bird inside.
    “Here he is, what you have shot down.”
   The young man turned as red in the face as boiled crayfish, and not another word came across his lips. He cast his eyes down and awaited the punishment he’d earned. After a long silence, the old man finally touched the rifle and said to the young man:
    “Since you have killed a forest songbird, may this serve as your penalty.”
    And he disappeared with the wind. The young man was cheered by having gotten off without penalty from the old man. He decided to shoot not one animal more with his rifle, went home, and emptied the rifle’s round. After the bang, there was smoke so thick that everywhere around was filled with it. The young man couldn’t see very far through the smoke, either. Soon, the smoke dissipated and the young man still couldn’t see. He was blind. The forest elder had punished him for his transgression. 

Metsavana

Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle on ja seda valitseb. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad, putukad seisavad tema voli all. Kes eksib, seda nuhtleb metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas noormees suure laane ääres, püss seljas. Ta nägi üht imeilusat kuldsulgedes lindu kuuse otsas lustlikult laulvat.
    „Maha, sa muidu kisendaja!” sõnas noormees ja pani püssi palge.
    Käis pauk, ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja astus siis jälle kuusemetsa mööda edasi. Kui noormees jõudis ühele lagendikule, nägi ta väga vana mehikest enesele vastu tulevat. Mehel oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamblad. Kuigi teda võis pidada väga vanaks, paistis tast siiski erkus, noorus ja elavus välja. Kui vanamees noor- mehe ligidale oli jõudnud, pani ta käe poisi õlale ja küsis:
    „Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima?”
    Hirm ja häbi mõlemad võitlesid noore mehe südames. Viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas:
    „Tulin lihtsalt naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus on kodus olles alati tüliks.”
   „Valetad!” ütles vanamees. „Tulid minu kuningriiki rüüstama.”
    „Ei tulnud,” vastas noormees.
   „Näita oma jahitaskut, siis näed küll, et seda salgad,” kõneles vanakene, võttis noormehe jahitasku lahti ja leidis sealt linnu.
    „Siin ta on, mille maha oled lasknud.”
   Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huultele. Ta lõi silmad enda ette maha ja ootas, mis tast nüüd saab. Pika vaikimise järel puudutas viimaks vanake püssi ja ütles siis noormehele:
    „Et sina metsa lauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks.”
    Ja siis kadus, kus tuul. Noormees oli rõõmus, et ta ilma trahvita vanamehe käest ära pääses. Ta otsustas püssiga enam mitte ühtainsat looma maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis püssi tühjaks. Peale pauku oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudsed kohad täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kuigi kaugele. Pea vähenes suits ja noormees ei näinud ikka. Ta oli pime. Metsavana oli teda ta üleannetuse pärast trahvinud. 

Halliste khk. Koguja Jaak Sõggel 1894. Trükitud: Järv 2016; 2018.
Genre

English
A fairy scared some woodchoppers on Thursday night

One day Jüri and Jaan went to steal logs in a spruce forest and they started to chop the logs so that chips were flying. And as soon as a spruce tree was cut down, they started to chop a new one and gave it a hit. This was Thursday night. Thereafter men were listening and they heard a clopping  of horse hooves. The clopping kept coming closer, and ever closer. The men were terribly scared and they saw the whole forest become bright, and the bangs came ever closer. The men jumped on their sleighs and rode towards Unakvere with their horses and they never dared to go back.

Neljapäeva õhtul hirmutas haldjas puuraiujaid

Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plagin tulnud, ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.

Pilistvere khk, Kõo k. Koguja Jaan Keller 1896. E 29130. Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

English
Misleader

Once a man wanted to go through the forest from Liivaku to Ala. As he went close to Väljasoo in a clear cut area, he suddenly found himself in a churchyard (cemetery). Soon he was between graves. White sheets were drying somewhere in a tree. He was wondering what had happened. How could he get to the cemetery so fast? However, he guessed it was done by an evil ghost who misled him in the forest. He went under the horse's nose and made a cross with his  left heel and all of a sudden he was back in the clear cut area.
 

Eksitaja

Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud Väljasoo ligidale raendikule1 kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud, mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis. Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta raendikus tagasi. 

1 raiesmik

Juula Ilves, 96 a. Helme khk. Koguja Eduard Laugaste (Treu) 1928. ERA II 1, 255 (4).

English
Forest Spirit

After the day it’s not good to be shouting or whistling. One time some Metsküla children were with the horses at night, and one boy moved away from the fire and shouted – and something shouted back from the forest. The boy thought that somebody was still missing and he shouted again, until the one shouting back came so close that it was quite at the other side of a bush. The boy still screamed: “How long must I shout here?” Thereafter a terrible black man with green feet jumped out of the bush at the boy and took the boy quite further away. The others wanted to help him out, but the spirit beat the boy against the ground and said: “You know that you mustn’t shout in the forest at night or mislead us any more!” The boy was ill for three days and died on the fourth day. For this reason parents forbade their children to make noise in the forest after the day because the spirits were hanging around and taking away those who shout or whistle.

Metsahaldjas

Pärast päeva ei ole hea, kui inimene veel huikab või vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huiganud, mille peale metsast vastu huigatud. Poiss arvanud, et keegi veel tulemata on ja huikas vastu, kuni huikaja nii ligidale tuli, et üsna teispool põõsast oli. Siis hüüdnud poiss veel ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle peale karanud põõsast välja üks hirmus must mees, kellel olid rohelised haljad jalad, poisi kallale, ja viinud poisi tükk maad edasi. Aga teiste appiruttamise peale löönud ta poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huika ja meid ei eksita!" Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandal päeval ära. Sellepärast keelasid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öösel huikavad või vilistavad.

Tamba Paavel. Karja khk. Koguja Villem Mägi 1888. EKmS 4° 5, 51 (85).

Võegas – metsa vaim

Võegas – metsa vaim, mis inimesi metsas eksitab. Üks jälg olema tal lapse jälle moodi, teine jälg olla kui oksa või haa jälg. Kütid tiadvad tast palju kõnelda. 
 

English
Võegas – forest spirit

Võegas1 – forest spirit misleading people in the forest. One of its footprints is similar to a child’s and the other one is like a print of a branch or brush. Hunters can talk a lot about it.

1 In Estonian the adjective võigas stands for ‘ghastly, gruesome, horrible’.

Eesti
Võigas – metsavaim

Võigas – metsavaim, mis inimesi metsas eksitab. Üks jälg olevat tal lapse jälje moodi, teine jälg olla kui oksa või hao jälg. Kütid teavad tast palju kõnelda.

Suure-Jaani khk. Koguja Tõnis Köstner 1889. H II 26, 409/10. Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

English
In a forest without a strand of hair

Should a man be in a forest without a strand of hair, he will be lost in there.

Eesti
Ilma lahuta metsas

Kui inimene ilma [juukse]lahuta on, siis eksib ta metsa ära. 

Helme khk. H I 7, 495 (47). Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

English
Forest fairy

There was a story. A man lost the oxen while keeping the herd during the night. He kept looking for them. One female voice had called from the forest: “Come here! Oxen are here!” He was looking around everywhere but didn’t find any. He finally followed the voice and it was a forest fairy.
    Then he saw there were no oxen to be seen and he got so upset that he would have hit the fairy with the halters but the fairy disappeared before he could. As soon as the fairy had disappeared, the oxen ran out of the forest and a wolf was chasing them. When seeing the man, the wolf ran back to the forest and the man got the oxen home.

Eesti
Metshaldjas

Üks jutt oli jälle niisuke. Mehel kadunud õitsil olles härjad ära. Otsind siis härgi ja otsind. Üks naisehääl hõigand metsast, et: "Tule siia, härjad siin!" Otsind ümbert hääle igalt poolt, aga kuskilt põle leind. 
    Viimaks läind hääle juurde ja old haldjas. Vaadand, et kuskilt näha põle härgi ja saand vihaseks ning pidand päitstega andma, aga kadund enne. Nii kui haldjas oli ära kadund, tuld metsast härjad joostes välja ja hunt aand taga. Meest nähes joost hunt metsa tagasi ja mees aand härjad koju. 

Jaan Tamm, snd 1845. Koeru khk, Rakke k < Ao k. Koguja Laine Priks 1938. ERA II 183, 721 (7). Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.